Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!

Harry Potter vs Voldemort

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma vihkan vihkamist. Aga paraku tuleb tõdeda, et veelgi rohkem vihkan ma kõike, mis seondub sellise Eesti usurühmitusega nagu EKRE. Teate ju küll seda veidrat populistide salka, kes end lausa erakonnaks nimetab. Teatud määral võrdleksin ma seda tänast Eesti poliitilist seisu klassikaliseks hea ja halva võitluseks - umbes nagu Harry Potter vs Voldemort. Kõik, kes vähegi inimlikkusest ja headusest hoolivad on mingilgi määral end ilmselt heade jõudude (Reformierakond, Eesti 200, natuke ka sotsid) taha sättinud. Siis on veidi umbmäärasemad tuulelipud Isamaa ja Keskerakond. Ning lõpetuseks see tõeline kurjuse kants, Voldemorti tõeline kehastus EKRE koos kõigi oma jüngritega.

See kõik on tegelikult tänaseks üks tõeline ususõda. Ammu enam pole oluline, mida üks osapool teeb või ütleb - toetajatele on tähtis vaid see, kes seda ütleb. Kui näiteks Kaja Kallas oleks ise selle absurdse valega välja tulnud, et Eesti saaks tegelikult lubada ka 3-sendilist elektrit, siis oleks EKRE toetajad selle mõtte maatasa teinud. Kuid kuna seda jama ajab nende oma jumalus Martin Helme, siis järelikult nii ongi. Kui mingid tõelised energiaturud spetsialistid selle ümber lükkavad, siis saavad need inimesed EKRElt hetkega sildi külge, et neid ei saa uskuda, nad on Brüsseli poolt kinni makstud.

Muidugi pean siinkohal lisama, et ma ei ole mitte mingilgi määral kuidagi poliitteadlane ja kogu see jutt siin on lihtsalt minu enda isiklik arvamus. Aga see ei baseeru ainult emotsioonidel vaid siiski ka isiklikel kogemustel ühe või teise poole esindajatega suheldes. Minu lähedaste seas on päris mitmeid padu-EKREkaid. No neid, kelle jaoks ainus tõeline tõde ongi see, mida Helmed räägivad, muu on jura. Nende uudistekanaliteks on Uued Uudised, Objektiiv, Vanglaplaneet, Telegramm jne. Loomulikult kiruvad nad kõike, mida kirjutab peavoolumeedia. Aga vähemalt minu tagasihoidlikul vaatlusel on neil veel mõned ühised jooned. Neil on elus halvasti läinud. Pole isegi vahet, kas eraelus, tööalaselt, tervisega seonduvalt või kasvõi näiteks haridusega. See kõik on tekitanud paratamatult kibestumuse ja pettumuse. Ning üks oluline ühine joon on siin veel - mitte kunagi pole asi neis endis, alati on süüdi keegi või miski muu. Vahet pole, kas selleks on siis süvariik, Kaja Kallas, Kersti Kaljulaid, Soros või Bill Gates. Ainult EKRE saab olla see, kes neid päästab. Ning olgu neetud need, kes selles julgevad kahelda. Kuningad ei eksi mitte kunagi! Ideaalmaailmas oleks meil president Mart ja peaminister Martin. Siis hakkaks kõik alles õitsema!

Ka mina ise võiksin oma lähimineviku vigade tõttu olla vägagi potentsiaalne EKRE-jünger. Samamoodi ju keerasin oma asjad siin mõneks aastaks oma sõltuvustega tuksi ja võiks ju ka riiki või keda iganes selles süüdistada. Kibestuda ja enese alla ära mattuda. Aga tundub, et mu sisemised väärtused on õnneks siiski piisavalt tugevalt juurdunud, et see jura ei lähe lihtsalt minu olemusega kokku. Sest jah, lühikeses plaanis saaks end tõesti sel moel välja elada. Aga pikas plaanis ei annaks see mulle mitte midagi, mu olukorda see kuidagi korda ei teeks.

Kas ma põlastan kogu seda Voldemorti kontingenti? Teatud määral kindlasti. Samas on mul neist natuke ka kahju. Kurb on ka selles mõttes, et kunagi olid need inimesed siiski toredad ja positiivsed. See ei kehti ainult mu enda isiklike tuttavate (kelle seas on ka vägagi lähedasi inimesi, vähemalt sugulussidemete poolest) kohta, vaid ka tuntud inimeste kohta. Kui mõned näited tuua, siis meenutagem vaid näiteks Hannes Võrnot, Urmas Reitelmanni, Jaak Valget, Tõnis Mägi jne. Nad olid veel 10+ aastat tagasi täitsa vahvad kodanikud, kuid tänaseks lootusetult kibestunud vanamehed. Kurb.

Eks näis, mis see elu toob. Loodan kogu hingest, et isegi, kui EKREl peaks kevadistel valimistel hästi minema, siis tegelikult neid siiski valitsusse keegi laskma ei hakka. Hoiatav kogemus paari aasta tagusest on arvatavasti kõigil veel meeles. Ilmselge on see, et nad on tulnud meie maastikule, et jääda, aga parem oleks, kui nad omaette kuskil nurgas edasi oleksid. Tegelikult ei ole neid vaja. Mõistusehääl koos Harry Potteri pundiga peab võitma! 

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!