Kuvatud on postitused sildiga emotsioonid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga emotsioonid. Kuva kõik postitused

kolmapäev, detsember 27, 2023

Kurbus ja tühjus

On mõtteid ja emotsioone, mida on ääretult raske jagada. Eriti, kui oled justkui endale mingi positiivsuse müüri ümber ladunud, pannes teisi ja ennastki uskuma, et kõik on hästi. Aga tegelikult ei ole hästi. Elu on täis tõuse ja mõõnasid, aga reaalsuses olen mina hetkel omadega kuskil sügavustes, väga sügaval. Vähemalt vaimselt on see nii ja see tahab vägisi mind maha murda. Mul on suur hirm tuleviku ees ning mind on vallanud meeletu ärevus...

Te võite ju selle kõige peale küsida, et mida ma närveerin ja paanitsen, kui mul on ju kõik kontrolli all. Aga tegelikult ei ole ka see päris tõene. Kui lihtsalt lugeda mu blogist mu postitusi ja selle alusel seda lugu enda jaoks lahti mõtestada, siis võibki mulje jääda, et mul on koguaeg kõik justkui ülesmäge liikunud. Muudkui aga näe vaeva ja küll need lahendused ka tulevad, eks ole. Aga reaalsuses on siin olnud päris mitmeid tagasilööke, millest pole ma julenud rääkida. Ma muudkui põgenen, ma muudkui võitlen oma sisemiste deemonitega. Kuid samas kardan ma, et varem või hiljem saavad nad mu ikkagi kätte. Ma justkui puhkan aegajalt ja on ju minulgi nädalavahetused ja pikemad pühadki, kuid kui need läbi on saanud, siis olen parimal juhul sama väsinud kui enne puhkust. Ma ei taasta enam mitte kuidagi oma energiavarusid.

Eks olen ma ju soovinud olla eeskujuks kõigile kaasteelistele. Näitamaks, et ka väga keerulistest olukordadest on alati väljapääs. Suurel määral usun seda ilmselt siiani. Aga ma pole enam päris kindel, kas minu olukorrast on üldse mingit mõistlikku väljapääsu. Mingit haletsust ma ei otsi ja noh, ennast teades, siis pusin ja võitlen ma niikuinii edasi ka siis, kui enam justkui pole millegi nimel võidelda.

Ma loen siin neid oma ridu ja pilk on tühi. Igasugused toredad sihid ja eesmärgid on justkui kadunud. Käib lihtsalt üks pimeduses kompamine lootusega, et äkki lähevad asjad paremaks. Aga tõenäoliselt ei lähe. Võib vist vabalt öelda, et mõnes mõttes on kohe lõppev aasta minu elu üks raskemaid, aga paraku võib karta, et järgmine aasta võib veel rängem tulla. Lihtsalt märgid on sellised.

Mind võib sõimata, mind võib kritiseerida, mind võib ka hüljata ja maha kanda. Aga kõige karmimad hinnangud endale annan ma ilmselgelt ikkagi ise. See pettumus ja kurbus viimaste aastate tegude valguses on lihtsalt nii sügaval minu sees kinni, et seda kannan ma arvatavasti elu lõpuni.

Lisan siia lõppu mõned mõtted Arturilt, kes võttis vaevaks mu Facebooki kontol minu öist esmast sisemist appikarjet veidi oma mõtetega rikastada.

"Sõltuvused, võlad, purunenud suhted ja üldine mainekahju viis mind hoopis uude ajastusse, milleks on aktsepteerimine, et jah tegin, jah olen süüdi aga need olid minu deemonid siin elus ja ma ei püüa seda enam kellelegi ilusamaks rääkida. Pärast pikka taastumise protsessi olen jõudnud taipamiseni, et paraku selles teatrimaailmas on kaheksal inimesel kümnest luukered kapis, mida varjutatakse teistele diagnoosi panemisel. Aga ausus on praktika ja ma kartsin paljudest tuttavatest ja lähikondlastest ilma jääda ja jäingi... see puudutas ka hästi lähedastest ilma jäämist, kuid nüüdsest elan pohhuismile lähedamale kui kunagi varem, sest kuskiltmaalt pole võimalik päästa suhteid, kui sind võetakse kui väsimatut kangelast, kellel justkui puudub õigus enda tunnetele ja madalseisudele. Leian aga, et hinge pimedasse kambrisse saab sukelduda lugupidamisega, sest deemonite vabastamine algab otsa ümber pööramisest ja nendega silmitsi olemisest, mis on ainult läbikogemise alguses hirmutav, sest see võib tuua esile sellise muutuse, mis ei ole sinu kontrolli all. No näiteks, kui tunnistasin esmalt võlausaldajatele, et sorry ma ei jaksa see kuu enam maksta, kuid mõistan su frustratsiooni, aga mul on ka raske ja vajan taastumiseks aega. Suhete osas olid suured raskused üldse rääkida, et mul elu oli väga p*s ning rahaliselt taastumine võtab aega rohkem, kui arvasin. Ühesõnaga tunda madalseisu tagamaid ja mitte neid karta, sest inimese kaitserüü ei taha, et inimene kogeks halbu tundeid aga seal see pärl peitubki, et selle ängi taga on tegelik vabastus pingele."

teisipäev, november 21, 2023

Novembrilõpu mõtete pundar

Tänane postitus saab olemas selline paras segapudru. Püüan veidi kokku võtta oma viimaste nädalate emotsioone, neid enda jaoks natuke lahti mõtestada. Samuti kirjutan veidi ka võlgade ümberkujundamisest, mis järjest rohkem ja rohkem kuidagi populaarsust on hakanud koguma (ning pean selle juures nentima, et see on väga hea variant oma võlgade sasipundar ära klaarida). Ning lisaks on mul hea meel märkida, et üks natuke vaikellu jäänud võlablogija on tagasi uute postitustega (seejuures kirjutab temagi just eelpool mainitud kohtulikust võlgade ümberkujundamisest). Samuti tuleb hästi põgusalt juttu ka positiivsest krediidiregistrist ja minu väikesest panusest selle vormistamisel.

Alustuseks aga siis jah natuke oma tunnetepuhangust, mis mind siin vahepeal eksponentsiaalsel kombel allavett tahtis tirida. Ausalt öeldes ei saanud ma tükk aega isegi lõplikult aru, mis mul siis õigupoolest viga oli. Aga sellisel veidi paradoksaalsel kombel oli põhjuseks see, et ma tundsin järjest rohkem hirmu selle ees, et kui peaks juhtuma, et ma ei suuda enam tööd teha, siis tegelikult mul justkui enam mingit muud väärtust polegi. Ma olen maha mänginud oma säästud ja mis kõige hullem - oma II pensionisamba. Ja need mõtted muudkui ketrasid minu sees ja tekitasid järjest seda ebakindlust, kurbust ning pettumust. Ning ajapikku hakkas see mõjuma ka mu töövõimele. Ma ei suutnud enam keskenduda, sest kartsin, et kui ma peaksin kaotama töö, siis olen ma lõplikult laostunud. Ehk siis vaikselt hakkasin ma oma hinges hävitama seda ilma milleta laguneks sisuliselt kogu mu kaardimajake kokku. Kuna mu päästerõngaks on mu palk, mille ma siin viimaste aastatega olen kätte võidelnud, siis jah, sellest pean ma igal juhul kümne küünega kinni hoidma. Ma ei ole sugugi kindel, et kui peaksin uuesti kuskile kandideerima, siis midagi samaväärset ealeski saaksin. Jah, loomulikult saaksin ma peagi uue töökoha, aga kardan, et mitte nii hea palgaga. Seega, kokkuvõttes ega ma poleks tohtinud endale väga pikemat madalseisu lubadagi, see oleks varem või hiljem mu tööviljakusele mõjuma hakanud juba sellisel määral, et oleks ka töökaaslaste seas tähelepanu pälvima hakanud (kuigi ei saa muidugi välistada, et mingeid märke ma endale teadmata juba välja saatsin ka). Igal juhul oli see kõik üsna ehmatav ja kainestav. Olgem ausad - madalseisud on sellises pidevas pingeseisundis kerged tulema, aga reaalsuses ma end neid endale väga pikaajaliselt lubada ei saa. Ma ei saa aega maha võtta ja end vaimselt terveks ravida, vähemalt mitte veel. Ning lisaks on tegelikult just töö see, mis aitab mul ka mõtteid nendelt võlamuredelt eemale saada.

Nüüd aga siis veidi kohtulikust võlgade ümberkujundamisest. See on teema, millele ka mina kunagi üsna lähedale jõudsin, ma täitsa hakkasin oma kava koos võlanõustajaga juba kokku panema, aga no siis tulid juba need pensionireformid ja sõbra laenuabi mulle appi, lõppu veel töökohavahetus ja ühel hetkel ei olnud see enam oluline. Kuuldavasti on inimesed aga järjest rohkem ja rohkem seda proovima asunud. Kuna võlglasi on meie seas pigem kasvavas trendis igasuguste kriiside ja muud majandusjamade tõttu, siis ilmselgelt pole lähiajal näha ka, et see protsess kuidagi aeglustuks. Tean, et siiani on Eestis päris palju võlanõustajaid, kes ei taha võlglastele seda ümberkujundamist soovitada. Aga kuuldatavasti on siin üheks suureks põhjuseks ka see, et see protsess nõuab võlanõustajalt oluliselt rohkem tööd ja bürokraatiat kui eraisiku pankroti teed minek. Nii ongi neil lihtsam inimesed saata sinna kõige tumedamale teekonnale. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti küsida niiöelda teist arvamust kuskilt mujalt. Ehk siis otsesõnu öeldes endale teine võlanõustaja leida. Minu meelest on peaaegu kuritegelik ja pahatahtlik, kui võlanõustaja juba eos võlglase lootused ümberkujundamisele maha kriipsutab. On teada ka selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus on kenasti kinnitatud see kava ka juhul, kus inimesel on üle 80000 euro eest kohustusi, aga sissetulekuid vaevalt 800 euro eest igas kuus. Ehk siis minu subjektiivsel hinnangul tasub see vaev ja pusimine ette võtta, kava kindlasti kokku panna ja lasta juba kohtunikul otsustada, kas see on adekvaatne või mitte.

Nüüd siis aga tahaksin veidi reklaami teha. Minu blogimise algusest on tänaseks möödas üle kolme aasta. Ning sisuliselt kogu selle aja on üks mu kaasteelisi olnud selline asjalik ja sisukas blogi nagu "Jah, ka mina olen võlgu!" Või siis nagu ma teda ise hüüan - KahVõlgu. Kui me kunagi alustasime oma blogidega, siis olime üsna sarnases seisus. Tänaseks aga on meie teekonnad arenenud täiesti erinevaid radu pidi. Kui mina leidsin oma päästenöörid teises pensionisambas, sõbra käest saadud laenus ja paremas töökohas, siis KahVõlgu valis just selle kohtuliku võlgade ümberkujundamise teekonna. Ning mis seal salata - see oli ainuõige otsus. Vahepeal oli tema blogi natuke nagu varjusurmas, ei tulnud sealt oma 4-5 kuud ühtegi rida, aga nüüd on ta tagasi ning mulle teadaolevalt soovib ta taas regulaarselt kirjutama asuda. Esimesed kaks värsket postitust on tal ka juba avaldatud ning need keskenduvad justnimelt ümberkujundamiskava protsessile ja sellele järgnenud elule ja emotsioonidele. Tasub minna ja need üle lugeda. Minu meelest väga hästi kirjutatud ja pigem kinnitab mu sõnu, et kui ikka seisud väga niruks kisuvad, siis see võiks alati päris asjalikuks õlekõrreks olla. Ma tean, et kui mul peaks mingi error juhtuma ja uuesti jamadesse langen, siis mina võtan ka kindlasti selle teekonna (uuesti) ette. Sest see on aus ja õiglane võimalus end uuesti reele saada ning selle juures siiski laenuandjatele mingigi summa tagasi maksta. Tahaksin siinkohal igaks juhuks üle rõhutada, et minu nägemuses peaks oma võlad alati võimaluste piires tagasi maksma. Minu eesmärk pole kunagi olnud kohustustest kõrvale hiilida ja kindlasti ei anna ma ka siin oma veergudel kunagi nõuandeid ega vihjeid, kuidas seda üldse teha annaks.

Tänase viimase teemana käsitleksin natuke ka paljuräägitud positiivset krediidiregistrit. Teadaolevalt tiksub see teema juba mitmeid aastaid erinevates ametiasutustes, aga no kohe kuidagi ei taha realiseeruda, eks ole. Kuid, mul on veidike selles osas ka siseinfot. Nimelt võttis siin paar nädalat tagasi minuga ühendust üks mu vana hea tuttav ning andis märku, et tema on üks neid, kes vaikselt selle registri osas tööd teeb ja maad uurib. Igal juhul lõppes see jutt sellega, et ma täitsin ühe väikse küsimustiku ja andsin ka oma mõtteid ja sisendi, et see register ikka võimalik hea ja reaalset elu arvestav saaks. Seejuures suutsin ma küsitleja jaoks ka ühe ootamatu infokillu õhku visata, mis tekitas ka veidi mõtteainet. Ehk siis, kas registri analüüsiga tegelevad inimesed on ikka välja mõelnud, mis saab neist inimestest, kes reaalselt meil tänapäeval elavadki laenulepingust laenulepinguni. Ning kellelt seejuures päeva pealt see võimalus ära võetakse, sest pärast positiivse krediidiregistri tekkimist ei ole ju enam võimalik oma pangakontode või mis iganes muude vahenditega susserdada. Ehk siis kas meie riik on ikka valmis selleks võimalikuks sotsiaalseks katastroofiks, mida see alustuseks põhjustada võiks. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab ja millal üldse võiks mingeid uudiseid/arenguid oodata.

Lõpetuseks aga siia üks veidi krüptiline lause ka mu enda viimaste päevade elust - kui hetk on õige, siis suudab inimene rääkida ka neid sõnu, mille puhul oli ta kindel, et vaikib igavesti.

esmaspäev, märts 27, 2023

Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.

neljapäev, märts 09, 2023

Närvimineku postituse järelkajad

Nädala alguses kirjutasin ma sellest, kuidas ma veidi närvi läksin ühe teatud võlglase ja tema käitumismustrite peale. Nagu ma ka selles postituses rõhutasin, siis suures plaanis on see ilmselgelt minu enda mure ja vaevalt, et tema sellest kuidagi muutub (kuigi tean, et tänaseks on see postitus ka temani jõudnud). Aga minu jaoks veidi ootamatult selgus, et minuga samamoodi mõtlejaid on päris palju ja sain täitsa palju vastukaja, mis kõik olid minuga sama meelt. Kui päris aus olla, siis juba mõnda aega pole mitte ükski mu postitus nii palju avalikku elevust ja reaktsioone tekitanud. Jagaksingi nüüd neid mõtteid teiegagi, sest need on mööda erinevaid blogisid ja ka ühes Facebooki grupis laiali, rääkimata ka mõnest e-mailist. Kuna meie riigis kehtib sõnavabadus, siis oma arvamust võib igaüks täitsa vabalt avaldada, kartmata, et sellest mingi jama võib tekkida.

Alustan aga hoopis sellest, et ma sain huvitava vihje, et ma olen justkui mingeid müügitingimusi rikkunud oma postitusega. Et väidetavalt olen avaldanud sellist infot, mis tegelikult oli kuskil maksumüüri taga peidus. Aga võin kõigile rahustuseks öelda, et kogu minu teave pärineb siiski täiesti avalikest allikatest (postituste kommentaarid jne) ning loomulikult ei saa ma mitte kuidagi mingeid müügitingimusi rikkuda, kui ma pole isegi ostutehingut teinud :) No ei hakka ma never-ever kellegi blogipostituse eest raha maksma (selle juures ei heida ma kuidagi inimestele ette seda, kui nad oma postitusi tasulisteks muudavad - täitsa vaba valik, aga mina lihtsalt ei ole see, kes nende eest maksaks).

Aga olgu, see selleks. Nüüd siis aga vastukajade juurde. Päris sõna-sõnalt ma neid siin kõiki üles loetlema ei hakka, pigem nopin neist lihtsalt tsitaadid välja.

  • "Jagan täielikult samu tundeid ja arvamust. Tema hoiak tundub olevat see, kuidas aidata vaesel võlglasel leida viise oma kohustutest kõrvale hiilida ja võlausaldaja elu võimalikult keeruliseks teha. Isiklikult (ei ole võlgnik ega võlausaldaja, aga lihtsalt naisena) on minu jaoks ka väga häiriv, et tema pikaaegsed võlad on tegelikult täitmata kohustused oma lapse ees ja sellegipoolest otsustas ta saada veel järgmise, mis teatud detaile arvestades jääb mõistetamatuks, ning pean seda kõike kokku väga vastutustundetuks. Meenus veel, kuidas ta kunagi on avaldanud imestust, miks elatisvõlglastesse suhtutakse halvasti aga kodulaenuvõtjatesse mitte. Umbes et võlg on võlg ja kõik ju üsna samal pulgal."
  • "Täpsustuseks - ta ei ole siiski 10+ aastat võlglane olnud, aga 7-8 aastat kindlasti. Muus osas olen täiesti nõus - ta elab oma fantaasia maailmas, kus ta on õudsalt tark ja tubli ja nii palju saavutanud, peaaegu et miljonäriks saanud. Ja teised on lollid ja argpüksid, et oma võlad ära maksavad ja meelerahufondi koguvad."
  • "Täiesti 100% nõus. Sellise suhtumisega inimene peaks teiste inimeste rahaasjadest väga kaugele hoidma. Veel vähem võlanõustajana töötama."
  • "Mulle tundub, et oled äkitse inimese eesmärkidest valesti aru saanud. Võibolla peaks ma ravile minema (või Meie mõlemad), aga mulle tundub see "nõustaja" läbis koolituse ainult selleks, et teaks kuidas laenuandjaid peedistada."
  • "Küsida nõustaja käest, kes ise jamas olnud a la 10 a ja välja pole tulnud.. Sry, ma ei usu ühtegi sõna."

Sellised näited siis erinevate inimeste arvamustega. Minu jaoks on aga see teema sellega ka lõppenud. Arvamused avaldatud, mõtted jagatud, lähme aga eluga edasi. Kaineid otsuseid ja valikuid! Väike taustauuring ei tee mitte kunagi paha.

esmaspäev, märts 06, 2023

Läksin natuke närvi...

Täna tahaksin ma rääkida ühest võlglasest. Teadlikult ei hakka ma mingeid nimesid või otseseid viiteid siin andma, kellest täpsemalt jutt, sest suures plaanis pole see lihtsalt oluline. Aga see inimene on reaalselt eksisteeriv ja kogu järgnev lugu püüab olla nii faktipõhine kui vähegi võimalik.

Selle loo peategelane on tänaseks võlglane olnud ikka väga pikki aastaid. Tegelikkuses ei ole selles muidugi midagi imelikku või erakordset - võlgadest jagu saamine võtabki reeglina väga palju aastaid. Aga mulle tundub (jah, kohati kaldun faktidest kõrvale ja avaldan ka oma mõtteid), et siin on tegemist olukorraga, kus see inimene teeb siiski midagi väga valesti, aga kuna tema enesekindlus ja eneseusk on nii kõrgel, siis ta ei mõista seda päris adekvaatselt.

Tänaseks päevaks on see inimene läbinud ka võlanõustaja koolituse ning saanud siis vastava kutse. Selle kohta mul info puudub, kui palju ta reaalselt neid (maksvaid) kliente endale leidnud on, aga kui nüüd natuke kainema pilguga vaadata - kas teie oleksite võlglasena huvitatud kuulama sellise inimene nõuandeid, kes pole ise 10+ aastaga võlgadest jagu saanud? Ning selle eest talle veel makstes? Või kas te oleksite nõus kasutama tasulist toitumisnõustaja teenust, kes on ise suures ülekaalus või lausa rasvunud? Noh, suures plaanis see ilmselt ei pruugi otseselt välistav tegur koheselt olla, aga kohe toon veel mõned argumendid, miks vähemalt antud juhtumil on see pigem siiski halb mõte. Et mitte öelda, väga-väga halb mõte.

Üldine rahatarkuse teooria ütleb, et inimene vajab sääste. Eriti tore oleks, kui kuskil eraldi pangakontol või sukasääres oleks vähemalt 3 kuu sissetuleku jagu vaba raha, niiöelda meelerahufondi. Et noh, iialgi ei tea ju, millal auto või pesumasin väikest remonti vajab. Eks väiksema sissetuleku korral on sellise fondi kokku korjamine muidugi problemaatiline ja keeruline, aga vähemalt võiks selle siiski endale eesmärgiks võtta. Ning selle juures siis iga hinna eest vältida olukordi, kus igapäevasteks kulutusteks tuleks sealt raha näpata. Selle kättesaamine võiks siiski piisavalt keeruline olla, et uitmõtete ajendil seda kasutusele võtta ei saaks. Tundub ju mõistlik jutt ja asjalik plaan? Minu meelest isegi ainumõeldav ja jätkusuutlikku elustiili tagav mõtteviis. Mida aga arvab antud asjast meie võlglane/võlanõustaja? Tema meelest ei ole sellel mõtet ja temal ei hakka arvatavasti seda mitte kunagi olema. Õnneks ei ütle ta selle juures, et ta samasugust nõu annaks ka teistele - hea seegi. Aga ohumärgiks võiks see ikkagi olla.

Selle inimese mõttemaailm on üles ehitatud natuke utoopilistele eesmärkidele, eriti arvestades tema enda olukorda. Ta unistab pidevalt passiivsest tulust ja sellest, kuidas ettevõtlus hakkab talle raha sisse tooma. Taaskord, iseenesest täiesti normaalsed ja toredad unistused. Aga kindlasti mitte võlglase jaoks. Eriti sellise tasandi võlglase jaoks, kelle võlad juba aastaid kohtutäituri käes, koos igasuguste arestide ja muude nõuetega. Selle kõige kõrval rääkida investeerimisest ja passiivsest tulust? Ning uskuda, et need on head mõtted, mida ehk ka teistele võlglastele võlateenuse raames pakkuda? See juba võtab mind natuke sõnatuks.

Siia lõpetuseks aga minu jaoks viimane tilgake, mis mind üldse seda postitust kirjutama pani. Ta võttis eraisikult laenu. Ning mitte lihtsalt niisama, vaid ikka kõige hullemast kohast üldse, kust seda võtta - ehk siis Facebooki laenugrupist. See on siis koht, kus intressid on sellised, et anna olla - a'la täna 100 eurot kontole, kuu aja pärast pead 200 eurot tagasi maksma. Rõhutagem veelkord üle - tegemist on võlanõustajaga. Aga sellega see lugu veel ei piirdu. Põnevaks läheb see asi sellega, et ta jäi antud laenu osas samuti võlglaseks. Lihtne loogika - kui sul on täna 100 eurot puudu, siis kuskohast sa kuu aja pärast 200 eurot järsku võtad? Ning selle asemel, et laenuandjaga mõistlikke uusi kokkuleppeid sõlmida, hakkas ta hoopis laenuandjat süüdistama selles, et nendevaheline leping on õigustühine. Et selle pärast tema ei maksagi rohkem kui sisuliselt ainult põhiosa tagasi. Ja olgu laenuandja sellega rahul. Justkui oleks keegi talle selle laenu peale surunud. Aga ta võttis selle ju täiesti vabatahtlikult ja oli laenu võttes tingimustega nõus. Kuhu me jõuame niimooodi või mis eeskuju see näitama peaks?

Kokkuvõttes on see võibolla minu enda isiklik probleem, et ma antud loos teatavaid rumaluse märke näen ja selle tõttu närvi läksin. Tõenäoliselt tema sellest ei muutu.

teisipäev, veebruar 07, 2023

Ooteseisund - varsti hakkab juhtuma...

Ma olen viimasel ajal langenud nagu mingisesse standby olekusse. Elu justkui veereb omasoodu, asjad vaikselt kulgevad, aga samas on mul lähikuudel ees ootamas mitmeid päris olulisi sündmusi ning see kõik on mind teatud määral nagu tarduma pannud.

Peagi peaksin ma teada saama oma järgmise poole aasta kodulaenumakse suuruse (siin võib karta päris suurt hüpet, sest hetkel kehtib mulle 0,7% Euribor, aga tänane seis on juba praegu üle 3,0%), lisaks on varsti võimalik jälle oma eelmise aasta tulud ära deklareerida ning rääkimata siis eriti olulistest ja pikaajalistest võimalikest muutustest - märtsis peaks mind ees ootama arenguvestlus koos palgajuttudega ning ka aastaboonuse suurus peaks siin hiljemalt märtsi lõpuks selguma. Seega, on mida oodata.

Ning kui sellised rahalised ootused korraks kõrvale jätta, siis ootan ma väga suure elevusega ka siin hiljuti mainitud Levila artiklitesarja spordiennustusmaailma varju- ja rõõmukülgedest. Kusjuures siin ei oska ma isegi ette kujutada, kas sellest saab ka üldsuse jaoks midagi olulist või mitte. Vaadates, et Levilal on näiteks Facebookis siiski üle 8600 jälgija, siis võib eeldada, et mingit tähelepanu see siiski võiks ikka pälvida. Teatud ärevusega muidugi ootan või isegi natuke kardan neid võimalikke vastukajasid ka, mida see kõik kaasa tuua võib - anonüümsed kommentaatorid on reeglina üsnagi halastamatud.

Ja no eks siis ootan muidugi igasuguseid lokaalsemaid ja globaalsemaid suure maailma asju ka - Riigikogu valimisi, Ukraina sõja edasist kulgu, suvesoojust ja kõike muud sellist. Aga noh, need on juba sellised üleüldised teemad, mis meid kõiki suuremal või vähemal määral mõjutavad.

Muidugi ei peaks ma üldse mingi ootamisega üldse tegelema, niimoodi võib elu elamata jääda. Aga no mis sa teed - hetkel need asjad mul kuidagi väga tugevalt hinge peal on. Pealegi tuleb ju ilmselt suures plaanis rahul olla, et on vähemalt, mida oodata. Kui niimoodi analüüsima hakata, siis on mu elu ju viimastel aastatel siin liigagi huvitav ja kõrgete pööretega olnud. Vahepeal võibolla kulubki ära lihtsalt ootamine ja niisama tiksumine.

Lõpetuseks üks muusikaline etteaste logelemisest ja mitteviitsimisest, minu tuju teeb see lauluke igal juhul alati lausa imeväel palju paremaks, soovitan! 

https://www.youtube.com/watch?v=B2EI65ZEqYQ

esmaspäev, november 28, 2022

Energiast, aga mitte elektrienergiast

Me kõik vajame oma funktsionaalseks toimimiseks (ehk siis teisisõnu elamiseks) energiat. Ning seejuures ei pea ma sugugi silmas seda praegu nii aktuaalset teemat nagu elektrienergia. Kuigi olgem ausad - tänapäeva inimesed on üldjuhul ka ilma elektrita üsna abitud.

Mina räägin antud hetkel ennekõike inimese enda sisemisest energiast. Sisuliselt võiks seda võrrelda ka motivatsiooniga. Kas sul on peal see soov ja tahe midagigi teha, üles ärgata, täita mingit päevakava, teha neid asju, mida ülemus või vastav projekt parasjagu ette näeb jne jne. Mis on see sisemine miski, mis sind tegutsemas hoiab ja mis teinekord lausa naeratamagi paneb. Praegusel pimedal ja masendaval aastaajal on muidugi seda tuhhi tegelikult eriti raske leida. Eriti, kui kõik hinnad kuskil poes või arvetel muudkui rallivad, aga palk seisab paigal. See kõik tekitab paratamatult enamusele meist pigem seda vastikut negatiivset energiat. Ning selle kõigega võitlemine on ikka paras väljakutse. Ega ilmaasjata ei öelda, et inimesed on katki. Sest pidevalt tuleb uksest ja aknast ning igasugustelt ekraanidelt pigem mingi pläusti. Kujutan ette, et selle kõige üle tunneb head meelt ainult üks rühmitus (teate ju küll - see neljatäheline matside kollektiiv).

Meie energia on üsna üksüheses seoses meie emotsioonidega, meie tujudega. Ideaalne oleks olukord, kus me suudame olla õnnelikud ka ainult iseendaga koos olles. Kuid paraku ei ole see sugugi lihtne, sest inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning me kõik oleme suhtes sellega, mis meid ümbritseb - olgu need siis teised inimesed, päikesekogus, temperatuur, naabrite mõistlikkus või mis iganes asjad või olendid veel.

Ilmselt iga hasartmängur teab, kui muutlik võib see energiatase olla. Enamasti on muidugi mängusõltlane lootusetult masenduses ja kui asi on lähedaste eest salajas, siis kulub meeletult energiat ainuüksi sellele, et vähemalt väliselt stabiilne näida. Samas võivad teinekord ootamatud ja suured võidud ebaloomulikku võiduefooriat tekitada, mida siis teatud mõttes samamoodi tuleb kontrolli all hoida. Kui ikka õnnestub näiteks 50 eurost mõne tunniga 1000 eurot kokku kraapida kuskil online kasiinos või ennustusportaalis, siis kaine mõistus võib jalga lasta küll. Mis siis, et tegelikult eelmise 10 päevaga on võibolla sama palju raha maha mängitud ja poleks tahtnud enam hommikul ülessegi ärgata. Täiel määral suudavad seda ebastabiilsust mõista ilmselt ainult teised mängurid. Tavainimese jaoks jääb see tihtipeale täiesti hoomamatuks.

Üks omaette teema on minusuguste introvertide energiatase, sest me olemegi juba oma olemuselt palju loiumad ja teiste jaoks ka täiesti tuimad. Aga loomulikult on meil ka omad emotsioonid ja tujud, aga meie energiahulk sõltub suuresti meist endist. Introverdi parim sõber lihtsalt peab olema tema ise. Teistmoodi see arvatavasti ei toimikski. Minu enda sisemised mõtted ja sügavamad analüüsisessioonid (neid tuleb ikka väga tihti ette) on need, mis mulle seda tahtejõudu annavad. Teinekord annab energiat kasvõi see, kui piilun oma laenukohustuste Excelisse ja näen seda progressi. Introverti peetakse üldjuhul õnnetuks ja igavaks inimeseks, sest väga harva on selline sissepoole elav inimene särav seltskonnatäht.

Ma olen tegelikult ülimalt õnnelik, et ma enda jaoks kogu selle bloginduse leidsin. Sest see on minu moodus oma mõtteid korrastada, saada mingitki peegeldust oma hingesoppides olevatele emotsioonidele ja ajus peituvatele hirmudele-rõõmudele. See kõik annab mulle seda nii vajalikku lisaenergiat. 

Samas olen ma natuke ka oma introvertsuse ohver. Sest on hetki, mil ma sooviksin oma tundeid ka päriselus paremini väljendada. Et suudaksin olla paremini kellelegi toeks, kedagi õpetada või juhendada. Et suudaksin kellelegi enda poolt seda energiat juurde anda. Kuid siin jääb mul paraku oskustest, julgusest ja millest iganes veel puudu. Neid hetki mu elus ikka jagub, kus hiljem kodus olukordi analüüsides mõtlen, et oh - seda oleks pidanud ütlema või toda tegema. Neid kahetsushetki ikka jagub ning eks seegi sööb seda sisemist energiat. Paraku pean ma aga nentima, et kardetavasti selles osas ma enam ei muutu. Ainus küsimus ongi siin, kas ma suudan lõpuni leppida sellega, kes ma siis tegelikult olen.

Loomulikult on kõik need minevikus tehtud suured vead ja kaotatud hiigelsummad mu enesekindlust kõvasti raputanud. Usun, et tegelikult kulub veel aastaid, mil päriselt terveks saan. Tänaseks olen küll kogu sellest jamast suures osas toibunud ja olen taastanud vähemalt eneseusu sellesse, et ma suudan sellest kõigest lõplikult välja tulla. Aga see energiakulu on tohutu. Kusjuures tegelikult olen ma päris palju lisaenergiat ja lisamotivatsiooni saanud ka nendelt inimestelt, kes on mulle väljendanud, et minu olukorrast lihtsalt polegi võimalik välja tulla (eesotsas siin blogiski päris palju mainitud Taaviga). Usun ja loodan, et need hinnangud pole olnud otseselt pahatahtlikud, aga jah, seda tõestamist ja selle nimel tegutsemist on mul ikka omajagu olnud.

Mis sulle energiat annab? Mis sind motiveerib? Mis sind tegutsemas hoiab?