Nagu ehk mäletate, kuulutasin ma paar nädalat tagasi võimaluse mulle küsimusi esitada ja panin ka väikese auhinna välja. Paraku pean tõdema, et seda blogi on tabanud ilmselt teatav pingelangus ja ka lugejate huvi märgatav vähenemine. Kuna olen alati hinnanud ausust ja otsekohesust, siis ei ole mul mõtet ka siin neid numbreid kuidagi ilustama hakata. Küsimusi tuli seekord täpselt 3 (jah, kolm) ning oma kontaktandmed jättis vaid üks inimene. Aga nagu öeldakse, lubadustest tuleb kinni pidada ja seekord siis mingit loosimist ma läbi ei pidanud viima. Lilje, sina oled 10-eurose kinkekaardi uus omanik. Tegelikult on kinkekaart juba võitjale välja ka saadetud. Palju õnne veelkord! :)
Nüüd aga siis nendest kolmest küsimusest nii palju kui neist rääkida lubati.
1. "Kas Te olete mõistnud ,mille järgi kohtutäitur võtab tasu ,saan aru ,et see peaks olema määratud seaduse alusel ca 80 eur ,aga minu ühe võlgnevuse pealt teenib kohtutäitur 600 eur ja ta ei suuda mulle ära põhjendada ,mille alusel selline summa tuleb."
Tunnistan ausalt - mu teadmised kohtutäituri tasude kohta on üsna puudulikud. Ja ega seal mingeid kuldreegleid või valemeid vist otseselt ei olegi. Teatud info on kokku korjatud Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehele (https://kpkoda.ee/tasud/), aga kui midagi segaseks jääb, siis soovitan kindlasti saata arupärimise info@kpkoda.ee meiliaadressile. Neil peaks olema siiski kohustus ära selgitada, kuidas mingi konkreektne tasu on kujunenud.
2. "Kas Sinu lähim pere ei tea ikka veel Sinu probleemidest?"
Ei tea ning kuna asjaolud on hetkel oluliselt paranenud, siis praegu ei ole plaanis neid sellest ka teavitada. Julgeksin öelda, et kuna asjad on nüüdseks kontrolli all (igakuiste graafikute osas), siis saan selle olukorraga hakkama niimoodi, et pusin omaette edasi ja säästan oma lähedasi sellest.
Kolmandat küsimust ma avalikult lahkama ei hakka, sest see temaatika on üsna spetsiifiline. Aga küsija sai oma vastuse tegelikult kätte e-maili teel (jah, lisaks võitis ta ka auhinna).
Ja ongi selleks korraks kõik selle küsitlusega. Kuna osavõtt oli sedapuhku üsna nukralt kesine, siis võimalik, et see jäi ka viimaseks küsitluseks.
Ma pean tõdema, et teatud mõttes on mul tekkinud mingi vastuolude dilemma. Et ühelt poolt tahaks ju ka blogi edasi pidada ja seda võimalikult huvitava ja põnevana hoida, kuid teisalt muutus mu elu selle töökohavahetusega päris mitu kraadi igavamaks. Kuna blogi lugejate seas on päris palju ka mu sõpru, kes tegelikult mu eluga kursis, siis ei saa siin päris fantaseerima ka hakata. Ehk siis kokkuvõttes on mind tabanud teatav identideedikriis, kuidas selle kõigega edasi minna.
Aga olgem ausad - blogi võib jääda kirjutamata, aga elu ei saa jääda elamata. Prioriteedid peavad siiski paigas olema. Aga sellegi poolest - järgmiste postitusteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar