Kriisilõksus kinni

Mul on hästi tore tööandja, kes hindab oma töötajate panust ja oskusi väga kõrgelt. Teisalt nähakse meie organisatsioonis hästi palju vaeva ka sellega, et kõik töötajad tunneksid end võimalikult hästi. Ei piinata meid üleliigse bürokraatiaga, ei pea me kellelegi raporteerima oma töötunde, meile antakse 7 päeva rohkem puhkust igal aastal, kui meie seadused ette näevad, lisaks igasugused muud kompensatsioonid (sh muidugi ka see aastaboonus, mida siin oma päästerõngana pikisilmi ootan). Ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud võimaluse selle firma käekäiku panustada ning läbi selle olen vastu saanud tunde, et mind väärtustatakse.

Aga täna tahaksin ma rääkida veel ühest hüvest, mida meile pakutakse. Need on kõikvõimalikud koolitused ja seminarid "pehmetel teemadel". Sisuliselt iga kuu pakutakse meile midagi. Ning selle kuu temaatika läks minu praeguse olukorraga ikka väga hästi kokku. Teemaks olid siis kõikvõimalikud kriisid inimese elus - kuidas nendega ise hakkama saada või kuidas ka kolleegid/sõbrad võiksid paremini ära tunda, et keegi on omadega ummikus. Ma olin seda koolituste sarja (kokku koosnes see kolmest erinevast loengust) kuulates nagu väike laps või sõna otseses mõttes nagu käsn, ma üritasin sisuliselt iga sõna ja iga lause endasse ammutada. Hiljem kuulasin seda veel isegi järgi ja töötasin enda jaoks läbi ka erinevad slaidid. See aitas mul ennast palju paremini mõista ning teatud mõttes ehk andis ka julgust juurde, et ennast tähtsustada ja oma muredest tõesti märku anda.

See kõik, mida ma juba viimased 5 aastat olen läbi elanud, on sõna otseses mõttes tõsine vaimne ja finantsiline kriis. Teatud mõttes võin ma vist enda üle isegi uhke olla, et siiani olen enamvähem oma kaine mõistuse ja teovõime säilitanud. Mul on küll olnud omad madalseisud, mis teinekord isegi väga pikalt kestnud (ühe sellise sees elan ma ka ju praegu), aga kuidagi on nii läinud, et lõplikult murdunud või hulluks läinud ma polegi. Saatus ja valed otsused muudkui peksavad vastu vahtimist ja viskavad mu kuskile lainetesse, aga ikka olen ma kuidagi välja ujunud. Kriisi sees elades käivituvad inimesel hoopis teistsugused protsessid. Sisuliselt muutub kõik lihtsalt ellujäämiseks, mitte enam elamiseks. Selle juures kannatavad reeglina ka igasugused inimsuhted, eriti kui inimene (antud hetkel siis mina) püüab seda kriisi kuidagi ise ületada. Selle kohta ütles üks loengupidaja väga kenasti ja õigesti - kriisis olev inimene ei suuda ühel hetkel enam abi küsida, sest ta tunneb end ääretult abituna ning paradoksaalsel kombel muudaks abi palumine teda ju vähemalt enda arvates veelgi abitumaks. Seega, tegelikult vajab selline inimene ennekõike juba märkamist. Ning isegi, kui abivajaja esmajoones ikkagi eitab oma probleemi, siis tegelikult tuleks edasi uurida, mis seisus inimene ikkagi on. See ei ole lihtne mitte ühelegi osapoolele. Aga hiljem võib olla juba liiga hilja. Ning kas me siis annaksime endale andeks, et me ei teinud midagi enamat?

Üks kallis inimene küsis mult hiljuti, et mida ma tänasel päeval õigupoolest soovin või millest ma unistan. Suures pildis on tegelikult vastus hästi lihtne - ma tahan, et see kriis ükskord läbi saaks! Ma tean, et ma olen kõik oma sammud teinud parima äranägemise ja teadmise järgi. Aga erinevad olukorrad või kasvõi pime ebaõnn on viinud selleni, et mõned neist sammudest on osutunud eksisammudeks, vigadeks. Mõned isegi (rahalises mõttes) päris suurteks vigadeks. Aga ma ei taha enam kogu selle asja sees olla, ma tahan end uuesti üles leida. Ma ei taha enam olla pidevas ärevuses ja meeleheites. Ma ei taha võpatada, kui kõlab uksekell, sest seal võib olla jälle postiljon, kes toob mõne laenuandja tähitud meeldetuletuskirja. Ma ei taha olla olukorras, kus ma ei julge enam tundmatutele numbritele vastata, sest suure tõenäosusega küsib keegi, millal raha ära maksan. Ma tahan oma normaalset elu tagasi.

Ma palusin ka teilt abi ja ma ka sain seda, rohkem kui oskasin loota. Ma sain ka sõpradelt abi. Ma olen teile kõigile ääretult tänulik, kes mind sellel teekonnal aidanud on. Aga selle kõige juures on siiski üks nüanss, mida ma vist kohe päris selgelt ei sõnastanud. Jah, see abi kõik kokku aitas mind veepinnale tagasi, aga tegelikult ei aidanud see mind tagasi graafikusse. Veebruaris, märtsis ning ka aprilli alguses (ma ei tea täpset kuupäeva veel, millal see boonus välja makstakse) ei saa ma ikkagi oma maksetega hakkama. Mu lootus on hetkel rajatud sellele, et äkki lihtsalt nende paari kuuga keegi mu lepinguid veel kohtusse ei anna. Aga ma ei saa selles kindel olla. Ma ei saa olla täna kindel selles, et ma kahe kuu pärast ei pea kuskil kohtutäituritega arveid klaarima ning leppima sellega, et mu aastaboonus suures osas kuskile võla katteks ära läheks. Mul ei ole täna seda kindlust. Ja see hirmutab mind ja paneb mind teatud mõttes isegi tarduma. See ongi minu tänane suur kriis. Ma olen selles kriisis lõksus. Ma rabelen, ma teen tööd, ma otsin lahendusi, aga ma pole kindel, et sellest kõigest piisab.

Surmast, enesetappudest ja veidi ka rahast

Teate, päris rasked on need viimased nädalad mu jaoks olnud. Ja seda enam mitte sugugi ainult rahamurede tõttu. Mõned nädalad tagasi kaotasin ma oma elust ühe väga olulise inimese. Seda siis kõige otsemas ja karmimas mõttes, vähk tegi oma töö. Eelmisel nädalal olid matused. Ühelt poolt oli see kõik hästi traagiline ja siiani tõrgub mõistus seda kõike uskumast. Aga teisalt oli see omamoodi teraapiline iseendasse vaatamine läbi kogu selle protsessi ja läbi nende sündmuste. Mu ümber on viimasel ajal kuidagi üldse hästi palju surmaga seonduvaid teemasid olnud. Ning ka päris mitu mu lugejat on mulle just viimastel nädalatel tunnistanud, et nad mõtlevad surmast, enesetapust. Samuti olen ka kuulnud lugu, kus inimene lahkuski meie seast omal soovil. Loomulikult peab neil teemadel rääkima ning see ongi paratamatult elu osa. Aga seda kõike ei tohiks võtta liiga kergekäeliselt. Need on sõnad ja laused, mis lähevad väga sügavale hingesoppidesse. Elu on siiski kingitus.

Viimastel nädalatel on ka meediasse jõudnud päris palju igasuguseid vaimse tervise teemasid, mis samuti peaaegu suitsiidiga on lõppenud. Kõige markantsemaks näiteks nende seas kunagine Eesti korvpallikoondise liige Rain Raadik. Ta käis oma viimaste aastate katsumusest rääkimas nii Mängumeeste podcastis (leitav siit: https://www.youtube.com/watch?v=Ld_sDMqMWp8) kui ka selle nädala Ringvaates (vist oli lausa eile, neljapäeval, 6. veebruaril, soovitan järgi vaadata). Need teemad ja siis avameelsus liigutasid mind hingepõhjani. Üks Raini mõttekäik läks mulle aga eriti hinge, millega isegi olen kunagi väga tumedatel aegadel kokku puutunud. See on sisemine võitlus, kus üks osa sinust ei taha enam elada, aga teine pool kardab üle kõige siin maailmas justnimelt surma. Nii sa siis kõõludki päevade ja ööde kaupa seal kahe äärmuse vahel. Lõppkokkuvõttes vajame me kõik rohkem märkamist ja lõpuks seda vaimujõudu, et abi küsida.

Ka minult on minust hoolivad inimesed korduvalt küsinud, kuidas mul elutahtega lood on. Muidugi on mu peast ja hingest igasugused mõtted ja emotsioonid läbi käinud. Küllap olen oma teadvuses ka need suitsiiditeemad läbi hekseldanud, aga reaalselt ei ole see võimalus minu jaoks siiski eksisteerinud. Isegi, kui lõpuks kaotaksin kõik, siis elu peab ikkagi jääma. Üks kallis inimene kirjutas mulle hiljuti: "Kui su koorem kunagi muutub liiga raskeks, pane see kasvõi siia meie chatti maha, aga selliste asjadeni ei jõua, eks." See on nii armas, see on nii hooliv, see on nii tähtis. Mina siit maailmast vabatahtlikult ei lahku. Kusjuures, see võibolla kõlab ehk veidi isegi küüniliselt, aga selliste asjade paremaks mõistmiseks on just matused. Just seal näed sa, mida tähendab surm nende jaoks, kes siiapoole elusatena alles jäävad. See on lein, mis on sõna otseses mõttes füüsiliselt nii valus ja talumatu. Miks ometigi peaksime oma lähedastele seda vabatahtlikult tegema? Loomulikult mõistan ma, et aegajalt tundub meile, et muid lahendusi justkui polegi, et kõik on nii kannatamatu ja me ei suuda seda enam taluda. See kõik on nii inimlik. See kõik on nii vastikult valus.

Siia postituse lõppu räägiksin ma natuke siiski ka rahateemadel, kuna tunnen, et peaksin ülevaate andma sellest, kui palju ma teie käest tänaseks abi olen saanud. LHV kontole on kokku tehtud ülekandeid 299,50 EUR eest. Bondora kontole kokku 110 EUR eest. Aga abi sain ma ka mujalt. Nagu öeldakse, teatud hetkedel neelab inimene oma häbitunde alla ja küsib abi ka nendelt, kellega pole võibolla aastaid suhelnudki. Täpseid summasid ma siinkohal siiski avaldama ei hakka, aga seis on juba palju palju parem kui veel kuu aega tagasi, mil tundsin tõsimeeli, et kõik varisebki kokku. Ning seda kõike vaid 3 kuud enne päästvat aprillikuud. Ma tean, et räägin sellest aprillist juba liiga palju ja kohe kuidagi ei jõua seda ära oodata. Aga see tõesti ongi minu praeguses seisus tõeline päästepaat. Loodan lihtsalt kogu hingest, et pean sinnani vastu. Ja nüüd neelan ma taas oma uhkuse alla ja tunnistan, et tegelikult on ka praegu iga lisaeuro mulle suureks abiks, mis siis, et suurem oht on korraks möödas. Selle kõige tõttu palun teilt kõigilt vabandust, et taaskord siia postituse alla need abistamise võimaluse rekvisiidid lisan.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

Ma otsisin oma tiimi

Eelmisel nädalavahetusel suhtlesin ma väga paljude inimestega. Ma reaalselt võtsin oma Facebooki sõbralisti ette ning rääkisin sisuliselt kõigiga, kelle puhul ma tundsin varasema kogemuse ja hingelise sobivuse järgi, et ma saan neid usaldada. Mulle kui väga introvertsele inimesele oli see kõik päris suur katsumus, eneseületus ja mugavustsoonist välja ronimine. Aga seda oli mulle väga vaja! Loomulikult lähenesin ma igale ühele neist individuaalselt ja täiesti erinevate eesmärkidega. Aga lõpuks jõudsin ma ikkagi oma praeguse rahalise seisuni. Ei, ma ei küsinud neilt kõigilt rahalist abi, aga ma tõesti soovisin niiöelda oma tiimi suurendada. Ja teate, see kõik õnnestus oluliselt paremini kui ma eales oleksin uskunud. Kõik need vestlused olid nii mõnusad, vahetud ja meeldivad. Nagu polekski vahepeal mitu aastat suhtluspausi olnud. Tundub, et niiöelda oma mullis sipeldes olen ma ära unustanud, et mu ümber on tegelikult rohkem minust hoolivaid inimesi, kui ma eales oleks uskunud. Eks mu senisel teekonnal on alati olnud neid, kes mulle kaasa elavad ja aegajalt ka aitavad, aga tegelikkuses hakkasin ma järjest rohkem tundma seda, et oma muredes panen ma neile liiga suure koorma õlule. Kui aga nüüd see kõik oluliselt rohkem killustunud on, siis tunnen ka ise end ehk veidi paremini ja kergemalt. Nüüd aga tahaksin teiega jagada ühe oma klassivenna vastust minu olukorra kirjeldusele. Selle sisu ja vormistus on lihtsalt nii ilusad. Ja nii õiged.

Arusaadav. Aitäh, et seda jagad. Ja mul on hea meel kuulda, et Sa ei heida meelt. Ma tean, kuidas Sa seda tajud, ja saan Sulle kinnitada, et asi ei ole tegelikult nii hull. See rahaga suhte asi. Igaühel on selles omad mustrid (nagu igas teises teemas - lähisuhetes, tervisekäitumises, iseendaga sisekõnes jne), mida kaldume kordama. Ja selle sees olles ongi kerge tajuda, nagu see muster oleks kõik mis "minu maailmas" võimalik. Mingis mõttes ongi, sest suuremat pilti on keeruline näha. Aga nagu Sa hästi tead, siis Sinu maailm pole mingisugune suletud mull, vaid ikka seesama maailm, kus kõik teised sama rõõmsalt toimetavad. Mõnel on samasugune suhe rahaga, teisel teistsugune. Maailm hõlmab kõiki neid ja igaühe jaoks on vaba valik, missuguse suhte võtad. See ei tähenda, et vabadus kuidagipidi kerge asi oleks, eriti kui alustada tuleb kohast kus tundub, et kõik uksed on lukus. 

Sinu eelis paljude teiste sarnases seisus olevate tüüpide ees on, et Sul on võime raha teenida ning kogemus, et suudad end ise välja aidata. Sul on ka selge kogemus ja õppetunnid selle osas, mis on Su mustri need osad, kust viga sisse tuleb. Ma ei tea, mis Su sees täpselt toimub, aga on mõistetav, kui toimunu põhjal oma suhte osas rahaga heitumust tunned. Neid kogemusi on kasulik vaadelda ja enesest läbi lasta. Loomulik on protsessida, mis valesti ja mis õigesti tehtud, aga sageli on mustri võti pigem emotsionaalne - asi on selles, mida ma tunnen. Meie harjumuslikud emotsionaalsed seisundid, reaktsioonid, ootused nende suhtes moodustavad selliste mustrite olemusest ja püsimisest olulise osa, ja ehkki need tunduvad sageli paratamatud, on need siiski meie vaba valik ning muudetavad. Ja meid mitte teenivad mustrid seeläbi niisamuti.

Abist ja tänust

Aitäh kõigile, kes viimastel päevadel mulle appi on tõtanud ning mind rahaliselt ja moraalselt aidanud on. See tugi on olnud uskumatult suur. Ma poleks iialgi arvanud, et see postitus nii palju vastukaja ja tähelepanu saab. Kartsin väga, et saan pigem teie kõigi käest pahandada, et kuidas üldse julgesin midagi sellist üldse paluda. Õnneks leidus inimesi, kellega seda kõike enne arutasin ja sain neilt julgustust, et see postitus üles panna. 

Nüüd tahaksin teiega aga olla nii aus kui võimalik ning ka selle kõige suhtes nii läbipaistev kui võimalik. Tahaksin rääkida sellest, kui palju ja mis kuupäevaks ma siis õigupoolest lisaraha vajaksin, et end kindlasti aprillini vee peal hoida. Alustuseks aga hoopis sellest, kui palju praeguseks hetkeks seda abi on tulnud ja mida sellega ära klaarida olen saanud. Kokku on tehtud 10 ülekannet - 8 LHV-sse kogusummaga 158,43 EUR ja 2 ülekannet Bondora kontole, kokku 60 EUR. Te olete imelised, ma olen selle kõige eest teile väga tänulik. Nende rahadega päästsin pikemas plaanis ära kaks lepingut, pool raha läks Raha24 katteks ja pool sellest TF Bank laenu katteks. Nendega on nüüd rahu majas ja isegi kui peaksin uuesti hätta jääma, siis enne saabub päästev aprill, kui need lepingud hapuks hakkaksid minema.

Lähinädalatel on aga neid uusi ohte veelgi tulemas. Ning olen nüüd detailideni läbipaistev - 3. veebruari seisuga on mu puudujääk 594,89 EUR. Sellest siis 129,89 EUR Inbankile, 150 EUR BigBankile, 110 EUR Holmile, 105 EUR omarahale ja 100 EUR moneyzenile. Selline see hetkereaalsus on. Loomulikult ei istu ma siin käed rüpes ja ei oota lihtsalt heade inimeste abi, vaid tegutsen ka ise aktiivselt mitmel rindel - lisaks erinevatele lisaraha teenimise võimalustele otsin ka erinevaid kompromissvõimalusi kõigi laenuandjatega. Aga need ülesanded ei ole lihtsad, sest ega laenuandjaid reeglina ei kõneta lubadus, et andke armu, ma 3 kuu pärast maksan. Aga ma tõesti üritan ja loodan kogu südamest parimat. Üks blogilugeja kirjutas mulle kunagi, et "aga sa proovi endale tiim kokku ajada ja üheskoos on kindlasti kergem". Teie oletegi mu tiim.

Ma olen valmis loomulikult ka sõlmima eraldi kokkuleppeid (ka sümboolne intress on OK), see abi ei pea olema midagi sellist, mida ma tagasi ei maksa. Tegelikkuses olen ma ikkagi pigem maksujõuline inimene, lihtsalt praegu on üliraske.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

Ma vajan teie abi...

Täna pean ma teie kõigi poole pöörduma suure mure ja ärevusega. Ma vajan teie abi. Ma olen siin nendel veergudel oma võitlust juba mitu aastat üsna avameelselt ja avatult jaganud, aga nüüd olen ma tõesti suuremat sorti kriisis. Ma ei saa enam oma laenumaksetega hakkama. Mu praegune lühema aja eesmärk on iga hinna eest aprillini vastu pidada, siis saaksin omadega tõesti mäele tagasi. Loomulikult annan ma endale aru, et tegelikult on see kõik ennekõike mu enda mure. Aga ma tõesti loodan, et te aitate mind. Vahet pole, kui suure summaga - iga euro, iga sent on mulle väga tähtis. See postitus ise on siin minu jaoks ääretult ebameeldiv, aga samas on mu hinges peituv meeleheide veelgi rängem.

Ma tean, et paljudele ei meeldi teha ülekandeid Bondora kontole, seega tekitasin endale LHV panka eraldi arveldusarve, mille nimeks panin Võlglase Päevik. Sinna kandeid tehes on ehk ainsaks miinuseks see, et seal ei jääks te anonüümseks. Bondora kontole kandes mina teie nime mitte kunagi teada ei saa. 

Ja veelkord - ma väga vabandan, et ma üldse selle postituseni pidin olude sunnil jõudma. Tegelikult on mul ääretult piinlik ja paha tunne seda kõike siin kirjutada, aga teinekord tuleb lihtsalt süda välja lülitada ja teha seda, mida mõistus soovitab.

Aga palun kõiki - kui see postitus kedagi riivas või ei kõnetanud üldse, palun jäta igasugused kurjemad sõnad ütlemata.

Abi saatmise võimalused on järgmised.
LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

PS. On selgunud, et millegi pärast LHV kontolt ei saa Võlglase Päeviku kontole ülekandeid teha. Uurin homme LHV käest üle, milles asi võiks olla.