Andsin oma panuse ühe lõputöö valmimisele

Eelmisel nädalal kirjutas mulle Janno Rasmus Dreger (täisnime avaldan siinkohal tema enda palvel). Janno on tudeng. Ning ta on hetkel TalTechis oma lõputööd kokku panemas. Teemaks võlglaste igapäevane elu ja see, kuidas sellises seisus oma eluga toime tulla. Selle juures on oluline märkida, et kuigi see teema üleüldiselt puudutab sisuliselt kogu Eestit ja on muutumas järjest progresseeruvaks vähk-kasvajaks, siis on selle kohta akadeemilisi analüüse ja lõputöid tehtud ääretult vähe.

Janno oli oma erinevate otsingute ja uurimistega jõudnud ka minu blogini. Tema eesmärk on kokku saada u. 15 inimest, keda sel teemal põhjalikumalt usutleda. Minu lugu oli talle piisavalt huvitav ja mitmekesine, et ka minu poole vastava palvega pöörduda. Pärast väikest kirjavahetust ja ka teatavat taustauuringut olin hea meelega nõus selles "projektis" osalema.

Käiku läks siis taaskord mu juba varasemalt Levila intervjuu jaoks loodud Skype'i konto ja mõned päevad hiljem me selle vestluse käima lükkasimegi. Kuigi plaani järgi pidime umbes poole tunniga hakkama saama, siis reaalsuses kujunes sellest 53-minutiline meeldiv vestlus (kuigi mitte just kõige meeldivamal teemal, eks ole).

Kuigi Janno oli alguses veidi mures, kas suudab selle jutuajamise minu jaoks samale tasandile viia nagu oli Levilaga intervjuu, siis tegelikult oli see kartus täiesti asjatu. Tema ettevalmistus selleks vestluseks oli tegelikult isegi grammikese võrra veelgi sügavam kui Levila ajakirjaniku oma. See detailsus, millega Janno mind üllatas minu looga tutvumisel, oli täiesti hämmastav. Oli näha, et ta oli põhjalikult märkmeid teinud ja mu mõttekäikudega vägagi hästi kursis. Ning loomulikult pani see mind end veelgi rohkem avama, justkui tänutäheks või nii. Loomulikult oli siin minu jaoks ka tore see, et õnneks Levila ja Janno teemakäsitlus läks teineteisest piisavalt palju siiski erinevaid teid mööda, et mul ei tekkinud ka seda enese kordamise tunnet. Levila keskendus siiski ennekõike spordiennustusele ehk siis minu jamade algallikale ning Janno soovis rääkida rohkem võlgadest. Kuigi ei saa siinkohal salata - eks need teemad siiski on omavahel ristirästi seotud, seega lõpuks ei saa ühest teemast rääkida ilma teist mängu toomata ja vastupidi. Aga erineva perspektiivi saab võtta sellegi poolest.

Liiga detailseks ma selle intervjuu edasiandmisel ei soovi minna, aga mul oli kokkuvõttes ääretult hea meel, et sain sellele lõputööle oma panuse anda. Ning soovin Jannole kogu südamest edu selle kokkupanekul, vormistamisel ja kaitsmisel.

Siia lõpetuseks aga paar näidisküsimust, milliseid teemasid me käsitlesime.

Janno: Kas sinu hinnangul on Eestis piisavalt hea tugisüsteem ehitatud üles inimestele, kes soovivad laene/võlge tagasi maksma hakata?

Mina:Tegelikult on süsteem olemas. Meil on päris adekvaatne võlanõustajate võrgustik, mille puhul on oluline, et see on üles ehitatud kohaliku omavalitsuse rahastusele. Lisaks on meil seadusandlikus mõttes päris head meetmed nii kohtuliku võlgade ümberkujundamise kui ka isikliku pankroti näol. Jah, need ei ole mingid lihtsad "homme olen võlgadest vaba" vahendid, aga need on tegelikult päris asjalikud õlekõrred, mida kasutada, kui on näha, et enam tõesti muud üle ei jää (ehk siis, kui ei paista kuskilt mingit lisasissetulekut või võimalust ka igakuiseid kulutusi piisaval määral vähendada). Reaalsuses ei peaks tegelikult mitte ükski võlglane inkassodega tegelema. Kui juba sinna lauale on laenuleping jõudnud, siis tuleks ruttu juba kohtu kaudu abi otsida, et ei laseks end niiöelda igavesti "peedistada." Ehk siis kokkuvõttes - süsteem on, aga seda on avalikkusele liiga vähe tutvustatud. Ainus, mida riiklikult veel ehk teha annaks, on kogu see inkassode maailm - sinna tuleb päitsed peale panna, et lõpetada see metsik lääs, kus inkassod justkui ei allu mitte millelegi ega mitte kellelegi.

Janno: Mis oli sinu jaoks kõige efektiivsem lahendus, kuidas saada võlad kontrolli alla? Eelarvestamine, palga juurde saamine, lisa töökoht või midagi neljandat?

Mina: Siin ei saagi ilmselt võtta asju kuidagi eraldi. See lahendus ongi üks tervik, mis algab loomulikult Exceli tabelitega - kuhu siis tuleb 100% aususega kõik jamad kirja panna. See võib alguses emotsionaalselt küll üliraske olla, sest tihtipeale inimesed alahindavad oma seisu ja loodavad pealiskaudselt, et seis on parem kui tegelikult need numbrid näitavad. Kui ise seda kokku panna ei suuda või ei oska, siis tuleb võlanõustaja appi paluda, kõik lepingud ja seisud ette laduda ja küll siis spetsialist juba Exceli tabeli valmis teeb. Lõpuks oli minu jaoks muidugi oluline see palgatõus, ilma selleta ilmselt ma pikaajaliselt poleks sellest jamast välja ehk pääsenudki, vähemalt mitte nii väikeste armidega. Ehk siis kokkuvõttes aitas mind esmalt kohustuste kaardistamine, seejärel II pensionisammas, siis sõbra laenuabi, mis kõik aitas mul vee peal püsida kuniks saabus lõplik ja järjepidev lahendus suurema palga näol.

Inimlik nõrkus, mis viib inimesed võlaorjusesse

Ma usun, et tänase mõtisklusega suudavad samastuda väga paljud võlglased. See on kuidagi nii inimlik, et inimene käitub võlgnevuste tekkides just nii nagu ma allpool kirjeldama asun. Aga olgem ausad - just selline muster ongi reeglina see, mis inimesed lõpuks lootusetult sügavale jamadesse viib.

Iga kord, kui me endale midagi uut soetame, siis me hoiame seda. Iga kriim või kahjustus tundub neil hetkedel justkui südamesse haava kriipimine. Midagi sarnast on ka võlgadega. Pole vahet, miks see esimene laenuleping saab sõlmitud või miks esimesed raskused tekivad. On see siis mingi sõltuvus, ostuhullus, liiklustrahv või kasvõi elatisvõlg. Selles protsessis on justkui paratamatu ja üldlevinud seis, kus inimene asub tekkinud raskusi korrastama uute laenulepingutega. Ning nii see lumepall siis veerema lähebki. Ja oi kuidas veel läheb - see kõik viib väga eksponentsiaalsel moel lõpuks sisuliselt pankrotini.

Inimese jaoks on reeglina tema maine ääretult oluline. Ning just see on tihtipeale tuumpõhjuseks, miks võlaringi langenud inimene hakkab valesid otsuseid tegema. Eks seda kõike muidugi toetab hästi tugevalt ka meie riigis vohav meeletu (kiir)laenuturg. Igasuguseid laenupakkumisi tuleb igast uksest ja aknast sisse, ole vaid mees ja võta need vastu.

Kui esimesed lepingud sõlmitud ja järgmisel kuul avastad, et kõigi kohustuste katmiseks senise elustiili juures enam raha ei jätku, siis on ju ääretult loomulik/inimlik uus kohustus peale võtta. Sest alternatiivideks on sel hetkel kas elukvaliteedi langus või probleemid laenulepingute täitmisel. Ei tahaks ju nagu kumbagi. Seda enam, et peas on ju mõte, et ah, mis see paarkümmend eurot igakuist lisakulu mulle ikka teeb - vähemalt saan kenasti laenumaksed makstud.

Kui inimene end esmakordselt võlamurede algusest avastab, siis on ta pea täis igasuguseid hirme. Sest siit-sealt on ju ikka kuulda olnud, kuidas ühel hetkel võivad inkassod ja kohtutäiturid kallale tulla ja siis võetakse lõpuks varad ära ja arestitakse sissetulekud. On ju teada fakt, et kõik, mis on teadmata, see hirmutab. Ning nii jõuabki värske potentsiaalne võlglane olukorrani, kus ta teeb oma arusaamise järgi kõikvõimaliku, et see lumepall mäe otsas veel paigal püsiks. Ehk siis võtab järjest uusi laene juurde, sest nende abil saab ju järjekordse kuu üle elada, ilma, et keegi pahandama hakkaks. Ja nii see muudkui siis ketrama hakkabki. Ja see lumepall küll tõepoolest veel ei veere, kuid see paisumistempo muudkui kasvab ja kasvab. Kuniks ühel hetkel selgub, et enam uusi laene peale võtta ei saa.

Ning siis saabub paratamatus - tulevad esimesed hilinemised maksetega (ehk siis tekivad esimesed kriimustused laitmatusse mainesse). Lumepall hakkab veerema. Ning olgem ausad - nüüdseks on see juba kordades suurem probleem kui oleks esimeste tõrgete puhul eales olnud. Kardetavasti ongi nüüd juba lootusetult hilja tegelikult midagigi päästa. Heade valikute aeg on otsa saanud - nüüd tuleb paratamatult arvestada sellega, et hakkab tulema üsna ebameeldivaid kõnesid-kirju laenuandjatelt, tuleb vastu võtta esimesed kirjed maksehäireregistris, tuleb leppida esimeste laenulepingute ülesütlemistega ning varem või hiljem jõuavad esimesed lepingud ka inkassodeni, kes siis omakorda omapoolse terrori püsti panevad. See kõik muutub täiesti hoomamatuks ning mõnes mõttes isegi šokeerivaks. Sel hetkel mõtleb inimene suure kahetsusega, et kui oleks vaid juba selle esimese raskuse peale muudatusi suutnud teha ning mõistlikke lahendusi otsida või kasvõi leppida selle väikse võlgnevusega ning ehk otsida uusi kokkuleppeid laenufirmaga. See kõik oleks võinud viia oluliselt paremate võimalusteni see olukord veel suhteliselt kiiresti ära lahendada. Nüüd paraku enam mingeid kiirlahendusi enam pole.

Eks sel hetkel tunneb inimene end kahtlemata kõige läbikukkunuma inimesena kogu maailmas. Kõik on justkui kokku varisenud. Aga olgem ausad - ega siin ju samas mingit valikut ei ole, parem hilja kui mitte kunagi - nüüd tuleb endale see jama üles tunnistada ning abi otsida. Otsida mõni hea mainega võlanõustaja, kaardistada oma seisud ning seejärel asuda oma kokkuvarisenud elukest kokku lappima. Küllap siis juba spetsialist nõu annab, mida üldse teha saab - õnneks on meil mitmesuguseid meetmeid olemas, millega olukord mingilgi määral normaalseks muuta: alates kohtulikust võlgade ümberkujundamisest kuni pankrotini välja.

Lihtne on muidugi öelda, et oleks vaid see esimene laen võtmata jäänud, eks ole. Aga no, mis teha, tegu on tehtud. Pigem on oluline võimalikult kiiresti aru saada, et valitud teekond on vale. Mina mõistsin oma vigu ääretult hilja, ole sina targem. Ära tee minu vigu. Otsi abi nii pea, kui sa esimest korda hakkad tundma, et sa käitud valesti. Ära eita endale probleemi, ära peida oma rahamuresid uute laenude taha. Varem või hiljem lõpeb see kõik katastroofiga, mis võib su elust 5-10 kvaliteetset aastat röövida, rääkimata läbi elatud stressist, depressioonist ja igaveseks kaotatud närvirakkudest.

Jah, kunagi tulevikus võib selliste inimeste kaitseks tekkida niiöelda positiivne krediidiregister, mis loodetavasti välistab edaspidi selliste lõhkilaenavate inimeste massilise juurdekasvu, aga kokkuvõttes võiks ja peaks see arusaam tulema siiski ka inimese enda seest. Seda teadlikkust on vaja inimeste seas kindlasti tõsta.

Numbripostitus - 2023. aasta esimene kvartal

Juba mõnda aega olen ma siin hoogu võtnud, et üks numbripostitus kokku panna. Aga teate - no kohe üldse ei tule inspiratsiooni peale. Eks suurim põhjus on siin ilmselt selles, et iga sendi taga ajamine ei ole tänaseks päevaks minu jaoks enam nii eluliselt oluline. Tegelikult ei pea ma ju juba mõnda aega iga kuu alguses mõtlema, et kuskohast ma küll kõikide oma kohustuste jaoks rahad kokku saan (ning mis seal pattu salata - juhtus ju ka selliseid olukordi, kus alati seda raha 100% kokku ei saanudki).

Niisiis. Numbrid, rahanumbrid. Ega ma siin sendi täpsusega neid ette laduma ei hakka. Ma arvan, et suures plaanis see peale mu enda eriti kedagi ei huvita ka. Aga mingi pildi ma siia siiski üritan kokku maalida. Kui nagu realistlikult asjadele peale vaadata, siis ega see seis ju endiselt midagi väga roosilist ei ole. Mul on endiselt ca. 2000 EUR eest igakuiseid laenukohustusi (siin sees on ka kodulaen). Olgem ausad - see on ikka väga jõhker summa, mida igakuiselt tagasi maksta. Sellest summast moodustab intressikulu tänaseks ca. 750 EUR (juba ainuüksi kodulaenu intress on sellest üle 350 EUR). See igakuine summa võiks tegelikult ka väiksem olla, aga ma olen üritanud oma laenulepingud selliselt ümber optimeerida, et nad vastaksid võimalikult hästi mu tänasele majanduslikule seisule - ehk siis, et ma maksaksin võimalikult suurt põhiosa (ehk siis nii mõnegi lepingu tegin ajalises mõttes lühemaks), aga samal ajal saaksin ma summa-summarum siiski ka igapäevaste argikuludega kenasti hakkama ja saaks paar korda kuus endale ja oma perele ehk ka midagi mõnusat lubada (mõni spa või kasvõi ägedam söögikord). Rääkimata siis ka meelerahufondi rahade tiksutamisest. Eesmärk on siiski ju endine - võimalikult ruttu võlavabaks saada, aga samal ajal olen ma ju tänaseks sellises seisus, et saan lubada olukorda, kus mu argipäev ei pea otseselt mu tehtud vigade pärast enam kannatama. Aga eks see üks selline pidev tasakaalustamine on, sest kõik hinnad ju muudkui tõusevad, rääkimata sellest viimase 12 kuu jõhkrast Euribori rünnakust.

Ning sellest Euriborist ma siis peangi nüüd veidi rääkima. Veel 8 kuud tagasi oli mu kodulaenu makse 465 eurot + kindlustus. See oli veel aeg, mil minu jaoks kehtis 0% Euribor. Esimese laksu sain ma kätte eelmise aasta hilissuvel, mil kuumakse tõusis 0,6% peale tõusnud Euribori tõttu 500 EUR peale. Suures plaanis ei midagi tapvat veel, eks ole. Aga nüüd siin keset talve sain siis järgmise litaka - nüüd on mul pooleks aastaks see näit 3,01% peale tõusnud ja kuumakseks 616 EUR + kindlustus. Ehk siis 150 EUR igakuiselt rohkem. Ning sellel kõigel on oma varjukülg ka veel lisaks: kui eelmisel aastal oli mu kuumaksest põhiosa oluliselt suurem kui intressikulu (sisuliselt 300 vs 165), siis nüüdseks on see seis ikka päris halvasti minu kahjuks (246 vs 370). Kuigi laenujääk on ju selle aja jooksul vahepeal vähenenud. Aga selline see hetke reaalsus on. Ning nagu igasugused analüütikud järjepidevalt räägivad - see ei ole veel kaugeltki mitte tipp. Huvi pärast piilusin ka tänase seisu üle - tänane 6-kuu Euribor on juba üle 3,4%. Ehk siis selle aasta suve lõpus võib järgmist lööki oodata. Esialgu ma selle kõige taustal midagi ette võtta ei kavatse, tuleb lihtsalt maksta. Ja ega mul väga mõtteid polegi, mis selles osas teha annaks.

Vahepeal tuli siis veidike rahalist leevendust ja lisasüsti maksuametist. Siin ma ka liiga detailidesse ei hakka minema. Mu tulumaksutagastuse põhiosa tuli loomulikult III samba ostude pealt, ehk siis maksimaalse 6000 euro eest anti mulle 1200 eurot tagasi. Lisaks sain 300 eurose kodulaenu intresside pealt 60 eurot ning veidi raha ka lasteaia kohatasu ning erinevate annetuste pealt (Ukraina abistamiseks jne). Kokku sain siis tagastuse veidi üle 1400 euro. Abiks ikka. Eelmine aasta oli mu senise elu kõige edukam aasta, rahalise tulu mõttes siis just - kui vanasse vääringusse ümber arvestada, siis esmakordselt ületas mu brutotulu miljoni krooni piiri. Ning tegelikult võib loota, et 2023. aasta lööb selle numbri üle, sest sel aastal töötan ma lisatöökohal arvatavasti kogu aasta (eelmisel aastal alustasin teises firmas keset suve). Lisaks loodan ma endiselt ka veel seda, et ehk toovad lähinädalad ka mingi palgatõusu mu põhitöökohas. Rääkimata siis aastapreemiast. Aga see on juba tulevikumuusika ja sellest hetkel pikemalt veel midagi rääkida ei saa.

Ja ongi kõik. Rohkem ma hetkel rahanumbritest rääkida ei soovi. Kõik muu tiksub vaikselt omasoodu ja olgem ausad - võlgadega võitlus on ikka ääretult pikk protsess, kus kannatlikkus on märksõnaks. Reeglina mingeid kiireid otseteid siin ei eksisteeri.

Ahjaa, vahepeal olid siis meil need Riigikogu valimised ka ära. Ning olgem ausad - mina olen ülimalt rahul nende tulemustega. Siit võib ühtteist head ja toredat veel kooruda. Vahvat kevadeootust kõigile!

Närvimineku postituse järelkajad

Nädala alguses kirjutasin ma sellest, kuidas ma veidi närvi läksin ühe teatud võlglase ja tema käitumismustrite peale. Nagu ma ka selles postituses rõhutasin, siis suures plaanis on see ilmselgelt minu enda mure ja vaevalt, et tema sellest kuidagi muutub (kuigi tean, et tänaseks on see postitus ka temani jõudnud). Aga minu jaoks veidi ootamatult selgus, et minuga samamoodi mõtlejaid on päris palju ja sain täitsa palju vastukaja, mis kõik olid minuga sama meelt. Kui päris aus olla, siis juba mõnda aega pole mitte ükski mu postitus nii palju avalikku elevust ja reaktsioone tekitanud. Jagaksingi nüüd neid mõtteid teiegagi, sest need on mööda erinevaid blogisid ja ka ühes Facebooki grupis laiali, rääkimata ka mõnest e-mailist. Kuna meie riigis kehtib sõnavabadus, siis oma arvamust võib igaüks täitsa vabalt avaldada, kartmata, et sellest mingi jama võib tekkida.

Alustan aga hoopis sellest, et ma sain huvitava vihje, et ma olen justkui mingeid müügitingimusi rikkunud oma postitusega. Et väidetavalt olen avaldanud sellist infot, mis tegelikult oli kuskil maksumüüri taga peidus. Aga võin kõigile rahustuseks öelda, et kogu minu teave pärineb siiski täiesti avalikest allikatest (postituste kommentaarid jne) ning loomulikult ei saa ma mitte kuidagi mingeid müügitingimusi rikkuda, kui ma pole isegi ostutehingut teinud :) No ei hakka ma never-ever kellegi blogipostituse eest raha maksma (selle juures ei heida ma kuidagi inimestele ette seda, kui nad oma postitusi tasulisteks muudavad - täitsa vaba valik, aga mina lihtsalt ei ole see, kes nende eest maksaks).

Aga olgu, see selleks. Nüüd siis aga vastukajade juurde. Päris sõna-sõnalt ma neid siin kõiki üles loetlema ei hakka, pigem nopin neist lihtsalt tsitaadid välja.

• "Jagan täielikult samu tundeid ja arvamust. Tema hoiak tundub olevat see, kuidas aidata vaesel võlglasel leida viise oma kohustutest kõrvale hiilida ja võlausaldaja elu võimalikult keeruliseks teha. Isiklikult (ei ole võlgnik ega võlausaldaja, aga lihtsalt naisena) on minu jaoks ka väga häiriv, et tema pikaaegsed võlad on tegelikult täitmata kohustused oma lapse ees ja sellegipoolest otsustas ta saada veel järgmise, mis teatud detaile arvestades jääb mõistetamatuks, ning pean seda kõike kokku väga vastutustundetuks. Meenus veel, kuidas ta kunagi on avaldanud imestust, miks elatisvõlglastesse suhtutakse halvasti aga kodulaenuvõtjatesse mitte. Umbes et võlg on võlg ja kõik ju üsna samal pulgal."
• "Täpsustuseks - ta ei ole siiski 10+ aastat võlglane olnud, aga 7-8 aastat kindlasti. Muus osas olen täiesti nõus - ta elab oma fantaasia maailmas, kus ta on õudsalt tark ja tubli ja nii palju saavutanud, peaaegu et miljonäriks saanud. Ja teised on lollid ja argpüksid, et oma võlad ära maksavad ja meelerahufondi koguvad."
• "Täiesti 100% nõus. Sellise suhtumisega inimene peaks teiste inimeste rahaasjadest väga kaugele hoidma. Veel vähem võlanõustajana töötama."
• "Mulle tundub, et oled äkitse inimese eesmärkidest valesti aru saanud. Võibolla peaks ma ravile minema (või Meie mõlemad), aga mulle tundub see "nõustaja" läbis koolituse ainult selleks, et teaks kuidas laenuandjaid peedistada."
• "Küsida nõustaja käest, kes ise jamas olnud a la 10 a ja välja pole tulnud.. Sry, ma ei usu ühtegi sõna."

Sellised näited siis erinevate inimeste arvamustega. Minu jaoks on aga see teema sellega ka lõppenud. Arvamused avaldatud, mõtted jagatud, lähme aga eluga edasi. Kaineid otsuseid ja valikuid! Väike taustauuring ei tee mitte kunagi paha.

Läksin natuke närvi...

Täna tahaksin ma rääkida ühest võlglasest. Teadlikult ei hakka ma mingeid nimesid või otseseid viiteid siin andma, kellest täpsemalt jutt, sest suures plaanis pole see lihtsalt oluline. Aga see inimene on reaalselt eksisteeriv ja kogu järgnev lugu püüab olla nii faktipõhine kui vähegi võimalik.

Selle loo peategelane on tänaseks võlglane olnud ikka väga pikki aastaid. Tegelikkuses ei ole selles muidugi midagi imelikku või erakordset - võlgadest jagu saamine võtabki reeglina väga palju aastaid. Aga mulle tundub (jah, kohati kaldun faktidest kõrvale ja avaldan ka oma mõtteid), et siin on tegemist olukorraga, kus see inimene teeb siiski midagi väga valesti, aga kuna tema enesekindlus ja eneseusk on nii kõrgel, siis ta ei mõista seda päris adekvaatselt.

Tänaseks päevaks on see inimene läbinud ka võlanõustaja koolituse ning saanud siis vastava kutse. Selle kohta mul info puudub, kui palju ta reaalselt neid (maksvaid) kliente endale leidnud on, aga kui nüüd natuke kainema pilguga vaadata - kas teie oleksite võlglasena huvitatud kuulama sellise inimene nõuandeid, kes pole ise 10+ aastaga võlgadest jagu saanud? Ning selle eest talle veel makstes? Või kas te oleksite nõus kasutama tasulist toitumisnõustaja teenust, kes on ise suures ülekaalus või lausa rasvunud? Noh, suures plaanis see ilmselt ei pruugi otseselt välistav tegur koheselt olla, aga kohe toon veel mõned argumendid, miks vähemalt antud juhtumil on see pigem siiski halb mõte. Et mitte öelda, väga-väga halb mõte.

Üldine rahatarkuse teooria ütleb, et inimene vajab sääste. Eriti tore oleks, kui kuskil eraldi pangakontol või sukasääres oleks vähemalt 3 kuu sissetuleku jagu vaba raha, niiöelda meelerahufondi. Et noh, iialgi ei tea ju, millal auto või pesumasin väikest remonti vajab. Eks väiksema sissetuleku korral on sellise fondi kokku korjamine muidugi problemaatiline ja keeruline, aga vähemalt võiks selle siiski endale eesmärgiks võtta. Ning selle juures siis iga hinna eest vältida olukordi, kus igapäevasteks kulutusteks tuleks sealt raha näpata. Selle kättesaamine võiks siiski piisavalt keeruline olla, et uitmõtete ajendil seda kasutusele võtta ei saaks. Tundub ju mõistlik jutt ja asjalik plaan? Minu meelest isegi ainumõeldav ja jätkusuutlikku elustiili tagav mõtteviis. Mida aga arvab antud asjast meie võlglane/võlanõustaja? Tema meelest ei ole sellel mõtet ja temal ei hakka arvatavasti seda mitte kunagi olema. Õnneks ei ütle ta selle juures, et ta samasugust nõu annaks ka teistele - hea seegi. Aga ohumärgiks võiks see ikkagi olla.

Selle inimese mõttemaailm on üles ehitatud natuke utoopilistele eesmärkidele, eriti arvestades tema enda olukorda. Ta unistab pidevalt passiivsest tulust ja sellest, kuidas ettevõtlus hakkab talle raha sisse tooma. Taaskord, iseenesest täiesti normaalsed ja toredad unistused. Aga kindlasti mitte võlglase jaoks. Eriti sellise tasandi võlglase jaoks, kelle võlad juba aastaid kohtutäituri käes, koos igasuguste arestide ja muude nõuetega. Selle kõige kõrval rääkida investeerimisest ja passiivsest tulust? Ning uskuda, et need on head mõtted, mida ehk ka teistele võlglastele võlateenuse raames pakkuda? See juba võtab mind natuke sõnatuks.

Siia lõpetuseks aga minu jaoks viimane tilgake, mis mind üldse seda postitust kirjutama pani. Ta võttis eraisikult laenu. Ning mitte lihtsalt niisama, vaid ikka kõige hullemast kohast üldse, kust seda võtta - ehk siis Facebooki laenugrupist. See on siis koht, kus intressid on sellised, et anna olla - a'la täna 100 eurot kontole, kuu aja pärast pead 200 eurot tagasi maksma. Rõhutagem veelkord üle - tegemist on võlanõustajaga. Aga sellega see lugu veel ei piirdu. Põnevaks läheb see asi sellega, et ta jäi antud laenu osas samuti võlglaseks. Lihtne loogika - kui sul on täna 100 eurot puudu, siis kuskohast sa kuu aja pärast 200 eurot järsku võtad? Ning selle asemel, et laenuandjaga mõistlikke uusi kokkuleppeid sõlmida, hakkas ta hoopis laenuandjat süüdistama selles, et nendevaheline leping on õigustühine. Et selle pärast tema ei maksagi rohkem kui sisuliselt ainult põhiosa tagasi. Ja olgu laenuandja sellega rahul. Justkui oleks keegi talle selle laenu peale surunud. Aga ta võttis selle ju täiesti vabatahtlikult ja oli laenu võttes tingimustega nõus. Kuhu me jõuame niimooodi või mis eeskuju see näitama peaks?

Kokkuvõttes on see võibolla minu enda isiklik probleem, et ma antud loos teatavaid rumaluse märke näen ja selle tõttu närvi läksin. Tõenäoliselt tema sellest ei muutu.