Spordiennustus kui jätkusuutlik investeering? Jätkulugu

Tunnistan ausalt - mu eelmine postitus oli natuke teadlikult provokatiivsem. Eks särtsu oli veidi vaja ja nii saigi hambusse võetud selline tükk, mida oleks mõnusam ja vürtsikam järada nii mul kui teistel. Ning ma ei pidanud pettuma, nii palju tähelepanu, klikke ja eriti rohkelt asjalikke kommentaare pole mu postitused juba mitu aastat näinud. Ning lisaks sellele provotseerivale teemale (jättes justkui mulje, et kaevan nii sügavalt neis teemades, et varsti hakkan jälle panuseid panema) sain ka tegelikult päris palju targemaks ning eks mind toodi (õnneks üsna viisakal toonil) konkreetselt maa peale tagasi ka oma veidi naiivsete mõtete osas.

Ühesõnaga, tegelikult tehti mulle väga põhjalike vastustega selgeks, et selliselt väikeste koefitsientide peale oma edu üles rajada ei saa. Eks täna ja homme võib see lühiajaliselt muidugi edu tuua (tõenäosusteooria ja variatsioonide iseärasuste tõttu), aga pikas plaanis sel moel rikkaks ei saa. Lisaks sain päris palju taustainfot ka erinevate spordiennustusportaalide toimimisloogikate kohta. Alates sellest, et isegi, kui sa ühel hetkel suudad enda jaoks välja töötada süsteemi, mis sulle stabiilselt raha hakkab sisse tooma, siis pikas plaanis tõmmatakse sellele varem või hiljem portaalide poolt pidur peale. Nagu üks kommentaator selle sõnastas - võitev mängija on nende jaoks bad business ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Selle juures ei riku nad isegi mitte mingeid seadusi või reegleid, sest igal äriettevõttel on õigus oma kliente valida ning vajadusel ka nende tegevusi piirata. Nagu üks asjalik anonüümne kommenteerija mainis - temal on lausa 150 erinevat spordiennustusportaali talle piirangud peale seadnud (ehk siis ta saab mõnes kohas näiteks maksimaalselt 1-euroseid panuseid teha jne). Muidugi see 150 ise on juba selline number, mis peast kinni haarama paneb, aga see selleks.

Igal juhul - mida rohkem neid kommentaare mu postituste ja ka Facebooki Finantsvabaduse grupis tuli, siis seda enam sain ma aru, kui rumal ma aja jooksul olnud olen. Kui pinnapealsed on olnud mu teadmised ja arusaamad, kuidas kogu see turg üldse toimib. Ma oma siiras naiivsuses tõesti uskusin, et kui mulle meeldib nädalavahetustel Premier League jalgpalli vaadata või vahest öösiti natuke NBA asju jälgida, siis olen ma spetsialist valmis, et edukalt spordi peale raha panna. Eks muidugi aegajalt ju joppas ka ja sellega andsin oma uskumustele hagu veel juurdegi. Aga lõppude lõpuks ei saanudki see kõik muudmoodi lõppeda, kui see minu puhul lõppes - ehk siis väga suurte võlgadega (siia muidugi aitas kaasa mu keskmisest kõrgem palk, mis võimaldas üsna kõrgetel limiitidel mängida ja hiljem laenu saada vägagi suurtes summades).

Kõiki neid kommentaare ma detailselt siia välja tooma ei hakka, sest eks nad kohati läksid juba väga sügavuti ja ilmselt enamus lugejatele suures joones ehk huvi ei pakugi. Suur osa neist on loetav siis siit ning ka siit. Samuti on osa kommentaare leitavad ka siis eelpool mainitud Facebooki grupist vastava postituse alt.

Mis siis veel võiks kokkuvõttes välja tuua? Ahjaa, mulle väga meeldis üks vaatenurk sellele küsimusele, kas spordiennustus võiks olla võrreldav näiteks aktsiatesse investeerimisega. Siinkohal tsiteerin antud kommentaari sõnasõnalt: "Spordiennustuse ja aktsiaturu erinevus on selles: Spordiennustuses on mängijad keskmiselt kaotajad (negative-sum game): kõik viivad papi majja, maja võtab osa pappi ära ja jagab ülejäänu tagasi. Pappi jääb vähemaks. Aktsiaturul on "mängijad" keskmiselt võitjad (positive-sum game). Kaugeltki mitte kõik ja kaugeltki mitte enamik mängijaid. Aga võidud kokku on suuremad, kui kaotused kokku. Kuna majandus kasvab.Ehk siis lihtne järeldus: kasiinos ei ole jätkusuutlikult võitev strateegia võimalik, aktsiaturul on." Sellele kõigele on väga keeruline vastu vaielda. Eks umbes sama lugu on ju tegelikult ka slotimasinate, igasuguste kasiino lauamängude või kasvõi pokkeriga. "Maja võidab alati!" Ehk siis mängijad toovad oma raha turule ja jagavad seda omavahel laiali ning kasiino (itaalia keeles tulebki sõnast "maja") võtab iga tehingu pealt oma osaluse ja nii see masinavärk muudkui keerleb.

Lõpuks jõuamegi ringiga sinna, mis paraku paratamatu - pikas plaanis on praktiliselt võimatu spordiennustust võtta kui jätkusuutlikku investeeringut. Nagu need kasiinod isegi rõhutavad - tegemist on puhtalt meelelahutusäriga, lihtsalt see kõik on mängija jaoks reeglina ääretult kallis lõbu. Kui kahtled endas või kui sa ei naudi enam mänguilu, siis ära mängi, ära panusta.

Kas spordiennustus võiks olla järjepidevalt kasumlik investeering?

Oma tänase mõtisklusega panen ma võibolla konservatiivsemad rahaspetsialistid kukalt kratsima ja mulle igapäevaselt kaasaelajad ehk veidi isegi minu tuleviku pärast muret tundma, aga esialgu ütlen siiski rahustuseks ära, et tegemist on ülimalt teoreetilise postitusega. Ise ma seda kõike (vähemalt lähimas tulevikus) siiski praktikas proovima ei kavatse hakata. Aga see kõik ei takista neid mõtteid siiski veidi põrgatamast. Kindlasti ootan siinkohal samas ka huviliste vastumõtteid või kommentaare potentsiaalsetele ebakõladele mu nägemuses.

Aga hakkame siis pihta. Üldine investeerimismaailma tõdemus on see, et head investeeringud algavad sealt 7% kasumist igal aastal. Ehk siis, et kui aasta alguses paned 1000 EUR kuskile kasvama, siis aasta lõpuks 1070 EUR on juba hea tulemus. Edasi on juba võlavitsaks see kuulus liitintress ja kõik need muud jutud. Ühesõnaga, et kogu selle asja võtmeks on see, et investeeringud kasvavad ajas sisuliselt eksponentsiaalses tempos. Tundub loogiline ja lihtne, kas pole? Nagu mingi maasikakasvatus näiteks. Hangid kuskilt esimesed taimed ja edasi hakkavad need sulle juba ise uusi võrseid ajama ning lõpuks on põld täis ja kui külm või põud ära ei võta, siis hakkabki peagi kasumit ka tiksuma (kui just EKRE jälle võimule ei pääse ja välistööjõudu ära keelama ei hakka).

Nüüd aga teeksin põike oma elu konnasilma poole. Ehk siis spordiennustusmaailm. Eks ma olen siin ennegi natuke flirtinud mõttega, et ega see spordipanuste tegemine oma olemuselt väga palju aktsiatesse või krüptosse investeerimisest ju ei erine. Mõlemas valdkonnas paned sa oma raha mängu, lootuses, et see toob sulle pikemas või lühemas ajaplaanis rohkem raha tagasi. Ainus vahe siis selles, et ühe kohta öeldakse hasartmäng ning pigem pangad sulle selliste tehingute tõttu laenu ei anna ning koostööd väga teha ei taha, ning teise kohta justkui öeldakse, et tegemist on kasuliku ja targa finantskäitumisega, mida kogu ühiskond takka kiidab.

Aga mõelgem nüüd korraks sellele 7% kasumipiirile. Spordiennustusmaailmas tähendaks see pidevat panustamist 1,07 koefitsiendiga. Ehk siis sisuliselt 93% kindlusega on sulle garanteeritud 7% kasumit (jah, hetkel jätsin arvestusest välja ennustusportaalide kasumimarginaalid, aga samas reeglina ju aktsiatehingute puhul läheb ka alati mingi teenustasu maha, rääkimata tulumaksukohustusest). Tundub ju täitsa hea diil. Eks spordiennustuse suurim murelaps muidugi ongi see, et kas inimene suudab järjepidevalt jääda selliste väikeste koefitsientidega mängima? Samas, kui see pikas plaanis kasumit toodab, siis miks ka mitte? Võtad 100 EUR algkapitaliks ja hakkad seda muudkui eksponentsiaalselt panustama max 1,2 koefitsiendiga sündmuste peale. (esimene panus 100 eur, teine panus 120 eur, kolmas juba 120*1,2 = 144 eur jne). Lihtne matemaatika ütleb, et sellisel moel saaks 100 eurost 10 õnnestunud panusega saada üle 600 euro tulu ehk siis üle 500 euro puhaskasumit (1,2 astmel 10 = 6,2). Ehk siis väga suure tõenäosusega juhtuvatele asjadele panustades on võimalik täitsa asjalik kasum kokku ajada.

Tunnistan muidugi siinkohal täiesti ausalt, et ma pole spordiennustust mitte kunagi sel moel suutnud võtta. Minu nägemus on olnud alati pigem selles, et ma püüan leida võimalikult kõrgeid koefitsiente, millega oma spordivaatamise kogemust ägedamaks muuta. Ehk siis ma olengi alati olnud pesuehtne hasartmängur, kes ajab taga seda põnevust lootuses sellega kasumlik olla. Aga nagu ma kunagi ühes oma postituses tõdesin - investeerimine peab olema tegelikult üsna igav ja üksluine tegevus. Samamoodi ei tohiks ka segamini ajada meelelahutuslikku spordiennustust raha teenimise eesmärkidega. Ehk siis, kui on eesmärk raha teenida, siis ei tohiks samal ajal otsida ka põnevust. Sisuliselt tähendab see seda, et ma ei pea teadma mitte midagi oma ennustusega seotud võistkondade eelnevast ajaloost või isegi konkreetsest spordialast. Tähtis on lihtsalt leida suvalisel hetkel sobiv koefitsient ja sinna oma raha mängu panna. Ning kui on soov tugitoolisportlasena naudingut saada, siis võtad oma sobiva koguse õllesid ette ja vaatad suurelt ekraanilt tippjalgpalli või grand slam tennist. Ilma panustamata.

PS. Igaks juhuks rõhutan siiski üle, et antud postitusega ei kutsu ma otseselt üles kedagi seda kõike proovima. Pigem tahaks lihtsalt arutleda.

Uudiseid Levila rindelt

Ilmselt ei ole ma ainus, kes on natuke juba kärsituks muutunud seoses Levila artiklitesarjaga. Mäletatavasti andsin ma juba ligikaudu 4 kuud tagasi neile ühe pikema intervjuu. Ning vähemalt algse plaani järgi oleks pidanud märtsikuu jooksul see kõik järgemööda ilmavalgust nägema. Aga tänaseks pole endiselt sellest kõigest ei kippu ega kõppu. Kuid nagu öeldakse - kui tekib küsimusi ja tahaks infot, siis tuleb seda otsida või otsesõnu algallika käest küsida. Nii tegin ka mina. Saatsin sel nädalal Henrile kirja ja küsisingi otse - mis värk on?

Ning mul on hea meel tõdeda, et Henri vastas üsna kiiresti ja põhjalikult. Alustuseks edastas ta mulle väiksed vabandused, et see asi niimoodi venima on jäänud, aga õnneks järgnes sellele ka kindlas kõneviisis teade, et teemat pole maha maetud ja Levila on sellest loost endiselt väga huvitatud. Ehk siis töö endiselt käib. Lisaboonusena sain eksklusiivselt tutvuda ka esimese artikli mustandiga, kus siis ka mulle eraldi peatükk pühendatud.

Edasise plaani kohta sain teada veel nii palju, et kuigi sisulised artiklid on suures osas valmis, siis mõned intervjuud on neil endiselt veel töös (kasvõi näiteks ennustusportaalide esindajatega). Ning kuna Levila plaan on avaldada kogu see kompott tervikuna regulaarsete artiklitena, siis ei soovi nad poolikult seda avapauku veel anda. Suurim murelaps pidi hetkel olema aga hoopis ajakirjanike endi ennustuspäevikuga, sest talvel alustatud graafikus on sees ka igasugused laskesuusavõistlused, millel tänaseks päevaks relevantsus puudub. Aga minul igatahes on pärast seda väikest kirjavahetust taas usku, et küllap need artiklid lõpuks ikka tulevad.

Siia lõppu paneksin aga väikse lõigukese peatükist, mis siis mulle pühendatud (pealkiri on sellel üsna kõnekas: "Level 3 - põrgu"). Selles artiklis nimetatakse mind muideks Andreseks - olgu siis nii :)

Probleemiks osutus psühholoogiline pool. Kihlveoportaalid haarasid Andrese täielikult endasse. Andres kirjeldab oma harilikku päeva panustamisperioodi tippajal nõnda: "Hommikul avasin konto ja võtsin mängud ette. Põhimõtteliselt leiab igal ajahetkel miskit, mille peale panustada. Tegin kuskile panuse ära, näiteks NBA korvpalli peale, mida mängiti tihti varahommikul. Kui esimese panusega võitsin, siis sellest tekkis eufooria, mis pani järgmisi panuseid suvalisemalt loopima. Või vastupidi, kui tuli näiteks viimase sekundi viskest kaotus, siis tekkis tunne, et nüüd tuleb see 100 eurot tagasi teenida, mis minult ebaausalt hetkel ära võeti."

Igal juhul mina ootan neid artikleid väga väga suure huvi ja elevusega. Ootused-lootused on päris kõrgele aetud.

Aga äkki hakkaks professionaalseks spordiennustajaks?

Täna räägiksin ma üle pika aja taas ühe loo oma minevikust. See on lugu sellest, kuidas teatud vaimses olekus võivad pähe tulla mõtted, mis on reaalsusest ikka väga kaugel.

Nagu ma siin varemgi olen maininud, siis mulle on alati meeldinud erinevaid Exceli tabeleid koostada, igasuguseid numbreid sinna sisse kanda ja siis neid vähemal või rohkemal määral ka kuidagi analüüsida ning neist järeldusi teha. Seejuures ei saa pattu salata, et pahatihti ma tegelikult eitasin enda jaoks neid graafikuid ja suundumusi. Või siis lihtsalt ülehindasin ilusaid numbreid ja alahindasin koledaid arve. Ehk siis lõppude lõpuks kehtis ilmselt minu puhul see kurikuulus elutarkus, et statistika on maailma suurim vale. Oma ajuga manipuleerimiseks saab sealt välja lugeda täpselt selliseid asju nagu sihtgrupile (antud hetkel siis mulle endale) vaja oleks. Et toita mingit vajadust või sõltuvust.

Kunagi 6-7 aastat tagasi pidasin ma oma spordiennustuste tulemuste ja igasuguste sissemaksete ning väljamaksete kohta üsna detailset statistikat. Kõik panin kirja, mis vähegi võimalik. Ning siit hakkas mul ühel veidral perioodil hargnema veelgi veidram idee. Ilmselt iga hasartmängur teab, et kogu see maailm on mängija seisukohalt ääretult volatiivne (ehk siis erinevad kõikumised suurtest plussidest megamiinusteni juhtuvad ikka väga väikese aja jooksul). Nii oli ka minul loomulikult ka edukaid perioode.

Ühel kaunil suvisel päeval vaatasin ma taas oma tabelitele otsa. Ning pidin tõdema, et viimased 2 kuud olid mul korralikult plussis. No ikka seal 2000 EUR ühe kuuga ja rohkemgi. Ehk siis see oli oluliselt suurem summa kui mu tollane palk. Ning mu mõtted hakkasid vaikselt veerema selles suunas, et äkki mul polegi üldse tööl vaja käia. Ma ju suudan spordiennustusega teenida rohkem kui millegi muuga. Milleks üldse siis vaeva näha kellegi teise jaoks rügamisega. Loogiline, onju? See tundus minu jaoks meeletult ahvatlev ja omamoodi isegi glamuurne - lihtsalt vaadata päev otsa sporti, visata siia-sinna mõni paarisajane panus, lugeda muudkui uudiseid, hoides end selle maailmaga igapäevaselt kursis. Ja kui keegi küsib, et noh, mis tööd sa ka teed, siis vastata, et ma olen professionaalne spordiennustaja. Sissetuleku osas poleks ju piire olnudki.

See mõte täitsa süvenes minu sees. Seda enam, et mu sõprade seas oli inimesi, kes näiteks pokkerist olid endale täitsa asjaliku elukutse kujundanud. Ning nende sissetulekud olid ikka päris korralikud (summad jätan mainimata). Nii ma siis paningi enda jaoks vaikselt niiöelda masterplani paika. Et kui saan igasugused laenukohustused võimalikult väikseks ja kui suudan veel paar kuud head kasumit näidata, siis tulengi palgatöölt ära.

Paraku aga lendas see maailm ja liivaloss üsna kiiresti mul kohe täiega õhku. Sest plussides olevale perioodile järgnes ränk miinuste aeg. Ennustused lendasid järjest metsa ja see kasvatas loomulikult frustratsiooni ja muidugi tulid järjekordselt kasutusele ka erinevad kiirlaenud ja krediidikontod. Sest mul oli ju veel nii värskelt meeles, kuidas kõik sujus ning kuidas ma ju plaanisin sellest kõigest oma elatusallika teha. Unistused purunesid, must masendus võttis maad. Ja see kõik toitis seda tekkinud paanikat veelgi.

Kokkuvõttes võib ilmselt üsna julgelt öelda, et teinekord on just ebarealistlik hinnang oma olukorrale see, mis viib sind hukatusse. Või siis vähemalt hukatuse äärele. Minuga nii juhtus. Muidugi ei olnud see ainus põhjus, miks ma omadega nii põhja jõudsin, aga paratamatult andis see olulise tõuke kogu selle jama kuhjumisele.

Ehk siis korralik õppetund, mis näitab, et ei piisa lihtsalt oma olukorra kaardistamisest. Hädavajalik on selle juures ka nendest numbritest siiski adekvaatseid järeldusi teha. Ehk siis mis kasu on sellest, kui sa pokkerilauas oskad oma vastast lugeda ja aimad, mis seisus ta omadega on, kui sa tegelikult teed ikkagi käigud, mis seda teadmist ignoreerivad.

Põnevad tuuled - andsin Levilale pika intervjuu

Kui viimasel ajal on mu elu üsna üksluiseks ja rutiinseks muutunud, siis eelmine nädal tõi päris palju ootamatut elevust. Mu postkasti potsatas kiri, mille saatjaks Müürilehe toimetaja ja Levila kaastöötaja nimega Henri. Ta tutvustas mulle Levila uue artiklitesarja ideed, millega nad seal hetkel kõvasti pusivad ja erinevat infot ning inimeste kogemusi kokku korjavad. Vahemärkusena siis, et Levila on üks omamoodi portaal, mis püüab maailma kajastada teistmoodi nurkade alt. Minule on nad juba üsna ammu tegelikult silma jäänud ja olen ka oma blogi veergudel aegajalt nende linke jaganud. Seekordseks käsitletavaks teemaks on neil siis spordiennustus. Ning tänu erinevatele otsingumootoritele jäi neile silma ka minu blogi. Kokkuvõttes palus Henri mult selle teema tarbeks üht pikemat intervjuud.

Ütlen ausalt, et olin üsna üllatunud ning pärast väikest taustauuringut olin hea meelega nõus. Seejärel vahetasime veidi kirju, et täpsemalt kokku leppida, millal ja kuidas see vestlus tehnilises mõttes välja võiks näha (sest minu eesmärgiks on endiselt siiski ka anonüümseks jäämine) ja lõpuks jõudsime Skype'i lahenduseni, mille jaoks ma endale lausa eraldi konto tekitasin. Kuna antud hetkel on minuga seotud lugu oluliselt olulisem kui minu tagasihoidlik isik, siis oli kogu see anonüümsuse teema ka Henrile täiesti okei ja arusaadav.

Ning mõned päevad ja tunnid hiljem see vestlus meil siis pihta hakkaski. Tunnistan, et ma olin ikka päris ärevil enne seda jutuajamist - ikkagi esimest korda elus selliselt end üsna avalikult avada. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mida sellest kõigest üldse arvata või mida oodata. Aga põnev oli igal juhul. Eks see kõik teatud mõttes natuke ebaaus oli, sest Henri oli kenasti selles vestluses oma täisnime ja live-kaamerapildiga, mina aga varjatult ja nimetult - lihtsalt vaid audio vahendusel. Aga noh, mis teha, sellises seisus ma vähemalt hetkel olen ja nii on. Kokkuvõttes see meie intervjuu kvaliteeti vähemalt minu hinnangul kuidagi segama ei hakanud.

Nagu ma aja jooksul olen siin blogi veergudel kirjutanud, siis ega mulle rääkimine eriti ei meeldi. Eriti ebameeldiv ja teatud mõttes isegi mõttetu on minu jaoks igasugune small-talk. Antud vestlus aga kujunes tõeliselt nauditavaks. Selles mõttes eriti suured kiitused Henrile, sest oli näha ja kuulda, et tema ettevalmistus oli ikka väga põhjalik. Ta oli üsna hästi endale selgeks teinud põhilised detailid ja nüansid kogu spordiennustusmaailmast ning oli päris hästi kursis ka minu personaalse looga (läbi mu blogi siis). 

Me rääkisime kokku sisuliselt 1,5 tundi. Ja mulle ei meenu, et ma üldse kunagigi oleksin nii palju ja nii ennast unustavalt kellegagi rääkinud. Tundub nagu oleksin kuskilt paisu tagant välja pääsenud. Küllap oli siin oma osa ka just selles intervjueerija ettevalmistuses, mis minus kuidagi selle õige tunde tekitas.

Liiga detailseks ma räägitud teemade osas minema ei hakka, aga suures plaanis katsime ilmselt kõik spordiennustusega seotud asjad ära (eriti siis spordiennustaja poolelt), lisaks siis mingid minu looga seotud nüansid juurde. Eks neid kõiki asju saab juba lugeda märtsis ilmuvatest artiklitest (vähemalt nii mulle Henri hetkel välja lubas). Artiklite sari ise sisaldab siis lisaks spordiennustajapoolsele vaatele ka plaani järgi ajakirjanike enda katsetusi selles maailmas, loomulikult kogu sellist hasartmänguproblemaatikat ja ka spordiennustusportaalide kommentaare. Mina igal juhul ootan neid artikleid suure elevusega. Olen väga tänulik kogu Levila tiimile, kes selle teema ette on võtnud. See vajab kajastamist ning sinna sisemusse kaevamist.

PS. Kui mu lugejate seas on veel inimesi, kes kimpus spordiennustusega seotud sõltuvusega ja valmis sellest rääkima, siis võite mulle kirjutada - viiksin sellisel juhul kontaktid Henrini ning saaks neid artikleid veelgi mõne personaalse looga vürtsitada.

Kuidas saada edukaks spordiennustajaks?

Mu viimasest spordiennustuspanusest on tänaseks möödunud 2,5 aastat. Ning järjest rohkem on mul jõudu ja jaksu oma tolle aja tegevusi analüüsida. Varem ma lihtsalt ei olnud valmis nii sügavale oma sõltuvuse sisse vaatamagi. Mul hakkas lihtsalt endast kahju.

Alustuseks pean muidugi mainima, et reaalsus on see, et peaaegu kõik inimesed, kes pole mitte kunagi mitte ühtegi spordipanust teinud, on selles oluliselt edukamad kui need, kes on seda teinud. Natuke lohisev lause küll tuli, aga point siis selles, et erinevate küsitluste ja uuringute alusel on ca. 85% hasartmängudega tegelevatest inimestest suuremas või väiksemas kahjumis. See on valdkond, milles rahaliselt edukaks saamine nõuab ikka väga suurt ja sügavat teadmistehulka ning mis kõige tähtsam - meeletut enesedistsipliini.

Ma võin enda kohta üsna julgelt väita, et seda teadmiste ja kogemuste kogumit mul jagub. Ning potentsiaalselt ma võinukski olla päris edukas spordiennustaja. Aga paraku tean ma, et enesekontroll jääb mul varem või hiljem alati hasardile alla. Niiet isegi, kui mul näiteks õnnestuks täna teha üks edukas spordiennustus ning ehk isegi teine ja kolmas, siis ma tean, et lõpuks lõpeb see ikkagi katastroofiga.

Mida siis ikkagi oleks vaja, et olla rahalises mõttes edukas spordiennustaja?

• raha, mille kaotamist sa saad endale lubada
• pidevat teadmiste värskendamist (iganädalast spordiuudiste jälgimist - kes mis vormis või meeleolus parasjagu on jne)
• enesekontrolli, et mitte rikkuda punkti nr. 1 (kui lähed oma leivaraha või veel hullem laenuraha kallale, siis oled oma hukatuse alguses)
• ausat aruandlust kõigi oma ennustuste ja ülekannete kohta (ning järelduste tegemist, kui saldod vales suunas liikuma hakkavad)
• emotsioonide mahasurumist 
• mõistete "ootus" ja "soov" erinevusest arusaamist (kui spordivõistluse üks osapool on keegi, kes sulle sümpaatne, siis on väga raske endale tunnistada, et ta võiks kaotada)
• oluline on mõista, et iga spordiennustus eraldiseisvalt on sisuliselt õnnemäng ja tulemus on juhuslik, kuid pikas plaanis määrab edukuse õige mustri äratundmine

Kindlasti on neid punkte veelgi. Kuid kui kõigi nendega juba hakkama saad, siis võiks teatav edu siiski saabuda. Mina võin julgelt öelda, et pikas plaanis sain mina neist hakkama vaid 2. punktiga. Oli küll perioode, mil katsetasin nende kõigi järgimist, kuid varem või hiljem kukkusin neis läbi.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et jah, edukaks spordiennustajaks on võimalik saada. Kuid see on nii ränkraske protsess, läbi meeletu distsipliini hoidmise. Kohe kindlasti ei ole see pikas plaanis kuidagi lõbus. See on pidev enesekontrolli ja eneseharimise töö. Mina ei soovitaks seda mitte kellelegi. Ning uskuge mind - ma tean, millest ma räägin. Ma olin selles rattas julgelt üle 15 aasta... ning mu kogukahjum selle protsessi sees oli kümneid tuhandeid eurosid (ei saa ka välistada, et see võis lõpuks isegi 100 000 euro kanti jõuda...). Totaalne rahapõletus...

Endine mängusõltlane suurvõistluse rüppes

 

Üks küsimus, mida mult ikka ja jälle küsitakse ning mis praegu ka üsna aktuaalne, on see, kas ja mis emotsioonidega ma suudan sporti vaadata, eriti suurvõistlusi (üks selliseid - jalgpalli EM - ju teadupärast ongi just oma kulminatsioonini siin lähimate päevade jooksul jõudmas). Püüangi selle postituse raames natuke neid tundeid ja mõtteid siin kajastada.

Jah, ma vaatan sporti endiselt. Ning seda jalgpalli EMi vaatan tegelikult ikka päris intensiivselt, mis seal salata - mängud ja vastasseisud on lihtsalt niivõrd põnevad. Tegelikkuses on tegemist esimese suurvõistlusega üldse pärast mu spordiennustaja karjääri lõppu ja see ongi täiesti esimene võistlus, mida ma vaatan niimoodi, et ma mingeid panuseid ei tee. Õnneks on ka siin tegelikult koroona suureks abiks olnud. See lükkas kõik tähtsamad võistlused (olümpia, jalgpall jne) eelmise aasta pealt edasi käesolevasse aastasse. See kõik andis mulle lisaaega oma sõltuvuse tagajärgedega kohaneda ja kogu selle perioodiga korralikumalt hüvasti jätta. Kes teab, mis oleks saanud, kui need ägedad jalkalahingud oleksid juba eelmisel suvel toimunud (ehk siis vaevu 3-4 kuud pärast mu "karjääri" lõppu). Kas oleks see kõik nii valutult ikkagi läinud? Kas oleksin suutnud kiusatustele vastu panna? Kas oleksin suutnud neid mänge ikkagi üldse vaadata?

Teatud mõttes saab sõltuvuse lõpetamisel tuua paralleele pikaajalise (armu)suhte lõpetamisega. Lihtsalt kõik need rutiinid, harjumused, võlud-valud, võidud-kaotused, kõik need tuleb selja taha jätta. Tuleb läbida kõik need tavapärased protsessid ja etapid - alates leinast, eitamisest, leppimise ja kohanemiseni välja. Väga kriitilised päevad ja nädalad ongi just seal alguses, kui inimene endale selle vundamendi loob, et üldse suudaks eluga edasi minna ning harjuda sellega, et seda osakest su elus enam pole ja ei tohigi olla. Selle kõige tõttu oligi äärmiselt tore, et minu elus jäi neid kiusatusi koheselt palju vähemaks ka globaalsete sündmuste ja olukordade tõttu. Aitäh Sulle, SARS-CoV-​2!

Mul on aegade jooksul spordis ja eriti jalgpallis ikka väga konkreetsed lemmikud välja kujunenud. Mis seal salata - nii mõnigi lemmik on tekkinud kasvõi selle tõttu, et on mulle mõne vahva rahasumma toonud hea võitluse ja suure üllatusega. Sellised hetked lähevad hinge. Selle kõige valguses on mul neid võistlusi üsna tore vaadata ka ilma ennustustest tekkiva pingeta. Sest peaaegu alati olen ma kellegi poolt ja kellegi vastu. Ning isegi kui otsene lemmik parasjagu puudub, siis naudin juba mänguilu. Samas, olgem lõpuni ausad - kui kohtuvad näiteks Põhja-Makedoonia ja Austria, siis jätan rõõmuga mängu vahele, sest sellises mängus puuduvad minu jaoks nii lemmikud kui ka suure tõenäosusega mänguilu. Siin aitakski ilmselt ainult panus ühele või teisele tiimile. Ehk siis nagu öeldakse - vägisi armsaks ei saa :)

Tegelikkuses olen ma natuke siiski ka mõelnud, kellele või millele ma panustaksin. Ning tuleb tunnistada, et päris palju oleks mu ennustused ikka nihu läinud, üllatusi on ikka väga palju juhtunud. Seega, tuleb rahuliku hingega mõista, et ilma ennustamata olen ma selles mängus ikka korralikus plussis võrreldes sellega, kui oleks neid panuseid pannud. 

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kas ma olengi nüüd terve? Absoluutselt mitte. Ma tean, et mul piisaks ilmselt paarist panusest ja mul oleks väga suur risk uuesti jamadesse kukkuda. Ma tean, et kui mul kunagi maksuameti hasartmängupiirang peaks läbi saama, siis pean selle uuesti maksimaalse aja peale kehtestama, et ei tekiks vähimatki kiusatust. Ma ei saa ega tohi uuesti sellesse maailma astuda. Samas, lihtsalt kaine mõistusega võttes - miks ma peaksingi seda tegema?

Kohv suhkruga või suhkruta?

 

Kohvi saab juua sisuliselt loendamatul erineval viisil. Piimaga, koorega, suhkruga, vahukoorega, viskiga...kuumalt, külmalt. Ilmselt on neid variante veel. Mina jõin aastaid seda jooki piima ja suhteliselt suure koguse suhkruga. Kuniks ühel päeval sisuliselt üleöö otsustasin, et suhkur on täiesti üleliigne ning loobusin sellest. Algus oli pigem vaevaline ja pidin tahtejõuga kaasa aitama. Kuid kokkuvõttes möödus vast paar nädalat ja pärast seda enam tagasiteed polnud. Minust sai piimakohvi jooja, täiesti ilma suhkruta. Siinkohal oleks hea teha ka üks keeleline märkus - nimetavas käändes on selle joogi nimeks "kohv", mitte "kohvi". See pidavat olema üks enim kasutatavaid eesti keele grammatika väärkohtlemisi. Isegi täiesti soliidsed reklaamifirmad ja ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad mõistest "maitsev kohvi" või "hea hommikune kohvi". Minu jaoks täiesti müstiline, millest see üldse tuleb, et seda niimoodi valesti kirjutatakse ja öeldakse. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma selles postituses kirjutada ei grammatikast ega ka üldsegi mitte kohvist. Vaid hoopis tugitoolispordist ja spordiennustusest.

Eile õhtul oli üle pika aja üks maailmamastaabis suur spordivõistlus, mida minagi algusest lõpuni vaatasin. See oli UEFA Meistrite Liiga finaal, jalgpallis siis. Omavahel kohtusid kaks Inglismaa sinist klubi - Manchester City ja Londoni Chelsea. Ma ise olen pigem ühe L-tähega algava Inglismaa linna punase klubi sõber, seega eilses mängus mul sisuliselt oma lemmik puudus. Seega sain nautida lihtsalt tipptasemel mängu ja selle võrratut ilu. Ilmselt võib lugejas vaikselt juba tekkida küsimus, et mismoodi kogu see kohvijutt nüüd siis jalgpalliga seondub. Aga minu jaoks on seos üsna konkreetne - ma võrdleksin lihtsalt kohvi (ilma lisanditeta) joomist spordi vaatamisega ning kohvile suhkru lisamist aga juba lisaväärtuse tekitamise, teatud mõttes ka hoopis teistsuguse dimensiooni andmisega, näiteks siis spordiennustusega. Tunnistan ausalt, mu elus oli ühel hetkel selline periood, kus ma ei suutnudki enam sporti vaadata ilma, et mul seal oma panus mängus ei oleks. Alati oli seda lisalaksu vaja, et üldse spordivaatamist nautida või sellest mingitki võlu leida. Tagantjärgi mõeldes tundub see ikka päris jabur. Sisuliselt ei suutnud ma enam kohvi juua ilma suhkruta. Kuid alles suhkrust loobumisel sain ma tegelikult aja jooksul aru, mis maitsega see kohv päriselt on. Usun, et sama on ka spordiga. Alles nüüd, mil ma olen spordiennustustest loobunud, näen ma taas seda spordi tõelist ilu. Ma suudan nautida neid sooritusi, mida need parajalt hullud megainimesed seal väljakul või jooksurajal teevad. Muidugi tabasin ma seda eilset mängu vaadates paar korda ka mõttelt, et kuidas ma panustaksin, aga need mõtted kadusid üsna kiiresti. Tegelikkuses ma tean, et ma ei tohi neid mõtteid isegi mõelda. Mina pean alatiseks jääma kohvi jooma ilma suhkruta. Nüüd ja alati. Ja noh, olgem ausad, suhkrut ei peaks kodus tegelikult üldse olema. Ja eks aegajalt oleks ehk hea ka kohviga väikseid pause teha. Ka seda pole ehk igapäevaselt vaja.