Kas hasartmängur ja võlglane on automaatselt halb inimene?

Kas inimene, kes on langenud hasartmängude küüsi või jäänud võlgadesse, on iseenesest halb või rumal? Seda küsimust esitatakse sageli vaikides — eelarvamuste, häbi ja ühiskondlike siltide kaudu. Vastus ei ole aga mustvalge, sest inimese teod ei ole alati tema iseloomu üksühene väljendus. Väga sagedasti juhivad sellist inimest jõud, mis ei ole pahatahtlikud, vaid inimlikud: impulsiivsus, kärsitus, stressitaluvuse puudujäägid, lapsepõlve mustrid, vajadus kontrolli või põgenemise järele.

Impulsiivne inimene ei tee ilmtingimata neid "halbu" otsuseid tahtlikult. Impulss käivitub enne, kui ratsionaalne mõtlemine jõuab üldse mingitki reaktsiooni pidurdada. Paljud hasartmängusõltlased kirjeldavad tunnet, nagu nad oleks hetkeks läinud autopiloodile — mitte sellepärast, et nad tahaks oma raha ära anda või kedagi alt vedada, vaid sest aju januneb kiire dopamiinilaksu järele. Kas see teeb inimesest halva? Ei. See teeb ta haavatavaks. Keegi ei pea ju halvaks inimest, kellel on kiire südametöö või kes higistab kergesti — ometi on impulsiivsus ja kärsitus samasugused bioloogilised omadused. Need kujundavad käitumist, aga ei defineeri inimese väärtust.

Rahalised võlad ei teki selliste inimeste puhul mitte luksusejanust, vaid püüdest täita mingit tühimikku. Kärsitus võib tulla lapsepõlvest: vajadusest, et "kõik oleks olemas kohe, sest muidu kaob ära". Kui inimene on harjunud, et ebamugavus on ohtlik või et vajadused ei saa rahuldatud, loob aju mustri: tee midagi kohe, et see ebamugavus kaoks. Sealt tekivad kiirlaenud, tormakad otsused, lootus, et "seekord läheb hästi". Need ei ole halva inimese valikud — need on inimese valikud, kes pole veel õppinud kogu selle pinge sees viibima.

Võlg on ühiskonnas stigmatiseeritud, justkui oleks see märk moraalsest läbikukkumisest. Tegelikult on võlg lihtsalt sümptom. Sümptom sellest, et inimene on teinud otsuseid liiga kiiresti, liiga suure lootusega või liiga vähese teadmisega. Võlg ei kirjelda inimese empaatiat, tema väärtusi, tema võimet armastada või toetada teisi. Võlgades inimene ei ole halb — ta on inimene, kes on sattunud olukorda, kus ressursse (emotsionaalseid, rahalisi, psühholoogilisi) oli vähem kui vajadusi.

Miks siis ühiskond kipub selliseid inimesi sildistama? Sest nii on lihtsam. Sest lihtsam on ju mõelda: "Ta on ise süüdi." Kui otsustada oma hinnangutes, et keegi on lihtsalt "halb", siis ei pea ka mõistma selle inimese lugu ega tunnistama, et sama võiks juhtuda ka teistega. Sildistamine loob mugava distantsi. Aga reaalsus on, et sõltuvused on haigused, mitte iseloomuhälbed. Selle põhjus ei ole kurjus, vaid mehhanism, mis lihtsalt liigub vales suunas.

Hea ja halb ei ole staatilised sildid, vaid hetkeseisud. Hasartmängur võib olla suure südamega, töökas, tark, hooliv — lihtsalt ta peab võitlust oma sisemiste jõududega, mis mõnikord võidavad. Võlglane võib olla aus, vastutustundlik, pühendunud — lihtsalt, ta on teatud hetkel teinud valiku, millel on pikk vari. Ja mis kõige olulisem: inimene, kes üritab välja tulla sõltuvusest ja võlgadest, on juba teel paremuse poole. See on julguse, mitte halvakspanu vääriv märk.

Uudiseid Levila rindelt

Ilmselt ei ole ma ainus, kes on natuke juba kärsituks muutunud seoses Levila artiklitesarjaga. Mäletatavasti andsin ma juba ligikaudu 4 kuud tagasi neile ühe pikema intervjuu. Ning vähemalt algse plaani järgi oleks pidanud märtsikuu jooksul see kõik järgemööda ilmavalgust nägema. Aga tänaseks pole endiselt sellest kõigest ei kippu ega kõppu. Kuid nagu öeldakse - kui tekib küsimusi ja tahaks infot, siis tuleb seda otsida või otsesõnu algallika käest küsida. Nii tegin ka mina. Saatsin sel nädalal Henrile kirja ja küsisingi otse - mis värk on?

Ning mul on hea meel tõdeda, et Henri vastas üsna kiiresti ja põhjalikult. Alustuseks edastas ta mulle väiksed vabandused, et see asi niimoodi venima on jäänud, aga õnneks järgnes sellele ka kindlas kõneviisis teade, et teemat pole maha maetud ja Levila on sellest loost endiselt väga huvitatud. Ehk siis töö endiselt käib. Lisaboonusena sain eksklusiivselt tutvuda ka esimese artikli mustandiga, kus siis ka mulle eraldi peatükk pühendatud.

Edasise plaani kohta sain teada veel nii palju, et kuigi sisulised artiklid on suures osas valmis, siis mõned intervjuud on neil endiselt veel töös (kasvõi näiteks ennustusportaalide esindajatega). Ning kuna Levila plaan on avaldada kogu see kompott tervikuna regulaarsete artiklitena, siis ei soovi nad poolikult seda avapauku veel anda. Suurim murelaps pidi hetkel olema aga hoopis ajakirjanike endi ennustuspäevikuga, sest talvel alustatud graafikus on sees ka igasugused laskesuusavõistlused, millel tänaseks päevaks relevantsus puudub. Aga minul igatahes on pärast seda väikest kirjavahetust taas usku, et küllap need artiklid lõpuks ikka tulevad.

Siia lõppu paneksin aga väikse lõigukese peatükist, mis siis mulle pühendatud (pealkiri on sellel üsna kõnekas: "Level 3 - põrgu"). Selles artiklis nimetatakse mind muideks Andreseks - olgu siis nii :)

Probleemiks osutus psühholoogiline pool. Kihlveoportaalid haarasid Andrese täielikult endasse. Andres kirjeldab oma harilikku päeva panustamisperioodi tippajal nõnda: "Hommikul avasin konto ja võtsin mängud ette. Põhimõtteliselt leiab igal ajahetkel miskit, mille peale panustada. Tegin kuskile panuse ära, näiteks NBA korvpalli peale, mida mängiti tihti varahommikul. Kui esimese panusega võitsin, siis sellest tekkis eufooria, mis pani järgmisi panuseid suvalisemalt loopima. Või vastupidi, kui tuli näiteks viimase sekundi viskest kaotus, siis tekkis tunne, et nüüd tuleb see 100 eurot tagasi teenida, mis minult ebaausalt hetkel ära võeti."

Igal juhul mina ootan neid artikleid väga väga suure huvi ja elevusega. Ootused-lootused on päris kõrgele aetud.

Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!

Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!