Milline on minu nägemuses hea võlanõustaja?

Tänase postituse ajendiks on mu viimase küsitluse niiöelda järeltõuge. Kuigi olin selleks hetkeks juba kokkuvõtte ära teinud, saabus siiski kaks vastust veel. Ning ühes neist oli ka täiesti konkreetne küsimus ning natuke võiks sel teemal mõtiskleda küll.

Küsimus ise oli selline: "Kuna koolitan end võlanõustajaks, siis oleks minul küsimus, et mis oleksid Sinu ootused võlanõustajale? Milline on hea võlanõustaja Sinu nägemuses?"

Tõele au andes ei ole ma tänaseks enam mitte kohe sugugi tavapärane võlglane. Seega, niiöelda klassikalistesse raamidesse ilmselt minu ootused ehk ei mahu. Aga sellegi poolest on mul siiski tegelikult täitsa oma arvamus olemas. Loomulikult mõistan ma väga hästi, et võlanõustaja amet on tegelikult ääretult keeruline. Sisuliselt peaks ühes heas võlanõustajas olema justkui kolm tippspetsialisti koos - hea finantsmaailma tundja, väga hea juriidilistes küsimustes ning lõpetuseks sinna otsa ka ülihea psühholoog. Sisuliselt jõuavad võlanõustaja jutule ju tegelikult üsnagi katkised inimesed, stress üle pea, võibolla juba igasugused peresuhtedki sassi löödud, rääkimata nendest igapäevastest kirjadest ja kõnedest, kus sisuliselt küsitakse koguaeg üht ja sama küsimust - "Millal raha ära maksad?" Ning seejärel siis võtta see katkine inimene vastu ja proovida ta alustuseks üldse rääkima saada ilma, et ta esimese kohtumise järel kogu asja sinnapaika jätaks, see ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Mina olen isiklikult kokku puutunud kolme võlanõustajaga ning minu kogemused on pigem meeldivad, kuigi ega nad lõpuks mind väga põhjalikult aidata ei saanudki, sest mu enda olukord läks ootamatult nii palju paremaks (sõbrapoolsest laenust kuni töökohavahetuse ja korraliku palgatõusuni välja). Võlanõustaja peab olema inimene, kes nui neljaks peab alustuseks saama kätte täiesti ausa ja ilustamata seisu võlglase kõigist kohustustest. Ilma selleta lihtsalt ei olegi võimalik seda kõike edasi kuhugi suunatagi. Võlanõustaja ei ole mingi võluvits, kelle juures kahe visiidiga saab kõik korda. Nagu ma siin hiljuti ka ühes postituses kirjutasin, siis võlglased reeglina alahindavad oma probleemi tõsidust. Kuigi tänasel päeval on arvatavasti võlanõustajate järele nõudlus ilmselt kõigi aegade kõige kõrgem, siis paraku paljud võlglased nendeni siiski ei jõua, mitte kunagi. Reeglina siis põhjuseks see, et nad kas häbenevad oma olukorda, pole nad üldse sellisest võimalusest teadlikudki, peavad seda meeletult kalliks teenuseks (kõik, mis on seotud juriidiliste teemadega, on ju kallis!) või on lihtsalt omadega juba nii sügaval, et peavad seda mõttetuks (niikuinii on kõik tuksis). Ja üleüldse, mida see võlanõustaja üldse minu heaks teha saakski, tema ei hakka ju minu eest võlgasid kinni maksma. Sellised mõttekäigud on paraku päris levinud, ka nende seas, kes minuga on ühendust võtnud ja abi küsivad. Tihtipeale need vestlused lõppevadki sel hetkel, kui küsin, kas inimene juba nõustaja jutule on jõudnud. Seega, kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kogu see valdkond saab toimida ainult koostööl. Loomulikult on alati häid võlanõustajaid ja on ka kehvemaid, aga see kõik sõltub juba omavahelisest klapist. Mina hindan selles mõttes kindlasti konkreetsust. Sõbralikku konkreetsust. Kurjustamist või pahandamist ma kuulata ei viitsiks (kusjuures, mulle tundub, et see on paljude jaoks üks takistusi - nad kardavad, et võlanõustaja hakkab neid noomima). Ma kokkuvõttes ei tea, kas see vastus on siin piisav küsija jaoks, aga ma loodan, et sa annad märku, kui soovid midagi veel lisaks küsida. Kahjuks mina ei tea, kes selle küsimuse taga oli ja ma ei saa paraku ka kuidagi otsesemalt vastata kui vaid selle postituse kaudu siin. Igal juhul minu soe soovitus kõigile, kes võlgadega hädas - vutt-vutt oma kohaliku omavalitsuse lehele, uurige järgi, mis seis teie kandis selle teenusega on ja pange aeg kirja (kui sinu omavalitsuses seda teenust pole, siis peavad nad sulle selle kinni maksma). Uurige, küsige, tegutsege. Lõppkokkuvõttes need mured reeglina ise kuhugi ära ei kao.

Aga selle postituse lõpetuseks ma annaksin ülevaate sellest, kui palju mind siin jaanuari/veebruari abipalumise käigus aidata. See pilt on küll neile juba tuttav, kes mu Facebooki kontot jälgivad, aga sellegi poolest panen selle siia ka. AITÄH teile kõigile!

Küsitluse tulemused

Üheksa päeva tagasi, 12. märtsil, avaldasin ma ühe küsitluse, milles siis soovisin veidi tagasisidet saada, mida teie minuga seotud asjadest õigupoolest arvate. Mul on ülimalt hea meel tõdeda, et teid oli palju-palju rohkem, kui ma eales oleksin uskunud. Kui neid küsimusi koostasin, siis peast käis läbi, et oleks tore, kui 25-30 inimest võtab vaevaks oma mõtteid jagada. Aga teid tuli lausa 68. Suur-suur aitäh kõigile! Minu jaoks on iga selline tegu justkui nagu kingitus, hingepalsam. See annab teadmise, et ma tõesti olen aastatega kokku pannud midagi sellist, mis inimesi kõnetab. Eks kogu selline võlgadega seonduv maailm on vähemalt meie riigis üsnagi tabuteema. Ega keegi neid asju avalikult rääkida ei soovi ning kohati tundub, et ega inimesed ei taha isegi näidata seda, et nad selliste teemade vastu huvi tunnevad. Aga paraku on see kõik tänapäevase maailma järjest süvenev probleem. Aga mis seal ikka, on nagu on, võibolla aitab ka see blogi siin ühiskondlikult ja kollektiivselt natuke neid teemasid paremini mõista. Aga nüüd siis küsitluse vastuste kallale.

Kas sinu jaoks muudaks midagi, kui sa teaksid, kes ma olen (nimi, taust jne)? 

Siin oli väga suure ülekaaluga kõige levinum vastus "Ei muudaks, see anonüümsus on täiesti OK". Lausa 72% inimesi on arvamusel, et nii nagu ma seda asja siin juba peaaegu 5 aastat ajanud olen, ongi kõige õigem. Lisaks vastas üks inimene ka vabas vormis sisuliselt samamoodi - "Ei muudaks, anonüümsus on täiesti OK. Avalikult võlglase kapist väljatulek on ikka suur eneseületus. Mind ainult huvitaks, mis erialal sa tegev oled". Vastus sellele küsimusele - IT erialal toimetan juba päris palju aastaid ja olen selle valikuga väga rahul. Kui veidi veel vastuseid vaadata, siis 12% arvas, et "Jah, tekitaks ehk tugevama side" ning 8% teatas, et nad teavad, kes ma olen.

Mis ajast mu blogi lugeja oled?

Sellele küsimusele vastasid peaaegu pooled inimesed (47,1%), et nad on minuga olnud blogi algusest peale. See teadmine on minu jaoks sisuliselt hindamatu väärtusega ja teeb südame alt soojaks. Teie oletegi tegelikult ju minu tugigrupp, kes juba mitu pikka aastat minu tegemisi jälginud. Aitäh! 32,4% on minuga olnud paar aastat ning 11,8% on selle blogi lugejaks alles hiljuti hakanud. Selle kõige juures on oluline ka see, et ühelt poolt annab see kõik mulle vaimujõudu, aga teisalt olen ma rõõmus iga inimese üle, kes tänu sellele blogile hakkab oma võlakoormale leevendusi otsima. Selle kõige tõttu tegelikult püüan igas oma postituses olla võimalikult faktitruu. Et inimesed leiaksid siit ka praktilisi nippe, kuidas oma võlgadega hakkama saada nii vaimselt, juriidiliselt kui ka loomulikult rahalises mõttes.

Mis teemad sind rohkem kõnetavad? (siin sai valida mitu vastust)

Praktiliselt kõiki vastajaid kõnetavad psühholoogilised väljakutsed (85,3%). Eks see ole ka loogiline, sest praegusel ajal lihtsalt ongi vaimsed teemad kahjuks paljude jaoks vägagi aktuaalsed. Ja noh, motivatsioon ning töö- ja teotahe on lõppude lõpuks need, mis meid tegusana hoiavad. Ilma nendeta ei saaks ükski võlglane oma teekonda edukalt lõpuni viia. Pooltele inimestele pakuvad huvi ka kõikvõimalikud juriidilised nüansid. Ning veidi ehk isegi ootamatult on minu murede juurpõhjus enamusele siiski pigem selline "meh" värk - vaid 17,6% soovib spordiennustuse teemasid lugeda ning 26,5% huvitub üleüldisemas mõttes hasartmängudega seotud postitustest.

Kas sinu meelest on OK, kui blogija oma lugejatelt rahalist abi küsib?

Teatud mõttes on see küsimus minu jaoks ehk isegi kõige delikaatsem. Aga teie vastused annavad mulle enesekindlust ja usku juurde. Ehk siis kokkuvõttes ei olegi see asi nii dramaatiline või halb. Kõige populaarsem vastus siin oli "Jah, aitasin ka ise hea meelega" (39,4% vastanutest). 27,3% vastas "Jah, aga ise ei annaks". Ning teised vastused olid juba oluliselt väiksema osakaaluga. Vabas vormis vastuste seas oli näiteks "Jah, aga ei ole veel aidanud, aga ei välista seda tulevikus", või ka näiteks "Raskes olukorras on täiesti ok abi küsida, pole vahet kes oled" ja ka näiteks "On küll hea toon, kui seda ei juhtu liiga sageli". Seejuures, mitte keegi ei valinud vastust "Ei, minu meelest ei ole see hea toon".

Kui sellest blogist ilmuks raamat, kas sa ostaksid selle?

Siin tuleb tõdeda, et raamatu vastu on huvi pigem leige. Kõige populaarsem vastus oli "Ei, mulle piisab blogist ka" (41,2%). 38,2% arvas, et siis ostaks "kui sisaldaks ka materjali, mida blogis pole" ning 20,6% oli siis neid, kes ostaksid igal juhul. Eks ole näha, kas selle teemaga kunagi üldse jõuan kuhugi või mitte. Hetkel on igasuguseid kiiremaid ja kriitilisemaid teemasid mu elus nii palju, et raamat on praegu kuskil kaheksandas reas tagaplaanil.

Kas sooviksid midagi mult küsida või midagi kommenteerida? Huvitavamad küsimused saavad ka blogis vastatud.

Tegemist oli siis vabatahtliku punktiga ning mul on väga hea meel, et peaaegu pooled vastanutest seda võimalust ka kasutasid. Proovin siis järjest neid kommentaare/küsimusi siit üles noppida ja neile midagi asjalikku vastata. Maria ja Keni teemasid puudutavad kommentaarid jätan siinkohal käsitlemata, sest nende viimaste kuude tegemised said juba eraldi postitustena ära kajastatud (lausa 7 inimest küsis nende kohta).

"Tean, et koduste/abikaasa eest oma tegelike emotsioonide ja rahalise seisu varjamine on väga raske, aga kuidas on võimalik, et lähedased aru ei saa, et tegelikult on Sul väga keeruline, et oled mõtetega tihti kuskil mujal, et Sul on depressioon, et Sa pole päris Sina ise? Kas see hirm on ka pidev, et Su "tegelik elu" tuleb päevavalgele?" Jah, see on olnud kogu selle katsumuse üks keerulisemaid asju. Ega ma ju teiste tunnetusi liiga hästi kirjeldada ei oska, et kuidas nemad mind kogu selle aja näinud on. Aga eks siin kokkuvõttes oligi määravaks minu introvertsus, ma olengi suhteliselt tuim. Selle kõigega seoses on tänane reaalsus siiski see, et mu lähedased on kursis mu rahaprobleemidest. Üks südantlõhestavamaid hetki oli see, kui väike poeg vaatas mulle otse silma sisse ja küsis: "Issi, kuhu sa oma raha panid?" See oli karm kohtumine reaalsusega ja andis mu eksimustele hoopis teistsuguse dimensiooni.

"Millist raha majandamise programmi sa kasutad või vana hea vihik/exel?" Vihikut kui sellist mul otseselt ei ole, mulle meeldivad digilahendused rohkem. Aga suures plaanis võlgade haldamiseks on mul jah Excel ning kulutuste jälgimiseks kasutan sellist äppi nagu Toshl Finance, kuhu siis kannan kõik sissetulekud ja väljaminekud sisse. Kunagi isegi kirjutasin sellest pikemalt ka - siin.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige raskem osa?" Vastus lihtne ja konkreetne - kaksikelu. See pidev varjamine ja valetamine on ääretult ränk. Kõik oleks oluliselt lihtsam olnud, kui ma oleksin juba 5 aastat tagasi appi karjunud ja oma mured ära rääkinud. Aga kahjuks seda kõike enam muuta ei saa. Tol hetkel sai need valikud ja otsused tehtud ning eks kõik röövis mult kahtlemata väga väärtuslikke eluaastaid. Ega ilmaasjata ei öelda, et stress tapab.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige meeldivam osa?" Meeldivaid hetki ja tõdemusi on olnud tegelikult päris palju. Üks olulisemaid on ehk isegi see blogi siin. See on mind meeletult aidanud, parandanud mu väljendusoskust ja andnud mulle võimaluse oma mured justkui peast eemale saada (läbi selle, et olen need kirjalikult lauseteks vormistanud ja justkui kõrvale tõstnud). Lisaks panevad sellised kriisid tegelikult inimese loovuse ja ellujäämisinstinktid täie hooga tööle. Nii olen ju minagi tänaseks olukorras, kus mu sissetulekud on selle blogi pidamise ajal rohkem kui kahekordistunud. See kõik annab juurde vaimujõudu ja usku, et kui kõik kord ületatud saab, saan ma elada vägagi toredat elu.

"Mida sa soovitaksid teistele?" Ärge tehke nii nagu mina alguses tegin. Rääkige oma inimestele, kuidas asjad on. Mu mured oleksid võinud olla palju väiksemad, kui oleksin õigel hetkel aus olnud.

"Kas uus seaduse muudatus, mida kavandatakse luues register teeks inimeste elu paremaks?" Jah, loomulikult teeks. Päris paljud minu jamad oleksid olemata olnud. Ma oleksin palju varem enda teekonnal stopp-märki näinud, sest läbi selle positiivse krediidiregistri oleksid mu rahakraanid kinni keeratud ja ma ei oleks oma sõltuvust enam toita saanud. See kõik oleks palju varem ja palju väiksemate armidega lõppenud.

"Seda on vist küsitud tegelikult ja tundub, et Sa millegipärast ei taha vastata, mis on ka okei. Lihtsalt lugejana ei ole juba ammu ettekujutust, mis seisus tänaseks reaalselt oled, rahanumbrites ja aastates, kas nt poolel teel või kui suur osa algsest võlast on praeguseks tasutud. Soovin igal juhul südamest jõudu ja vastupidamist!" Jah, tõsi ta on, numbripostitused on tõesti unarusse jäänud. Aga luban selle vea parandada ja teen ülevaate siis, kui olen oma aastaboonuse kätte saanud ja kõik tulekahjud ära klaarinud. Praegu on seda igasugust võlaudu liiga palju.

"Kuidas perele seletad, et korraliku palga juures, mitte midagi endale lubada ei saa? Ühised väljasõidud, kinod, teatrid, puhkusereisid?" Eks siin on kaks asjaolu - esiteks varjasin ma päris tükk aega oma palga suurust (rääkisin selle ca kolmandiku võrra väiksemaks) ja eks sai ka vabandada igasuguse maailmamajanduse ebastabiilsuse või kasvõi kõrge Euribori taha neid asju. See kõik on olnud tegelikult väga raske ja ebameeldiv aeg. Sisuliselt elasin ma aastaid lõhestunud isikuna, mängisin justkui mingit veidrat rolli. Ma ei tahaks enam mitte kunagi midagi sellist üle elada.

"Miks sa ei ole võlgade ümberkujundamiskava proovinud? Sellel on kindlasti erinevaid põhjuseid, sest lõpuks ju kohtunik otsustab, kas alustada kavaga või kuulutada hoopis välja eraisiku pankrott." See teadmine, et selline variant on olemas, on mul sisuliselt blogi pidamise algusest olemas olnud. Aga ma olen alati (teinekord ka muidugi alusetult) uskunud, et ma saan ise kõik probleemid lahendatud. Ise võtsin laenu, ise mängisin kõik maha, ise klaarin ära ka. Ning eks üks põhjusi oli loomulikult ka see, et ma ei olnud selliseks "elu inventuuriks" valmis (sisuliselt tähendab see protsess seda, et iga rida pangakonto väljavõttel võetakse pulkadeks lahti ning see kõik oleks laviinina ka abikaasale kaela lennanud). Tänaseks aga olen jõudnud juba olukorda, kus ma suure tõenäosusega ei vaja seda õlekõrt enam.

"Kas sa oled teinud omale tagasihoidliku eelarve ning pead sellest kinni ja elad võimalikult minimalistlikku elu, et võlast vabaneda? Vaatan Youtubest Caleb Hammeri finantsauditeid ja see on olnud vägagi silmiavardav minu jaoks erinevate kulutuste ja eelarve tegemise osas, ja pani mõistma, et ma ostan tegelikult palju asju, mida päriselt ei vaja ja ma kahtlustan, et sa teed sama, et pärast niimitut aastat endiselt võlgadega maadled. Ma arvan lugejatele oleks huvitav ausalt teada saada, kuidas rahaga ümber käid ja kui suur osa palgast läheb väljasõitudele, väljas söömisele, kingitustele, brändikaupadele, snäkkidele jms ebavajalikele asjadele, selle asemel et selle raha abil aktiivselt võlgu "rünnata"." Minu eelarve on ääretult tagasihoidlik. Sisuliselt 80% mu sissetulekutest läheb võlgade katteks. Tänu sellele, et olen kodus siiski omad asjad ära rääkinud, võttis abikaasa näiteks oma kanda kommunaalmaksed ja enamus poes käike teeb samuti tema. Minu kanda on lisaks laenudele hetkel internetitasu, elekter. Õnneks tänu kodukontoris töötamisele on mu transpordikulud praktilised olematud. Et see säästurežiim on mul tänasel päeval üsnagi maksimaalne (jah, eks alati saaks ju ka koduvahetuse peale mõelda, aga õnneks seda siiski ilmselt tegema ei pea, lahendused tulevad varem). Mingeid niiöelda ebavajalikke asju ei osta ma juba aastaid, väljas söömisega samamoodi. 

Ning siia lõppu siis ka mõned julgustavad ja toetavad laused. 

• "Põnevat elu!" 
• "Soovin parimat tulemust sulle ja asjad lahenevad alati!" 
• "Aitäh, et lugu jagad" 
• "Sa kirjutad väga avameelselt ja kaasahaaravalt. Ma arvan, et oma nime alt kirjutades ei saaks Sa nii avameelne olla. Seega, täiesti ok ja mõistetav on, et jagad oma teekonda varjunime alt. Elan Sulle kaasa ja loodan, et saavutad peagi olukorra, kus saad pingevaba elu nautida." 
• "Pea vastu!" 
• "Küsida ei taha, lihtsalt öelda, et ära piitsuta end nii palju. Sa oled ka inimene, ei peagi koguaeg eeskujuks olema ja üli tubli, ja küll asjad ajapikku kergemaks lähevad." 
• "PS! kirjuta raamat valmis ja ma tulen esitlusele, siis saame päriselt ka tuttavaks ;)" 
• "Ja lõpetuseks! Kõike head sulle, sa oled äge inimene ja jätka samas vaimus ;)" 
• "Mina seda raamatut ei ostaks, aga usun, et paljudel võiks siiski sellest kasu olla."

AITÄH TEILE KÕIGILE!

Koostööprojekt: kuidas Marial läinud on?

Niisiis, üle pika-pika aja räägime taas Mariast. Nagu te ehk mäletate, siis viimati kajastasin tema tegemisi peaaegu 1,5 aastat tagasi. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub. Tegelikult olen ma vahepeal temaga siiski suhelnud ka, aga ei suutnud ma sellest kõigest postitust kokku panna. Aga loodetavasti saavad nüüd kõik lüngad täidetud ja lugejate uudishimu rahuldatud. Väike eellugu ka siia alustuseks - Maria esitas 2024. aasta alguses kohtule võlgade ümberkujundamiskava ning möödus "vaevalt" 3-4 kuud ja see kava kinnitatigi. Kuid siis läks alles tõeline trall käima. Swedbank teatas paar kuud hiljem, et nemad ikka selle kavaga rahul ei ole ja nende arvates tuleks see uuesti menetlusse võtta. Ning kohus nõustus sellega. Mis aga edasi sai ja kuhu see lugu tänaseks on jõudnud, sellest saab lugeda järgnevast vestlusest.

Hei! Kuidas sul läheb? Tegin hiljuti oma blogisse ühe küsitluse ja sealt koorub välja, et päris paljud küsivad just sinu ja Keni lugude järele.

Tsau! Kuule okeilt, ma arvan. Ikka kestab see värk ja uut kava pole ikka esitatud, kuna usaldusisik venitab. Nii et ma olen samas punktis päris pikalt.

Ehk siis tänu kohtute aeglusele ja bürokraatiale on sinu elu nagu lill?

On nagu lill, aga sisuliselt oleks mul juba aasta tehtud ilmselt, kui see aeg ei veniks. Et see asi lihtsalt lükkab kogu seda maksmist edasi.

Kas see tekitab sulle mingeid lisakulusid ka juurde? Viiviseid või muid asju?

Mitte midagi. Et tegelikult olen ma tühikäigul tiksunud päris pikalt. Aga kogu aeg mõtlen, et selle aja jooksul oleks juba päris palju saanud tagasi maksta. Kui see asi saaks mingigi punkti. Aga usaldusisikul olid mingid isiklikud force majeurid elus ja siis see kõik venib tohutult.

Omamoodi juhtum, huvitav, et siis laenuandjad seda protsessi kuidagi ei survesta omalt poolt, nende rahad istuvad ju kinni.

Me pidime uue kava esitama detsembri lõpuks. Täna on juba märts. Ma olen lihtsalt shokis, et nii lastakse usaldusisikul teha. Aga eks kohtutel on ka nii suur ülekoormus, et nad ei jaksa koguaeg näppu pulsil hoida. Ja nii ma tiksun ja ootan oma saatust. Kellelegi midagi ei maksa ja kõik on lahtine. Pole ju maksnud terve aasta.

Sisuliselt saab siis asja kokku võtta nii, et mingi aasta tagasi kinnitati su algne võlgade ümberkujundamise kava ära, aga enne, kui sa maksma hakkasid, esitas Swedbank (oli vist?) kaebuse, et nemad pole rahul selle kavaga ning kohus nõustus sellega. Ja sa pidid siis uue kava koostama koos usaldusisikuga, aga nüüd on see protsess venima jäänud ning algne tähtaeg detsembri lõpp on juba paar kuud üle läinud usaldusisiku isiklike probleemide tõttu (mis ei puutu üldse antud teemasse)... Ning see kõik on tekitanud olukorra, kus sa pole juba üle aasta sentigi kuhugi maksma pidanud ja samal ajal ei tekita see sulle ka lisakulusid ei viiviste ega võimalike leppetrahvide näol.

Täpselt. Tegelikult oli algne esitamise kuupäev varasem. Ta palus kohtult pikendust, sest ta oli haige. Ja nüüd on see veel veninud.

Aga see Bondora 1500 eurone piirang on sul ikkagi peal?

Jup, saan 1500€ ulatuses oma panka kasutada per 1 kuu.

Aga ülejäänu läheb kuskile täiturile?

Ei, Midagi minu kontolt maha ei võeta. Aint tuludekk läks täiturile ja see hoitakse hoiul seni kuni kava kinnitatakse. Siis peaksin need summad tagasi saama.

Ehk siis sulle on tekitatud kohtulik säästu ja kogumiskonto, teenid küll rohkem, aga üle 1500 kulutada ei lubata ja ülejäänu jääb nagu sul hoiule?

Just nii! Sain boonust aasta lõpus ja see jäi kontole lihtsalt. Ehk siis ma olen kogunud a'la üle 3000 euro. Tuludeki rahasid on tagasi saada 1400 euro kanti. Sain palgatõusu hiljuti, ka see tiksub kontol. Ma elan nagu lihtsalt 1500€ eelarve järgi ja muu jääb tiksuma. Ma vahel mõtlen, et äkki ma olen kogemata kuskile rippuma jäänud.

Mis see esialgne uue kava tähtaeg muidu oli? See, mis usaldusisiku haiguse tõttu detsembri (2024) peale lükati?

Ringkonnakohus tegi otsuse augustis. Maakohus tegi määruse kuu aega hiljem. Siis anti vist aega uue tegemiseks kuu ja sealt edasi hakkasid tulema usaldusisiku probleemid. Ma arvan et see usaldusisik on endale tuugalt võtnud liiga palju kohustusi, pluss mingid isiklikud asjad. Vahepeal surus ikka pankrotti peale, aga olen vankumatult kaitsnud oma arvamust ja soovi. Olgem ausad, pankroti saab teha väga lihtsalt ja kiirelt. Ja minu asjaga tegelev kohtunik lõpetab oma töö septembris. Ja kui need asjad peaksid sinnani venima ja siis antakse üle veel uuele…oeh

Oled sa aegajalt seda teemat ise ka torkinud üldse? Küsinud, et mis värk on ja mis saab? Või tiksud rahulikult?

Helistanud, kirjutanud usaldusisikule… Koguaeg tulevad vabandused.

Nagu tema oleks võlgu, reeglina ju võlglased pigem need, kes asju edasi lükkavad ja vabandusi otsivad ning seejärel igasuguseid katteta lubadusi jagavad

Mina ajaks nagu võlgnikku taga. Aga õnneks olen ma kirjutanud.

Ehk siis sul on märgid maas, et sina oled lahendusi otsinud? Millal siis viimati tema poolt üldse mingi kontakt oli?

Veebruaris helistasin. Siis ta ütles, et tal olid isiklikud teemad ja nüüd on 600 lugemata kirja ja palju istungeid ees. Aga ta tegeleb. Ehk siis paneme lepase reega samamoodi edasi hetkel.

Koostööprojekt: Mis on Kenist saanud?

Ootan veel endiselt oma viimasele küsitlusele vastuseid, aga juba praegu olen ma vägagi rõõmus ja elevil, et teid endiselt nii palju on. Seejuures on tore tõdeda, et lisaks minu loole on paljudele korda läinud ka Maria ja Keni teekonnad. Julgelt iga viies küsitlusele vastanu on küsinud just nende tegemiste kohta. Kahjuks olen ma ise viimasel ajal oma asjadega nii hõivatud olnud, et nad on ka minu poolt tõesti veidi unarusse jäänud. Kuid võtsin teie kommentaaridest kinni ja saatsin nii Kenile kui Mariale lihtsa ja otsekohese küsimuse - "Kuidas läheb?" Ning Keni vastus on nüüd teie ees. Lisakommentaarina saan öelda, et see on ilmselt mu blogi läbi aegade kõige pikem postitus üldse (korra mõtlesin ka seda poolitada, aga siiski loobusin loetavuse huvides sellest).

----------

Võlaratas on seiskunud. Pankrotimenetlusega tegeleb minu eest pankrotihaldur. Detsembris saabusid kohtudokumendid, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri ja nõuded. Pankrotihaldur on tohutu töö ära teinud ja nõuete põhjendatust kontrollinud vastutustundliku laenamise seisukohalt. Kui  seda põhimõtet on rikutud ja võlgnikku pole piisavalt kontrollitud, loetakse kõik tasutud maksed põhiosa katteks ja intressiks Euroopa keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär (enne Covid-kriisi ja Ukraina sõda 0%).

Kahe võlausaldaja nõue tühistati pankrotihalduri vastuväitega nõustudes kohtu poolt, sest nad ei esitanud piisavalt täpseid ja põhjendatud andmeid, sest kohus ja pankrotihaldur ei pea lisade massist andmeid otsima, kui võlausaldaja neid selgelt ei esita. Isegi sobimatu failivorming võib saatuslikuks osutuda või kui tagasimaksete jaotumine eri lepingute põhiosa ja intressi vahel pole eristatavad. Siin ja edaspidi teistelgi kasutati päris karmi sõnastust: “Kuna ümberarvestus VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub, on nõue ebaselge ja seega ei saa kohus nõuet tunnustada.“ Nii loeti mitmel juhul kõik mu tehtud maksed põhiosa katteks.

Ainult üks võlausaldaja põhjendas oma nõudeid pankrotihalduri vastuväidetele õigesti ja esitas lõpuks ümberarvestuse, milles intressinõue loeti tühiseks, sest krediidivõimelisust on liiga optimistlikult hinnatud ja kogu seni tasutud summa ulatuses tehti põhiosa jäägi ümberarvestus. Siit siis refinantseerimislaenude nõrk koht: nendega tunnistab laenuvõtja kokku koondatavate laenude põhiosad ja intressid enda jaoks sobilikuks ning menetlusprotsessis neid enam ümberarvestamisele kaasata ei saa ehk refinantseerimiseni tasutud intressid ja põhiosad jäävad laenufirma kasumiks ka võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral.

Nüüd on pankrotihalduril luba minult arestitud varadest tagasimakseid teha, kusjuures nõuete kogumaht vähenes ca 3 korda:  43000€ pealt lõpuks vähem kui 16000€ ja kui see saab kolmeaastase menetluse käigus märkimisväärses mahus tagastatud, et võlgadest vabastamise menetlus edukalt lõpetada.

Nagu arvata võib, üritavad võlausaldajad kohtumäärusi vaidlustada, kuid sageli on tulemuseks kohtu poolt määruskaebusest keeldumine. Üks laenuandja esitas määruskaebuse oma nõude tunnustamata jäämise kohta. Selle kaebuse käik minule nähtavates kohtudokumentudes ei kajastu. Küll aga esitas sellele määruskaebusele 2-nädalase hilinemisega vastuse teine laenuandja, et ka nende nõuet tunnustataks. Kohus noomis viimast, et vastusena teise võlausaldaja määruskaebusele ei saa oma nõude tunnustamist paluda, jättis vastuse käiguta ja andis juhtnöörid võimalikuks esialgse määruskaebuse tähtaja ennistamiseks koos mõjuva põhjuse, määruskaebuse riigilõivu tasumise tõendi ja täpsustatud vastuväidetega pluss neid kinnitavate tõenditega. Laenuandja oma järgnenud avaldusega riigilõivu ei tasunud, mõjuvaid hilinemispõhjusi ei esitanud ja vastuväiteid ei tõendanud, seega kohus keeldus määruskaebuse menetlemisest. Tundub, et osadel laenuandjatel on viletsad või ülekoormatud juristid.

Vahepeal sain kinnituse miinimumpalga suurenemisega kaasnenud mittearestitava sissetuleku osa suurenemisest 1093€ pealt 1181€ peale (miinimumpalk pluss kolmandik 1 ülalpeetava eest). Sularahaarveldustega kaasnenud ärevus on põhimõtteliselt kadunud ja hädavajalikke ülekandeid aitab teha elukaaslane.

Ma saan seega jätkuvalt kasutada deebetkaarti ainult sularaha väljavõtmiseks, ka kontojääki ja 10 viimast rida konto väljavõtte summasid näen ainult pangaautomaadist. Teisele kontole on ligipääs ainult pankrotihalduril. Kui detsembrini tegi ta iga uue kuu alguses kuhugi ülekande arestitava summaga, siis nüüd seisab mu põhikontol mitmetuhandeeurone jääk, mida ma käsutada ei saa. Kas varasemad ülekanded kogus pankrotihaldur minu kolmandale kontole (tavapraktika) või oma deposiitkontole, seda ma ei tea, igatahes võlanimekirja kinnitamisest alates peaks ta minu poolt loetud seadusest lähtuvalt väljamakseid kohtu poolt tunnustatud võlausaldajatele tegema kord aastas.

Isiklik elu on pingeline, õpingud sujuvad üle ootuste mõõdukalt, praegusel põhitöökohal on mõlemapoolsed tõsised motivatsiooniprobleemid, lisatöö on vahelduva intensiivsusega, võtsin vastu lisatöö ilmselt kolmekohalise tasuga, mis laekub ilmselt mais pärast käsundi täitmist. Viimasel lisatööl oleks potentsiaali kujuneda unistuste põhitööks, aga pereelu ei võimalda seda. Olen saanud 2 tööpakkumist sügisest kodule lähemale, aga nende võimalikkust saan hinnata mais, kui uue semestri tunniplaan avalikustatakse. Praegusel töökohal kärbub koormus sujuvalt kokku, kuid ehk osutub võimalikuks hoopis praegu omandatava erialaga seotud töö. Sel juhul vahetuks praegune tähtajatu tööleping 1…3-aastase tähtajalise töölepinguga. Määramatust ja kahtlusi on palju. Kas kõigutada praegust suhtelise stabiilsuse paati või jätkata harjumuspärasemas rütmis? See on raske küsimus.

Täiendus: maakohtu otsus esialgse määruskaebuse tagasilükkamise kohta jäi ringkonnakohtus jõusse, kuna pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel minu kontole laekunud ca 2400€, mille väljastamist laenuandja omapoolselt ei tõestanud, saaks lugeda ca 3900€ tagasimaksete põhjal ümberarvestatuna tasutuks, jällegi laenuandja ise ümberarvestust ei esitanud.

Üle pika aja üks küsimustik

Täna ma siia pikka juttu kirjutama ei hakka. Täna paluksin ma teilt hoopis veidi tagasisidet. Kuidas te kõigesse sellesse suhtunud olete, mida siin viimasel ajal kajastanud olen ning mis teid rohkem huvitaks. Ning muidugi saab ka igasuguseid küsimusi küsida. Kõik huvitavamad küsimused ja kommentaarid plaanin ka mõnes järgnevas postituses lahti harutada ja neile vastuseid anda. 

Küsimustik ise on siin - https://forms.gle/Fu4KpZE9kJXZP2oC7

Teie vastused ja arvamused on mulle väga tähtsad!

Küsitluse kokkuvõte ja üks väike abipalve

Kuigi oma viimases postituses ütlesin juba "head aega" ja muud värki, siis vähemalt üks postitus tuleb veel. Teeksin siinkohal kokkuvõtte sellest viimasest küsitlusest ning lisaks paluksin teilt natukene abi. Aga kõigest siis nüüd järgemööda.

Küsitlusele on tänaseks vastanud kokku 45 inimest - enamuses naised (68,9%) ja suurem osa vastajaid kuulub vanusevahemikku 31-40 (53,3%). Aga noh, suures plaanis on see selline igav ja kuiv info. 

Edasi siis huvitavama sisu juurde. Enamus inimesi, kes sellele küsitlusele vastasid, on minu jaoks ootamatult hoopiski ise täitsa võlavabad. Ei teagi, mida sellest järeldada :)

Siis väike informatiivne ülevaade sellest, millal keegi selle blogi enda jaoks avastas ja kui tihti lugemas käib ning milliseid emotsioone on see pakkunud.

Järgmisena selgus, et raamatu vastu oleks huvi täitsa olemas, kui see oleks blogile täienduseks. Kahtlemata panen selle kõrva taha ja annan endast parima, et seda soovi ja iseenda unistust täide viia.

Lisaks soovisin ka teada, mis mõtteid võiks tekitada võimalik järg sellele blogile ehk siis investeerimisjutud. Selle küsimuse vastustest võiks järeldada, et huvi on täitsa olemas. 

Siit aga olekski mul teile üks abipalve või üleskutse - aidake mul välja mõelda, mis selle mu investeerimisblogi nimi võiks olla? Arvesse siis võiks võtta seda minu minevikku, võitlust spordipanustega, hasartmängudega, võlgadega... Samas võiks see olla meeldejääv, lööv ja piisavalt lühike. Võiksite mulle kirjutada volglasepaevik@gmail.com või kasvõi siiasamasse kommentaariumisse oma mõtted jätta. Oleksin südamest tänulik!

Küsitluse viimase punktina palusin teil vabas vormis oma mõtteid, soove, ettepanekuid jagada. Selle lahtri täitis ära kokku 16 inimest. Kõiki ma siinkohal välja tooma ei hakka, aga mõned näited siiski tooksin ja lisaks prooviksin ka vastata tekkinud küsimustele.

• Kuigi ma ei ole võlglane ega maadle sõltuvusprobleemidega, kõnetab see blogi mind. Kusagil ütlesid, et sulle on ette heidetud (kommentaarides?) nagu sa ei olekski päris võlglane - väikesepalgaline või hoopis töötu, üle pea võlgades, kellel pole lootustki paremale. Minu arust on hea, et on sinu sugune võlglaste mõtete sõnadesse panija, kes oskab oma olukorda analüüsida ja heas stiilis kirjutada, näitab et täbarasse olukorda võib sattuda igaüks ja üks kõik kui lootusetu hetkel olukord tundub, alati tasub parema poole püüelda. Kui sul on tahtmist mõnel uuel teemal blogida, siis kindlasti tee seda, kirjutad hästi ja tundub, et see aitab ka sul endal mõtteid korrastada. Aitäh sulle!
• Alguses arvasin, et kirjutab naissoost isik. Ühel hetkel oli wow, mingi mees nii avalikult julgeb kirjutada oma muredest. Kuna tean paljusid inimesi, kel elu ehitatud laenudele siis sai elada kaasa ja loota, et on pääsetee ja ehk andis nii mõnelegi jõudu välja rabeleda.
• Tänud, et oma teekonda jagasid. Kindlasti oli see paljudele sarnases olukorras olijatele abiks ja ka ehk motivaatoriks oma olukorra parandamiseks. Sain isegi palju uusi teadmisi ja ehk oskan teistsuguse saatusega inimesi tulevikus paremini mõista. Edu ja kindlameelsust tulevikuks!
• Mul oli rõõm selle sisuka ja empaatilise blogi eestvedajat mitu kuud järjest rahaliselt toetada. Valdavalt 10€ panus oli ilmselt sulle abiks võitlusmotivatsiooni säilitamiseks. Nüüd, kui sain loetud päevad tagasi oma umbes 40% intressiga laenud üheks 10% intressiga Bondora makseks vormistatud, saabus ilmselt samasugune tühjustunne ja kergendus samaaegselt nagu sinul. Aitäh, et aitasid minusuguste inimeste muredel peavoolumeediasse jõuda, sest ilma Delfi vahenduseta poleks ma ilmselt sinu rohket tuge pakkunud blogini jõudnud. Ma ei ole küll hasartmängusõltlane, aga täiesti kindlalt korduvate relapsidega laenusõltlane. Meie kummagi võitlus pole läbi ja ilmselt 100% ei lõppegi, aga otsustavatel hetkedel on sellistest kõrvalistest toetajateski nagu see blogi väga oluline kasu mõtteviisi muutumisel.
• Aitäh, et oma muresid meiega jagasid! Elasin väga kaasa ja ootan pikisilmi sinu investeerimisblogi. Soovin, et sul elus aina paremini läheks, sest sa tõesti oled seda väärt!
• Neid vastuseid lugedes palun arvesta, et igal pool ei saanud vastata päris nii nagu tegelikult on :) Igatahes, minu meelest on Sul kõik eeldused kirjutada väga hea raamat - kui paned sinna oma loo sisse, siis stsenaariumi mõttes on see viimane aasta/poolteist olnud juba huvitavate pööretega. Ja Sa kirjutad nii hästi!! - mitte lihtsalt korrektselt, vaid just paraja tempoga sisutiheduse mõttes, väljendusrikkalt ja kuidagi nii, et lähed lugejale südamesse ja kõik see, millest räägid, on hästi mõistetav, isegi kui pole ise päris sama kogenud. Mõned Su postitused on mind emotsionaalselt nii liigutanud, et nutsin ja naersin korraga. Ja üldiselt oled andnud palju tuge ja lootust oma elujamadega tegelemiseks. Aitäh! Ma arvan, et raamat võiks olla ka suures plaanis kantud mõttest, kuidas lootusetuna tunduvatest olukordadest on võimalik välja tulla (ja vbl väga ei tasuks sisse panna mingeid juriidilisi nüansse nt inkassodega suhtlemise kohta vms, mis kõnetavad vähemaid inimesi ning mida puudutav seadusandlus ja praktika võivad ajaga muutuda).
• On olnud väga huvitav ja sisukas lugemine läbi terve aasta. Olen mõttes kaasa elanud ning kui teema ise poleks nii nukker, siis võiks lausa pidada kauniks ilukirjanduslikuks järjejutuks… Olen tõeliselt rõõmus, et sellest ülikeerulisest olukorrast end välja oled rebinud ning isegi kuidagi kurb on, et see blogi siin otsa saab. Aga mõistan hästi, et iga peatükk saab ükskord otsa ning ees ootavad uued eluleheküljed, mis vajavad täitmist. Soovin südamest jõudu ning tänan kogu selle jagamise eest!
• Väga tubli oled, et sellest välja tulid. Ma ise pole kunagi selliste muredega pahkusis olnud, kuna mu enda isa mängis kasiions kodu ja kõik rahad maha ning lõpetas lõpuks vanglas. See kõik toimus, kui ma olin 7. aastane , aga sealt ma sain oma elu vast kõige suurema õppetunni - hasartmängud ja kasiinod on saatana urkad ja sealt ei võida keegi. Oma elus olen maha raha mänginud vast ~5 eurot, käsi lihtsalt ei tõuse raha jätma nendese kohtadesse. Aga edu sulle edaspidiseks ja usun, et see blogi aitas väga-väga palju eesti inimesi.
• Otsisin eelkõige vaimset tuge/teineteisemõistmist. Pole küll kogenud elu laastavat sõltuvust, küll on olnud kogu elu jooksul "kergemaid" sõltuvusi: arvutimängudest, meelelahutusest, rõivastest, ... Arvan, et õige on see, mida ütlesid 8.10.2020 postituses "Mis on sõltuvus", et sõltuvuse põhjustab mingi rahuldamata vajadus. Jah, tema kujunemises mängib elukeskkond/lapsepõlvekogemused ka teatavat rolli. Usun, et ohutut või kasulikku sõltuvust ei ole olemas. Seega arvan, et oleks õige see vajadus üles leida.
• Investeerimisblogi oleks selles mõttes huvitav, et paljud ei investeeri, sest neil "lihtsalt ei jätku raha". Kui sina nüüd täielikust mülkast väljaroninuna hakkaksid investeerima, siis tõstaks selle teema üles . Seda enam, et pensioni II sammmas on sul nüüd puudu ja vanaduspõlve kvaliteet sõltub ainult endast, riigil on selleks ajaks ilmselt raha otsas. Jälgisin su blogi ebaregulaarselt "Rahajutud" lehe kaudu, endal kõik korras, aga teiste üle rõõmustada on ka hea.
• Kahju et blogi ära lõppes.Oli huvitav lugeda,kuidas august välja tulid.Aga samas on hea meel,et asjad n-ö korda said. Huvitav oleks ka investeerimis blogi lugeda,et kuidas alguses raha kasvama hakkab ja kuhu see jõuab.
• Emotsioonide küsimusele tahaks anda kaks vastust, aga süsteem ei luba. Teine oleks "Tahaks aidata", sest ka mind on elus palju aidatud, tean, mida see tähendab. Kui küigil oleks ainult julgust abi küsida, olen tõesti uhke, et viimasel hetkel abi palumiseni jõudsid, kuigi see oli Sulle väga-väga raske.
• Nagu isegi küsitluses oli v2lja toodud, siis oleks tore lugeda sellest, kuidas jõuad investeerimisse ning kuidas hakkad sealt edasi liikuma. Hetkel on vb isiklikult mulle j22nud selgusetuks, et mis sai siis selle sõbra teemaga, kes andis teise pensioni raha -kuidas selle summa tagasi maksad?

Kuna mul oli nende vastuste osas sisse lülitatud teavitussüsteem, mis saatis mulle iga vastuse korral e-maili, siis hoidsin ma koguaeg niiöelda kätt pulsil. Ja teate - väga raske oli pisaraid tagasi hoida. Need soovid, need laused, mida te minuga jagasite - need liigutasid mind sõna otseses mõttes südamepõhjani. Aitäh teile!

Vastaksin siinkohal ka sellele viimasele kommentaarile - sõbraga sai tehtud eraldi laenuleping. Selle detaile ma aga siinkohal avaldama ei hakkaks - kui vaid siis nii palju, et päris tasuta see laen ei ole (sest inflatsiooni tõttu oleks 0% intressiga laen laenuandja jaoks kahjumlik), aga samas on see siiski oluliselt odavam kui meie suurpankade pakutavad väikelaenud.

Kokkuvõtteks tahaks siia lõppu siis öelda veel ka selle minu keskmisest suurema sissetuleku kohta (see oli siis samuti ühes kommentaaris välja toodud), et jah, tõepoolest annan ma endale aru, et ma ei ole tavapärane võlglane, mu võimalused on ilmselgelt suuremad kui miinimumpalga puhul. Aga see oli minu lugu, minu nüansside ja detailidega. 

Head aega!

2020. aasta algas päris paljudele Eesti inimestele teatava elevusega, sest tollane Keskerakond-EKRE-Isamaa valitsuskoalitsioon oli läbi surunud pensionireformi seaduse ning riigikogu kinnitas selle oma lugemiste käigus ka ära. Paljud lootsid, et peagi saabub ka reaalne väljamaksete päev. Algselt oli juttu sama aasta septembrist, seega see kõik tundus üsna käega katsutav. Ka mina tegin sel hetkel ühe meeleheitliku viimase sammu. Olin juba niigi omadega üsna keerulises seisus, aga teadmine, et peagi saabub palju raha andis kuidagi mingi vabanduse, miks veel laenu juurdegi võtta. Noh, et niikuinii saan mingi enamvähem poole aasta pärast selle tagasi maksta. Aga sellele kõigele lõi suure mõra sisse president Kersti Kaljulaidi 07.02.2020 otsus seda seadust mitte välja kuulutada. Alguses saatis ta selle lihtsalt tagasi riigikogule, aga kuna seal muudatusi ei tehtud, siis jõudis see peagi muutmata kujul presidendi lauale tagasi ning 20.03.2020 lükkas ta selle lõplikult tagasi ning saatis selle sedapuhku riigikohtule analüüsimiseks. Sellega koos algas minu (ja ilmselt päris paljude saatusekaaslaste) jaoks üks pikk ootuseaeg. Pikk ja ärev. Mis küll saab? Kas on võimalik, et see kõik lõpeb ikkagi hästi ja loodetud raha siiski saabub. Või kukub kõik kokku nagu üks õrn ja habras kaardimajake. Ning nagu ajalugu juba teab, siis see rohelise tule otsus õnneks siiski saabus. 

Täna, täpselt aasta tagasi, võttis siis riigikohus vastu otsuse, et pensionireform ikkagi ei riku põhiseadust ning vaid pool tundi hiljem pani president Kersti Kaljulaid sellele saagale ka ametlikult allkirja ja punkti. See rahalaev pandi teele. Jäigi veel vaid ootamise vaev.

Kahjuks või õnneks jääb teadmata, mis oleks saanud, kui riigikohus oleks otsustanud teisiti. Või mis oleks saanud, kui meie toonane president oleks teistsugused otsused teinud ning ta oleks koheselt selle seaduse välja kuulutanud. Kas näiteks minu lugu oleks just niimoodi kulgenud nagu ta lõpuks kulges? Kas ma oleksin näiteks töökohta vahetanud? Kas ma oleksin üldse seda blogi pidama hakanud? Kas ma oleksin üldse neid kardinaalseid samme teinud, et oma sõltuvusele punkt panna? Kas ma oleksin üldse näinud vajadust ja motivatsiooni oma mugavustsoonist välja ronimiseks (mis siis, et see mind peatamatu jõuga kuristikku vedas)? See kõik näitab, kuivõrd pisidetailides on teinekord meie saatus kinni. Asjades, mille kulgu me tavaliste inimestena tegelikult ise mitte kuidagi mõjutada ei saa. Natuke kõhe hakkab kõigele sellele mõeldes. Kui napilt mul ikkagi läks. Kui palju oli tegelikult ikkagi neid hetki, mil kõik oleks võinud minna hoopis teisiti ja arvatavasti palju halvemini. Uuh...

Eks see kõik pani mu isiksuse ja iseloomu korralikult proovile. Sisuliselt äratas uuele elule. Tänaseks ma olengi täiesti uus inimene. Või noh, otse öeldes - sisuliselt on zombist ja diivanil vedelenud plönnist saanud taaskord üldse inimese nime väärt tegelane. Silmad on avanenud, elu on jälle helge. Ma olen taas rööbastel ja suunad on paigas. Mu kodune elu on taaskord selline, kus kõigil osapooltel on lähedasem, hoolivam, mõnusam tunne. Ma ei tea, kui palju see mu variisik tegelikult välja paistis, otseselt märkusi ma sel teemal ei saanud. Aga ma ei usu, et see täitsa märkamata jäi. Me võime ju ette kujutada, et küll me oleme osavad varjajad ja mida kõike veel, aga reaalsuses tajuvad lähedased meie muresid rohkem, kui me ilmselt arvame. Tihtipeale lihtsalt jäetakse sekkumata, kas julguse või ajapuuduse tõttu.

Minu loo põhiolemus saab tänasega läbi. Ma olen jõudnud sinna, millest ma tegelikult aasta tagasi unistadagi ei osanud. Selle ajaga on juhtunud lihtsalt nii palju asju ning õnneks on olnud sisuliselt kõik arengud ainult positiivse alatooniga. Mind on väga palju aidatud, kindlasti poleks ma kõige sellega üksinda hakkama saanud. Mul on olnud ka meeletult palju õnne, et just õigetel hetkedel on tulnud õiged pakkumised (alates uuest töökohast ja sellega kaasnenud palgatõusust) ja õigetel hetkedel on juhtunud õiged asjad. Aga ma usun, et see on osaliselt näide ka sellest, et alla andmist tuleb edasi lükata nii kaugele tulevikku kui vähegi võimalik. Isegi, kui on väga raske ja viimasedki päikesekiired hakkavad tuhmuma, siis tuleb vähemalt proovida, võidelda. 

Tänasel ilusal ajaloolisel päeval ongi kuidagi sümboolne öelda "Head aega!" Aga samas ei ole see hüvastijätt. See blogi jääb alatiseks siia alles. Võibolla leiab keegi selle ka aastate pärast ja leiab siit endale vajalikke toetuslauseid või -mõtteid. Olgem ausad - võlglased, hasartmängurid, sõltlased jäävad meie sekka alatiseks - kahjuks on see teatud mõttes elu paratamatu osa...

Lõpetuseks tahaksin avada ka ühe väikese lõpuküsitluse. Ma väga loodan, et leiate need 2-3 minutit, et see ära täita. Ma veel ei tea, kas ma sellest kunagi mingi kokkuvõtte ka teen, aga ma oleksin väga tänulik, kui te mulle natukene oma tagasisidet jätkasite. Mida see blogi ja lugu teile andis? Mis mõtteid, emotsioone tekitas? Link küsitlusele on siin - https://forms.gle/DAkv2thmyQiSWStT6

Ning veelkord - suur, suur, suur aitäh teile kõigile, kes te minuga sel teekonnal olite! Tsau!

Viimase küsitluse tulemused ja võitja välja kuulutamine

Nagu ehk mäletate, kuulutasin ma paar nädalat tagasi võimaluse mulle küsimusi esitada ja panin ka väikese auhinna välja. Paraku pean tõdema, et seda blogi on tabanud ilmselt teatav pingelangus ja ka lugejate huvi märgatav vähenemine. Kuna olen alati hinnanud ausust ja otsekohesust, siis ei ole mul mõtet ka siin neid numbreid kuidagi ilustama hakata. Küsimusi tuli seekord täpselt 3 (jah, kolm) ning oma kontaktandmed jättis vaid üks inimene. Aga nagu öeldakse, lubadustest tuleb kinni pidada ja seekord siis mingit loosimist ma läbi ei pidanud viima. Lilje, sina oled 10-eurose kinkekaardi uus omanik. Tegelikult on kinkekaart juba võitjale välja ka saadetud. Palju õnne veelkord! :)

Nüüd aga siis nendest kolmest küsimusest nii palju kui neist rääkida lubati.

1. "Kas Te olete mõistnud ,mille järgi kohtutäitur võtab tasu ,saan aru ,et see peaks olema määratud seaduse alusel ca 80 eur ,aga minu ühe võlgnevuse pealt teenib kohtutäitur 600 eur ja ta ei suuda mulle ära põhjendada ,mille alusel selline summa tuleb."

Tunnistan ausalt - mu teadmised kohtutäituri tasude kohta on üsna puudulikud. Ja ega seal mingeid kuldreegleid või valemeid vist otseselt ei olegi. Teatud info on kokku korjatud Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehele (https://kpkoda.ee/tasud/), aga kui midagi segaseks jääb, siis soovitan kindlasti saata arupärimise info@kpkoda.ee meiliaadressile. Neil peaks olema siiski kohustus ära selgitada, kuidas mingi konkreektne tasu on kujunenud.

2. "Kas Sinu lähim pere ei tea ikka veel Sinu probleemidest?"

Ei tea ning kuna asjaolud on hetkel oluliselt paranenud, siis praegu ei ole plaanis neid sellest ka teavitada. Julgeksin öelda, et kuna asjad on nüüdseks kontrolli all (igakuiste graafikute osas), siis saan selle olukorraga hakkama niimoodi, et pusin omaette edasi ja säästan oma lähedasi sellest.

Kolmandat küsimust ma avalikult lahkama ei hakka, sest see temaatika on üsna spetsiifiline. Aga küsija sai oma vastuse tegelikult kätte e-maili teel (jah, lisaks võitis ta ka auhinna).

Ja ongi selleks korraks kõik selle küsitlusega. Kuna osavõtt oli sedapuhku üsna nukralt kesine, siis võimalik, et see jäi ka viimaseks küsitluseks.

Ma pean tõdema, et teatud mõttes on mul tekkinud mingi vastuolude dilemma. Et ühelt poolt tahaks ju ka blogi edasi pidada ja seda võimalikult huvitava ja põnevana hoida, kuid teisalt muutus mu elu selle töökohavahetusega päris mitu kraadi igavamaks. Kuna blogi lugejate seas on päris palju ka mu sõpru, kes tegelikult mu eluga kursis, siis ei saa siin päris fantaseerima ka hakata. Ehk siis kokkuvõttes on mind tabanud teatav identideedikriis, kuidas selle kõigega edasi minna.

Aga olgem ausad - blogi võib jääda kirjutamata, aga elu ei saa jääda elamata. Prioriteedid peavad siiski paigas olema. Aga sellegi poolest - järgmiste postitusteni!

Küsige küsimusi, avaldage arvamust

Tere taas! Kaunis, imelise ilma ja päikesepaistega nädalavahetus on möödas. Ning vähemalt mina lülitasin end seekord küll igasugustest rahamõtetest täielikult välja. Tegelikult on see mu praegune üleminekuperiood ja uue reaalsusega harjumine paras tohuvabohu (muideks, kas teadsite, et termin "tohuvabohu" on täiesti korrektne ja päriselt eksisteeriv sõna, kasutusel ka inglise keelses maailmas - https://et.wikipedia.org/wiki/Tohuvabohu). Aga kokkuvõttes on see kõik ju ikkagi positiivne. Ahjaa, arsti juures olen ka siis nüüd kahel korral käinud, igasugused vereproovid, testid, vererõhud ja muud asjad mõõdeti ära. Ning tulemuseks see, et mind kuulutati täiesti terveks. Vähemalt hetkeseisuga kogu see teema mu tervisele hakanud ei ole ning depressioonimärke ka justkui vähemalt enam ei ole. Kes teab, võibolla ilus ilm, rohkem päikest ja positiivsed arengud mu loos on need asjad kuidagi imeväel korda ajanud. 

Siinkohal aga tahaksin välja kuulutada ühe järjekordse küsitluse. Seekord siis sellise, kus teie saate minult küsimusi küsida, arvamust avaldada vms. Taaskord panen välja ka norstatpanel.ee poolt väljastatud Partner kinkekaardi (10-eurose). Kui soovidte loosis osaleda, siis lisage ankeeti ka oma e-maili aadress. Kui loosis osaleda ei soovi, siis selle välja võite vabalt tühjaks jätta. Küsitlusele panen punkti 30.04.2021 ja vastan kõigile küsimustele nii ausalt ja otse kui oskan. Kui aga on soov, et küsimus, arvamus, mõte jääks vaid minu teada, siis palun märkige see vastavalt ka ära. Siis tean, et sellele avalikult tähelepanu ei pööra. 

Link: https://forms.gle/GRMyZFmGj1ow3Qze8

Küsitlus nr. 3 - tulemused ja kommentaarid

Aeg "teemade valiku" küsitlus kokku võtta. Vastajaid kogunes seekord 66. Minu sügavaim kummardus ja suurim tänu teile kõigile!
Graafiliselt näeb tulemus välja selline:

Tegelikult pean tunnistama, et olen natuke üllatunud. Ma ei oleks uskunud, et just hasartmängulood enimnõutumaks osutuvad. Aga nagu öeldakse - rahvas on rääkinud ja nüüd tuleb rahva sõna kuulda. Kuigi eks omajagu on sõltuvuse ja mängurluse teemadel juba kirjutatud ka, aga neid lugusid mul sahtlis veel jagub.
Samuti on tulemas ka lugusid keerulisematest ja lihtsamatest keerdkäikudest suhtlustes laenufirmadega. Ja nii palju kui oskan, siis jagan jooksvalt ka praktilisi enda kogemusepõhiseid lugusid ja nippe finantsidega hakkama saamisel.
Nüüd aga küsitluse põnevama osa juurde. Mis siis inimestel hingel on selle blogiga seonduvalt? Oma sõnumi või hea sõna jättis mulle kokku 19 inimest. Päris kõiki neid ma siin välja tooma ei hakka, sest osa neist oli üsna isiklikku laadi. Ühtegi negatiivset hinnangut või etteheidet ei tulnud.
Alustaksin lihtsalt heade soovidega.

• Tubli oled!
• Olen nendest postitustest palju tuge saanud. Annab endalegi lootust kunagi sellest rattast välja saada.
• Jõudu!
• Soovin, et Su vaim ja hing vastu peaksid!
• "Kui oled kõrini sita sees, ära lase pead norgu." :D
• Jätka sama positiivselt ja hea hooga. Ära lase positiivsel inertsil vaibuda! Ja kui on tahe on ka võimalus. 
• Pea vastu!

Tegelikult on sellised laused ja toetused minu jaoks hindamatu väärtusega. See tunne, et võõrad inimesed elavad mulle kaasa ja usuvad minusse. Aitäh teile veelkord!

Veel inimeste arvamusi:

• Tahan öelda, et ma väga hindan seda kui hästi ja korrektselt Sa kirjutad - see näitab mu meelest lugupidamist nii meie keele kui oma lugejate suhtes. Haritust muidugi ka. Tundud väga sümpaatne inimene, soovin Sulle südamest palju jõudu ja vastupidavust!
• Sul on väga hea kirjastiil ning korrektset grammatikat on lausa lust lugeda
  

Need laused-kiitused panid mind sõna otseses mõttes punastama. Eesti keel ja korrektne kirjalik väljendusviis on minu jaoks oluline olnud juba kuskilt 7.-8. klassist, mil meil koolis üks emakeele õpetaja asendus teisega. Mäletan, kuidas esimeses tunnis tegi uus õpetaja meile tasemetöö ja me saime kõik vist kahed, paari erandiga (nemad said parimal juhul kolmed). Ühesõnaga, meie tase oli olematu. See vastuseis uuele õpetajale oli alguses ikka väga tugev - jõudsime isegi õppealajuhatajani välja oma kaebustega. Kuid õpetaja jäi. Ja meie eesti keele oskus viidi juba poole aastaga väga korralikule tasemele. Keskkooli lõpukirjandi sain lõpuks 9 (tollal oli maksimaalne hinne 10). Hiljem ülikoolis õppisin eraldi ainena ka "kirjalikku väljendusoskust" ja tundub, et midagi vist siis lõpuks selle suure pusimise ja vaeva järel külge on jäänud.

Lõpetuseks lisan siia ühe arvamuse ka võimaliku raamatu kohta.
Kirjutan lihtsalt kommentaarina ühele Su varasemale postitusele, kus esitasid küsimuse, kas Su blogi põhjal kirjutatud raamatut oleks vaja. Vaadates numbreid, KUI palju Eestis võlglasi on, siis sellise raamatu järele oleks lausa karjuv vajadus. Iseasi, kas need, kellele see kõige rohkem kasu tooks, seda ka ostaksid. Vähemasti laenutaksid ehk raamatukogust? Usun, et kõige paremini kirjuta(ksi)d selle raamatu kokku ikka ise, Sinu elu ja Sinu kogemus. Postitusedki küllap Su enda nägu, praktiline jutt vaheldumisi filosofeerimisega. Mitte et see halb oleks, vastupidi. Pane raamatu selgroog (struktuur) paika ja selle ümber hakka aga ehitama. Algmaterjal on täitsa tasemel. Olles lugenud teisigi võlablogisid, pean tõdema, et kõige nauditavamaks lugemismaterjaliks (kui niimoodi tohib öelda sedavõrd tõsise teema kohta - pean siinkohal silmas teksti ladusust, keelekasutust, õigekirja jms) on olnud Sinu kirjutised. Ja järjest paremaks läheb. ;) Hoian Sulle pöialt, et motivatsioon ikka püsiks ja selle sasipuntra lahendatud saaksid!
See raamatu mõte ei ole mu peast tõepoolest endiselt ära kadunud. Aga tõenäoliselt ei ole see lugu lihtsalt veel nii valmis, et see terviklikku kooslust moodustaks. Eks alati oleks võimalik ka fantaseerida ja lõpp ise välja mõelda, aga see oleks natuke nagu enda ja ka lugejate petmine. Teatud määral ma siiski eeltööd olen raamatu osas teinud ja ühe kirjastusega ka läbirääkimisi pidanud. Suures plaanis on mul teada kirjastuse ootused ja ka võimalik minupoolne tulu. Kindlat lubadust ma veel välja andma ei hakka, aga ma usun tänases hetkes, et raamat ühel ilusal päeval pigem ilmub kui ilmumata jääb...

Küsitlus nr. 3 - teemade valik

Aeg taaskord pöörduda jälle teie poole, mu kallid lugejad. Mis teemadele ma võiksin edaspidi rohkem tähelepanu pöörata? Loomulikult on vastamine igati vabatahtlik, aga olen südamest tänulik iga vastuse eest! Seekordne küsitlus asub siin - https://forms.gle/e2KXiXt8FhjV1nAa8

Eelmiste küsitluste küsimuste-vastustega saab tutvuda siin:
Küsitlus nr. 1 - https://volglane.blogspot.com/2020/11/kusitluse-tulemused.html
Küsitlus nr. 2 - https://volglane.blogspot.com/2020/11/kusitluse-tulemused-ja-kusimusedvastused.html

Küsitluse tulemused ja küsimused/vastused

Aeg kokku võtta blogi külastajat puudutava küsitluse tulemused. Ja lisaks püüan vastata kõigile küsimustele, mis mulle selle raames laekusid. Kokku laekus 89 vastust. Aitäh kõigile!

Alustuseks siis küsisin mina teilt 4 erinevat küsimust ja vastutasuks oli teil võimalus minult 1 küsimus küsida. Seda viimast võimalust kasutas 22 inimest.

Nagu siis näha, on naised ülekaalus. Küsitlusele vastas 49 naist ja 40 meest. Seejuures on huvitav asjaolu, et sisuliselt kõik, kes mulle kirjutanud on oma mure ja oma looga, on meesterahvad.

Vanuseliselt on kaks gruppi domineerivad. Üle poole blogi lugejatest kuulub vahemikku 36-50 ja üle kolmandiku 26-35. Seega 88% lugejatest on vanusevahemikus 26-50.

Siin väga palju lisakommentaare vaja polegi. Praktiliselt kõik (75 vastajat 89-st) jõudsid siia blogile tänu Delfi artiklitele. Pean Tanel Saarmannile ilmselt tordi saatma või midagi sellist :)

Enamus inimesi kasutab siiski algset aadressi ehk siis https://volglane.blogspot.com.

Küsimused-vastused

Ma jagasin kõik 22 küsimust enda jaoks gruppidesse ja püüan neile kõigile vastuse või mingigi reaktsiooni anda. Igal juhul tõesti suured tänud kõigile, kes võtsid vaevaks kirjutada! Kõik küsimused-kommentaarid (mitte ühtegi ei jäta avalikustamata) panen siia kirja muutmata kirjapildiga.

Esimene plokk on jõudu ja jaksu soovijad.

• Jõudu ja jaksu!
  
• Küsida ei soovi aga soovin jõudu. Saatusekaaslane.
  
• lihtsalt loen, et aru saada inimeste mõttemaailmast, kuidas olukordi lahendada
  
• Endal probleeme pole aga jälgin mängu just smsraha jne tegelaste näol, kellel intressid suuremad kui lubatud.
  
• Tahtsin öelda, et väga ladusalt kirjutad ja täielik respekt, et oma muredest nõnda avameelselt kirjutad, olgugi, et anonüümselt, aga sa julged kõik letti laduda nagu on.
  
• Tahan lihtsalt edu ja jaksu soovida, aitäh et nii avameelselt jagad seda teekonda!
  
• veel mitte, kuna alles alustan lugemist. küll aga tahan sind tänada, et oled võtnud oma ülesandeks jagada oma teekonda ja valgustada teisi. päikest ja kordaminekuid.
  
• Soovin vastupidamist! Ise olen samuti laenude ori, kuid siiani on sissetulekud suuremad, kui võlad ning pensionireformi rahadega saan kõik võlad ära maksta, ootan pikisilmi seda päeva. Hea on teada, et ma ei ole üksi oma lollustega ja valede otsustega, vaid leidub veel minusuguseid, kes üritavad sellest välja rabeleda.
  
• Kui sa leiad oma olukorrale lahenduse, siis palun ütle, kas see tekkis juhuslikult või nö mingi klõps peas käis. Väga huvitav kuidas lahendused tekivad. Inimestele on antud täpselt niipalju, kui jõuab ära kanda- usun, et sa pole erand ja tõenäoliselt jõuad sa lahenduse kiiremini, kui arvad
  
• Jõudu! Olen ca 10 aastat tagasi värske täisealisena sarnases seisus olnud, kus reaalsus jõudis kohale alles siis, kui auku uute laenudega enam sügavamaks ei saanud kaevata. Kujutan seda stressi hästi ette. Imetlen seda kainust, millega oma olukorda dokumenteerite - omamoodi teraapia, ilmselt.

Aitäh teile kõigile nende ilusate soovide eest!

Teine plokk - inimesed, kes tahaksid teada, kuidas ja miks olen seda kõike oma lähedaste eest varjanud.

• räägi naisele ära, enne kui ta ise avastab, see alati hullem
  
• Kas keegi ja kes sinu pereliikmetest veel teab kõigist sinu võlgadest? Mida nad arvavad?
  
• Miks sa enda naisele ei räägi?
  
• Oled sa mõelnud, et su naine võib samasugust salaelu elada? Muidu elan täiega kaasa ja klõpsan reklaame, et moraalset toetust avaldada. Pea vastu!
  
• Kui suur osa teie pere igakuistest kulutustest on teie naise kanda? Postitustest näib, nagu maksaksite ise kõik kommunaalid, kodulaenu ja autokulud.
• Kuidas on õnnestunud praegust olukorda nii pikalt abikaasa eest varjata? Kas tunnete ise, et ta tajub, et mingi probleemid on õhus? 

Need on minu jaoks väga keerulised küsimused. Olen nendel teemadel ka mõned eraldi postitused teinud. Pere igakuistest kulutustest on siiski osa ka naise kanda - lasteaiatasud ja ka kommunaalid. Samuti ka toidupoes käimised. Sellele, kas ka naine võiks samasugust salaelu elada, ei ole ma kunagi isegi mõelnud. Selliseid märke ei ole otseselt täheldanud ka. Minu pereliikmetest ei tea minu olukorrast mitte keegi. Kuidas seda kõike on õnnestunud varjata? Ega väga hästi ei oskagi sellele vastata. Ilmselt on siin mängus ka minu enda olemus, minu introvertsus. Pigem arvan, et vähemalt siiani mu abikaasa ei ole seda veel tajunud, et mingid probleemid õhus oleksid. Aga samas võib see tunne vabalt ka petlik olla. Eks näis.

Kolmas plokk - inimene, kes soovis minu loo ja minu andmete põhjal mulle sünnikaarti koostada.

• Kui ma päris aus olen, siis tahaksin küsida sünniaega (kuupäev, koht, kellaaeg), kuna tegelen "intensiivse hobi" korras ja natuke salaja (kuna see väga põlu all avalikkuses) astroloogiaga ja mind huvitab, kas ja kuidas sõltuvuse probleem kajastub sünnikaardis. Aga sõltuvus üleüldiselt huvitab mind väga, selle psühholoogia ja arengulugu, kuidas sellest toibuda, mida see nõuab. Minu isa suri paar aastat tagasi kiirlaenudega ja sain siis pärijana võlausaldajatega maid jagada (kogu vara oli ikka negatiivne kahjuks). Küsimuste poole pealt, mind huvitaks ikka psühholoogia, näiteks Su suhe rahaga - lapsepõlves, nooruses näiteks... 

Juurde oli lisatud ka nimi ja e-maili aadress. Ja ma saatsin talle need andmed. See kirjavahetus andis mulle aimu, et tegemist on väga meeldiva naisterahvaga ja mul tekkis koheselt usalduslik tunne. Igal juhul loodan, et kui saabub mu sünnikaart, siis tohin seda ka teiega jagada.

Neljas plokk - küsimus võlanõustaja kohta

• Kuidas suhtleb võlanõustaja? Kas üleolevalt ja manitsevalt või mõistvalt ja kaasaelavalt?

Minu kogemus võlanõustajatega on äärmiselt meeldiv. Reaalselt olen kohtunud neist kahega ja kolmandaga olen kirju vahetanud, et küsida juriidilist ja finantsilist nõu. Ei ole keegi neist üleolev ega manitsev. Nende töö ei ole olla õpetaja või kasvataja. Nad ei keskendu sellele, miks probleemid tekkisid. Nende ülesanne ja töö on inimene olukorrast välja aidata, kasutades selleks oma juriidilisi teadmisi ja üleüldist kogemust meie kiirlaenuturu kohta. Neid on väga raske ka üllatada, üldiselt on nad sisuliselt kõike näinud. Seega, kui on hirm näiteks, et oi-oi, mul on 20 laenulepingut võlas ja võlakoorem suurem kui 10 aasta palk, siis ka sellistele olukordadele on tegelikult mingidki lahendused olemas. See kõik võtab väga palju aega ja nõuab korralikku distsipliini, aga see kõik on siiski tehtav. Ei maksa muretseda selle pärast, mis tehtud. Muretseda tasub selle pärast, mis te enda päästmiseks tegemata jätate. Võlanõustaja on teie tugi sellel teekonnal.

Viies plokk - küsimused minu kohta

• Kui vana oled ja mis haridus sul on?
  
• Mis linnas elad?

Olen samuti vanusevahemikus 36-50 nagu enamus mu lugejaidki. Mul on kõrgharidus. Ja elan maal, kuigi linnale lähedal, aga ametlikult siiski maal.

Kuues plokk - välismaale tööle?

• On Sul olnud mõtteid Eestist lahkuda (nt Norras polaarjoone taga võib teenida 3000 kuus kätte)?

Väga tõsiselt ma sellele mõelnud ei ole. 3000 EUR ei ole päris selline palk, mille pärast oma pere jätaksin. Kuna olen Eestis siiski tööl konkreetse ala spetsialistina, siis pigem loodan siin anda sellise panuse igapäevaselt, et pälviksin kodumaal kõrgema palga.

Seitsmes plokk - kas mind oleks võimalik aidata?

• Kui ma lugesin teie blogi siis tegelikult tekkis tahtmine aidata, ei ole ise rikas aga veidi saaksin ikka panustada, usun, et selliseid inimesi oleks palju. Väga raske on seda lahendada-nii ülekande mõttes (kes on saaja?), maksekeskus võtaks ise protsendi vahelt, kui ka just see aitamine ise-Teil endal oleks olukorda arvestades väga keeruline see aitamise küsimus/teema siia üles panna. Samas oleks Teile sellest kindlasti abi!

Aitäh nende kenade soovide eest! Olen seda teemat nüüd arutanud päris mitmete inimestega ja olen otsustanud, et kõige lihtsam moodus minu aitamiseks on ühe kommentaatori poolt välja pakutud variant Bondora kontole ülekannete tegemiseks. Lisan vastava info ka blogi päisesse, aga panen selle ka siia vastusena kirja: mind saab soovi korral aidata kui teha kasvõi 1-eurone ülekanne Bondora AS kontole EE937700771004427510 ja panna viitenumbriks 105400. Kuna just Bondora on minu jaoks kõige suurem murekoht ja sealne laenusumma on ka kõige suurem. Igaks juhuks täpsustan üle, et mina ei näe ülekande tegija nime ja ei saa seda kunagi ka teada (kui te just ise seda eraldi ei ütle).

AITÄH KOGU SÜDAMEST!