Selle postitusega võibolla kaevan endasugustele auku nüüd, aga samas suures plaanis on see kindlasti väga vajalik ja oluline, sest õigeaegse sekkumisega saaks nii mõnedki katastroofid ära hoida. Oleks ilmselt ka minu puhul saanud.
Alkoholi ja narkootikumide puhul on asi lihtne, sest purjus ja pilves inimene paistab üldiselt kaugelt silma. Ja kui seda hakkab juhtuma piisava tihedusega, siis on kerge jõuda tõdemuseni, et midagi on valesti. Saab sekkuda. Iseasi, kas see sekkumine alati tulemusteni viib, aga vähemalt ei jää see inimene oma probleemidega märkamatuks. Ta ei jää üksi.
Hasartmängudega on lugu keerulisem. Füüsiliste kasiinode puhul on veel võimalik ka kõrvalt märgata, et inimene käib kahtlaselt tihti kuskil "ära" ja jääb sinna tundideks. Kuna see kõik eeldabki füüsiliselt ära olemist, siis hakkab see ühel hetkel silma paistma.
Online mängudega on aga asi juba vägagi komplitseeritud. Sest inimene on ju sul siinsamas, diivanil, köögilaua taga. Koos sinuga spas või rannas või maakodus lõõgastumas. Olgugi, et tal on jah millegi pärast pidevalt telefon kaasas ja ekraani jälgib kuidagi liigagi tihti. Aga kes siis tänapäeval seda kõike ei teeks. Nutisõltuvus on ju niivõrd levinud, et selle varjus ei oskaks arvatagi, et seal taga võib midagi veel hullemat peituda.
Pigem aga peituvad vastused ja vihjed ilmselt üleüldises käitumises. Hasartmängur hakkab ühel hetkel kapselduma, ta hakkab irduma igapäevatoimetustest. Ta ei ole enam see inimene, kes ta varem oli. Ta muutub närvilisemaks. Ta ei soovi enam kodust väljuda, kui just väga vaja ei ole. Ta kaotab ka söögiisu. Tähelepanuvõime halveneb, inimene hakkab unustama kokkuleppeid ja kohustusi. Peaks olema märgatav, et ta on oluliselt rohkem hajevil ja omades mõtetes, vaadates tihtipeale tühja pilguga kaugusesse. On oht ka selles, et inimene muutub äkilisemaks, võib olla ka isegi vägivaldseks (ei kehti minu puhul). Tegevused, mis enne talle rõõmu pakkusid, tunduvad nüüd täiesti vastumeelsed. Võimalik, et hakkab ka rohkem jooma (minu puhul see siiski ei ole siiani kehtima hakanud, alkohol ei paku huvi). Ühesõnaga, teatud mustrid muutuvad. Samas võivad need muutuda pikema aja jooksul, vaikselt, märkamatult. Kaaslased ei saa tihtipeale arugi. Lisaks on praegusel ebakindlal ajal teatud närvilisus, stress ja ebakindlus niiehknaa meie elu osaks. Isegi kui tekib mingi kahtlus ja sellest juttu teha, siis on sõltlasel väga lihtne see kõik koroona süüks ajada.
Kokkuvõttes piisab ilmselt sellest, kui kaaslane kahtluse korral lihtsalt hakkab ikka ja jälle küsima, kas kõik on ikka hästi. Ühel hetkel sõltlane murdub. Teatud mõttes ta ootabki seda, et keegi küsiks ja uuriks. Ta justkui tahakski murduda, olla haavatud, saada abi. Aga ta ei julge seda protsessi ise algatada. Sest juhul, kui kaaslasel tekib tema suhtes kahtlus, siis on kaaslane juba end teatud määral ette valmistanud selleks tõeks, mis avalduda võib. Ta on end viinud sellesse olekusse, et ta oskab seda ette aimata. Kui sõltlane aga ise selle tühja koha pealt ette kannab, siis paneb ta suure tõenäosusega aatompommi plahvatama ja selle tagajärjed on ennustamatud.