kolmapäev, mai 15, 2024

Koostööprojekt - Keni valikud ja kogemused maksejõuetuse teekonnal

Täna räägiksin ma üle pika aja Kenist. Ilmselt on nii mõnigi lugeja hakanud mõtlema, et mis küll Kenist ja Mariast tänaseks saanud on ja kuidas neil läheb. Suures plaanis läheb neil isegi sarnaselt, sest nad mõlemad on jõudnud samasuguse etapini. Seejuures on see kõik kuidagi üsna kiiresti ja eskaleeruvalt käinud. Aga jah, tänaseks on nad mõlemad suure hooga virtuaalseid kohtuuksi kulutanud ning mõlemad kõlguvad või on kõlkumas, kas lõpptulemuseks kujuneb võlgade ümberkujundamine või eraisiku pankrot. Mariast räägin ma mõne aja pärast pikemalt, aga tänane postitus on pühendatud Kenile. Kuigi ma olen pikemat aega temaga siiski neil teemadel kirju vahetanud ja üleüldiselt iganädalaselt kursis, kuidas asjad on arenenud, siis nende kirjade põhjal kokkuvõtlikku postitust oleks olnud keeruline kokku panna. Nii jõudsimegi kokkuleppele, et vormistame need kogemused ja läbielamised intervjuu vormis. Loodetavasti on siin ka mu lugejate jaoks kasulikke näpunäiteid või praktilisi nippe. Head lugemist!

1. Kuidas sa jõudsid mõtteni, et võiks proovida võlgade ümberkujundamist? 

Sotsiaaltöötaja suunas mind võlanõustamisse. Võlanõustaja soovitas võlgade ümberkujundamist. Ise poleks selleni jõudnud, sest ei arvanud end nii põhjalikult hädas olevat. 

2. Mis olid esimesed sammud, mida selleks ette võtsid?

Mul oli valearusaam, et võlanõustamine on tasuline teenus. Sotsiaaltöötaja, kellega kokku puutusin, selgitas olukorda ja soovitas võlanõustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Võlanõustaja võrdles minu tollast reaalsust võlgade ümberkujundamise protsessi reaalsusega ja soovitas kohtule maksejõuetusavaldus esitada võlgade ümberkujundamiseks.

3. Kuidas sa hindad - kui keeruline see protsess tegelikult on?

Maksejõuetusavalduse täitmine nõuab päris korralikku inventuuri oma kohustustes ja avalduses ette tulevate mõistete tundmist. Täitmine pole kindlasti lihtne, kuid seda ei tasu karta, sest kui avaldus on esitatud, vaatab kohtujurist selle üle ja kui avaldus jäetakse käiguta, osutab ta puudustele, mis 2 nädala jooksul likvideerida tuleb. Kui avaldus esitatud, ei tohiks enam tagasimakseid võlausaldajatele teha. Kõnesid ja meeldetuletusi neilt tuleb endiselt, kuid neile andsin teada, et olen esitanud kohtule maksejõuetusavalduse. See suhtlus võib olla emotsionaalselt kurnav ja täis segadust, kuid tuleb ära kannatada. Seejärel otsustab kohtunik, kas avaldus võetakse menetlusse. Siit alates muutub elu keerulisemaks, sest määratakse usaldusisik, kes seab pangakontodele ligipääsupiirangud ja jätab avalduses esitatud kontole kas internetipanga või deebetkaardi kasutamise võimaluse koos sularaha väljavõtmise võimalusega miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summas. Mina ei saa internetipanka kasutada. See võib teha usaldusisikule andmete esitamise keeruliseks, kui arveid ja lepinguid alles pole. Vestlusel usaldusisikuga sai selgeks, et ilma varata (eelkõige kinnisvara, sõidukid) on võlgnikule mõistlikum eraisiku pankrot koos võlgadest vabastamise menetlusega. Võlgade ümberkujundamine on mõistlikum neile, kel on vaja vara säilitada, kuid kui seda kava mitte täita, siis on pankrot vältimatu.

4. Kas sinu jaoks oli/on mingi vaimne erinevus ka, kas lõpptulemuseks on pankrot või ümberkujundamine? Vara sul ju teadupärast ei ole.

Erinevus on eelkõige kaasnevates piirangutes ja ajaperspektiivis. Minu võlgade ümberkujundamine oleks kõigi eelduste kohaselt vähemalt 5-aastane protsess, kuid pankrot ja võlgadest vabastamine võtab 3 (või pikendamisel kuni 4) aastat. On psühholoogiliselt oluline vahe, kas protsess lõpeb enne mu lapse kooliminekut või kestab ka kooli ajal. Kui võlgade ümberkujundamise perioodil peaks võlgnikuga midagi juhtuma, siis varasemad nõuded pisut vähenenud mahus ennistuvad koos intresside ja viivistega ja pankrot on vältimatu. Usaldusisiku tasu oleks siis tühja makstud. Pankrotiga teeb usaldusisik makseid võlausaldajatele miinimumpalga ja ülalpeetavate arvuga seotud summasid ületavalt kogunevalt sissetuleku osalt ja kui sissetulek jääb mingil põhjusel mõnel kuul nt haige olles alla selle, ei saa midagi arestida.

5. See protsess ei ole tänaseks sul küll veel lõppenud, aga millised emotsioonid sind tänaseks valdavad - kas selle teekonna ette võtmine oli õige otsus? Sel hetkel ei olnud sul ju veel mitte ükski leping isegi ülesütlemise ohus, rääkimata inkassodest ja muudest etappidest.

Täna esimest lepingu ülesütlemise hoiatust nähes võttis seest kaunis õõnsaks. Kohtusse mind võlgadega praegu anda ei saa, sest maksejõuetusmenetlus on pooleli.

Kui maksejõuetusavaldus käiguta jäeti, oli ärevus päris suur. Ehk vaimselt kõige raskem oli pärast maksejõuetusavalduse paranduste ja selgituste esitamist, kui veel menetlusse võtmise otsust polnud. Kõnesid ja meeldetuletusi sain sellele vaatamata. Usaldusisiku piirangud olid neist ootamatumad mulle kui internetipangaga harjunule. Pangakaardi kaotus oli päris rusuv. Pangakontoris oli korduvalt segadust minu piirangute sõnastusega. Sellele kõigele vaatamata, pole mul rahaliselt aastaid nii suurt summat (1093€) enda käsutusse jäänud. Kergem tunne on, et asjad kuhugi poole liiguvad, aga ootusärevust on omajagu. Kui jõulud poleks rahaliselt nii üle jõu kujunenud, jäänuks teise pensionisamba väljamakse võlanõustaja tühistamissoovituseta avaldus jõusse ja siplenuksin 1145€ asemel ca 1000€ laenumaksetega edasi. Kui ise oled maksete käes pikalt piinelnud, hägustub reaalsustaju oma maksejõulisuse osas. Kui usaldusisik ütles, et olen numbrite põhjal juba aastaid maksejõuetu, siis olen vastutustundliku laenamise põhimõtete eiramise tõttu mitmekordselt ärakasutatud seisus ja kohus on siin võlgniku poolel: võlausaldaja äririsk pole eelistatum kui minu maksejõuetus.

Aitäh nende vastuste eest!

Lisaks siis võiksid ka kirjeldada muidugi täpsemalt oma sõnadega, et mis see seis sul tänaseks on.

Tänaseks on mu sissetulek 1648€, millest minu käsutada on 1093€. Laenumakseid usaldusisik teha ei luba ja internetipanga kasutusvõimaluseta see võimalik polegi. 

Ferrarum andis usaldusisikule teada, et loobus mu pankrotimenetluses osalemisest. 

Bondora suhtleb edasi usaldusisikuga. Smsraha lõpetas lepingu. 

TF Bank käib oma mõnekümneeurose maksmata summaga kõige rohkem pinda, kuigi ütlesin, et minu suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus ja makseid teha ei saa, kusjuures vastati, et nemad jätkavad meeldetuletusmenetlust, kuniks kohus neid muuks ei kohusta. 

LHV esindaja ütles, et mina peaks usaldusisikut veenma neile maksete tegemise lubamiseks, kuigi mul pole internetipanga kasutusõigust, ja õelutses, et kuidas ma siis toidupoes käia saan, ehkki selgitasin, et mul on debeetkaardi piiratud kasutamisvõimalus. Hiljem tegi kande maksehäireregistrisse ning andis teada, et ütleb kuu lõpus lepingu üles. 

Coop Finants läks Coop Panga alla ja nendega suhtlust pole olnud.

Pärast käsutuskeelu jõustamist Ametlikes Teadaannetes, sulgesid nad mu Säästukaart Plussi ja koos LHV konto piirangutega blokeeriti Partner Pangakaart ehk minu jaoks kõige mugavamates poodides ma kliendiallahindlusi ei saa.

Telia järelmaksu maksis elukaaslane kinni, sest tema oma kingiks saadud telefonist loobuda ei soovi. Arveid saan neile õnneks pangakaardiga esinduses maksta.

Partner Kuukaardi osas aitas elukaaslane ülekannetega.

neljapäev, mai 02, 2024

Levila artiklist tagurpidi tornini

Ilmselt on enamus mu lugejatest tänaseks juba teadlikud (ja küllap ka ehk selle läbi lugenud/kuulanud), et mõned nädalad tagasi ilmus siis kaua-oodatud Levila lugu spordiennustusmaailmast. Sellele loole ilmus ka päris palju vastukaja ja sellist üldist meediakajastust - loo autorid Henri ja Andrei käisid seda isegi ERR Terevisioonis tutvustamas, lisaks tegi omaette artikleid sellest ka näiteks Õhtuleht jne. Ning selle kõige üle on mul ääretult hea meel. Sest see teema peabki saama võimalikult palju tähelepanu. Aga samas on mul ka väga veider tunne. Võib üsna konkreetselt öelda, et selle loo tuumiktegelaseks olen mina, keskealine mängur, võlglane. Kujutan ette, et minust ja sellest loost on analüüsivaid jutte olnud nii mõneski kohvi- või õllelauas, Facebooki/Discordi kinnistest gruppidest rääkimata. Ja tegelikult kardan, et ega minust seal head ei räägita. Ja noh, ilmselgelt ju ka põhjusega.

Selle artiklite kogumiku iseloomustamiseks aga jagub mul ainult kõige suuremaid kiidusõnu. Sisuliselt kõik teemad, mis vähegi kajastamist väärinuks, on ka ette võetud. Ja seda ikka meeletu põhjalikkuse ja detailsusega. Vägev töö on ära tehtud. Ning olles ise aastaid kogu selle asja sees olnud ning näinud selle maailma kõikvõimalikke külgi (eufoorilistest kuni depressiivseteni välja), siis julgen öelda, et kõik ongi täpselt nii nagu sinna kirja on pandud. Sisuliselt on tegemist SPORDIENNUSTUSMAAILMA PIIBLIGA, tõelise ABC-ga. Kellel vähegi huvi selle maailma telgitagustest nii mängija, mängukorraldaja, igasuguste nõustajate või kasvõi poliitikute seisukohalt teada saada, siis soovitan soojalt need lood mõttega läbi lugeda. PS. Neil on ka väga heal tasemel audiovariant kogu kupatusele tehtud, korraliku helitausta ja tipptasemel näitlejaga eesotsas. PPS. Kui ka sul, mu kallis lugeja, on mingeid mõtteid või emotsioone, mida sinus see lugu tekitas, siis võiksid neid ka minuga jagada (ükskõik, kas siis siin kommentaarina või mulle kirjutades). Väga tahaksin teada, mida teemast mitteteadlik inimene sellest kõigest arvab.

Aga sellel Levila lool oli minu jaoks ka üks korralik negatiivne varjukülg. See pani mind oma olukorda ja ajalugu veelgi sügavamalt analüüsima. Ning paraku tõi see taaskord igasugused masenduspilved kohale. Siinkohal teeksin ühe kiire kõrvalpõike filmimaailma. Paar aastat tagasi ilmus üks Eesti film - nimega "Tagurpidi torn". Liiga põhjalikult ei hakka selle sisu ümber jutustama, aga mingid veidrad paralleelid minu looga on siin täiesti olemas. Nii selles filmis kui ka minu spordiennustussaagas (millele järgnes hävitav võlgade kaskaad nii rahalises kui ka vaimses mõttes) on juurpõhjus üks ja seesama - juba tehtud vigu, eksimusi hakatakse klaarima veelgi suuremate vigadega. Inimene hakkab valetama ja varjama. Ning lõpuks ollakse omadega ikka totaalselt tagurpidi torni tipus (kui saate aru, mis kohta ma silmas pean). See on ehmatav tõdemus ja see on tegelikult väga karm reaalsus. Ning ma kardan, et see tipp ei ole minu jaoks tegelikult isegi veel "saavutatud". Ma kõnnin juba mitmeid kuid tegelikult väga õhukesel jääl, kus sisuliselt muudkui aga päästan ennast ja enda ümber olevaid inimesi (seejuures nad ju tegelikult ei teagi, et neid mingi jama üldse ähvardab). Ma ei tea veel, kui sügavale siit langeda saab. Ma oleks nagu mingis insuldijärgses seisundis, kus aju veel töötab, ma suudan täiega tööd teha, aga samas kõik muud reaalsustajud on justkui eitus- ja peitusfaasis. Ma maalin igapäevaselt oma seisust pildi palju paremaks, kui see tegelikult on. Ma ei taha juba ammu oma Exceli tabelitele otsa vaadata, sest see on vaimselt nii tappev. Lihtsam, mõistlikum ja jätkusuutlikum on lihtsalt edasi pusida, anda endast tööl parim ning püüda ka kodus kogu olukorda vähegi talutavana hoida. Aga see kõik on juba mõnda aega üks ebastabiilne kaardimajake, mida kevadtormid uppi üritavad lükata. Hirm on suur. Teadmatus on suur. Ning mul pole õrna aimugi, kui kaua mul seda vaimujõudu veel jätkub. Samal ajal see valede ja varjamiste koorem muudkui ju hinges kasvab, ega see kuidagi vähenema pole hakanud. Ma poleks tegelikult iialgi arvanud, et inimene vaimselt üldse nii palju taluda suudab. Aga eks seegi ole näide sellest tagurpidi tornist, kuhu sa märkamatult samm-sammu haaval muudkui uute tippude suunas liigud.

teisipäev, aprill 09, 2024

Tänuvõlast ja kaitseinglist

Veel üsna hiljuti olin ma kindlal veendumusel, et kui ma oleksin oma sõltuvuse "hiilgeaegadel" blogi pidanud, siis oleks sellest ikka üks põnev ja emotsionaalne lugemine saanud. Olles nüüdseks aga mõned kuud taaskord parajas emotsionaalses madalseisus, siis pean tõdema, et tegelikult poleks ma tol ajal ilmselt mitte midagi suutnud kirjutada. Selle kõige sees hulpides on vaimne seisund lihtsalt nii tuksis, et lihtsalt ei jaksa end täiel määral kokku võtta. Ning uskuge mind - ega see asjalike postituste kokku kirjutamine ei ole mingi lihtne ülesanne. Et mõtteid justkui oleks ja on ka asju ka millest kirjutada, aga kogu selle värgi kokku vormistamine on tegelikult üsna palju energiat nõudev. Eriti, kui tahaks, et see kõik loetav ja huvitav ka oleks. Ning lõpuks kuhjub see kõik kuidagi üsna kiiresti mingiks eksponentsiaalseks vaimsete tõrgete lumepalliks.

Vahel tahaks lihtsalt kogu kõrist karjuda, et kurat, andke mu igav ja rutiinne argipäev tagasi! Ma ei taha ja ei jaksa enam nende rahajamadega tegeleda. Ma ei taha enam iga päev rahast ja võlgadest mõelda. Paraku aga tuleb seda teha ja edasi pusida. Sest ise need koormad ära ei kao.

Omaette fenomen mu peas on tänaseks ka igasuguste haledate mõtete labürint. Seejuures on mul siiani hingel see, kui mu blogi algusaegadel mind Delfi kommentaariumis "osavaks manipulaatoriks" nimetati. Ma ei julge justkui enam oma muresid täies mahus ja senise detailsusega kurta, kartes, et sellega võin põhjustada olukordi, kus ma nagu kasutaksin inimeste headust ära. Sest mulle tullakse appi. Ma olen terve elu elanud teadmisega, et suures plaanis tuleks oma jamadega ise hakkama saada. Ma ei ole kunagi olnud väga osav abi paluja. Isegi, kui seda oleks väga vaja olnud. Seda enam, et tegelikult olen ma ju ikkagi see meie ühiskonna pigem põlatud "kõrgepalgaline". Miks mind üldse keegi aitama peaks?

Nende blogiaastate jooksul on mind korduvalt aidatud. Ja mitte vähe. Ning loomulikult olen ma nendele inimestele ülimalt tänulik. Aga see kõik on minus ka omajagu kohmetust tekitanud. Sest ma tunnen, et ma lihtsalt pole seda kõike ära teeninud. Ma ei oska oma tänu tegelikult enda hinge jaoks piisavalt väljendada ja see tekitab minus omakorda teatavaid süümepiinu. Tahaks juba kiiremini oma august välja ronida ja näidata teile kõigile, kui väga see mulle tähendanud on. Kahjuks ongi hetkel kuidagi see asi niimoodi kokku kuhjunud, et kuna ma olen omadega ummikus, siis puudub mul praegu ka võimekus midagi enda poolt vastu anda. Lisaks rahavõlglaseks olemisele olen ma tänaseks ka tänuvõlglane.

Kõige väärtuslikum valuuta, mis mul täna on, on mu töökoht. Just see on see, mis annab mulle lootust. Ma sain hiljuti ka palgatõusu. Taaskord detailidesse ei lasku, aga seda saan faktina välja tuua, et mu tänane töötasu on 2 korda suurem kui selle blogiga alustades. Kas ma oleksin ilma oma jamadeta sellise numbrini üldse jõudnud? Kas ilma selleta ma oleksin oma mugavustsoonist üldse viitsinud välja ronima hakata? Kahtlen sügavalt. Seega, selles mõttes olen ma sellele kõigele tänulik muidugi. Ja no kui ükskord kõik need võlad tasutud saavad, siis peaks mind päris hea ja jõukas elu ees ootama. Iseasi muidugi mitu korda ma selleks ajaks end läbi olen stressanud, depressioonitanud või põletanud. Aga ühel ilusal päeval on kõik taaskord hästi, ma tean seda. Ja siis ma tahan kindlasti ka oma tänuvõlad klaaritud saada, mis mu hinges ootamas.

Teate - mul on tegelikult ka oma kaitseingel olemas. Ta on inimene, kes pole mind iialgi näinud. Aga ta on üks vähestest, kes teab mu nime. Ta on mulle algusest peale siin kaasa elanud. Kuigi alguses pöördus ta minu poole üldsegi enda lähedastega seotud loo pärast ning küsis nõu. Ja sellest ajast saadik me suhtlema olemegi jäänud. Ta on inimene, kes oskab mu postitusi analüüsida sellisel moel, et leiab sealt mõtteid, mida ma isegi pole sinna kirja pannud. Kohati isegi mõtteid, mida ma pole mõelnud. Aga ometigi on need tõesed ja reaalsed minu emotsioonid, mida pole ma ise osanud märgatagi. Ta teab mu lugu ja teab ka mu perekonna lugu. Ja ta hoolib, väga. Mis siis, et ikkagi ju võõras. Ning seda kõike ei ole võimalik sõnadega enam ammugi väljendada, kui oluline ja tähtis see kõik mulle on. Aitäh sulle, kallis inimene. See tänuvõlg on suur. 

teisipäev, märts 05, 2024

Tasa ja targu - iga päev natuke paremini

"Meie kõigi elus on madalpunktid, mille seedimiseks või ütleme siis nii - talumiseks - on vaja kõrgpunkte. Elu tipphetki, millest teha pilte või jätta mällu magustuline sooritusvalu. Uskudes ja lootes, et see, mis ees ootab, on edasiminekut väärt." Just selliste sõnadega tahan ma tänast mõtisklust alustada. Need ei ole minu enda sõnad, need pärinevad värskest reisisaatest "ehh, uhhuduur 6". See saatesari on minu jaoks kõik need hooajad olnud tõeline nauding, rahuliku kulgemise etalon. Eks nad liiklevad ju jalgratastega, selle tõttu ilmselt ka tempo kohe palju aeglasem kui auto või lennukiga. Aga kõik need valitud riigid, see loodus, vägevalt kirju reisiseltskond, meeldiv kulgemise kiirus ja sinna lisaks kirsina tordil need mõnusad filosoofilised mõtteterad (autoriks Mart Kuusk ja esitlejaks Thea Luik) - lihtsalt ideaalne kooslus, minu tassike teed.

Minu madalseis muidugi kestab veel endiselt. Kahjuks või õnneks olen ma selline tavapärane keskealine Eesti mees, kes elus üsna palju läbi elanud, seega emotsioonid pigem on sellised vaoshoitud. Lisaks puuduvad vähemalt vaimse tervise osas vähimadki naiivsed ootused kiire paranemise suhtes. Ma tean, et see on väga pikk protsess. Ning teatud mõttes on see isegi hea. Aitab küll neist tõmblemistest ja liigoptimistlikest lootustest. Tasa ja targu, päev päeva järel. Iga päev hästi natuke paremini.

Olen siin oma viimaste postitustega oma lugejaid korralikult ehmatanud. Ma olen päris mitmeid murelikke kirju saanud ning eks uuritakse ka seda, et kas saaks mulle kuidagi toeks või abiks olla. Lisaks olen saanud tunnustust selle eest, et julgen ausalt rääkida ka nendest negatiivsetest emotsioonidest. Need tunnustused ja kaasa elamised on tegelikult minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada. Enamus teist tegelikult ei tea mu nimegi, pole iialgi kohtunud, ma olen teie jaoks ju täiesti suvaline võõras inimene. Aga ometigi te hoolite. See tekitab ebareaalselt häid emotsioone tegelikult ja annab jõudu ning energiat juurde, et selle kõigega edasi pusida.

Nagu mulle siin tegelikult ka mainitud on, siis ega iseenesest need asjad korda ei loksu, need esimesed rasked sammud tuleb ikkagi ise teha. Mis siis, et depressioonis inimene tahaks parima meelega niisama teki all peidus olla. Elu tahab elamist, ka depressioonis. Õnneks on mul ka siin siiski abilisi, kes mulle lisatõukeid annavad. Tööl olen ka taas oma ülesandeid endise tempoga lahendama hakanud ning saan järjest ka neile juurde märkida, et "tehtud". Eks selliste suuremate ülesannetega, mis pikemat püsivust ja keskendumist nõuavad, on veel veidi raske, aga küllap saan ka need taaskord paremaks. Samuti olen juba paaril korral end õue jalutama sundinud. Raske ju on, aga tore on ka. Teatud mõtted on praegu üks olulisemaid asju see, et ma oma taastumise juures siiski tasakaalu säilitaksin ja pingutama hakkamisega üle ei pingutaks.

Tagasi tulles selle postituse alguses oleva mõtte juurde, siis tegelikult on mul lähikuudel siiski ühtteist toredat ka oodata ja loota. Aga neist asjadest juba siis, kui kõik on paika loksunud ja vormistatud.

Ahjaa, ühest teemast veel. See on siis mu koostöökaaslaste lugude kajastamine. Või et kuidas neil üldse läheb? Tegelikult suhtlen ma mõlemaga blogiväliselt ikka edasi. Mariaga on need vestlused üsna põhjalikud, Keniga veidi põgusamad. Nad mõlemad hoiavad mind oma asjadega kursis. Mina ise olen lihtsalt siin veidi möku olnud ja pole suutnud neid asju postituseks kokku kirjutada. Nii palju võin siiski öelda, et üsna keerulised ajad on siiski neil mõlemal. Maria tegeleb suure hooga võlgade ümberkujundamisega (see on juba kohtu poolt menetlusse võetud) ning kindlasti kirjutame sellest ka pikema ja põhjalikuma postituse, kui see ükskord kõik lõpliku lahenduse saab. Ütleme nii, et seal on ikka päris palju nüansse ja detaile, mis meile suure üllatusena tulid.

Niisiis. Mis siis veel? Paar meediauudist ka. Alustuseks siis andsin taaskord oma panuse ka ühe juba ilmunud artikli valmimisele.  Ning, üks veelgi põnevam ja ootamatum uudis laekus eelmisel nädalal mu postkasti. Mäletate veel Levilat ja Henrit? Igal juhul, Henri kirjutas mulle ja kirja alguses olid järgmised laused: "Annan märku, et lõpuks, rohkem kui aasta hiljem see lugu ilmub. Hetkel tundub, et Sina oled selle artikli peategelane, sest Sinu lugu on kahes peatükis kesksel kohal." Ehk siis see ilmubki lõpuks! Tunnistan ausalt, mina enam ei lootnud. Olin selle äragi unustanud. Usun, et on mida oodata. Mõningaid lõike sellest olen juba lugeda saanud ja mina olen isiklikult igal juhul sellega rahul.

Ongi tänaseks kõik. Nautigem kevadeootust. Valget aega ja päikest on juba palju rohkem. Võitlused jätkuvad.

kolmapäev, veebruar 21, 2024

Ma ei meeldi endale praegu

Tunnistan ausalt - ma ei meeldi endale praegu. Kohe üldse ei meeldi. Kõik need pinged, aastate jooksul tehtud suuremad ja väiksemad vead, igasugused sõltuvused, hasartmängud ja muud rõvedused on muutnud mu kellekski, keda ma tavaolukorras põlastaksin. See ei ole mina. Ma olen üks kuri, vastik ja masendav inimene praegu. Aga samas on kogu see kõntsakiht mu peal tänaseks juba nii paks, et ilmselt läheb veel päris palju aega enne, kui ennast uuesti üles leian. Kahtlemata olen ma tänaseks üsna tugevas depressioonis. See pärsib väga tugevalt kogu mu olemust ja käitumist.


Viimastel nädalatel olen ma erinevate inimestega väga pikalt ja põhjalikult igasugustel vaimsetel teemadel asju arutanud. Võibolla on just need vestlused ja kirjavahetused need, mis mind veel mingilgi määral tegusana hoiavad. Võibolla oleksin ilma nendeta juba ammu alla andnud. Mul on omad inimesed, kellele saan oma muresid kurta ja kes mind hinnanguid andmata ära kuulavad. Mul on inimesi, kes mind reaalselt suunavad sinna suunas, et leiaksin end taas üles. Mulle on viimaste nädalate jooksul mitmeid õlekõrsi antud, millega saaksin end pinnale tagasi tirida. Ma ise olen lihtsalt siiani olnud veel väga passiivne ja loid nende kasutusele võtmisel. Kohe kuidagi ei suuda end käima saada. Ootenimekirjas (koos vajaliku rahalise toega) on mul nii psühholoogi teenus, vaimse tervisega seotud koolitus kui ka näiteks lõõgastumiseks mõeldud kinkekaardid. Ma tean, et need võimalused on olemas ja mul on need inimesed, kes hoolivad ja kes tõesti soovivad, et mul läheks hästi.

Mu viimase aja päevad on sellised, kus ma suudan kogu ööpäeva jooksul produktiivne ja asjalik olla maksimaalselt 1 tund. Ülejäänud aja ma lihtsalt loivan ringi või poen teki alla kudema (kodukontori võlud, eks ole). Pea käib ringi, vahel sõna otseses mõttes selline tunne, et kohe hakkan oksele, lisaks on mul energiat sama palju nagu tukkuval laiskloomal. Kui Jaan Aru kirjutas raamatu (väga hea raamatu seejuures) laisklemisest ja logelemisest, siis mina vajaksin nüüd õppetükke sellest, kuidas sellest olekust välja tulla ning kuidas taaskord enda võimeid ja potentsiaali rakendada suudaksin.

Eriti paradoksaalne on see, et mul on süümekad kõigi ja kõige ees, mis mind ümbritseb. Ja see kõik piinab ja pärsib mind veelgi. Ma olen nagu mingi vastikus nõiarattas. Ma ei ela, ma lihtsalt olen. Ja sedagi üsna kehval tasemel. Teatud mõttes on muidugi positiivne see, et ma julgen lõpuks taaskord ausalt oma emotsioone siin kirjutada. Et ma olen minema visanud need võltsid edukuse maskid. Ma ei pea enam teesklema, sest mul on teatud mõttes suva, kui te mind isegi hukka mõistma peaksite. Usun, et ma ise haletsen ja põlastan ennast praegu rohkem kui teie.

Ennast tundes, siis ma tean, et ükskord ronin ma sellest jamast välja ka. Päike tuleb tagasi, ilmad lähevad soojemaks, pearinglus ja iiveldus vähenevad, energiatase normaliseerub ja ma suudan taaskord näha ka kõike seda positiivset, millega ma siin elus hakkama olen saanud. Seniks aga tuleb kasutada ühe mu hea sõbra tõdemust: "ega siin muud üle ei jää, kui tuleb lihtsalt sellest s*tast end välja grindida." Päev päeva järel. Alustuseks võiks tegelikult lihtsalt kasvõi hommikud kuidagi vähem raskemad olla. Juba paar kuud on voodist tõustes selline tunne nagu oleks mingi tuumapohmell, kuigi eelmise päeva joomist pole nagu olnud. Selline see seis praegu on. Aitäh kõigile, kes viitsisid selle hala läbi lugeda.