pühapäev, veebruar 28, 2021

FB jagamismängust ja üldiselt sotsiaalmeediast

Mul on hea meel teatada, et käesoleva blogi esimene jagamismäng on tänaseks lõppenud ja võitja on selgunud. Loosimist näeb siit videost: https://www.youtube.com/watch?v=OPW5Ki8tMzo

Antud kampaania kahjuks ei osutunud nii edukaks, kui ma südames lootsin. Aga mis parata, seekord läks nii.
Auhinnaga on tegelikult selline lugu, et minu algne plaan oli osta Delfi Kogupakett ja seejärel lihtsalt ühele inimene see välja jagada. Ühel hetkel kirjutas mulle aga blogilugeja Krista, kellel see pakett juba olemas. Selgus, et tal on üks jagatav pilet täitsa üle ning miks mitte see auhinnana välja panna. Mõeldud-tehtud. Juba homme võtan võitjaga ühendust ja loodetavasti juba homme saab võitja ka Delfit täies mahus ilma piiranguteta lugema asuda. Palju õnne veelkord!
Tegelikult pani see kampaania mind üleüldises mõttes mõtlema sotsiaalmeedia kasutuse peale oma blogi reklaamimisel. Kahtlemata on Facebook selles mõttes väga võimas relv. Seda näen juba enda postitustegi pealt. Kui ma olen postituse valmis teinud, selle oma Facebooki lehele üles pannud, samuti teinud väikese reklaampostituse ka vastavas FB grupis "blogipostituste reklaamimise grupp", siis näen, kuidas sisuliselt hetkega tuleb 15-20 kasutajat seda lugema.
Ning kahtlemata on see ka lugejate jaoks kõige kiirem võimalus kursis olla sellega, mis blogis toimub (kui muidugi blogija ise seda sotsiaalmeedia lehte aktuaalsena jaksab ja tahab hoida).
Teeksin siinkohal natuke reklaami ka teiste võlablogijate sotsiaalmeedia kanalitele:
AMOV - https://www.facebook.com/Appi-Ma-Olen-V%C3%B5lglane-118402550067602
Jah, ka mina olen võlglane - https://twitter.com/kahv6lgu
Minu enda FB leht - https://www.facebook.com/volglane

Teadmiste kontrolli kokkuvõte

Nagu ehk mäletate, sai 10 päeva tagasi käima löödud üks viktoriin.
Vastuseid tuli taaskord meeldivalt palju, lausa 55. Aitäh teile kõigile, kes te võtsite vaevaks kaasa mõelda.
Nüüd olekski hea aeg küsimused ja vastused üksipulgi üle vaadata. Ütlen kohe alustuseks ära, et nii mõnigi küsimus oli selline paras trikikas nagu kogu see juriidikamaailm ongi. Detailid, tõlgendused, igal sõnal on tähendus.
1. Kas võlanõude aegumise peatumisel hakkab tähtaeg otsast peale?

Õige vastus: Ei (õigesti vastajaid: 70,9%)
Aegumise katkemisel hakkab otsast peale, aegumise peatumisel jätkub aga sealt, kust pooleli jäi. Nendest kõigest saab lugeda TsÜS 10. peatükist 5. jaost, mis kannab pealkirja "Aegumise katkemine ja peatumine". Nii TsÜS § 158 lg 1 kui ka § 159 lg 1 algavad sõnadega "Aegumine katkeb ja algab uuesti..." Peatumise kohta öeldakse, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168 lg 1). Peatumine on midagi sarnast nagu vaataksid telekat ja siis tuleb reklaamipaus, saade korra peatub ja jätkub pärast sealtsamast, kust pooleli jäi.
2. Maksekäsu kiirmenetluses on vastuväite esitamiseks aega .... päeva.
Õige vastus: 15 (Õigesti vastajaid: 43,6%)
TsMS § 485 lg 1 - Võlgnik võib nõude või selle osa vastu esitada makseettepaneku teinud kohtule vastuväite makseettepaneku kättetoimetamisest alates 15 päeva jooksul (üks erisus ka: välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul)
3. Kas on korrektne kui laenulepingus (tarbijakrediit) on kirjas, et intressimäär on 2% kuus?

Õige vastus: Ei (Õigesti vastajaid: 74,5%)
Intressimäär peab olema väljendatud aastamäärana.
4. Võlad aeguvad automaatselt. Kas tõene või väär?

Õige vastus: Tõene (Õigesti vastajaid: 32,7%)
TsÜS § 142 lg 1 Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Ja aeg teatavasti kulgeb omasoodu ehk automaatselt.
Tsitaat hugo.legali vastava artikli alt:
"Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest, mis tähendab, et nõue on aegunud iseenesest seetõttu, et aegumistähtaeg on täis saanud."
5. Aasta esimesel päeval sõlmiti laenuleping. 15.jaanuaril tuli maksta 100 eurot, 30.jaanuaril 100 eurot. Viivisemäär oli 0,5%, intressid puuduvad. Maksed on maksmata. Kas viivisearvestus seisuga 31. jaanuar ...(100+100) x 30 päeva x 0,5%=.... on õige?
Õige vastus: Ei (Õigesti vastajaid: 83,6%)
Kuni 15. jaanuar ei olnud üldse ju veel mingit võlgnevust. Perioodil 15.01 - 30.01 oli võlgnevus 100 EUR ja 200 EUR võlgnevus oli üleval vaid 1 päev.
6. Sõlmid tarbijakrediidilepingu intressimääraga 10% aastas. Kui suur võib olla maksimum viivisemäär aastas?
Õige vastus: 10% (Õigesti vastajaid: 54,5%)
VÕS § 113 lg 1 - Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk siis seadusjärgne viivisemäär on 8%, lepingus intressimäär on 10%. Kui lepingus olev intressimäär (10%) on suurem kui seadusjärgne viivisemäär (8%), loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (ehk 10%).
7. Kas aegumine katkeb, kui täitemenetluse raames kohtutäiturile teie arvelt mingi raha laekub?
Õige vastus: Ei (Õigesti vastajaid: 27,3%)
Kohtu poolt tunnustatud nõue ei vaja enam võlgniku poolset nõude tunnustamist (raha maksmine=nõude tunnustamine) või heakskiitu. Võlgniku arvamus (heakskiit) ei saa olla tähtsam kui kohtuotsus. Kui võlgnik asja heaks ei kiida, siis ta kaebab kohtuotsuse edasi. Aga kui see juba jõustunud on, siis peaksime me kõik seda aktsepteerima ja kellegi heakskiit või kohtuotsuse tunnustamine ei oma enam tähtsust. 

Mida siis viktoriini kokkuvõtteks öelda? 
Ilmselt ennekõike seda, et tavainimeste teadmised võlgadega seotud juriidika kohta on pigem keskpärased. Kõige keerulisemaks osutus viimane, seitsmes küsimus, millele vastas õigesti vaid 15 inimest. Üsna keerulisteks osutus ka neljas küsimus. Kõige paremini läks aga viienda küsimusega. 100% korrektse vastusekomplekti andis täpselt 1 inimene - 49-aastane Viitus49. Kui sellel mängul oleks auhind olnud, siis oleks see kuulunud justnimelt sulle! Aga ma loodan, et tegelikult võitsid sellest mängust kõik, kes kaasa lõid. Aitäh veelkord teile aktiivse osaluse eest! Järgmiste mängudeni :)
Lõpetuseks muidugi suur suur aitäh Võlglaste Foorumi kasutajale nimega sudametunnistus selle küsimustiku koostamise ja põhjalikult selgitatud vastuste eest!

reede, veebruar 26, 2021

Meid juhib meie mõte

Kas olete täheldanud, et kui teie ees on mingi meeletult suur probleem või hästi mahukas tööülesanne, siis tahaks juba ilma proovimatagi esimese hooga lihtsalt alla anda, loobuda? Sest selle lahendamine tundub täiesti ilmvõimatu. Ja tihtipeale jäävadki selle tõttu väga olulised asjad siin elus tegemata, katsumused läbimata, võimalused proovimata - lihtsam on ju peitu pugeda ja loota, et keegi teine teeb selle teie eest ära. Aga tõenäoliselt ei tee ja kui isegi teeb, siis korjab ju see keegi teine ise ka lõpuks need viljad. Ehk siis kuidas peaks käituma, kui elu teie teele mõne väga suure takistuse viskab? Kas võtate väljakutse vastu või tiksute oma rahulikus elurütmis edasi? Lõpuks sõltub see vastus ilmselt ka teie ambitsioonikusest.
Ambitsioon ja vastupanuvõime igasugustele keerulistele väljakutsetele on loomulikult seotud ka motivatsiooniga. Kui mingist ülesandest sõltub teie eluspüsimine või lähedaste heaolu, siis leidub vähe selliseid takistusi, millele juba eos käega lööks. Sest need lihtsalt on niivõrd olulised. Ehk siis kokkuvõttes algab kõik sellest, kas nende ülesannete täitmine on eluliselt oluline või mitte. Kõik algab mõtetest ja emotsioonidest.
Võlglased on oma olemuselt ilmselt väga ebastabiilsed. Kord on motivatsiooni ja siis jälle mõneks ajaks on mast täielikult maas. Eks aegajalt on võimalik ka ise neist madalseisudest välja ronida, aga tegelikult vajab inimene neil hetkedel väliste tegurite abi. Seejuures pole isegi oluline, kas selleks on mõni teine inimene, kes mõistab teie muresid ja aitab mõtteid korrastada. Või on selleks hoopis mõni väline tegur või sündmus, mis lihtsalt kuidagi iseenesest annab selle vajaliku tõuke, et asjad taas liikuma hakkaksid. Aga muidugi on kõige tähtsam selle juures ikkagi inimene ise, kes peab selle abi ära tundma ja suutma seda vastu ka võtta.
Selle kõige taustal tahaksin ma teile rääkida Arturist. Ei, ta ei ole järjekordne inimene, kellel ma aitan inkassoprobleeme lahendada. Ta on hoopis üks hästi eriline mees, keda võiks vabalt nimetada ka selle blogi vaimuks. Inimene, kes ei kirjuta mulle tihti, aga kui kirjutab, siis sisuliselt panevad need kirjutised mu hetkega pikali. Need on nii sügavad, filosoofilised, mõtisklevad ja samas nii õiged. Need mõtisklused lihtsalt haaravad endasse ja neid lugedes kaob side reaalsusega. Neil hetkedel ma ei taju enam, mis mu ümber tegelikult toimub. Tuleb lihtsalt loota, et need ei satu olema need hetked, mil abikaasa midagi olulist ütleb. Midagi, mille maha magamisel saan veel mitu nädalat hiljemgi kuulda, et "ma ju rääkisin sulle."
Arturi mõtisklused on aegajalt jõudnud ka siia blogi kommentaariumisse. Tema ongi VorArt. Vaatasin just ajaloost järgi - ta on selle blogiga kaasas käinud sisulisest esimesest päevast peale. Oma esimese kommentaari jättis ta juba 6. septembril 2020 (blogi alustas kaks päeva varem). Artur ise on ka (endine) hasartmängur, kellel samuti suured võlad kaelas. Ta on tänaseks kaotanud kõik - oma perekonna, sõbrad, kodu. Ta käib välismaal tööl, et üldse mingilgi määral elus püsida.
Artur näeb maailma kuidagi hoopis teistmoodi ja oskab seda ka väga ilusasti kirja panna. Ta oskab avada maailma teistsuguse vaatenurga alt. Paneb mõistma, et elu ei ole kohe kindlasti must-valge. Elus on meeletult palju varjundeid. Tuleb neid lihtsalt märgata, muuta oma asukohta, eemalduda kasvõi korraks oma probleemist ja vaadata seda kaugemalt. Ja siis võib selguda, et paljud hinge- ja muud mured on seotud suurel määral lihtsalt meie endi mõtetega. Me lihtsalt oleme oma mõtete ja emotsioonide orjad ning aegajalt on vaja, et keegi meid raputaks natuke.
Paar nädalat tagasi oli mul taaskord väike madalseis (igakord ei jõua need kehvemad hetked siia blogisse, ei taha lihtsalt liiga palju neid negatiivseid emotsioone siia) ja ma sattusin Arturiga rääkima. Ma olin kurb, sest tundsin, et ma ei jaksa enam piisavalt tuge pakkuda neile, kes mulle kirjutavad. Ma tõesti palun vabandust neilt, kes on mulle oma reaalsete juhtumitega kirjutanud ja ma pole neid analüüsinud selliselt nagu Joel-Gustavi või Eva-Liina puhul. Ma tunnen teatud määral süümepiinu selle ees, et ma pole teie kõigi jaoks nii hingega olemas, kui sooviksin. Artur aga pani mu perspektiivid selles osas paika. Ta kirjutas mulle nii: "Saa aru sellest, et sa aitadki VAID läbi selle, kui sa oma asjadega püsid ree peal, mind näiteks aitab sinu sihikindlus topelt rohkem kui see, et su õlal nutan ja kurdan enda rasket saatust. Kurat sellega. Palun hoia oma energia omale. See on piiratud resurss - tegele oma asjadega ja selle läbi on inimestel, mida lugeda. Ausalt. Hoia end. Kui tahad maailma muuta, siis muuda iseend aga mitte teisi. Sellega sa aitadki mind, kui tean, et sul läheb aina paremaks...see on selline platseebo effekt või nö autoriteedi toetus..." Need laused raputasid kuidagi hetkega mind tagasi ree peale. Sarnaseid näiteid on temaga suhtlemisest tegelikult veel päris palju. Ma olen ääretult õnnelik, et ma selle blogiga alustasin ja seda kirjutama hakkasin. Sest vastasel juhul poleks Artur mu ellu tulnud. Aitäh Sulle!

neljapäev, veebruar 25, 2021

Taaskord haige

Oeh, ma olen taaskord haige. Seekord kuidagi tõsisemalt kui eelmine kord. Tegelikult olid esimesed märgid juba üleeile õhus, kui tundsin, et hääl hakkas järjest kähedamaks muutuma ja kurk kriipima. Aga uskusin, et eilne puhkepäev klaarib olukorra ära ja olen tänaseks korras. Aga kahjuks mitte. Pigem läks oluliselt hullemaks. Nüüdseks on lisandunud ka lihasvalu, vastik kuiv köha ja ka väike palavik. Öösel kella nelja paiku oli olemine nii halb, et andsin ka ülemusele teada, et vajan veidike hingetõmbeaega, et end terveks ravida. Jah, ma ei käi küll kuskil väljas ega levita mingeid viiruseid ja hädaolukorras saaksin ju tööd kenasti kodus teha. Aga tegelikult tuleb mõista, et ka see on organismile koormav. Ma pean lihtsalt puhkama. Õnneks on meil nii tore firma, et mingit probleemi sellest ei teki, see paar päeva ei mõjuta otseselt kasumeid. Hetkel sai tehtud kokkulepe, et täna ja homme ma tööd ei tee, puhkan ja ravin end. Ning hiljem teen need tunnid lihtsalt järgi. Ehk siis kokkuvõttes saan korraks aja maha võtta. Ning tõenäoliselt (kui olen esmaspäevaks taas täisvormis) ei kaota ma ka sissetulekutes.
Tsiteeriksin siinkohal üht telereklaami, mille videot ma ka oma Facebooki lehel jagasin. "Mille nimel sa pingutad? Mis sind õnnelikuks teeb? Kas pole nii, et tõeliselt õnnelik oled sa siis, kui sinu inimesed on sinuga? Nende pärast ei anna sa alla, rühid edasi. Aga ära üle pinguta, sest sinu tervis ei ole mitte sinu kõige kallim vara, vaid sinu lähedaste oma. Ole olemas, ole terve!" Jah, tõepoolest - rühkima peab, aga üle ei tohi pingutada. Ma oleksin pidanud juba paar nädalat tagasi oma keha paremini kuulama ja pausi tegema, mitte esimeste heaolutunnete peale kohe tööpostile tagasi ronima. Aga selline see võlglase elu juba kord on. Hästi keeruline on tegelikult mitte midagi teha, lihtsalt puhata, raamatuid lugeda, filme vaadata või kasvõi päevaund magada. Need kõik tunduvad sellised aja- ja raharaiskamise moodi tegevused. Aga vahepeal lihtsalt peab seda tegema, et mitte läbi põleda, vaimselt kokku kukkuda. Seejuures on loomulikult teistele seda nõuannet anda oluliselt lihtsam. Ise selle järgi talitada on palju keerulisem. Aga tuleb hinges see rahu iseenda kohusetundega teha ja lihtsalt mõeldagi, et ma olen need paar lisapuhkepäeva ära teeninud.

Eks ma neid ridugi siin kirjutan hetkel pooleldi värisedes ja oma teetassist justkui soojust ja tuge otsides. Aga kirjutamata ka ei saa jätta. Täna ilmus Delfi Ärilehes taaskord üks nukram võlalugu. Paraku peideti see maksumüüri taha. Kui muidugi soov edaspidi seda ja teisigi artikleid täismahus lugeda, siis tasub mu jagamismängu poole piiluda - juba sel pühapäeval loosin ühe inimese välja, kes endale aastase kogupaketi lugemisõiguse saab. Hetkeseisuga on jagajaid täpselt 5, seega võiduvõimalus on päris suur! Aga selles artiklis oli viidatud ühele huvitavale punktile võlanõustajate liidu lehelt, mis siis annab nõu ka selle kohta, kuidas oma võlgadega paremini hakkama saada
Huvitav, kas see soovitus oli siin juba enne võlablogijate invasiooni või on see just meie poolt tekitatud muutus.
Aga nüüd lähen end ravima ja puhkama! Ja pärast seda loomulikult jätkub kogu see võitlus uue hooga!

kolmapäev, veebruar 24, 2021

Kas investeeriv võlglane on rahatark?

Viimase aja üks trendikamaid sõnu on "rahatarkus". Kõik tahaksid olla rahatargad, sest siis saad korraga olla (või vähemalt näida) tark ja lõpuks toob see tarkus äkki raha ka. Mulle see sõna aga üldse ei meeldi. Sest mina olen võlglane. Teoorias võiks ju jah siin raamatuid ja muid kirjutisi lugeda, kuidas rahast veel rohkem raha teha, aga mul ei ole hetkel seda võimalust. Oleks üsna veider, kui ma osa oma rahast praeguses seisus (igakuine kohustuste hulk on 120% sissetulekutest) hakkaksin kuskile oma raha investeerima. Toon ühe lihtsa näite. Võtame 100 EUR. Minu hinnangul ei saa olla mitte ühtegi paremat paigutust sellele rahale, kui see ära maksta kõige suurema KKM-iga krediidilepingusse, näiteks 60% aastamääraga krediidikonto vähendamiseks. Seda lihtsalt ütleb mu kaine mõistus, et kindlamat ja paremat investeeringut sellele rahale ei saa olla. Sisuliselt toob see lüke mulle aasta peale 60 EUR "sisse" või kui täpsem olla, siis takistab selle 60 EUR välja voolamist, lihtsalt niisama. Tavalised investorid on ilmselt rahul, kui aastane tootlus on seal 30-40%. Sellega võrreldes tundub see 60% ju lausa kuninglik, kas pole?
Mina ei ole rahatark. Aga samas, ma ei julge end ka päris rahalolliks pidada. Kui ma poleks sellises olukorras, kus ma praegu olen, siis uuriksin neid teemasid kindlasti suure huviga. Kindlasti on see võlglaseks olemise periood mu suhtumist rahasse kõvasti muutnud.
Kindlasti ei kandideeri ma siin mingile absoluutsele tõele ja ei hakka kedagi selles osas ka ümber veenma, aga minu enda nägemus raha teemadest on see, et ära topi oma nina sinna, millest sa mitte midagi ei tea - vii end enne asjadega kurssi ja analüüsi oma rahaline olukord läbi. Jah, vahest harva võib näkata ja saadki mingi rahalise võidu. Ka algaja aktsiamängur võib kogemata raha teenida, aga pikas plaanis on raske näha selle jätkusuutlikkust. Sellest kirjutasin veidi pikemalt oma "Investeerimine ja mängurlus" postituses.
Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et rahast raha tegemine on paha. Kaugel sellest. See lihtsalt ei ole mitte kuidagi võlglase teema. See lihtsalt ei oleks mitte kuidagi vastutustundlik laenuandjate suhtes. Et kui Credit24 helistab sulle ja küsib, miks selle kuu arve maksmata, siis ütled, et sorry, see kuu läks see Amazoni aktsiatesse? Kahtlustan, et nad pole selle vastusega rahul.
Minu praegune suhtumine või strateegia raha osas on järgmine: esmalt tuleb garanteerida ellujäämine, seega kodu peab olema ja sellega seonduvaid võlgnevusi ei tohiks tekkida, samuti peab toit laual olema. Teiseks tuleb tagada töökoht. Ehk siis kõikvajalikud kulutused, et töötegemiseks vajalikud tingimused oleksid täidetud (transport, elekter, internet). Ning kolmandaks võlad. Sisuliselt kõik raha, mis kahest esimesest on üle jäänud, tuleks suunata julmalt võlgade katteks. Nii lihtne ongi. Tõele au andes - kui sul jääb neist kolmest punktist veel raha üle, siis sa polegi võlglane. Siis oled sa arvatavasti täiesti tavaline keskklassi eestlane oma kohustuste ja rõõmudega.
Sellega olekski hea tänast pidupäeva postitust lõpetada - kaunist vabariigi aastapäeva teile!

esmaspäev, veebruar 22, 2021

Võlglaste mainest

Niisiis, mu Facebooki kampaania on nüüdseks ligikaudu ühe ööpäeva üleval olnud. Paraku on see aga hakanud tõestama minu üht suuremat hirmu - võlateemad on (vähemalt Eesti) ühiskonnas nii suureks tabuks, et avalikult oma nimega ei juleta isegi näidata seda, et loetakse võlgadega seotud kirjandust või postitusi. Justkui jätab külge märgi, et küllap on sul endal ka mingeid probleeme sellega. Teades kui palju inimesi on tegelikult võlgadega hädas, siis on raske uskuda, et need teemad inimesi ei huvita. Huvitavad ikka, aga neid asju loetakse salaja, teiste eest varjatult. Sest häbi on. Kohati isegi tundub, et lihtsam on tunnistada mõne narkomaania või alkoholiteemalise kirjutise lugemist. Ja no igasuguseid räigeid mõrvaromaane loetakse ka hea meelega ja kiidetakse takka. Aga võlglane on häbiplekk.
Tutvusin nädalavahetusel ühe Facebooki grupiga, "Petturid ja võlgnikud avalikuks". Sellel grupil on metsikult liikmeid - tänahommikuse seisuga 16785. Lugesin ka sealseid lugusid. Kurb hakkas. Ja pani ka mõistma natuke seda, miks võlglased on nii põlu all. See, kuidas inimesed end paarikümne euro eest mutta kaevavad, samas end õigustades, ülbitsedes... Kui sa võtad ühe inimese käest 40 EUR laenu, lubad 2 nädala pärast 80 EUR tagasi maksta, seejärel hakkad vabandusi laduma ja ajapikendusi küsima ja lõpuks laenuandjat laimama. Loomulikult paneb ta su nime avalikult üles, sa ise annad selleks ju põhjuse. Eks omaette teema muidugi on seegi, kui jätkusuutlik laenuvõtja seisukohalt see mudel üldse olla saakski. Aga no kui lõpuks võlgu jääd ja kokkuleppeid ei täida, siis otsi võimalusi ja kompromisse, ära hakka laenuandjat sõimama. Samas, kujutan ette, et see eraviisiliste laenuandjate-laenuvõtjate kommuun ongi selline viimane auk, kuhu end meeleheites kaevata annaks. Sest minu arusaamise järgi peaks olema see siis laenuvõtja jaoks koht, kuhu pöörduda sel hetkel, kui enam kiirlaenu ka ei saa. Siis, kui kohtutäiturid ja arestitud pangakontod on juba igapäevane reaalsus, maksehäireregistrist rääkimata. Siis, kui laenu vist võetaksegi juba kellegi teise pangakontole (äärmisel juhul kuskile Revoluti kontole). Asjaga rohkem kokku puutunud inimesed võivad muidugi mu väiteid julgelt tagasi lükata, sest ega ma ise selle kõigega kokku pole puutunud ja ei plaani ka puutuda. Minu ainus eraisikult saadud laen on see pensionifondi tagatisel saadud laen sõbralt, mille septembris ära klaarin. Siin võib olla muidugi mängus taaskord ka minu enda olemus - olen sisuliselt terve elu niimoodi hakkama saanud, et ega ma abi pole osanud küsida. Olen alati püüdnud ise hakkama saada, isegi kui alati ei oska ja teiste abiga võiks probleemid palju kiiremini lahendatud saada. Laenufirmadega on kuidagi teistmoodi, need on sellised anonüümsed paari kliki teemad tihtipeale. Teinekord ei pea mitte ühegi inimesega mitte ühtegi sõna vahetama ja ongi soovitud raha pangakontol. Samas on tegelikult ju isegi kiirlaenu küsides häbitunne hinges. Ma ei kujuta ettegi, mis emotsioonidega ma mõnelt eraisikult laenu küsiksin...
Nüüd võib lugejates muidugi tekkida tunne, et ma olen veidi silmakirjalik. Pahandan siin eraisikutele võlgu jäänud inimestega, endal laenufirmade ees meeletud kohustused kukil. Aga ei, asi pole selles. Teema on rohkem selles, kuidas oma võlgadesse ja laenuandjasse suhtuda. Mina ei sõima neid, kes on mulle laenu andnud. Ma ei süüdista neid. Mina ise olen ju süüdi selles jamas, selles olukorras. Kahtlemata ei tohiks lasta endast üle sõita, aga elementaarne viisakus peaks säilima. Seda loomulikult mõlemalt poolelt - nii laenuandja kui laenuvõtja osas. Ole lihtsalt aus nii enda kui laenuandja suhtes. Ära aja talle mingit jura ja ära mõtle mingeid suvalisi vabandusi välja. Ning anna lubadusi, mida suudad täita.
Aga tulles tagasi selle postituse alguse juurde, siis ilmselt on õhus õigustatud küsimus - kas võlglase maine üldse võiks kunagi paraneda? Või ongi võlgu jäänud inimene automaatselt kõnts, kelle läheduses võid ise ka nakatuda? Nagu mingi koroonaviirusega pihta saanud inimene, kellest tuleb eemale hoida ja ammugi ei tohi näidata, et sellistega suhtled. Eks igasugused liiva alla peitumised ja laenuandjate suunas tehtud sõimamised muidugi rikuvadki seda mainet koguaeg. Eriti, kui selle taga on vaid emotsioonid, valetamised ja katteta lubadused. Võlglased peavad ka muutuma. Inimesed peavad mõistma, et võlg ongi võõra oma ja see on kohustus, millega sa pead tegelema. Laenusaaja peab mõistma, et laenuandja ei ole tema vaenlane. Laenuandja on justkui su äripartner. Suhtu temasse austusega. Ja eks muidugi tagantjärgi tarkusena peab nentima teadatuntud elutarkust - ära võta laenu, mida sa tagasi maksta ei suuda. Ära ole nagu mina.

pühapäev, veebruar 21, 2021

Veebruar 2021 numbrites

Järjekordne kuu hakkab läbi saama ning aeg sellest kokkuvõtteid teha. Täna tasusin viimased veebruarikuu arved ja kohustused ära ning sellega võib siia punkti panna. Jälle üks kuu üle elatud. Järgmisel nädalal siis peaks eelduste kohaselt saabuma tuludeklaratsioonirahad ja siis saab juba vaikselt märtsikuu arveid ka tasuma hakata. Homme-ülehomme peaks tulema ka Google käest väike kopikas AdSense reklaamide eest, jaanuarikuu näitude põhjal. Kahjuks aga on Google selles osas korralikult käru keeramas, et veebruaris seda lisatulu tulemas ei olegi. Tänaseks on reklaamiraha veebruari eest tiksunud vaid 2,54 EUR. Ilmselt olete aga märganud, et siia blogisse on tekkinud teistsugused reklaamid. Ühe blogilugeja soovitusel võtsin ühendust sellise teenusepakkujaga nagu SmartAd (http://smartad.eu/). Eestimaine firma, kuulub samasse gruppi TV3 telekanalitega, kokkuvõttes üsna soliidne ja usaldusväärne värk. Mahud ei ole loomulikult Google'iga võrreldavad, aga midagi ikka tiksub. Ja lisaks on tore see, et suhtluse ja klienditeeninduse osas on asjad ikka meeletult palju paremad kui eelmainitud suurkorporatsioonil. Loodetavasti see koostöö laabub ja vaikselt kogub ka kiiremat hoogu. Eks näis.
Panen siia ka tavapärase ülevaate oma laenumaksetest.
Nagu siit siis näha, siis ega see jaanuarist eriti ei erine, pigem natuke isegi on intresside osakaal suurem. Selle põhjus on tegelikult selles, et päris mitmete laenulepingute maksekuupäev on mul pandud 6. kuupäevale ja see sattus veebruaris olema laupäev. Selle tõttu võeti laenumaksed maha alles 8. veebruaril ning seega tiksus veidi ka rohkem (paar päeva) intresse kui tavapäraselt. Märtsis on lugu üsna sarnane, sest ka siis on kuues kuupäev laupäeval. Ka Bondora maksete summa oli seekord jaanuarist suurem - 155,27 EUR. Summad ka ilma kodulaenuta: osamaksete summa 1873,64 EUR, põhiosa 582,50 EUR ja intressideks kulus 1291,14 EUR.
Bondora kandeid on tänaseks hetkeks veebruaris tehtud kokku 4, kogusummas 125,50 EUR. Suur aitäh teile nende ülekannete eest!
Ja lõpetuseks üks uudis ka! Ma panin käima ühe Facebooki mängu, millel on ka auhind! Mängu võitja saab aasta otsa lugeda kõike, mida Delfi oma portaalis pakub. Täpsem info ja juhised on leitavad siit: https://www.facebook.com/volglane/posts/228328872352984 
Võtke julgelt osa ja soovin head loosiõnne!

laupäev, veebruar 20, 2021

Närvilisusest ja selle peitmisest

Tavapäraselt peaks elurütm olema selline, kus puhkepäevade hommikud erinevad kardinaalselt tööpäevade hommikutest. Sest no sa lihtsalt tead, et sel päeval on kohustusi reeglina vähem, hommikud rahulikumad, kellaaja peale kuskile tormamist või millegi tegemist ei ole. Loivad end ärgates lihtsalt kööki, kohv tilkuma või teevesi hakkama ja nii see vaikselt kulgema hakkab. Argipäeva hommikud on tavaliselt aga oluliselt äkilisemad. Kõik peab kuidagi õigeks hetkeks valmis olema, paika loksuma. Et siis lõpuks hilinemata autosse jõuda või kodukontoris laua taha istuda.
Stressis või depressioonis oleva inimese jaoks selliseid erinevusi argihommiku ja puhkepäeva hommiku vahel ei pruugi aga esineda. Sest ärevus on koguaeg hinges. Loomulikult ei saa ma siin rääkida kõikide inimeste eest ja tegelikult saan kajastada vaid iseenda emotsioone, aga usun, et midagi tuttavat on järgnevas paljude jaoks.
Niisiis. Minu hommikud on kõik tegelikult täiesti ühesugused. Sõltumata konkreetsest nädalapäevast või riigipühast. Need on täis ängi, ärevust, teatavat hirmu. Kusjuures siiamaani on tegelikult hinges see tunne, et ega ma ometigi eelmisel õhtul/ööl midagi kuskil maha ei mänginud. Kuigi juba aasta otsa pole enam mitte ühtegi panust teinud, siis endiselt on see emotsioon ja kaotushirm mu sees alles. Ei teagi, millal see üldse kaduda võiks. Aga see selleks.
Kui olen igasugused tavapärased hommikused toimetused ära teinud, siis tutvun sellega, mis öö jooksul blogiga ja ka võlgadega seonduvalt on juhtunud. Kõik need kirjad, kommentaarid, blogi statistika. Lisaks siis tekitab hirmu ja ärevust ka kõik see Google AdSense'iga seotud draama. Ühesõnaga, tegelikult on iga tegevus seotud teatava stressi ja ootusärevusega. Kas on midagi halba vahepeal juhtunud? Või siis samamoodi mingi lootuskiir, et äkki on midagi head hoopis öö jooksul juhtunud. Oma sisemuses olen ma tõeline närvipundar tegelikult.
Paar päeva tagasi kirjutas mulle üks hästi oluline inimene. Inimene, kes tuli mu ellu just seoses selle blogiga ja kellega me ikka ja jälle pikemaid kirju vahetame. Ta kirjutas ka just sellest ärevusest ja närvilisusest. Ning selle varjamisest või millegi taha peitmisest. Tsiteeriksin siinkohal tegelikult tema enda sõnu. "Lähedased märkavad igal juhul suurenenud närvilisust. Siis on minu arust võimalik neid petta ainult kui: 1) seda õnnestub seostada mõne muu asjaoluga, 2) inimene ongi/on olnud keskmisest närvilisem ja kõik on sellega juba harjunud..." Ja tegelikult nii lihtne see ongi. Praegusel pandeemiaajastul saab kõik tavapärasest rütmist kõrvalekaldumised panna koroonast põhjustatud stressi arvele. Alati saab vabanduseks tuua pingelisema perioodi tööl. Majandusliku ebakindluse või mille iganes. Seega, närvilisust varjata on keeruline, aga seda millegi muu arvele panna on üsna lihtne. Ja enamasti tundubki see ju usutav.
Hommikune ärevus kaob tegelikult päeva peale siiski ära. Sest lihtsalt tulevad igasugused asjalikumad tegevused peale. Ennekõike siis töö, mis õnneks siiski suudab veel köitev olla ja endasse haarata. Puhkepäevadel tuleb muidugi teistsugusemaid tegevusi leida, mis mõtteid eemale viiks. Selleks puhuks aitab kasvõi lume rookimine. Tegelikult ootan juba pikemat aega vähe soojemaid ilmasid, et saaks pojaga koos lumelinna ehitada. Järjest rohkem olen kuidagi hakanud väärtustama tegevusi, millel on silmaga nähtav tulemus. Lumelinn ja lumest puhtaks roogitud teerada on ühed hästi ilmekad näited selles osas.
Kuigi sellest on tegelikult väga vara veel mõelda, siis olen aegajalt hakanud ka mõtlema sellele, mida see kogu võlglase periood mu psüühikaga üldse pikas plaanis teha võiks. Kas ma üldse taastungi kunagi sellest kõigest või jääbki elu lõpuni mulle mingi äng, ärevus hinge. Isegi, kui kõik on korras. Arvestades, et kogu see protsess on nüüdseks kestnud juba üle aasta, rääkimata tegelikult ka mängurikarjääri viimaste aastate pingetest, siis kardan, et mingit pöördumatut mõju on see juba tänaseks avaldanud ka. Aga ma ei oska või ei julge seda veel nii põhjalikult analüüsida. Kas kasvab see lõpuks ravimatuks depressiooniks, mida saabki kontrolli all hoida vaid antikatega või suudan oma tahtejõu ja elurõõmuga siiski endise mina juurde naasta. Natuke tuleb hirm peale sellele kõigele mõeldes. Ja taaskord tuleb endamisi vanduda: "No kurat, oli mul vaja siis nii mutta end mängida!" Siia lõpetuseks sobib väga hästi lause ühest pikemast kommentaarist, mille jättis VorArt ühe postituse alla: "Stressi seisund on inimese normaalne reaktsioon vabaneda olukorrast, mis teda ei teeni". Ja eks ma selle stressi ja kõige muu kiuste ju sellega tegelengi, et see "olukord" ära kaoks. Et tuleks tagasi selline elu, mis mind teenib.

neljapäev, veebruar 18, 2021

Väike võlateemaline viktoriin

Selleks, et igasugused teadmised kinnistuksid ja mõtted selgineksid, on viktoriinistiilis mäng alati üks tore ja hea variant. Nii saigi ühe Võlglaste Foorumi kasutaja poolt kokku pandud väike mälumäng. Mingeid punkte ma siin jagama ei hakka ja võitjat ka ei selgita, aga õigeid vastuseid koos väikese analüüsiga jagan ma hiljem küll. Suuremal või vähemal määral on kõik need teemad mu blogist tegelikult ka aruteludena läbi käinud. 
Aga et oleks natuke vahvam, siis kogun siiski natuke infot ka vastajate kohta (vanus ja nimi/alias vaid). Mäng jääb üles kuni veebruari lõpuni ja siis teen ka kokkuvõtteid. Sarnaseid mänge on mul plaanis teha tulevikus veel ja veel. Ja loodetavasti siis juba koos mõne põnevama auhinnaga ka. Aga, mis seal ikka - tähelepanu, valmis olla, läks! Link mängule on siin: https://forms.gle/8xVCe2SXJjCuPJr29

kolmapäev, veebruar 17, 2021

Mängusõltlase harjumustest ja mõttemaailmast

Lihtsalt uskumatu, kui palju positiivset vastukaja mu eilne aastapäeva postitus tõi. Õnnesoove vaata et rohkem kui sünnipäevalgi. Suur aitäh teile kõigile selle eest. Kuigi ega ma selle kõige valguses end väga õnnelikult ei tunne. Kogu see teekond ja protsess on ju endiselt veel nii alguses. Väga pikk maa on veel minna - kuigi tõsi ta on, et selleks, et oleks jõudu edasi rühkida, tuleb hinnata ka seda, mis juba saavutatud. Aitäh, sõbrad, et seda mulle meelde tuletasite! Aga ka täna jätkaksin mängurluse ja sõltuvuse teemadel.
Tihtipeale algavad erinevad harjumused või sõltuvused sellest, et keegi sinu ümber lihtsalt tegeleb millegi põnevaga. See hakkab vaikselt huvi pakkuma kuniks haarab su täielikult endasse. Inimeste vastupanuvõime igasugustele aju jaoks mõnusatele tegevustele või ainetele on meeletult erinev. Mõni suudab oma tegevuse kontrolli all hoida, aga samas mõjutab sellega kedagi teist selliselt, et see langeb lootusetult lõksu, kuskohast välja rabelemine võib võtta aastaid...või siis ei õnnestugi seda lõpetada... Eks minugi sõltuvuse lugu algas ka üsna süütult. Lihtsalt ühest pokkerimängust. Tehti kiirelt reeglid selgeks ja õhtul oligi juba koos töökaaslastega esimene turniir. Mõnusa hasardilaksu sain sellega kätte ja edasi tundsin juba huvi igasuguste erinevate portaalide vastu. Lõpuks jõudsin siis spordiennustusteni, sest no sporti olin ma terve elu jälginud ja uskusin, et jagan matsu piisavalt, et sellega raha teenida. Aegajalt ilmselt teenisingi mõned kroonid (see kõik algas kuskil 15-16 aastat tagasi, mil meie riigis kehtis veel kroon). Ja ega alguses selles kõiges mitte midagi halba ei olnudki. Aga eks nagu ikka igasuguste selliste asjadega, võivad need ühel hetkel üsna kiiresti eskaleeruda. Mitte midagi ei juhtu küll otseselt üleöö, et täna panustan paari krooniga ja homme sadade eurodega, aga see piiride nihutamine on üsna tavapärane ja samas märkamatu. Alguses ehmatad ära, kui suurem panus kuskile mängu on läinud. Aga siis toibud, eriti kui see panus pooljuhuslikult võidu ka veel tõi ja nii see lumepall veerema pääsebki. Kuniks saabub see hetk, mil enam oma rahadega hakkama ei saa. Kuigi seda rõhutatakse meeletult igal pool - kõige tähtsam on mängida selle rahaga, mille kaotamist saad endale lubada. Rääkimata siis distsipliinist ja korrapärasest bankroll managemendist. Tavaline hasartmängur (julgeks öelda, et 95% meie seast) ei pööra neile asjadele erilist tähelepanu. Ainus eesmärk ongi see järjekordne hasardilaks kätte saada. Ja kui juba oled proovinud seal 100-euroste panustega, siis ei anna 10-eurone laks enam piisavat doosi. Nii lihtne see kõik ongi. Mänguril puudub tegelikult sellel hetkel igasugune plaan. Ta mängib juba vajadusest. Raha justkui ei olegi enam nii oluline, sest mitte ükski võidusumma ei ole enam piisavalt suur, et seda välja võtta. Muude tegurite ja põhjuste seas on sõltlasele oluline ka igavus. Ka see paneb mängima. Lihtsalt pole mitte midagi muud justkui tehagi ja nii lihtne on ju oma telefon või arvuti ette võtta ja vajalikud lehed avada. Põnevus garanteeritud. Mänguri jaoks on rahalises mõttes kõige kasulikumad hetked need, kui ta lihtsalt sissemaksuks pandud rahaga võimalikult kaua vastu peab. Siis on lihtsalt pikemalt lootust, et ta ei võta uut laenu peale, sest mängukire rahuldamiseks on vahendid natukene pikemaks ajaks olemas. Tihtipeale kasutab mängur ka seda omastarust kavalat taktikat, et pärast järjekordset sissemakset teeb alustuseks kogu summa peale suurema flipi (ehk siis 50:50 panuse, kus võimalik sissemakse duubeldada - ruletilaual kogu raha punasele või siis spordiennustuses kahe võrdse meeskonna lahingus ühe võidu peale). Mõnikord läheb see isegi õnneks ja saabki sissemaks kahekordseks. Aga lõpptulemus on ikkagi sama - kasiino- või spordiennustuskontol on 0 EUR. Küsimus ongi vaid selles ajas, kui kiiresti see juhtub. See kõik muudkui ketrab ja ketrab, uued panused, uued laenud, uued sügavad kuristikud, kuhu see inimene end märkamatult sisse kukutab. Ja see kõik toimub meie ümber, iga päev, iga tund. Vaikselt, salaja. Kasvõi teie kodusel diivanil.
Mulle kirjutas hiljuti üks inimene, kes kurtis, et tema on ka sõltlane, võlad ja muud teemad. Kui küsisin, et kas ta on endale maksuameti keelu peale pannud, siis selgus, et ei ole. Ta on klassikaline päriskasiinode külastaja, kelle puhul see HAMPI piirang vähemalt Eesti piires väga hästi toimiks. Kui küsisin seejärel, kas ta üldse tahab oma sõltuvusega võidelda ja sellest lahti saada, siis vastas ta jaatavalt. Kui soovitasin tal kiiremas korras (nüüd ja kohe!) piirangu peale panna, oli ta kuidagi kõhklev. Et varsti panen ja nii edasi. Kui küsisin, et miks varsti ja mitte kohe, siis vastus oli samuti üsna klassikaline - "Tuleb väike loosimine. Võibolla viimast korda õnne on, aga jah väike võimalus." Mu eesmärk ei ole siinkohal seda inimest kuidagi mustata või halvustada, tavalise mänguri mõttemaailm just selline ongi - õnn peab ju pöörduma hakkama. Kui endale piirangud panen, siis justkui takistan seda õnne! Mis siis, et aastaid pole seda õnne tulnud. Ja kui isegi mõnikord on tulnud, siis järgmine päev on see maha mängitud ja mitmekordselt pealegi veel. Sellelt õnnerattalt ei ole võimalik maha kukkuda, kui seda ise ei tee. Sealt tuleb maha hüpata, astuda...julmalt, päeva pealt. Homme ei ole parem päev kui eile või täna. Seda tulebki teha nüüd ja kohe. Teistmoodi see ei toimi. Seda loosivõitu või jackpotti ei tule. Mitte kunagi ei tule.

teisipäev, veebruar 16, 2021

Minu mängusõltuvuse lõppemise aastapäev

Kuueteistkümnes veebruar. See on just see kuupäev, mil ma aasta tagasi tegin oma senise elu viimase spordipanuse. Sellega lõppes üks ajajärk mu elus. Loomulikult see panus kaotas, muidu see ilmselt poleks viimane olnudki. Kes teab, kas ma siin neid ridu üldse kirjutaksingi, kui see võitnud oleks. Samas oli kogu see muster mul niikuinii selline, et pikas plaanis see kuidagi edukas olla ei saanud. Varem või hiljem oleks see pauk niiehknaa tulnud. Aga tuli just sel päeval ja just sellisel moel. Nagu öeldakse - üks suurimaid hullumeelsusi on see, kui inimene teeb päevast päeva midagi ühtemoodi ja loodab selle tagajärjelt saada kuidagi erinevat või paremat tulemust. 
Mis siis aga tegelikult edasi sai? Ega ma seda kõike väga detailselt siin kajastanud polegi. Kohati on see ka kindlasti selline tume maa minu jaoks, sest see šokiseisund oli päris tugev. Oma peas välistasin ma koheselt selle, et ma sellest lähedastele rääkima hakkaksin. Ma ei olnud selleks valmis ja pole tegelikult siiani. Aga ma tundsin, et ma pean sellest kõigest kellegagi rääkida saama. Esimene katse kellegagi kontakti leida oli Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus (HNK, www.15410.ee). Saatsin sinna kohe samal ööl kirja. Sain lihtsalt end natuke välja elada ja mõtted peast minema. Muidu poleks vist isegi uinuda suutnud.
Järgmisel päeval läksin tööle. See oli veel see aeg, mil käidi päriselt kontoris kohal ja Eestis veel mitte ühtegi koroonajuhtumit polnud. Mu peas vasardas sisuliselt ainus mõte - kellega küll oma murekoormat jagada. See on selline tõeline sisemise kaemuse hetk, mil inimene püüab tunnetada kõike seda, kuidas on inimsuhetega just nüüd ja praegu seisud. Kellega üldse on selline ajalugu või minevik, et suudaks end selliselt avada. Eks ma muidugi lõpuks need inimesed leidsin ja loomulikult sain ka päris mitmel korral vastu näppe. Sain paari inimese käest ka sisuliselt pahandada, et kuidas ma üldse midagi sellist suutsin ja mis mul küll arus oli. Samuti oli üks inimene, kelle puhul uskusin senise põhjal, et ta suudab mind mõista. Alguses tundus, et ta mõistabki. Ta kutsus mind lausa lõunale ja sisendas ennetavalt mulle, et kõik saab korda ja kõigele on olemas lahendus. Aga lõunale me lõpuks ei jõudnudki, väidetavalt tulid erinevad takistused ette. Ja pärast seda ta rohkem minu sõnumitele ei vastanud. Me polegi siiani enam sõnakestki vahetanud. See inimene kaduski mu elust.
Tegelikult pean mainima, et spordiennustuse ja üldse sõltuvuse osas läks see ülesaamine kuidagi ootamatult kergesti. Lihtsalt käiski peast see krõks läbi, piirangud peale ja oligi kõik. Mitte mingit tungi või vajadust pole enam ühtegi panust teha. Ja see on kenasti kestnud siiamaani. Lihtsalt ei taha ja kõik. Teatud mõttes on isegi vastik mõelda sellele kõigele. Kui ma paar kuud hiljem lõpuks HNK kaudu psühholoogi juurde jõudsin, siis olin isegi natuke nagu kohmetu. Ma ju pöördusin sinna kui mängusõltlane, aga vastuvõtule jõudsin sellisena, kus sellest justkui enam rääkida polnudki. Sealt tekkiski see natuke veider tunne, et mida ma seal üldse teen ja mida ma sellest visiidist ootan. Aga see ebakindlus läks aegamisi üle ja tegelikult on sellest kõigest mulle vaimses plaanis väga palju kasu olnud. Kuigi mitte jah enam kui sõltlasele, vaid pigem mu vaimse tervise korrastamise eesmärkidel.
Aga oluliselt raskem on olnud loomulikult kogu selle sõltuvuse tagajärgedega tegelemine ja sellega leppimine. On teemasid ja vigu, millest ma siiani väga palju kirjutanud ei olegi. Üks neist oli minu esmane plaan ja eesmärk hankida lisaraha. Teine mõte, mis tekkis oli see, et iga hinna eest 6 kuud vastu pidada oma rahadega, maksta nii palju kui võimalik, samal ajal endiselt oma kodupangakontot puhtana hoides, et saaksin poole aasta pärast lõpuks kuskilt parematel tingimustel uue laenu peale, millega siis seda tekkinud jama refinantseerida. Ühesõnaga, ma võtsin endale väga lühiajalise plaani. Kui paar esimest kuud otseselt hullemaks ma seda kõike ei teinudki, siis ühel hetkel hakkasid kõik säästud ja muud rahad otsa saama (III sammas näiteks). Aga mul oli endiselt veel vaja mõned kuud ju ometigi vastu pidada, et saaksin puhtalt lehelt neid uusi laene küsida. Nii läksidki lõpuks ka uuesti käiku kõik need krediidikontod, mida juba vaikselt olin jõudnud tagasi maksta. Ehk siis lõpptulemus oli tegelikult see, et selleks hetkeks kui ma uusi laene küsima läksin, oli mu rahaline seis veel hullem kui 16. veebruaril 2020. Ja siis saabus järgmine pauk. Need laenufirmad, kellelt ma olin oma peas lootnud uusi laene saada, ütlesid mulle kõik ei! Kuigi pangakonto oli ideaalses seisus ja mingeid maksehäireid ei olnud. Nii see plaan õhku lendas ja nüüd olingi siis lõplikult täiesti lõhkise küna ees. Teatud määral on need tollased mõtted kajastatud ka selles laenufirmade vandenõuteooriate postituses.
Siit edasi tuligi juba kõik see, mida olen vaikselt siin blogis juba kajastanud ka, sest ajaliselt oleme me nüüd jõudnudki sinna septembri algusesse, mil esimesed postitused tehtud said. Aastapäevad ja igasugused tähtsad kuupäevad mulle üldiselt meeldivad ja need on mulle juba lapsest saadik väga hästi meeles püsinud. Sõbrad-tuttavadki pöörduvad päris tihti just minu poole, kui vestlustes mõnda kuupäeva on vaja meenutada. Hetkel on muidugi omaette küsimus, kas ma peaksin seda 16. veebruari enda jaoks kuidagi hinges edasi kandma või mitte. Omamoodi kurb ja vastik päev ju ikkagi. Kuigi teisalt võibolla just hea päev, mil lõppes veritsemine ja algas paranemine? Eks elu näitab.

esmaspäev, veebruar 15, 2021

Tulud deklareeritud, märtsi eelarve kaetud

Nagu ma oma eelmises tuludeklaratsiooni puudutavas postituses ennustasin, siis eile pärastlõunal avatigi siis "ootamatult" tulude deklareerimise võimalus. Loomulikult lendasid selle peale kõik süsteemid uppi ning muidugi tegid sellest Delfi ja teisedki uudisteportaalid ka omad uudistenupukesed, mis seda paanikat veelgi suurendasid. 

Eks proovisin siis minagi vahelduva intervalliga (no nii paaritunniste vahedega) sinna sisse logida, et saaks omadki klikid tehtud. Ülesanne osutus keerulisemaks kui varasematel aastatel. Kui vahepeal isegi õnnestus süsteemi sisse pääseda, siis jooksis taaskord midagi kokku ja deklaratsiooniaken ikkagi ei avanenud. Õnneks oli igasuguseid muid tegevusi eile nii palju (sõbrapäev ju ikkagi), et mingit lisastressi see kõik ei tekitanud. Nagu EMTA ka ise pidevalt rõhutab, et tagasimakseid ei tehta esitamise järjekorras ja kõik, kellel selleks õigus, saavad kenasti oma raha tagasi ka siis, kui nad esimese 10000 deklareerija hulka ei kuulu.
Lugesin natuke ka neid kommentaare, mida nende süsteemitõrgete kohta kirjutati ja no, inimesed, olge mõistlikud, palun. Mitte ühtegi IT-süsteemi ei ehitata selliselt, et see peaks kord aastas ühel päeval tuhandeid kordi suuremale koormusele vastu kui igapäevaselt tavaks. Kõik on tegelikult hästi selle e-MTA'ga. Olgem õnnelikud, et meie riigis kogu see tulude deklareerimise võimalus nii lihtsaks tehtud on.
Vahetult enne uinumist proovisin ma siiski huvi pärast uuesti. Ja ennäe, uksed avanesidki. Sain oma 3 klikki ära tehtud (tõele au andes - klikkide asemel olid siiski näppudega tehtud puudutused telefoniekraanil) ja tulemus teada. Mitte ühtegi üllatust. Sendi pealt täpselt see summa, mida arvestasin - 705 EUR. Ega's nüüd polegi midagi muud, kui lihtsalt ülekannet oodata.
Sellega saab ühtlasi mu märtsikuu eelarve ka täidetud ja kõikidele laenumaksetele on kate olemas. Ühelt poolt on see kõik kahtlemata tore, aga selle sündmusega koos said otsa need positiivsed põhjendatud ootused lisaraha suhtes, mida novembris-detsembris oskasin arvestada - aastalõpupreemia, palgatõus ja tuludeklaratsioonirahad. Jah, märts on korras. Aga aprilli suhtes on mul üsna suur ärevus hinges. Sest see toob eelarvesse taaskord suuremad puudujäägid. Hetkel ei ole mul veel õrna aimugi, mis siis täpsemalt saama hakkab. Sest olgem ausad, uusi potentsiaalseid lisasüste ei paista lähiajal enam mitte kuskilt. Eks mu järgmine plaan ongi see teatud määral edasi lükatud suurpankade ukse taha kraapima minek. Põhjus, miks ma sellega juba siiani tegelenud polnud, on selles, et loodan selle stabiilse rahavoo ja korrektsete osamaksetega paremaid tingimusi välja meelitada. Et kui ikka 3-4 kuud kenasti ilma tõrgeteta kõik kuumaksed tasutud, siis võiks ehk suuremat võitu oodata nendest diilidest. Aga eks näis, kas see mõttekäik tegelikkusega ka kooskõlas saab olema. Praeguse plaani järgi umbes kuu aja pärast (märtsi keskel) hakkan neid tehinguid otsima nii Swedbanki, SEB, Coopi kui ka Big Banki käest. Ehk siis kokkuvõttes on tänases päevas kõik hästi, aga tuleviku osas on lähenemas pigem üsna tumedad pilved. Eks näis, kuidas asjad edasi kulgevad. Võitlus jätkub!

pühapäev, veebruar 14, 2021

Täna on sõbrapäev

Sõbrapäev. Üks neist tähtpäevadest, mis meie maale saabunud välismaalt. Vanad eestlased seda püha oma kalendris ju ei tähistanud. Samas, pean tunnistama, et mulle selle päeva olemus meeldib. Mitte, et ma nüüd oma sõpru kaartide ja roosamannaga üle külvaks, aga see on oluline, et me märkaksime oma sõpru ja lähedasi. Ja seda loomulikult mitte ainult sõbrapäeval, vaid ikka kõigil muudel päevadel ka. Et me märkasime ja oleksime olemas, kui meid vajatakse. Ning samal ajal, et meil oleks keegi, kelle ees me julgeksime olla nõrgad. Kellele me julgeksime tunnistada oma eksimusi ja näidata oma tõelisi emotsioonipuhanguid.
Inimene juba on oma olemuselt selline karjaloom, kes vajab enda kõrvale ja enda ümber teisi inimesi. Tänapäevane sotsiaalmeedia ühiskond on seda muidugi korralikult segamini raputanud ja ega alati ei saagi aru, mis on päris ja mis on võlts. Kas see, kui inimene postitab Facebookis oma seinale, et soovib kõigile sõpradele kaunist sõbrapäeva, on ikka tegelikult midagi väärt ka? Kas see ei muutu selliselt mitte lihtsalt anonüümseks mõttesähvatuseks, millega laike esile kutsuda? Mina hindan oluliselt kõrgemalt igasugust personaalset lähenemist, olgu need siis Messengeri sõnumid, SMSid, telefonikõned või lausa uksele koputamised. Aga olgu, see selleks. Eks see ongi selline igaühe oma südame järgi tegutsemise värk. Omamoodi nunnu on see päev igal juhul.
Tegelikult on see võlgades siplemine ja ka blogi pidamine päris palju muutnud mu suhtumist sõprusesse. Olen neil teemadel varem ka kirjutanud - näiteks siin ja siin. Aga ühest nähtusest ma tegelikult eriti rääkinud pole. See on sõprus läbi ühise teekonna. Ehk siis kõik need inimesed, kellega olen kokku puutunud seoses just oma võlgadega. Nende seas on nii vanu sõpru, kellega on nüüd viimase poole aasta jooksul tihedam klapp tekkinud (loomulikult pean siin esmajoones silmas just sind, kes sa mind pensionireformi kaasabil vähemalt esialgu suuremast august välja tirisid - seda tänutunnet ei ole tegelikult võimalik sõnadesse panna...) kui ka kõiki neid, kellest ma enne blogiga alustamist mitte midagi ei teadnud. Samas, olgem ausad, ega ma neist inimestest siianigi paljusid asju ei tea, enamuse puhul ei tea ma nende nimegi. Aga see polegi tähtis. Oluline on see ühtsustunne ja teadmine, et me oleme kõik samas paadis. Eriti südamlikud tervitused tahan ma saata loomulikult kaasblogijatele - AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat. Te olete ägedad, paneme täiega edasi ja küll me välja rabeleme! Samuti suured tervitused Joel-Gustavile ja Eva-Liinale, et olete julgenud oma kivide alt välja piiluda, oma lugu jagada. Et olete julgenud mind usaldada. Ma loodan, et teie tunnete samuti, et sellest kõigest on olnud kasu ja ühel hetkel peab ju ka see valgus kaugusest paistma hakkama. Samuti saadan tervitused neile sõpradele, kes seda blogi loevad ja kes mind isiklikult tunnevad. Ma tean, et mõtteis olete te minuga, isegi kui te iga päev ei küsi, kuidas mul läheb. Ma tean, et saan igal hetkel teiega rääkida ja oma muresid kurta. Ma tean, et te olete olemas! Ja kõik need lugematul arvul kirjasõbrad. Teie seas on nii kaasvõlglasi kui ka lihtsalt kaasa elajaid. Te olete kõik mulle ääretult olulised ja kõigil teil on mu südames eriline kohake. Te olete mu sõbrad! Aitäh teile kõigile veelkord. Imekaunist sõbrapäeva ja ilusaid hetki ka muudel päevadel.

laupäev, veebruar 13, 2021

Veelkord võlgade aegumisest

Täna ilmus Maalehes järjekordne artikkel võlgade aegumise kohta. Eriti just selle seadusemuudatuse kohta, mis 5. aprillist hakkab kõvasti möllu tekitama. Kahjuks on see artikkel aga taaskord tasuline ning ma arvan, et need, kes sellest infost kasu võiksid saada, ei hakka seda ka ostma. Aga ma püüan väikestviisi kokkuvõtte sellest teha. Link on siin: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92535735/kumnete-tuhandete-inimeste-volad-aeguvad-kahe-kuu-parast-kohtutaitur-puuab-votta-veel-viimast
Kümnete tuhandete eestlaste vanad võlad aeguvad 5. aprillil. Nimelt võeti kümme aastat tagasi 5. aprillil 2011 vastu seadusemuudatus, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, varasema 30 aasta asemel. Seega saabub aeg, mil kümnete tuhandete eestlaste täitemenetlused aeguvad, hinnanguliselt võib sellel kuupäeval täitemenetlus aeguda 80 000 inimesel.
Kui vana võla sissenõudmisest on möödunud kümme aastat, siis enam võlga sisse nõuda ei saa. Nüüd on kohtutäiturid, inkassod ja võlausaldajad leidnud aga omast arust kavala mooduse aegumise katkestamiseks. Nimelt võtab võlausaldaja avalduse kohtutäituri juurest tagasi ja pöördub sama nõudega uuesti sama või uue kohtutäituri poole ning algabki uus 10-aastane aegumine. Tundub väga ebaaus trikitamine, kas pole?
„Igasugune trikitamine aegumise tähtaja edasilükkamiseks seaduse lünka ära kasutades ei ole lihtsalt eetiline. Inkassoettevõtete ja kohtutäiturite selline kombineeritud koostöö on üllatav, kuna säte, mille üle justkui võitlus käib, võeti vastu 10 aastat tagasi. See peaks olema piisav aeg nõude sissenõudmiseks ja tänane erutus tähtaja saabumise lõpusirgel meenutab pigem ärevushetke pika uinaku järel,” sõnas HUGO.legali jurist Raivo Kiisk.
Kiisk lisas, et seadusandjal on menetluse lõpusirgel aegumise kohaldamiseks ettenähtud niinimetatud lihtsustatud kord ning õnneks on seadusandja näinud ette ka seaduse tekstides selguse, mis lõpetab sellise trikitamise.
Aegumine tähendab seda, et võlgnikul on pärast nõude aegumistähtaja saabumist õigus keelduda kohustuse edasisest täitmisest ning nõuet ei saa täitma sundida ka kohtutäitur. See aga ei ole automaatne protseduur ning võlgnik peab aegumise realiseerima omal initsiatiivil – kehtiv seadus näeb ette, et kui kohtutäituri käes on aegunud nõue, tuleb võlgnikul pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Hagi rahuldamise järgselt täitemenetlus lõpeb ja võlausaldaja ei saa võla täitmist edasi nõuda.
Justiitsministeeriumis on aga ette valmistatud eelnõu, mille eesmärk on lihtsustada täitemenetluse lõpetamist aegumise korral – kui täna tuleb võlgnikul täitemenetluse lõpetamiseks pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ning tasuda kopsakas riigilõiv 300€, siis seadusemuudatuse jõustudes on üheks võimaluseks menetleda see lihtsustatud korras läbi kohtutäituri, kellele tuleb esitada vastav avaldus. Lisaks ei saa seaduse muudatuse jõustudes võlausaldaja enda suva järgi enam aegumist katkestada ja uuesti alustada, kuna uue seaduse järgi algab aegumine esimesest täitedokumendist. Eeldatavasti jõustub eelnõu märtsi alguses.
Seega, tundub, et vähemalt justiitsministeerium on asunud selles võitluses võlglaste poolele. Annab igal juhul lootust. Tahaksin muidugi siinkohal üle rõhutada seda, et mitte kuidagi ei õigusta ma võlgade eest ära põgenemist. Aga õiglast kohtlemist väärivad ka võlglased.
Nagu üks kommentaator mu "Võlanõustamisteenuse" postituse all kirjutas: "Tegelikult päris masendav, mis olukorras me ühiskonnana oleme, kui inimene peab enda eest võitlema, kogu aeg enda õiguste eest seisma. Inimese õigus ongi olla loll (võhik), selleks on asjatundjad - ettevõtted, mis selles vallas tegutsevad. Et kui mina ei ole automehhaanik, olen tavakodanik, siis mul ei pea olema samu teadmisi ja oskusi autot remontides, mis mehhaanikul. Ma saan vaid heauskselt usaldada oma ala spetsialiste. Kusjuures see hea usu põhimõte on üks võlaõiguse baasprintsiipe. Aga miks see võlgnik, samamoodi täiesti tavaline inimene, võhik, kesiste teadmistega võlgnevuste, paragrahvide jne osas, et miks tema ei saa heas usus toetuda spetsialisti ehk inkassofirmale? Kus see VÕS § 6 lg 1 siin siis on, mis ütleb, et Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt? Loomulik ju, et tavakodanik (tarbija) ei pea omama samu teadmisi ja oskusi, mis selles valdkonnas igapäevatööd tegev asjatundja."

neljapäev, veebruar 11, 2021

Üleskutse kõigile, kellel inkassodega probleeme

Seoses asjaoluga, et paari kuu pärast on väga suur hulk võlgasid aegumas, on hakanud inkassod veelgi aktiivsemalt ja agressiivsemalt raha taga ajama ja selle juures ära unustades ka viimasegi seaduslikkuse.
Seejuures, tahaksin tegelikult aegumise kohta rõhutada paari hästi olulist aspekti (pärinevad siit artiklist):
  • Inimesed ei pea tasuma aegunud nõudeid, kuid inkassodel ei ole keelatud neid sisse kasseerida
  • Võlgniku õigusrahu huvides on seaduses kehtestatud tähtajad, mille jooksul peab võlausaldaja nõude maksma panema. Kui võlausaldaja seda seaduses märgitud ajal ei tee, kaotab ta riikliku kaitse ning võlgnikul on õigus keelduda kohustuste täitmisest. Enamasti on lepingust tulenev nõude aegumise tähtaeg 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Koos põhinõudega aegub ka viivis.
  • Võlgnikega üritatakse sõlmida kokkulepe maksegraafiku osas ning pakutakse väga madalaid kuumakseid ja vähendatakse ka viiviseid, kuid selle kokkuleppega tunnistab võlgnik kohustust ning aegumine katkeb. See aga tähendab, et nõue ei ole enam aegunud.
Kindlasti mäletate veel Äripäevas ja Maalehes ilmunud pikemad artikleid sellest, kuidas inkasso oma volitusi ületab ja paneb võlglased maksma rohkem, kui peaks. Samuti on kindlasti veel värskelt meeles ka Joel-Gustavi ja Eva-Liina lood siitsamast blogist.
Tunnistan ausalt, neid lugusid oleks veel ja veel, mida siin kajastada, aga on tekkinud idee see kõik viia natuke suuremale tasandile, suurema lugejaskonna ette.
Koostöös Äripäeva ja AMOV-blogijaga on loodetavasti valmimas üks pikem artikkel sellel teemal. Aga selle jaoks vajame me teie kõigi abi, kes te olete inkassoküüsi sattunud.
Kes vähegi tunneb, et soovib ja julgeb selles osaleda, siis palun otsige välja oma inkassoga sõlmitud lepingud, võlatunnistused ja saatke need aadressile appivolgnik@gmail.com (Appi, ma olen võlglane!) või siis otse Äripäeva ajakirjanikule pille.ivask@aripaev.ee.
Te võite kõik isiklikud andmed sealt ära peita. Meid huvitab vaid lepingute sisu, et see kõik uue artikliga avalikkuse ette tuua. Kui te ise ei kriipsutagi neid andmeid maha, siis ärge muretsege, seda teeme meie ikka ja mitte kellegi isiklikke andmeid ei avaldata.
ANONÜÜMSUS ON TAGATUD! 
Lisaks oleks igati tervitatav, kui see postitus ja üleskutse leviksid. Seega, palve ka kõigile lugejatele, kes otseselt pole võlgade või inkassodega kokku puutunud/kokku puutumas. Palun jagage seda postitust, et see jõuaks võimalikult paljude inkasso terrori all kannatajateni. Aitäh! Facebookis jagamiseks tuleks siis kasutada https://volglasepaevik.blogspot.com/2021/02/uleskutse-koigile-kellel-inkassodega.html aadressi.

kolmapäev, veebruar 10, 2021

Võlanõustamisteenusest

Kuna see blogi on muutunud teatud määral selliseks osaliselt võlanõustamisteenuseks, siis mõtlesin, et paneksingi siia kirja, kuskohast tegelikult on võimalik leida võlgade osas ametlikku abi. Ja missugust abi võlanõustajatelt üldse loota või oodata võiks.
Alustaksin definitsioonist. Antud laused pärinevad Pärnu linna kodulehelt. 

Võlanõustamisteenuse osutamisega abistatakse toimetulekuraskustes isikut:

  • tema varalise olukorra kindlakstegemisel
  • võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete rahuldamisel
  • uute võlgnevuste tekkimise vältimisel toimetulekuvõime parandamise kaudu
  • muude võlgnevusega seotud probleemide lahendamisel.
Siit ja sealt kostub aegajalt nurinaid, kuidas inimesed on võlanõustajas pettunud. Eks kindlasti ongi olemas ka nõrgemaid võlanõustajaid, aga esmalt tuleb ehk enda sisse vaadata ja välja mõelda, mis on need ootused, mida te sellelt teenuselt eeldate. Ilmselgelt ei ole võlanõustaja ju mingi võluvits, et lähete kohale, räägite 2 tundi juttu ja ongi plaan paigas ja võlad kohe-kohe klaaritud. Mina olen oma teekonnal kokku puutunud kolme erineva võlanõustajaga - ühe juures käisin reaalselt kohal (sellest rääkisin põgusalt ka ühes postituses), teisega olen päris palju kirju vahetanud e-maili teel ning kolmas on tegelikult mu enda hea tuttav, kes alles eelmisel aastal võlanõustaja paberid sai ja seega veel aktiivselt tegev selles vallas ei olegi. Kõik on nad mind omamoodi aidanud ja harinud. Olen neile kõigile ääretult tänulik ja julgeksin öelda, et kogu see kogemus on minu jaoks olnud väga meeldiv.

Rõhutaksin kogu selle protsessi juures mõned põhitõed üle.
1) Teie kodune omavalitsus on kohustatud teile tagama võlanõustamisteenuse ja selle teie eest kinni maksma. Seega ei ole vaja karta, et oi, mis see nõustamine küll maksma võiks minna. Ehk siis, kui omavalitsus ise vastavat teenust ei paku, siis peab ta leidma rahalised vahendid, et teie valitud teenusepakkuja arved kinni maksta. Lihtsalt uurige oma kodukoha vastava inimese käest see kõik järgi.

2) Hea koht, kuskohast võlanõustajate kontakte leida - https://evnl.ee/abiotsijale/volanoustajad/

3) Helista, saada kiri, mine kohale või lepi veebikohtumine kokku ja pane need rattad veerema. Alates sellest hetkest saavad asjad vaid ülesmäge minna.

Teatud mõttes võib võlanõustajat võrrelda psühholoogiga, kes lihtsalt aitab sul mõtteid koguda, probleemi ära kaardistada ning anda juhiseid, kuidas edasi minna või millised võimalused üldse võiksid olla. Olge lihtsalt ise võimalikult ausad ja osavõtlikud. Oma probleemide pisendamise, varjamise või peitmisega teete halba ainult iseendale. Siin ei ole häbil kohta. Uskuge mind - need inimesed on väga suure tõenäosusega näinud veelgi hullemaid olukordi, kui see teie oma. Võidelge enda eest!

teisipäev, veebruar 09, 2021

Välised ja sisemised segajad

Kuidas teil oma mõtete kontrollimisega lood on? Pean just silmas sellist keskendumisvõimet. Et lülitate end kõrvalistest mõtetest välja ja pühendute vaid selle hetke kõige tähtsamale tegevusele. Ükskõik, on see siis mingi film, raamat või töökohustus. Sisuliselt panete klapid nii kõrvadele kui silmadele ja olete vaid selle konkreetse tegevusega kahekesi.
Kuna minu töö on oma spetsiifika tõttu selline, mis nõuab totaalset keskendumist, siis tunnistan ausalt - stressiseisundis on see enesega võitlemine ja sundimine ikka kohati päris keeruline. Eriti just selline hommikune käima saamine. Kui juba mingi hoog peale tuleb ja töö endasse haarab, siis hakkab ludinal minema. Ja õhtu lõpuks on ka mõnus rahulolu kohal, et näe, jälle suutsin 6-7 tundi täiega tööd teha. Aga iga päev niimoodi kahjuks ei suuda. Mäletate ju küll seda rongide kontrollimise postitust?
Samas on mind kasvatatud ja õpetatud üsnagi kohusetundlikuks inimeseks. Kui ma juba mingi lubaduse olen andnud, et X päevaks on ülesanne Y tehtud, siis olen endas väga pettunud, kui see nii ei juhtu. Aga kui pea on uitavaid mõtteid täis, mis kohati tunduvad ju tähtsamad kui ükskõik milline tööülesanne (elu on suurem kui töö!), siis tekib hinges seda stressi veelgi juurde. Kuigi enamasti suudan ma õigeks ajaks lõpuks ülesanded tehtud saada, siis sellist enesega rahulolematust tuleb kuidagi liiga tihti ja liiga palju ette. See protsess on oma olemuselt selline korralik võitlus. Aga päeva lõpuks pean ikkagi mõistma, et sellest kõigest sõltub mu võimekus oma suure probleemiga hakkama saada. Poleks mul tööd, poleks mul ka lootust. Ehk siis kohati justkui on töö hetkel hoopis suurem kui elu.
Kui igasugused nii elulised kui töised probleemid hakkavad omavahel segunema ja kuhjuma, siis muutub nende haldamine ääretult keeruliseks. Hea näide sellise sõelumise ja struktuuritu tõmblemise kohta on järgnev video. Ühesõnaga, paanika paanika otsa - mida ma nüüd teen, mida ma järgmisena teen? Mis on tähtis ja mis on vähemtähtis? Lõpuks toimub üks lõputu tulekahjude kustutamine. Tegelen selle ülesandega, mis kõige rohkem karjub. Kui ma isegi olen oma mõtetega suutnud jõuda selleni, et olen kulutanud mitmeid tunde mingit probleemi lahendades ning tõeliselt mattunud selle probleemi sisse... ja siis järsku tuleb ootamatu telefonikõne, näiteks emalt. Võtad vastu ja selgub, et tal on lihtsalt igav ja tahtis pojaga natuke lobiseda. Ja naksti, oledki oma keskendumismullist väljas! Tuleb tuttav ette? Või siis jooksevad kõik IT süsteemid kokku, kaob internet ja paus on paratamatu. Või siis võlglaste elus nii tavalised telefonikõned inkassodelt või laenufirmadelt, mis oma olemuselt reeglina kurjad ja nõudlikud. Ei mõju ju seegi kuidagi töömoraalile hästi.
Igal juhul selliseid sisemisi ja väliseid segajaid on meie igapäevaelu meeletult täis. Eriti, mis puudutab sellist kodukontorielu. Vahel unistan sellest, et tahaks olla lihtsalt muruniitja või lumerookija - ei, ärge saage valesti aru, tegemist on kindlasti väga vajalike ametitega. Siis saaks rahulikult oma mõtteid mõelda ja samal ajal füüsilist tööd teha. Puhastab nii mõistust kui vaimu ja tulemus on silmaga näha. Ja ei teki ka süümekaid, et töö ajal ebasobivaid mõtteid mõtlesin. Mida teie teete, kui mõtted uitama lähevad ja tööle keskendumine kannatama hakkab?

esmaspäev, veebruar 08, 2021

Eva-Liina ühe võlgnevuse detailsem analüüs

Ilmselt mäletate veel Eva-Liinat ning tema lugu võlgade ja inkassodega. Igal juhul otsustasin ma, et tahaksin vähemalt ühe võlgnevuse kujunemise ja arenemise erinevad etapid enda jaoks lahti harutada. Teha sellest teatud mõttes näitliku juhtumi, kuidas asjad võivad kujuneda. Nii saigi koostöös Eva-Liinaga võimalikult palju infot välja kaevatud. Õnneks oli tal päris palju dokumente ja erinevaid kokkuleppeid alles, kuigi eks natuke oli lünki ka tekkinud.
Vaatluse alla sai siis võetud see sama nõue, millest ka algses postituses juttu tegin.
Tsiteerin:
"13.08.2020 kiri: põhivõlgnevus 2102,56 EUR, intress 268,32 EUR, viivis 98,14 (seisuga 13.08.2020), kõrvalnõuded 50,00 EUR. Võlgnevus kokku 2519,02 EUR.
07.09.2020 saadetud võlatunnistus: põhivõlg 2102,56 EUR, viivis 823,71 EUR, sissenõudekulu 50,00 EUR, muud kulud 343,32 EUR. Võlgnevus kokku 3319,59 EUR."
See lugu sai alguse 2015. aastal, mil Eva-Liina võitis auto ostmiseks laenu, 3500 EUR. Kuna see antud loo puhul tähtsust ei oma, siis jätan laenufirma sedapuhku avaldamata. Eks see maksmine oli algusest peale üsna konarlik ja häireid tuli üsna tihti ette. Nii jõutigi selleni, et 2018. aasta suvel muudeti algne auto ostuks võetud laen uueks väikelaenuks. Eks ühtteist oli aja jooksul siiski juba tagasi ka makstud ja uueks laenusummaks kujunes 2132,79 EUR. Seejuures jäi algne intressimäär ja ka üldine KKM kehtima. Ka selle uuendatud lepinguga ei läinud asjad sugugi libedalt ning lõpuks jõuti 2019. aasta detsembris järgmisele kokkuleppele - uus laenuleping, summas 2067,56 EUR, alustuseks 4 kuud täielikku maksepuhkust. Seega maksma oleks pidanud hakkama 2020. aasta aprillis. Aga nüüdseks oli Eva-Liina olukord juba nii halb, et ta ei jaksanud enam sentigi maksta. Nii öeldigi leping lõpuks juulis üles. Nagu siit ka näha, tekib ka seos eelmainitud inkassonõudega. Põhivõlgnevus inkasso kirjades (2102,56 EUR) moodustus just sellest 2067,56 EUR suurusest viimasest lepingust, millele on lisandunud maksmata jäänud lepingutasu 25 EUR + 4 kuu haldustasud, kokku 10 EUR. 

Kui vaadata lepingujärgset graafikut ja selle algust (pildil), siis on näha, et intresside kulude osas on ka oma loogika sees, kuigi arvutus näitab, et intressivõlg pidanuks olema 244,32 EUR (osamaksed aprill kuni juuli). Ehk siis kuskilt on lisandunud müstilised 24 EUR. Viiviseks on määratud esimese inkassokirja järgi 98,14 EUR, aga see ei saa kuidagi korrektne olla, sest kui vaadata graafikut, siis mitte ükski neist neljast osamaksest, mida Eva-Liina maksmata jättis, ei sisalda põhiosamakseid. Seega ei saa mitte kuidagi olla ka põhiosa võlgnevust. Viivist aga teadupärast krediidilepingu puhul muudelt kuludelt peale põhiosa võlgnevuse nõuda ei saa. Kõrvalnõuded on juba ilmselt sissenõudekulud, mis on oma olemuselt samuti üsna laest võetud.
Põnevaks ja samas ka ääretult trööstituks läheb olukord siis selle 7. septembril saadetud võlatunnistusega. Põhivõlg on isegi algupäraseks jäetud, aga kogu see viiviste summa 823,71 EUR on konkreetselt kohvipaksu pealt võetud ja siin ilmselt mingeid selgitusi ei saagi eriti olla.
Lisan ka selle graafiku alguse siia.

Antud teemal sai pikemalt ja põhjalikumalt arutletud ka Võlglaste Foorumis. Kellel huvi, saab sellega seal täpsemalt tutvuda.
Palusin Eva-Liinalt veel kaht asja: esiteks infot selle kohta, mis seisus on see nõue tänaseks - võlg on tiksunud 3349,30 EUR peale. Ehk siis täpselt 5 kuuga on juurde tulnud 29,71 EUR. See tekitab muidugi järgmisi küsimusi, sest kuni 15.03.2021 peaks graafiku järgi olema põhiosa maksete suurus 0 EUR. Seega, viivist poleks tohtinud mitte sentigi selle perioodi eest tiksuda.
Kogu loo kurbus, traagika ja ka absurdsus seisneb selles, et Eva-Liina sai 5,5 aastat tagasi laenu 3500 EUR (millest arvestati kohe ka 95 EUR lepingutasu maha ehk siis kätte sai ta reaalselt 3405 EUR). Tagasimakseid on ta teinud kokku 3695,66 EUR eest ja tänaseks on üleval võlgnevus 3349,30 EUR. Sõnad on siinkohal üleliigsed...
Teiseks palusin Eva-Liinal kirjutada ka Julianusele ja küsida selgitust, mis juhtus vahemikus 13.08.2020 kuni 07.09.2020. Mille alusel ja mis põhjendusega need lisasummad tekkisid. Ega ma sealt mingeid asjalikke ja mõistlikke põhjuseid ei oodanudki, aga on ju aus lasta ka teisel osapoolel ennast väljendada, kaitsta ja õigustada. Kahjuks postituse avaldamise hetkeks aga inkasso poolt veel vastust ei ole tulnud. Kui see saabub, annan sellest jooksvalt eraldi teada.
Kui ma teile ausalt ütlen, siis kogu selle inkassovärgi peale mõeldes tahab vägisi okse peale tulla... See on ikka nii rõve, mida need asutused võlglastega teevad... ja lisaks jääb neil õigust ja õigustust ülegi.
Siia lõpetuseks link ühele blogipostitusele, mis demonsteerib seda, kuidas on võimalik inkassoabsurdsustele vastu hakata nende endi relvadega. Tasub ehk järgimist? Ja rõhutaksin veelkord - inkassod on ühed suvalised kirjakontorid ja neile ning nendepoolsele vaimsele töötlemisele ei maksa alluda. Nii kaua, kui nad teile seaduslikke ettepanekuid ei tee, siis lihtsalt ignoreerige neid. Reaalne võim neil teie üle puudub.

pühapäev, veebruar 07, 2021

Organism tahtis märku anda, et võtaks vähe rahulikumalt

Ilmselt on väga paljud tajunud seda, et haigused on ühed raharöövlid. Ja seda sõna otseses mõttes, sest haiguslehel olemine on palgapäevast palgapäevani töötavale inimesele ääretult suure mõjuga. Olgugi, et praegu on erandkorras kehtestatud muudatus, et haigusraha makstakse juba teisest haiguspäevast (tavapärase neljanda asemel), siis see 70% suurune kompensatsioon on ikka päris suur kukkumine. Ja olgem ausad - praeguses pandeemiaajastus on kõik tervisega seonduv meeletult tundlik. Kui siin aastaid tagasi oli tavaline, et tööle mindi ka palaviku ja nohuga, siis nüüdseks on see kõik ilmselt jäädavalt muutunud. Ka väike kõha või kurguvalu jätab inimesed koju, sest ühiskond ei tolereeri seda nakatumisvärki enam. Sisuliselt oled kurjategija staatuses, kui ronid külmetusnähtudega inimeste sekka. Kindlasti oma iva selles kõiges on ja teatud mõttes ongi ju tore, et inimesed hoolitsevad nüüd oma igapäevase hügieeni eest oluliselt rohkem ning pestakse käsi ja mida kõike veel. Aga samas on kogu see hüsteeria ikka kohutavalt üle ka pingutatud.
Põhjus, miks ma sellest siin üldse rääkima hakkasin, on tegelikult üsna konkreetne. Reede õhtul tundsin kurgus märkimisväärset valu ning kraadides selgus, et oli ka väike (37,2) palavik tekkinud. See kõik pani mõtlema, et aga mis siis saab, kui olengi haige ja pean haiguslehele jääma? Eks kodukontori üks eeliseid on muidugi ka see, et päris iga terviserikke tõttu tööpäev tegemata ei jää, aga olgem ausad - kui ikka enesetunne väga kehvaks läheb, siis ei ole inimene ka kodus enam võimeline mitte midagi muud peale voodis lesimise tegema. Ja siis hakkab jooksma see 30% suurune sissetulekute langus. See tekitab siis omajagu lisastressi veel, sest rahaline seis ju lihtsalt ei luba neid eurosid selliselt kaotada. Kui niigi kulub tavapärasest sissetulekust 110-115% laenude teenindamisele, siis lihtsalt ei tohi selliseid asju juhtuda! Samas, nagu arstid ja muud targad inimesed on nentinud, meie immuunsus on paljuski seotud ka meie stressitasemega. Iga üleliigne stress vähendab ka meie vastupanuvõimet igasugustele viirustele ja bakteritele. Kahtlemata on kõige selle tõttu võlgadega võitlev inimene väga suures ohus langemaks stressi tõttu viiruste küüsi, mis aga tõstab veelgi rohkem stressitaset, mis aga omakorda... Saate aru küll, kuhu sihin. Sellesse rattasse sattumine võib kokkuvõttes üsna hukatuslik olla.
Aga samas pani see mind nädalavahetusele kuidagi teistmoodi mõtlema. Laupäeva hommikul ärgates olid valud ja värinad kadunud, palavik samuti. Ja otsustasin, et ma ei tee kaks päeva mitte midagi ja unustan oma kohustused ära. Lihtsalt sisendasin endale, et ma tegelen ainult nende asjadega, millega ise tahan tegeleda. Seejuures on paslik märkida, et ka blogipostitused on sellised asjad, mille kirjutamist ma naudin ja need ei ole vähemalt esialgu minu jaoks kuidagi kohustusteks muutunud. Igasuguseid mõtisklusi ja filosofeerimisi on mul arvutisse juba omajagu kogunenud, mis ootavad oma aega, mil avaldamisele tulla.
Tagasi tervise teemade juurde tulles, siis eks üks oluline tõde kogu selle protsessi juures on see, et raha tuleb ja läheb, aga kui tervis lõplikult tuksi keerata, siis selle taastamine on juba väga suur vaev. Ning tegelikult ei pruugi see üldse õnnestudagi. Eks neid närvirakke on selle aja jooksul siin muidugi juba lugematu arv praegugi hävitatud, aga ma loodan, et ühel ilusal päeval, kui ma taas võlavaba olen, tuleb igasuguseid kergeid õnnehormoone nii palju juurde, et suudan ikkagi taas elu nautida täiel rinnal. Nautida seda, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Kuidas neist head ja toredad inimesed saavad.
Homme ma ilmselt helistan igaks juhuks perearstile ja uurin, kas peaksin ehk koroonatestile ka minema. Arvatavasti on vastus pigem jaatav. Saan ka selle kogemuse võrra siis rikkamaks ja selle kurikuulsa pehme toki endale ninna torgatud lastud. Kuigi tänaseks mul enam mingeid sümptomeid ei ole ja enesetunne on igati korras.

laupäev, veebruar 06, 2021

Iga-aastane tulude deklareerimise loterii on peagi käes!

Umbes-täpselt nädala pärast on ilmselt esimestel eestimaalastel 2020. aasta tulud deklareeritud. Ametlikult on selleks kuupäevaks küll alati olnud 15. veebruar, aga eks see selline väga levinud avalik saladus on, et üldiselt saab need vajalikud klikid seal e-maksuametis ära teha juba viimase tööpäeva õhtul enne 15. veebruarit - seekord on selleks reede, 12. veebruar. Pead ei anna muidugi, et see ka seekord nii juhtub, aga usun, et hiljemalt pühapäeva õhtuks on see uks ikkagi kõigi jaoks lahti tehtud. Ajakirjandus muidugi kajastab ka seda üsna kiiresti. Teame ju küll neid pealkirju. "Maksuamet alustas ootamatult tuludeklaratsioonide vastuvõttu!" "Esimese tunniga juba 10000 inimest oma tulu ära deklareerinud!" "Ülekoormuse tõttu on e-maksuameti töö häiritud!" jne. Igal aastal algab see ootamatult, nagu saabuv esimene lumi.
Huvitav on muidugi ka see, et paljude inimeste jaoks on kogu see süsteem justkui riigipoolne loterii, kus peaaegu iga pilet võidab. Ja oi kui tihti tuleb ette seda pettumust, kui saadav summa ei vasta ootustele (sõbrannal oli ju palju suurem summa ja mul endal ka eelmine aasta palju suurem - miks ma nüüd sel aastal nii vähe saan!?). Oma olemuselt on kogu see arvutusskeem üldjuhul tegelikult üsna lihtne ja lakooniline. Aga paraku on see täis meeletult erisusi. Tehnilistesse detailidesse ei hakka ma siinkohal laskuma, sest ega ma neist isegi lõplikult aru ei saa. Minu enda olukord on igati erisuste vaba ja selle tõttu pole mul enda puhul olnud põhjust mitte ühtegi erandit selgeks tegema hakata. Maksuvabatulu on mul 0 EUR, mingeid lasteboonuseid ma ei saa ning samas on aastatulu siiski piisavalt suur, et midagi kuskilt maha ka ei arvestata. Ühe hästi hea ülevaate on andnud financer.com.
Seda ma siinkohal ümber jutustama ei hakka, eks igaüks leiab just temale vastava info ja erisused sealt üles. Nagu ka siin lehel öeldakse - "Tulumaksu arvutamine ei ole kahjuks sugugi niivõrd lihtne, et saad sisestada kalkulaatorisse sissetuleku numbri ning ongi kõik korras. Tulumaksutagastuse suurus sõltub väga paljudest erinevatest faktoritest, mistõttu ei pruugi ükski kalkulaator olla päris täpne."

Aga mis seis siis minuga ikkagi on? Nagu juba mainitud, siis kehtib minu kohta järgnev lause: "kui sissetulek on üle 25 200 euro aastas ehk alates 2100 eurot kuus, siis ei ole enam võimalik maksuvaba tulu saada". Seega, siit mingeid lisasente mulle ei tule. Minule tagastatav summa peaks tulema järgmise loogika järgi:
  • ma ostsin 2020. aasta jooksul 3200 EUR eest III samba osakuid - 3200*20% = 640 EUR
  • ma maksin kodulaenu intressi, kõvasti üle 300 EUR (see on viimastel aastal kodulaenu intresside tagastuspiiriks määratud) - 300*20% = 60 EUR
  • ma tegin 2020. aasta alguses ühe annetuse Tartu Lastefondile - 25*20% = 5 EUR
Ja ongi kõik! Seda kõike arvestades peaksin ma 26. veebruaril tulumaksu tagastusena saama 705 EUR.
Kui palju teil on lootust tagasi saada? Või, kas kuulute nende hulka, kellel on alati selline ootusärevus sees, et mida see süsteem küll sel aastal näitab?

neljapäev, veebruar 04, 2021

Kui võlgadega seis muutub lootusetuks, järelrepliik

Ma tahaksin selle eelmise postituse kommentaariks lisada veel seda, et eks iga kurva ja nukra loo taga peitub tihtipeale veelgi kurvem lugu, mis selle olukorrani on viinud. Seega, jah, väga lihtne on hukka mõista, aga oluliselt keerulisem on mõista, sest me ei tea iialgi, miks on nii läinud ja kuidas on praegusesse seisu jõutud. Elu on väga harva must-valge.
Austades Eva-Liina privaatsust, siis loomulikult detaile ma avaldama ei hakka, kuid palun hoiduge süüdistustest ja hinnangutest. Kui teil on aga nõuandeid talle, kuidas olukorda paremaks saada või soovite teda aidata, siis võib minuga ühendust võtta. Kuigi kohati võib tunduda, et see kõik on justkui kellegi fantaasia ja sellised asjad ei saa olla päris, siis kahjuks pean nentima, et kõik need lood on reaalne elu. Elu, mida elatakse meie keskel, meie ümber, meie läheduses. Siinsamas, Eestis.

Kui võlgadega seis muutub lootusetuks

Eile pöördus minu poole järjekordne inimene, kellel mured erinevate võlgadega, mis juba mõnda aega inkassode hallata. Et oleks lihtsam seda lugu jutustada, siis kutsume teda Eva-Liinaks. Tema esimene kiri mulle oli järgmine: "Tere! Sattusin su blogi juba mõniaeg tagasi lugema. Hiljuti oli sul ka postitus Julianus Inkasso kohta ja kuidas sinu abiga teine võlglane sai allkirjastatud maksegraafikutes muudatusi. Sooviksin küsida kas oleksid nõus vaatama ka minu võlanõuded üle sest olgugi et ma pole tõesti siiani olnud agar tasuja, soovin siiski endast parima anda et võlgnevused likvideeritud saaksid. Aga ma ei ole selles juriidilises pooles väga tugev ning nemad haistavad hirmu ja teadmatust juba kaugelt. Päikest!"
Ma pole siiani mitte ühtegi abiküsijat vastuseta jätnud ja ei jätnud ma ka Eva-Liinat. Palusin tal saata kõikvõimalikud kokkulepped, ülevaate sellest, kuidas ja millal need võlad inkasso kätte on jõudnud, kui palju ta maksta on suutnud ja mis seisu need võlgnevused tänaseks päevaks on jõudnud.
Lahti rullus üsna õnnetu ja trööstitu lugu. Eva-Liina elab ja töötab ühes tavalises Eesti väikelinnas, kus saab miinimumpalka. Nagu ta ise sõnastas: "Üritan leida ka lisatöid, et enda sissetulekut suurendada, aga väikses linnas ja lasteaialapse emana pole väga palju võimalusi kui tugigruppi seljataga pole." Tundub üsna nukker lugu, aga ma kardan, et see on levinum, kui meie meedia ja üldsus uskuda tahab.
Kui olin vajalikud dokumendid ja ülevaate kätte saanud, oskasin vaid ohata. Jah, ühelt poolt olid sõlmitud kokkulepped, kus teatud määral isegi seaduslikud viivised ja muud tingimused. Lisaks puudus otseselt intress ja ka leppetrahvidest polnud juttu. Kuid see, mis meelevaldsusega põhivõlasumma oli läbi korrutatud, oli päris kole. Kokku oli neid lepinguid siis Julianuse juures kuus erinevat. Ma ei hakka neid üksipulgi lahti harutama, aga toon paar näidet. Üks ekstreemsemaid näiteid pärineb 2020. aasta augustist. Augusti keskel saatis inkasso Eva-Liinale kirja, kus andis teada, et nende lauale on jõudnud (otse öeldes - neile on müüdud) võlanõue. Võlasummaks (juba oli natuke ka erinevaid kohvipaksuparameetreid juurde lisatud) veidi üle 2500 euro. Sellele järgnes teatav läbirääkimiste periood, kuniks 3 nädalat hiljem saabus kompromissettepanek, millele Eva-Liina ka alla kirjutas. Aga võlasumma oli nüüdseks juba 800 eurot suuremaks saanud - 3319 EUR. Kahjuks aga ei vastanud see kokkulepe mitte kuidagi meie peategelase reaalsete võimalustega ja tegelikult ei ole ta siiani seda kokkulepet mitte ühegi sendiga täitnud. Summa on tänaseks tõusnud ligikaudu 3350 EUR peale. Samas kohtusse pole teda antud. Eks inkasso teab ise ka, et kohtus ei ole selle nõudega eriti midagi peale hakata. Sarnaseid näiteid tuli sellest loost veelgi välja.
Mida siis sellises olukorras üldse teha? Kokkulepped on sõlmitud ja allkirjastatud, räiged suvalised summad juurde arvestatud, viivised tiksuvad. Aga kohtusse ei anta. Samas rahaline seis on selline, et reaalselt see 50 eurot kõigile lepingutele kokku kanda ei anna mitte mingit tulemust. Minu soovitus oli siinkohal konkreetne.
"Arvestades sinu olukorda ja kõiki neid lepinguid ja asju, siis ma lõpetaksin sinu olukorras igasugused osamaksed ära, kus kohtulikku lepet taga ei ole.
Las need Julianus ja OK Incure annavad asjad kohtusse.
Nad esmalt kindlasti annavad sinu vastu üles kiirmaksekäsu (kontrolli, et sul on kõik andmed korras eesti.ee keskkonnas ja sulle saab infot saata). Seejärel lükka need kiirmaksekäsud tagasi (õigesse kohta linnuke, et sa pole nõus nende summadega). Ja las siis kohus menetleb neid asju - saad vähemalt õiglased summad teada, sest inkasso peab kõik nõuded ära tõestama. Ja seejärel (mis võib vabalt võtta päris mitu kuud aega, sest kohtud on ülekoormatud võlanõuetest) proovi kokkuleppeid saavutada juba kohtutäituriga, graafikud jne.
Mida sa siis sellega tegelikult saavutad?
  • Esiteks parema vaimse seisundi
  • Teiseks võidad päris palju lisaaega, et end koguda (nagu öeldud - julgen kindel olla, et kogu see menetlusprotsess võtab vähemalt 2-3 kuud aega).
  • Kolmandaks saad õiglased ja seaduslikud nõuded.
Sa mainisid, et sa ei mõista inkassodemaailma. Aga siin polegi midagi mõista, sest nad tegutsevadki nii nagu ise tahavad, neil pole isegi ametlikku tegevusluba vaja.
Nad teavad, et nii kaua, kui asi kohtusse ei jõua, siis saavad nad mõnuga võlglast terroriseerida ja suvalisi summasid välja nõuda. Alles kohus on see, mis võlglast inkasso eest kaitseb. Aga reeglina võlglane kardab kohust veel rohkem kui inkassot. Kuigi täiesti alusetult. Kohus on õiglane, kohus ei terroriseeri. Su olukord on praeguses seisus juba selline, kus inkassodega jauramine või siit uute kokkulepete otsimine midagi paremaks ei tee. Su praegune sissetulek ei võimaldaks lihtsalt piisavalt suuri kokkuleppeid."

Mida aga oleks võinud või saanud teha, et asjade sellist eskaleerumist ennetada? Kindlasti oleks pidanud juba probleemide kuhjumisel (enne inkassomenetluste algust) pöörduma spetsialisti/võlanõustaja poole ning kaaluma isikliku pankroti või kohtuliku võlgade ümberkujundamise poole vaatamist. Pead ei tasu liiva alla peita, võlad kahjuks ei lähe ise ära...