Idiootidest meie ümber, investeerimisest ja logelemisest rääkimata...

Viimase paari aasta jooksul olen ma väga palju muutunud. Kuigi tõele au andes, on kõik need muutused olnud ennekõike sisemised - eks väliselt on ka ilmselt nii mõnigi korts näkku juurde tulnud ja ka kaalunumber on siiasinna kõikunud, aga suures plaanis on just hingelised ja vaimsed arengud olnud need, mis mind viimasel ajal on määratlenud.

Loomulikult on suuremalt jaolt kõik need muutused olnud tingitud mu enda jamadest ning nendega võitlemistest. Inimene on juba kord selline, et suured kriisid panevad tegutsema ja uusi suundi otsima. Sest me ju oleme juba kord sellised üsna head kohanejad ning vähemalt teoorias ka tegelikult alati lahenduste otsijad. Ainus küsimus on siin selles, kas need lahendused, mida leiame, on pikaajalise mõjuga või aitavad meil lihtsalt järgmise päevani ära elada.

Tegelikult ongi just kaotused ja tagasilöögid need, mis meid inimestena arendavad. Vähemalt siis, kui suudame neist õigeid järeldusi teha ning saadud madalseise õppetundidena võtta. Loomulikult ei saa inimene aga alati päris üksinda, väliste abijõududeta hakkama. Vaja on ka mõtteid, ideid, lisatõukeid, mis tulevad mujalt. Vahet pole, kas need on siis head sõbrad, psühholoogid või ka mõned head raamatud. Ning just raamatutest tahaksingi natuke rääkida. Minu viimase aja lektüür on olnud üsna erinev võrreldes sellega, mida varasemalt olen lugema juhtunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi olin üsna suur ilukirjanduse sõber - ilma erilise häbitundeta tunnistan, et muu hulgas lugesin näiteks läbi kõik Harry Potteri raamatud. Nüüdseks on aga mu öökapile pigem maandunud erinevad eneseabi ja sellised üldised "paremini elamise õpetust täis" olevad raamatud.

Ilma pikema sissejuhatuseta mainin ära kolm raamatut, mis mind sel aastal kõige rohkem on kujundanud või lihvinud - "Idioodid minu ümber", "Loovusest ja logelemisest" ning "Alustava investori käsiraamat". Esmapilgul võib see valik tunduda kuidagi kaootiline ja täiesti omavahel seosetu. Kuid reaalsuses on need mu mõttemaailma ikka väga palju aidanud korrastada, igaüks oma nurga alt ja minu meelest moodustub neist kolmest raamatust täiesti ideaalne tervik. Kohe selgitan lähemalt.

Ma ei ole mitte kunagi olnud eriline inimeste inimene. Meie ümber on minu hinnangul meeletult palju rumalust ja see paneb mind vägagi tihti inimestest eemale hoidma. Võimalik, et ma olen olnud liiga kriitilise meelega ja teatud mõttes isegi ebaõiglane ja pealiskaudne. Selle kõige osas sain ma aga valgustatud läbi "Idiootide" raamatu. See, kui mõnusalt selle raamatu autor ära kirjeldab igasugused erinevad inimtüübid, kuidas võiks olla võimalik nendega koos asju ajada, nende eripäradega leppida või neid lihtsalt paremini mõista. Seejuures on tegelikult ikkagi paratamatu, et leidub alati ka neid, kellest tasubki eemale hoida. Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja see aitas mul just hingeliselt saada paremaks inimeseks, empaatilisemaks inimeseks. Selle raames sain ka iseenda kohta mõtted ja emotsioonid kuidagi konkreetsemaks ja selgemaks. Ehk siis, et kuigi meie ümber on palju idioote, siis paratamatult oleme me ju ise ka vähemalt kellegi jaoks idioodid. Nii palju kui palju on inimesi, nii palju on ka arvamusi ja meelsust, maailmapilte. Teatud mööndustega suutsin pärast seda raamatut isegi EKRE-sse kuidagi leplikumalt suhtuda, kuigi varem sisuliselt vihkasin kogu seda kampa ikka täiega. Teine mind lihvinud raamat on Jaan Aru meistriteos. Kuigi võiks ju mõelda, et logelemine ja molutamine peaks olema iseenesest mõistetavad ja selle jaoks ei ole ju ometigi raamatut vaja kirjutada ega lugeda, siis oskas autor siin välja tuua hästi olulisi pisidetaile ja nüansse, mis juhtudel võiks selline lebotamine olla tõeliselt nauditav ja teatud mõttes isegi siis niiöelda "välja teenitud". Eestlane juba paraku on selline rabeleja. Juba väiksena öeldakse meile, et kuule, mis sa passid niisama, tee midagi kasulikku. See vist on meie kultuuri osa. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Aga reaalsus on see, et pikaajalise teovõime säilitamise nimel tuleb aegajalt justnimelt võtta neid puhkehetki. Siit annaksin ka ühe väikse filmisoovituse - vaadake ja nautige Fred Jüssist tehtud filmi "Olemise ilu", mis räägib sellest niisama olemisest, mis on meile tegelikult äärmiselt oluline ja tähtis. Vahepeal lihtsalt peab olema laisk. Kui kaks juba mainitud raamatut on minu jaoks täielikud ahhaa-efektiga ja nad on juba praeguseks täiega mu hinge ja teadvusesse pugenud (ning läbi selle mind ka meeletult muutnud), siis kolmas raamat on oluliselt praktilisem. Ning selle Taavi Pertmani tippteose läbitöötamine ja praktikasse viimine on mul endiselt veel pooleli. Kuigi teatud määral ma juba kompasin kogu selle investeerimismaailma stardiplatvormi, siis ega ma vähemalt esialgu väga kaugele veel jõudnud ei ole. Enne tuli hirm peale ning tänaseks on mu ainsaks rahaliseks investeeringuks III pensionisammas Tuleva fondis. Aga see kõik ei kahanda sugugi selle raamatu väärtust. See on üks väärt teos minusugustele algajatele. See aitab paremini mõista kogu seda maailma läbi praktiliste näpunäidete. Olgem ausad - eks igaüks oskab teoorias tarka juttu rääkida ja erinevaid mõtteviise propageerida. Aga algaja tahaks ikkagi alustuseks näpud mullaseks teha ja asju katsetama hakata. Ning selles osas on Taavi töö täiesti hindamatu.

Kõik need teosed tervikuna on minu jaoks inimeseks olemise märkimisväärsed tahud - mõistmaks ennast, mõistmaks teisi ning arendades enda mõttemaailma, saamaks paremaks ja ka edukamaks inimeseks. Samas, pean ma siiski nentima, et tegelikult on kõik meid ümbritsev maailm üks paras tõenäosusteooria. Sisuliselt iga sündmuse, iga valiku ette saaks panna mingi protsendimärgi - kui suur on võimalus, et selline asi juhtub. Nii on see armastuses, nii on see spordis, nii on see aktsiaturul nii on see kasiinoautomaadi taga. Väga harva on siin elus 100%-lisi võimalusi. Ainus, mida me ise mõjutada saame, on kogu selles tõenäosusteooria-virrvarris leida need õiged hetked ning teha oma sammudega meile soodsad sündmused võimalikult suure protsendiga juhtumisteks. Täielikku kontrolli ei saavuta me aga iialgi, alati jääb meid saatma ka juhuslikkus.

Järgmises postituses aga võtan juba luubi alla peagi lõppeva 2022. aasta. Seniks aga kaunist ja rahulikku pühadeaega! Slava Ukraini!

Taas sõltuvuse küüsis

Alustuseks väike definitsioon - sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Pean siinkohal tegelikult tunnistama, et sõltuvuses olek, selle sees viibimine, on tegelikult ääretult mõnus. Lihtsalt kained hetked on need, mil inimene mõistab, et see kõik on enesehävituslik. Samas, inimesed vajavad sõltuvusi. Oluline on lihtsalt ära tunda, millised neist on meile tegelikult kasulikud ja millised lootusetult kahjulikud.

Minu sõltuvused on alati olnud seotud mingi hasardiga. Mind ei ole mitte kunagi tõmmanud erinevate mõnuainete poole - suitsu, alkoholi või siis ammugi mitte narkootikumide poole. Minu ainsaks nõrkuseks ongi olnud see vaimne põnevus, mida pakuvad erinevad õnnemängud. Kusjuures, väga harva tegin ma oma spordiennustusi võistluste peale, mida ma ise kuskilt vaadata ei saanud. Minu jaoks ei olnud oluline lihtsalt see, et saan raha mängu panna ja siis hiljem vaadata, kuidas läks. Ma tahtsin näha sekund-sekundi kaupa, kuidas mu ennustus kulgeb. See muidugi tagas ühtlasi selle, et ma langesin sõltuvusse ka spordiülekannetest. Kahjuks või õnneks on see aga täiesti ühiskonna poolt aktsepteeritav tegevus - kohati on inimesed ju isegi uhked selle üle, et nad on tõelised tugitoolisportlased. Vahet ju pole, mis need sisemised eesmärgid tegelikult on, miks neid mänge või võistlusi nii pingsalt vaadatakse.

Aga olgu, see selleks. Kogu see eelnev jutt võib ilmselt natuke küsimusi tekitada (eriti natuke provokatiivse pealkirja koosmõjul) - et kas ma nüüd valmistan siin pinnast ette, et tunnistada, et olen taas hasartmängude küüsi langenud? Püüan siin ju justkui natuke end juba ette välja vabandada jne. 

Aga ei, õnneks see siiski nii ei ole ning tegelikult pole endiselt isegi mitte vähimatki kibelust tekkinud, et võiks kuskile panustama ronida. Aga teatud määral sõltuvusse olen ma langenud ikkagi. Minu uueks mõnuaineks on suures plaanis lihtsalt RAHA. Ühelt poolt tegelen ma väga kirglikult ja välja kujunenud skeeme kasutades oma võlgade klaarimisega. See on ikka uskumatult mõnus, kui ma saan oma Excelis järjest igal kuul oma laenusummasid vähendada, kuumakseid taaskord kollaseks värvida. Siis ma teen muidugi mõnuga enda jaoks igasuguseid kokkuvõtteid, joonistan graafikuid ning jälgin iga kuu, kuidas muudkui põhiosamakse osakaalud mu laenumaksetes suurenevad. Teisalt aga püüan võimalikult palju vaeva näha, et oma sissetulekuid suurendada. Kasvõi sent sendi haaval. Kuigi jah, päris pudelikorjajaks ma pole hakanud ja kogu oma tegevuse juures püüan siiski end füüsiliselt ja vaimselt ikka säästa ka. Pigem püüan ma järjest rohkem võimalusi leida minu jaoks nii tuttavast digimaailmast. Heaks näiteks ongi kasvõi need blogid, mis mulle reklaamide näol sente ja eurosid juurde toovad, ilma, et ma ise liiga palju pingutama peaksin. Suurim lisatuluallikas on muidugi juba suve hakul välja toodud lisatöö, mida üritan teha nii palju ja nii hästi kui vähegi võimalik. Kui algselt oli see minu jaoks lihtsalt selline meeldiv võimalus ootamatult mõni lisakopikas teenida, siis aja jooksul on see mulle vägagi meeldima hakanud ning olen mõistma hakanud, et seda hästi tehes on võimalik siin isegi kunagi ehk suuremgi tunnitasu välja kaubelda (sest muudan end nende jaoks oluliseks ning samal ajal omandan ise ka piisavalt kogemusi ja teadmisi, et seda kõike järjest paremini ja kvaliteetsemalt teha). Seejuures armastan ma oma põhitöökohta endiselt kordades rohkem kui seda lisaampsu. Seal lihtsalt on juba ka mitterahalised aspektid väga tugevalt mängus.

Ning tegelikult olen ma kogu selle rahasõltuvuse perioodi tõttu hakanud natuke isegi muret tundma oma tuleviku pärast. Mis siis saab, kui ma lõpuks oma laenud makstud saan? Sest hetkel on mul nii konkreetne tegevusplaan koos selgelt piiritletud eesmärkidega paigas. Ma tean, et see kõik kõlab omamoodi veidralt, aga just nii ma tunnen. Eks muidugi tuleb siis rahulikult ikkagi investeerimismaailmas ringi vaatama hakata. Aga jah, natuke tundmatu ja teadmata on see kõik. Ja eks ole see ju inimese loomuses, et teadmatus tekitab hirmu.

Ehk siis ma võiks oma viimaste aastate elu kokku võtta umbes nii - alustuseks pikk periood, kus ma hasartselt mäest alla lendasin, seejärel aeg, mil samasuguse kirega end mäele tagasi tiri(si)n ning loodetavasti toob tulevik mingi järgmise vahva perioodi, mil lähen uute sõltuvuste najal uusi kõrgusi vallutama. Peaasi on siinkohal ilmselt mitte liiga palju põdeda seda, mis minevikus tehtud ja samas mitte liialt ka muretseda seda, mida tulevik tuua võiks. Kõige suurem kirg ja sõltuvus võiks ju olla hoopiski elu ise. Nautigem seda!