Aitäh!

Aitäh teile, kallid lugejad! Eriti suur tänu muidugi teile, kes te mulle mu viimase postituse peale kirju kirjutasite või Facebookis minuga suhtlema hakkasite. Aitäh! Selle kõige taustal anti mulle ka kahes kirjas mõista, et ma võiksin taaskord avada võimaluse mind aidata. No nii nagu aastaid tagasi te aitasite mind läbi Bondora ülekannete. Ma pean tunnistama, et ega see mõte minus vaimustust ei tekita. Aga samas on mu olukord ju endiselt selline, kus iga lisaeuro kulub marjaks ära. Seega, kes tunneb, et see teema kõnetab, siis rekvisiidid on siin.

Saaja: Bondora AS

Kontonr: EE937700771004427510

Viitenumber: 105400

Aitäh veelkord!

Üks nutt ja hala, aga vähemalt ausalt...

Ma olen üks kuradima hädapätakas, ma ütlen. Kuidagi ei suuda enam oma asjadega hakkama saada. Juhe on koguaeg koos, pea valutab, iiveldab, söögiisu pole. Mõtted muudkui ketravad ja ketravad. Miks see kõik mulle kaela ikkagi on lennanud, mida siin juba oma 4 aastat läbi olen pidanud elama. Ma oleks nagu mingis tardunud olekus. Teatud mõttes on elusihid kuidagi ära kadunud. Täielik ebakindlus on mind haaranud. Isegi praegu siin seda postitust kirjutades kardan, et no keda ma enam siin kõnetan. Kellele seda üldse vaja on? Üks vastik halamine ainult. Mu enesehinnang on üsnagi kiires tempos kogu täiega miinustesse kihutanud. Seejuures, kui keegi isegi juhtub küsima, kuidas mul tegelikult läheb, siis ega ei jaksa ega soovigi väga pikalt oma muresid kurta. Energiat ei jagu selleks lihtsalt. Võibolla, kui kellegagi jooma satuksin ja piisavalt palju aega oleks, siis ilmselt plahvataks ja räägiks kõik pisarate saatel välja. Sest noh, olgem ausad, üks paras nutulaul vaikse ja kannatava maski varjus see mu elu ju praegu ongi. Aga eks see kõik ongi üks krediidivõlglase argipäev. See pinge ja stress, mis suuresti depressiooniks välja kasvanud.

See kõik on mu füüsilisele tervisele ka mõjuma hakanud. Ma vähemalt oletan, et see on see juurpõhjus. Juba kuskil maikuu algusest võitlen ma igapäevaselt ja igaöiselt väga tugevate peavaludega. Perearsti kaudu sain siin ka neuroloogi jutule, kes määras mulle MRT uuringud. Aga sellel teenusel on nii pikad järjekorrad, et löögile ma veel sinna pääsenud ei ole, seega mingit ametlikku diagnoosi ega selgust mul veel ei ole. Hetkel olen siin ca. 1,5 kuud elanud järjekordsete antidepressantide abil, mille neuroloog mulle välja kirjutas.

Suure kergendusohkega saan vähemalt nentida, et tööisu ja motivatsioon on mul üsna laes. Sest mu tööandja on mind päris palju toetanud ja aidanud (rääkisin neile mingil määral oma loo ära, detailidesse laskumata ja hasartmänge mainimata). See tänutunne nende sammude eest, mida nad mulle välja pakkusid, on ääretult suur. Ja tööl annan ma endast üle 100% (kuna mul kadus aasta alguses ootamatult lisatööamps ära, siis nüüdseks teen erikokkuleppel oma põhitöökohas veidi ületunde, eraldi töövõtulepingu alusel). Aga isegi kõike seda arvesse võttes vähenevad need laenud ääretult aeglaselt ja see närib mind sisemuses meeletult. Rääkimata igasugustest süümekatest, mis muudkui piinavad mind.

Kokkuvõttes ega ma ei ootagi, et keegi mind lõpuni mõistaks või sellest kadalipust aru saaks. Parafraseeriksin siinkohal üht Õhtulehe artiklit, mis rääkis alkoholisõltuvusest. "Iga sõltuvusega on nii, et reaalsustaju muutub. Juhtub see, et sa ei kujuta enam oma elu ilma mängudeta ettegi. Sa ärkad üles ega tea enam, kuidas olla. Vaatad kõiki teisi inimesi, imetled neid ja mõtled, et kuidas nad suudavad küll elada niimoodi, et nad ei mängi. Sinu jaoks pöördub kõik pahupidi ja mängud ja panustamised muutuvad normaalsuseks, ebanormaalne on ilma nendeta olla. Ja see on sõltuvuse juures ilmselt kõige hirmsam. Sa lõpetad elamise, sest see reaalsustaju kaob koos sinu isiksusega, koos sinu terve eluga ja sa muutud mitte millekski. Samal ajal on see ka tihti põhjus, miks inimesed panustavad ja hasartmänge mängivad – et tunda mitte midagi ja et sellesse ära kaduda. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks ja kõigest hakkab lihtsalt suva.  Sa lepid enamiku asjadega. Sul on ükskõik, kas tuba on must, kas sa ei ole mitu päeva ennast pesnud, sul pole tööd või sul on kõik koolitööd tegemata. Sa lepid sellega, sest sa ei ela enam oma elu." Ning loomulikult kaasneb selle kõigega ka aastaid kestev võlaorjus. Sest varem või hiljem hakkavad kõik mängusõltlased mängima selle rahaga, mis ei kuulu enam neile. 

Mina olengi see ülimalt hoiatav ekstreemne näidis, mis võib sellisel juhul lõpuks juhtuda. Jah, väliselt olen ma endiselt funktsioneeriv. Aga sisimas tunnen tegelikult juba väga pikka aega, et ma pole midagi väärt ja ega ma neid asju enam hinnata ei oska, mida saavutanud olen. Sest igasugused rahamured on selle totaalselt ära varjutanud.

Ma loodan, et võidan kord sõja, millest ma kellelegi rääkida ei saa

Nii palju mõtteid jookseb minust läbi, aga paraku pean neist vaikima. 

Süda mõistab ja saab sellest aru, kuid häälega seda kõike ma välja öelda ei saa.

Need vaikivad, igapäevased meeletud võitlused. Vaikus nutab mu abituse üle.

Aga ikkagi ei saa ma neid sõnu öelda, kui palju see kõik mulle haiget teeb.

Aga lootus sosistab mu meeleheitel hinge: "Pea vastu, sõber, see valu lõpeb peagi."

Ning ma hoian endas seda lootust, teades, et ühel päeval võidan ma sõja, millest mitte keegi ei tea.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta.

Keni maksejõuetusmenetluse tulemus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.

Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.

Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.

Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.

Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.

Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 2. osa

Kui võlglane jõuab oma kohustustega sellisesse punkti, kus on üsna suure tõenäosusega ette näha, et arvatavasti jõuavad võlad varem või hiljem igasuguste kohtumenetluste ja täituriteni, siis on tegelikult edasised valikud üsna keeruliste otsuste kadalipp. Ja tegelikult siin justkui lõpuni õiget vastust ei olegi. Seejuures ongi hea siin näidetena ette võtta meie kaasteelised Maria ja Ken. Nagu eelmistes postitustes selgus, siis Ken oli just see, kes võttis ohjad enda kätte ja ei jäänud oma saatust ootama vaid üritas seda ise suunata. Tal ei olnud selleks hetkeks mitte ükski laen veel isegi maksehäireregistris (rääkimata inkassodest ja järgmistest etappidest), aga ometigi pöördus ta ise kohtu poole, et oma seis klaariks saada. Seejuures sai ta üsna kiiresti ka oma justkui korrektse käitumise eest karistada - talle määrati piirangud ja limiidid, mis saavad võlglasele tavaprotsessi puhul osaks alles täiesti viimases etapis, kui kohtutäitur on asjad üle võtnud ja maksegraafiku osas kokkuleppele pole jõutud. Eks see on üsna klassikaline "kas lõputu õudus või õudne lõpp?" dilemma. Üks valik annab rohkem ajalist võitu, teine aga ilmselt lõppude lõpuks närvirakkude säilimise rõõmu.

Tegin nendel teemadel enda mõtete ja ka mõnede blogilugejate kaasabil Keniga väikese usutluse.

Ken: Ärkasin täna taas üha sageneva kombe kohaselt kell 4 ja und ei tulnud, kuigi proovisin seaduste lugemisega vajalikku uinumisigavust saavutada. Läks vastupidi.

Mina: Eks selle kõige ühiseks nimetajaks on hirm ja teadmatus tuleviku ees. Sisuliselt andsid sa end juristide meelevalda. Tahtsid head ja proovisid tekkivaid probleeme õigesti lahendada.

Ken: Hirm ja teadmatus, millega ei oska toime tulla. Juristide ees on tekkinud veel suurem aukartus, sest nende teemade haldamine on paras õudus. Samas keegi ühiskonnas peab ka pahedega tegelema, aga müstika, et see on kellegi vabatahtlikult valitud eriala ja töö.

Mina: Mul tekkis siit aga küsimus - kas sa kahetsed ka, et selle teekonna ette võtsid? Ajaliselt oleksid ilmselt omajagu aega võitnud igasuguste viiviste, trahvide, lepingute ülesütlemiste, inkassode jne asjadega. 

Ken: Pole jõudnud kahetseda, aga sellest olukorrast sisulist pääsemist poleks niikuinii olnud. Kui see teekond poleks praegu maksejõuetusavalduseni jõudnud, siis ilmselt suve lõpuks oleks uued raskused olnud seoses tähtajalise käsunduslepingu lõppemisega lisatöö puhul. Ajavõit poleks ilmselt mind raskest veebruarist-märtsist-aprillist päästnud, aga korraks oleks mais pensionisamba väljamaksetega stabiilsus saabunud. Ma pole kindel, et asi lepingute ülesütlemiste, inkassode või täitemenetlusteni sügisel jõudnuks, aga peresuhted oleksid kindlasti sügavamas kriisis kui praegune vaikiv ajastu.

Mina: Samas jah, lõputu õudus või õudne lõpp, eks ole? Ühelt poolt filosoofilised küsimused, teisalt üks paras katse-eksitusmeetod, kus ilmselt ei selgugi lõplikult kumb valik parem oleks olnud... Iseasi, kas sa ise üldse sellised mõtteid oled mõelnud? Aga mulle kõrvaltvaatajana sellised dilemmad pähe tulid...

Ken: Kui palju ma olen mõelnud, et otsustamine on parem, kui otsustamata jätmine, et oma otsustest õppida, aga seda õppimismomenti enda vigadestki on liiga vähe olnud. Tasakaalukamad inimesed ilmselt oskavad teiste vigadest piisavalt õppida, et enda vigadest õppimise valu ei pea kannatama. Miskipärast on mul tunne, et lapsepõlvetraumade tõttu olen otsinud neid piiripealseid seisundeid, kus ennast “elusana” tunda ja ega see aastakümnetepikkune lõputu õudus enne põhjalikumat pereteraapiat läbi ei saa. Iseendaga katsetada pole kellelgi keelatud, aga mul on tõsiselt piinlik, et laps praegu koduseid pingeid taluma peab ja oma seletamatut ärevust väljakutsuva käitumisega maandada püüab. Küpsuskirjandi teema “Iga valik sulgeb mõne ukse” on minu elus epopöa mõõtmeid omandamas, kuid kardan, et isegi pankrot eraisikuna ja tõenäoliselt algav võlgadest vabastamise menetlus pole võlaloo lõppvaatus. Kõige suurem hirm on jääda oma murekoormaga üksi ja tüli oma päritoluperega, pinged kodus ning ebakindlus tööl pole lihtsalt endast välja kirjutatavad.