Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.

Silmnähtavalt parem elu!

Tänases postituses räägiksin ma vahelduseks hoopis tervisest. Seejuures tuleb nentida, et kogu see võlgnevuste ja hasartmängudega seotud eluperiood on kahtlemata siia oma tugeva jälje jätnud. Sest nagu me ju teame, stress tapab närvirakke ja paraku need ei taastu enam mitte kunagi. Ning ilmselt ei pea ma väga pikalt siin kirjeldama, kui meeletult tugev on see mu stressitase viimastel aastatel olnud. Lisaks stressile mõjutab üleüldist tervist ja ka vaimset heaolu loomulikult ka vanus. Tahan ma seda või ei taha, aga no mis sa teed - kuldne keskiga ikkagi juba käes. Ning see toob ja on juba toonud ka mitmeid ealisi iseärasusi. Niisiis, sissejuhatus teemasse tehtud, hakkan nüüd siis oma lugu jutustama.

Sisuliselt terve oma teadliku elu olen olnud ma lühinägelik. Hetkel pean ma siis silmas ennekõike seda meditsiinilist lühinägelikkust, mis seotud silmanägemisega. Muude asjade lühinägelikkuse osas võib ilmselt eraldi diskuteerida ja analüüsida, aga usun, et muidu on minuga siiski asjad hästi. Aga vot jah, silmadega on alati pigem kehvasti olnud. Juba aastakümneid on mul olnud päris korralik miinusretsept silmaarstide poolt välja kirjutatud. Nii olengi siis järjepidevalt oma elu jooksul kandnud nii läätsi kui ka prille. Eks see ole mu elu paratamatu osa siiani ja tõenäoliselt jääb see niimoodi elu lõpuni.

Nüüd teeksin aga kõrvalepõike tagasi oma stressirohke eluperioodi juurde. Üks väga tugev kõrvalnäht, mis viimastel aastatel minuga kaasas käinud on, on tugevad iiveldushood üsnagi suvalistel hetkedel. Ühel hetkel oli see isegi nii tugev, et ma ei suutnud enam normaalselt liinibussideski viibida. Mul hakkas sisuliselt igal pool halb - rongis, autos, taksos, lennukis (mul oli kunagi selline aeg, kus pidin sisuliselt üle kuu lennukiga lendama). Loomulikult olid minu jaoks täiesti kohutavad igasugused laevareisid, kus juba täiesti tervetelgi inimestel paha võib hakata. Isegi kinos võis ootamatult iiveldustunne peale tulla. Ei aidanud selle kõige juures ka mingid ingveritabletid või palderjanijuured. Käisin ka arsti juures igasuguseid proove andmas, kuid midagi märkimisväärset ei leitud. Lihtsalt soovitati rohkem värskes õhus liikuda ja oma tervist jälgida. Ühesõnaga, ma olin täitsa õnnetu ja loomulikult ka nõutu, sest ma ei osanud enam midagi selle olukorra osas ette võtta. Püüdsin siis sellega leppida ja vaikselt kohaneda, teadmisega, et teatud tegevused võivadki minus üsna kergelt sõna otseses mõttes oksereflekse tekitada.

Aeg läks ja nii ma siis vaikselt elasingi oma elukest edasi, kõigi oma suuremate ja väiksemate rõõmude ning katsumuste kiuste. Kuniks ühel päeval (võis vabalt ka õhtu olla) hakkasin ma täheldama, et ma ei näe enam nii selgelt lähedale kui vanasti - vahet pole, kas oli see siis nutiseade, ajaleht või kasvõi raamat. Seejuures, läätsede-prillide abil kaugele nägemine oli endiselt täiesti ideaalne, pilt üliselge ja terav. Aga eks ma siis tegingi omast arust ainuvõimaliku järelduse, aeg on taaskord oma ealiste eripäradega leppida ja mõista, et lisaks miinusprillidele tuleb nüüd endale hankida ka lugemisprillid. Pärast mõningast hoovõttu jõudsingi ma siis lõpuks silmaarsti jutule. Seal oli vastuvõtt lühike ja üsna konkreetne: jah, aeg ja vanus on küll oma töö teinud mu silmadega, aga lugemisprille ma ei vaja. Ma vajan hoopis lahjemaid miinuseid nii läätsede kui prillide osas. Tegime siis vastavad katsed ja testid seal ära ja saimegi uue sobiva miinuse teada. Ja ennäe imet, see toimiski - nüüd näen ma taas nii lähedale kui kaugele!

Ning, et lugu nüüd siis kenasti kokku siduda, siis ilmnes selle kõige käigus ka teine oluline elukvaliteeti tõstev detail - kõik mu iiveldushood olid ka suures osas seotud just sellega, et ma kandsin juba paar aastat liiga tugevaid miinuseid ja mu pilt oligi koguaeg juba liiga terav. Aju ei suutnud sellega enam lihtsalt hakkama saada, eriti siis muidugi liikuvate piltidega (nagu siis mainitud sai, enamasti hakkas mul paha ikkagi just siis, kui olin mingis liikuvas vahendis).

Mis võiks selle loo moraal või õppetund olla? Minu meelest ennekõike see, et oma muredega ei maksa üksi jääda - tuleb otsida spetsialistide abi nii ruttu kui võimalik. Nagu näha oli, siis teinekord piisab vaid ühest 10-minutilisest vaatlusest ja su elu võib saada hoopis mahedamad värvid. Kaunist algavat ja värvilist suve kõigile!

Taaskord haige

Oeh, ma olen taaskord haige. Seekord kuidagi tõsisemalt kui eelmine kord. Tegelikult olid esimesed märgid juba üleeile õhus, kui tundsin, et hääl hakkas järjest kähedamaks muutuma ja kurk kriipima. Aga uskusin, et eilne puhkepäev klaarib olukorra ära ja olen tänaseks korras. Aga kahjuks mitte. Pigem läks oluliselt hullemaks. Nüüdseks on lisandunud ka lihasvalu, vastik kuiv köha ja ka väike palavik. Öösel kella nelja paiku oli olemine nii halb, et andsin ka ülemusele teada, et vajan veidike hingetõmbeaega, et end terveks ravida. Jah, ma ei käi küll kuskil väljas ega levita mingeid viiruseid ja hädaolukorras saaksin ju tööd kenasti kodus teha. Aga tegelikult tuleb mõista, et ka see on organismile koormav. Ma pean lihtsalt puhkama. Õnneks on meil nii tore firma, et mingit probleemi sellest ei teki, see paar päeva ei mõjuta otseselt kasumeid. Hetkel sai tehtud kokkulepe, et täna ja homme ma tööd ei tee, puhkan ja ravin end. Ning hiljem teen need tunnid lihtsalt järgi. Ehk siis kokkuvõttes saan korraks aja maha võtta. Ning tõenäoliselt (kui olen esmaspäevaks taas täisvormis) ei kaota ma ka sissetulekutes.
Tsiteeriksin siinkohal üht telereklaami, mille videot ma ka oma Facebooki lehel jagasin. "Mille nimel sa pingutad? Mis sind õnnelikuks teeb? Kas pole nii, et tõeliselt õnnelik oled sa siis, kui sinu inimesed on sinuga? Nende pärast ei anna sa alla, rühid edasi. Aga ära üle pinguta, sest sinu tervis ei ole mitte sinu kõige kallim vara, vaid sinu lähedaste oma. Ole olemas, ole terve!" Jah, tõepoolest - rühkima peab, aga üle ei tohi pingutada. Ma oleksin pidanud juba paar nädalat tagasi oma keha paremini kuulama ja pausi tegema, mitte esimeste heaolutunnete peale kohe tööpostile tagasi ronima. Aga selline see võlglase elu juba kord on. Hästi keeruline on tegelikult mitte midagi teha, lihtsalt puhata, raamatuid lugeda, filme vaadata või kasvõi päevaund magada. Need kõik tunduvad sellised aja- ja raharaiskamise moodi tegevused. Aga vahepeal lihtsalt peab seda tegema, et mitte läbi põleda, vaimselt kokku kukkuda. Seejuures on loomulikult teistele seda nõuannet anda oluliselt lihtsam. Ise selle järgi talitada on palju keerulisem. Aga tuleb hinges see rahu iseenda kohusetundega teha ja lihtsalt mõeldagi, et ma olen need paar lisapuhkepäeva ära teeninud.

Eks ma neid ridugi siin kirjutan hetkel pooleldi värisedes ja oma teetassist justkui soojust ja tuge otsides. Aga kirjutamata ka ei saa jätta. Täna ilmus Delfi Ärilehes taaskord üks nukram võlalugu. Paraku peideti see maksumüüri taha. Kui muidugi soov edaspidi seda ja teisigi artikleid täismahus lugeda, siis tasub mu jagamismängu poole piiluda - juba sel pühapäeval loosin ühe inimese välja, kes endale aastase kogupaketi lugemisõiguse saab. Hetkeseisuga on jagajaid täpselt 5, seega võiduvõimalus on päris suur! Aga selles artiklis oli viidatud ühele huvitavale punktile võlanõustajate liidu lehelt, mis siis annab nõu ka selle kohta, kuidas oma võlgadega paremini hakkama saada. 

Huvitav, kas see soovitus oli siin juba enne võlablogijate invasiooni või on see just meie poolt tekitatud muutus.

Aga nüüd lähen end ravima ja puhkama! Ja pärast seda loomulikult jätkub kogu see võitlus uue hooga!

Organism tahtis märku anda, et võtaks vähe rahulikumalt

Ilmselt on väga paljud tajunud seda, et haigused on ühed raharöövlid. Ja seda sõna otseses mõttes, sest haiguslehel olemine on palgapäevast palgapäevani töötavale inimesele ääretult suure mõjuga. Olgugi, et praegu on erandkorras kehtestatud muudatus, et haigusraha makstakse juba teisest haiguspäevast (tavapärase neljanda asemel), siis see 70% suurune kompensatsioon on ikka päris suur kukkumine. Ja olgem ausad - praeguses pandeemiaajastus on kõik tervisega seonduv meeletult tundlik. Kui siin aastaid tagasi oli tavaline, et tööle mindi ka palaviku ja nohuga, siis nüüdseks on see kõik ilmselt jäädavalt muutunud. Ka väike kõha või kurguvalu jätab inimesed koju, sest ühiskond ei tolereeri seda nakatumisvärki enam. Sisuliselt oled kurjategija staatuses, kui ronid külmetusnähtudega inimeste sekka. Kindlasti oma iva selles kõiges on ja teatud mõttes ongi ju tore, et inimesed hoolitsevad nüüd oma igapäevase hügieeni eest oluliselt rohkem ning pestakse käsi ja mida kõike veel. Aga samas on kogu see hüsteeria ikka kohutavalt üle ka pingutatud.
Põhjus, miks ma sellest siin üldse rääkima hakkasin, on tegelikult üsna konkreetne. Reede õhtul tundsin kurgus märkimisväärset valu ning kraadides selgus, et oli ka väike (37,2) palavik tekkinud. See kõik pani mõtlema, et aga mis siis saab, kui olengi haige ja pean haiguslehele jääma? Eks kodukontori üks eeliseid on muidugi ka see, et päris iga terviserikke tõttu tööpäev tegemata ei jää, aga olgem ausad - kui ikka enesetunne väga kehvaks läheb, siis ei ole inimene ka kodus enam võimeline mitte midagi muud peale voodis lesimise tegema. Ja siis hakkab jooksma see 30% suurune sissetulekute langus. See tekitab siis omajagu lisastressi veel, sest rahaline seis ju lihtsalt ei luba neid eurosid selliselt kaotada. Kui niigi kulub tavapärasest sissetulekust 110-115% laenude teenindamisele, siis lihtsalt ei tohi selliseid asju juhtuda! Samas, nagu arstid ja muud targad inimesed on nentinud, meie immuunsus on paljuski seotud ka meie stressitasemega. Iga üleliigne stress vähendab ka meie vastupanuvõimet igasugustele viirustele ja bakteritele. Kahtlemata on kõige selle tõttu võlgadega võitlev inimene väga suures ohus langemaks stressi tõttu viiruste küüsi, mis aga tõstab veelgi rohkem stressitaset, mis aga omakorda... Saate aru küll, kuhu sihin. Sellesse rattasse sattumine võib kokkuvõttes üsna hukatuslik olla.
Aga samas pani see mind nädalavahetusele kuidagi teistmoodi mõtlema. Laupäeva hommikul ärgates olid valud ja värinad kadunud, palavik samuti. Ja otsustasin, et ma ei tee kaks päeva mitte midagi ja unustan oma kohustused ära. Lihtsalt sisendasin endale, et ma tegelen ainult nende asjadega, millega ise tahan tegeleda. Seejuures on paslik märkida, et ka blogipostitused on sellised asjad, mille kirjutamist ma naudin ja need ei ole vähemalt esialgu minu jaoks kuidagi kohustusteks muutunud. Igasuguseid mõtisklusi ja filosofeerimisi on mul arvutisse juba omajagu kogunenud, mis ootavad oma aega, mil avaldamisele tulla.
Tagasi tervise teemade juurde tulles, siis eks üks oluline tõde kogu selle protsessi juures on see, et raha tuleb ja läheb, aga kui tervis lõplikult tuksi keerata, siis selle taastamine on juba väga suur vaev. Ning tegelikult ei pruugi see üldse õnnestudagi. Eks neid närvirakke on selle aja jooksul siin muidugi juba lugematu arv praegugi hävitatud, aga ma loodan, et ühel ilusal päeval, kui ma taas võlavaba olen, tuleb igasuguseid kergeid õnnehormoone nii palju juurde, et suudan ikkagi taas elu nautida täiel rinnal. Nautida seda, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Kuidas neist head ja toredad inimesed saavad.
Homme ma ilmselt helistan igaks juhuks perearstile ja uurin, kas peaksin ehk koroonatestile ka minema. Arvatavasti on vastus pigem jaatav. Saan ka selle kogemuse võrra siis rikkamaks ja selle kurikuulsa pehme toki endale ninna torgatud lastud. Kuigi tänaseks mul enam mingeid sümptomeid ei ole ja enesetunne on igati korras.