teisipäev, september 20, 2022

Mina ja blogimaailm

Tänases postituses vaataksin ma oma pilguga natuke ringi meie blogimaailmas üleüldisemalt. Hoiatuseks pean kohe ette ära mainima, et seekord on siin päris palju erinevaid linke ja viiteid teiste inimeste blogidele. Võibolla ka sinu blogi saab mainitud, mu kallis lugeja.

Nagu korduvalt on jutuks olnud, siis algas minu blogimiskarjäär 04.09.2020. Ehk siis sel ajaloolisel päeval, mil esmakordselt toimus Eestimaa pinnal ametlik WRC ralli - Rally Estonia 2020. Kusjuures olin tol korral pooleldi tänu õnnelikule juhusele isegi raja ääres seda kõike vaatamas/nautimas. Esimest ja siiani viimast korda elus - ei saanud minust sellist rallisõpra, kes viitsiks kuskil põldudel ja metsaservadel seda kõike vahtida, kodus telekast on oluliselt vahvam. Aga see selleks.

Ega ma tollal blogimaailmast suurt ei teadnud ning tõele au andes - ega ka ei huvitanud eriti. Eks muidugi olin ma teadlik, et on olemas Mallukas ja Henry ning ka Rahakratist olin veidi kuulnud. Aga no polnud lihtsalt mingit põhjust või vajadust väga nende lehti külastada. Sel hetkel, mil ma ise aga sellest uksest sisse astusin, hakkasin vaikselt ka teiste tegemiste vastu huvi tundma. Ning oma algusaegadel küsisin eelpool mainitud inimestelt isegi veidi nõu ja abi, kuidas oma blogi võiks üles ehitada. Mulle suureks ja meeldivaks üllatuseks nii Henry kui ka Rahakratt täitsa vastasid mulle ja aitasid mul mõned detailid paremini paika saada. Olen siiani neile tänulik, et nad võtsid vaevaks minusugusele hädalisele mingeid algajateemasid üldse selgitada ja oma näpunäiteid veidi jagada.

Minu enda blogiga juhtus alustuseks siis see, et Delfi viskas mu blogi sellistesse kõrgustesse, millest enamus blogijad vaid und oskavad näha. See tõi mulle ikka meeletult palju lugejaid ja tegelikult ka tänaseni aktuaalseid suhtluskaaslasi. See oli vägev aeg ja seda ei unusta ma mitte kunagi. Tipphetkel ilmus Delfi/Ärilehe veergudel minu blogipostituste põhjal julgelt 3-4 artiklit ühe kuu jooksul. Meeletu. Sinna perioodi jääb ka mu blogi absoluutne külastatavuse rekord - 22.12.2020 käis siin ühe päeva jooksul kokku 4827 erinevat inimest, tehes täpselt 15980 klikki. Ulmenumbrid minu jaoks. Need ajad on muidugi selle blogi kontekstis jäädavalt möödas. Aga samas, otseselt see mind kurvaks ei tee, sest ega mu lugu enam nii põnev polegi, et siin mingit meeletut tähelepanu üldse vääriks. Kes on jäänud, need on jäänud ja mul on hea meel iga inimese üle, kes siia aegajalt ära eksivad. Aitäh teile, et mu tagasihoidliku isiku ja elu vastu huvi tunnete.

Kui alguses keskendusin ma ennekõike oma loo jagamisele, siis aegamisi hakkasin huvi tundma ka selle kohta, mida teised blogijad kirjutavad. Esmajoones muidugi olid mu "sihtmärgiks" teised võlablogijad, mida vaikselt ikka hakkas tekkima - "Appi, ma olen võlglane!" (kahjuks tänaseks küll tegevuse sellel kujul lõpetanud ja blogigi kustutatud), "Jah, ka mina olen võlgu!" ning "Võlglase Päevaraamat" (samuti siis üks blogi, mis tänaseks pigem varjusurma vajunud). Eks neid tuli ajapikku veelgi juurde, aga väga pikalt seal järjepidevust reeglina ei jätkunud. Vaikselt tekkis tegelikult meil võlablogijate seas isegi natuke nagu oma kogukond. Suhtlesime kirja teel omavahel päris palju. Ning saime ka omajagu niiöelda "kaastöölisi või kaasteelisi" ka väljaspoolt blogimaailma. Inimesed hakkasid meie kaudu oma lugusid jagama. Mäletate ju küll veel näiteks Joel-Gustavit või Eva-Liinat. Nii see kõik vaikselt tiksus ja mulle hakkas täitsa see blogivärk meeldima. Kõige värskemaks blogiks, mida alati loen, on AMOVi uus blogi nimega "Kopp on ees!". Siin aga tegelikult midagi meelelahutuslikku polegi. See on üks väga karm ja tegelikult ka sotsiaalset närvi puudutav, äärmiselt oluline ja ääretult avameelne blogi. Meie ühiskond vajab selliseid. Imetlen seda neiut väga, et ta julgeb ja tahab nende teemadega avalikkuse ette tulla.

Ühel hetkel avastasin enda jaoks ühe Facebooki grupi - "blogipostituste reklaamimise grupp". Ning nagu nimigi ütleb, seal on antud inimestele võimalus oma blogipostitusi reklaamida. Täiesti vabalt ja ilma igasuguse häbitundeta. Tänaseks on sellel grupil kenasti üle 2500 kasutaja ja minu jaoks on sellest kujunenud üks parimaid kohti, mille kaudu inimesi oma lehele kutsuda. Neid klikke ikka tuleb, kui sinna postitus teha ja see ongi igati vahva. Lisaks sellele, et seal on hea enda asju lugeda, on sealt hea leida ka toredat ning põnevat lugemist teiste blogidest. Olen sealt enda jaoks täitsa mitu vahvat blogi avastanud - näitena võiks tuua Merje Milleri blogiPuhta Pime blogi või ka "Mina olen siin". Seejuures ei oskagi ma päris täpselt öelda, miks just need mulle aja jooksul silma on jäänud. Merje puhul naudin ma tema sõnakasutust ja maailmapilti (juba sellest ajast, kui ta ühe tola - "Ühe isa blogi" - paika pani). Puhta pimeda Kai puhul meeldib mulle see ausus ja siirus, sõnakasutusest rääkimata ning kuna ma ka ise pole just maailma parimate silmadega (päris pime ma siiski pole, aga omal ajal on mu silmi lõigutud ja õmmeldud ikka korduvalt), siis kõnetab see blogi mind vägagi. "Mina olen siin" Liina puhul on vahva see lihtsus, emotsionaalsus ja avatus, mis mind ühel hetkel kuidagi köitma hakkas ja nüüd loen alati postitused läbi, kui need ilmuvad. Kusjuures päris paljude blogideni olen ma jõudnud ka selle tõttu, et lihtsalt mõni teine blogija on minu postitusi seal Facebooki grupis laikinud või lausa kommenteerinud. See lihtsalt on iseenesest kuidagi märk, et minu kirjutised on kedagi kõnetanud, kellelegi korda läinud. Ning siis tahakski ju minna piiluma, et kellega tegemist. Tekib mingi side või midagi sellist.

Siis on veel teatud kiiksuga veidrad blogid, mille ridadel ma teinekord oma meelt lahutamas käin. Siia kuulub esmajoones Eesti üks esiveidrikke - Hillar Kohv. Kusjuures kohati ma ei saa isegi aru, kas ta trollib või ta tõesti mõtleb kõike seda tõsiselt, mida oma ridadel kirjutab. Kohati on ta nii veidralt kuri nii ootamatute asjade peale, et anna lihtsalt olla. Aga jah, mingites veidrates meeleoludes olles lähen ma tema blogi hea meelega klikkima. Aitab kuidagi mõtteid korrastada! Siis on muidugi üks igatepidi negatiivses mõttes veider blogi, mida juba enne korra ka mainisin. Ehk siis see "Ühe isa lugu". Selles blogis ei tegelikult enam üldse midagi toredat või meeldivat. Tõele au andes pole ma tahtnud seda viimasel ajal enam lugeda ka, sest mingil hetkel läks see tüüp oma vandenõuteooriate ja koroonahullustega ikka väga käest ära. Väga ebameeldiv ja sõna otseses mõttes loll tegelane (vähemalt see olemus, kellena ta end blogis esitleb).

Siis on veel mõned rahamaailma ja investeerimisega seotud blogid, mida aegajalt klikin. Siinkohal ei saa ka mainimata jätta üht järjekordset võlablogi moodi asja - rahaasjadest.ee, aga paraku on teda kõige paremini iseloomustavaks sõnaks "ebastabiilsus". See blogi kaob ja ilmub nii tihti, et ei jõua kuidagi sammu pidada. Ning igakord alustab ta sisuliselt nullist. Seega, kõik vanad postitused kaovad ja uued ilmuvad üsna tühja koha pealt. Aga noh, oma vaatenurga alt ta seda võlamaailma kajastab (spetsialiseerudes elatisvõlgadele) ning teistmoodi huvitav lugemine ikkagi. Ning siis on veel kaks rahadega seotud blogi, mida piilun - üle ilma tuntud rahakratt ja oluliselt vähem teada "Sendid Rahaks". Kui algselt oli mul rahakrati suhtes teatav eelarvamus - et noh, mingi üleshaibitud suvaline tegelane - siis tegelikult selgus süvenedes, et tegemist on ikkagi reklaamile vastava blogiga: ehk siis muhe ja mõnus lugemine. Eks neid tuntud rahablogijaid on meil muidugi veel - Kristi Saare, Jaak Roosaare, Madis Müür jne, aga nende sisu ja sõnakasutus on minu jaoks vähemalt esialgu juba liiga professionaalne ja minu eluga absoluutselt mitte haakuv. Ei kõneta lihtsalt mind, aga siin asi pigem minus kui neis. Ma ei kahtle tegelikult absoluutselt, et need on väga head blogid. Aga lihtsalt mitte mulle. Üks selline üldiselt hea koht, kuhu igasugused rahateemad on kokku kogutud (nii blogid kui ka professionaalsemad artiklid ja isegi podcastid), on rahajutud.ee. Ning ei saa ka mainimata jätta Taavi Pertmani loodud megamahukat ja tohutult hea sisuga rahafoorum.ee-d.

Tegelikult on mul kahju, et mitte ükski mu enda sõber ei pea avalikku blogi (ma vähemalt ei ole mitte ühestki sellisest teadlik) - neid loeksin ka ülima hea meelega. Sest mulle tundub, et blogid on tihtipeale need kohad, kus inimesed avavad end rohkem kui niiöelda suvalistel koosistumistel. Eks mõningaid reisiblogisid on mu sõbrad siiski pidanud, aga minu teada vähemalt praeguses ajahetkes neist ükski aktiivne ei ole.

Selline see ülevaade siis saigi. Rõhutan seejuures igaks juhuks üle, et kõik eelnev on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja eesmärk polnud kedagi mustata või kellelegi haiget teha.

1 kommentaar:

  1. Tere tulemast meie sekka!

    Ka minu blogiga võid tutvust teha. Teemasid seinast-seina ning laest lakke, armastusest surmani, meelelahutusest vlogideni.

    Oled oodatud!

    VastaKustuta