Kas olete täheldanud, et kui teie ees on mingi meeletult suur probleem või hästi mahukas tööülesanne, siis tahaks juba ilma proovimatagi esimese hooga lihtsalt alla anda, loobuda? Sest selle lahendamine tundub täiesti ilmvõimatu. Ja tihtipeale jäävadki selle tõttu väga olulised asjad siin elus tegemata, katsumused läbimata, võimalused proovimata - lihtsam on ju peitu pugeda ja loota, et keegi teine teeb selle teie eest ära. Aga tõenäoliselt ei tee ja kui isegi teeb, siis korjab ju see keegi teine ise ka lõpuks need viljad. Ehk siis kuidas peaks käituma, kui elu teie teele mõne väga suure takistuse viskab? Kas võtate väljakutse vastu või tiksute oma rahulikus elurütmis edasi? Lõpuks sõltub see vastus ilmselt ka teie ambitsioonikusest.
Ambitsioon ja vastupanuvõime igasugustele keerulistele väljakutsetele on loomulikult seotud ka motivatsiooniga. Kui mingist ülesandest sõltub teie eluspüsimine või lähedaste heaolu, siis leidub vähe selliseid takistusi, millele juba eos käega lööks. Sest need lihtsalt on niivõrd olulised. Ehk siis kokkuvõttes algab kõik sellest, kas nende ülesannete täitmine on eluliselt oluline või mitte. Kõik algab mõtetest ja emotsioonidest.
Võlglased on oma olemuselt ilmselt väga ebastabiilsed. Kord on motivatsiooni ja siis jälle mõneks ajaks on mast täielikult maas. Eks aegajalt on võimalik ka ise neist madalseisudest välja ronida, aga tegelikult vajab inimene neil hetkedel väliste tegurite abi. Seejuures pole isegi oluline, kas selleks on mõni teine inimene, kes mõistab teie muresid ja aitab mõtteid korrastada. Või on selleks hoopis mõni väline tegur või sündmus, mis lihtsalt kuidagi iseenesest annab selle vajaliku tõuke, et asjad taas liikuma hakkaksid. Aga muidugi on kõige tähtsam selle juures ikkagi inimene ise, kes peab selle abi ära tundma ja suutma seda vastu ka võtta.
Selle kõige taustal tahaksin ma teile rääkida Arturist. Ei, ta ei ole järjekordne inimene, kellel ma aitan inkassoprobleeme lahendada. Ta on hoopis üks hästi eriline mees, keda võiks vabalt nimetada ka selle blogi vaimuks. Inimene, kes ei kirjuta mulle tihti, aga kui kirjutab, siis sisuliselt panevad need kirjutised mu hetkega pikali. Need on nii sügavad, filosoofilised, mõtisklevad ja samas nii õiged. Need mõtisklused lihtsalt haaravad endasse ja neid lugedes kaob side reaalsusega. Neil hetkedel ma ei taju enam, mis mu ümber tegelikult toimub. Tuleb lihtsalt loota, et need ei satu olema need hetked, mil abikaasa midagi olulist ütleb. Midagi, mille maha magamisel saan veel mitu nädalat hiljemgi kuulda, et "ma ju rääkisin sulle."
Arturi mõtisklused on aegajalt jõudnud ka siia blogi kommentaariumisse. Tema ongi VorArt. Vaatasin just ajaloost järgi - ta on selle blogiga kaasas käinud sisulisest esimesest päevast peale. Oma esimese kommentaari jättis ta juba 6. septembril 2020 (blogi alustas kaks päeva varem). Artur ise on ka (endine) hasartmängur, kellel samuti suured võlad kaelas. Ta on tänaseks kaotanud kõik - oma perekonna, sõbrad, kodu. Ta käib välismaal tööl, et üldse mingilgi määral elus püsida.
Artur näeb maailma kuidagi hoopis teistmoodi ja oskab seda ka väga ilusasti kirja panna. Ta oskab avada maailma teistsuguse vaatenurga alt. Paneb mõistma, et elu ei ole kohe kindlasti must-valge. Elus on meeletult palju varjundeid. Tuleb neid lihtsalt märgata, muuta oma asukohta, eemalduda kasvõi korraks oma probleemist ja vaadata seda kaugemalt. Ja siis võib selguda, et paljud hinge- ja muud mured on seotud suurel määral lihtsalt meie endi mõtetega. Me lihtsalt oleme oma mõtete ja emotsioonide orjad ning aegajalt on vaja, et keegi meid raputaks natuke.
Paar nädalat tagasi oli mul taaskord väike madalseis (igakord ei jõua need kehvemad hetked siia blogisse, ei taha lihtsalt liiga palju neid negatiivseid emotsioone siia) ja ma sattusin Arturiga rääkima. Ma olin kurb, sest tundsin, et ma ei jaksa enam piisavalt tuge pakkuda neile, kes mulle kirjutavad. Ma tõesti palun vabandust neilt, kes on mulle oma reaalsete juhtumitega kirjutanud ja ma pole neid analüüsinud selliselt nagu Joel-Gustavi või Eva-Liina puhul. Ma tunnen teatud määral süümepiinu selle ees, et ma pole teie kõigi jaoks nii hingega olemas, kui sooviksin. Artur aga pani mu perspektiivid selles osas paika. Ta kirjutas mulle nii: "Saa aru sellest, et sa aitadki VAID läbi selle, kui sa oma asjadega püsid ree peal, mind näiteks aitab sinu sihikindlus topelt rohkem kui see, et su õlal nutan ja kurdan enda rasket saatust. Kurat sellega. Palun hoia oma energia omale. See on piiratud resurss - tegele oma asjadega ja selle läbi on inimestel, mida lugeda. Ausalt. Hoia end. Kui tahad maailma muuta, siis muuda iseend aga mitte teisi. Sellega sa aitadki mind, kui tean, et sul läheb aina paremaks...see on selline platseebo effekt või nö autoriteedi toetus..." Need laused raputasid kuidagi hetkega mind tagasi ree peale. Sarnaseid näiteid on temaga suhtlemisest tegelikult veel päris palju. Ma olen ääretult õnnelik, et ma selle blogiga alustasin ja seda kirjutama hakkasin. Sest vastasel juhul poleks Artur mu ellu tulnud. Aitäh Sulle!