Facebooki häbipost ei ole seaduslik – isegi, kui leping seda lubab

Viimastel aastatel on Facebookis tekkinud mitmeid gruppe, kus eraisikud annavad üksteisele laenu. Paraku käib selle nähtusega sageli kaasas ka niiöelda "häbiposti praktika" – ehk laenuvõtjate avalik häbistamine võlglaste või petturite gruppides. Veelgi problemaatilisemaks teeb olukorra see, et osa laenuandjaid lisab laenutingimustesse klausleid, mille kohaselt laenuvõtja justkui nõustub, et makseraskuste korral avaldatakse tema andmed avalikult. See jätab mulje nagu see kõik oleks õiguspärane. Tegelikkus on aga hoopis teine. Allpool selgitan, miks selline tegevus on õigusvastane isegi siis, kui see on lepingus kokku lepitud.

Häbiposti panemine tähendab sisuliselt isikuandmete avaldamist: nimi, foto, võlgnevuse info, vahel ka isikukood või kontaktandmed. See kõik kuulub isikuandmete kaitse alla. Euroopa Liidus (sealhulgas ka Eestis) reguleerib seda GDPR / isikuandmete kaitse üldmäärus ning meie kohalikul tasandil Eesti isikuandmete kaitse seadus. Olulised põhimõtted - isikuandmeid võib avaldada ainult õigusliku aluse olemasolul ning see peab olema proportsionaalne ja eesmärgipärane. Avalik häbistamine Facebookis ei ole vajalik võla sissenõudmiseks, ei ole proportsionaalne meede ning rikub inimese õigusi. Seega on selline tegevus igal juhul õigusvastane.

Laenuandjad kasutavad sageli argumenti: "Laenuvõtja oli tingimustega nõus." See aga ei tähenda automaatselt, et selline tingimus oleks kehtiv. Tarbijasuhetes (ja sageli ka eraisikute vahel) kehtib põhimõte, et lepingutingimus ei tohi olla ebamõistlikult kahjustav ja isegi nõusolek ei muuda ebaseaduslikku tingimust automaatselt lubatavaks. GDPR järgi peab andmete avaldamise nõusolek olema vabatahtlik, konkreetne ning igal ajal tagasi võetav. See tähendab kokkuvõttes väga olulist asja - kui laenuvõtja ütleb, et ta ei nõustu enam oma andmete avaldamisega, siis tuleb selline postitus eemaldada. Kohe.

Üks levinumaid meetodeid, mida laenuandjad kasutavad on: "Postitus jääb üles, kuni laen on tagasi makstud." Ka selline lähenemine on igas mõttes vale. See tähendab, et nõusolek ei ole enam vabatahtlik. Kui sulle öeldakse, et kui võla ära maksad, siis võtame postituse maha, siis tegelikult kasutatakse avalikku häbistamist survemehhanismina ja see ei ole enam vabatahtlik nõusolek. Andmete avaldamine peaks olema seotud konkreetse eesmärgiga. Aga häbipost ei ole võla sissenõudmise mõttes seaduslik tööriist ning on pigem karistus või survevahend. Ning see on juba ebaseaduslik.

Mida siis ikkagi teha, kui sind on häbiposti üles pandud? Esimese asjana nõua kirjalikult postituse eemaldamist, samuti anna teada, et võtad oma vastava nõusoleku tagasi, lisaks tee endale tõendina ekraanipildid avaldatud postitusest ning  pöördu AKI (ehk Andmekaitse Inspektsiooni) poole. Väga oluline on siin rõhutada, et võlg ei pea olema tasutud selleks, et nõuda postituse eemaldamist.

Kas laenuvõtja saab kohtu kaudu nõuda häbiposti panemise eest kahjutasu? Jah, saab küll. Laenuvõtja saab oma nõude üles ehitada mitme rikkumise peale. Esiteks, isikuandmete ebaseaduslik avaldamine. Teiseks, isikuõiguste rikkumine. Kolmandaks, lepingutingimuste tühisus. Ning on mitmeid reaalseid juhtumeid, kus lõpuks kohus mõistab laenuvõtja kasuks kahjutasu välja, väiksemate juhtumite puhul kuni 1000 eurot, aga eriti alandava sisu puhul ka üle 3000 euro. Summat mõjutab näiteks see, kui kaua antud postitus üleval oli, kui suur oli selle levik, kui solvav või agressiivne oli selle sisu ning samuti ka sellest, kas laenuandja keeldus postituse maha võtmisest. Seega, siit ka soovitus kõigile, kes sellisesse olukorda on sattunud - palun võidelge enda eest. Vajadusel olen valmis ka teile vastavaid kirjamalle jagama ning nõu ja jõuga toeks olema. Kirjutage mulle volglasepaevik@gmail.com.

Vaikus enne selginemist: kuidas ma oma elu tagasi sain

Peale küllaltki pikka pausi olen ma taas tagasi oma tegemisi kajastamas. Ma olen ennegi mõelnud, et kui on sellised ülitihedad ajad, kus iga päev juhtub sisuliselt midagi pöördelist, siis peaks ju ometigi olema päris palju millest kirjutada. Aga ometigi on see kõik hoopis vastupidi. Sellise mäsu sees olles ning pidevalt olulisi otsuseid langetades on postituste kirjutamine kuidagi täiesti viimane asi, mida jaksaks teha. Nii kipuvadki sellised lood tulema tagantjärgi, kui on olnud veidi aega kõike seda seedida ja enda jaoks lahti mõtestada. Aga tegelikult on tore, et nii mõnigi inimene on minu lugudest puudust tundnud ja sellest mulle kirja teel ka teada andnud.

Aga hakkaks siis kuidagi pihta. Nagu mu viimasest postitusest lugeda võisite, siis selle talve-kevade suurim murelaps oli minu jaoks Facebooki laenugruppidega seonduv. See kõik tahtis mu kohe täiega ära lämmatada ja sõna otseses mõttes põhja tirida. Õnneks saan aga tänaseks kogu südamest rõõmustada ja nentida, et see etapp mu elus on arvatavasti igaveseks lõppenud ja see ei tule enam iialgi tagasi. Arvatavasti tekib nüüd küsimus, et millest selline kindlus, aga kohe selgitan. Alustuseks nendin, et ma võtsin appi ühe pädeva juristi, kes mul kogu selle teema läbi närida aitas. Kuna nende laenuandjate tavapärane hirmutamistaktika sisaldab endas ka FB häbigruppidesse üles riputamisega ähvardamist, siis minu teema algaski tegelikult sellest pihta. Ning selgus, et see tegevus on üdini ebaseaduslik ja tegelikult on täiesti adekvaatsed meetodid enda kaitsmiseks olemas. Tsiteeriksin siinkohal lauseid, mida sellise ohu korral tasub laenuandjatele saata: "Andmekaitse Inspektsioon on enda kodulehel (https://www.aki.ee/isikuandmed/kkk/maksehaired#maksehired-7) avaldanud, et Alternatiivselt on võimalik avalikustada võlgnevuste andmed inimese nõusolekul. Sellisel juhul peab nõusolek olema vabatahtlik, selgesti mõistetav ning ühemõtteline. Sõna „vabatahtlik“ tähendab, et inimesel on tõeliselt vaba valik ja kontroll nõusoleku üle ning nõusoleku mitte andmine ei tohiks inimesele kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Lisaks on võimalik nõusolekut igal ajal ka tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmisel tuleb avaldamine lõpetada. Inimese võlaandmete avalikustamine lepingu täitmise eesmärgil ei ole lubatud. Kokkuvõtlikult ei tohi võlaandmete avaldamise eesmärk olla kättemaks või häbistamine. Selliste andmete avaldaja vastutab andmete ebaseadusliku töötlemise ehk avalikustamise eest. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse ja juhul kui andmete avalikustamisega tekitakse võlgnikule kahju siis on tal õigus avalikustaja vastu pöörduda tsiviilkohtusse." Eks seda juriidilist juttu tuli juristilt omajagu ning kui keegi soovib detailsemat infot selle kohta (võin ka vajalikke kirjamalle jagada), siis andke aga julgelt märku. Kogu selle protsessi tulemus oli see, et kuigi olin mingil hetkel nende laenudega väga suures hädas, siis tänu juristi abile sain kõik need summad lõpuks selliseks, et maksin tagasi vaid täpselt selle summa, mis mulle välja laenati (laenuandjad leppisid selliste tugevate kirjade peale selle kõigega vabatahtlikult ja mingeid pretensioone üldjuhul ei tulnudki, vaid üks laenuandja pidas vajalikuks mulle tagantjärgi nähvata, et ma ei saa enam mitte kunagi nendest gruppidest laenu). Kuigi, mis seal salata, ka need summad olid mulle algselt ülejõu käivad, aga sain piisavalt abi, et kõik need asjad ära klaarida. Ehk siis kokkuvõttes, see nimekiri on mul nüüdseks täiesti klaar ja kogu see maailm minu eest suure tabaluku taga. Õnneks jäin ellu.

Järgnevalt räägiks natuke üleüldisest seisust. Kahjuks jäi mu boonus väga pikalt venima ning see tekitas mulle omajagu lisaprobleeme, sest olin julgelt paljudele välja lubanud, et hiljemalt 30. aprilliks saan oma olukorrad kontrolli alla ning tekkinud võlgnevused makstud. Aga sellel kõigel oli ka oma hea külg, mida ma praegu teatud põhjustel liiga täpselt kirjeldada ei saa. Aga ühesõnaga, käivitus "plaan b". Ning kuigi kolm mu võlga jõudsid ka kohtutäiturite lauale, siis tänaseks on olukord igas mõttes sisuliselt kontrolli all. Kaks täituri nõuet (Placet Group ja Modena) on kenasti tasutud ning kolmas ootab veel oma aega ning vajalikke summasid. Aga jah, paraku jõudsin ka mina siis tõesti täituriteni välja. Õnneks oli mul selleks hetkeks aga piisavalt raha, et need esimesed ära tasuda vabatahtliku maksmise perioodi jooksul (ehk siis 30 päeva jooksul alates täitemenetluse alustamisest ning minu teavitusest, et olen kirjad ning dokumendid kätte saanud). Kuigi jah, see omakorda tekitas lisaprobleeme, sest minu jaoks tulid need täiturid siiski pigem ootamatult ja olin arvestanud selle raha mujale, ennekõike siis sõpradele-tuttavatele võlgade tasumiseks.

Aga siin ma siis nüüd olen, suures plaanis on seis lõpuks ometi selline, kus mul pole enam hingel neid FB laenuahelaid, mis igas mõttes mu elu mürgitasid, nii vaimselt kui rahaliselt. Ning tänaseks on seis taas selline, kus mu igakuised sissetulekud ületavad mu kohustusi. Mul on hetkel koostamisel ka täpne numbriline ülevaade sellest, kus ma omadega olen ja mis lepingud mul veel üleval on, aga see võtab veel aega ning lisaks loodan ma lähinädalatel siiski veel mõningad laenusummad lõplikult ära tasuda. Arvatavasti juuni alguseks on mul pilt ka enda jaoks vähe selgem, kus ma omadega olen ja mis edasi saab.

Seniks aga soovin kõigile kannatlikku meelt ja nautigem saabunud suveaega.

Hommik, mis murdis

Hommik oli sel päeval haruldaselt vaikne. Selline, kus isegi linna kaugem müra tundub summutatud, nagu oleks keegi helitugevuse maha keeranud. Päike alles kogus julgust tõusta, valgus libises üle aknaraami ja peatus korraks köögilaual, kus aurav kohvitass ootas oma esimest lonksu. See oli palgapäev. Kõik oli korras. Või vähemalt näis olevat. Rutiinid kandsid — äratus, kiire pilk telefonile, kohv, hommikupuder. Kell ei olnud isegi veel kaheksa. Ja siis see algas.

Messenger vilksatas. Nimi, mis ei olnud võõras. Laenuandja X (teadagi, FB laenugruppidest). Kolm varasemat diili, kõik korrektselt lõpetatud. Ei mingit draamat, ei mingit survet. Usaldus — või vähemalt selle illusioon.

"Tere," kirjutas ta. Vastasin viisakalt. See tundus loomulik. Järgmine sõnum ei olnud enam sama tooniga. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" Ma vaatasin ekraani ja tundsin, kuidas midagi minus korraks tardus. Siis järgmine. "Kas sa arvad, et ma ootan? Pappi, kohe!" Ja järgmine. Mõne minuti jooksul täitus vestlus millegagi, mis ei kuulunud sellesse hommikusse. Sõnad muutusid teravaks, räigeks. Iga lause oli nagu löök — mitte füüsiline, aga piisavalt tugev, et kehas midagi nihkuma panna. Ma püüdsin vahele kirjutada. Selgitada. Meil oli ju kokkulepe. Kuupäev oli paigas. Ja kuupäev tähendab päeva — mitte kella kaheksat hommikul, mitte keskpäeva, vaid tervet päeva. Kella 23:59ni. Nii see peaks toimima. Nii toimib see igal pool mujal. Aga seal, selle vestluse sees, ei kehtinud enam ükski tavapärane loogika.

Kell 12. See oli tähtaeg, mille ta mulle nüüd seadis. Mitte kokkuleppena, vaid ultimatumina. "Kui kell 12 raha pole, siis läheb asi suureks." Kui raha selleks ajaks üle pole tulnud, helistab ta mu tööandjale. Postitab mu nime ja näo häbigruppidesse. Tuleb ukse taha. "Füüsiline noomitus," nagu ta seda nimetas, jättes detailid õhku rippuma — just piisavalt ähvardavad, et kujutlusvõime ülejäänu täidaks.

Siis tulid häälsõnumid. Neli tükki. Ma ei kuulanud neid kohe. Mõnda asja tunnetad juba enne, kui need päriselt sinuni jõuavad. Aga lõpuks ma siiski need käima panin. Inimese hääl võib olla relv. Mitte ainult see, mida öeldakse, vaid kuidas. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" kostis läbi kõlari, sõnade vahel hingeldus, mis ei tulnud väsimusest, vaid vihast. Need neli sõnumit olid täis midagi toorest, kontrollimatut. Ropendamine ei olnud seal isegi kõige hullem — hullem oli see surve, see tunne, et sind surutakse nurka, kuigi sa tead, et sa ei ole reegleid rikkunud.

Köök tundus äkki väiksem. Õhk raskem. Kell liikus edasi, aga mitte enam loomulikult. Iga minut venis, muutus tajutavaks, justkui peaksin ma seda füüsiliselt läbi suruma.

Ma maksin. Loomulikult ma maksin. Kiiresti, ilma vaidlema hakkamata. Raha kadus kontolt mõne sekundiga, nagu poleks seda kunagi olnudki. Aga midagi jäi. Miski, mis ei läinud koos selle ülekandega ära.

Tööpäev ise algas nagu tavaliselt. Või vähemalt ma püüdsin seda selliseks teha. Kõik oli justkui paigas, aga samas nihkes. Keha ei küsinud luba. Kõigepealt tuli kerge pearinglus. Selline, mida saab ignoreerida. Siis iiveldus — aeglane, hiiliv. Nagu oleks midagi sees paigast ära, aga sa ei saa aru, mis täpselt. Kõndimine muutus ebakindlaks. Sammud ei allunud enam minu kontrollile. Põrand tundus kõikuvat, nagu seisaksin paadis, mitte põrandal. Keegi saatis mulle Teamsi mingi küsimuse. Ma vist vastasin. Või vähemalt arvasin, et vastasin.

Ja siis tuli see hetk, kus keha lihtsalt… lõpetas koostöö. Viimane selge mälestus on tunne, et ma ei suuda enam püsti püsida. Et maailm pöörleb, liiga kiiresti, liiga valesti. Iiveldus, mis ei olnud enam lihtsalt ebamugav, vaid kõikehõlmav. Nagu oleksin korraga midagi väga valesti teinud — füüsiliselt, pöördumatult.

Edasi on lüngad. Valgus, mis on liiga ere. Hääled, mis on liiga kauged. Ja lõpuks haigla. Tilguti. Valged seinad. Vaikus, mis ei rahusta, vaid rõhutab toimunut. Kaks ööd. Aeg seal ei liigu samamoodi. Ta ei veni ega kiirusta — ta lihtsalt on. Ja sina oled koos temaga, sunnitud lõpuks peatuma, sest keha ei anna enam muud valikut. Hiljem tuli diagnoos. Mikroinsult.

Sõna, mis kõlab peaaegu kahjutult, kuni sa mõistad, mida see tegelikult tähendab. Midagi murdus. Midagi, mida ei näe, aga mis muudab sind jäädavalt.

Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks või mulle kaasa tunneks. See ei ole see koht. Aga võib-olla on see koht mõistmiseks. Et vahel, kui tundub, et ma halan või virisen liiga palju, siis see ei tule tühjalt kohalt. Mõnel päeval kannad sa endaga midagi sellist kaasas, mida teised ei näe — ja mille mõju ei lõpe sel hetkel, kui raha on üle kantud.

Kui ma hiljem sellele hommikule tagasi mõtlen, ei ole see enam lihtsalt üks halb kogemus. See on nagu lõhe kahes maailmas. Ühel pool on argipäev — kohv, päike, rutiin. Teisel pool on midagi, mida ei näe enne, kui oled juba sisse astunud. Inimesed, kes kasutavad süsteemi, mis peaks olema ajutine abi, aga muutub relvaks. Surve, mis ei ole lihtsalt finantsiline, vaid isiklik, ründav, hävitav.

Ma ei väida, et kõik on sellised. Aga piisab ühest. Ühest hommikust. Ühest inimesest, kes ei tunnista isegi seda lihtsat piiri — et kokkulepitud maksepäev tähendab tervet päeva, kuni viimase minutini, kuni 23:59ni. Ja ühest hetkest, kus piir ületatakse — mitte ainult seaduse, vaid inimlikkuse tasandil. Mõned võlad maksad rahaga. Mõned jäävad kehasse.

Paar lisanüanssi eraisikute laenude teemal

Järjekordne aastavahetus üle elatud ja uus aastaring alanud. Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal vaimselt täiesti tühi olnud ja paar nädalat pole mul olnud vähimatki isu mingeid postitusi kirjutada ega üldse mingeid sügavamaid mõtteid formuleerida. Aga eks need kõikvõimalikud halamised ja igasugused sisekaemused on niikuinii siin blogiveergudel iga nurga alt läbi lahatud, et selles mõttes mitte midagi uut siin polegi.

Täna teeksin hoopis ühe tagasipöörde ja räägiksin natuke veelgi detailsemalt nendest sotsiaalmeedia (Facebook, Telegram jne) kaudu levivatest eraisikulaenudest. Usun, et päris paljude jaoks on siin omajagu uut ja huvitavat informatsiooni ja teatud mõttes isegi ehk intriigi. Selle postituse valmimisele ja tõendite kogumisele on suure panuse andnud ka blogilugejad. Aitäh teile!

Nüüd aga siis asja juurde. Teatavasi on nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kehtiv selline määrus nagu GDPR (ehk siis maakeeli Isikuandmete kaitse üldmäärus). See paneb üsna detailselt paika, milliseid andmeid üldse tohib kolmandate isikutega jagada ja milliseid mitte. Ning juba eos saan öelda, et kogu see eraisikulaenude "turg" rikub seda määrust ikka kohe täiega. Alustades juba sellest, mis niigi kõigile tegelikult teada - isegi võlainfot ei tohiks avalikult üles panna (ometigi tehakse seda meeletult palju). Nüüd aga järgmiste "avastusteni", mida siis on aidanud paljastada (ja ka tegelikult tõestada, kui see kellelegi vajalik peaks olema, aga neid detaile ma hetkel avaldama ei hakka) siis eelpool mainitud kaasteelised ja blogilugejad.

Teadupärast üritab Eesti Vabariik juba pikki aastaid luua niiöelda positiivset krediidiregistrit, kus oleks siis kõigi laenuandjate ametlikud laenulepingud sees ja laenutaotleja peab andma laenuandjale loa sealt välja pärida, kui palju neid kohustusi juba üleval on (seejuures pole oluline, kas mõni leping on juba viivises ka või mitte). Kui riik ei suuda sellega kuidagi hakkama saada, siis eraisikutest laenuhaid on selle juba ammu ära teinud. Võib täiesti vabalt öelda, et tegelikult on Eestis olemas täiesti omaette tsunft - eraisikutest laenuandjate "liit", kes siis on omamoodi kogukond ning nad jagavad omavahel lahkelt infot, kellele ja mis tingimustel laenud välja on antud. Ning mis veel delikaatsem - nad jagavad omavahel üsnagi süüdimatult ka laenusoovijate pangakontode väljavõtteid.

Ehk kui te olete näiteks mõne Margusega just lepingu sõlminud ja proovite ka näiteks Aivo või Raini käest laenu küsida, siis tegelikult on kõigil juba teada, mis tingimustel te just Margusega lepingu sõlmisite. Ja ega need laenuandjad seda väga ei varja ka, teinekord ütlevad nad ka üsna otse, et kuule, sul on ju juba kaks lepingut teistega olemas, mis sa veel tahad. Ometigi peaks siin kehtima ju reegel, et privaatseid lepinguid ei jagata kolmandate osapooltega. Aga niimoodi see turg ja metsik lääs siis toimibki. Eks selle "teenuse" eripära ongi see, et laenuandjad on siin kindlasti oluliselt tugevamas positsioonis ja laenusoovijad sisuliselt peavad leppima nende tingimustega ja reeglitega, mis neile ette pannakse. Ideaalses maailmas ei tohiks sellist jama üldse eksisteeridagi. Minu kindel soovitus on muidugi see, et kui sul tõesti tekib vajadus sellise laenu järgi, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tõesti tahad sinna rattasse sattuda, see on oma olemuselt ikka ääretult õhuke jää ning oht sisse kukkuda on väga suur. Varem või hiljem oled sa olukorras, kuskohast justkui ei olegi enam väljapääsu.

Kaks projekti, üks missioon: võlgade varjatud maailmast rahatarkuse tulevikuni

Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt. 

Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette. 

Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse  koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija  ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).

Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.

Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru. 

Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad. 

• Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
• Laienda blogi teemaderingi
• Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad

Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!

FB eraisikute laenulepingute juriidiline lühianatoomia

Viimasel ajal on mu postitused kuidagi väga emotsionaalseks muutunud. Aga täna teen veidi asjalikuma ja kohe kindlasti ka praktilisema pöörde. Võtaksin koostöös meile juba tuttavate Peetri ja jurist Meelis Jürmaga ette reaalse näite Facebooki laenugruppides pakutavast laenulepingust.

Igaks juhuks jätan laenuandja nime siinkohal mainimata. Seda võin ehk lisada, et ka mina olen sarnastel tingimustel selle sama inimese käest laenu võtnud. Tean, et selle analüüsiga siin teatud mõttes teen ennastki lolliks (et mille kuradi pärast peaks üldse keegi sellistel tingimustel raha laenama?!), aga on nagu on, teinekord lihtsalt ei jää midagi muud üle.

Niisiis. Antud näites on laenusummaks 300 eurot ning laenuperioodiks 30 päeva.

Esimene "toredus" hakkab silma järgneva lepingupunktiga (kõik sõnastused on muutmata kujul pärit originaallepingust, et pöörata tähelepanu ka küllaltki kesisele õigekeelele, mida võiks ju niiöelda ametlike lepingute puhul justkui iseenesest mõistetavaks pidada).

• Laenusaaja maksab Laenuandjale Laenu koos intressiga ja teenus tasudega 450.00 eurot millest Laenu põhiosa on 300 eurot, Laenuintress on 40 Eurot ja Lepingu vormistamise tasu on 110 Eurot.

Kommentaar: Kohus nõuaks kindlasti kõikide nende summade ümbervaatamist ja vähendamist. Täiesti arusaamatu on lepingu vormistamise tasu 110 eurot 300-eurose laenu puhul. Laenuintress on samuti üle mõistuse suur, ca. 150% aastas. Juristi soovitus: maksta maksekuupäevaks tagasi 340 eurot ja kui laenuandja veel midagi sooviks, siis tuleks öelda, et mingu kohtusse.

Järgmised kolm punkti:

• Laenuandjal on õigus rakendada rahaline trahv Lepingust tulenevate tingimuste kinnipidamise keeldumise eest. Summas kuni 1000 eurot lähtudes mõistlikkuse piiridest.
• Laenuandjal on õigus küsida meeldetuletuse teavituse eest 100 eurot, peale lepingus määratud tagasimakse tähtpäeva
• Laenu tagastamisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kommentaar: Ma olen arvamusel, et kõik need lisad on ikka niivõrd proportsioonist väljas, et siin peaks kohus midagi ette võtma. See tundub vägagi olema vastuolus heade kommetega. Ja kui Te selliseid lepinguid sõlmite, siis palun ärge laenake enam või sõlmige normaalsed lepingud. Kõik need tasud pole mõeldud laenuandja rikastumiseks vaid intress peaks olema laenuandja kasu. Kõik muu on sisuliselt viisil või teisel kahjuhüvitised (leppetrahv, viivis). Maksimaalne viivis on tänasel päeval tavapäraste krediidilepingute puhul 0,06% päevas, st. et antud lepingu puhul on seda ületatud 33-kordselt!

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Alustuseks räägiksin natuke enda seisukohalt (kes ma ju samamoodi neid laene olen võtnud) - väga keeruline on siin midagigi mõistlikku näha, aga kahjuks on teinekord reaalsed olukorrad sellised, et ei jäägi lõpuks midagi üle, kui selliste tingimustega nõustuda. Kuigi, mis seal salata, eks parema meelega tasuks neid intresse (tõenäoliselt oluliselt mõistlikemal tingimustel) oma sõpradele või lähedastele, aga siin tulevadki mängu juba igasugused emotsioonid - kui mul on ikkagi kohe nüüd mingit summat vaja, siis vaimselt on lihtsam raha küsida nende šaakalite käest (kuigi täiesti selgel teadmisel, et see on rahatarkuse mõttes ülim lollus) kui tülitada mõnd sõpra (lisaks muidugi see hirm ka, et mis reaktsioon sealt tulla võib ning muidugi pole ju kindel, kas üldse raha sealt saabki).

Juristi kommentaar:  Kas selline leping on seaduslik? Leping on vähemalt osaliselt seaduslik ja ilmselt üsna mitmetes osades vaidlustatav. Saab nõuda nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi (lepingu p 2.6) ja ebamõistlikult kõrge viivisemäära (lepingu p 3.1) vähendamist VÕS § 162 alusel. Samuti ei saa välistada, et intressinõue võib olla vastuolus heade kommetega. Seadus käsitleb üksikasjalikult vaid tarbijakrediidilepinguid. Tavalise laenulepingu regulatsioon on väga pealiskaudne, kuid minu nägemus on see, et kõiki laenuandjaid ja laenusaajaid sõltumata lepingu liigist tuleks kohelda võibolla mitte absoluutse võrdsusega, kuid vähemalt mingi ligilähedasegi võrdsusega. See omakorda tähendaks, et ka kahe füüsilise isiku poolt sõlmitud laenulepingus ei saa laenuandja küsida kõike, mis pähe mahub vaid nõuded peaksid jääma ikka terve mõistuse piiresse. Selles lepingus seda ilmselgelt ei ole ja ilmselgelt on need täiendavad summad suuremas osas rikastumise kui kahju hüvitamise eesmärgil. Igati põhjendatud on, et laenuandjale tagastataks saadud põhilaen 300 eurot. Leping, ükskõik kui perversne see näib ei saa tühine olla selles osas, sest juhul, kui raha on laenusaajale üle kantud ja tal ei tuleks saadut tagasi anda, siis seadustaks selline olukord kuritegevuse st laenuandja vara omastamise laenusaaja poolt põhjendusel, et leping ei kehti. Ja ka kehtetu lepingu alusel saadu peavad pooled teineteisele tagastama. Kas ja kui palju kohus mingeid lisasid vähendab ja võibolla jätab hoopis mingi lisa välja mõistmata, see on muidugi kohtu otsustada, aga põhimõtteliselt on võimalik seda kohtult nõuda. See et füüsiliste isikute vahelised laenulepingud on seaduses väga pealiskaudselt reguleeritud ei võta kohtult kohustust kohtuasi lahendada ja omalt poolt saab kohut suunata. Kokkuvõtteks - ilmselgelt on see laenuleping perverssus.