laupäev, märts 06, 2021

Spordiennustaja karid ja madalikud

Ma olen siin põgusalt rääkinud hasartmängusõltuvusest, natuke ka lotodest, mõtisklenud neil teemadel erinevate nurkade alt. Aga tegelikult olen ma üsna vähe siiski kirjutanud sellest, mida tunneb ja mida läbi elab üks ebaõnnestunud spordiennustaja. Ehk siis püüan nüüd natuke lahata seda minu praeguse olukorra tõelist kurjajuurt.
Eks ma riivamisi olen siin juttu teinud sellest, kuidas see kõik alguse sai ja kuidas see kujunes. Ent seda, milliseid vigu ma selle kõige juures tegin, pole ma eriti kajastanud. Võibolla polnud ma varem selleks kõigeks valmis ka. Sest ega see iseenese eksimuste ja valesammude analüüsimine ning nende tunnistamine just kõige lihtsam tegevus ei ole. Sest ikka tahaks ju elada põhimõtte järgi, et tänane mina on alati parem kui eilne. Selline peaks lihtsalt see elurütm olema - pidev progress ja püüdlus paremuse poole. Olla parem isa oma lastele, olla parem abikaasa, olla parem poeg, olla parem inimene. Vähemalt ideaalmaailmas võiks see ju niimoodi olla.
Niisiis, spordiennustused. Kuidas see üldse käib? Lihtne - oletame täna kell 17:00 toimub näiteks Eesti jalgpallikoondise mäng Saksamaaga ja sellele on spordiennustusportaalide poolt mingid tõenäosused (tegelikkuses kasutavad need portaalid muidugi eraldi kolmandate osapoolte teenuseid, et neid koefitsiente määrata, aga see selleks). Ehk siis näiteks Saksamaa võidumääraks pannakse 1,02, viigiks 5,00 ja Eesti võidu puhul oleks koefitsient seal 12,00 näiteks. Kui tekib tunne, et tahaks raha mängu panna, siis võtadki oma 10 EUR ja paned selle näiteks viigi peale. Kui mäng lõpebki viigiga (ülimalt ebatõenäoline), siis saabki sinu 10 EUR panusest 50 EUR võit (ehk siis puhaskasum 40 EUR). Kui aga ei jää viiki (pole isegi vahet, kumb siis võidab), siis oled muidugi oma 10-eurost ilma. Nii lihtne see spordiennustus oma olemuselt ongi. Nii kaua, kui see on mängija jaoks meelelahutus, siis ongi kõik hästi. Aga ma ei soovita seda näppu sellele kuradile anda, see võib üsna vaikselt ja märkamatult käest ära minna ning siis lõpetate nii nagu mina - võlgades ja depressioonis.
Kui inimene soovib spordiennustusest enda jaoks rahamasinat teha, siis nõuab see meeletult distsipliini ja pidevat teemas olemist. Sisuliselt oleks hea mõne meeskonna riietusruumi mikrofon paigaldada, et ära tajuda, mis meelsusega mõni tiim parasjagu väljakule astub. Sport on emotsioonide mäng ja kui favoriidil tuju või motivatsiooni ei ole, siis võib ta vabalt ka autsaiderile kaotada. Aga selle ära tunnetamine mingite väliste näitajate järgi on üsna keeruline. Eriti pikemas plaanis. Ka spordiennustus on oma olemuselt emotsioonipõhine tegevus. Ning tavaline ennustaja kaotabki palju raha sellega, et ta ei suuda teha oma panuseid ratsionaalselt. Ikka läheb raha mängu selle meeskonna või mängija peale, kes tundub sümpaatsem. See, kelle võitu ta soovib. Saab muidugi kasutada ka tagurpidi loogikat, et panedki lemmikmeeskonna kaotuse peale oma raha, et siis on justkui kindlapeale võit garanteeritud - kui kaotavad, saad raha või kui isegi sina oma raha kaotad, siis vähemalt meeskond võitis mängu. Aga taaskord on tegemist sellise asjaarmastaja mõtteviisiga, mis pikas plaanis leiba lauale ei too. Edukal spordiennustajal tegelikult oma lemmikuid justkui polegi või siis ei tee ta panuseid ei nende poolt ega nende vastu. Kõik tema panused on suunatud pikemat perspektiivi arvesse võttes. Puhtalt mõistuslik käitumismall. Hästi suur erinevus ongi spordiennustuste tegemisel selles, kas see, kellele sa oma panuse panid, omab mingeid reaalseid põhjuseid ka, miks ta võitma peaks. Või on see lihtsalt ennustaja soovmõtlemine. Kui suudad selle vahe ära tunnetada, siis saadki sellega ka pikas plaanis raha teenida.
Suurimateks vaenlasteks harrastajast spordiennustajale, kes üritab sellega raha teenida, on tegelikult pime usk ja meeleheitepanused, mis mõlemad tihtipeale viivad tegelikult selliste panuste suurusteni, mida eelarve absoluutselt ei lubaks. Sellist vaimset olekut nimetatakse mängurite slängis ka tiltamiseks. Pimeda usu all pean siis silmas seda, et kui näiteks meeskond või mängija, kellele panustamine on kasvõi 2-3 korda järjest sulle võidu koju toonud, siis tekib mingi absurdne kindlus, et toob ka edaspidi. Ning seega tekitab see ka tunde, et sinna võib teinekord ka rohkem raha panustada. Aga iga võiduseeria on määratud lõppemisele ja nii võibki lõpuks see lõppeda üsna suurte rahaliste kaotustega. Samamoodi on lugu ka igasuguste meeleheitepanustega. Sa oled järjest mingeid panuseid viimaste sekundite väravatest või korvidest kaotanud. Panused, mis oma olemuselt võibolla olid päris head ja läbimõeldud ning hea väärtusegagi. Aga ikkagi need kõik kaotasid järjest - võibolla lausa 5 head panust järgemööda. Mida sellisel hetkel spordiennustaja tunneb või mõtleb? Ta unustab lihtsalt kõik oma strateegiad ja tormab oma rahakotti päästma, minnes niiöelda kindla peale välja ja paneb suurema summa mängu kuhugi väiksema koefitsiendiga (see tähendab üsna suure tõenäosusega sündmuse peale) asja peale. Aga tegelikkuses ei garanteeri mitte miski ega mitte keegi, et just sellel ajahetkel just selles mängus see favoriit selle võidu ka võtab.
Üks nukramaid asju minu enda nö "karjääris" oli tegelikult ka see, et ma ei suutnud hakkama saada kaotussummadega ja ma arvestasin neid pidevalt üsna meelevaldselt. Kui ma olin teinud näiteks mingi hea ja läbimõeldud panuse, ütleme 50 EUR, koefitsiendiga 4,0. Võimalik võit oleks olnud 200 EUR, puhaskasum 150 EUR. Ning kui see nüüd viimasel sekundil kaotas, siis tunnetasin ma, et ma kaotasin 200 EUR, mitte 50 EUR. Ehk siis aju saatis mulle kordades hullemaid signaale. Ning see käivitas seejärel juba igasugused muud pahad sündmustejadad, mis pahatihti lõppesid veelgi suuremate rahaliste kaotuste ja ka uute kiirlaenudega.
Veel üks ebameeldiv taak, mis mängurist spordiennustaja eluga kaasneb, on oskamatus päeva lõpetada. Kui ikka tulevad need õnnetud kaotused sisse, siis hakkab inimene sellisel hetkel otsima uusi suvalisi panustamisvõimalusi, et vähegi rõõmsamas tujus magama minna. Lihtsalt ei suuda leppida selle vastiku kaotusega. Ning need panused on taaskord väga kaugel igasugusest kaalutlusest ja analüüsist. Need on puhtalt paanikapanused suvaliste spordialade peale, mille olemasolust võibolla pole siiani õrna aimugi olnud. Venemaa lauatennis, Paraguai jalgpalliliiga, Pakistani kriket... Suva! Peaasi, et oleks koefitsient ja võimalik panustada. Õudne, kas pole?
Mis ma selle pika jutu peale siis kokkuvõttes öelda tahan? Seda, et meelelahutuslikus mõttes on spordiennustamine täiesti OK, kui seda teha paar korda kuus lihtsalt oma lemmiku poolt või vastu panustades. Selle kõigega pikas plaanis raha teenimine nõuab aga ränka tööd, õppimist, uudistega kursis olemist. Ning ennekõike nõuab see oma vaimsuse kontrollimist, pidevat distsipliini oma rahaasjadega hakkama saamisel, pimeda usu ja meeleheitepanuste vältimist jne jne. Ning nagu ikka igasuguste hasartmängude puhul, kehtib ka siin teadatuntud tõde - mängida tohid ainult selle rahaga, mille kaotamist sa endale lubada saad. Mina ei oska anda nõuandeid, kuidas saada edukaks spordiennustajaks. Tõenäoliselt tuleb lihtsalt kõiki siin nimetatud asju vastupidi teha, aga kas seegi lõpuks seda edu garanteerib? Tõele au andes - ma ei tea oma tutvusringkonnas mitte ühtegi pikas plaanis edukat spordiennustajat. Usun, et neid ongi nii Eestis kui ka kogu maailmas üsna vähe. Sest see on karm ala...
Aitäh kõigile, kes viitsisid selle postituse algusest lõpuni läbi lugeda. Ma loodan, et see lootusetult igav ei olnud. Tahtsin selle kõik lihtsalt oma peast välja saada.

neljapäev, märts 04, 2021

Vähem lisatööd, rohkem põhitööd

Nagu ma varem juba rääkinud olen, pühendan ma meeletult palju aega ja energiat igasugustele lisatöödele ja no üldse selliste võimaluste otsimisele, mis natukenegi lisakopikaid pangakontole tooks. Aga viimasel ajal olen ehmatusega hakanud tajuma, et tegelikult on vaikselt selle kõige tõttu kannatamas mu põhitöö. Ma ei naudi seda enam sellisel määral nagu varem. Ma ei anna seda tehes endast enam 100 protsenti. Vähenenud on loomulikult ka keskendumisvõime. Ja tööülesanded on vaikselt kuhjuma hakanud.
Ma olen viimasel ajal hakanud ärevusega jälgima MS Teamsis meie projektiga seotud chatigrupi vestlusi, kartes koguaeg, et äkki keegi pöördub minu poole ja küsib, millal see või teine ülesanne valmis saab? Üldiselt nad lõpuks siiski saavad valmis ja ma pingutan nii nagu jaksan. Aga tegelikult saab jaks väga tihti väga kiiresti otsa ning siis tahaks lihtsalt pikali visata ja olla sisuliselt teadvuseta. Et kõik see ümbritsev ära kaoks. Tsiteeriksin siinkohal üht ajakirja TervisPluss artiklit (seda artiklit saab mu Facebooki mängu võitja näiteks nüüd täies mahus lugeda): "Läbipõlemine on kroonilise stressi tagajärg, mis viitab sellele, et sinu koormus pole mitte suur, vaid üüratu. Stress on üle läinud järgmisse staadiumi, millest annab märku üldine kurnatus. Sa ei viitsi ega taha midagi teha, pisiasjad ajavad närvi ja puhked kergesti nutma. Lisanduda võivad ka tervisehädad: pea- ja kõhuvalud, ka haigused hakkavad külge nagu takjad." Tõele au andes - nutma ma siiski hakanud ei ole.
Veelkord eelmainitud artiklit tsiteerides: "Kui läbipõlemine on jõudnud ohtlikku staadiumi, mil sul pole enam mingit motivatsiooni tegutsemiseks, tuleb seada sammud arsti juurde ja aeg maha võtta. Organism peab koguma jõudu, et teisele režiimile minna ja analüüsida, mis valesti läks. Kui oled kurnatud, siis pole sul selleks jaksu. See on sama, mis depressiivsele inimesele öelda, et mine jooksma. Ta poleks depressioonis, kui ta jõuaks jooksma minna. Enne on vaja taastuda."
Ma peaksin tegelikult puhkama ja aja maha võtma. Täitsa kohe mitmeks kuuks ilmselt. Aga ma ei saa... Sest see tähendaks sisuliselt hetkega pankrotti. Kuna mu töö ja eriala on keskmisest kõrgemalt tasustatud, siis ei aita siinkohal eriti ka töökoha vahetus. Ma lihtsalt pean vastu pidama ja edasi võitlema. Mul ei ole muud võimalust. Lihtsalt ei ole.
Ja ma tegelikult olengi nüüd tänu oma tööandja vastutulelikkusele ja ka mu praeguse projekti vajadustest tulenevalt tegemas üht väikest ajutist muutust. Ma jätan praegu mõneks ajaks igasugused lisaampsud ampsamata ja hakkan hoopis oma tavatööd tegema ka laupäeviti. Sest lihtsalt projekti tähtajad on hirmsa kiirusega lähenemas. Ning ma saan selle kõige eest 1,5-kordset lisatasu. Ehk siis iga tund, mida suudan nüüd lisaks teha (ka õhtuti on lubatud lisatunde teha), toob mulle lisaraha. Ning ma ei pea end pooleks tirima nelja erineva valdkonna kaheksa erineva ülesandega. Kõlab kahtlemata meeleheitlikult, kas pole - selle asemel, et puhata ja taastuda, tõmban ma sae veelgi kiiremini käima. Aga samas annab selline tekkinud võimalus oma motivatsioonipuhangu. Loodetavasti annab peagi saabuv kevad veel oma lisatõukegi sellele kõigele. Ning palgalipikut nähes on ilmselt meel veelgi rõõmsam. Ma ei tea, kui jätkusuutlik see lähenemine pikas plaanis olema saab, aga vähemalt ajutiselt tunnen, et selline muutus on pigem positiivne. Kokkuvõttes käitun ma sisuliselt põhimõtte järgi, et kui oled rampväsinud, siis vähenda ülesandeid, jäta alles vaid olulised ning neid tee rohkem ja tee neid hästi. Vähem tõmblemist ja rohkem sihipärast, fokusseeritud tegevust.

Ahjaa, täna on tegelikult üks tähtpäeva moodi pidupäev ka. Mu blogil täitub täna pool aastat. Selle ajaga olen ma kirjutanud 182 postitust (koos käesolevaga), mulle on jäetud 473 kommentaari ning blogi on külastanud üle 23000 unikaalse külastaja, kes on kokku külastusi teinud ligikaudu 200000 (jah, KAKSSADA TUHAT!). 
Ma ise olen selle kõige üle kuidagi eriliselt rõõmus, et see temaatika endiselt inimesi huvitab ja kõnetab. Jätkame samas vaimus. Võitlus jätkub!

teisipäev, märts 02, 2021

Kuuuurija: Kas kasiinod tegelevad pettusega?

Eile õhtul oli Kanal 2 eetris järjekordne Katrin Lusti poolt juhitud saade nimega "Kuuuurija". Seekord oli üheks teemaks ka internetikasiinodega seonduv. Oma loo rääkis üks mees, kes väga kiirelt sõltuvusse langes ja paari kuuga 4000 EUR miinust endale tekitas. Teemakäsitlus oli tegelikult päris hea, aga mind jäi häirima see pidev jutt nendest protsentidest ja sellest, kuidas justkui kasiinod petavad inimesi. No ei peta nad midagi. Vähemalt litsentseeritud kasiinod on täiesti adekvaatsed ja ausad. Lihtsalt inimeste (vähemalt selle mehe, kes selle saatelõigu peategelaseks oli) teadmised tõenäosusteooriast on täiesti olematud. Mitte kuskil ei ole ju öeldud, et just Tarmo peab vähemalt 97% sissepandud rahast tagasi saama. Seda, kuidas see mees kasiinotöötajaid sõimama asus, oli ääretult vastik vaadata. 
Eks inimlikus plaanis loomulikult võib teda mõista - frustratsioon, võidurõõm, seejärel uued kaotused - muidugi lööb silme eest mustaks. Aga reaalselt on ainus süüdlane neis kaotustes ju see mängija ise. Kasiino ei peta sind. Aga sa pead mõistma, et see on õnnemäng. See kõik toimib käibe pealt. Ehk siis inimesed mängivad kokku näiteks miljardi euro eest, siis slotid annavadki reaalselt selle pealt 970 miljonit mängijatele tagasi ja jätavad 30 miljonit endale. Aga mitte keegi ei garanteeri, et just Tarmo 20000 EUR peab talle tagasi tooma nüüd vähemalt 19400 EUR. Sarnane lugu on näiteks mündiviskega. Tõenäosusteooria ütleb, et alati on 50%:50% tõenäosus, et tuleb kas kull või kiri. Aga proovige - visake mingi 20 korda, olen üsna veendunud, et te ei saa 10 korda kulli ja 10 korda kirja. Sest valim on lihtsalt niivõrd väike. Sama lugu on ka Tarmo slotimängudega. Tema 20000 EUR on lihtsalt niivõrd väike valim, et statistilised anomaaliad on sinna juba eos sisse kirjutatud. Kui tal oleks rohkem õnne olnud, oleks ta sellest rahast võinud vabalt ka 50000 EUR teha, aga temal seekord sellist õnne ei olnud ja kaotas hoopis 4000 EUR.
Tegelikkuses ei päde muidugi antud saate puhul ka väide, et Tarmo mängis läbi 20000 EUR. Tegelikult oli see läbimängitud käive muidugi kordades suurem (sest kui ta kandis näiteks sisse 20 EUR ja selle maha mängis, siis selleks võis ta seal oma 30-sendiste panustega vabalt ka 100 EUR käivet teha enne, kui raha otsa sai ja oli vaja uus sissemakse kasiinokontole teha). Saates oli kajastatud vaid sissemakseid ja väljamakseid. Võib juba kohe muidugi öelda, et tema pangakonto väljavõte võis päris kole olla, ilmselt veel hullem kui see, mida mina siin kunagi demonstreerisin. Ta tegi ikkagi reaalselt vist mõnes tunnis seal 4-5 ülekannet. Ja kui suurem võit tuli, siis kandis selle kohe välja ka. Et siis jälle see uuesti sisse tagasi kanda. Hästi klassikaline nõiaring, kuhu kõik sõltlased satuvad.
Aga veelkord sellest tõenäosusteooriast natuke. Kas teadsite, et näiteks Eestis ühe kõige populaarsema loto, Bingo Loto võidufondi suurus sõltub piletite müügist ning see moodustab 50% müügist. Kas see on ka siis pettus? Aga eks siin kehtib täiesti sama loogika. Kui näiteks 100 000 inimest ostavad endale 2-mänguväljaga pileti ja maksavad selle eest kokku 400 000 EUR, siis ei ole ka nüüd Tarmole garanteeritud 2 EUR võit (oletades, et ta ostis ühe pileti ja maksis selle eest 4 EUR), ometigi ta reegleid lugedes sellele järeldusele justkui jõuaks (vähemalt siis, kui ta mõtleks samamoodi nagu ta kasiinode puhul mõtles). Aga kõigi piletostjate vahel see 200 000 EUR ometigi välja jagatakse. Täiesti ausalt. Kui kellelgi väga veab, siis tuleb ka jackpot ja suurem võit ka. Aga noh, enamus mängijad peavad siiski leppima vaid mängurõõmuga.
Ehk siis kokkuvõttes - kasiinondus on aus ja väga rangelt reglementeeritud ärivaldkond ja kui te just kuskil põrandaaluses urkas ei mängi, siis petta te ei saa. Arvestama peate te aga ikkagi sellega, et tegemist on kasumit taga ajavate ettevõtetega ja nende eesmärk ei ole just teid rikkaks teha. Mängida ma teil seal küll ei soovita, isegi mitte seda esimest spinni pole vaja teha. Sest te ei tea iialgi, kas teie võite ka olla nende 5% inimeste seas, kellel on see psühholoogiline kalduvus sellest kõigest sõltuvusse jääda. Tõenäosus selleks on ikka päris suur. Ja siis on juba väga väike tõenäosus, et te sellest võidukana välja tulete.

esmaspäev, märts 01, 2021

Võlablogijate kogukond

Ilmselt on päris paljud meist oma elus kogenud selliseid perioode, kus kõik justkui kuhjub. Kohustused, tööülesanded, eraelulised mured ja probleemid, kõik-kõik... See on väga raske olukord, kust nagu polekski väljapääsu. Iga sõna või mõni suvaline Facebooki sõnum võib sellistel hetkedel olla selleks viimaseks piisaks meres, mis kõik lõplikult uppi lööb.
Üldiselt olen ma selline inimene, kes iga hinna eest väldib konflikte. Tihtipeale neelan igasugused jamad alla ning kui vähegi võimalik, siis loobun vaidlustest, kui asi piisavalt tühine tundub. Aga eks mulgi on omad piirid, eriti mu praeguses stressiolukorras (et mitte öelda depressioonis). Ning kui pidevalt käib üks tüütu kärbes mind Facebookis avalikult ründamas ja oma rumalusi välja näitamas, siis väsin ka mina. Ma ei taha tegelikult sellel teemal eriti pikalt kirjutada ega rääkida, sest see inimene ei ole seda kõike väärt. Samuti jätan ma mainimata tema nime ja muud andmed. Aga ilmselt aktiivsemad Facebooki "blogipostituste reklaamimise grupi" kasutajad teavad, kellest või millest ma räägin...
Võlablogijate kogukond on tegelikult ääretult kokkuhoidev, sest me mõistame teineteise raskusi ja kogu seda vaimset pinget. Suures plaanis pole isegi vahet, mismoodi need võlad on meile kaela sadanud või kas oleme need ise tekitanud. Need on meie isiklikud lood, meie personaalne minevik. Aga me püüame rajal püsida, et nina ikka vee peal oleks. Pakume teineteisele tuge ja oleme olemas. Me suhtleme nö kulisside taga tegelikult päris aktiivselt. Pean siis silmas ennekõike ennast, AMOVit, kahvõlgu blogijat ja teatud määral ka Võlglase Päevaraamatut. Ning tegelikult on see siin hea hetk ka mainimaks, et ka teile juba teada-tuntud Eva-Liina on oma vaikse blogi püsti pannud - https://vaikusehetked.blogspot.com/
Ma olen väga algaja kogu selles blogimaailmas, paari päeva pärast saab pool aastat täis. Ma tahan lihtsalt oma lugu rääkida, ma ei taha kellegagi tülitseda või suvaliste asjade pärast jaurata. Aga ma ei suutnud enam pikemalt ka vaiki olla, sest ma tunnen, et nii mind kui ka teisi võlablogijaid rünnatakse ebaõiglaselt ja väga tühja koha pealt. See on kuidagi väga isiklikuks läinud selle ründaja poolt. Kusjuures, ma pidin Facebooki "blogipostituste reklaamimise grupist" ühe postituse lausa eemaldama, sest ta lihtsalt risustas oma ebaadekvaatsete kommentaaridega selle ära. Ega ma päris täpselt ei saa aru, miks ta seda kõike teeb. Aga võibolla olen lihtsalt naiivne ja tegelikult ongi selline intriigide punumine blogijate seas tavapärane. Või siis lihtsalt peab mõni inimene ennast eksimatuks, kes teab kõikidest asjadest absoluutselt kõike.

Ma palun kõigi oma lugejate ees vabandust, et te üldse sellist postitust siin lugema pidite. Aga ma olen kurb. Mulle ei meeldi see olukord. Ja ma tahtsin need asjad hinge pealt ära rääkida.

pühapäev, veebruar 28, 2021

FB jagamismängust ja üldiselt sotsiaalmeediast

Mul on hea meel teatada, et käesoleva blogi esimene jagamismäng on tänaseks lõppenud ja võitja on selgunud. Loosimist näeb siit videost: https://www.youtube.com/watch?v=OPW5Ki8tMzo

Antud kampaania kahjuks ei osutunud nii edukaks, kui ma südames lootsin. Aga mis parata, seekord läks nii.
Auhinnaga on tegelikult selline lugu, et minu algne plaan oli osta Delfi Kogupakett ja seejärel lihtsalt ühele inimene see välja jagada. Ühel hetkel kirjutas mulle aga blogilugeja Krista, kellel see pakett juba olemas. Selgus, et tal on üks jagatav pilet täitsa üle ning miks mitte see auhinnana välja panna. Mõeldud-tehtud. Juba homme võtan võitjaga ühendust ja loodetavasti juba homme saab võitja ka Delfit täies mahus ilma piiranguteta lugema asuda. Palju õnne veelkord!
Tegelikult pani see kampaania mind üleüldises mõttes mõtlema sotsiaalmeedia kasutuse peale oma blogi reklaamimisel. Kahtlemata on Facebook selles mõttes väga võimas relv. Seda näen juba enda postitustegi pealt. Kui ma olen postituse valmis teinud, selle oma Facebooki lehele üles pannud, samuti teinud väikese reklaampostituse ka vastavas FB grupis "blogipostituste reklaamimise grupp", siis näen, kuidas sisuliselt hetkega tuleb 15-20 kasutajat seda lugema.
Ning kahtlemata on see ka lugejate jaoks kõige kiirem võimalus kursis olla sellega, mis blogis toimub (kui muidugi blogija ise seda sotsiaalmeedia lehte aktuaalsena jaksab ja tahab hoida).
Teeksin siinkohal natuke reklaami ka teiste võlablogijate sotsiaalmeedia kanalitele:
AMOV - https://www.facebook.com/Appi-Ma-Olen-V%C3%B5lglane-118402550067602
Jah, ka mina olen võlglane - https://twitter.com/kahv6lgu
Minu enda FB leht - https://www.facebook.com/volglane