neljapäev, juuni 17, 2021

Juuni 2021 numbrites

On aeg järjekordne kuu numbrilises keeles kokku võtta. Kõik arved on kenasti taaskord ära makstud ja samm-sammu haaval siis need laenusummad muudkui vähenevad. Eks mul on selle kõigega seoses tekkinud ka väike dilemma. Kas tasapisi tõsta ikkagi igakuist elukvaliteeti või panustada igal võimalikul võimalusel iga vaba euro ikkagi võlgade tasumisele. Teatud mõttes olen justkui oma maratonijooksu keskpaika jõudnud, kus rütm on hea ja kontrolli all ning käimas on tuim ja rutiinne töö finišisse jõudmise nimel. Ning küsimus ongi kokkuvõttes selles, kas motiveerida end aegajalt mõne mõnusa präänikuga või pigem teha tempokamaid sutsakaid. Väga suur maratonispetsialist ka tegelikkuses ei ole, seega ega ma pikas plaanis ei oskagi öelda kumb variant nüüd mõistlikum ja jätkusuutlikum oleks. Miski loogika ütleb samas, et stabiilne ja hea tempo on vist ikkagi see kõige parem variant. Üle ei maksa pingutada ei präänikute ega ka kiirustega mängimisega.

Aga tavapärane numbriskeem on siin. 

Suurusjärgud on kuust kuusse üsna sarnased. Aga eks nad ajapikku peaksid ikkagi järjest paremaks ja paremaks minema. Juulis näiteks lõppebki üks järelmaks ja saab ühe kohustuse (ca 33 EUR) jälle maha kriipsutada.

Tahaksin siinkohal ka suured tänusõnad saata inimesele, kes on vist minu Bondora ülekandeid nii tõsiselt võtnud, et selles osas lausa püsikorralduse teinud, sest juba mitmendat kuud järjest laekub just 5. kuupäeval 10 eurot sinna kontole. Suur suur aitäh selle eest!

Nüüd mõne sõnaga siia postituse lõpetuseks ka pensionisambast. Teadupärast on rahade laekumise kuupäev järjest lähemale jõudmas, vaevalt 3 kuud ongi veel selleni jäänud. Mõtlesin, et hakkan siia numbripostituste sisse ka seda seisu fikseerima, kui palju mul seal kontol ikkagi raha on ja kui palju on lootust septembris sealt kätte saada. Seis on tegelikult ikka päris hea. Praegusel hetkel on mul seal raha 24435,43 eurot. Võrdlusena võin tuua, et pool aastat tagasi oli see summa ligikaudu 3000 eurot väiksem (ning kuna ma oktoobris katkestasin osakute lisamise, siis on see vahe tulnud puhtalt fondiosakute hinna kasvu pealt). Kui väljamakse peaks toimuma täna, siis saaksin oma pangakontole 19548,34 eurot. Ei saa salata, et olen üsna elevil nende summade peale.

Aga sellega lõpetaksin tänase postituse. Muideks, kui te pole veel märganud, siis ka teised võlablogijad on teatavast vaikusest ärganud ja uued postitused on tulnud nii AMOViltKahVõlgult kui ka Võlglase Päevaraamatult. Kahjuks on pikem vaikus tabanud aga Vaikuse hetkede blogijat (ehk siis Eva-Liinat). Kulisside taga olen üsna aktiivses suhtluses olnud Joel-Gustaviga ja hea meel on selle üle, et tal läheb järjest paremini ja paremini, ta on oma asjad ikka mõnusalt kontrolli alla saanud. Detailsemalt ma paraku vähemalt esialgu rääkida ei tohi, aga kui aeg küps, siis küllap saan neid asjugi jagada. 

Ees on kuumad rannailmad tulemas. Nautigem seda suve, mida meie põhjamaises kliimas ju nii harva ette tuleb. Võitlused jätkuvad.

esmaspäev, juuni 14, 2021

Igavus pole süüdi, igavus teeb head...

 

Parafraseerides üht Tanel Padari laulu: "Igavus pole süüdi, igavus teeb head..." 

Kohati ma igatsen igavust. Seda tunnet, et mul ei ole mitte midagi teha, kohustusi pole, viskaks jalad seinale, peesitaks päikese käes ja oleks lihtsalt niisama. Aga juba aastaid ei ole ma seda kõike enam tunda saanud. Elutempo ja tehtud vead on viinud selleni, kus hinges enam justkui rahu ja vaikust ei olegi. Koguaeg on mingi ärevus, äng, otse öeldes "ora sealsamuses"... Aga ma tahaks, et mul oleks igav. Kasvõi natukenegi, paariks tunnikski.

Loomulikult ei saa öelda, et igavus mu ellu alati head toonud oleks. Sest eks on osad väga halvad spordiennustusedki tehtud igavusest. Aga ikkagi pole igavus selles otseselt süüdi. Pigem oli probleem selles, mida ma oma igavusega peale hakkasin, kuidas seda peletada üritasin. Need sammud olid valed.

Tänapäeva ühiskonnad paraku juba on tegelikult selliselt üles ehitatud, et niisama olemist peetakse justkui mingiks tabuks. Mis sa siin laiskled ja istud niisama, tee midagi kasulikku. Lapsedki kurdavad pidevalt, kuidas neil on igav ja siis hakatakse rumalusi tegema. Samas, lugesin kuskilt hiljuti, et tegelikult on laste arengule eluliselt oluline, et neil oleks aegajalt igav. Lapsevanem ei peaks iga hinna eest oma võsukesele tegevust otsima. Sest suures plaanis on igavus midagi sellist, mis paneb loovuse tööle, samal ajal lastes vaimul ja kehal natuke puhata. Ma võrdleksin igavust natuke ka väsimusega. Kui oled väsinud, siis lähed õhtul voodisse, magad seal oma 8 tundi täis ja oled vähemalt teoorias hommikuks palju värskem. Sama on ka igavusega, viskad end korraks pikali, ei tee mitte midagi, mõtled vaikselt oma rahulikke mõtteid ja küllap ühel hetkel hing ja mõistus annavad sulle märku, mida asjalikku oma igavusega peale hakata. Minu meelest peaks inimesed üldse palju rohkem oma keha ja vaimu kuulama. Ei pea iga hinna eest maailmaga kaasa jooksma. Elu on siiski ju maraton ja tegelikult võiks meil igal ühel olla oma sobilik tempo. Hoidkem ennast ja lubagem endale vahepeal natuke ka igavlemist.

teisipäev, juuni 08, 2021

Sõltuvuse seeme

Täna tahaksin ma tuhlata natuke oma kõige sügavamates hingesoppides. Et jõuda lähemale, mis on mind muutnud nii kergeks saagiks siis hasartmängusõltuvusele. Kuulasin-vaatasin just pool tundi tagasi taaskord põhjalikult üle selle viimase ESSE saate, kus lahati just sõltuvusteemasid. Seal ütles terapeut Kert Grünberg järgnevad sõnad (videos alates 11:21): "Ma arvan, et sõltuvus võib väga kergesti tekkida inimesel, kes on lapsena kogenud hüljatust, ignoreerimist. Kus perekonnas ei räägita tunnetest, kus on tähtis ainult fassaadi hoida või kus on vägivald, väärkohtlemine. Et siis need inimesed, need lapsed, kes selles peres kasvavad, on väga väga altid jääma sõltuvaks."

Need laused panid mindki oma lapsepõlve peale mõtlema. Mis seal salata, päris paljud neist toodud näidetest kehtivad ka minu puhul. Kodus ma siiski mitte mingit vägivalda ei kogenud, ei enda suhtes ega ei näinud ka kedagi teist kellegi teise suhtes väärkohtlemist rakendamas. Kuid kuna me oleme paljulapseline pere, siis oli seda teatud mõttes hülgamist siiski omajagu. Ja eks tollal olidki lapsed väga palju omapäi, ühiskond lihtsalt oli selline, teistsugune, ükskõiksem.

Kui aga rääkida koolivägivallast, siis teatud määral ma seda siiski kogesin. Kuigi kuna olin tavapärasest vaiksem, tagasihoidlikum ja mõnes mõttes ka õpingutes keskmisest edukam, siis ega mind väga palju ei kiusatud. Sest eks mind oli aegajalt vaja, et aitaksin spikerdamisel või lihtsalt kodutööde lahendamisel. Selle kõige tõttu ehk oli see kõik pigem kaootiline. Kuid omad "highlightid" olid ka minul.

Meie kooli ees oli tiik, selline keskmise sügavusega. Ning, mis seal salata - aegajalt visati teatud liiki kooliõpilaste poolt sinna teist liiki õpilasi. Lihtsalt niisama, naljaviluks. Ka mind visati ühel korral. Usun, et see võis olla siis mingi 5.-6. klassis. Mure oli aga selles, et ma ei osanud ujuda ning tagantjärgi mõeldes oleks see kõik võinud üsna kehvasti lõppeda. 

Teine lugu, mida võiks esile tuua, oli seotud aga just sellise kuuluvustundega. Ma tahtsin ka kampadesse kuuluda, olla osa millestki. Mäletan, kuidas mingid suuremad poisid selles mõttes mind üsna konkreetselt ette võtsid ja ütlesid, et kui nendega koos paar suitsu teen ja veidi viina joon, siis saan "omaks". Kästi lihtsalt X ajaks Y kohta tulla. Taaskord võis see vanus sinna 12-13 paiku jääda. Muidugi ma läksin. Aga seal polnud kedagi. Ehk siis kahjuks või õnneks tehti minuga lihtsalt nalja.

Eks sarnaseid vaimseid ja füüsilisi juhtumeid oli kogu lapsepõlve perioodi jooksul (no ütleme kuni 8. klassini umbes) paar tükki veel, aga usun, et kokkuvõttes seda kõike mingiks süstemaatiliseks kiusamiseks nimetada ei saa. Lihtsalt sattusin paaril korral valesse kohta, valel ajahetkel.

Aga egole mõjusid need kindlasti pigem halvasti ja süvendasid seda hüljatuse tunnet veelgi. Eks karm ja konkreetne märk on seegi, et mu tänases sõpruskonnas pole mitte ühtegi mu klassikaaslast (ei keskkooli päevilt ega ka põhikoolist).

Ma ise olen hakanud oma mõtetega järjest rohkem jõudma sinnani, et mu sõltuvuse seemneks oligi just see soov kuhugi kuuluda, midagi erilist saavutada, saada rikkaks. Aga jah, läks hoopis teisiti...

reede, juuni 04, 2021

Töökohavahetus

Järgnev jutt võib ilmselt päris paljudele tunduda sellise ülepingutamise ja teatud mõttes ka võltsina. Aga need on minu siirad emotsioonid ja tõelised tunded. Ning kuna tegemist on ju siiski minu blogiga, siis on mul ka see vabadus oma mõtteid siia kirja panna just sellisena nagu nad on.

Siinkohal jätan ma igasugused ajalised määrangud kõrvale ja ei täpsusta, millal mind need tundepuhangud täpsemalt tabasid. Juttu tuleb siis mu töökohavahetusest.

Ma töötasin oma nüüdseks endisel töökohal väga palju aastaid, no ikka mitmeid tuhandeid päevi. Üle poole oma senisest töökarjäärist veetsin ma just selles firmas. See oli aastaid minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt töökoht. Sellest oli saanud minu teine kodu, minu teise perekonnaga. See oli vägev aeg ning see jääb alatiseks mu südamesse ja need inimesed jäävad mu hinge alles. Ma usun ja loodan, et paljudega neist kohtun ma tulevikus veel ja veel.

Mu viimase töönädala keskel oli meil koos mu kõige lähedastemate töökaaslastega ka väga meeleolukas ja mõnus lahkumis-istumine. Õnneks oli ka ilm tol õhtul väga mõnus, seega oli kogu olemine sisuliselt täiuslik. Loomulikult rebitakse sellistel üritustel lahti ka minevikumälestused, lastakse nostalgial võimutseda. Ning paratamatult lõpeb see kõik sellega, et lõpuks on hing härdaks muudetud. Mind kallati ka üllatustega üle, suur korvitäis kingitusi, millel kõigel oli mingi tähendus. Aga ma olin vapper, ma ei hakanud sealsamas nutma. Kuigi see tänutunne, mis mind valdas, oli lihtsalt kirjeldamatu.

Kui see üritus oli läbi saanud ja olin koju jõudnud, siis valdas mind nagu mingi tühjaks pigistatud sidruni tunne. Langesin kuhugi meditatiivsesse seisundisse isegi mingiks ajaks. Õnneks oli kell juba päris palju ja ülejäänud pere juba magas sel ajal. Eks ma siis lebasin seal diivanil üks pooltunnikest, kuni end kogusin ja siis lõpuks voodisse jõudsin.

Ega ma need viimased tööpäevad enam mitte midagi kasulikku küll ei teinud. Lihtsalt ei suutnud. Teatud mõttes olin ma lihtsalt koguaeg nagu kuskil ära. Mõtted uitasid teadmata radadel ringi. Ning siis lõpuks saabuski see viimane tööpäev, mil lihtsalt viisin tööandja varanduse (arvuti ja muu ninnunännu) ära, jätsin kohal olnud inimestega hüvasti ja läbi see kõik oligi. Uks sulgus.

Nüüd aga tagasi selle juurde, miks ma natuke tunnetan, et see jutt vist väga paljusid ei kõneta. Eks loen ju minagi igasuguseid foorumeid ja FB gruppe, kust jääb pahatihti mulje, et ega tööandjatesse väga positiivselt ei suhtuta ning eks ilmselt selle tõttu on ka töökohavahetused sellised üsna lihtsad asjad. Täna siin, homme seal. See ju lihtsalt äri ja rahateenimisvõimalus. Kuigi ka minuni on jõudnud aegajalt teadmine, et "loyalty means nothing" ehk siis, et lojaalsus ei maksa tänapäeval enam midagi, siis hinges olen ma ikkagi lojaalne inimene. Kuigi nagu see töökohavahetus mulle näitas, siis tegelikult mu pikaajalist karjääri rahalises mõttes ei hinnatud. Aga vaimses mõttes tundsin ma koguaeg, et olen hinnatud ja hoitud. Selle kõigega lihtsalt ei maksa arveid...

Selline lugu siis. Uuest töökohast ma veel rääkima ei hakka, annan aega atra seada sellel kõigel. Kui 2-3 kuud ära oldud, eks siis võibolla natuke muljetan ka sellel teemal.

teisipäev, juuni 01, 2021

Kaheksa kuud blogimist, kaheksa kuud kommentaare, 2. osa

Jätkan siinkohal selle blogi kommentaaride kajastamist. 

Esimese osaga on võimalik tutvuda siin.

02.12.2020: "Kui sinu 4000 eurone võlgnevus muudetakse 81000 euroseks nõudeks siis inkasso sellega kindlasti kohtusse minna ei saa. See on lihtsalt õigustühine. See on viimane asi mille pärast muretsema peaks. Tundub, et uus trend ongi kõik automatiseerida. Krediidikontodest soovitan teil kõigil siiralt eemale hoida. Nende puhul puudub igasugune ülevaade. Maksegraafikut ka minimaalsete lubatud maksete puhul ei pakuta. See tähendab, et on väga raske aru saada mille eest maksad. Mul on ilmselt kõige halvem kokkupuude credit24 krediidikonto teenusega. Eriti tasuta reklaamitud maksepuhkusega. Aasta alguse võtsin ma sealt viimase väljamakse. Praeguse seisuga on mu laen kasvanud kuigi ma olen tasunud kõik arved 100% ja kasutanud nende tasuta maksepuhkuse võimalust mitmel korral. Nagu ma aru saan siis sellist teenust nagu tasuta maksepuhkus nad ei paku ja arvet nad intressi tasumise eest ei väljasta kuna kogu algselt maksmisele kuuluvad summad ongi 100% intress. Ehk põhiosa puhkust ei saagi eksisteerida. See tähenda, et see intress lisatakse lihtsalt laenujäägile." 

04.12.2020: "Minu poolt ka üks näide minevikust. Lõpetasin 2014 lepingu teliaga ja maksin viimase arve kogemata 3,03€ vähem kui vaja oli. Lisaks saadeti ekslikult Telia poolt mulle veel leppetrahv seadmete mittetagastamise eest (3,03€ võlgnevus puudus sealt), kuigi ma olin seda teinud. Peale vestlust Teliaga sai see korda ning saadeti kreeditarve kus puudus taaskord see 3,03€ võlgnevus ning leppetrahv oli 0. Minu jaoks teema lõpetatud. Fast forward aastasse 2018, tuleb Julianus inkassolt võlanõue summas 36,06€. 12x suurem summa kui algne võlgnevus. Üsna paha üllatus, arvestades, et enda teada mul kuskil ühtegi arvet või laenu üle maksetähtaja polnud ning e-mailis oli kohe ka info, et mul on nüüd taust.ee's maksehäire. Millest nõue koosnes: Põhivõlgnevus: 3,03 EUR Viivis: 3,03 EUR Kõrvalnõuded: 30,00 EUR Ehk siis Telia poolt sellesmõttes vist kõik õige, et viivis ei kasvanud suuremaks kui võlgnevuse põhiosa. Julianuse poolt muidugi kohe 30€ e-maili eest. Telia kapsaaeda läks küll see osa, et nelja aasta jooksul ei saadetud mulle ühtegi võlgnevuse teavitust, isegi mitte inkassosse saatmise ähvardust. Tasub märkida, et kontaktandmed olid korrektsed. Õnneks leidsin kuidagi selle 3,03€ vähem makstud arve üles ning Telia oli nõus võla neilt tagasi ostma ja Julianuselt sain ka kinnituse maksehäire eemaldamise kohta." 

05.12.2020: "Mul tekkis sulle selline küsimus. Hetkel on sul tsirka 20 laenulepingut, millest enamus on väike ja kiirlaenud või krediitkaardid(loe ulme suure intressiga). Samas on laenusummad kokku vaid veidi alla 200 tuhande euro. Kas poleks siis võimalik refinantseerida mingitki moodi oma laene? Kõiki poatitusi pole kahjuks jõudnud veel läbi lugeda, aga pole veel refinantseerimisest leidnud mõtteid. Vara on ju olemas( ma ei tea muidugi kui palju on su kodu hetke väärtus, võib-olla see samune 100 tuhat eurot, aga kui selle väärtus on vähemalt üle 200 tuhande ja samuti on sul minu arusaamadel jätkuvalt töö ehk kindel rahavoog, siis peaks võimalik olema ju leevendada olukorda ka sellega, et vähendad laenulepinguid 1 suure laenuga? On olemas ju ka hüpoteeklaenud, mida saab kinnisvaratagatisel, see muidugi näeb ette, et sinu laenuga soetatud kodu väärtus on piisavalt palju suurem. Jõudu ja jaksu edaspidiseks, ning poliitiku loosung ka uuel aastal läheb helgemaks ehk." 

08.12.2020: "Valisite kommentaaride seast ühe värvikamatest.. olen blogi püsilugeja, mul tekkis küsimus, kas on mõtet lugeda delfi kommentaariumi - on ju teada, et sealt lendab soppa paremale ja vasakule, kas on mõtet end sellega traumeerida? :)" 

09.12.2020: "Kas nüüd ongi loo lõpp ja lahendus. Sõber laenas raha. Nüüd ei ole enam millestki kirjutada. Kas võlglane pensionifondist üldse nii palju raha saab, kui sõber laenas. Raha on ennegi sõbrad tülli ajanud."

11.12.2020: "Alustan su blogi lugemist algusest ning olen mõelnud ka eelnevate postituste juures kaasa rääkida kuid ei tea kas need sinuni jõuavad. Tahtsin antud postituse valguses pakkuda ühte raamatut lugemiseks, mis sarnaselt psühholoogi mainitule aitab mõtteid korrastada ja keskenduda olulisele. Kui mahti lugeda, siis leiab selle isegi veebist tasuta: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/26664/oska_olla_enda_psuhholoog.pdf Omale ostsin selle ning on sahtlis koguaeg olemas kui vaja läheb. Soovin jõudu ja jaksu probleemidega tegelemisel."

16.12.2020: "Nii tore näha, et aina enam inimesi n-ö kapist välja tuleb! Sinu ja AMOV blogi on mul algusest igapäevases lugemises, lisan nüüd ka kolmanda! Tänan soovituse eest. Edu ja meelekindlust! Kõik saab korda, kõik eeldused oled sa selleks juba loonud :)"

17.12.2020: "Tere! Ma olen Su blogi hoolega lugenud ja see on mulle andnud ka meelekindlust õigel teel jätkamiseks. Minu jaoks on nüüd rohkem kui viis kuud, kui ma ühtegi hasartmängu mänginud ei ole. Sellele eelneva aasta kaotused olid u 2000-3000 eurot. Minu hasartmängusõltuvus algas 2016. aasta detsembris ehk siis kestis kokku umbkaudu 3.5 aastat. Selle aja jooksul suutsin kasiinodesse kaotada rohkem kui 35 000 eurot, minu laenude lagi oli umbes 25 000 juures. Ma olen selle olukorra lahendamiseks kõvasti pingutanud, väga palju on kasu olnud teraapiast, mis üldse aitas teadvustada, mis muga toimub. Sellel aastal sain kodupangast kodulaenu, kuna sellele eelneva kuue kuu väljavõtte suutsin puhtana hoida. Samuti olen nüüdseks kõik oma võlad tagasi maksnud ja isegi säästnud kodulaenu sissemakse jagu. Kokku olen siis viimase 3.5 aastaga hasartmängudele kulutanud rohkem kui eelmainitud summa ja sellest hoolimata olen hiljem säästnud suurema summa, et kodulaenu sissemakse teha. Selle juures on minu palk küll üle Eesti keskmise, kuid mitte ulmeline, olen kasutanud kõiki võimalusi ja lisasissetulekuid säästmiseks, laenude maksmiseks ja hiljem kogumiseks. Mulle endale tundub, et mul on nüüd nagu täiesti uus algus. Peale kodulaenu ei ole mul ühtegi muud võlga, varem oli neid samadest kohtadest, millest kirjutanud oled, suures summas. Samuti tunnen ennast vaimselt ja füüsiliselt palju paremini ja tugevana. Mul läheb ka muudel elualadel oluliselt paremini, kuna ei ole kestvat "vaimset koormat". Minu puhul oli palju abi perest, kes oli väga suureks toeks ja kelleta selle raske asja läbimine oleks olnud pea võimatu. Ka toetasid nad mind niipalju materiaalselt, et väga kriitilistel hetkedel laenasid mulle võlgade jaoks, mille hiljem neile tagasi maksin. Nende moraalne toetus ja püsivus minu suhtes oli muidugi äärmiselt kasulik. See on samas väga individuaalne, kindlasti ei taha ma öelda, et pead neid asju oma perega jagama, kuid nagu ka oma blogis kirjutanud oled, arvan, et on väga oluline, et on inimesi, kellega seda kõike jagada. Ma tean hästi seda tunnet, kui võlad on niisugused, et enamus sissetulekust läheb nende maksmiseks ja see on üsna nüri tunne. Tekibki mõte, et mille nimel ma pingutan ja seal on neid tundeid teisi veel, kuid ma tahan öelda, et kindlasti on tulevikus võimalus, et oled võlgadest vaba ja suhtud uhkusega sellesse, et oled sellise raske asja ületanud. Minu jaoks oli kõige tähtsam hasartmängudega lõpetada, peale seda hakkas elu vaimses mõttes stabiliseeruma ja kõik, mis oli, maksin võlgadeks, ja ühel hetkel olid võlad makstud ja sain ka oma kodu seotada. Tean seda tunnet hästi, et oled väga abitu, kuna kogu elu on seotud võlgadega, kuid nüüd enam mul seda tunnet ei ole ja nüüd ma isegi ei vaata enam kahetsusega juhtunule tagasi, vaid ju see oli minu jaoks vajalik, et õpiksin raha hindama." 

21.12.2020: "See aegumine ei ole nii keeruline nagu sa arvad olevat, tegelikkuses nõuded alati aeguvad automaatselt. Tean, et väga palju hurjutatakse igasugu juttudega, et ei ei, iseenesest ei aegu midagi, mis on tegelikult ju jaburus. Aeg ja aja kulgemine on üks kõige automaatsemaid asju siin elus. Aeg liigub edasi, meie tahtest hoolimata ja alati." 

21.12.2020: "Enamus millegipärast arvab ja ka kõiksugustes foorumites, kommentaarides olen kohanud sama arvamust, et kohtul on justkui mingi keskne roll aegumise osas, et kohus kuulutab aegunuks..enne ei pidavat aegumagi. Mis on tegelikult jällegi vale ehk siis inimesele tahetakse jätta muljet, et kui kohus aegunuks ei ole kuulutanud, siis see aegunud pole ja inkasso saab rõõmsalt edasi oma võlateateid saata. Kui kohtust üldse rääkida, siis tema võtab vaid aegumist arvesse kui võlgnik sellele tugineb. Aga kui ei tugine, siis teeb ilmselt teistsuguse kohtuotsuse, aga ega see ei tähenda, et see võlg aegunud poleks. Lihtsalt mõistab sel juhul kohus aegunud võla välja. Ehk siis aegunud on see nii ehk naa, küsimus on kas sa lased endale selle aegunud võlgnevuse välja mõista või mitte. Siis teine situatsioon, milles jälle räägitakse, et kohus kuulutab aegunuks, on täitemenetlus. Jälle vale! Aetakse segi aegumine ja täitemenetluse lõpetamine. Ehk siis kohtusse minnakse täitemenetlust lõpetama, mitte aegunuks kuulutama. Ja jällegi kohtu ülesanne on vaid aegumist arvesse võtta. Kohus võtab aegumist arvesse võlgniku taotlusel ja lõpetab täitemenetluse. Aga kui ei lähe täitemenetlust lõpetama, siis lihtsalt täitemenetlus kestab edasi kuigi nõue on juba aegunud. Ehk siis nagu juba eelmises postituses ütlesin aegub alati automaatselt, kohus võtab seda vaid vajadusel arvesse (aegumist kui fakti). Kui kohus aegunuks kuulutaks (mida väga paljud väidavad), siis nõue ju aeguks nii öelda kohtuistungi päeval alles (aegunuks kuulutamise hetkel). Tegelikkuses on kohtuotsustes ju kõik aegumised tagasiulatuvalt. Näiteks 2011 aasta võla korral on kohtuotsuses kirjas, et võlg aegus 2014, mitte, et 2020 (kohtuistungi toimumise ajal)." 

22.12.2020: "Müts maha sinu ees. Olen sama orgi otsas. Tänu kiirlaenudele ja kasiinole ja valedele valikutele olen hetkel elus kaotanud kõik mis oluline. Pere. Võlgadest saan kuidagi lahti...neid üle 18k. Aga pere kahjuks tagasi ei saa. Siiski loen huviga ja loodan et saan nii mina kui sina klaariks. Edu. A." 

22.12.2020: "Need keda nimetad "elukutselisteks abipalujateks" on üldjuhul varem probleeme olnud ja leidnud kusagilt abistaja kelle abil siis on probleemist ülesaadud. Õpitud abitus paneb neid uue probleemi korral uuesti abiküsima." 

23.12.2020: "Olen tundmatuid kodanikke ise abistanud. Põhimõtteliselt nõus, et on palju õpitud abitust. Tavaliselt selle tunneb nii ära, et rõhutakse emotsioonidele - lapsele pole midagi süüa anda, endal terviseprobleemid, ... Raha on vaja siis tavaliselt väga kiiresti (tundide küsimus). Olukorrast väljatulemise plaanidest ei räägita või on see nii kaugem tulevik, et pole mõtet rääkida. Läbi elu see tavaliselt ikka ei kesta. Tavaliselt katsub selline inimene raha ka laenata ja tagasi pole tal millestki maksta. Eraisikust laenuandjad teevad tavaliselt saamata võla kohta kohta avaliku postituse nt Facebook-i petiste gruppidesse. Kord abi saanuna muutub inimene ka ise julgemaks, arvab et kusagilt ikka saab, olukord lastakse liiga hulluks ja enne uue abi saamist on laps või lapsed juba turvakodusse viidud... Abistajal tasuks otsida enne ülekande tegemist nime järgi facebook-ist, avalike kohtulahendite baasist, krediidiinfost. Vahel on seal juba info olemas. Kui abisoov on korduv, siis mõne aja pärast peaks ka juba suhtlusest selge olema, mis suunas see asi liigub, kas rahakasutamise variant 1 või 2. Soovitan kellegi abistamist mitte väga suurtest summadest alustada. Alati on võimalik see peatada. Keegi teine minu eest ühtki ülekannet minu kontolt ei tee."