Koostööprojekt: Keni kogemused antidepressantidega (koos praktiliste näpunäidetega)

Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.

Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.

Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.

Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.

Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides  normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.

Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.

Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.

Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.

Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.

Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.

Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:

1) alkoholi vältimine, 

2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid), 

3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),

4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti). 

Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.

Pimeda novembrikuu tumehallid mõtted

Käes on november. Kõige klassikalisem Eesti kliimavöötme masenduskuu - kõik on pime, kõle ja hinges on veel viimased mälestused hiljuti lõppenud kaunist suvest. Ei imesta üldse, et paljud eestlased just sel ajal kliimapagulasteks hakkavad. Hea meelega lendaks isegi kuni aprill-maini kuskile soojale maale päikest otsima. Aga no mis sa teed - eks elu teeb omad korrektiivid ja koos koolilastega on selline samm paraku üsna keeruline. Aga noh, lõpuks saab ka see pime aeg otsa ja tulevad uued rõõmsamad hetked. Alati on see ju niimoodi olnud.

Tegelikult on mul lisaks sellele pimedusele veel üks ootamatu tüdimus tekkinud. Tundub, et igasugused võlgadega seotud teemad on minu jaoks lõplikult end ammendanud. Ma ei jaksa, ei viitsi ega taha enam neist asjadest isegi mõelda, veel vähem neid kuidagi analüüsida või neist kirjutada. Mul oli küll siin kuu aega tagasi plaan, et võtaks selle Delfi artiklite sarja nimega "Võla võim" ette ja analüüsiks seda veidi ka enda poolt (praktiseerinud võlglane ju ikkagi), aga vähemalt esialgu ei ole kuidagi seda vaimu peale tulnud. Ning vägisi mingi postituse nimel ei hakka seda endast välja ka pigistama. Eks näis, mis aeg toob, kas see küllastus läheb üle ja viitsin mingi aja pärast uuesti neil teemadel mõelda või ongi nüüd sellega lõplikult finiito.

Kusjuures, kui võlateemadest on mul vähemal või suuremal määral kopp ees, siis näiteks mängurlusest võiksin vist lõputult nämmutada. Seda teemat jaksan ma ikka ja jälle analüüsida ning oma käitumise peale sügavamalt mõelda. Kuigi eks sellegi teema igasugused detailid ja nüansid on siin aja jooksul päris põhjalikult läbi käidud. Aga võlateema tundub mulle lihtsalt selline natuke isegi veel häbiväärsem teema kui mängurlus. Aja jooksul olen hakanud mõtlema, et hasartmängur olla on tegelikult isegi justkui rohkem välja vabandatav kui võlaorjusesse langemine. Mängusõltuvus on ju oma olemuselt haigus, kus mingi sisemine deemon juhib sind. Aga laenude võtmine ja laenuandjate teadlik petmine on ju täitsa mõistusega selgitatav sihipärane tegevus, millel tihtipeale mingeid vabandusi enam polegi. Enese lõhkilaenamine on tegelikult ju lihtsalt finantstarkuse täielik puudumine, sõltumata nendest juurpõhjustest. Puhas lollus lihtsalt. 50-protsendilise KKM-iga laenu võtmisele ei ole mitte kunagi mitte ühtegi normaalset põhjust. Ehk siis teatud mõttes olen ma endale pigem valmis andestama mängurlust kui lõhkilaenamist. Iseasi, kui loogiline see üldse tundub?

Tegelikult tunnen ma kohati ka, et ma olen igasuguse eneseanalüüsiga liiga kaugele ja liiga sügavale läinud. Need suured sisekaemused on minu olemist ja elamist lausa pärssima hakanud. Ikka ja jälle taban ma end mõtlemast sisuliselt iga oma elus tehtud vea ja eksimuse peale. Mis mind viis nende tegudeni, kuidas oleks saanud neid asju ära hoida? Aga võibolla on see kõik vajalik osa minu teekonnast täieliku paranemiseni. Et kõik igasugused suured plahvatused olen ma ära korraldanud, nüüd veel kannatab see maapind igasuguste järeltõugete all ning lõpuks peaks ma ju kogu sellest jamast ka lõplikult taastuma. Õudne, et see kõik ikka nii meeletult palju aega võtab.

Ma olen peaaegu alati olnud ettemuretseja. Ja seda ikka üsnagi pikas ajaperspektiivis. Mitte nii, et vaatan, et oh, novembri arved on makstud, hea olla, hing vaba. Pigem ikka mõtlen alati vähemalt pool aastat ette oma igasuguseid asju. Kuna mul on kõik laenukohustused kenasti Excelis kirjas, siis tean üsna täpselt aimata, mis seisus ma näiteks järgmise aasta aprillis võiksin olla. Aga mulle tundub kohati, aga ma ei tohiks nii pikalt ette neid asju mõelda. Elu jääb niimoodi elamata, rõõmud täiel määral tundmata. Kindlasti ei saa minust samas kunagi ka sellist "päev korraga" elavat inimest, aga veidi tuleks ikkagi neid asju tagasi tõmmata.

Oh, neid mõtteid on ikkagi kuidagi liiga palju. Ma peaksin ilmselt oma psühholoogiga ühendust võtma. Kunagi määrati mulle riigi poolt 10 seanssi, aga reaalsuses kasutasin ma neist ära vaid 3. Sellest on tänaseks küll üle 2 aasta möödas, aga tulekski ilmselt uurida, kas mu diil endiselt veel kehtib. Üks korralik mõttevahetus usaldusisikuga oleks ilmselt täpselt see, mida hetkel vajan. Vot siis - seekord oli vist mu postitusest mulle endale lausa praktiline kasu ka, korrastas mõtteid ja suunab mind konkreetsetele tegudele. Eks siis järgmises postituses annan teada, kuidas mul selles osas läks. Seniks aga kõike kõige paremat ja võitleme edasi! Kui mitte rahamuredega, siis vähemalt oma hingemuredega. Hing vajab ka ikkagi hoolt ja pikka pai.

Kõige tähtsam anne siin elus on tahe

Tulemus: võlglane
Põhjus: hasartmängud

Just sellisest seisust leidsin ma end 2020. aasta veebruaris. Minust oli saanud võlglane.

Kui probleeme lahkama hakata, siis on lisaks tulemusele hästi oluline märgata ka põhjuseid. Sest kui ma oleksin otsinud lihtsalt lahendusi oma võlglase staatusele ning jättes põhjused tähelepanuta, siis oleksin ma suure tõenäosusega mõne aja pärast uuesti samas tsüklis tagasi. Üsna kiiresti sai mulle selgeks, et fassaadi korrastades vundament tähelepanuta jätta tähendab pikas plaanis ikkagi maja kokku kukkumist.

Tegelikult võib öelda, et ma pääsesin sellest loost väga-väga suure ehmatusega. Mul läks kokkuvõttes oluliselt paremini kui keskmisel võlglasel. Eks omaette küsimus on, kui palju siin oli oma roll õnnel või kui palju minul endal.

Hiljuti kuulsin mingist telesaatest vahvat lauset. See käis küll tegelikult sportlaste kohta, aga ma ütleks, et see kehtib kõigi inimeste, kõigi elude kohta. "Kõige tähtsam anne siin elus on tahe". Tahe midagi teha, tahe midagi saavutada, tahe kuhugi jõuda. Alles siis tulevad riburada kõik muud omadused, oskused.

Mina tahtsin. Ma tahtsin oma jamast välja ronida. Väga. Ning ma tegingi seda.

Mu elu on selle 1,5 aastaga väga palju muutunud. Mina olen muutunud. Uduste silmadega mängurist on taas saanud inimene, kelle üle ma ise võin uhke olla. Mul on sihid paigas, mu stressiallikas on kadunud, ma olen jälle õnnelik. Ma jaksan olla iga päev parem mina kui ma olin eile. Ja see kõik ei olegi ju üldse mitte väike saavutus.

Ning küsimus ei ole enam üldsegi mitte ainult rahas või hasartmängudes. See pilt on palju laiem. Kunagi, kui ma esimest korda psühholoogi juures käisin, siis küsis ta mult: "Mis sa arvad, miks see kõik sinuga juhtus?" Siis ma ei osanud sellele vastata. Kuid nüüdseks tunnen ma, et võibolla oligi mu elu lihtsalt liiga mugav, liiga hea, liiga rutiinne ning mulle oli seda õppetundi vaja. Sest see maailm, mis mulle nüüd on avanenud, on hoopis midagi palju paremat. Ka füüsilises mõttes olen ma liikumas tasa ja targu järjest paremasse vormi, et ühel heal päeval ka selles osas öelda, et olen nüüdseks, keskealise mehena, elu parimas vormis. Igas mõttes. Vahepeal lihtsalt on vaja korralikku eluraputust, et mõista kõike seda, mis su ümber on. Kes su ümber on. Mida sa saavutanud oled. Vahel piisabki lihtsalt sellest, et sa tahad midagi. Ning siis hakkad selle tahte kohaselt tegutsema. Samm-sammu haaval kuniks ühel hetkel avastad, et oledki kohal. Sest sul oli see tahe.

Mõtted kui keskjaamas sõeluvad rongid

Mul oli täna elu esimene interneti teel toimunud "visiit" psühholoogi juurde. Toimus see kõik siis Skype'i vahendusel ja ma pean ütlema, et see asendab väga edukalt pärisvisiite. See kohtumine oli sama vahetu, sama meeldiva alatooniga. Nagu olekski istunud oma koduse kontoritooli asemel sealsamas psühholoogi kabinetis diivanil.

Seekordse kohtumise põhiteemad olid üsna eriilmelised. Alustuseks tõstatasin ma ise teemaks selle, et kas ma peaksin oma olukorras antidepressantide peale mõtlema. Sest ikka ja jälle tuleb mul ette õhtuid ja öid, kus ma lihtsalt ei saa muremõtetest jagu ja ma ei suuda uinuda. Ärevus ja rahutus on lihtsalt nii tugevalt mu hinges sees. Lisaks tekkisid mõtted, kas peaksin laskma end depressiooni suhtes testida. Tänapäeval on igasugused vaimsed häired järjest aktuaalsem teema ja tihtipeale minnaksegi lõpuks tablettide peale, sest muud moodi enam ei saa. Kas mina peaksin ka selle tee valima? Ma olen sisuliselt terve oma elu ilma ravimiteta hakkama saanud. Ma vist ei ole mitte kunagi vähemalt teadlikult antibiootikumide kuuri läbima pidanud. Ma pole mitte kunagi unerohte või rahusteid pidanud tarbima. Samuti on minu teadmised täiesti olematud ka antidepressantide suhtes. Aga kõik justkui kasutavad midagi. Vaadates seda ETV saadet "Selge pilt," siis selgub, et peaaegu kõigil neist, kes seal räägivad, on mingi tabletikuur läbimisel või läbitud. See tundub justkui nii elementaarne. Esialgu jõudsime siiski selleni, et kohe nüüd ja praegu tablette vaja ei ole. Psühholoogid ise ei saa muidugi ravimeid välja kirjutada ka. Selle tõttu peaks see teekond niiehknaa algama perearsti juurest. Aga see teadmine, et see raviviis ei ole midagi hullumeelset, andis omamoodi mingi rahustava kindlustunde. Mingi taganemistee. Inimene ei muutugi automaatselt hulluks, kui ta antidepressante tarvitab.

Lahendusena jõudsime me hoopis erinevate hingamisharjutuste ja mõtete kontrollimise peale. Tegime reaalselt seansi jooksul ka ühe 5-minutilise hingamissessiooni läbi ja see oli äärmiselt mõnus, lõõgastav ja rahustav. 3-4 sekundit sisse hingamist, seejärel 2-3 sekundit hinge kinni hoidmist ja siis uuesti 3-4 sekundit välja. Nii veider kui see ka ei tundu, siis see tõesti rahustab.

Nüüd aga minu jaoks selle virtuaalse kohtumise tipphetke juurde. Me kõik tahame millestki või kellestki vaimustuda. Olla tõeliselt sillas millestki. Ma olen oma olemuselt selline veidi tuim inimene, analüüsin end ja teisi päris palju. Samuti on ka erinevate olukordadega. Selle kõige tõttu on minus vähemalt viimasel ajal raske tekitada seda ohhoo-efekti. Aga täna psühholoog seda suutis. Ja see puudutabki siis seda mõtete kontrollimist oma peas. Võrdlusena kasutas ta keskset raudteejaama kuskil suurlinnas. Sellist jaama, kus siblib sisuliselt iga minut mingis suunas mõni rong. Mõni tuleb, mõni läheb. Ja kujutame seda ette nüüd meie mõtete jadana. Kui me oleme eksinud, siis me justkui tahaks igale rongile hüpata, kuhugi suunduda. Midagi ette võtta. Aga kui äkki võtaks korraks aja maha ja vaataks natuke ringi. Püüaks natuke põhjalikumalt aru saada, millise rongi peale ikkagi astuda. Või peaks neil kõigil hoopiski minna laskma? Need rongid ongi nagu mõtted meie peas. Me peaksime suutma ise kontrollida seda rohkem, millisega neist kaasa läheme. Lisaks tuleks valida muidugi neid hetki, mil me üldse rongijaamas viibime. Viimased kuud olen ma sisuliselt hommikust õhtuni, kogu oma ärkveloleku aja just seal viibinud, püüdes lahendusi ja õigeid ronge leida. Praegu sai paika, et hea aeg selleks oleks tegelikult vaid kahel tunnil päevas - hommikul 8-9 ja õhtul 17-18. Neil aegadel tohin mõelda oma probleemile. Lugeda blogiga seonduvaid kommentaare ja kirju, suhelda laenuandjatega. Muul ajal peaksin suutma end kõigest sellest välja lülitada. Minu senine tavapraktika on olnud see, et ma monitoorin sisuliselt kogu oma ärkveloleku aja blogiga seonduvat - kui palju on külastajaid, kui palju on kommenteerijaid (püüdes koheselt ka vastata), kui palju on postkastis kirjutajaid (ka neile olen alati üritanud kohe vastata). Sisuliselt on mu päevad hommikust õhtuni koguaeg sisustatud mu probleemiga. Aga see ei saa olla jätkusuutlik. Sest see närib lõpuks mind katki ja see ei lahenda mu probleeme mitte kuidagi kiiremini. Ma panen endale piirid, millal tohin rongijaama territooriumil viibida. 

Psühholoogi abi depressioonis olevale endisele mängurile

Ma olen tänaseks kahel korral käinud psühholoogi vastuvõtul. Varasemalt puudus mul igasugune kogemus selle valdkonna teenuse ja inimestega. Ma ei teadnud, mida sealt oodata. Aga kuna selline võimalus mulle kätte oli antud, siis tundsin, et ma ei saa minemata ka jätta. Kuigi olin pigem umbuslik, et mida see üks võõras inimene mulle siis ikka anda saab.

Esimene kord oli juuni alguses. Imeilus ja soe suveilm. Ma polnud juba üle 2 kuu kodust välja saanud, sest koroonaaja tõttu töötasime me kõik kodukontorites ja riiklik eriolukord oli lõpetatud alles paar nädalat varem. Nagu juba öeldud, ma ei teadnud absoluutselt, mida sellest kohtumisest oodata.

Astusin siis nõustamiskeskuse uksest sisse. Häbelikult teatasin oma nime ja ütlesin, et kell 12 oli aeg kokku lepitud. Esmalt aga pisteti mulle hoopis tervisedeklaratsiooni paber nina alla ja pidin andma allkirja, et mul ei ole köha, nohu, palavikust rääkimata. Sellised muudatused siis on meile COVID-19 toonud. Lisaks näidati suund kätte, kus asub desovahend ja paluti käed puhtaks teha. Seejärel võisin siis kabinet nr. 3 ukse taga ootama jääda. Ukse taga oli kuulda jutukõminat ja umbes 12:05 astus sealt eelmine klient välja. Väike tuulutus ruumis ja oligi minu kord. Paluti vabandust ka, et visiidiaeg veidike viibis.

Minu vastas istus noor psühholoogineiu. Tundsin end üllatavalt hästi ja mugavalt. Seejärel saime tuttavaks. Või õigemini, mina pidin ennast tutvustama, sest see oli siiski minukeskne kohtumine. Rääkisin siis oma loo lühidalt ära. Sellest, kuidas olen kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud ja kuidas ma abi vajan. Tunnistan ausalt – sellel hetkel tundsin veelgi rohkem, et ma ei saa aru, kuidas see kõik mind aidata saab. Mida saab see neiu minu heaks üldse teha? Ta ei too mulle ju rahamägesid kohale. Ta ei aita mul ju üle elada seda, mida võiks tuua naisele rääkimine, perekonnale oma sõltuvusest rääkimine. Kuna ütlesin ka seda, et ma ei mängi ega panusta enam, siis tundus, et korraks oli ka tema kimbatuses. Ta küsis otse, et mis on mu ootused sellele visiidile ja üldse kogu seansiseeriale. Ma jäin sel hetkel vastuse võlgu.

Aga see visiit oli siiski sedavõrd meeldiv, et mulle ettenähtud 1 tund läks väga kiiresti. Ma sain oma murest rääkida täiesti neutraalsele inimesele. Jah, reaalselt ei saa tema minu eest mägesid liigutada. Panime uue aja paika ja selliste segaste ja kahetiste emotsioonidega ma sealt ka lahkusin. Kui olin seda kõike natuke aega seedinud, siis sain aru, et ma vajan neid kohtumisi siiski, sest ma vajan vaimset turgutamist. Et keegi taastaks natukenegi mu kõikuma löönud enesekindlust ja elurõõmu.

Teine kohtumine oli juba oluliselt konkreetsem. Kirjeldasin oma põhimuret. Ehk siis nö kapist välja tulekut. Kas, kuidas ja millal rääkida oma olukorrast kõige olulistematele inimestele. Lahkasime plusse ja miinuseid. Ühelt poolt mõistis ta loomulikult mu valikut mitte (veel) rääkida. Teisalt siiski arvas ta, et varem või hiljem tuleb niiehknaa rääkida. Igal juhul möödus see tund aega taaskord väga kiiresti ja enesetundele mõjus see väga hästi.

Meil oli kokku lepitud ka kolmas kohtumine, kuid selleks ajaks oli koroona taaskord võimust võtma hakkamas ja pidin selle ära jätma, sest kodust välja saamine oli raskendatud.

Kokkuvõttes julgen öelda, et need kaks visiiti olid äärmiselt vajalikud ja kasulikud. Sain selle blogi pidamise mõttegi tegelikult just sellest viimasest visiidist, kus see kuidagi uitmõttena välja sai käidud. Seda võib täiesti vabalt nimetada üheks vägagi toimivaks teraapiaviisiks. Lihtsalt oma mõtetega koos viibimine, nende kirja panemine, enese tegude analüüsimine. Ma küll ei suuda siiamaani oma postitusi ise läbi tagantjärgi lugeda, aga võibolla ei peagi. Kui kunagi see kõik läbi saab, siis ehk suudan.