Kohv suhkruga või suhkruta?

 

Kohvi saab juua sisuliselt loendamatul erineval viisil. Piimaga, koorega, suhkruga, vahukoorega, viskiga...kuumalt, külmalt. Ilmselt on neid variante veel. Mina jõin aastaid seda jooki piima ja suhteliselt suure koguse suhkruga. Kuniks ühel päeval sisuliselt üleöö otsustasin, et suhkur on täiesti üleliigne ning loobusin sellest. Algus oli pigem vaevaline ja pidin tahtejõuga kaasa aitama. Kuid kokkuvõttes möödus vast paar nädalat ja pärast seda enam tagasiteed polnud. Minust sai piimakohvi jooja, täiesti ilma suhkruta. Siinkohal oleks hea teha ka üks keeleline märkus - nimetavas käändes on selle joogi nimeks "kohv", mitte "kohvi". See pidavat olema üks enim kasutatavaid eesti keele grammatika väärkohtlemisi. Isegi täiesti soliidsed reklaamifirmad ja ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad mõistest "maitsev kohvi" või "hea hommikune kohvi". Minu jaoks täiesti müstiline, millest see üldse tuleb, et seda niimoodi valesti kirjutatakse ja öeldakse. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma selles postituses kirjutada ei grammatikast ega ka üldsegi mitte kohvist. Vaid hoopis tugitoolispordist ja spordiennustusest.

Eile õhtul oli üle pika aja üks maailmamastaabis suur spordivõistlus, mida minagi algusest lõpuni vaatasin. See oli UEFA Meistrite Liiga finaal, jalgpallis siis. Omavahel kohtusid kaks Inglismaa sinist klubi - Manchester City ja Londoni Chelsea. Ma ise olen pigem ühe L-tähega algava Inglismaa linna punase klubi sõber, seega eilses mängus mul sisuliselt oma lemmik puudus. Seega sain nautida lihtsalt tipptasemel mängu ja selle võrratut ilu. Ilmselt võib lugejas vaikselt juba tekkida küsimus, et mismoodi kogu see kohvijutt nüüd siis jalgpalliga seondub. Aga minu jaoks on seos üsna konkreetne - ma võrdleksin lihtsalt kohvi (ilma lisanditeta) joomist spordi vaatamisega ning kohvile suhkru lisamist aga juba lisaväärtuse tekitamise, teatud mõttes ka hoopis teistsuguse dimensiooni andmisega, näiteks siis spordiennustusega. Tunnistan ausalt, mu elus oli ühel hetkel selline periood, kus ma ei suutnudki enam sporti vaadata ilma, et mul seal oma panus mängus ei oleks. Alati oli seda lisalaksu vaja, et üldse spordivaatamist nautida või sellest mingitki võlu leida. Tagantjärgi mõeldes tundub see ikka päris jabur. Sisuliselt ei suutnud ma enam kohvi juua ilma suhkruta. Kuid alles suhkrust loobumisel sain ma tegelikult aja jooksul aru, mis maitsega see kohv päriselt on. Usun, et sama on ka spordiga. Alles nüüd, mil ma olen spordiennustustest loobunud, näen ma taas seda spordi tõelist ilu. Ma suudan nautida neid sooritusi, mida need parajalt hullud megainimesed seal väljakul või jooksurajal teevad. Muidugi tabasin ma seda eilset mängu vaadates paar korda ka mõttelt, et kuidas ma panustaksin, aga need mõtted kadusid üsna kiiresti. Tegelikkuses ma tean, et ma ei tohi neid mõtteid isegi mõelda. Mina pean alatiseks jääma kohvi jooma ilma suhkruta. Nüüd ja alati. Ja noh, olgem ausad, suhkrut ei peaks kodus tegelikult üldse olema. Ja eks aegajalt oleks ehk hea ka kohviga väikseid pause teha. Ka seda pole ehk igapäevaselt vaja.

Telesaade "ESSE" - Sõltuvused

Eile õhtul (25.05.2021 kell 20:00) oli Kanal2 eetris jutusaate "ESSE" selle hooaja viimane osa. Saatesari võib meeldida või mitte meeldida, aga eilne saade oli minusugustele sõltlastele ja ilmselt ka kõigile kaas-sõltlastele üsnagi ülevaatlik ja heal tasemel. Saate sisu ma siinkohal ümber jutustama ei hakka, kuid paar märkust siiski teeksin.

Alustuseks saate ülesehitusest - alustuseks rääkis oma loo endine narkosõltlane Raiman ning seejärel toimus edasine arutelu juba suurema seltskonnaga, kus peategelaseks endine kasiinosõltlane Paul. Mulle väga meeldis sisuliselt kõik, mida erinevad osapooled ütlesid ja rääkisid. Kuid paraku oli ka üks suur tõrvatilk kogu selle saate juures - reklaamipauside ette ja taha kuulutati, kuidas saadet toetab...üks kasiinokett. Tõesti?! Miks? Hea, et mõnd viinafirmat või narkodiilerit ei reklaamitud. Aga see selleks. Tegin sellest saatest siis oma lühendatud versiooni, lõikasin reklaamid välja ja panin oma Youtube kanalile üles. Vaadakem. https://www.youtube.com/watch?v=6klVGdTHwBc

Saates osalejad: Eeva Esse - saatejuht, Raiman Kukk - endine narkosõltlane, Kert Grünberg - terapeut, Jaanus Harro psühho-farmakoloog, Paul Neitsov - muusik, kasiinosõltlane, Triin Kahre - pereterapeut

Inkassoturule päitsed pähe?

 

Kuna mu enda elus midagi väga põnevat (vähemalt selle blogi kontekstis) ei toimu, siis kirjutaks vahelduseks taaskord inkassodest. Ning nagu tellimuse peale, ilmus tänases Postimehes üks päris hea kokkuvõtlik artikkel, kus natuke juttu ka sellest, mis plaanid riigil kogu selle metsiku lääne moodi "teenusega" on. Artikkel ise on siin ning nagu ikka selliste kirjutistega, on see taaskord maksumüüri taga. Aga pole hullu, püüan sellest väikese ülevaate anda.

Põhiline tõdemus siinkohal ongi see, et Eestis ei vaja inkassofirmad tegevusluba. Ning selle tõttu ei riski nad ebaseaduslikult tegutsedes sisuliselt mitte millegagi. Nii mõneski Euroopa riigis on inkassofirmade tegevus rangemalt reguleeritud, näiteks läheb sellel alal tegutsemiseks vaja tegevusluba. Eestiski kõlab üleskutseid reegleid karmistada.

Rõhutatakse üle ka kuldne tõde, mida peaks iga võlglane ja iga kodanik arvesse võtma. Inkassofirmadel pole mingit seadusest tulenevalt menetluslikku jõudu. Tegu on tavalise äriühinguga, kes ei saa kellegi sissetulekut arestida või vara maha müüa, vaid peab selleks pöörduma kohtusse nagu iga teine eraõiguslik võlausaldaja. Inkassofirmade äri baseerub suuresti inimeste õigusteadmatusel, reeglina on inkassode saadetud nõudekirjades nõuded kas oluliselt ülepaisutatud, aegunud või tõendamata. Just see ebaõiglus ja nõrgema osapoole ära kasutamine on see, mida peab reguleerima.

Artiklis saab sõna ka Julianuse esindaja (juhataja Oliver Markvart) ning see jutt on ausalt öeldes täiesti nördimust tekitav. Sisuliselt ta lihtsalt õigustab oma firma ja üldse inkassoturu toimimist, nägemata selles kõiges enda poolt mitte mingeid vigu. Ometigi teame me ju kõik, millise teerulli ja ükskõiksusega inkassod üldiselt võlglastest üle üritavad sõita.

HUGO.legali peajurist Erki Pisukese hinnangul oleks otstarbekas võtta inkassofirmad finantsjärelevalve alla, nagu seda on tehtud ka teistes riikides. Inkassoturg on tema sõnul oluline osa krediiditurust, kuna inkassoettevõtetele loovutatakse igal aastal väga suures mahus nõudeid. "Ometi aga puudub inkassofirmade tegevuse üle igasugune sisuline järelevalve," nentis Pisuke. "Seetõttu ongi inkassodel võimalik inimeste õigusteadmatusel opereerida."

Lõpuks saab sõna ka rahandusministeeriumi esindaja, kes nendib, et natuke eeltööd on juba tehtud ja tegemisel, kuid tegelikkuses oodatakse otsuseid ja juhiseid ka Euroopast. "Tõenäoliselt saabub kokkulepe aasta teises pooles ja seejärel saame täpsemalt oma reguleerimise plaaniga edasi minna". Kokkuvõttes antakse mõista, et töö käib, aga reaalseid tulemusi ei ole enne 2021. aasta lõppu paraku oodata. Seega, vähemalt sinnani käib kogu see inkassode isetegevus edasi ja võlglased peavad ise end harima ja enda õiguste eest seisma ja mitte laskma inkassodel endast räigelt üle sõita. Pean nentima, et ma pole siiani kohanud mitte ühtegi inkassojuhtumit, kus inkasso võlglase suhtes algusest peale õiglane ja seaduseid järgiv oleks. Alguses visatakse ALATI mingi jura näkku ja loodetakse, et võlglane vastu ei hakka. See on täiesti teadlik ärimudel. See peab lõppema.

Facebooki võlagruppidest

Ma tegin vahepeal natuke uurimustööd, lihtsalt kasvõi antropoloogilistel eesmärkidel. Surfasin ringi erinevates Facebooki võlglaste ja petturite gruppides. Olen sellel teemal ka varem põgusalt kirjutanud, aga nüüd püüdsin läheneda natuke teise nurga alt. Mind huvitas ennekõike see vestlusstiil võlglase ja võlaandja vahel. Loomulikult annan endale aru, et need postitused, mis reaalselt kuhugi gruppidesse jõuavad, on tegelikult vaid jäämäetipuks ja kulisside taga käib ilmselt mitmesugust erinevat suhtlust palju rohkem, äärmusest äärmusesse - nii viisakaid kui ka reaalsete ähvarduste saatel toimuvaid suhtlusi.

Minu tähelepanekud võimaldasid mul teha järeldusi, et tihtipeale on sellistes gruppides täiesti omad "püsikliendid" ehk siis inimesed, kes reaalselt jäävad võlgu väga väga paljudele eraisikutele. Ning tegelikult ju justkui peakski nende eest hoiatama kõiki teisi ka ning mulle tundub, et mingil määral on ka see häbiposti panek ju täiesti "välja teenitud". Kuigi nagu viimastel nädalatel siit ja sealt kuulda, siis ega see avalikustamine nüüd päris seaduslik ka ei ole ning peagi võib neid gruppe ka sulgemine ähvardada. Aga see selleks, sellel ma hetkel peatuda ei soovi, sest see on üks päris keeruline juriidiline mäng, millel ma pole absoluutselt pädev sõna võtma.

Mina räägiksin pigem sellest inimlikust poolest ehk siis inimeste omavahelisest suhtlemisest. Sellistes gruppides avaldatakse enamasti vaid sellised juhtumid, kus on reaalne kirjavahetus, tõendid jne välja toodud. Ning olgem ausad, need messengeri vestluste väljavõtted nendes postitustes on ikka omaette ooper küll. Ja seda mõlemalt poolelt, nii võlglaste kui võlaandjate poolelt. Kuna võlaandjate osas on tegelikult seis oluliselt parem ja viisakam, siis alustaksin neist. Enamasti on ühel võlaandjal ilmselt neid laenukliente päris palju ja usun, et enamus diile lõpeb ka edukalt mõlemale osapoolele ja mingeid võlgnevusi ei teki. Ühelt poolt meeldib mulle väga, kui kannatlikud võlausaldajad võlgnikuga on, antakse uusi võimalusi, tehakse graafikuid ümber jne. Kuid see, kuidas laenuandjad tegelikult võlglastega käituvad ja sõna otseses mõttes neile valetavad, kui neil võlglase suhtes "kops üle maksa" läheb, on ikka veidi liiga jõhker. Väljendid nagu "ma annan su kohtutäiturile üles" või "ma kirjutan kohe kiirmaksekäsu täiturile" jne. See on täielik absurd ja lihtsalt võlglase teadmatuse ära kasutamine! Kohati panebki mõtlema, kas võlausaldaja teeb seda teadmatusest või ta valetab teadlikult, et ähvardus mahlasem tunduks. Asja tuum on siis selles, et mitte ükski võlausaldaja ei saa võlgnevust otse kohtutäituri kätte anda. Kõik käib läbi kohtumenetluste. Täituri lauale jõuavad vaid jõustunud kohtuotsused. Ning arvestades, kui jõhkrad seaduserikkumised on tegelikult eelmainitud laenulepingud (intressid, viivised, trahvid) - sellest kirjutasin pikemalt siin - siis ega neil laenuandjatel erilist võidurõõmu sealt kohtust loota pole, kui võlglane vähegi oskab enda eest seista (lükkab selle kiirmaksekäsu tagasi ja laseb kohtul seda asja jahvatada). Loomulikult ei õigusta ma siinkohal mitte kuidagi võlgu jäämist kui sellist. Kui oled selle rõveda lepingu sõlminud (a'la laen 100 EUR ja kahe nädala pärast 180 EUR tagasi ja 10 EUR viivist iga päev), siis maksa ära. Aga kindel soovitus oleks muidugi see, et hoia lihtsalt eemale sellisest jamast. See ei ole su päästerõngas, mitte kunagi.

Aga nüüd siis ka võlglaste suhtumisest ja suhtlemisest. See on tegelikult täiesti jabur, mida need inimesed genereerida suudavad. See vabanduste hulk ja mitmekesisus on lihtsalt piiritu. Kõige sagedasemaks probleemiks on muidugi see, et palk ei laeku õigeaegselt. Ma muidugi pole ehk õige inimene seda kommenteerima, mul ei ole palk kunagi hilinenud. Võimalik, et leidubki päris mitmeid tööandjaid, kes ei maksa oma töötajatele õigeaegselt palkasid välja. Aga sisuliselt on see kõigi võlglaste stampvabandus. Edasi tulevad vabandused, mis on seotud tervisega. Ollakse kas ise järsku pikemalt haiglas (lisatakse ka mõni pildike juurde) või on laps või ema-isa haiglas ja nende eest peab hoolitsema. Järgmised vabandused tulevad selles stiilis, et pangaautomaat sõi kaardi ära (kuna just tuli uus pangakaart ja ei teadnud täpselt, mis see PIN olema peab) ja ei saa sularaha arvele panna. Ning selle tõttu peab nüüd vähemalt 5 päeva ootama. Siis muidugi võltsitakse igasuguseid ekraanipilte ja saadetakse suvalisi väljavõtteid sellest, et makse on ju teostatud. Loomulikult on tihtipeale kasutusel mingid Revoluti, Paysera või üldse elukaaslase või lapse pangakontod ja eks needki tekitavad ju iseenesest vabandusi juurde - väga tihti esineb tehnilisi tõrkeid (kasutan ise Revoluti teenuseid ja võin kinnitada, et siiani pole kordagi mitte ühegi ülekandega probleeme olnud) ja muid jamasid. Kokkuvõttes käib pidevalt üks jauramine selle nimel, et kasvõi 1-2 päeva juurde võita. Loomulikult ühel hetkel laenuandja kannatus ikkagi katkeb ja siis kaob võlglane enamasti üldse ära, blokib lihtsalt inimesed ära ja loodab, et selline pea liiva alla peitmine lahendab probleemid. Muidugi mõista ei lahenda see mitte midagi, sellele järgnebki tavaliselt siis lõpuks postitus sinna "vahvasse" gruppi ja inimene saab mitu korda kuulsamaks (teatud mõttes on see kõik ju täiesti välja teenitud võlglase poolt, mis siis, et ilmselt ebaseaduslik). Niimoodi need "mängud" seal gruppides siis veerevadki.

Mis ma siis nüüd kokkuvõttes öelda tahan selle postitusega? Põhiline iva ilmselt ongi see, et rohkem austust, rohkem ausust kuluks meile kõigile ära. Ja rohkem mõistust ja küllap ka seda rahatarkust, millest nii palju räägitakse. 

Mai 2021 numbrites

Täna hommikul maksin ära viimase maikuu arve ning sellega siis jälle üks kuu lukus ja pisike samm lähemal võlavabadusele. Annangi siis nüüd väikese ülevaate, kui palju siis raha erinevate laenumaksete (ja intresside) peale kulus. Selles mõttes on nüüd asi konkreetsem ja selgem, et igasugused erisused on nüüd läbi (lepingute muutmiste tasud jne) ja seega peegeldab see kõik nüüd reaalset hetkeseisu.

Numbrid ise on nüüd sellised. 

Ning lähimate kuude jooksul kogu see suurusjärk umbes-täpselt selliseks ka jääb, sest otsest plaani mul midagi ümber mängida praegu ei ole. Kui uuel töökohal end kenasti sisse olen elanud ja kui olen selgeks saanud, kuidas see eelarve reaalsuses siis jooksma hakkab, siis vaatan muidugi plaanid üle. Äkki ikka saab midagi kiiremini tasuda (eriti just neid kõrgema intressiga lepinguid) ja seda üldist koormust vähendada. Sest olgem ausad - kuigi ma sain nüüd seisu selliseks, kus sissetulekud ületavad igakuiseid kohustusi, siis tegelikult on see ikkagi väga pingeline elurütm, kus mingeid lünki või auke sisse ei tohi tulla. Pean siis silmas mingeid haiguslehti ja ootamatuid suuri kulutusi. Seega, tegelikult tuleks siiski igal võimalusel ka koguvõlgnevust vähendada nii kiiresti ja nii palju kui vähegi võimalik.

Kusjuures, olen tegelikult natuke pikas plaanis mõtlema hakanud, et kui olen mingi pool aastat uuel töökohal vastu pidanud oma suhteliselt kõrge palgaga, siis proovin ka mingit asjalikumat laenudiili mõnest pangast küsida. Ikka sellise ca 15% aastaintressiga. Et saaks lihtsalt veelgi paremaks selle seisu ja kallimad laenud eest ära. Aga see on hetkel selline pikem plaan ja detailsemalt pole mõtet sellest veel rääkida. Siinkohal tasub muidugi üle rõhutada seda, kui tänulik ma kõigile teile olen, et lõppude lõpuks ma maksehäireregistrisse oma jamadega ei sattunudki (seal jäi reaalselt vist paar päeva puudu, et Bondora oleks seda teinud) ning see annab üldse võimaluse selliseid mõtteid mõelda.

Praegu olen võtnud siis sellise plaani, et igakuiselt maksan esimesel võimalusel kõik arved ära (osa küll läheb automaatselt maha ja neid ma kiirendada ei saa), seejärel elan järelejäänud raha eest nii kokkuhoidlikult kui võimalik ja siis vahetult enne uut palgapäeva püüan laenujääke vähendada nii palju kui võimalik (krediidikontode ja ka näiteks Bondora puhul on see üsna lihtsaks ja automaatseks tehtud). Seega, kokkuvõttes võitlus muudkui jätkub ja elame edasi.

Kaheksa kuud blogimist, kaheksa kuud kommentaare, 1. osa

Iga blogi selgrooks lisaks sisule on loomulikult ka ustavad (ja aktiivsed) lugejad. Kuigi algselt kirjutab iga autor oma lugu ennekõike iseendale, siis teatava arvu lugejate kogunedes muutub ka blogi olemus. See muutub teatud mõttes etenduseks või reality-show'ks, kus lugejatel on täita oma tähtis roll. Tänased read tahaksingi ma pühendada oma blogi lugejatele, eriti siis neile, kes on selle 8 kuu jooksul oma kommentaari siia keskkonda jätnud. Tänase seisuga on põhiblogis (volglane.blogspot.com) 584 erinevat kommentaari ning alternatiivlehel (volglasepaevik.blogspot.com) 76 kommentaari. Ma ei oska hinnangut anda, kas need numbrid on suured või väikesed, aga tegelikkuses olen õnnelik iga kommentaari, iga kirja, iga tagasiside eest, mida te mulle selle aja jooksul jätnud olete. Kui ma selle blogi eelmise aasta septembris püsti panin, siis otsustasin koheselt, et ma lasen inimestel kommenteerida ka anonüümselt, ilma mingigi registreerimiskohustuseta. Sest see temaatika on lihtsalt selline, kus inimesed eelistavad pigem oma nime mitte avaldada. Kui alguses ma isegi modereerisin neid kommentaare teatud määral, siis tegelikult sain ma üsna kiiresti aru, et tegelikult ei ole sellel kõigel mitte mingit vajadust. Paaril korral olen küll langenud mingite spämmirobotite tegevuse alla, aga seegi on jäänud üsna mõistlikkuse piiridesse (võibolla 10 kommentaari olen pidanud kokku kustutama).

Siinkohal tahaksin ma aga esile tuua mõningaid kommentaare, mis vähemalt mulle kõige rohkem hinge ja korda on läinud. Kuna enamasti on kõik need kommentaatorid jäänud anonüümseteks, siis paraku personaalselt ma kedagi tänada ei saa nende eest. Aga küllap tunnevad järgnevate kommentaaride autorid ennast ise ära. Igal juhul aitäh kõigile, kes oma arvamust on avaldanud. Seda ei saa võtta iseenesest mõistetavalt, ma ise võtan seda tegelikult kingitusena. Aitäh veelkord!

Alustaksin ajalises järjekorras, vanematest kommentaaridest järjest uuemate suunas. Kuna neid kommentaare on nii meeletu hulk, siis loomulikult ühte postitusse nad kõik ära ei mahu. Seega, antud postitusele tuleb veel ilmselt ka 2. ja ka 3. osa. Iga kommentaari ees on kuupäev, mis ühtlasi viitab ka postitusele, millele see kommentaar on antud.

05.09.2020: "Ma arvan, et vägagi palju inimesi on sedasama läbielanud ja kogema pidanud - ka mina ise...ja see stress on muidugi jäle...aga hetkel loen ma seda blogi kui ilukirjandust - haaravat ja kaasakiskuvat - raamatuna kiirelt avaldatavana võiksid isegi kõik probleemid lahendatavad olla autoritasust - liialdan muidugi, aga tulevikule mõeldes poleks paha ettevõtmine...samas ise seda läbielanuna ütlen - kõik asjad loksuvad paika ajajooksul iseenesest..autorile jõudu vastupidamises selle ajani..!"

13.10.2020: "Sa oled väga tubli, et julged kirjutada emotsionaalsest poolest. See on oluline teema avada. Võlgnikul on kerge sattuda sildistamise ringi- ise süüdi, ainult raha oli tähtis-nüüd on paras, nii see on kui üle võimete elatakse jne. Tegelikult on sõltuvuses inimese hingeelu hoopis muud kui glamuurse elu ihkamine. Palju enesesüüdistamist, enesepetmist, depressioon. Tähelepanu pööramine vaimsele tervisele ja sellest avalikult rääkimine on väga olulised." 

27.10.2020: "See on väga õige mõtlemine ja soovitus määrata kindlad ajad asjadega tegelemiseks. Ning kui need mõtted muul ajal peale tikuvad, siis kasutagi seda hingamistehnikat. Püüa tekitada endale olukord, kus oled ainult Sina, ülejäänud maailma ei eksisteeri. Ei eksisteeri pankureid, ei eksisteeri raha, ei eksisteeri mitte midagi peale Sinu ja su hingamise. Ja kõigest muust on sul suva. Ja siis naase tegevuste juurde, mida teeksid siis, kui sul võlamuresid poleks. Ja suhtle inimestega. Sellises olekus soovib inimene teistest eemale tõmbuda, kuid Sa ilmselt ei usu, kui palju sul tegelikult toetajaid on, kui oma murest neile räägid. Ja unusta need võlaküti foorumid ja jutud ära. See on punt inimesi, kes niikuinii üksteisevõidu seadusi rikuvad ja teineteisele keeravad. Need pole küll mingid kodanikud, kelle juttu ja mentaliteeti üle kõikide Eestlaste skaleerida :D Eks neilgi omad mured ja vead, võibolla teisest valdkonnast, aga piinad ja paranoiad veel suuremad, kui Sul :) Küll elu end paika loksutab ka Sinu jaoks :) Sellistest kogemustest sünnib tavaliselt midagi väga head, kui madalseisuperiood vastu pidada :) On raske küll, kuid elul on kombeks visata vahel ka häid üllatusi Su teele :)" 

30.10.2020: "Ma lugesin Sinu blogi läbi. Olukord on kehv, kuid kindlasti lahendatav. Kindlasti oled ära kaardistanud oma võlad. Aga kas oled teinud ka mingisuguse plaani, et millist strateegiat järgida? Maksta iga kuu natuke kõigile - üldine progress on olemas, aga per laenuandja on muutused väikesed (st maksad rohkem intressi). Võibolla õnnestub midagi lihtsalt ära maksta (kõige suurema intressiga laen, kõige väiksema jäägiga laen, laenuandja, kes kõige rohkem kisab, vms), et saaks ühe laenu nimekirjast maha tõmmata? Sellega tekib nn lumepalli efekt ning saab kokkuvõttes kiiremini ning ka odavamalt laenud tagasi makstud. Psühholoogiliselt on minu arvates lihtsam, kui tegelemist vajavaid "objekte" on vähem. Üks tasuta rakendus on näiteks leheküljel https://undebt.it/ millega on lihtne oma laenusid "hallata" ning saab ka soovitusi, et millist plaani rakendada. Kui tervis ja kodune olukord kannatab, siis miks mitte teha ka tööampsusid lisaks: https://goworkabit.com/" 

02.11.2020: "Mingil määral tegeled Sa mängurlusega - kas tuled ise välja või mitte. Mina ei tulnud, asjad läksid hapuks. Hakkas tasapisi kärisema. TUli ilmsiks üks hpu laen ja siis veel üks ja siis veel üks. Peale esimesi intsidente hakkas abikaasa teadlikult otsima ja leidis ka.. Sinu olukorda jälgides ja selle tõsidust mõistes - pigem see siiski tuleb välja. Sa ei räägi siin ühekordsest tulekahju kustutamisest vaid pigem aastaid kestva rabapõlengust. Varem või hiljem tekivad küsimused - miks isa enam seda või teist lubada ei saa.. Enamus Sinu sissetulekust kulub võlgade lahendamisele, aga Sinu lähedased võivad seda olukorrast teadmata hoopis teisiti võtta.. Mul vedas. Pere jäi püsima. Võlad said lahendatud. Aga oleks võinud kardinaalselt teistpidi minna. Olukord on individuaalne, ma ei tunne Sinu naist, äkki sellest kuuldes pakib asjad ja kolib minema. Siin ei ole ühest vastust.." 

03.11.2020: "Kuna olin hasartmängur siis minu summa ei vähenenud vaid kasvas. Ikka lootsin, et nüüd leidsin mingi süsteemi ja nüüd hakkan võitma ehk kaotatud tagasi teenima. Aga nii ei juhtunu. Võtsin laenu, et mängida ja hiljem laenudega tasusin võlgasid..Viimane aasta läksid panused väga suureks ja oli paar juhust kui sain 3000 eurot laenu ja mängisin samal päeval maha. Peale seda oli mängimis pohmakas...see oli hull. Närvid hakkasid tõmblema ja süüa ega elada ei tahtnud" 

04.11.2020: "Mul on Sinuga täpselt analoogne kogemus möödunud aastast. Register oli puhas, konto säras ja laenu ei antud. Praegu, olles tulnud välja olukorrast, mis on Sinu omaga pea õks ühele saranane tahan öelda, et on isegi hea, et ei antud. Aga ma olen 100% kindel selles, et laenuandjad on loonud ise süsteemi, mis katab poitiivse krediidiregistri funktsionaalsuse."

04.11.2020: "Siin luba ma annan Sulle praktilise näpunäite. Bondora ei kaasa laenu tagasisaamise ahelasse inkassot. Ehk siis, enamus laenuandjaid annavad hapu laenu inkassosse, kellega Sul on võimalik sõlmida leping. Bondora aga annab asja otse maakohtusse, kus Sa saad valitud päevade jooksul makseettepaneku, mida saad muidugi vaidlustada, aga see on paraku ainult aja võitmine. Makseettepanekuga mittenõustumisel läheb asi kohtusse ja sealt juba täituri kätte."

06.11.2020: "Selge. Sellisel juhul muutub see, mida Sina kutsud vandenõuteooriaks järjest tõenäolisemaks. Tegelikult on ju isegi hea, et inimesele, kes on oma võimeid ületanud enam täiendavat kütust ei anta, aga siiski.. Mina sain sellest siis aru, kui korraga mu Liisi järelmaksulimiit, mis lihtsalt üleval oli korraga ära nulliti. Ja keegi ei osanud öelda, et nagu miks.. Öeldi ainult, et tehke uus avaldus. Aga jah, isegi, kui see on tegelikult nii laenajale kui laenuandjale parem, oleks tegemist ikkagi seadusevastase protsessiga. Kui mu andmeid omavahel nii vabalt jagatakse , siis kellega veel?" 

07.11.2020: "Soovin Sulle edu ja elan kaasa, sest suhestun Su muredega - minu võlasummad ei olnud küll ligilähedaseltki nii suured, kuid viimane 3a on kulunud sellele, et kõigist laenudest täielikult lahti saada. Tean, kui emotsionaalne see protsess on, kasvõi see väljas söömine - mõistusega saad aru, et peaks iga euro kokku hoidma, aga nii inimlik on kogu selle sendilugemise keskel saada korrakski emotsioon, et oled "tavaline" inimene. Minu õnneks oli/on mul üks hobi, mis laseb põhitöö kõrvalt (kui aega jääb) omajagu lisa kuus teenida ja seetõttu oli ka võimalus kohustusi kiiremini tagasi maksta. Viimane laen sai makstud kaks kuud tagasi ja täna pole mul koduga seotud kulude kõrval enam mitte ühtegi kohustust. Tunne, millest ei osanud aastaid isegi unistada :) Sinu pluss on kindlasti see, et omad korralikku ülevaadet oma rahaasjadest ning tegutsed läbimõeldult ja süsteemselt (vähemalt selline mulje jääb)."

08.11.2020: "Praegu on natuke vähe materjali raamatu jaoks. Muidu oleks vajalik teema ju küll, aga sinu lugu peaks enne lõpuni arenema. Praegu on puudu siit see osa, kuidas lähedastele oma muret jagasid ja mis siis sai. Lisaks oled alles oma võlgade klaarimise teekonna alguses, raamatu jaoks oleks vaja üht happy endi, et see annaks ka teistele jõudu mitte alla anda. Nii et edu kõigepealt soovitud tulemuse saavutamisel!"

09.11.2020: "Põhimõtteliselt on võimalik lihtsalt kiirlaenud hapuks lasta,inkassofirmad hakkavad sulle saatma meeldetuletusi,andma viimaseid maksetähtaegu jne.Kuni lõpuks pakuvad võimalust tasuda kokkuleppeline summa,et lugeda asi lõppenuks.Tähtis on sealjuures inkassot TÄIELIKULT IGNOREERIDA.See protsess võib võtta aastaid kuid lõpplahendus on sinu kasuks.Olen seda kõrvalt näinud,täpselt nii oli."

11.11.2020: "Kui mõni võlausaldaja annabki Sind kohtutäituri juurde, siis ei tähenda see, et mingeid kokkuleppeid pole võimalik saavutada. Kui hakkad nende kirju eirama ning ei suhtle - siis muidugi. Kui aga saavutad kokkulepe, millises summas saad tasuda ja kui võlausaldajale see sobib, siis ei panda arveid kinni - sellised kokkulepped on täitsa võimalikud. Midagi hullu pole ;)"

11.11.2020: "Tere! Olen kah võlglane nagu ka Sina. Jäi see postitus kuidagi hinge kriipima - nendest valedest ja varjamistest. Olin kah tükkaega vait ja omas mullis. Selle hingesitaga ei saa hakkama isegi see kõva Eesti mees. Ma ütlesin otse - et mul on sitt majas. Ilmselt mul ongi maailma kõige parim naine, sest ta lihtsalt naeratas ja ütles - eks edaspidi käib see poes, kel raha on. See tugi aitab, usu mind"

12.11.2020: "Ma olen valinud strateegia, et kõige enne maksan need, millel on laenujääk kõige suurem. Kui mingi alla 500ne võlg jõuab kohtutäiturini, siis ei halva see mu elu nii hullusti ega tõmba keerisena kohe kõike kaasa. Kui n 6000 jäägiga võlg läheb kohtutäiturile, siis see juba automaatselt tähendab, et edasine saab kõik turbo. Kindlasti ei tasu pikendada n Creditstari, sest pikendamine maksab sul umbes kolmandik igakuisest tagasimaksest, aga võlg sisuliselt suureneb, sest graafik lihtsalt pikeneb. Tasub ära maksta viivised ja meeldetuletused, see on oluliselt odavam."

14.11.2020: "Ausalt öeldes ei ole (nii väga) kahju sinust. Oled sa kunagi mõelnud, et on inimesi, kelle kogu elu on selline, sest nende palk on alla mediaani. Sinu jaoks õnnetu periood vaid ca 5 aastat. Võime siin muidugi vaielda, kumb on rohkem süüdi, kas see kes sündis viletsate võimetega või oli liiga rumal, et kõrge palgaga töökohta saada või hasartmängusõltlane. Fakt on aga see, et sinul oli enamik elust priima."

30.11.2020: "Igatahes väga positiivne areng Sinu loos. Edu!"

Vanad harjumused surevad visalt

 

Ma tunnistan ausalt, mu elu ja olemine on hetkel natuke pilla-palla. Justkui mingi pingelangus, vaheetapp, kus ei viitsi eriti enam midagi teha. Vana tööelu ei ole veel ametlikult lõppenud ja uus pole veel alanud. Õnneks hakkavad järjest mul igasugused tööotsad ka kokku saama ja enam selliseid kripeldavaid suuri kohustusi hingel ei olegi. Seega, justkui saangi endale lubada seda niisama olemist. Kuigi hinges on endiselt veel äng sees, see tunne, et midagi oleks veel ikka vaja teha, midagi saaks veel paremini lõpuni viia jne. Kuigi tegelikult ei ole selliseid asju enam. Tundub, et hing lihtsalt veel ei saa aru, mis tegelikult toimumas on. Aga eks see ole, kui pikalt ühe koha peal (ühel töökohal) püsida, siis jäävadki teatavad harjumused nii tugevalt sisse, et läheb veel päris omajagu aega enne, kui uued tuuled ja harjumused peale tulevad. Mul oli midagi sarnast ka kunagi ühe elukohaga, kus elasin üle kümne aasta. Pärast kolimist juhtus veel kuu aega hiljemgi seda, et läksin vale bussi peale (selle peale, millega oleks vana kodu juurde saanud) ja alles poole tee peale avastasin ehmatusega, et ma liigun vales suunas ju. Harjumuse jõud on lihtsalt niivõrd suur, eriti kui seda on aastaid sisse tallutud. Kusjuures, teatud mõttes sarnane teema on hetkel ka selle blogiga. Mul oli juba harjumuseks saanud see praktiliselt igapäevane uute postituste kirjutamine ja avaldamine. Ka see harjumus on visa kaduma. Hinges on justkui pettumus iseenda suhtes, kui enam midagi kirjutada pole. Nagu veaks oma lugejaid alt. Kuigi loomulikult ma tean, et nii see ei ole.

Aga selline see inimese elu juba on. Kui pikalt mingis pingeseisundis elada, siis juhtub tihtipeale seda, et isegi kui pingete allikas kaob või väheneb, siis sisetunne jääb ikka alles. Psüühika lihtsalt on nii palju kannatada saanud, et organism peab uuesti elama õppima. Elama ilma igapäevase pingeta. Hetkel on ikkagi see kõik endiselt sees, et hommikuti ärkan üsna varakult ja esimesed mõtted on ikkagi seotud sellega, et ega ometigi midagi halba päev ei too. Et läheb mõni hetk aega mõistmaks, mis seisus ma tegelikult olen. Mõistmaks, et seis ei ole enam nii halb. Samas, see vara ärkamine on võibolla hoopis järjest süveneva vanusega seotud, mine sa võta kinni, eks ole. Aga eks see kõik liigub vaikselt edasi, samm-sammult paranemise teel. Mingit paanikat selles mõttes ei ole, aga eks ma igatsen ikkagi seda hingelist kergust ja mõnusat vabadusetunnet. Aga küll see ka kunagi tuleb, ma usun. Aga võitlus jätkub ja lähipäevil tuleb siis ka maikuu rahanumbrite kokkuvõte.

Vestlus sõbraga

Ma rääkisin mõned nädalad tagasi pikemalt ühe oma väga hea sõbraga. Või noh, pigem siis chattisime lihtsalt Facebooki Messengeris nagu tänapäeval koroonatingimustes tavaks. Tema on üks neist, kes mu looga üsna detailselt kursis ja elab mulle südamest kaasa.  

Seekordne vestlus oli siis loomulikult minu loo pöördest tingitud. Tundsin lihtsalt, et tahan seda rõõmuhetke temaga jagada enne, kui sellega blogis avalikult lagedale tulen. Tema reaktsioon sellele kõigele oli minu jaoks nii armas ja äge. Tsiteeriksin seda siinkohal. "Kui sa oma blogi kirjutama hakkasid, siis realist minus kujutas ette, et nii novembrini saad oma maksetega hakkama ja siis oled inkassos... optimistlik mina arvas, et veebruar umbes on see koht.... praegu on aga juba aprill!!! See on väga suur asi! Kui kõik uksed on kinni, siis kusagilt ikka mingi pisike aken avaneb. See kõik on nagu mingi ulme lausa... sa tuled oma suure murega... ma kuulan sind, mõtlen "oehhhhh".... ja siis tuleb see uus tööandja ja päästab päeva... ja seda kõike vähem kui aastaga! Lihtsalt wow!"

Sellised vestlused ja reaktsioonid on minu jaoks täiesti hindamatud. See tekitab tunde, et minu heaolu tõesti läheb inimestele korda, mulle elatakse südamest kaasa. Mõni pragmaatik võiks selle kõige peale küsida, et mida see kaasaelamine siis reaalselt ka annab? Kaasaelamisega ju arveid ei maksa. Ei maksagi, aga see kõik annab meeletult palju jõudu ja motivatsiooni selle kõigega veelgi intensiivsemalt tegeleda. Hädaline ei tohi üksi jääda. 

Mult on siin nüüd pärast neid pöördeid küsitud ka seda, et ega ma ju ometigi päeva pealt töökohta ei vahetanud, et miks ma siis koheselt igasugused abipakkumised (Bondora jne) maha võtsin. Jah, ma ei ole veel endiselt uuel töökohal, kuid praeguse tööandja juures tehtud/tehtavad ületunnid toovad mulle niipalju lisaraha, et saan ka kenasti selle vahepealse aja arved ära kaetud. Rääkimata siis sellest, et ma pole sel aastal päevagi puhanud ja selle tõttu saan üsna märkimisväärse lisakopika ka kasutamata puhkuse kompenseerimiseks. Seega, kõik on selles mõttes läbi mõeldud. Ma lihtsalt tundsin juba teatud mõttes häbi, et selliselt siin seda abi teilt vastu olin sunnitud võtma. Kuigi, mis seal varjata - üks 10-eurone ülekanne tuli isegi eile veel Bondora kontole, kuigi vastava info olen ära varjanud. Igal juhul suur aitäh sulle, kes sa selle kande tegid. See on tegelikult nii armas ja nii ootamatu :) Hea meel on muidugi ka selle üle, et te endiselt siin reklaamidele klikite aegajalt. Viimase kolme kuu peale on kokku tiksunud lausa kolmekohaline summa, mis selle kuu lõpus ka mu pangakontole laekuma peaks.

Niimoodi see eluke mul siin hetkel vaikselt tiksubki. Teen muudkui tööd, tõmban viimaseid asju praeguse tööandja juures kokku, maksan muudkui arveid ja ootan suve ning uut algust uuel töökohal. Kui kõik maikuu arved makstud saavad, siis teen ka tavapärase kuukokkuvõtte. Nagu ikka - võitlus jätkub ja kuigi meel on iseenesest hea, siis Excel ei valeta - laenukohustuste jäägid on endiselt ikka rõvedalt suured. Aga vähemalt on tunneli lõpus valgus ja see pole seekord üldsegi mitte rong.

Laenuvõlglase ABC, Õhtulehe artikli põhjal

Eile ilmus üks päris asjalik artikkel Õhtulehe veebis. Paraku on see aga taaskord maksumüüri taga, nagu pahatihti sellistlaadi artiklitega tehakse. Püüan siinkohal sellest siiski väikese ülevaate anda, sest siin on päris hästi mõned baastõed ära sõnastatud. Midagi väga uut ja ootamatut siit samas siiski ei leia.

Link artiklile: https://tarbija.ohtuleht.ee/1032537/volanoustaja-selgitab-kuidas-voimalikult-valutult-kiirlaenust-lahti-saada

Esimesena antakse neli kuldset soovitust, mis kehtivad suures plaanis kõikide võlgade puhul.

1. Ära satu paanikasse, säilita rahu. Tähtis on edasiseks tegevuseks paika panna selge plaan. Kui selle tegemisega iseseisvalt hätta jääd, saad vajaduse korral abiks võtta kas võlanõustaja või õigusabi.

2. Tee ära nõuete inventuur. Lühidalt öeldes: proovi oma kohustuste olukord endale võimalikult selgeks teha. Parima ülevaate saad, kui koondad kogu info ühte kohta, näiteks Exceli tabelisse. 

3. Vaata üle oma rahaline hetkeseis. Tee selgeks, kuidas oleks võimalik väljaminekuid vähendada. See samm nõuab tihti harjumuste muutmist ja nutikust, aga olukorrale teadlikult lähenedes võib leida nii mõnegi võimaluse igapäevaelus soodsamalt toime tulla.

4. Mõtle läbi, kas sul on võimalusi oma sissetulekuid suurendada. Kas on asju, mida sa enam ei vaja, aga millel võiks teiste jaoks väärtus olla? Kas saad midagi maha müüa? Kas sul on oskusi, mida annaks lisasissetuleku teenimiseks ära kasutada?

Järgmisena antakse soovitus võlausaldajate arvu vähendada. Tsiteerin: "Kui inimesel on mitmeid laenukohustusi, on tihti probleemiks, et kuigi igakuiste tagasimaksete kogusumma on väga suur, siis igale üksikule võlausaldajale makstakse ainult väike summa ja lepingud kestavad väga kaua. Oma töös nimetame seda kastekannu printsiibiks ehk iga võlausaldaja saab natuke, kuid võlgnik on ikkagi iga kuu n-ö sama küna ees. Selle asemel soovitan toimida nii, et anda kümnest üheksale natuke ja võtta ette ka üks suurem võlg, et see siis võimalikult kiiresti ära maksta."

Lisaks nenditakse, et tegelikkuses mingit ülevaatlikku ülevaadet polegi, kui palju neid kiirlaenuhädalisi on. "Laenufirmad oskavad küll öelda, kui palju neil on lepinguid, kuid inimesed katsuvad end vee peal hoida mitmete erinevate laenudega erinevatelt firmadelt, tõmmates ennast veel suuremasse keerisesse." See on see klassikaline juhtum, millesse end peaaegu kõik kiirlaenukliendid lõpuks veavad. Standardne lumepall.

Ning artikli lõpetuseks antakse ka kolm näpunäidet, millele mõelda, kui on tekkinud mõte kiirlaen võtta:

1. Miks sul raha vaja on?

2. Mõtle läbi ja planeeri!

3. Muuda oma mõtlemist!

Sõltlase võitlus sõltuvusega

Üks asi, millest ma natuke pikemalt nüüd tahaksin rääkida, on sõltlase võitlus (hasartmängu)sõltuvusega. Kuigi ma olen siin kohati ilmselt jätnud mulje, et mul käis see kuidagi eriti lihtsalt, et hops ja oligi päeva pealt kõik läbi, siis ega see tegelikult nii kergesti ka ei käi. Enne seda lõplikku otsust tuleb reeglina päris palju neid hetki, mida saab nimetada ebaõnnestunud katseks sellest kõigest jagu saada.

Ühesõnaga, tegelikult eelnes sellele lõplikule võidule päris palju kaotusi. Kui inimene on langenud mingi sõltuvuse küüsi ja ta seda endale teadvustama hakkab, siis proovib ta korduvalt sellest kõigest jagu saada. Kõige ilmekam näide on ilmselt siinkohal nikotiinisõltlased. Ilmselt olete kõik kuulnud (või ise rääkinud) neid suitsumeeste jutte, kuidas nad nüüd on selle kõigega lõpparve teinud ja pole juba 3 kuud ühtegi suitsu teinud. Aga mingil hetkel avastate, et nad on taas suitsetama hakanud.

Eks suures plaanis on sarnane lugu ka hasartmängudega. Kui ühel hetkel kohale jõuab, et see elustiil on hävitav ja pole mitte kuidagi jätkusuutlik, siis läheb tõenäoliselt veel päris mitu katset sellega lõpparvet teha enne kui see kõik päriselt kohale jõuab ja otsa saab. Kui just muidugi juba esimesel korral mõni lähedane peale ei satu ja oma südameasjaks ei võta sind sellest välja aidata. Aga kõik see vajab igal juhul tuge ja ilmselt ka oma eriala spetsialistide abi. Ning ka lähedaste mõistmist ja sisuliselt "käe hoidmist".

Mina läbisin kõik need etapid tegelikult ise, üksinda. Neid "kohalejõudmisi" oli ikka päris mitu. Neid hetki, kus ma endale ennustusportaalides keelde ja piiranguid hakkasin peale panema. Kuid seejärel juba nädal hiljem mingit ägedat spordivõistlust vaadates uut suurt tungi tundes jälle libastusin ja uuesti vaikselt neid kontosid avama asusin. Ning möödus ehk vaid paar nädalat kuniks kõik piirangud olid taaskord maha võetud ja kõik jätkus endise hooga. Ning muidugi kaasnes sellega ka jälle kiirlaenuturul ringi vaatamine ja uute kontorite otsimine. Kusjuures, viimases otsas jõudsin ma isegi juba igasuguste hoiu-laenuühistuteni välja (kurikuulus Erial jne), aga mingil põhjusel nemad mulle laenu ei andnud. Igatahes, nii see karussell siis muudkui ketras. Vahepeal saabus jälle selginemishetk või arusaam, et kurat küll, asjad ikka päris kehvasti ja siis uuesti tagasi ratta peale. Ning kui ma seal ratta peal juba olin, siis suurema hoo peal läks asi selles mõttes eriti jamaks, et ma ei ennustanud enam neid mänge, mis lihtsalt telekast tulid (mingid tipptasemel jalgpalli või korvpallimängud, tippliigades) vaid ma ennustasin sõna otseses mõttes kõike. Sisuliselt langesin tsüklisse, kus igasugune kaine mõistus kadus. Üks klassikaline näide mänguri mõtteviisist on see, et kui tal on näiteks 100 eurot, aga lähipäevil on vaja 200 euro eest kohustusi ära maksta, siis on see tema jaoks piisav põhjus, miks panustama minna. Eesmärgiga lihtsalt selle 100 euroga 200 eurot teenida. Paraku aga lõpeb see enamasti lihtsalt selle 100 euro mahamängimisega. Nii see kordub kuust kuusse... Kuniks jälle kõik rahad maha mängitud said ning vaimses pohmellis kuskil diivaninurgas tuima näoga lage vaatama jäin. Neid värinaid ei tahaks enam mitte kunagi kogeda, sest erinevalt alkoholist põhjustatud pohmellist, oli neil juhtudel see kainenemishetk ja tagajärgedega tõtt vaatamine oluliselt karmim. Rahakott oli tühi ja Exceli tabelisse tuli paraku ka uued kohustused ja laenulepingud sisse kanda. Küll sai siis lubatud, et nüüd oli küll viimane kord ja et see kõik ei kordu enam mitte kunagi.

Aga tegelikkuses kestis see täpselt nii kaua kuniks seda laenuraha ei olnud enam võimalik peale saada. Alles siis sain aru, et mind päästabki vaid HAMPI piirang. Alles siis rahunesin ma lõplikult maha ja asusin oma elu varemeid inventeerima ja taastama kõike seda, mille olin mõne aastaga ära lõhkunud. Ning täna, 15 kuud pärast selle kõige lõppu, julgen ma vist end lõplikult usaldada, et sinna maailma ma tagasi ei liigu. Mitte kunagi.

Viimase küsitluse tulemused ja võitja välja kuulutamine

Nagu ehk mäletate, kuulutasin ma paar nädalat tagasi võimaluse mulle küsimusi esitada ja panin ka väikese auhinna välja. Paraku pean tõdema, et seda blogi on tabanud ilmselt teatav pingelangus ja ka lugejate huvi märgatav vähenemine. Kuna olen alati hinnanud ausust ja otsekohesust, siis ei ole mul mõtet ka siin neid numbreid kuidagi ilustama hakata. Küsimusi tuli seekord täpselt 3 (jah, kolm) ning oma kontaktandmed jättis vaid üks inimene. Aga nagu öeldakse, lubadustest tuleb kinni pidada ja seekord siis mingit loosimist ma läbi ei pidanud viima. Lilje, sina oled 10-eurose kinkekaardi uus omanik. Tegelikult on kinkekaart juba võitjale välja ka saadetud. Palju õnne veelkord! :)

Nüüd aga siis nendest kolmest küsimusest nii palju kui neist rääkida lubati.

1. "Kas Te olete mõistnud ,mille järgi kohtutäitur võtab tasu ,saan aru ,et see peaks olema määratud seaduse alusel ca 80 eur ,aga minu ühe võlgnevuse pealt teenib kohtutäitur 600 eur ja ta ei suuda mulle ära põhjendada ,mille alusel selline summa tuleb."

Tunnistan ausalt - mu teadmised kohtutäituri tasude kohta on üsna puudulikud. Ja ega seal mingeid kuldreegleid või valemeid vist otseselt ei olegi. Teatud info on kokku korjatud Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehele (https://kpkoda.ee/tasud/), aga kui midagi segaseks jääb, siis soovitan kindlasti saata arupärimise info@kpkoda.ee meiliaadressile. Neil peaks olema siiski kohustus ära selgitada, kuidas mingi konkreektne tasu on kujunenud.

2. "Kas Sinu lähim pere ei tea ikka veel Sinu probleemidest?"

Ei tea ning kuna asjaolud on hetkel oluliselt paranenud, siis praegu ei ole plaanis neid sellest ka teavitada. Julgeksin öelda, et kuna asjad on nüüdseks kontrolli all (igakuiste graafikute osas), siis saan selle olukorraga hakkama niimoodi, et pusin omaette edasi ja säästan oma lähedasi sellest.

Kolmandat küsimust ma avalikult lahkama ei hakka, sest see temaatika on üsna spetsiifiline. Aga küsija sai oma vastuse tegelikult kätte e-maili teel (jah, lisaks võitis ta ka auhinna).

Ja ongi selleks korraks kõik selle küsitlusega. Kuna osavõtt oli sedapuhku üsna nukralt kesine, siis võimalik, et see jäi ka viimaseks küsitluseks.

Ma pean tõdema, et teatud mõttes on mul tekkinud mingi vastuolude dilemma. Et ühelt poolt tahaks ju ka blogi edasi pidada ja seda võimalikult huvitava ja põnevana hoida, kuid teisalt muutus mu elu selle töökohavahetusega päris mitu kraadi igavamaks. Kuna blogi lugejate seas on päris palju ka mu sõpru, kes tegelikult mu eluga kursis, siis ei saa siin päris fantaseerima ka hakata. Ehk siis kokkuvõttes on mind tabanud teatav identideedikriis, kuidas selle kõigega edasi minna.

Aga olgem ausad - blogi võib jääda kirjutamata, aga elu ei saa jääda elamata. Prioriteedid peavad siiski paigas olema. Aga sellegi poolest - järgmiste postitusteni!