Ma ei meeldi endale praegu

Tunnistan ausalt - ma ei meeldi endale praegu. Kohe üldse ei meeldi. Kõik need pinged, aastate jooksul tehtud suuremad ja väiksemad vead, igasugused sõltuvused, hasartmängud ja muud rõvedused on muutnud mu kellekski, keda ma tavaolukorras põlastaksin. See ei ole mina. Ma olen üks kuri, vastik ja masendav inimene praegu. Aga samas on kogu see kõntsakiht mu peal tänaseks juba nii paks, et ilmselt läheb veel päris palju aega enne, kui ennast uuesti üles leian. Kahtlemata olen ma tänaseks üsna tugevas depressioonis. See pärsib väga tugevalt kogu mu olemust ja käitumist.

Viimastel nädalatel olen ma erinevate inimestega väga pikalt ja põhjalikult igasugustel vaimsetel teemadel asju arutanud. Võibolla on just need vestlused ja kirjavahetused need, mis mind veel mingilgi määral tegusana hoiavad. Võibolla oleksin ilma nendeta juba ammu alla andnud. Mul on omad inimesed, kellele saan oma muresid kurta ja kes mind hinnanguid andmata ära kuulavad. Mul on inimesi, kes mind reaalselt suunavad sinna suunas, et leiaksin end taas üles. Mulle on viimaste nädalate jooksul mitmeid õlekõrsi antud, millega saaksin end pinnale tagasi tirida. Ma ise olen lihtsalt siiani olnud veel väga passiivne ja loid nende kasutusele võtmisel. Kohe kuidagi ei suuda end käima saada. Ootenimekirjas (koos vajaliku rahalise toega) on mul nii psühholoogi teenus, vaimse tervisega seotud koolitus kui ka näiteks lõõgastumiseks mõeldud kinkekaardid. Ma tean, et need võimalused on olemas ja mul on need inimesed, kes hoolivad ja kes tõesti soovivad, et mul läheks hästi.

Mu viimase aja päevad on sellised, kus ma suudan kogu ööpäeva jooksul produktiivne ja asjalik olla maksimaalselt 1 tund. Ülejäänud aja ma lihtsalt loivan ringi või poen teki alla kudema (kodukontori võlud, eks ole). Pea käib ringi, vahel sõna otseses mõttes selline tunne, et kohe hakkan oksele, lisaks on mul energiat sama palju nagu tukkuval laiskloomal. Kui Jaan Aru kirjutas raamatu (väga hea raamatu seejuures) laisklemisest ja logelemisest, siis mina vajaksin nüüd õppetükke sellest, kuidas sellest olekust välja tulla ning kuidas taaskord enda võimeid ja potentsiaali rakendada suudaksin.

Eriti paradoksaalne on see, et mul on süümekad kõigi ja kõige ees, mis mind ümbritseb. Ja see kõik piinab ja pärsib mind veelgi. Ma olen nagu mingi vastikus nõiarattas. Ma ei ela, ma lihtsalt olen. Ja sedagi üsna kehval tasemel. Teatud mõttes on muidugi positiivne see, et ma julgen lõpuks taaskord ausalt oma emotsioone siin kirjutada. Et ma olen minema visanud need võltsid edukuse maskid. Ma ei pea enam teesklema, sest mul on teatud mõttes suva, kui te mind isegi hukka mõistma peaksite. Usun, et ma ise haletsen ja põlastan ennast praegu rohkem kui teie.

Ennast tundes, siis ma tean, et ükskord ronin ma sellest jamast välja ka. Päike tuleb tagasi, ilmad lähevad soojemaks, pearinglus ja iiveldus vähenevad, energiatase normaliseerub ja ma suudan taaskord näha ka kõike seda positiivset, millega ma siin elus hakkama olen saanud. Seniks aga tuleb kasutada ühe mu hea sõbra tõdemust: "ega siin muud üle ei jää, kui tuleb lihtsalt sellest s*tast end välja grindida." Päev päeva järel. Alustuseks võiks tegelikult lihtsalt kasvõi hommikud kuidagi vähem raskemad olla. Juba paar kuud on voodist tõustes selline tunne nagu oleks mingi tuumapohmell, kuigi eelmise päeva joomist pole nagu olnud. Selline see seis praegu on. Aitäh kõigile, kes viitsisid selle hala läbi lugeda.

Tegelikult tahaksin ma vaikida

Ma ei taha kirjutada, ma ei taha rääkida, tegelikult ei taha ma enam mitte midagi teha. Ma olen omadega ikka totaalses ummikus. Eks teatud mõttes olen ma iseenda loodud "positiivsuse mulli" ohver. Olen siin blogis olnud omamoodi sõltuvuses iseenda edusammudest ja kõigest sellest, kuidas te sellele reageerite. Nii ongi tegelikult juhtunud, et ma pole tahtnud enam jagada oma tagasilööke. Ja ega ma ei taha seda praegugi teha.

Eks see kõik on üks segapudru kogu sellest pingest ja stressist, mida siin iseendale loonud olen. Tegelikult olen ma täiesti mõistlik ja normaalne asjalik mees. Aga...

Ma võin siin ju igasuguseid toredaid postitusi teha. Anda asjalikku nõu, kuidas mingites olukordades peaks käituma ja milliseid valikuid langetama. Mida teha ja mida tegemata jätta. Siit võibki justkui mulje jääda, et oh, küll tal on hästi, aga tundub, et see Võlglane küll ei tea, mida tähendab igapäevaselt võlglaseks olemine. Kahjuks tean. Aga eks ma olen siin üritanud olla selline positiivne ja ideaalne võlglase musternäidis. Aga see on vale, võlts.

Kuhugi detailidesse ma laskuma ei hakka. Sest ma ei taha ja suures plaanis hakkaksin ma selle kõigega ka oma identiteeti liiga palju avama.

Seda postitust siin olen ma alustanud vist oma 4-5 korda juba. Muudkui aga kirjutan mingi mustandi oma notepadi valmis, salvestan isegi ära, aga siis annab vaim jälle alla, panen arvuti kinni ja poen teki alla kudema. Ma vihkan seda inimest, kelleks ma tegelikult muutunud olen. Või noh, vihkamine on ehk liiga tugev sõna siinkohal, pigem lihtsalt haletsen. Ma olen sõna otseses mõttes haletsusväärne.

See praegune periood on kahtlemata kogu mu võlglase perioodi kõige keerulisem ja raskem aeg. Sest see on nii pikaajaline ja sügav. Vaimne, rahaline, finantsiline, depressiivne. Tegelikult tundub, et see vist hakkab ka mu lugejatele välja paistma. Sest viimase nädala jooksul olen ma hakanud saama murelikke kirju. Eks osadele teist olen ma veidi ma natuke oma saladusi eraviisiliselt avanud, aga tegelikult ei soovi ma neil teemadel pikemalt peatuda. Nii palju võin siiski siia lisada, et uuesti oma sõltuvuse juurde ma langenud ei ole. Ei ole ma endiselt kuskil kasiinodes käinud panuseid tegemas.

Praegusel hetkel, nüüd ja praegu, ei ole ma kindel, kuidas siit täielikust madalseisust veel välja ronin. Juba eos palun vabandust kõigilt, kelle usalduse olen praegu tugevalt proovile pannud. Mu usk ja lootus on hetkel tugevalt kõikuma löönud, aga mu tahtejõud on tegelikult õnneks siiski veel alles. Muidu poleks ilmselt ka seda postitust siin praegu ilmunud. Ma tahan edasi võidelda, ma tahan edasi elada, ma tahan paremat tulevikku. Aga ma lihtsalt ei tea praegu veel, kuidas selleni jõuda ja milliseid valikuid selleks teha.