Vaikne laps, kes tahtis võita: minu sõltuvuse juured

Täna lähen ma üle pika aja taas oma lapsepõlve. Selle postituse ajendiks on mulle väga olulise inimese vastukaja mu raamatust unistavale postitusele.

Lugesin Su postitust võimaliku raamatu struktuurist ja mul tekkis idee, et huvitav oleks jälgida sõltuvuse arengut nö "ajajoonel". Ehk, kasvamine koos paljude nooremate õdede-vendadega, kus vanimalt lapselt võibolla ei küsitud, kuidas tal päriselt läheb, kas sport oli alul lihtsalt huvitav või tekkis soov saavutusi kunagi ise korrata või sai temast võimalus "põgeneda" olemasolevast keskkonnast kuhugi teise maailma? Millal arenes selle taustal välja sõltuvus?

Minu sõltuvus ja hasardivajadus tekkisid ilmselt juba teismeeas (või isegi veidi varem) tegelikult.

Ning seal oli hästi palju tunnustusevajadust sees. Kuna mulle kodus väga palju tähelepanu ei pööratud ja minu "neljade-viitega" tunnistus oli kõigi jaoks iseenesest mõistetav, siis oli sinna juba eos sisse kirjutatud soov teha midagi erilist, et mind üldse keegi märkaks. Ühesõnaga, ma olin küll igatepidi tubli nii koolis kui ka trennis (jalgpallis käisin vanuses 9-14), siis tegelikult ei läinud see väga kellelegi korda. Kui õigesti mäletan, siis mu pere ei käinud mitte kunagi ühtegi mu jalgpallimängu või ammugi mitte trenni vaatamas. Ja noh, ega mind sinna keegi ei suunanud ka, kõik oli minu enda kanda, trennikuulutuse peale esimesse trenni minek kui ka hiljem igasugune muu logistika. Ehk siis juba kuskil 10-aastasena olin selles osas üsna iseseisev, elu sunnil.

Minu sees oli koguaeg (on tegelikult siiani ilmselt) arusaam, et sõnaosav ma ei ole (vähemalt mitte suulises mõttes) ning ennast ma teistele oma jutuga "maha müüa" ei suuda. Ma teadsin koguaeg, et ma pean oma tegudega end tõestama. Ma pean tegema midagi erilist, et oleksin tunnustuse välja teeninud ja et mind üldse märgataks.

Lapsepõlves või teismeeas muidugi mingeid hasartmänge mu elus ei olnud. Aga ometigi otsisin ma juba siis teatavat põnevust igasugustest teadmismängudest (lahendasin meeletult palju ristsõnu ja saatsin need alati ka vastustena ära, lootuses midagi võita). Samuti olin alati elevuses, kui kuskil üritustel (klassiõhtud, suuremad sugulaste sünnipäevad jne) toimusid mingid viktoriinid. Võtsin neid alati meeletult tõsiselt ja tahtsin alati võita. Ehk siis selliseid näiteid oli omajagu.

Minu esmased kokkupuuted spordiennustusega aga pärinevad kuskilt 90ndate keskpaigast (ehk siis ma ei olnud veel täisealinegi). Siis ilmus selline ristsõnasari nagu "Onu Uno ristsõnad" (avastasin just, et need ilmuvad siiamaani), millega aegajalt tuli kaasa ka "Onu Uno ennustusvõistlus". Kus siis tuli enne mingit suurvõistlus (jalgpall, kergejõustik, suusatamine jms) täita ära tabel oma ennustustega ning siis parimad said auhindu. Ma küll ei võitnud seal mitte kunagi mitte midagi, aga pisik jäi ikkagi sisse. See oli nii põnev ja ma nii igatsesin võita. Ning mitte ainult iseenda jaoks vaid ka just selle pärast, et saaksin lähedastelt tunnustust ja tähelepanu. Nii see seeme vaikselt idanema pandigi.

Vahepeal küll tuli ülikooliaeg vahele ja tuleb tunnistada, et sel ajal ma eriti enam spordiennustuse peale ei mõelnud, muid tudengihulluseid oli piisavalt palju. Aga kui internet ja muu maailm muudkui arenes ja spordiennustus muutus järjest kättesaadavamaks ja minule tekkisid ka esimesed omad ametlikud sissetulekud, siis tuli see mu ellu tagasi. Alguses vaikselt, aga mida aeg edasi, seda julmemalt ja sügavamalt ma sinna sisse kukkusin.

Minu viie viimase aasta kokkuvõte

Mu elus on olnud palju väga kriitilisi hetki, mil tundub, et kõik ongi läbi. Aga miski minu sees on alati mulle uue jõu andnud.

Mõnikord ei kuku elu korraga kokku. Ta vajub. Vaikselt. Nagu vesi, mis imbub läbi pragude, kuni ühel hetkel avastad, et oled uppumas.

Alguses oli see lihtsalt mäng. Võimalus võita. Põnevus, mis andis elule värvi. Võib-olla isegi lootus – et äkki seekord pöördub õnn. Aga õnn ei ole ustav kaaslane. Ta tuleb ja läheb, jättes maha tühjuse, mis vajab täitmist. Ja nii panustad uuesti. Ja uuesti. Kuni enam ei mängi sa raha pärast, vaid selle pärast, et sa ei oska enam teisiti olla. Võlad kogunevad. Telefonihelinad muutuvad ähvardavaks. Postkast täitub meeldetuletustega. Sõbrad hakkavad kaugemale hoidma. Häbi kasvab. Ja koos sellega ka üksindus.

Depressioon ei hüüa tulles. Ta hiilib ligi, kui sa enam ei jaksa. Kui sa vaatad peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kui sa mõtled, et maailm oleks parem paik ilma sinuta. Kui sa tunned, et oled läbi kukkunud – mitte ainult rahaliselt, vaid inimesena. Aga see ei ole tõde.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga. See on haigus. Võlad ei ole häbimärk. Need on tagajärg. Ja depressioon – see ei ole nõrkus, vaid märk sellest, et sa oled liiga kaua pidanud tugev olema.

Abi on olemas. Isegi kui sa ei usu enam endasse, on keegi, kes usub. Isegi kui sa ei näe enam väljapääsu, on keegi, kes aitab sul selle leida. Elu ei ole läbi. See on lihtsalt murdunud. Ja murdunud asju saab parandada. Sa ei ole üksi.

Kui oled jõudnud punkti, kus kõik tundub kaotatud – tea, et see ei ole lõpp. See on murdepunkt. Just seal, kus valu on kõige suurem, võib sündida ka muutus. Mitte kiiresti, mitte kergelt, aga samm-sammult.

Esimene samm võib olla lihtne: rääkida kellelegi. Mitte tingimata spetsialistile – võib-olla lihtsalt sõbrale, kellele sa usaldad oma vaikuse. Või kirjutada üles, mida sa tunned. Sest sõnadel on jõud. Nad aitavad sul näha, et sa oled ikka veel siin. Et sa oled elus.

Teine samm võib olla abi otsimine. Eestis on olemas tugiteenused, mis ei küsi, miks sa sinna sattusid, vaid kuidas sind aidata. Võlanõustajad, kes aitavad sul teha plaani. Psühholoogid, kes aitavad sul mõista, miks sa mängid. Tugigrupid, kus teised inimesed ütlevad: "Ma tean, mida sa tunned." 

Ja kolmas samm – võib-olla kõige raskem – on andestamine iseendale. Mitte õigustamine, vaid mõistmine. Et sa oled inimene. Et sa oled eksinud, aga sa ei ole eksimus. Et sa väärid uut võimalust.

On lihtne öelda: "Otsi abi." Aga kui oled kaotanud usu endasse, kui häbi on muutunud igapäevaseks kaaslaseks, siis tundub abi küsimine nagu mägi, mille otsa ei jaksa enam ronida. Ja ometi – iga mägi algab esimesest sammust. Isegi kui see samm on lihtsalt see, et sa loed neid ridu ja mõtled: "Äkki veel saab..." Sa ei pea kõike korraga lahendama. Sa ei pea kohe kõiki võlgu ära tasuma, kõiki suhteid parandama, kõiki haavu ravima. Piisab, kui sa otsustad mitte alla anda. Piisab, kui sa ütled endale: "Ma proovin veel ühe päeva."

Sest iga päev, mil sa valid elu, on võit. Iga päev, mil sa ei mängi, on samm vabaduse poole. Iga päev, mil sa räägid oma valust, on päev, mil sa ei kanna seda enam üksi.

Postitus Arturilt: Viimane asi, mis jäi (Ühe sõltlase vaikne manifest)

Seda kaunist uut nädalat alustan ma seekord Arturi mõtetega. Ega siin liiga palju midagi juurde lisada ei olegi - kes mõistab, see mõistab.

Mind on nimetatud sügavaks. Intelligendiks. Tundlikuks. "Sul on nii sügav maailmataju," ütlevad nad. Ja siis tuleb see teine pool lausest: "…aga kuidas sa saad samal ajal olla sõltlane?" See on nagu kompliment, mis lõikab. Sest ma tean seda paradoksi. Ma elan selles. Aga lubage mul midagi öelda: "Ma pole sõltlane hoolimata oma sügavusest. Ma olen sõltlane, sest ma olen sügav."

Kui sa tunned liiga palju…
Kui su teadvus on liiga valju…
Kui elu ei paku enam isegi valu, vaid lihtsalt tuimust…
…siis sa ei otsi enam meelelahutust. Sa otsid ühte asja, mis veel mõjub.
Mitte selleks, et lõbutseda.
Vaid selleks, et üldse midagi tunda.

Ma olin seal – alkoholis, kasiinos, võlgades, ainetes. Ja jah, ka võlgades. Sest allakäik ei toimu lineaarselt. See ei ole valikute jada. See on vajumise tunne, kus aeg kaotab mõtte ja raha kaotab tähenduse. Sa ei laena, et saada midagi head. Sa laenad, et saada veidi aega. Veel üks päev. Veel üks võimalus mitte laguneda täna. Ja see hind tuleb hiljem. Zombiliku mõistmisega: "Mingit hiljem pole nagunii enam olemas." Võlad ei teki vaba aja hobidest. Need tekivad, kui inimene maksab igapäevaselt selle eest, et mitte täielikult kokku kukkuda.

Siis tuli üks aine, mis alles jäi. Viimane asi. Mitte päästja, vaid piiriline sümbol – koht, kus elu veel midagi tähendab, isegi kui see tähendab hävingut. Inimesed, kes pole kunagi käinud põrgus, tahavad anda nõu. Neil on retseptid. Nad ütlevad: 

"Lihtsalt otsusta ära!"
"Mine trenni."
"Mõtle positiivselt."
"Usu endasse."

Aga nende sõnad ei jõua sinna, kus ma olen. Sest mind ei kuulata – mind parandatakse. Sõltlane ei vaja õpetust. Ta vajab peeglit. Keegi, kes ei ütle mulle, kuhu ma peaks minema, vaid kes ütleb: "Ma näen, kui kaugel sa oled käinud. Ma ei karda su kuristikku vaadata." Kui ma ei oleks leidnud seda üht viimast asja, oleks kogu eelnev elu olnud lihtsalt tühjus – alko, kasiino, narko – need võtsid ära mu aja, teadvuse, olemuse. See üks asi jäi, sest see veel vastas mu sisemisele kaosele. Mitte et see oleks hea. Aga see oli veel minu. Ja vahel on sellest piisav, et üldse edasi hingata.

Nii et kui sa kohtad kedagi nagu mina – ära küsi: "Miks sa selline oled?" Küsi hoopis: "Kuidas sa siiani oled vastu pidanud?" Sest see, et ma olen veel siin, isegi kui läbi tossu ja tuhmu silma, on tõestus, et ma ei andnud alla. Ma lihtsalt vajasin veel natuke valgust, isegi kui see tuli läbi sõltuvuse. Inimest tuleb esmalt mõista, mitte hukka mõista.

kirjutatud vaikuses neile, kes elavad oma lahingud välja sisemuses, mida keegi ei näe.

Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!

Taas sõltuvuse küüsis

Alustuseks väike definitsioon - sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Pean siinkohal tegelikult tunnistama, et sõltuvuses olek, selle sees viibimine, on tegelikult ääretult mõnus. Lihtsalt kained hetked on need, mil inimene mõistab, et see kõik on enesehävituslik. Samas, inimesed vajavad sõltuvusi. Oluline on lihtsalt ära tunda, millised neist on meile tegelikult kasulikud ja millised lootusetult kahjulikud.

Minu sõltuvused on alati olnud seotud mingi hasardiga. Mind ei ole mitte kunagi tõmmanud erinevate mõnuainete poole - suitsu, alkoholi või siis ammugi mitte narkootikumide poole. Minu ainsaks nõrkuseks ongi olnud see vaimne põnevus, mida pakuvad erinevad õnnemängud. Kusjuures, väga harva tegin ma oma spordiennustusi võistluste peale, mida ma ise kuskilt vaadata ei saanud. Minu jaoks ei olnud oluline lihtsalt see, et saan raha mängu panna ja siis hiljem vaadata, kuidas läks. Ma tahtsin näha sekund-sekundi kaupa, kuidas mu ennustus kulgeb. See muidugi tagas ühtlasi selle, et ma langesin sõltuvusse ka spordiülekannetest. Kahjuks või õnneks on see aga täiesti ühiskonna poolt aktsepteeritav tegevus - kohati on inimesed ju isegi uhked selle üle, et nad on tõelised tugitoolisportlased. Vahet ju pole, mis need sisemised eesmärgid tegelikult on, miks neid mänge või võistlusi nii pingsalt vaadatakse.

Aga olgu, see selleks. Kogu see eelnev jutt võib ilmselt natuke küsimusi tekitada (eriti natuke provokatiivse pealkirja koosmõjul) - et kas ma nüüd valmistan siin pinnast ette, et tunnistada, et olen taas hasartmängude küüsi langenud? Püüan siin ju justkui natuke end juba ette välja vabandada jne. 

Aga ei, õnneks see siiski nii ei ole ning tegelikult pole endiselt isegi mitte vähimatki kibelust tekkinud, et võiks kuskile panustama ronida. Aga teatud määral sõltuvusse olen ma langenud ikkagi. Minu uueks mõnuaineks on suures plaanis lihtsalt RAHA. Ühelt poolt tegelen ma väga kirglikult ja välja kujunenud skeeme kasutades oma võlgade klaarimisega. See on ikka uskumatult mõnus, kui ma saan oma Excelis järjest igal kuul oma laenusummasid vähendada, kuumakseid taaskord kollaseks värvida. Siis ma teen muidugi mõnuga enda jaoks igasuguseid kokkuvõtteid, joonistan graafikuid ning jälgin iga kuu, kuidas muudkui põhiosamakse osakaalud mu laenumaksetes suurenevad. Teisalt aga püüan võimalikult palju vaeva näha, et oma sissetulekuid suurendada. Kasvõi sent sendi haaval. Kuigi jah, päris pudelikorjajaks ma pole hakanud ja kogu oma tegevuse juures püüan siiski end füüsiliselt ja vaimselt ikka säästa ka. Pigem püüan ma järjest rohkem võimalusi leida minu jaoks nii tuttavast digimaailmast. Heaks näiteks ongi kasvõi need blogid, mis mulle reklaamide näol sente ja eurosid juurde toovad, ilma, et ma ise liiga palju pingutama peaksin. Suurim lisatuluallikas on muidugi juba suve hakul välja toodud lisatöö, mida üritan teha nii palju ja nii hästi kui vähegi võimalik. Kui algselt oli see minu jaoks lihtsalt selline meeldiv võimalus ootamatult mõni lisakopikas teenida, siis aja jooksul on see mulle vägagi meeldima hakanud ning olen mõistma hakanud, et seda hästi tehes on võimalik siin isegi kunagi ehk suuremgi tunnitasu välja kaubelda (sest muudan end nende jaoks oluliseks ning samal ajal omandan ise ka piisavalt kogemusi ja teadmisi, et seda kõike järjest paremini ja kvaliteetsemalt teha). Seejuures armastan ma oma põhitöökohta endiselt kordades rohkem kui seda lisaampsu. Seal lihtsalt on juba ka mitterahalised aspektid väga tugevalt mängus.

Ning tegelikult olen ma kogu selle rahasõltuvuse perioodi tõttu hakanud natuke isegi muret tundma oma tuleviku pärast. Mis siis saab, kui ma lõpuks oma laenud makstud saan? Sest hetkel on mul nii konkreetne tegevusplaan koos selgelt piiritletud eesmärkidega paigas. Ma tean, et see kõik kõlab omamoodi veidralt, aga just nii ma tunnen. Eks muidugi tuleb siis rahulikult ikkagi investeerimismaailmas ringi vaatama hakata. Aga jah, natuke tundmatu ja teadmata on see kõik. Ja eks ole see ju inimese loomuses, et teadmatus tekitab hirmu.

Ehk siis ma võiks oma viimaste aastate elu kokku võtta umbes nii - alustuseks pikk periood, kus ma hasartselt mäest alla lendasin, seejärel aeg, mil samasuguse kirega end mäele tagasi tiri(si)n ning loodetavasti toob tulevik mingi järgmise vahva perioodi, mil lähen uute sõltuvuste najal uusi kõrgusi vallutama. Peaasi on siinkohal ilmselt mitte liiga palju põdeda seda, mis minevikus tehtud ja samas mitte liialt ka muretseda seda, mida tulevik tuua võiks. Kõige suurem kirg ja sõltuvus võiks ju olla hoopiski elu ise. Nautigem seda! 

Need "imelised" kasiinode meelituskampaaniad

Kuna viimastel nädalatel on meediaveergudele jõudnud igasugused arutelud kasiinodega seotud reklaamide üle, siis mõtlesin, et jagaksin ka oma mõtteid sel teemal. Nagu on selgunud, siis korraldas üks konkreetne netikasiino üsna piiripealse kampaania. Ning isegi tarbijakaitse sattus segadusse, kas lause stiilis "Kui aega pole, aga tuju on" on siis mängima meelitav kutsung või mitte. Aga reklaaminõukoda tegi siiski lõpliku otsuse ja keelas sellised reklaamid ära, sest mitte ükski kasiinoreklaam ei tohi otsesõnu kedagi mängima meelitada. Vähemalt avalikult mitte.

Ühelt poolt on muidugi hea, et selliste asjadega tegeldakse ja selliseid piiripealseid juhtumeid ikkagi maha võetakse. Teisalt usun, et antud firma käitus ikka üsna teadlikult, sest nagu ikka - ka halb reklaam on ikkagi reklaam. Ning kui su kampaania jõuab isegi Aktuaalse Kaamera uudistesse, siis oled sa võidumees igal juhul. Kardetavasti sattus nii mõnigi inimene selle kampaania tõttu sinna mängima ja arvatavasti see kasumlikult ei lõppenud (vähemalt mitte mängija jaoks).

Mina aga tahaksin tegelikult pikemalt hoopis peatuda erinevatel kasiino ja spordiennustusporaalide boonuspakkumistel. Kes vähegi on nendega kokku puutunud, on ilmselt näinud neid igasuguseid kampaaniaid stiilis "100% sissemakse boonus kuni 100 EUR, tule ja mängi!" Kuna ma ise olen neid boonuseid kümneid ja kümneid kordi oma elu jooksul proovinud, siis oskan neist ilmselt üsna adekvaatselt rääkida.

Selliseid boonuseid pakutakse nii pokkerimänguks, spordiennustuseks kui ka loomulikult kasiinomängude jaoks. Ning mis saaks olla veel vahvam, kui keegi annab sulle tasuta raha, eks ole! Aga no nagu vana kulunud klišee ütleb - kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis reeglina see nii ilus ei olegi. Jah, suures plaanis on loomulikult kõik aus. Sulle tõesti antaksegi see boonusraha. Aga enamasti sõltlane ei viitsi väga täpselt lugeda, mis tingimused ja reeglid sellega kaasnevad.

Kõige räigemad neist on kasiinomängude boonuspakkumised. Reeglina on süsteem siis selline, et sina maksad sisse 100 EUR, sisestad mingi koodi ja saad siis mängutoa poolt 100 EUR lisaks. Nüüd on sul 200 EUR mängimiseks. Aga siit siis tulevadki kaks suurt AGA - esiteks pead sa selle boonusraha pärisrahaks muutmiseks tegema (sissemakse raha + boonusraha)*x EUR käivet. Ning see x on tegelikult ikka päris suur - sõltuvalt kampaaniast ja portaalist kõigub see reeglina seal 30-40 vahel. Ehk siis kokkuvõttes selle 100 EUR sissemakse puhul pead sa tegema mänguautomaatidel käivet 6000-8000 EUR. Ning uskuge mind, seda käivet kokku saada on sisuliselt võimatu, tõenäosusteooria praktiliselt välistab selle. Ning varem või hiljem saab see 200 EUR teil lihtsalt maha mängitud. Ning teine suur aga on see, et enamasti on sellistel kampaaniatel ka ajalised piirangud - a'la selle käibe pead saavutama näiteks 7 päeva jooksul. Ja kui ajaliselt hakkama ei saa, siis tühistatakse lihtsalt kogu see boonus. Ja siin on tegelikult veel üks nüanss - mängutoa reeglite kohaselt mängid sa alustuseks nii öelda oma rahaga. Ehk siis kui sul on 7 päeva järel kontol alles veel 110 eurot, siis sellest moodustab 100 eurot boonus ja 10 eurot sinu enda raha. Siit saate juba edasi mõelda, kui palju boonuse aegumisel raha alles jääb. Kokkuvõttes sisuliselt kõik kampaaniad, kus teile pakutakse tasuta lisaraha kasiinomängude mängimiseks, lõpevad teie jaoks kaotusega. Ütlen ausalt, et mulle ei meenu hetkel mitte ühtegi juhust, kus ma oleksin edukalt selle boonusraha suutnud läbi mängida.

Teine tüüp kampaaniaid on spordiennustuskampaaniad. Ka siin pakutakse sulle tasuta lisaraha. Suures plaanis sama süsteemi järgi - 100% boonust kuni 100 EUR. Eks need summad ja protsendid varieeruvad, aga kõige klassikalisem on just see näide. Siin ma tegelikult nii kriitiline enam ei ole, kui kasiinomängude boonuste puhul. Sest esiteks saab siin veidi rohkem oma õnne mõjutada. Ning teiseks on siin tavapäraseks läbimängimise tingimuseks 5-6 kordne käive. Aga ega needki boonused mingi lihtne raha ei ole. Sest tavapäraselt on siin lisatingimuseks see, et panuste koefitsient peab olema vähemalt 1,8-1,9. Ehk siis suures plaanis ikkagi selline mündiviske sarnane tõenäosus. Muidu oleks jah üsna lihtne raha teenida - paned aga Eesti vs Saksamaa jalgpallimängus sakslaste peale raha mängu 1,1 koefitsiendiga ja käive muudkui tiksub. Aga jah, sellist asja siiski teha ei saa. Mõned korrad on mul tegelikult spordiennustusboonust isegi õnnestunud edukalt läbi mängida. Et selles mõttes neid ma täitsa lootusetuks ei pea. Aga samas pakutakse neid kampaaniaid harvem välja ka.

Sellised need boonuspakkumised siis on. Suured säravad reklaamtekstid, mis lubavad väga mõnusat suurt rahalist süsti, aga täpsemalt reegleid vaatama asudes selgub, et hõlptulust on asi ikka väga kaugel. Aga samas on minu teadmiste kohaselt kogu maailma online kasiinodes need kampaaniad üsna sarnase ülesehitusega, selles mõttes ei ole Eesti siin kuidagi erandlik. Seega, vaevalt siin keegi mingeid seaduseid või reegleid selles osas muutma hakkab. Aga tarbijana või mängijana tuleks lihtsalt paremini teada, mida need boonused endast kujutavad ja mis nendega täpsemalt kaasneb. Siis on lihtsalt hiljem endal lihtsam ja ehk ka pettumust ja kurbust vähem.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja. 

Kuidas saada edukaks spordiennustajaks?

Mu viimasest spordiennustuspanusest on tänaseks möödunud 2,5 aastat. Ning järjest rohkem on mul jõudu ja jaksu oma tolle aja tegevusi analüüsida. Varem ma lihtsalt ei olnud valmis nii sügavale oma sõltuvuse sisse vaatamagi. Mul hakkas lihtsalt endast kahju.

Alustuseks pean muidugi mainima, et reaalsus on see, et peaaegu kõik inimesed, kes pole mitte kunagi mitte ühtegi spordipanust teinud, on selles oluliselt edukamad kui need, kes on seda teinud. Natuke lohisev lause küll tuli, aga point siis selles, et erinevate küsitluste ja uuringute alusel on ca. 85% hasartmängudega tegelevatest inimestest suuremas või väiksemas kahjumis. See on valdkond, milles rahaliselt edukaks saamine nõuab ikka väga suurt ja sügavat teadmistehulka ning mis kõige tähtsam - meeletut enesedistsipliini.

Ma võin enda kohta üsna julgelt väita, et seda teadmiste ja kogemuste kogumit mul jagub. Ning potentsiaalselt ma võinukski olla päris edukas spordiennustaja. Aga paraku tean ma, et enesekontroll jääb mul varem või hiljem alati hasardile alla. Niiet isegi, kui mul näiteks õnnestuks täna teha üks edukas spordiennustus ning ehk isegi teine ja kolmas, siis ma tean, et lõpuks lõpeb see ikkagi katastroofiga.

Mida siis ikkagi oleks vaja, et olla rahalises mõttes edukas spordiennustaja?

• raha, mille kaotamist sa saad endale lubada
• pidevat teadmiste värskendamist (iganädalast spordiuudiste jälgimist - kes mis vormis või meeleolus parasjagu on jne)
• enesekontrolli, et mitte rikkuda punkti nr. 1 (kui lähed oma leivaraha või veel hullem laenuraha kallale, siis oled oma hukatuse alguses)
• ausat aruandlust kõigi oma ennustuste ja ülekannete kohta (ning järelduste tegemist, kui saldod vales suunas liikuma hakkavad)
• emotsioonide mahasurumist 
• mõistete "ootus" ja "soov" erinevusest arusaamist (kui spordivõistluse üks osapool on keegi, kes sulle sümpaatne, siis on väga raske endale tunnistada, et ta võiks kaotada)
• oluline on mõista, et iga spordiennustus eraldiseisvalt on sisuliselt õnnemäng ja tulemus on juhuslik, kuid pikas plaanis määrab edukuse õige mustri äratundmine

Kindlasti on neid punkte veelgi. Kuid kui kõigi nendega juba hakkama saad, siis võiks teatav edu siiski saabuda. Mina võin julgelt öelda, et pikas plaanis sain mina neist hakkama vaid 2. punktiga. Oli küll perioode, mil katsetasin nende kõigi järgimist, kuid varem või hiljem kukkusin neis läbi.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et jah, edukaks spordiennustajaks on võimalik saada. Kuid see on nii ränkraske protsess, läbi meeletu distsipliini hoidmise. Kohe kindlasti ei ole see pikas plaanis kuidagi lõbus. See on pidev enesekontrolli ja eneseharimise töö. Mina ei soovitaks seda mitte kellelegi. Ning uskuge mind - ma tean, millest ma räägin. Ma olin selles rattas julgelt üle 15 aasta... ning mu kogukahjum selle protsessi sees oli kümneid tuhandeid eurosid (ei saa ka välistada, et see võis lõpuks isegi 100 000 euro kanti jõuda...). Totaalne rahapõletus...

Tagasilöökidest paranemise teekonnal...

Tänast postitust pani mind kirjutama ootamatult saabunud kirjade laviin (OK, OK, mitte nüüd päris laviin, aga no 3 kirja ikkagi), mis kõik justkui ühe ja sama sisuga. Kuidas küll oma hasartmänguga seotud tagasilöökidega hakkama saada ning kuidas neid eos juba ära hoida. See on tegelikult üks ülimalt ränkraske teema. Ega siin mingeid kuulikindlaid lahendusi kahjuks polegi. Sest mänguri sees olev deemon on ääretult kaval ning suudab peaaegu alati leida need nõrgad kohad kaine mõistuse teekonnal.

Jah, muidugi võime me siin igasuguseid piiranguid ja limiite endale seada, aga paraku on reaalsus see, et lõplikke takistusi polegi olemas. Kui inimene ikka vaatamata kõigele on endale pähe võtnud, et tema peab mängida saama, siis leiab ta ka need võimalused. Sisuliselt saame me oma kainetel hetkedel tagada vaid seda, et see mängima pääsemine oleks võimalikult ebamugav, tüütu ja võibolla isegi natuke ebaseaduslik. 100%-list kaitset aga olemas ei ole. 

Üks tõhusamaid meetodeid on tegelikult hoopis inimlikku laadi tõke. Sa lihtsalt leiad endale usaldusisikud, kellele sa oma loo ja oma sõltuvuse ära räägid. Ning palud neil aegajalt sind natuke nagu isegi kontrollida. Et noh, kuidas seisud on - kas oled vahepeal mänginud ka? Omaette meetod oleks muidugi ka kogu oma rahaajamise (pangakontod jne) näiteks elukaaslase või mõne muu lähedase inimese kätte andmine (ehk siis keegi reaalselt vaatab aegajalt, mis su pangakontodel toimub). Eks ka siin on omad turvaaugud sees, millest võimalik mööda hiilida, aga ikkagi on see üks üsna tõhus ja ilmselt ka päris radikaalne variant. Aga usun, et suures plaanis töötab. Iseasi, kui paljud on end üldse selliselt võimelised avama ja kogu oma elu kellegi teise ette laduma. Sisuliselt oleks siis tegemist ju sellega, et sa lubad kellelgi enda järel nuhkida.

Lõpuks sõltubki tegelikult kogu see värk sellest, kui suur on inimese reaalne sõltuvus ning kui karmilt see teda juba rajalt on maha tõmmanud - mis probleeme tekitanud (tujud, emotsioonid, võlad). Ning suur ja oluline aspekt on siin loomulikult ka sõltlase enda soov sellest jamast üldse jagu saada. Hästi oluline on siin ka mõista seda, et inimene, kelle kaaslane on sõltlane, ei muudaks end ise kaassõltuvuse ohvriks. Mängur tuleb spetsialisti juurde saata ja saada. Ning reaalselt tulebki kogu kuur läbi teha - ei tohi mõelda, et ah, mis ma seal enam ikka käin, ma olen juba ju terve. Samuti on vajalik ka see, et kaaslane saaks abi ning nõu, kuidas kogu selle kupatusega hakkama saada.

Mulle on natuke isegi ette heidetud seda, et noh, mis sul ka viga, sul ju hea sõber tuli appi ja klaaris asjad ära. Aga tegelikult ei olnud see sugugi nii. Loomulikult oli sõbra laen väga oluliseks tõukeks, aga samas moodustas see siiski kokkuvõttes vaid viiendiku mu saastalaenude summast. Ehk siis kokkuvõttes tulid siin mängu ikkagi ka teised tegurid, mis mind taas rajale aitasid. Ühesõnaga, see teekond reeglina ei ole selline, et andke palun vaid mingi suur laenusumma ja siis ma enam mitte kunagi ei mängi. See on üks meeletu töö iseendaga, väga sügav sisekaemus. Mis mind ikkagi üldse mängima ajas?

Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa. Ning inimese tugevust näitabki ehk see, et ta suudab neid endale ja ka teistele üles tunnistada. Kuigi teab, et reeglina toob see kaasa halvakspanu ja võibolla lõpuks isegi hülgamise. Aga paraku on see protsessi osa. Ilma aususe ja avatuseta terveks ei saa. Ning lisaks peab arvestama ka sellega, et kiiret paranemist pole siin loota. See võtab aastaid, palju aastaid.

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Mängusõltlane - mõista või hukka mõista?

Olgem ausad - hukka mõista on peaaegu alati oluliselt lihtsam kui mõista. See lihtsalt on nii. Mõistmine nõuab süvenemist, asjadesse süübimist. Miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Mis on olnud see teekond selleni, kes ta tänaseks on. Mis on teda kujundanud, voolinud, muutnud, loonud. Need on reeglina väga keerulised keerdkäigud. Palju lihtsam on ju lihtsalt sõimata ja hukka mõista - ise oled jobu, imbetsill, idioot. Saa hakkama oma hasartmängusõltuvusega, hoia normaalsetest inimestest eemale, midagi kasulikku sa niikuinii ühiskonnale anda ei suuda. Mõttetu kõntsakiht! Hästi lihtne on mängusõltlased maha kanda ja neid sopaga üle kallata. Eriti siis, kui hindaja ise on elanud kaunist ja ontlikku elu, tajumata, mida see sõltuvus tegelikult üldse tähendab ja mida see ühe inimesega teha võib. Aga tegelikult, paradoksaalsel kombel, ei tohiks mina sõltlasena hukka mõista neid, kes sõltlasi hukka mõistavad. Sest selles on oma loogika ja oma iva sees. Sõltlasi ongi raske mõista.

Kuigi sõltuvusi on siin maailmas, meie ümber, meeletult palju ja nende seas on tegelikult ka täitsa neutraalseid ja ehk isegi lausa positiivseid sõltuvusi, siis mina keskendun ennekõike iseenda sõltuvusele - ehk siis mängurlusele. Nagu ma korduvalt oma postitustes olen rõhutanud, siis kasutan ma teadlikult mõistet igavene sõltlane. Ma ei loo endale illusioone nagu ma oleksin oma sõltuvuse seljatanud. Seda ei saa alistada, see jääb alatiseks minu sisse. Ainus, mis teha saan, on seda kontrollida. Ideaalis olen ma lihtsalt toimiv sõltlane. Ma ei mängi, ma ei panusta, aga ma ei julge ealeski öelda, et see kõik ei võiks uuesti korduda.

Mängur jääb alatiseks mänguriks, ka tavaelus. Üks lihtsam näide spordist - korvpallimängu viimased sekundid, sinu meeskond on 2 punktiga taga, pall on sinu käes. Kindla peale minnes prooviks sellisel hetkel 2-punktiviske peale mängida, et kindlustada lisaaeg. Mänguri jaoks aga pole siin küsimustki - kolmene teele ja valik lihtne: käsi kullas või seesamunegi mullas. Hästi klassikaline mänguri mõttemaailm. Kui on vähegi võimalust gamblida, siis tuleb seda kasutada.

Milline siis on üldine arvamus keskmisest mängurist? Eks nii ja naa. Üks legendaarsemaid mängureid, igas mõttes, on tegelikult James Bond. Ning tema on ju ometigi igati glamuurne ja ühiskonnas armastatud tegelane. Ning eks kohati ongi sellised fiktsioonid omakorda hasartmänge propageerivad nähtused. See on ju lausa omamoodi seksikas, istuda kuskilt ruletilaua või pokkerilaua taga ja loopida oma žetoone siia-sinna. Äge ju. Paraku on sellel reaalsusega üsna vähe pistmist. Jah, kui kuskil mingi slotimasina jackpoti võidad, siis oled samamoodi tegija. Siis võid sinagi end mingiks ajaks James Bondina tunda ja kogu seda glamuuri nautida. Aga eks neid juhuslikke suurvõite ja ägedaid salaagente vajab kogu see tööstus nagu õhku. Et tavalisel rentslimänguril see mänguisu kuhugi ära ei kaoks. Et tal oleks, kuhu püüelda.

Tavaline mängur on võlgades, suurtes võlgades (mitte Bond, James Bond). Ning ühel hetkel muutub kasiinosõltlane rahasõltlaseks. Tema ainsaks eesmärgiks saab olema see, kuidas raha juurde saada. Kui kõiksugused ametlikud ja vähem ametlikud laenuandjad otsa saavad, siis minnakse tihtipeale ka pettuste teele. Seegi ju omamoodi hasart - kas ma suudan endale kelleltki raha välja rääkida. Kas ma leian kellegi, kes toidaks mu sõltuvust. Pärast muidugi kahetsen ja nutan ning luban kõik tagasi maksta (sest nagu ikka lõpeb see alati kogu saadud raha maha mängimisega). Lisaks luban, et mitte kunagi enam midagi sellist ei juhtu ja mida kõike veel. Aga reaalsuses on see kõik üks lõputu võitlus iseenda sees oleva saatani, deemoniga. Neil hetkedel, kui mängur järjekordse rahasumma on kätte saanud, on ta saanud järjekordse doosi, mida ta vajab oma eksisteerimiseks. See on nagu hapnik uppuja jaoks. Uued sõõmud sees saab jälle natuke aega toimetada. Ning selle rahaga panuseid tegema minnes muutub sõltlane nagu inimkestaks - ainult väliselt on ta endiselt veel seesama inimene, kes enne. Aga reaalsuses toimetab tema sees seesama mängukurat, kelle üle inimesel endal enam mitte mingit kontrolli ei ole.

Mängurlus on haigus. Ning seda tulebki sellena võtta. Mängur vajab abi, mängur vajab ravi. Ühelt poolt võiks öelda, et mängur on ohver. Aga mulle see ohvrimentaliteet selles plaanis ei meeldi. Kas mängur saab end ise korda teha? Tegelikult mitte. Siin on vaja spetsialisti abi. Ning loomulikult ka lähedaste tuge. Aga see pole taaskord üldsegi lihtne. Sest suure tõenäosusega on mängur ka oma lähedasi petnud, neilt sisuliselt raha varastanud või seda oma valedega välja rääkinud. Ühelt poolt võiks ju öelda, et mängur peaks oma pahed avalikult üles tunnistama (no nagu näiteks on teinud Paul Neitsov, Tõnis Mölder), aga teisalt võivad sellega kaasneda omakorda veelgi suuremad jamad. Eriti, kui mänguril on näiteks korralik töökoht, hea maine, sõbrad, vähemalt väliselt stabiilne kodune elu jne. Ühesõnaga, kui tal oleks meeletult seda kõike, mida selle avalikustamise käigus saab kaotada. Need on rasked otsused, rasked valikud. Sest inimene peab sel hetkel arvestama sellega, et mänguri tempel jääb talle sellisel juhul igaveseks otsa ette. Ning see tempel paneb selle inimese usalduskredidiile alatiseks teatava koefitsiendi peale.

Kas mängur on halb inimene? Ei. Tegelikult mitte. Või noh - mängur võib ka halb inimene olla, aga mitte selle tõttu, et ta on mängur. Need on täiesti erinevad asjad. Ta ei ole tegelikult halb selle pärast, et ta on mängur. Kuigi mängurlus võib panna teda tegema halbu ja valesid asju. Aga uskuge mind, mitte ükski mängur ei lähe kelleltki raha välja rääkima selleks, et seda inimest üle lasta. Eesmärgid on alati siiski õilsad - laenan selle raha selleks, et sellega võita, siis saan laenajale tagasi maksta ja jääb endalegi midagi järgi. See ebakaine lootus kaasneb iga sellise "plaaniga". Aga jah, tegelikkuses on need hetked paraku väga harvad, mil kõik plaani järgi läheb.

Minu eesmärk ei ole siin mängureid välja vabandada või neid kuidagi ilustada. See on tegelikult väga karm ja jõhker teema, millest ilmselt lõpuni suudavad aru saada vaid mängurid ise (ning ehk ka valdkonna spetsialistid, psühholoogid-psühhiaatrid). Ning nagu juba alguses rõhutasin - meeletult lihtne on hukka mõista, aga veelgi keerulisem on mängurit mõista. Ning ma mõistan seda, see lihtsalt ongi nii.

Vaimselt olen ma endiselt võlglane

Teinekord on elus selliseid hetki, mil tuleb edasi minekuks teha hoopis mõned sammud tagasi. Tunnistada endale, et vähemalt sellel konkreetsel ajahetkel oli valitud teeots siiski vale. See on küll raske, aga nui neljaks sama teed jätkata on veelgi raskem ja pikemas perspektiivis ka kasutu. Nii olen ka mina teinud otsuse, et vähemalt mõneks ajaks läheb mu "Miinustest Plussi" blogi puhkusele. Pikemalt sellest taustast ja kuidas nende mõteteni, otsusteni jõudsin, kirjutasin ma siin.

Mis siis aga nüüd edasi? Mis seal ikka - siinne blogi ärkab taas üles ja edaspidi tulevad postitused just siia. Oma hinges olen ma siiski endiselt võlglane, hasartmängur ning investoriks ma oma vaimse seisundiga lihtsalt veel ei kõlba. Kõige mõistlikum tundubki hetkel seda kõike iseendale ausalt tunnistada, end veidi koguda, tarkust ja kogemust ammutada. Ning küllap naaseb see investeerimisblogi ka just siis, kui aeg ja mina selleks küps.

Üks asi, millele ma siin nädalavahetusel mõtlesin, on just see erinevate rahakaotuste talumine. Kui investeerimisblogis kirjutasin ma mingitest 10-20 eurostest miinustest (needki suht pika aja jooksul), siis oma mängurikarjääri jooksul oskasin ma ju kaotada summasid, mis selle kõige kõrval täiesti hoomamatud. Meenus üks reaalne, konkreetne päev tollest ajast. Ma olin järjekordselt siis tubli olnud ning oma pool aastat kenasti pangakontosid puhtana hoidnud. Ning siis tuli taas selline seis, kus avastasin, et mul on oma 1300 eurot igakuistest maksetest puudu. Kuid kuna olin taaskord laenukõlbulik, siis saigi kiirelt laenukontorisse X taotlus saadetud, 5000 euro peale. Ning kuna mu kuupalk oli juba tollal Eesti keskmisest palgast oluliselt suurem, siis ei tekkinud selle laenu saamisega ka mitte mingeid probleeme. Juba samal päeval oli see kenasti mu pangakontol olemas. Mis seal ikka - 1300 eurot läks sellest koheselt siis jooksvate kohustuste katteks ning oligi jälle selles mõttes kuuks ajaks rahu majas, eks ole. Ülejäänud 3700 eurot (!) kandsin ma aga hetkega erinevate spordiennustusportaalide peale laiali. Ning siis läks ennustamiseks. Panused olid suured - 300 eurot siia-sinna ei tekitanud mingeid emotsioone. Mäletan, et korraks sain tookord isegi oma seisud kuskile 5000 euro juurde ning oleks võinud ju summad välja võtta ja laenu tagasi maksta. Aga ei, kus sa sellega. Ahnus ja võidujoovastus olid nii suured, et panused muutusid muudkui suuremaks ja riskantsemaks. Kuskil peas vasardas mõte, et kui 10000 euroni jõuan, siis võtan kõik välja. Aga loomulikult lõppes see kõik korraliku tildi ja kogu raha maha mängimisega. Ehk siis vähem kui 24h jooksul suutsin ma 3700 eurot mutiauku ajada. Seda järgmise päeva mänguripohmelli ei unusta ma ilmselt kunagi.

Selle loo taustal võiks küsida, et mida kuradit ma siin mingeid suvalisi investorimiinuseid põen, aga tegelikult on see teatud mõttes just selliste sündmuste tagajärg. Ma kardan. Sest ma olen oma elus nii palju kaotanud, et enam ei ole ma sisuliselt sentigi valmis kaotama. Vähemalt vaimselt mitte - see tekitab sisemise ängi ja ärevuse ning siis kardan ma juba valesid otsuseid. Ning eks see kõik näitab, et ma lihtsalt ei tohiks veel ronida sinna põllumaale, kus on oht sisse vajuda. Kus on oht iseenda vaimu ohvriks langeda.

Ehk siis kokkuvõttes - kuna ma olen endiselt pigem võlglane kui mingi investor, siis jätkubki kõik siin. Uute lugudeni ja nautigem suve!

Eksklusiivselt Võlglase Päevikule: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!

Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?

Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 

Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?

Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?

Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?

EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...

Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?

Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?

Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?

Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?

Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)

Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!

https://www.youtube.com/watch?v=ucanp9cyUUo

Tallinna panoraam: Kasiinosõltuvusest ja võlgadest

Kuigi ma väga enam ei kibele siia blogisse postitusi tegema, siis sedapuhku teeksin siiski ühe erandi. Räägiksin ühe loo.

Eelmisel neljapäeval (31.03.2022) kirjutas mu Facebooki postkasti (selle blogiga seotud konto postkasti siis) TV3 saate "Tallinna panoraam" toimetaja Liisa Tupits: "Tere, kirjutan teile Tallinna Panoraami saate toimetusest, nimelt otsin inimest, kes oleks nòus andma  intervjuu kasiinosòltuvuse teemal. Saame isiku jätta anonyymseks. Kas teie oleksite nòus intervjuuks?" Kuna ma päris pidevalt selles postkastis ei käi, siis avastasin selle kirja umbes 4 tundi pärast saatmist. Vastasin siis kiirelt, et iseenesest olen nõus oma arvamust ja lugu jagama küll, aga paraku kindlasti mitte oma näo ega nimega. Aga möödus vaevu tunnike ja Liisa vastas, et nad juba leidsid inimese. Igal juhul olin rõõmus ja elevil, et selliste teemadega endiselt ikkagi tegeldakse. Ning ega's midagi, jäin siis saadet ootama (saade jõudis eetrisse pühapäeval, 03.04.2022).

Ning tänaseks olen selle saate ja eriti siis selle kasiinosõltuvuse ja võlgadega seotud teema mitu korda läbi vaadanud. Mulle see meeldis. Oli näha, et selle küllaltki lühikese (ca. 7 minutit) lõigu sisse oli kõik oluline info ära mahutatud. Suur kiitus saate tegijatele! Loomulikult saaks nendel teemadel tundide pikkuseid seriaale valmis teha, sest see temaatika lihtsalt on niivõrd mittetahuline, aga kokkuvõttes on ikkagi oluline, et neil teemadel räägitakse. Sest see on üks väga sügav kasvaja kogu meie planeedil. Kel huvi antud lõigu vastu, siis klippi sellest näeb näiteks siit: https://www.youtube.com/watch?v=lizrmc-57Ac

Endine mängusõltlane suurvõistluse rüppes

 

Üks küsimus, mida mult ikka ja jälle küsitakse ning mis praegu ka üsna aktuaalne, on see, kas ja mis emotsioonidega ma suudan sporti vaadata, eriti suurvõistlusi (üks selliseid - jalgpalli EM - ju teadupärast ongi just oma kulminatsioonini siin lähimate päevade jooksul jõudmas). Püüangi selle postituse raames natuke neid tundeid ja mõtteid siin kajastada.

Jah, ma vaatan sporti endiselt. Ning seda jalgpalli EMi vaatan tegelikult ikka päris intensiivselt, mis seal salata - mängud ja vastasseisud on lihtsalt niivõrd põnevad. Tegelikkuses on tegemist esimese suurvõistlusega üldse pärast mu spordiennustaja karjääri lõppu ja see ongi täiesti esimene võistlus, mida ma vaatan niimoodi, et ma mingeid panuseid ei tee. Õnneks on ka siin tegelikult koroona suureks abiks olnud. See lükkas kõik tähtsamad võistlused (olümpia, jalgpall jne) eelmise aasta pealt edasi käesolevasse aastasse. See kõik andis mulle lisaaega oma sõltuvuse tagajärgedega kohaneda ja kogu selle perioodiga korralikumalt hüvasti jätta. Kes teab, mis oleks saanud, kui need ägedad jalkalahingud oleksid juba eelmisel suvel toimunud (ehk siis vaevu 3-4 kuud pärast mu "karjääri" lõppu). Kas oleks see kõik nii valutult ikkagi läinud? Kas oleksin suutnud kiusatustele vastu panna? Kas oleksin suutnud neid mänge ikkagi üldse vaadata?

Teatud mõttes saab sõltuvuse lõpetamisel tuua paralleele pikaajalise (armu)suhte lõpetamisega. Lihtsalt kõik need rutiinid, harjumused, võlud-valud, võidud-kaotused, kõik need tuleb selja taha jätta. Tuleb läbida kõik need tavapärased protsessid ja etapid - alates leinast, eitamisest, leppimise ja kohanemiseni välja. Väga kriitilised päevad ja nädalad ongi just seal alguses, kui inimene endale selle vundamendi loob, et üldse suudaks eluga edasi minna ning harjuda sellega, et seda osakest su elus enam pole ja ei tohigi olla. Selle kõige tõttu oligi äärmiselt tore, et minu elus jäi neid kiusatusi koheselt palju vähemaks ka globaalsete sündmuste ja olukordade tõttu. Aitäh Sulle, SARS-CoV-​2!

Mul on aegade jooksul spordis ja eriti jalgpallis ikka väga konkreetsed lemmikud välja kujunenud. Mis seal salata - nii mõnigi lemmik on tekkinud kasvõi selle tõttu, et on mulle mõne vahva rahasumma toonud hea võitluse ja suure üllatusega. Sellised hetked lähevad hinge. Selle kõige valguses on mul neid võistlusi üsna tore vaadata ka ilma ennustustest tekkiva pingeta. Sest peaaegu alati olen ma kellegi poolt ja kellegi vastu. Ning isegi kui otsene lemmik parasjagu puudub, siis naudin juba mänguilu. Samas, olgem lõpuni ausad - kui kohtuvad näiteks Põhja-Makedoonia ja Austria, siis jätan rõõmuga mängu vahele, sest sellises mängus puuduvad minu jaoks nii lemmikud kui ka suure tõenäosusega mänguilu. Siin aitakski ilmselt ainult panus ühele või teisele tiimile. Ehk siis nagu öeldakse - vägisi armsaks ei saa :)

Tegelikkuses olen ma natuke siiski ka mõelnud, kellele või millele ma panustaksin. Ning tuleb tunnistada, et päris palju oleks mu ennustused ikka nihu läinud, üllatusi on ikka väga palju juhtunud. Seega, tuleb rahuliku hingega mõista, et ilma ennustamata olen ma selles mängus ikka korralikus plussis võrreldes sellega, kui oleks neid panuseid pannud. 

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kas ma olengi nüüd terve? Absoluutselt mitte. Ma tean, et mul piisaks ilmselt paarist panusest ja mul oleks väga suur risk uuesti jamadesse kukkuda. Ma tean, et kui mul kunagi maksuameti hasartmängupiirang peaks läbi saama, siis pean selle uuesti maksimaalse aja peale kehtestama, et ei tekiks vähimatki kiusatust. Ma ei saa ega tohi uuesti sellesse maailma astuda. Samas, lihtsalt kaine mõistusega võttes - miks ma peaksingi seda tegema?

Sõltuvuse seeme

Täna tahaksin ma tuhlata natuke oma kõige sügavamates hingesoppides. Et jõuda lähemale, mis on mind muutnud nii kergeks saagiks siis hasartmängusõltuvusele. Kuulasin-vaatasin just pool tundi tagasi taaskord põhjalikult üle selle viimase ESSE saate, kus lahati just sõltuvusteemasid. Seal ütles terapeut Kert Grünberg järgnevad sõnad (videos alates 11:21): "Ma arvan, et sõltuvus võib väga kergesti tekkida inimesel, kes on lapsena kogenud hüljatust, ignoreerimist. Kus perekonnas ei räägita tunnetest, kus on tähtis ainult fassaadi hoida või kus on vägivald, väärkohtlemine. Et siis need inimesed, need lapsed, kes selles peres kasvavad, on väga väga altid jääma sõltuvaks."

Need laused panid mindki oma lapsepõlve peale mõtlema. Mis seal salata, päris paljud neist toodud näidetest kehtivad ka minu puhul. Kodus ma siiski mitte mingit vägivalda ei kogenud, ei enda suhtes ega ei näinud ka kedagi teist kellegi teise suhtes väärkohtlemist rakendamas. Kuid kuna me oleme paljulapseline pere, siis oli seda teatud mõttes hülgamist siiski omajagu. Ja eks tollal olidki lapsed väga palju omapäi, ühiskond lihtsalt oli selline, teistsugune, ükskõiksem.

Kui aga rääkida koolivägivallast, siis teatud määral ma seda siiski kogesin. Kuigi kuna olin tavapärasest vaiksem, tagasihoidlikum ja mõnes mõttes ka õpingutes keskmisest edukam, siis ega mind väga palju ei kiusatud. Sest eks mind oli aegajalt vaja, et aitaksin spikerdamisel või lihtsalt kodutööde lahendamisel. Selle kõige tõttu ehk oli see kõik pigem kaootiline. Kuid omad "highlightid" olid ka minul.

Meie kooli ees oli tiik, selline keskmise sügavusega. Ning, mis seal salata - aegajalt visati teatud liiki kooliõpilaste poolt sinna teist liiki õpilasi. Lihtsalt niisama, naljaviluks. Ka mind visati ühel korral. Usun, et see võis olla siis mingi 5.-6. klassis. Mure oli aga selles, et ma ei osanud ujuda ning tagantjärgi mõeldes oleks see kõik võinud üsna kehvasti lõppeda. 

Teine lugu, mida võiks esile tuua, oli seotud aga just sellise kuuluvustundega. Ma tahtsin ka kampadesse kuuluda, olla osa millestki. Mäletan, kuidas mingid suuremad poisid selles mõttes mind üsna konkreetselt ette võtsid ja ütlesid, et kui nendega koos paar suitsu teen ja veidi viina joon, siis saan "omaks". Kästi lihtsalt X ajaks Y kohta tulla. Taaskord võis see vanus sinna 12-13 paiku jääda. Muidugi ma läksin. Aga seal polnud kedagi. Ehk siis kahjuks või õnneks tehti minuga lihtsalt nalja.

Eks sarnaseid vaimseid ja füüsilisi juhtumeid oli kogu lapsepõlve perioodi jooksul (no ütleme kuni 8. klassini umbes) paar tükki veel, aga usun, et kokkuvõttes seda kõike mingiks süstemaatiliseks kiusamiseks nimetada ei saa. Lihtsalt sattusin paaril korral valesse kohta, valel ajahetkel.

Aga egole mõjusid need kindlasti pigem halvasti ja süvendasid seda hüljatuse tunnet veelgi. Eks karm ja konkreetne märk on seegi, et mu tänases sõpruskonnas pole mitte ühtegi mu klassikaaslast (ei keskkooli päevilt ega ka põhikoolist).

Ma ise olen hakanud oma mõtetega järjest rohkem jõudma sinnani, et mu sõltuvuse seemneks oligi just see soov kuhugi kuuluda, midagi erilist saavutada, saada rikkaks. Aga jah, läks hoopis teisiti...

Kohv suhkruga või suhkruta?

 

Kohvi saab juua sisuliselt loendamatul erineval viisil. Piimaga, koorega, suhkruga, vahukoorega, viskiga...kuumalt, külmalt. Ilmselt on neid variante veel. Mina jõin aastaid seda jooki piima ja suhteliselt suure koguse suhkruga. Kuniks ühel päeval sisuliselt üleöö otsustasin, et suhkur on täiesti üleliigne ning loobusin sellest. Algus oli pigem vaevaline ja pidin tahtejõuga kaasa aitama. Kuid kokkuvõttes möödus vast paar nädalat ja pärast seda enam tagasiteed polnud. Minust sai piimakohvi jooja, täiesti ilma suhkruta. Siinkohal oleks hea teha ka üks keeleline märkus - nimetavas käändes on selle joogi nimeks "kohv", mitte "kohvi". See pidavat olema üks enim kasutatavaid eesti keele grammatika väärkohtlemisi. Isegi täiesti soliidsed reklaamifirmad ja ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad mõistest "maitsev kohvi" või "hea hommikune kohvi". Minu jaoks täiesti müstiline, millest see üldse tuleb, et seda niimoodi valesti kirjutatakse ja öeldakse. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma selles postituses kirjutada ei grammatikast ega ka üldsegi mitte kohvist. Vaid hoopis tugitoolispordist ja spordiennustusest.

Eile õhtul oli üle pika aja üks maailmamastaabis suur spordivõistlus, mida minagi algusest lõpuni vaatasin. See oli UEFA Meistrite Liiga finaal, jalgpallis siis. Omavahel kohtusid kaks Inglismaa sinist klubi - Manchester City ja Londoni Chelsea. Ma ise olen pigem ühe L-tähega algava Inglismaa linna punase klubi sõber, seega eilses mängus mul sisuliselt oma lemmik puudus. Seega sain nautida lihtsalt tipptasemel mängu ja selle võrratut ilu. Ilmselt võib lugejas vaikselt juba tekkida küsimus, et mismoodi kogu see kohvijutt nüüd siis jalgpalliga seondub. Aga minu jaoks on seos üsna konkreetne - ma võrdleksin lihtsalt kohvi (ilma lisanditeta) joomist spordi vaatamisega ning kohvile suhkru lisamist aga juba lisaväärtuse tekitamise, teatud mõttes ka hoopis teistsuguse dimensiooni andmisega, näiteks siis spordiennustusega. Tunnistan ausalt, mu elus oli ühel hetkel selline periood, kus ma ei suutnudki enam sporti vaadata ilma, et mul seal oma panus mängus ei oleks. Alati oli seda lisalaksu vaja, et üldse spordivaatamist nautida või sellest mingitki võlu leida. Tagantjärgi mõeldes tundub see ikka päris jabur. Sisuliselt ei suutnud ma enam kohvi juua ilma suhkruta. Kuid alles suhkrust loobumisel sain ma tegelikult aja jooksul aru, mis maitsega see kohv päriselt on. Usun, et sama on ka spordiga. Alles nüüd, mil ma olen spordiennustustest loobunud, näen ma taas seda spordi tõelist ilu. Ma suudan nautida neid sooritusi, mida need parajalt hullud megainimesed seal väljakul või jooksurajal teevad. Muidugi tabasin ma seda eilset mängu vaadates paar korda ka mõttelt, et kuidas ma panustaksin, aga need mõtted kadusid üsna kiiresti. Tegelikkuses ma tean, et ma ei tohi neid mõtteid isegi mõelda. Mina pean alatiseks jääma kohvi jooma ilma suhkruta. Nüüd ja alati. Ja noh, olgem ausad, suhkrut ei peaks kodus tegelikult üldse olema. Ja eks aegajalt oleks ehk hea ka kohviga väikseid pause teha. Ka seda pole ehk igapäevaselt vaja.

Telesaade "ESSE" - Sõltuvused

Eile õhtul (25.05.2021 kell 20:00) oli Kanal2 eetris jutusaate "ESSE" selle hooaja viimane osa. Saatesari võib meeldida või mitte meeldida, aga eilne saade oli minusugustele sõltlastele ja ilmselt ka kõigile kaas-sõltlastele üsnagi ülevaatlik ja heal tasemel. Saate sisu ma siinkohal ümber jutustama ei hakka, kuid paar märkust siiski teeksin.

Alustuseks saate ülesehitusest - alustuseks rääkis oma loo endine narkosõltlane Raiman ning seejärel toimus edasine arutelu juba suurema seltskonnaga, kus peategelaseks endine kasiinosõltlane Paul. Mulle väga meeldis sisuliselt kõik, mida erinevad osapooled ütlesid ja rääkisid. Kuid paraku oli ka üks suur tõrvatilk kogu selle saate juures - reklaamipauside ette ja taha kuulutati, kuidas saadet toetab...üks kasiinokett. Tõesti?! Miks? Hea, et mõnd viinafirmat või narkodiilerit ei reklaamitud. Aga see selleks. Tegin sellest saatest siis oma lühendatud versiooni, lõikasin reklaamid välja ja panin oma Youtube kanalile üles. Vaadakem. https://www.youtube.com/watch?v=6klVGdTHwBc

Saates osalejad: Eeva Esse - saatejuht, Raiman Kukk - endine narkosõltlane, Kert Grünberg - terapeut, Jaanus Harro psühho-farmakoloog, Paul Neitsov - muusik, kasiinosõltlane, Triin Kahre - pereterapeut

Sõltlase võitlus sõltuvusega

Üks asi, millest ma natuke pikemalt nüüd tahaksin rääkida, on sõltlase võitlus (hasartmängu)sõltuvusega. Kuigi ma olen siin kohati ilmselt jätnud mulje, et mul käis see kuidagi eriti lihtsalt, et hops ja oligi päeva pealt kõik läbi, siis ega see tegelikult nii kergesti ka ei käi. Enne seda lõplikku otsust tuleb reeglina päris palju neid hetki, mida saab nimetada ebaõnnestunud katseks sellest kõigest jagu saada.

Ühesõnaga, tegelikult eelnes sellele lõplikule võidule päris palju kaotusi. Kui inimene on langenud mingi sõltuvuse küüsi ja ta seda endale teadvustama hakkab, siis proovib ta korduvalt sellest kõigest jagu saada. Kõige ilmekam näide on ilmselt siinkohal nikotiinisõltlased. Ilmselt olete kõik kuulnud (või ise rääkinud) neid suitsumeeste jutte, kuidas nad nüüd on selle kõigega lõpparve teinud ja pole juba 3 kuud ühtegi suitsu teinud. Aga mingil hetkel avastate, et nad on taas suitsetama hakanud.

Eks suures plaanis on sarnane lugu ka hasartmängudega. Kui ühel hetkel kohale jõuab, et see elustiil on hävitav ja pole mitte kuidagi jätkusuutlik, siis läheb tõenäoliselt veel päris mitu katset sellega lõpparvet teha enne kui see kõik päriselt kohale jõuab ja otsa saab. Kui just muidugi juba esimesel korral mõni lähedane peale ei satu ja oma südameasjaks ei võta sind sellest välja aidata. Aga kõik see vajab igal juhul tuge ja ilmselt ka oma eriala spetsialistide abi. Ning ka lähedaste mõistmist ja sisuliselt "käe hoidmist".

Mina läbisin kõik need etapid tegelikult ise, üksinda. Neid "kohalejõudmisi" oli ikka päris mitu. Neid hetki, kus ma endale ennustusportaalides keelde ja piiranguid hakkasin peale panema. Kuid seejärel juba nädal hiljem mingit ägedat spordivõistlust vaadates uut suurt tungi tundes jälle libastusin ja uuesti vaikselt neid kontosid avama asusin. Ning möödus ehk vaid paar nädalat kuniks kõik piirangud olid taaskord maha võetud ja kõik jätkus endise hooga. Ning muidugi kaasnes sellega ka jälle kiirlaenuturul ringi vaatamine ja uute kontorite otsimine. Kusjuures, viimases otsas jõudsin ma isegi juba igasuguste hoiu-laenuühistuteni välja (kurikuulus Erial jne), aga mingil põhjusel nemad mulle laenu ei andnud. Igatahes, nii see karussell siis muudkui ketras. Vahepeal saabus jälle selginemishetk või arusaam, et kurat küll, asjad ikka päris kehvasti ja siis uuesti tagasi ratta peale. Ning kui ma seal ratta peal juba olin, siis suurema hoo peal läks asi selles mõttes eriti jamaks, et ma ei ennustanud enam neid mänge, mis lihtsalt telekast tulid (mingid tipptasemel jalgpalli või korvpallimängud, tippliigades) vaid ma ennustasin sõna otseses mõttes kõike. Sisuliselt langesin tsüklisse, kus igasugune kaine mõistus kadus. Üks klassikaline näide mänguri mõtteviisist on see, et kui tal on näiteks 100 eurot, aga lähipäevil on vaja 200 euro eest kohustusi ära maksta, siis on see tema jaoks piisav põhjus, miks panustama minna. Eesmärgiga lihtsalt selle 100 euroga 200 eurot teenida. Paraku aga lõpeb see enamasti lihtsalt selle 100 euro mahamängimisega. Nii see kordub kuust kuusse... Kuniks jälle kõik rahad maha mängitud said ning vaimses pohmellis kuskil diivaninurgas tuima näoga lage vaatama jäin. Neid värinaid ei tahaks enam mitte kunagi kogeda, sest erinevalt alkoholist põhjustatud pohmellist, oli neil juhtudel see kainenemishetk ja tagajärgedega tõtt vaatamine oluliselt karmim. Rahakott oli tühi ja Exceli tabelisse tuli paraku ka uued kohustused ja laenulepingud sisse kanda. Küll sai siis lubatud, et nüüd oli küll viimane kord ja et see kõik ei kordu enam mitte kunagi.

Aga tegelikkuses kestis see täpselt nii kaua kuniks seda laenuraha ei olnud enam võimalik peale saada. Alles siis sain aru, et mind päästabki vaid HAMPI piirang. Alles siis rahunesin ma lõplikult maha ja asusin oma elu varemeid inventeerima ja taastama kõike seda, mille olin mõne aastaga ära lõhkunud. Ning täna, 15 kuud pärast selle kõige lõppu, julgen ma vist end lõplikult usaldada, et sinna maailma ma tagasi ei liigu. Mitte kunagi.

Lihtsalt üks mõtisklus

Elu liigub vaikselt omasoodu. Aja kulgemine on siin ilmas üks selline välistest teguritest sõltumatu faktor. Inimesed võivad siin küll omavahel igasuguseid asju kokku leppida ja mingeid reegleid paika panna, aga aeg liigub ikkagi sellest kõigest täiesti eraldi.

Minu aeg liigub hetkel tasapisi siis uue töökoha suunas. Kahtlemata olen hetkel praeguse tööandja juures natuke alamotiveeritud. No ei anna enam endast nii palju kui varasemalt. Aga samas ei taha ma kellegagi mingeid konflikte tekitada ja annan endast ikkagi nii palju, kui suudan ja jaksan. Tahan, et see lahkuminek oleks sõbralik ja heade emotsioonidega. Sest tegelikkuses olen ma oma praegusele tööandjale väga tänulik. See aeg, mis ma siin olen olnud, on mind inimese ja oma eriala spetsialistina meeletult arendanud. See on avardanud igas mõttes mu mõttemaailma ja võimaldanud mul mööda maailma ringi sõita. Olen kohtunud paljude fantastiliste inimestega nii professionaalses mõttes kui loomulikult ka vaimses mõttes. Ma olen siit leidnud palju sõpru ja mõttekaaslasi. See kõik jääb ka edaspidi minuga. Mis siis, et palka kannab mu kontole tulevikus juba teine firma.

Ma ootan suure elevuse ja ärevusega seda päeva, mil esimest korda uue töökoha kontori uksest sisse astun. Nagu selline koolilapse tunne enne 1. septembrit. Põnev on, aga samas natuke ikka hirmuäratav ka. Kokkuvõttes on see kõik muidugi igati positiivne. Sest see annab lootust.

Viimastel päevadel olen ma paari saatusekaaslasega pikemalt filosofeerima sattunud. Olen jõudnud tõdemuseni, et kuigi võlglaste ja mängurite lood on omavahel justkui äravahetamiseni sarnased, on nad samas tegelikult ka ääretult erinevad. Kuid suheldes on mõnusalt toetav tunnetada seda teineteise mõistmist. Tavainimesele, kes selliste pahedega kokku pole puutunud, ei saa neid lugusid tihtipeale rääkidagi. Sealt tuleks pigem hukkamõistu kui midagi muud. Ühe inimesega vestledes jõudsime järeldusele, et ega meiesugused sõltlased ühiskonna silmis eriti paremas kirjas pole kui need netipettuste (igasugused panga ja investeerimiskõned) ohvriks langenud inimesed. Ühesugused "lollid" kõik. Summadki tihtipeale sarnased. Ainus reaalne vahe ongi ehk see, et mängurid ja laenusõltlased justkui langevad legaalsemalt oma jamadesse. Kedagi selle eest vastutusele võtta ei saa, keegi midagi kriminaalset toime ei pane, seadusi ei riku. Natuke selline peenem ärakasutamiskunst.

Neil teemadel lihtsalt peab rääkima. Oluliselt rohkem kui seda tänapäeval tehakse. Teadupärast on kõik, mis on vähegi tundmatum, meie jaoks natuke ka hirmuäratav. Nii on ka mängurlusega. Keegi ei hakka ju meelega mänguriks. See on haigus. Ning kuna see on väga suur tabuteema, siis sellega ei julge keegi ka avalikult kapist välja tulla. Kuigi reaalsuses aitaks õigeaegne sekkumine ära hoida asjade eskaleerumise. Inimesed julgeksid oma olukorda tunnistada, kui nad teaksid, et neid ei lööda selle jama eest risti. See on haigus, millele on olemas ka ravi, tugiteenused. Rohkem teadlikkust tähendaks ka rohkem mõistmist. Kogu ühiskond tervikuna võidaks sellest. Kui vaid leiduks kedagi, kes selle asja õiges suunas liikuma paneks...