Novembrilõpu mõtete pundar

Tänane postitus saab olemas selline paras segapudru. Püüan veidi kokku võtta oma viimaste nädalate emotsioone, neid enda jaoks natuke lahti mõtestada. Samuti kirjutan veidi ka võlgade ümberkujundamisest, mis järjest rohkem ja rohkem kuidagi populaarsust on hakanud koguma (ning pean selle juures nentima, et see on väga hea variant oma võlgade sasipundar ära klaarida). Ning lisaks on mul hea meel märkida, et üks natuke vaikellu jäänud võlablogija on tagasi uute postitustega (seejuures kirjutab temagi just eelpool mainitud kohtulikust võlgade ümberkujundamisest). Samuti tuleb hästi põgusalt juttu ka positiivsest krediidiregistrist ja minu väikesest panusest selle vormistamisel.

Alustuseks aga siis jah natuke oma tunnetepuhangust, mis mind siin vahepeal eksponentsiaalsel kombel allavett tahtis tirida. Ausalt öeldes ei saanud ma tükk aega isegi lõplikult aru, mis mul siis õigupoolest viga oli. Aga sellisel veidi paradoksaalsel kombel oli põhjuseks see, et ma tundsin järjest rohkem hirmu selle ees, et kui peaks juhtuma, et ma ei suuda enam tööd teha, siis tegelikult mul justkui enam mingit muud väärtust polegi. Ma olen maha mänginud oma säästud ja mis kõige hullem - oma II pensionisamba. Ja need mõtted muudkui ketrasid minu sees ja tekitasid järjest seda ebakindlust, kurbust ning pettumust. Ning ajapikku hakkas see mõjuma ka mu töövõimele. Ma ei suutnud enam keskenduda, sest kartsin, et kui ma peaksin kaotama töö, siis olen ma lõplikult laostunud. Ehk siis vaikselt hakkasin ma oma hinges hävitama seda ilma milleta laguneks sisuliselt kogu mu kaardimajake kokku. Kuna mu päästerõngaks on mu palk, mille ma siin viimaste aastatega olen kätte võidelnud, siis jah, sellest pean ma igal juhul kümne küünega kinni hoidma. Ma ei ole sugugi kindel, et kui peaksin uuesti kuskile kandideerima, siis midagi samaväärset ealeski saaksin. Jah, loomulikult saaksin ma peagi uue töökoha, aga kardan, et mitte nii hea palgaga. Seega, kokkuvõttes ega ma poleks tohtinud endale väga pikemat madalseisu lubadagi, see oleks varem või hiljem mu tööviljakusele mõjuma hakanud juba sellisel määral, et oleks ka töökaaslaste seas tähelepanu pälvima hakanud (kuigi ei saa muidugi välistada, et mingeid märke ma endale teadmata juba välja saatsin ka). Igal juhul oli see kõik üsna ehmatav ja kainestav. Olgem ausad - madalseisud on sellises pidevas pingeseisundis kerged tulema, aga reaalsuses ma end neid endale väga pikaajaliselt lubada ei saa. Ma ei saa aega maha võtta ja end vaimselt terveks ravida, vähemalt mitte veel. Ning lisaks on tegelikult just töö see, mis aitab mul ka mõtteid nendelt võlamuredelt eemale saada.

Nüüd aga siis veidi kohtulikust võlgade ümberkujundamisest. See on teema, millele ka mina kunagi üsna lähedale jõudsin, ma täitsa hakkasin oma kava koos võlanõustajaga juba kokku panema, aga no siis tulid juba need pensionireformid ja sõbra laenuabi mulle appi, lõppu veel töökohavahetus ja ühel hetkel ei olnud see enam oluline. Kuuldavasti on inimesed aga järjest rohkem ja rohkem seda proovima asunud. Kuna võlglasi on meie seas pigem kasvavas trendis igasuguste kriiside ja muud majandusjamade tõttu, siis ilmselgelt pole lähiajal näha ka, et see protsess kuidagi aeglustuks. Tean, et siiani on Eestis päris palju võlanõustajaid, kes ei taha võlglastele seda ümberkujundamist soovitada. Aga kuuldatavasti on siin üheks suureks põhjuseks ka see, et see protsess nõuab võlanõustajalt oluliselt rohkem tööd ja bürokraatiat kui eraisiku pankroti teed minek. Nii ongi neil lihtsam inimesed saata sinna kõige tumedamale teekonnale. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti küsida niiöelda teist arvamust kuskilt mujalt. Ehk siis otsesõnu öeldes endale teine võlanõustaja leida. Minu meelest on peaaegu kuritegelik ja pahatahtlik, kui võlanõustaja juba eos võlglase lootused ümberkujundamisele maha kriipsutab. On teada ka selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus on kenasti kinnitatud see kava ka juhul, kus inimesel on üle 80000 euro eest kohustusi, aga sissetulekuid vaevalt 800 euro eest igas kuus. Ehk siis minu subjektiivsel hinnangul tasub see vaev ja pusimine ette võtta, kava kindlasti kokku panna ja lasta juba kohtunikul otsustada, kas see on adekvaatne või mitte.

Nüüd siis aga tahaksin veidi reklaami teha. Minu blogimise algusest on tänaseks möödas üle kolme aasta. Ning sisuliselt kogu selle aja on üks mu kaasteelisi olnud selline asjalik ja sisukas blogi nagu "Jah, ka mina olen võlgu!" Või siis nagu ma teda ise hüüan - KahVõlgu. Kui me kunagi alustasime oma blogidega, siis olime üsna sarnases seisus. Tänaseks aga on meie teekonnad arenenud täiesti erinevaid radu pidi. Kui mina leidsin oma päästenöörid teises pensionisambas, sõbra käest saadud laenus ja paremas töökohas, siis KahVõlgu valis just selle kohtuliku võlgade ümberkujundamise teekonna. Ning mis seal salata - see oli ainuõige otsus. Vahepeal oli tema blogi natuke nagu varjusurmas, ei tulnud sealt oma 4-5 kuud ühtegi rida, aga nüüd on ta tagasi ning mulle teadaolevalt soovib ta taas regulaarselt kirjutama asuda. Esimesed kaks värsket postitust on tal ka juba avaldatud ning need keskenduvad justnimelt ümberkujundamiskava protsessile ja sellele järgnenud elule ja emotsioonidele. Tasub minna ja need üle lugeda. Minu meelest väga hästi kirjutatud ja pigem kinnitab mu sõnu, et kui ikka seisud väga niruks kisuvad, siis see võiks alati päris asjalikuks õlekõrreks olla. Ma tean, et kui mul peaks mingi error juhtuma ja uuesti jamadesse langen, siis mina võtan ka kindlasti selle teekonna (uuesti) ette. Sest see on aus ja õiglane võimalus end uuesti reele saada ning selle juures siiski laenuandjatele mingigi summa tagasi maksta. Tahaksin siinkohal igaks juhuks üle rõhutada, et minu nägemuses peaks oma võlad alati võimaluste piires tagasi maksma. Minu eesmärk pole kunagi olnud kohustustest kõrvale hiilida ja kindlasti ei anna ma ka siin oma veergudel kunagi nõuandeid ega vihjeid, kuidas seda üldse teha annaks.

Tänase viimase teemana käsitleksin natuke ka paljuräägitud positiivset krediidiregistrit. Teadaolevalt tiksub see teema juba mitmeid aastaid erinevates ametiasutustes, aga no kohe kuidagi ei taha realiseeruda, eks ole. Kuid, mul on veidike selles osas ka siseinfot. Nimelt võttis siin paar nädalat tagasi minuga ühendust üks mu vana hea tuttav ning andis märku, et tema on üks neid, kes vaikselt selle registri osas tööd teeb ja maad uurib. Igal juhul lõppes see jutt sellega, et ma täitsin ühe väikse küsimustiku ja andsin ka oma mõtteid ja sisendi, et see register ikka võimalik hea ja reaalset elu arvestav saaks. Seejuures suutsin ma küsitleja jaoks ka ühe ootamatu infokillu õhku visata, mis tekitas ka veidi mõtteainet. Ehk siis, kas registri analüüsiga tegelevad inimesed on ikka välja mõelnud, mis saab neist inimestest, kes reaalselt meil tänapäeval elavadki laenulepingust laenulepinguni. Ning kellelt seejuures päeva pealt see võimalus ära võetakse, sest pärast positiivse krediidiregistri tekkimist ei ole ju enam võimalik oma pangakontode või mis iganes muude vahenditega susserdada. Ehk siis kas meie riik on ikka valmis selleks võimalikuks sotsiaalseks katastroofiks, mida see alustuseks põhjustada võiks. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab ja millal üldse võiks mingeid uudiseid/arenguid oodata.

Lõpetuseks aga siia üks veidi krüptiline lause ka mu enda viimaste päevade elust - kui hetk on õige, siis suudab inimene rääkida ka neid sõnu, mille puhul oli ta kindel, et vaikib igavesti.

Inkassoterror vs täitemenetlused

Üks klassikaline teema, millega aegajalt minu poole ikka pöördutakse, on see, et kumb olukord siis ikkagi võlglasele kokkuvõttes "parem" on - kas inkassoterror või kohtumenetlused koos vastavate sanktsioonidega. Vastus sellistele küsimustele on samuti üsna konkreetne ja tavaline: "sõltub asjaoludest." Aga no prooviksin siinkohal natuke seda teemat ikkagi veidi lahata. Käesolev postitus on valminud koostöös Mariaga, kellel tänaseks paraku päris sügavaid kogemusi nii inkassodega kui ka kohtumenetlustega.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et ega meil võlglastena mitte mingit valikuvõimalust ei anta, kas meie vastu tekkinud nõue läheb kohtusse või inkassosse. Selle otsustab puhtalt juba laenuandja ise. Oma loogikad ja mustrid siin samas siiski on. Kindlasti leidub ka mingeid väiksemaid erandeid, aga suures plaanis võib öelda, et suurpangad (sh. ka näiteks BigBank) ja Bondora on need, kes inkassoga ei tegele. Nemad annavad asjad otse kohtusse ja võimalusel kasutavad selleks kiirmaksekäsku (märkusena siia juurde, et maksekäsu kiirmenetluses ei tohi esitatav nõue ületada 8000 eurot - sealhulgas kõrvalnõuded, näiteks intressid ja viivised ning lisaks ei tohi kõrvalnõuded ületada põhinõuet). Suurpankade üks eripärasid erinevate krediidilepingute puhul on kahtlemata ka muidugi see, et ega nende vastu kohtus midagi vaielda ei olegi, sest üldjuhul on nende lepingud juriidiliselt täiesti korrektsed.

Kõik kiirlaenufirmad ja igasugused krediidikontosid pakkuvad firmad müüvad üldiselt oma nõuded aga inkassodele maha (seejuures on need tihtipeale tegelikult nende endi tütar- või kõrvalfirmadeks). Siin on see maailm aga paras kaootilisuse paradiis, mille üldnimetajaks on igasugustele pärisseadustele ja reeglitele vilistamine. Kuna nad vähemalt senini mingitele ametiasutustele ei allu, siis ega nad neid asju ausalt ei aja ja nad loodavad väga suurel määral just paljuräägitud psühholoogilisele mõjutamisele (teatud mõttes võib neid võrrelda isegi netipetturitega, kus nad mängivad võlglaste teadmatusele). Aga inkassosse sattumisel on siiski ka üks suur eelis. Kui vaim vähegi vastu peab, siis saab nendega üsna pikaajaliselt mõnusat "kassi ja hiirt" mängida. Põhiline reegel on siin selle juures see, et nendega ei tohi mitte ühtegi kokkulepet allkirjastada. Nii, kui te mingile võlatunnistusele alla kirjutate, muutub algne laenuleping koheselt ebaoluliseks ja sisuliselt muutub see summa, mida inkasso teilt nõuab (koos igasuguste absurdsete lisanõuetega, mida nad suhteliselt juhuslikkuse alusel teile sinna juurde kirjutavad) nüüdseks ametlikuks dokumendiks, millest hiljem juba taganeda on ääretult raske. Ehk siis tegelikult tuleks nende kirju ja kõnesid ignoreerida ning võimalusel igakuiselt lihtsalt neile mingeid makseid teostada vastavalt oma võimalustele. Tõenäoliselt nad teid sel ajal kuskile kohtusse ei anna ning sel ajal saab juba niiöelda tõsisemate laenulepingutega tegeleda.

Tooksin nüüd ühe päriselt juhtunud näite Maria loost, kuidas üks võlgnevus siis aja jooksul kasvab ja kuhu see lõpuks jõuda võib. Laenuandja nime jätan seejuures mainimata. Aga alustan siis algusest. Maria võttis eelmise aasta lõpus selle asutuse käest 2 väikelaenu - 3500 eurot ja 4000 eurot. Maria suutis graafikujärgselt teostada kolme kuu osamaksed. Seejärel jäi ta paraku ilma stabiilse sissetulekuta kokku ligikaudu pooleks aastaks. Muidugi viis see kõik selleni, et laenulepingud läksid hapuks, tulid igasugused maksehäireregistrikirjed ning kolm kuud hiljem öeldigi lepingud üles. Kuna tegemist oli asutusega, mis inkassoteenuseid ei kasuta, siis saabus vaikus (inkassodel on kombeks kohe järgmisel päeval pommitama hakata, kui võlaleping nende lauale jõuab). Ning möödus veel ligikaudu neli kuud ja Maria sai kohtust teate, et nendeni on jõudnud kaks maksekäsku. Nõudesummad olid nüüdseks 4340 eur ja 4788 eur. Ehk siis lisandunud summad olid üsna korralikud. Nüüd algasid siis läbirääkimised. Kahjuks aga on täiturini jõudnud nõuete puhul paramatus, et ega seal väga paindlikke tingimusi enam ei pakuta. Ning lisaks on täituril väga tugevad vahendid olemas, millele on keeruline vastu saada - igasugused pangakontode limiidid, arvelduskontode ja sissetulekute arestid, varade käsutuskeelud jne. Lõpuks pidigi Maria leppima kompromissiga, et töötasu kallale ei minda, tööandjale midagi teada ei anta, aga lisaks maksegraafikule seadistati siiski pangakontole kasutuslimiit (ehk siis kõik summad, mis kuu jooksul sellest üle lähevad, kantakse automaatselt kohtutäituri kaudu sissenõudjale). Ning sellises reaalsuses siis tulebki nüüd Marial edasi hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttes tuleb nentida, et inkasso- ja kohtumaailmad on oma olemuselt ääretult erinevad. Ühega saab oluliselt rohkem mängida ja aega võita. Kohus jahvatab küll samuti aeglaselt, aga seal on lõpp siiski üsna konkreetne ning siis lõpeb ka mäng. Inkassodega saab aga kahtlemata aega võita ning eks see kõik annab juba võimaluse teha kõik endast sõltuv, et suurpankade ja Bondora lepingud ei läheks ülesütlemisele.

Ühe blogilugeja kommentaari alusel aga täiendaksin siinkohal seda postitust. Seda siis ennekõike kohtutäituri kasuks. Kohtutäitur on parem juhul, kui pole vara mida kaotada, täidad ühte asja korraga ning teised täiturid ootavad järjekorras ja ei pea ühele, teisele, kolmandale raha kandma. Ehk siis, et kui kinnisvara pole mida kaotada, siis võib olla mõistlikum asjad täiturini lasta. Jah, see kontode arest ja teatud limiidid on jamad, aga juhul, kui töökoht olemas ja lapsed ka, siis jääb tegelikult normaalne summa elamiseks.

Järjekordne madalseis ületatud, liigume edasi

Niisiis. Järjekordne üsna suur ja sügav madalseis on tänaseks ületatud. Loomulikult annan ma endale aru, et selliseid hetki nagu mind nüüd eelmisel nädalal tabas, kus justkui kõik tundus juba nii mõttetu ja masendav, tuleb mu teekonnal ilmselgelt tulevikuski ette. Aga ma tõesti vajasin selle välja kirjutamist ja kasvõi korraks selle enesekindluse maski eest heitmist.

Pärast eelmist postitust sain ma päris palju kirju ning mul oli mitmeid avameelseid ja südamlikke vestlusi erinevate inimestega. Nende seas oli nii neid, kellega olen ennegi oma südant puistanud, kuid oli ka neid, kellega suhtlesin tegelikult alles esimest korda (kuigi nime olin ennegi märganud oma lugejate seas). Te kõik aitasite mind oma nurkade alt ja suunasite mu mõtted ning emotsioonid õigematele radadele tagasi. See teadmine, et te olete mul kuskil taustal alati olemas, on midagi väga erilist ja olulist. Aitäh teile, et te olemas olete! Aitäh, et pidasite vajalikuks mulle need head sõnad teele saata. See kõik on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega.

Ning tegelikult tegin ma ühe tähtsa sammu veel selle kõige peale. Ma rääkisin oma olukorrast oma emale. Ma lihtsalt tundsin, et pean seda tegema - saagu, mis saab. Liiga sügavale detailidesse ma oma looga ei läinud, kuid rääkisin siiski ära oma pahed, sõltuvused ja ka selle, et olen igakuiselt üsna keerulises seisus, kust allakukkumine võib tulla sisuliselt millest iganes. Et saan küll enamvähem oma asjadega hakkama, aga see on üks korralik ellujäämiskursus. Minu suureks üllatuseks võttis ta olukorda üsna rahulikult, kuulas mu ära ja oli mõtteis igati minuga. Loomulikult ei oota ma temalt, et ta mu võlgasid nüüd kinni maksma hakkaks, aga teadmine, et keegi ülioluline inimene on teadlik, mis seisus ma olen, annab teatava hingerahu mulle. Et kui ikka juhe jälle kokku jookseb, siis tean, et ta on mu jaoks olemas. Muidugi võib siin tekkida küsimus, et miks just emale, aga mitte abikaasale, ent seda teemat ma kahjuks siin lahata ei saa, sest see on paraku liiga isiklik teema ja seotud üsna tugevalt ka palju olulisemate ja elulisemate küsimustega, kui lihtsalt raha, võlad või sõltuvused.

Lisaks kõigele muule aitas see aeg mul nüüd enda jaoks paremini mõtestada ka seda, mis seisus ma siis õigupoolest omadega olen ja mida olen tänaseks sellel teekonnal saavutanud. Sõnastasin ka selle ühes Facebooki grupis kommentaarina ning kopeerin selle ka nüüd siia postitusse. Selline aastatepikkune raske aeg on teatud mõttes ka kasulik olnud - see on sisuliselt koondanud kokku kõik mu võimekused ja loovused. Sest elu tahab ju elamist ka võlakoorma all ägades. Nii olengi nende aastate jooksul oma sissetulekud sisuliselt kolmekordistanud, ma olen kriitiliselt üle vaadanud kõik oma väljaminekud ja teinud ka seal vajalikud optimeerimised ja kohandused. Lisaks olen avastanud ka mõningaid sissetulekuliike, millest varem aimugi polnud (Google AdSense näiteks). Ehk siis varasem laisklev mugavustsoon on olude sunnil muutunud ellujäämiskursuseks, kus lihtsalt tuleb rakendada oluliselt suuremat osa oma ajupotentsiaalist kui eales varem. Rääkimata sellest vaimujõust, mis samuti suurt vatti saab. Kokkuvõttes loodan, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kunagi peab see ju kõik lõppema ja siis on põhjust enda üle juba tõeliselt uhke olla!

Nüüd, mil olen taaskord end leidmas ja ka positiivne energia on taastumas, siis on oodata peagi ka erinevaid postitusi Keni ja Maria lugudega. Ja eks ma hoian ka enda asjadega teid rohkemal või vähemal määral kursis. Aitäh veelkord, et endiselt mu lugusid soovite lugeda ja et teile need tõepoolest ka korda lähevad. See kõik on mulle ääretult tähtis! Muideks - saan tänaseks teile kinnitada ka seda, et ka mu raamatu koostööprojekt on kenasti algstardi saanud!

Oluline ülestunnistus

Teate, mu kallid lugejad, ma pean teile midagi olulist üles tunnistama. Ma olen vaimselt juba paar viimast kuud olnud täiesti teovõimetu, ainult tahtejõu pealt hoian end veel oma poja ja pere nimel kuidagigi elusana. Siiani olen enamvähem suutnud siiski tööasjad ära teha, aga mul pole õrna aimugi, kui kaua see kõik veel jätkusuutlik on. Mu vaim on igasuguseid süümekaid ja hirme täis. Eks lisaks see üksinda kogu selle koorma kandmine, igapäevaselt rõõmsa näo ette tegemine nagu kõik oleks hästi. Tegelikult ju pole hästi! Isegi siin blogis olen üritanud seda mingit enesekindlat muljet jätta nagu kõik oleks mul kontrolli all. Olen üritanud endasse läbi nende postituste süstida seda positiivsust, lootes, et kui sellest kirjutan, siis see lõpuks jõuab päriselt minu enda sisse ka. Lisaks tunnen ma ju justkui vastutust ka teiste võlglaste ees, kellele mingil määral olen justkui teejuhiks ja majakaks. Kellekski, keda uskuda ja usaldada. Ei tahaks ju kedagi alt vedada. Aga kahjuks ei suuda ma enam seda tegelikkust enda sees peidus hoida.

Ma teenin mingit Eesti kahekordset keskmist palka, aga suures plaanis elan nagu vallavaene, äärmiselt kokkuhoidlikult ja säästvalt. Lisaks on mul tekkinud hirmud, et tegelikult piisab mingist 2-3 nädala pikkusest haiguslehest ja ma olen võlgades ja kõik mu laenulepingud on tuksis. Hirmuäratav on ka see, et endiselt on neid lepinguid lihtsalt nii meeletult palju. Igakuiselt pean ma tegema kuskil 20 ülekannet puhtalt oma lepingute katteks, see ei ole kuidagi normaalne arv. Paraku olen aga sellises seisus, kus mulle refinantseerimist ei pakuta, sest pangakonto väljavõte on lihtsalt niivõrd kole. Olen siin vaikselt uurinud ka oma kinnisvara tagatisel erinevaid võimalusi, aga paraku on kodupanga poolt päris suur hüpoteek peal ning ilma seda vähendamata ei võta mind keegi jutule (jah, paar infopäringut ma juba saatsin ka, seega see ei ole paraku lihtsalt arvamus, vaid nii ongi).

See kõik on hakanud ka mu füüsilist tervist juba mõjutama - tihenenud on igasugused paanika- ja ärevushood, mille vastu siiani olen aegajalt palderjanitablette võtnud. Kohe kuidagi ei sooviks antidepressantide poole liikuda. Lisaks lööb aegajalt üsna lambist ka silme ees lihtsalt virvendama. Ja see kõik kestab praeguse tempo järgi vähemalt paar aastat veel enne kui paremaks hakkab minema. No ja rääkimata sellest inflatsioonist ja tapvast euribori tõusust. Ma olen alati olnud see tüüp, keda peetakse mõistlikuks, asjalikuks ja kindlalt kahe jalaga maa peal olevaks - selliseks ülimalt turvaliseks ja usaldusväärseks inimeseks. Kui nüüd peaks aga kuidagi välja tulema, et mul selline suur saladus hingel, siis häviks seegi kõik. Kaotaksin ka oma viimasegi enesehinnangu ilmselt. Ma kardan hülgamist kõigi poolt.

Ma vabandan ka teie ees, mu kallid lugejad, et teatud mõttes olen teid justkui petnud, jättes mulje, et mul on kõik hästi. Sisuliselt olen ma teile ju valetanud, aga ma lihtsalt ei soovi, et keegi minu pärast muretseks, kuid... Ma olen katki, väga katki. Ma vajan abi, aga mul pole õrna aimugi, mis mind aitaks...

Koostööprojekt - Keni lapsepõlv ja noorusaeg

Kuna üks tore blogilugeja esitas soovi, et Ken võiks oma sisemist tausta veidi rohkem avada (et miks ikkagi ta selliste valikute ja otsusteni oma täiskasvanueas on jõudnud), siis edastasin selle palve ka meie peategelasele. Ning ta oli nõus end taaskord vägagi siiralt ja avameelselt avama. Muuseas, pole vaja karta, et Maria kuidagi orbiidilt oleks ära kadunud, temast kuuleme me peagi veel. Nüüd aga Keni lapsepõlve ja noorusaja loo juurde.

Olin väga energiline ja uudishimulik laps, samas ülitundlik kriitika ja ebaõnnestumiste suhtes, seepärast üritasin neid tulutult iga hinnaga vältida. Argielus tundsin end saamatuna ja kannatasin (ka rahaga seoses) alaväärsuskompleksi. Millestki materiaalsest tegelikult puudust polnud, kuid emotsionaalselt olin hüljatud, mille sildustasin hiljem raamatupealkirja järgi “emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandiks”. Kodus tunnetasin pidevat susserdamist, kust saaks aga midagi poolmuidu või töö juurest vahendeid isiklikuks tarbeks ära kasutades.

See susserdamine tekitas kodus pingeid ja pidevalt oli hirm, et luuavarrest võib pauk tulla, mis pani kodus olemise aega ühel hetkel vältima. Pärast põhikooli mind eliitkoolidesse õppima ei lastud, sest pere ehitas maja (ise tehtud - hästi tehtud, valmis pole siiani) ja sugulaste vabatahtlikust abist selles osas keelduti, sest väidetavalt sugulastega asjaajamine tekitavat alati üleliigseid probleeme. Terves suguvõsas on edasipüüdlikel esindajatel rahadega probleeme olnud ja võsukese kaudu nendega liiga seotuks saamist välditi, justkui viidates, et kõrgharidus ja kokkupuude suurte ideedega teeb praktilise taibu osas lolliks ja talupojamõistuse kohaselt elu liiga keeruliseks. Minu lemmikud, raamatud sõimati kodus paberipahnaks. Ehkki rahast räägiti kodus pidevalt negatiivses võtmes, sain kaasa mitmeplaanilise finantsidesse suhtumise, et “raha peab tulema raskelt, mis kergelt tulnud - see kergelt läinud”, “kokkuhoid pole koonerdamine”, “müügitöö ja maksud on ebaõiglased - lollidelt tuleb raha ära võtta”, “raha peab tegema raha - otsi hüvesid, mitte heaolu”, “võlg on võõra oma” ja kõige kroon “me pole nii rikkad, et odavaid asju lubada”. Raha küsida oli alati piinlik ja mind hirmutati töökasvatusega (eakaaslaste nähes lehtede riisumine ja aia taha vedamine oli kõige piinlikum), et need, kes ei õpi, peavad tänavaid koristama, aga kuna olin kõrend vibalik, siis just õppimise ja huvitegevusega ennast oma ebamugavas kehas paremini üritasingi tunda. Mingis mõttes üritasin leida teistsugseid vahendeid, et pälvida vabemate heakskiitu, aga tajusin passiiv-agressiivsust ning pingutust kui karistust, seetõttu oli mu vihatuim õppeaine kehaline kasvatus. Koolieelikuna trenni sundimine ja treeneri ebapiisava juhendamise asemel õelate kommentaaride talumine mu väidetava saamatuse kohta, tekitas vastumeelsust igasuguse kehalise pingutuse suhtes rohkem kui 10 aastaks. Pingutuse märkamise asemel muiati minu jaoks oluliste saavutuste üle, sest päris elus pole koolijütsi “vati sees” saavutatul mingit kaalu. Oma saamatuse peitmine, koduse elu ilusamaks rääkimine, oma kätega tegemine ja vigastusteni enda tagant sundimine oli vanemate jaoks vist nende näitek saavutus. Ükski minu saavutus ei tundunud nii kodustele piisav, sest enamik neist tuli lahtise peaga poisile kergelt ja muuseas (olümpiaadidel oli õnne, susserdasin endale kuidagi viied aastahinneteks) - õnnestumised ei pälvinud eriti tähelepanu, kuid probleemid võimendati üleelusuuruseks ning kui kärkimisest ei piisanud, peksti või ähvardati lastekodussse viia. Kõige suurema peksu osaliseks sain vanaema tagant mõned korrad sajaliste näppamisest, kui tahtsin enda jaoks millegi laheda ostmisega silma paista ja end hästi tunda. “Kiida lolli ja loll teeb tööd” või “mul pole nii suurt peret, et sind ära kiita” kõlas mulle nagu “kodust pole mõtet tunnustust oodata”, kuid minu jaoks arusaamatutel väärilistel puhkudel sain mõne kalli asja, stampväljendi “olid tubli” ja otsisin tunnustust väljaspoolt kodu, mis on ilmselt kõige rohkem mind hädadesse viinud.