Teisipäev, juuli 26, 2022

Tagasilöökidest paranemise teekonnal...

Tänast postitust pani mind kirjutama ootamatult saabunud kirjade laviin (OK, OK, mitte nüüd päris laviin, aga no 3 kirja ikkagi), mis kõik justkui ühe ja sama sisuga. Kuidas küll oma hasartmänguga seotud tagasilöökidega hakkama saada ning kuidas neid eos juba ära hoida. See on tegelikult üks ülimalt ränkraske teema. Ega siin mingeid kuulikindlaid lahendusi kahjuks polegi. Sest mänguri sees olev deemon on ääretult kaval ning suudab peaaegu alati leida need nõrgad kohad kaine mõistuse teekonnal.

Jah, muidugi võime me siin igasuguseid piiranguid ja limiite endale seada, aga paraku on reaalsus see, et lõplikke takistusi polegi olemas. Kui inimene ikka vaatamata kõigele on endale pähe võtnud, et tema peab mängida saama, siis leiab ta ka need võimalused. Sisuliselt saame me oma kainetel hetkedel tagada vaid seda, et see mängima pääsemine oleks võimalikult ebamugav, tüütu ja võibolla isegi natuke ebaseaduslik. 100%-list kaitset aga olemas ei ole. 

Üks tõhusamaid meetodeid on tegelikult hoopis inimlikku laadi tõke. Sa lihtsalt leiad endale usaldusisikud, kellele sa oma loo ja oma sõltuvuse ära räägid. Ning palud neil aegajalt sind natuke nagu isegi kontrollida. Et noh, kuidas seisud on - kas oled vahepeal mänginud ka? Omaette meetod oleks muidugi ka kogu oma rahaajamise (pangakontod jne) näiteks elukaaslase või mõne muu lähedase inimese kätte andmine (ehk siis keegi reaalselt vaatab aegajalt, mis su pangakontodel toimub). Eks ka siin on omad turvaaugud sees, millest võimalik mööda hiilida, aga ikkagi on see üks üsna tõhus ja ilmselt ka päris radikaalne variant. Aga usun, et suures plaanis töötab. Iseasi, kui paljud on end üldse selliselt võimelised avama ja kogu oma elu kellegi teise ette laduma. Sisuliselt oleks siis tegemist ju sellega, et sa lubad kellelgi enda järel nuhkida.

Lõpuks sõltubki tegelikult kogu see värk sellest, kui suur on inimese reaalne sõltuvus ning kui karmilt see teda juba rajalt on maha tõmmanud - mis probleeme tekitanud (tujud, emotsioonid, võlad). Ning suur ja oluline aspekt on siin loomulikult ka sõltlase enda soov sellest jamast üldse jagu saada. Hästi oluline on siin ka mõista seda, et inimene, kelle kaaslane on sõltlane, ei muudaks end ise kaassõltuvuse ohvriks. Mängur tuleb spetsialisti juurde saata ja saada. Ning reaalselt tulebki kogu kuur läbi teha - ei tohi mõelda, et ah, mis ma seal enam ikka käin, ma olen juba ju terve. Samuti on vajalik ka see, et kaaslane saaks abi ning nõu, kuidas kogu selle kupatusega hakkama saada.

Mulle on natuke isegi ette heidetud seda, et noh, mis sul ka viga, sul ju hea sõber tuli appi ja klaaris asjad ära. Aga tegelikult ei olnud see sugugi nii. Loomulikult oli sõbra laen väga oluliseks tõukeks, aga samas moodustas see siiski kokkuvõttes vaid viiendiku mu saastalaenude summast. Ehk siis kokkuvõttes tulid siin mängu ikkagi ka teised tegurid, mis mind taas rajale aitasid. Ühesõnaga, see teekond reeglina ei ole selline, et andke palun vaid mingi suur laenusumma ja siis ma enam mitte kunagi ei mängi. See on üks meeletu töö iseendaga, väga sügav sisekaemus. Mis mind ikkagi üldse mängima ajas?

Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa. Ning inimese tugevust näitabki ehk see, et ta suudab neid endale ja ka teistele üles tunnistada. Kuigi teab, et reeglina toob see kaasa halvakspanu ja võibolla lõpuks isegi hülgamise. Aga paraku on see protsessi osa. Ilma aususe ja avatuseta terveks ei saa. Ning lisaks peab arvestama ka sellega, et kiiret paranemist pole siin loota. See võtab aastaid, palju aastaid.

Esmaspäev, juuli 18, 2022

Murelik kooner

Käes on suvi, mõnus puhkuste aeg ja värki. Ka mina olen siin vahelduva eduga puhkuste lainel ja viimastel nädalatel väga tihti enam arvuti taha pole sattunudki. Ja juba ette võin öelda, et sellist natuke kaootilisemat aega tuleb veel vähemalt kuu aega. Võiks ju seda kõike nautida ja akusid laadida, eks ole. Aga no... ma ei tea, mingi jama on minuga. Miski hingeseisund või asi ei lase hinge vabaks. Koguaeg on tunne, et mingi ora oleks kuskil sees, mis muudkui kriibib. Seejuures ei tea ma ise ka täpselt, mis värk on.

Elu on näidanud mulle, et ma vajan rutiini. Ma olen selline üsna klassikaline inimene, kes tahaks pidevalt kahe jalaga maa peal olla. Igasugused riskialtid tegevused ja sarvede mahajooksmised ning muud möllud on mul kõik juba ammu selja taha jäänud. Ma ei vaja seda, ma tahan mõnusat, vaikset kulgemist. Nautida looduse ilu, linnakärast eemalolekut jne. Vabalt võib ka öelda, et kogu see mänguriaeg tõmbas minust välja viimasedki soovid mingeid suuri riske siin elus ette võtta.

Teatud mõttes on minust saanud ka pesuehtne kooner. Eks ma mingeid kulutusi ikka teen ja oma kohustusi täidan eeskujulikult (kõik arved ja maksed tasun alati esimesel võimalusel). Aga näiteks kasvõi toidupoes käies (enamasti mõnes meie suurketi e-toidupoes) kaalun ma tavapärasest oluliselt kauem, otsin muudkui igasuguseid sooduspakkumisi jne. Igasugust kaalumist ja hinnavõrdlust on mu ellu tulnud oluliselt rohkem kui varem. Kuigi mu rahaline seis seda otseselt ei nõua. Ning tegelikult on ka puhkused vähemalt hetkel natuke piinavaks muutunud, sest teadupärast on need just sellised perioodid, mil on eriti palju aega, võimalust ja põhjust raha kulutada, rääkimata igasugustest väljasõitudest ja muudest värkidest. Suures plaanis on selline koonerlik ja säästlik käitumine ilmselt ka õige ja vastutustundlik, sest räägitakse ju ikkagi, kuidas suurem majanduskriis ja rasked ajad on tulekul jne. Aga tegelikkuses on see natuke nagu vastuolus mu enda olemusega. Eks ilmselt see viimaste aastate meeletu rahapõletus spordiennustusportaalides ja hilisem, siiani kestev hingekriipiv intresside tasumine on lihtsalt mu vaimu sisse omad sügavad jäljed jätnud. Need pidurdused, mida suure hirmuga viimasel ajal teinud olen, on mu mootori ilmselt natuke kinni jooksutanud. Lisaks hirmutatakse ka kasvõi Euribori tõusudega ning olgem ausad, see vaikselt hakkab ka minu pangakontole jõudma. Mul on kodulaen selline klassikaline 6-kuulise Euribori fikseeringuga. Ning viimati fikseeriti seda mul veebruaris, mil see oli veel kenasti alla 0, täpsemalt -0,499. Augustis saan siis veel viimast korda seda rõõmu tunda. Septembris tuleb aga Euribor paratamatult ka minu kodulaenu graafikule kallale. Juba praeguseks on see korralikult üle 0 tõusnud - 0,532. Ehk siis mõne kuuga on see üle ühe protsendipunkti võrra tõusnud. Aga samas, ega midagi teha pole ka. Tuleb see kõik üle elada.

Õnneks on mul kuidagi õnnelikult läinud aga elektrilepingu osas. Ma olen algusest peale siin valdkonnas olnud börsivälist usku. Ning eelmise aasta oktoobris sain oma elektripakkujalt järjekordse uue kolmeaastase perioodiga fikseeritud hinnaga lepingu. Maksan 10 senti/kwh. Seega, toogu see sügis elektri osas mida iganes, minu hind peaks paigas olemas. Ei ole vist kuidagi näha, et see börsihind ligilähedanegi oleks sellele, mis hinda mina maksan. Tundub, et vahel võib isegi vedada ka.

Aga suures plaanis jah, ma ei tea, ärevus ja hirm on hinges. Mul on tunne, et praegu vist ei ütleks enam isegi Ansip, et just sellises kriisis ta elada tahakski. Eks ma olen muidugi üks paras ülemõtleja ja ülemuretseja ka. Aju muudkui genereerib igasuguseid mõtteid, mis kõik võiks juhtuda ja mis need kõige hullemad stsenaariumid olla võiksid. Peaks end kuidagi suutma vabaks lasta. Tegelikult on täna, siin ja praegu kõik täitsa hästi. Mingit abi või hingerahu pean ma kuskilt otsima ja leidma. Aga ma veel ei tea lihtsalt, mis see kõik täpsemalt olema peaks. Aga samas, mis mul muud ikka üle jääb, kui edasi kulgeda ning proovida päev päeva järel end taas uuesti korralikult käima saada.

Pühapäev, juuli 10, 2022

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Kolmapäev, juuli 06, 2022

Ausalt ja avameelselt mängurluse järelmõjudest: Joel-Gustav

Tänane postitus on teatud mõttes natuke nagu järg mõned nädalad tagasi avaldatud jutukesele sellest, kuidas teistel selle blogiga kokkupuutunud inimestel läheb. Seal mainisin ma muuseas ka seda, et teiste hulgas saatsin ma oma küsimused ka Joel-Gustavile. Tookord jäi mul postituse ilmumise ajaks tema vastus saamata. Kuid nüüd, nädal aega tagasi, potsatas mu postkasti ka tema pikem ja põhjalikum eneseanalüüs. Ning tema lahkel loal avaldan selle muutmata kujul. Mõtteainet peaks siin omajagu olema. Minu poolt suurimad tänud Joel-Gustavile selle ausa ja avameelse intervjuu eest.

Kuidas sul läheb?
Tahaks öeda, et mul läheb üli hästi aga tegelikkuses see päris nii pole. Jah võlgnevusi pole aga antud olukorra taastamine võtab ikka aega. Hinges on ikka tühjus mida kõike on perele tehtud. Pole ju päris oma kodu enam vaid üürikas. Ja hetkel kogu see üürituru olukord, kaua olla saab ja millal üüri tõstetakse. Riski värk. Samas on maailmas sellised ärevad ajad mis teevad eriti ettevaatlikuks ja ebakindlaks. Mulle tundub, et võlgnik oli olla lihtsam kuna teadsid täpselt mis saab ja mis on tulevik kui ennast kokku võtad. Hetkel teadmatus. Kahjuks on tekkinud antud pingetest ka terviseprobleemid millega tegelen ja see võtab kõik ikka aega kuna vaimne pool on katki.

Kuidas sul tänaseks võlgade ja inkassodega seisud on? Mis sind lõpuks sellest kõigest välja aitas?
Tänaseks olen saanud kõikidest võlgnevustest vabaks. Aitas olukorra kaardistamine ja endale selgeks tegemine kui sügaval ma realselt olen. Imelik mõelda, et kõigele andis lootust teine võlglane, kes on mõnevõrra ise hullemas seisus kui mina. Abiks oli mõistlik abikaasa kelle eest ma kogu oma stressi ja pinget ei suutnud enam varjata ja lõpuks tuli kõik ära rääkida. Tegime otsuse, et peame kinnisvara maha müüma ja uuesti oma elu ülesse ehitama sest sellise võlakoormaga pole võimalik elada väärtusliku elu. Lihtsam tundus nullist alustamine nagu esimene töökoht, esimene palk, esimene kogumine jne.

Kas oled kibelenud ka mängima?
EI ja ajavad marru reklaamid mis on prügikastidel, telekates ja poodi minnes vilkuvatel ekraanidel.

Kuidas kodune seis on?
Kiidan oma teist poolt, kes kohe alguse pärast minu juttu ja sigadusi ei hakanud kohvreid pakkima vaid aitas mul realselt olukorda kaardistada ja aitas leida lahendusi.

Mis õppetunde sa oma loost edasisse ellu kaasa võtad, mida teeksid teisiti, kas kahetsed ka midagi?
Kuna nüüd on palju blogisi võlgnevuste teemadel ja inimesed on rohkem avatud siis võib tunduda, et see teema on lihtsam. Muidugi on antud blogist ja nõuannetest ja kirjadest meeletult palju kasu olnud. Põhi nõuanne, et ärge tehke meie vigu. Samas miks peaks heal järjel olev inimene seda blogi lugema või kuidas üldse satutakse nendele abi lehtedele? Kuna meil on tarbimisühiskond siis ärge võtke neid kiirlaenu pakkumisi vastu. Kõik see on nii absurdselt lihtsaks tehtud, et see hakkab tunduma loomulik. Samuti on tehtud mängurlus üli lihtsaks. Minul ei saanud kaasa aru ka, kui diivani peal slotte mängisin. Tagantjärgi mõeldes täitsa jabur ikka. Paari aastaga on võimalik tekitada selline võlaring mida klaarid mitu aastat + maksehäire registrid ja vaimne pool. Ka inkassodega annab kokkuleppeid teha. Aga peab meeles pidama mida lubad seda ka tee. Ennem kui kuhugi alla kirjutate siis küsige abi.  

Pühapäev, juuli 03, 2022

B-Secure saaga ootamatu lõpplahendus

Ma pean taaskord rääkima Bondorast ja B-Secure'ist. Aga seekord hoopis positiivsemas võtmes. Ühtlasi tuleb juba ennetavalt nentida, et tundub, et ajakirjandus on tõesti meil erilise staatusega neljas võim, mis tõesti muudab asju.

Nagu ma siin hiljuti kirjutasin, siis tõstis Bondora ühepoolselt B-Secure lisateenuse hinda. Ning ka mina langesin selle ohvriks. Pärast mõningast kirjavahetust ja Delfi/Ärilehe ajakirjaniku kaasabi jõudsin ma aga paraku tõdemuseni, et mis seal ikka - ise olin loll, et õigel ajal ei tegutsenud. Ning juba sisuliselt leppisingi sellega, et nüüd peangi iga kuu Bondorale lisaraha maksma. Kuid...

Selle nädala alguses aga saabus järjekordne ootamatu pööre. Ma sain Taigarilt (ehk siis eelpool mainitud Delfi ajakirjanikult) kirja, kus ta andis mulle teada, et pärast mõningast ooteaega võttis temaga lõpuks ühendust Bondora tegevjuht, Pärtel Tomberg. Selgus, et ta oli pikalt puhkusel olnud ja selle tõttu ka vastus viibis. Lisaks andis härra Tomberg teada, et tegelikult olevat nende klienditeenindus eksinud, kui oli oma klientidele teada andnud, et enam B-Secure teenust lõpetada ei saa. Tsiteeriksin siinkohal vastust sõnasõnalt: "Kõikidel klientidel on võimalik leping tühistada. Tõenäoliselt tegi antud klienditeenindaja vastuses vea, sest koos hinnamuudatusega muudeti tühistamistingimusi lihtsamaks. Eelnevalt on reeglid olnud teistsugused. Tänaseks on kõik klienditeenindajad läbinud uuesti koolituse ning kõikidele klientidele kellele vastati valesti, tühistatakse teenus tagantjärele." 

Niisiis, võtsin siis minagi selle kirja peale uuesti Bondoraga ühendust ja esitasin avalduse, et sooviksin hinnakirja muudatusele viidates sellest teenusest loobuda. Ning, ennäe imet, möödus vaevu paar tundi, kui tuligi vastus - "Täname Teid kirja eest! Kinnitame, et antud lisateenus on tühistatud." Ja oligi kõik. Nüüdsest alates on mu kuumaksed 14,99 euro võrra väiksemad. Või kui võrrelda perioodiga enne 01.06.2022, siis on vahe 10 eurot.

Võta sa siis nüüd kinni, kas tegelikult olidki klienditeenindajad liiga tormakad või tegelikult muutis Bondora Delfi artikli peale kiiresti oma äriloogikat. Mina usun pigem seda teist varianti, kui nüüd päris aus olla. Meedial on võim ja mõju igasuguse maine kujundamisel ja ka liigutamisel nii ühes kui ka teises suunas. Selline lugu siis.

Kui ka sinul, mu kallis lugeja, on B-Secure üleval, siis soovitan igal juhul proovida - saada neile avaldus, äkki saad sinagi sellest tüütust lisakuumaksest vabaks. Mina aga ütlen veelkord suure aitähi Taigar Väärtmaale, kes selle teemaga kogu südamest tegeles.