Raputan endale veidi tuhka pähe

Mulle lihtsalt meeldib aegajalt ka ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis siis ka ära tehtud on või kuhu jõutud. Laias laastus olen ma tänaseks oma võitlust oma sõltuvuse ja ennekõike võlgadega pidanud juba kaks ja pool aastat. Selle aja jooksul on üle elatud nii sügavaid mõõnasid kui ka õnneks eufoorilisi tõusuhetki. Kui kogu selle perioodi emotsionaalne pool kuidagi graafikusse panna, siis võib kokkuvõttes ikkagi täheldada päris mõnusat positiivset trendi ning see ongi suures pildis kõige tähtsam. See, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen, on tegelikult midagi sellist, mille üle tasub täitsa uhke olla. Ning ma olengi. Muidugi pole mäetipp ja hingeline tasakaal üldsegi mitte veel saavutatud, aga õige teeots on vähemalt leitud. Hea rütm on ka käes, tuleb vaid kuuma anda ja edasi rühkida. Ning mis seal salata - samal ajal tuleb loota kõike kõige paremat ka globaalsetelt trendidelt, mida ma samas mitte kuidagi ise mõjutada ei saa. Aga mis varem või hiljem võivad lõpuks meid kõiki mõjutada. Ning on juba praegugi ju mõjutanud.

Viimase nädala jooksul olen ma tegelikult veel ühe võitluse siin maha pidanud. Ning seda siis ühe Delfi ajakirjaniku, Taigar Väärtmaa, abiga. Ning pean tunnistama, et pean endale veidi tuhka pähe raputama. Teemaks siis see kurikuulus Bondora B-Secure lisateenuse hinnatõus. Tänaseks on Ärilehes ja Delfis selle põhjal ka üks artikkel juba ilmunud. Olen selle kõige eest Taigarile väga tänulik, et ta võttis vaevaks seda teemat lahata ja kogu seda seaduslikku ja õiguslikku poolt selle juures uurida. Me vahetasime selle käigus omavahel julgelt kümmekond kirja ning teema sai ikka väga üksipulgi ribadeks hekseldatud. Ning tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olen ma ikkagi ise süüdi, et ma nüüd Bondorale iga kuu 4,99 EUR rohkem pean maksma. Iseenda hooletus ja tegutsematus. Kogu asja iva on siin selles, et 2. mail andis Bondora oma ainsas kirjas teada, et selline hinnamuudatus tuleb. Ning nagu ma juba oma eelmises postituses ka nende vastust tsiteerisin, siis andsid nad muu hulgas ka teada, et ma saan sellest lisateenusest loobuda, kui mulle hinnatõus ei sobi. Mina muidugi tol hetkel sisuliselt ignoreerisin seda kirja (ehk siis minu esimene viga). Kui ma juuni keskel teate sain, et olen neile võlgu, tegin ma aga teise vea. See oli sisuliselt mu viimane võimalus neilt uurida, et mis värk on. Ning kuna selleks hetkeks ma polnud veel teenuse hinnatõusu kinni maksnud, siis ei olnud ma veel ka mõista andnud, et lepin sellega. Kuid sel hetkel kui ma puuduolnud raha Bondora kontole kandsin, andsin ma sisuliselt nagu oma allkirja, et jah, ma olen uute tingimustega nõus. Ning nüüd polegi enam mitte midagi parata. Ise loll noh. Kas see kõik ka lõppude lõpuks eetiline on? Kas Bondora poleks pidanud seda eraldi rõhutama, et lisateenusest loobumisel on konkreetne tähtaeg ja tingimused? Raske hinnata ning suures plaanis pole see enam ilmselt oluline ka. See rong on läinud. Ning minu jaoks on see teema suures plaanis sellega ka lõppenud. Kui minu blogi lugejate seas on samasuguseid B-Secure teenuse kasutajaid, siis võiksite te ka oma kogemusi minuga jagada (kas siis kommentaariumis või privaatselt e-maili teel). Täitsa huvitav oleks teada saada, kui palju on selliseid minusuguseid ja kui palju on neid, kes taipasid härjal sarvist haarata ja end sellest teenusest vabastada suutsid.

Aga mis seal ikka. Selline see seis on. Nüüd tuleb need õppetunnid teadmiseks võtta ja eluga edasi minna. Kuumad suveilmad on ees ootamas, pikemad pühad ja vabad päevad samuti. Nautigem seda kõike!

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Kuidas teistel ka läheb?

Selle blogi pikaajalisemad lugejad ilmselt veel mäletavad, et lisaks oma loole olen siin kajastanud ka oma kaasteeliste lugusid - Joel-Gustav, Eva-Liina ja teised. Ning on olnud ka perioode, mil lisaks sellele võlablogile oli neid aktiivseid blogisid veel täitsa mitu - KahVõlgu, AMOV (Appi, ma olen Võlglane!), Võlglase Päevaraamat jne. Tegelikult juba paar kuud tagasi tuli mul mõte, et prooviks nende kõigiga ühendust saada ja uuridagi, kuidas neil läheb. Paraku osutus see ülesanne keerulisemaks, kui oskasin karta või arvata. Eva-Liina ja Võlglase Päevaraamat näiteks ei ole siiani midagi vastanud. Lisaks on siin vahepeal vilksatanud teisedki blogijad, kuid on nemadki ära vajunud ning ka nemad mu kirjadele tänaseks mitte midagi vastanud ei ole. Aga hakkan siis otsast peale rääkima nendest, kellega siiski veel mingilgi määral suhelnud olen.

Joel-Gustaviga on mul tegelikult küll kontakt olemas ja aegajalt põgusalt ka suhtleme, aga pikemalt ta vähemalt hetkel oma emotsioonidest ja kogemustest pole veel rääkida soovinud (või siis on lihtsalt muid tegemisi nii palju, et pole aega selle jaoks). Tean vaid, et suures plaanis läheb tal täitsa hästi. Mängurlus on selja taha jäetud, inkassodega enam võitlema ei pea. Tean vaid siia veel lisada, et tema päästerõngaks sai lõpuks kinnisvara müük.

AMOViga olen samuti vahelduva eduga kontaktis olnud. Tean, et võlamäed on tal tänaseks ületatud ning vähemalt selles osas on elus uued leheküljed pööratud. Kuid kõik, mis on seotud vägivaldse endise elukaaslasega, on endiselt veel päevakohane ja aktuaalne. Seal neid vaidlusi, isegi kohtutasandil, veel jagub. Rahalises mõttes läheb tal tõesti väga hästi, ta on tänaseks uue töökoha leidnud, kus teenib oluliselt suuremat palka, samal ajal on kulutused enamvähem samale tasandile jäänud, kus nad olid võlakoorma all ägades. Kuigi oma blogi on ta tänaseks küll sulgenud, julgeb ta siiski loota, et ühel ilusal päeval tuleb ta blogimaastikule tagasi ning seda hoopis positiivsemate teemadega.

Kõige pikemalt ja detailsemalt oli oma olukorrast mulle nõus rääkima KahVõlgu. Tema puhul saan isegi lausa lauseid tsiteerida. "Läheb normaalselt. Oluliselt paremini kui blogi alustades aastal 2020. Võrreldes tolle ajaga on olukord kardinaalselt teistsugune. Võlgadega on kontrolli all. Maksta on küll palju veel, aga tasun igakuiselt ettenähtud osamakseid ja võlgnevusi pole. Välja aitas võlgade ümberkujundamine. Sõltuvusest vabanemine on omamoodi protsess. Kuna ümberringi on kõiksugu reklaami ja ahvatlusi nii palju ja samuti keerulisemaid elulisi momente, siis tänu nendele on tulnud hetki kus paratamatult läheb mõte mängimisele. Seega sellega tuleb tegeleda igapäevaselt, et mitte murduda. Kodune seis on hea. Võibolla isegi parem kui enne probleemi ülestunnistamist. Kõik pole kuld mis hiilgab, oleks hea lihtne öelda. Samuti seda, et käega löömine pole ka lahendus. Võib ju olla raske, aga kui otsida võimalusi ja pingutada, siis on võimalik ka abi saada ja lahendusi leida. Eks teisiti teeks seda, et ei alustaks üldse mängimise ja laenamisega. Kas ma midagi kahetsen. Raske öelda, sest kahetsemine ei muuda olematuks seda mis tehtud ja see ei aita mind edasi. Pigem ütleks, et ma olen pettunud nendes otsustes mis ma tegin, et sattusin sellesse olukorda."

KahVõlgu osas tunnen ma tegelikult ise väga suurt vaimset sidet. Olen end tabanud mõttelt, et kui mind poleks aidanud hea sõber pensionifondi rahade kiirendiga või kui ma poleks leidnud endale uut tasuvamat töökohta, siis arvatavasti oleks minu saatus olnud praktiliselt identne just KahVõlgu looga. Kõik need kodused ületunnistused, kohtulik võlgade ümberkujundamine jne. See on meeletu, mida see mees enda heaolu nimel on ära teinud. Minu suurim austus! See on hea näide sellest, et isegi kui sul on kümneid tuhandeid eurosid kiirlaenu võlgasid kukil, siis oma järjepidevuse, sihikindluse ja pealehakkamisega on võimalik siiski taastada normaalne elutempo. Ta lihtsalt võttis ette ja näris end sellest võlgade ümberkujundamise bürokraatiast läbi ja kõik läkski hästi. Ning selle postituse lõpetuseks tahaksingi tegelikult tema blogile taaskord reklaami teha. Sest ta on talveunest ärganud ja uue järjejutu käima lükanud, kus kajastab detailselt ühe hasartmänguri tavalist nädalat, päev päeva kaupa. Soovitan soojalt, väärt lugemine!

Mängusõltlane - mõista või hukka mõista?

Olgem ausad - hukka mõista on peaaegu alati oluliselt lihtsam kui mõista. See lihtsalt on nii. Mõistmine nõuab süvenemist, asjadesse süübimist. Miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Mis on olnud see teekond selleni, kes ta tänaseks on. Mis on teda kujundanud, voolinud, muutnud, loonud. Need on reeglina väga keerulised keerdkäigud. Palju lihtsam on ju lihtsalt sõimata ja hukka mõista - ise oled jobu, imbetsill, idioot. Saa hakkama oma hasartmängusõltuvusega, hoia normaalsetest inimestest eemale, midagi kasulikku sa niikuinii ühiskonnale anda ei suuda. Mõttetu kõntsakiht! Hästi lihtne on mängusõltlased maha kanda ja neid sopaga üle kallata. Eriti siis, kui hindaja ise on elanud kaunist ja ontlikku elu, tajumata, mida see sõltuvus tegelikult üldse tähendab ja mida see ühe inimesega teha võib. Aga tegelikult, paradoksaalsel kombel, ei tohiks mina sõltlasena hukka mõista neid, kes sõltlasi hukka mõistavad. Sest selles on oma loogika ja oma iva sees. Sõltlasi ongi raske mõista.

Kuigi sõltuvusi on siin maailmas, meie ümber, meeletult palju ja nende seas on tegelikult ka täitsa neutraalseid ja ehk isegi lausa positiivseid sõltuvusi, siis mina keskendun ennekõike iseenda sõltuvusele - ehk siis mängurlusele. Nagu ma korduvalt oma postitustes olen rõhutanud, siis kasutan ma teadlikult mõistet igavene sõltlane. Ma ei loo endale illusioone nagu ma oleksin oma sõltuvuse seljatanud. Seda ei saa alistada, see jääb alatiseks minu sisse. Ainus, mis teha saan, on seda kontrollida. Ideaalis olen ma lihtsalt toimiv sõltlane. Ma ei mängi, ma ei panusta, aga ma ei julge ealeski öelda, et see kõik ei võiks uuesti korduda.

Mängur jääb alatiseks mänguriks, ka tavaelus. Üks lihtsam näide spordist - korvpallimängu viimased sekundid, sinu meeskond on 2 punktiga taga, pall on sinu käes. Kindla peale minnes prooviks sellisel hetkel 2-punktiviske peale mängida, et kindlustada lisaaeg. Mänguri jaoks aga pole siin küsimustki - kolmene teele ja valik lihtne: käsi kullas või seesamunegi mullas. Hästi klassikaline mänguri mõttemaailm. Kui on vähegi võimalust gamblida, siis tuleb seda kasutada.

Milline siis on üldine arvamus keskmisest mängurist? Eks nii ja naa. Üks legendaarsemaid mängureid, igas mõttes, on tegelikult James Bond. Ning tema on ju ometigi igati glamuurne ja ühiskonnas armastatud tegelane. Ning eks kohati ongi sellised fiktsioonid omakorda hasartmänge propageerivad nähtused. See on ju lausa omamoodi seksikas, istuda kuskilt ruletilaua või pokkerilaua taga ja loopida oma žetoone siia-sinna. Äge ju. Paraku on sellel reaalsusega üsna vähe pistmist. Jah, kui kuskil mingi slotimasina jackpoti võidad, siis oled samamoodi tegija. Siis võid sinagi end mingiks ajaks James Bondina tunda ja kogu seda glamuuri nautida. Aga eks neid juhuslikke suurvõite ja ägedaid salaagente vajab kogu see tööstus nagu õhku. Et tavalisel rentslimänguril see mänguisu kuhugi ära ei kaoks. Et tal oleks, kuhu püüelda.

Tavaline mängur on võlgades, suurtes võlgades (mitte Bond, James Bond). Ning ühel hetkel muutub kasiinosõltlane rahasõltlaseks. Tema ainsaks eesmärgiks saab olema see, kuidas raha juurde saada. Kui kõiksugused ametlikud ja vähem ametlikud laenuandjad otsa saavad, siis minnakse tihtipeale ka pettuste teele. Seegi ju omamoodi hasart - kas ma suudan endale kelleltki raha välja rääkida. Kas ma leian kellegi, kes toidaks mu sõltuvust. Pärast muidugi kahetsen ja nutan ning luban kõik tagasi maksta (sest nagu ikka lõpeb see alati kogu saadud raha maha mängimisega). Lisaks luban, et mitte kunagi enam midagi sellist ei juhtu ja mida kõike veel. Aga reaalsuses on see kõik üks lõputu võitlus iseenda sees oleva saatani, deemoniga. Neil hetkedel, kui mängur järjekordse rahasumma on kätte saanud, on ta saanud järjekordse doosi, mida ta vajab oma eksisteerimiseks. See on nagu hapnik uppuja jaoks. Uued sõõmud sees saab jälle natuke aega toimetada. Ning selle rahaga panuseid tegema minnes muutub sõltlane nagu inimkestaks - ainult väliselt on ta endiselt veel seesama inimene, kes enne. Aga reaalsuses toimetab tema sees seesama mängukurat, kelle üle inimesel endal enam mitte mingit kontrolli ei ole.

Mängurlus on haigus. Ning seda tulebki sellena võtta. Mängur vajab abi, mängur vajab ravi. Ühelt poolt võiks öelda, et mängur on ohver. Aga mulle see ohvrimentaliteet selles plaanis ei meeldi. Kas mängur saab end ise korda teha? Tegelikult mitte. Siin on vaja spetsialisti abi. Ning loomulikult ka lähedaste tuge. Aga see pole taaskord üldsegi lihtne. Sest suure tõenäosusega on mängur ka oma lähedasi petnud, neilt sisuliselt raha varastanud või seda oma valedega välja rääkinud. Ühelt poolt võiks ju öelda, et mängur peaks oma pahed avalikult üles tunnistama (no nagu näiteks on teinud Paul Neitsov, Tõnis Mölder), aga teisalt võivad sellega kaasneda omakorda veelgi suuremad jamad. Eriti, kui mänguril on näiteks korralik töökoht, hea maine, sõbrad, vähemalt väliselt stabiilne kodune elu jne. Ühesõnaga, kui tal oleks meeletult seda kõike, mida selle avalikustamise käigus saab kaotada. Need on rasked otsused, rasked valikud. Sest inimene peab sel hetkel arvestama sellega, et mänguri tempel jääb talle sellisel juhul igaveseks otsa ette. Ning see tempel paneb selle inimese usalduskredidiile alatiseks teatava koefitsiendi peale.

Kas mängur on halb inimene? Ei. Tegelikult mitte. Või noh - mängur võib ka halb inimene olla, aga mitte selle tõttu, et ta on mängur. Need on täiesti erinevad asjad. Ta ei ole tegelikult halb selle pärast, et ta on mängur. Kuigi mängurlus võib panna teda tegema halbu ja valesid asju. Aga uskuge mind, mitte ükski mängur ei lähe kelleltki raha välja rääkima selleks, et seda inimest üle lasta. Eesmärgid on alati siiski õilsad - laenan selle raha selleks, et sellega võita, siis saan laenajale tagasi maksta ja jääb endalegi midagi järgi. See ebakaine lootus kaasneb iga sellise "plaaniga". Aga jah, tegelikkuses on need hetked paraku väga harvad, mil kõik plaani järgi läheb.

Minu eesmärk ei ole siin mängureid välja vabandada või neid kuidagi ilustada. See on tegelikult väga karm ja jõhker teema, millest ilmselt lõpuni suudavad aru saada vaid mängurid ise (ning ehk ka valdkonna spetsialistid, psühholoogid-psühhiaatrid). Ning nagu juba alguses rõhutasin - meeletult lihtne on hukka mõista, aga veelgi keerulisem on mängurit mõista. Ning ma mõistan seda, see lihtsalt ongi nii.

Kui sinust on saanud võlglane...

Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.

Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.

Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:

• Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
• Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
• Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.

Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.

Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.

Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.

Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.

Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.

Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).

Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.

Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.

Realistlik optimism väikeste pessimismi nootidega

Kui arvesse võtta sellist suuremat pilti, siis jagunevad inimesed laias laastus kolmeks - pessimistid, realistid, optimistid. Kusjuures sama mudelit kasutas kunagine legendaardne sotsiaalmeedia portaal nimega rate.ee. Ilmselt väga paljud tänaseks keskealisteks saanud inimesed veel mäletavad seda roosat lehekülge (kusjuures pidavat siiamaani tegelikult tegutsema). Igal juhul käis seal üks suuremat sorti piltide hindamine ning mida realistlikum sa hindajana olid seda mõjuvõimsam sinu hinne oli. Ehk siis kui sa olid paadunud optimist, siis sinu antud 5 (viie-palli süsteemis) ei olnud kaugeltki sama väärtuslik kui realisti või ammugi mitte pessimisti oma. Iseenesest täiesti lihtne skeem, aga samas minu meelest täiesti geniaalne ja üle kantav kogu elule.

Ka mina olin oma nooruspõlves või varajastes 20ndates paras rõõmupall ja optimist (introverdina ma seda küll alati välja näidata ei osanud, aga ellusuhtumine oli pigem naiivselt positiivne). Tänaseks on elu muidugi omad korrektiivid teinud ning pigem kipun olema realistlik optimist väikeste pessimismi nootidega. Eks neid õppetunde ja lööke on elus lihtsalt piisavalt palju olnud, et ma selliseks muutunud olen. Õhinapõhisus on küll tore asi, aga lõpuks loevad siiski reaalsed hinnangud ja faktid. Ning elu on näidanud, et mitte miski ei ole enne kindel kui alles siis, kui asi on kindel ja vormistatud (olgu see siis spordis, äris, töös või elus üleüldiselt) - kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld (Terminaator "Juulikuu lumi").

Ma tahtsin oma jutuga tegelikult jõuda selleni, et ma saan endiselt oma postkasti päris palju murekirju (aegajalt tuleb rõõmsamaid ja toetavamaid kirju ka). Ning mulle tundub kohati, et minult oodatakse ka teatavat positiivset meelsust nendele lugudele ja olukordadele. Aga paraku ei oska ma nendes olukorades olla võlts. Kui ma ikka loen inimese loo ära ja ma saan aru, et ta on omadega ikka päris suures jamas, siis ma ei hakka talle vastama, et "ah, mis sa muretsed, kõik saab korda." Ma tahan olla aus. Ma ei ole psühholoog, ma olen realist. Loomulikult püüan ma igast sellisest loost leida ka selle pisikesegi päikesekiire, selgitada olukorda, selgitada võimalusi. Aga reaalsus on see, et võlajamadesse sattudes pole põhimõtteliselt mitte kunagi olemas kiireid lahendusi. Kogu see protsess on meeletult pikk, koos oma vaimsete tagasilöökide ja patjanutmistega. Loomulikult on sellel teekonnal ka helgemaid hetki ja aegajalt läheb ka paremaks, aga see on ränk töö iseendaga. Sisuliselt tulebki lihtsalt liikuda päev päevalt, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse. Ning tegelikult üks olulisemaid asju sellel teekonnal on lisaks iseenda vaimujõule ka see, et tuleb leida endale tugiisik. Suures plaanis pole vahet, kas see inimene on näiteks su elukaaslane või mõni muu lähedane, psühholoog, mõni täiesti võõras inimene või kasvõi anonüümne abitelefon. Sul lihtsalt peab olema see võimalus oma muresid kurta, kui sul on raske. Ning see inimene võiks olla keegi, kes tõesti suudab ja soovib su muresse süveneda ning ka adekvaatseid hinnanguid anda. Sa ei vaja inimest, kes sulle ütleks, et kõik on tegelikult hästi või ka seda, et keegi ütleks sulle, et kõik on lootusetult halvasti. Nii kaua, kui sul just mõnd surmahaigust küljes ei ole, on tegelikult peaaegu alati lootust. Mingi lahendus on alati olemas. Õnneks on juba Eesti seadused niimoodi üles ehitatud, et eluaegset võlavangistust meil tekkida ei tohiks.

Teine oluline asi selle protsessi juures on mõista seda, et sa pole üldsegi mitte üksinda. Võlglasi on kogu Eesti täis, maailmast rääkimata. See ei ole maailmalõpp. Loomulikult tuleb endale selgeks teha ka need juurpõhjused, miks sa üldse sellisesse olukorda oled sattunud. Kahetseda ega taga nutta samas väga pikalt ei tasu. Aga eneseanalüüs ja vigadest järelduste tegemine on igal juhul olulised. Need on need hetked, mil tuleks emotsioonid natukesekski kõrvale heita, ära kaardistada kogu see olukord ning siis hakata rahulikult abi ja lahendusi otsima. Ehk siis otse öeldes - jah, olukord on rõve, aga nüüd tuleks end kokku võtta ja vaadata, mida edasi teha annab. See on see realist, kes minus räägib. Ning see on see üldpilt, mille pealt peaks iga võlglane oma võlapuslet lahendama hakkama. Paned oma nurgatükid (ühte otsa võlavabadus, teise otsa isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine) paika ja hakkad toimetama. Oluline on siin ka mõista, et paratamatult peab võlglane oma senisest mugavustsoonist väljuma. Senisel kombel enam paraku edasi jätkata ei saa.

Oma järgmises postituses püüan ma ka natuke detailsemaid näpunäiteid ja teatud mõttes ehk ka trikke/nippe anda, mida üks võlglane tegelikult enda heaks teha saaks. Tänase postituse lõpetuseks aga soovin teile kõigile nii kaunist nädalavahetust kui teie vaimne seisund parasjagu lubab!

Ukraina abistamine, 3. osa

Kuigi ma tõmbasin siin oma investeerimisteemadega natuke pidurit, siis teatud lubadused ja iseendaga tehtud kokkulepped kehtivad siiski edasi. Üks sellistest on ka Ukraina aitamise plaan. Sellest saab täpsemalt lugeda siit. Tänane ülekanne oli selles järjekorras juba kolmas - senised summad on olnud 85,08 EUR ja 44,76 EUR.

Seekord siis võtan kokku maikuu. Klikkide arv oli täitsa tubli ning kokku tiksus neid reklaamieurosid 26,06 EUR eest. Ehk siis ülekande summaks kujunes seekord 52,12 EUR. Kokku kolme kuuga Ukraina heaks seega 181,96 EUR. Tegelikult ei olegi seda ju väga vähe. Ise olen küll selle üle isegi uhke ja väga tänulik teile, mu kallid lugejad.

Aga ega siin midagi muud selles osas ei olegi lisada, et jätkame palun samas vaimus ning loodame parimaid uudiseid ka sõjatandrilt. Ükskord peab see sõda ju ometigi lõppema. Mitte ükski sõda pole igavene. Слава Україні! Героям Слава!