AI pealetung

10. mail tabas mu Võlglase Blogi üks omapärane ja ootamatu rünnak. Keegi pidas vajalikuks mu 7 erinevat postitust ette võtta ja neile kõigile mingid AI-genereeritud tekstidega kommentaarid lisada. Kellele see vajalik oli ja mis selle kõige mõte oli, jääb mulle muidugi arusaamatuks. Tekstid ise on muidugi täitsa kenad, mis siis et parajalt klišeelikud.

Igal juhul selle kõige peale mõtlesin, et prooviks ka AI-d katsetada. Seda enam, et sain eelmisel nädalal info, et mu tööandja on kõigile töötajatele tekitanud Microsoft Copilot AI tasulise litsentsi. Igal juhul andsin ma siis Copilotile ette oma blogi aadressi ja palusin tal kirjutada, mida ta sellest arvab. Jutt tuli vägagi kena ja keeleliselt täiesti korrektne. Ühelt poolt paneb see muidugi mõtlema, et kuhu me sedasi jõuame. AI areng on ikka vägagi jõuline olnud ja varsti ei pea blogipidajad enam ise tekste välja mõtlemagi. Anna aga õige prompt ette ja kirjutised valmivad mõne sekundiga täiesti iseenesest. 

Võlglase Blogi/Võlglase Päeviku kokkuvõte on AI arvates aga selline:

"Võlglase Päevik" on Eesti blogi, mida peab üks tavaline inimene, kes on sattunud keerulisse rahalisse olukorda ning jagab oma teekonda võlgadega toimetulekul. Blogi on tuntud oma ausa ja emotsionaalse stiili poolest ning käsitleb nii praktilisi rahateemasid kui ka vaimset ja emotsionaalset poolt, mis kaasneb võlgniku eluga.

Peamised teemad blogis:

• Igapäevased rahalised otsused ja kulud – autor jagab konkreetseid numbreid ja eelarveid.
• Suhtlus võlausaldajatega – sealhulgas inkassod, kohtumenetlused ja võlanõustamine.
• Isiklikud lood ja mõtisklused – näiteks sõltuvustest, vaimsest tervisest, lootusest ja hirmudest.
• Kogukondlikkus – blogis on ka teiste inimeste lood, koostööprojektid ja küsitlused.

Blogi toon on sageli enesereflektiivne ja julge, pakkudes tuge ja äratundmist paljudele, kes on sarnases olukorras. Näiteks üks hiljutine postitus kannab pealkirja "Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks", mis peegeldab hästi blogi väärtusi.

Kui soovid, võin otsida mõne konkreetse postituse või teema blogist lähemalt. Kas sind huvitab näiteks mõni kindel aspekt – nagu võlanõustamine, vaimne tervis või kogemus inkassoga?

Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla

Ma ei jaksa, ma ei viitsi, ma ei taha. Ma olen täiesti tühi. Ma jäin siin vahepeal päris tõsiselt haigeks (liiga detailseks ei hakka minema, see reedaks liiga palju). Ilmad ei taha ka kuidagi suviseks muutuda, kuigi juba maikuu selgroogki murtud. Päikest pole ka piisavalt. Õnneks on mul endiselt mu töö, mida ma väga armastan. Ja jumal tänatud, et selle töö eest ka väärilist palka makstakse. Ühelt poolt on mu hinges totaalne pingelangus, sest preemia ju tuli ja päris palju asju sai klaaritud, aga võlakoormad on endiselt suured. Jah, igakuiselt ju saan hakkama, aga vaim on ikkagi väsinud. Eks see on ilmselt selgitatav ka sellega, et ma ootasin seda isiklikku hooandjat nii pikalt. Ja järgmist niiöelda "boosti" silmapiiril hetkel ei ole. Ongi jäänud vaid see meeletu nühkimine ja moodsas keeles väljendudes "grind".

Loomulikult varem või hiljem ma taaskord kohanen ja toibun. Ja muutun taas rõõmsamaks ja elujõulisemaks. Aga praegu on veits raske. Või kui korrektsemalt väljendada - nagu üks blogilugeja mulle mõni kuu tagasi ütles - mul ei ole tegelikult raske, mul on lihtsalt ebamugav ja ebameeldiv. Mul on kodu, pere, töö ja kõik muu eluks vajalik olemas. Kuskil Ukraina kaevikutes või puruks tulistatud linnades on inimestel raske. Minul on kõige sellega võrreldes ikka täiesti lust ja pillerkaar. Aegajalt on vaja lihtsalt suuremat pilti näha. Või siis on vaja kedagi, kes nendele detailidele teise nurga alt tähelepanu pööraks.

Võlglase üks veidramaid kaaslasi on tegelikult aeg. Just igasugune ajaline mõõde on see, mis seda stressi ja pinget tekitab. Palgapäevad on liiga harva ja maksetähtajad on samal ajal liiga tihti. Vastik paradoks. Kuigi eks ole seegi vaid võlglase oma peas kinni. Loomulikult käib ju aeg tegelikult kõigi jaoks reaalsuses ühte moodi. Aga tunnetus on lihtsalt nii erinev. Tegelikult teenin ma ju täitsa piisavalt palka. Võiks öelda isegi väga head palka. Aga ka selle kõige juures vähenevad kohustused liiga aeglaselt. Vähemalt nii ma tunnen. Kohusetunne mu sees pitsitab mind pahatihti. Tegelikult elan ma justkui päev korraga, püüan elus püsida ja igatepidi tubli olla. Ja mida enamat ma üldse saaksingi üldse teha, eks ole? Üle oma varju ju ei hüppa, aega kuidagi teistmoodi kulgema ei pane.

Tean, et kogu see jutt on siin veits masendav. Aga tegelikult olen ma siiski enda üle enamvähem uhke. Lõppude lõpuks liigun ma ikkagi muudkui edasi ja edasi. Mis siis, et kohati üsna aeglaselt, aga siiski. Ning ühel heal päeval saab mu hing vabaks ja kõik võlad saavad klaaritud. Kui ma oma kohustustele siin otsa vaatan (kusjuures vahepeal ma ligikaudu aasta otsa ei suutnud oma Excelit isegi vaadata, uuendamisest rääkimata), siis päris mitmed kohustused on mul seal 1000-1300 euro vahemikus ehk siis peagi saavad need makstud ja siis vabaneb taas raha ka selleks, et ülejäänute laenudega kiiremas korras tegeleda. Ehk siis oma olemuselt on kogu see protsess eksponentsiaalne. Kui vaid tuleks need hetked kiiremini. Aga aeg tiksub ikkagi omasoodu, minu soovidest ja eesmärkidest sõltumata. Aeg ei ole vaenlane, aeg ei ole sõber. Aeg on lihtsalt üks paratamatu kaaslane. Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla.

Notariaalsest võlatunnistusest juristide pilgu läbi

Enne, kui siin pikemalt ja põhjalikult kirjutan oma boonuse teemadel, siis veel üks kõrvalepõige eelmises postituses välja toodud notariaalsele võlatunnistusele. Kuna postitasin selle kohta lingi ka paari kohtutäiturite ja inkassodega seotud Facebooki gruppi, siis minu suureks rõõmuks pidasid paar juristi vajalikuks ka omapoolse kommentaari anda. Üks neist siis meile juba tuttav Meelis Jürma ning teine üsnagi tuntud võlamenetlustega seotud jurist Tanel Riivits. Siinkohal avaldaksingi nende mõtted. Usun taaskord, et tegelikult on see kõigile võlglastele (ja ilmselt ka võlausaldajatele) üsnagi kasulik info. Kui peaksin ise sarnasesse olukorda sattuma, siis ilmselt paluksin laenuandjal seda võimalust kaaluda.

Meelis Jürma (telefon: 56860535, email: info@jur.ee): Notariaalsete võlatunnistuste sõlmimisi on ikka ette tulnud, kuid harva. Kui omal ajal ligi 5 aastat Hugo Legalis sai võlgade ja täitemenetlustega tegeletud, siis selle väikese linnatäie abivajajate juures, kellega mul tegeleda tuli meenub, et notariaalse võlatunnistusega oli neid ehk parimal juhul 5-6. Nii et vastab tõele, et seda võimalust eriti aktiivselt ei kasutata. 

Miks seda vähe on? Vähesed võlgnikud on teadlikud ja aktiivsed. Seetõttu julgeks pakkuda, et kui mingi kohtueelne kokkulepe sünnib, siis üldjuhul kirjutab tingimused ette võlausaldaja sh ka mis puutub võlatunnistuse vormi. Lihtsam on see ju ise põlve otsas valmis nikerdada ja sinna igasugu imeasju juurde kirjutada, mida alati notarile või kohtunikule näidata ei tahetakski. Olen seda näinud küll ja küll, kus väikestest võlgadest on inkassotegelaste "loomingulise lähenemise" tagajärjel saanud keskmised ja keskmistest suured. Mis nüüd puutub konkreetselt notariaalsesse võlatunnistusse, siis põhiplussiks võlausaldajale on see, et juhul, kui sellesse võlatunnistusse on sisse kirjutatud nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, siis pole vaja võlausaldajal juhul, kui võlgnik ei suuda seda kokkulepet täita vaja pöörduda enam kohtusse st saab kohtutäiturile täitedokumendina esitada sellesama notariaalse võlatunnistuse-maksekokkuleppe. Teine asi on muidugi see, et näiteks inkassoettevõte võib olla just pigem huvitatud kohtumenetlusest, sest ka sellega on võimalik mitte ainult kulutada vaid ka teenida. 

Pean siin silmas, et omanikud näiteks asutavad inkassoettevõtte kõrvale eraldi ettevõttena õigusbüroo ja nii siis läheb, et üks nõuab võlgu sisse kohtuväliselt ja teine kohtumenetluses (kui inkassoettevõte saadaks kohtusse oma palgalise juristi, siis ei oleks see tema lepinguline esindaja vaid töötaja. Vahe on selles, et ühele makstakse kuupalka, mida ei saa menetluskuluna hagi rahuldamise korral jätta võlgniku kanda. Küll aga on see mõeldav, kui palgatakse jurist mõnest õigusbüroost konkreetset käsundit täitma. Ja siis nad muidugi kirjutavad selle teenuse eest ka nii suured arved, kui fantaasia lubab (ja kohus neid numbreid tihti kärbib). 

Mis puutub konkreetsesse blogis kirjeldatud juhtumisse, siis siin oli tõenäoliselt tegu võlausaldaja poolt juba üles öeldud laenulepinguga. Seega notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli leping lõpetatud ja kogu võlgnevuse jääk koos lisadega sissenõutavaks muutunud. Seetõttu nö langeski ära vajadus tasuda edasi intresse. Intresse saab nõuda ainult nii kaua, kui leping kehtib. Kui leping on üles öeldud ja võlausaldajal tekib võlgniku suhtes õigus nõuda kogu laenusumma jäägi kohest tagastamist, siis lõpeb ka intressinõue (saab nõuda ainult seda intressi, mis on lepingu lõppemise päevaks sissenõutavaks muutunud) ja see asendub viivisenõudega. Ja edasi on juba küsimus selles, milles õnnestub pooltel kokku leppida ja kuidas nad seda vormistada soovivad. 

NB!!! samasugust tulemust nagu antud juhul saavutati notariaalse dokumendiga võib põhimõtteliselt saavutada ka tavalise maksekokkuleppega (inkassoettevõtetega võib küll raskeks minna) või kohtuliku kompromissiga st sõltumata dokumendi vormist. Tavaliselt on ikka nii olnud, et põhinõue, lepingu lõpetamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress, viivis kuni maksekokkuleppe sõlmimiseni või hagi esitamiseni, sissenõudmiskulud ja mõned pisiasjad veel jäävad, kui need pole just lausa absurdselt suureks aetud või valesti välja arvutatud. Läbirääkimiste teema on tihti ikka olnud tulevikuviivis ja kohtus ka menetluskulud. Nii et tavaliselt ongi hea kokkuleppe puhul nii, et viivised enam ei jookse st hakkavad jooksma jälle siis, kui ka selle kokkuleppe täitmisega toime ei tulda. Inkassod aga määrivad pähe tihti pigem halbu kokkuleppeid (võlgnevusele lisatakse juurde intress kogu maksegraafiku kehtimise aja eest, mis pika graafiku puhul võib summa 2-3 kordistada). Nii et tegelikult on notariaalse kokkuleppe puhul võlausaldajale plussiks see, et nad saavad väiksema vaevaga täitedokumendi ja miinuseks see, et päris kõike, mis pähe turgatab ilmselt notari pilgu all küsida ei julgeta. Võlgniku plussiks on aga see, mis on võlausaldaja miinuseks ehk nõue tuleb tõenäoliselt mõistlikum, kui siis, kui inkasso asjale "loominguliselt lähenema" hakkab. Tegelikult sellest võib olla olulisem on isegi see, millist võlatunnistust sisulises mõttes sõlmitakse (kas deklaratiivset või konstitutiivset).

Tanel Riivits (Facebook): On palju kogemusi. Soovitan õigusliku selguse huvides see teha. Notar ei laseks läbi õigustühist või ebamõistlikes tingimustes võlatunnistust. Sisuliselt on tegemist võla tasumise kokkuleppega ja ka võlgnikul tekib täpseim arusaam, mis tasumisele kuulub ja milliste tingimustega.

Notariaalne võlatunnistus, Peetri näitel

Tänase loo algallikaks on taaskord meile juba tuttav Peeter. Mäletate ju küll tema võitlust Revenseni-nimelise inkassoga ja sellest, kuidas tal õnnestus kiirmaksekäsk edukalt tagasi lükata. Täna aga teeme juttu sellisest mõistest nagu notariaalne võlatunnistus. Ma küll päris kindel ei ole, aga mulle tundub, et see on üsnagi vähelevinud moodus võlgnevuste fikseerimiseks. Aga nagu järgnevast loost selgub, siis ega see väga halb variant ei olegi. Hoiab tegelikult üsna palju aega ja ka raha kokku.

Alustuseks aga võtsin ma appi AI ja küsisin talt notariaalse võlatunnistuse definitsiooni. Ja vastus tuli selline:

Mis on notariaalne võlatunnistus ja miks see on oluline?

Eestis on võimalik võlasuhted kindlustada notariaalse võlatunnistusega – see on ametlik dokument, mille kaudu võlgnik kinnitab oma võlga ja kohustub seda tasuma, ning mis koostatakse notari juures.

Miks kasutada notariaalset võlatunnistust?

• Tõendusjõud – Notariaalne dokument on tugeva tõendusväärtusega. Kui võlgnik oma kohustusi ei täida, saab võlausaldaja pöörduda otse kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja eraldi kohtumenetlust. See säästab aega ja raha.
• Täitedokument – Kui võlatunnistus sisaldab täitmisele pööramise kokkulepet, saab selle alusel võlga sissenõuda samamoodi nagu kohtuotsuse puhul.
• Usaldusväärsus – Notariaalne vorm annab õigussuhetele suurema kindluse ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.

Notariaalse võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb mõlemal osapoolel pöörduda notari poole. Notar kontrollib isikuid, selgitab lepingu sisu ning vormistab kõik korrektselt ja seaduse järgi.

Aga nüüd siis loo algusesse. Peeter võttis aastaid tagasi BigBankist laenu, 10000 eurot. Laenuperioodiks oli 5 aastat ja igakuine kuumakse oli 220 eurot. Peeter maksis alguses laenu kenasti tagasi nii nagu leping ja graafik ette nägid, kuid ühel hetkel hakkasid tekkima tõrked. Alguses lahendas Peeter seda maksepäeva edasilükkamisega (BigBank pakub tasuta võimalust makse näiteks 10. kuupäeva pealt kuu viimasele päevale lükata ja niimoodi kasvõi iga kuu järjest, lepingus jääb seejuures kõik kehtima ja mingeid eraldi allkirju see protsess ei nõua), kuid lõpuks jäi Peeter juba pikemalt jänni. Leping läks hapuks. Selleks hetkeks oli põhiosa võlgnevuseks 6043,29 eurot. Lisaks oli kogunenud 444,86 EUR eest intressivõlgnevusi, 11,76 euro eest viiviseid ja 7,50 euro eest maksmata haldustasusid. Kokku seega 6507,41 EUR. See leping öeldi üles.

Järgmine loogiline samm oleks olnud kohtu poole pöördumine, mis oleks siia omajagu igasuguseid menetluskulusid juurde toonud. Aga Bigbank tegi ettepaneku antud võlgnevus vormistada notariaalse võlatunnistusena. Kuigi Peeter väga palju sellest ei teadnud, otsustas ta siiski selle ettepaneku vastu võtta. Ning nädal hiljem logiski ta notarite koja iseteenindusse sisse, tegi seal ära isikutuvastuse ja seejärel avaneski virtuaalne uks notari kabinetti, kus lisaks notarile juba ees ootamas ka Bigbanki esindaja. Pärast elementaarsete viisakuste vahetamist, luges notar kõik tingimused ja asjad ette ning seejärel vormistati dokument. Sellele panid Peeter ja Bigbanki esindaja kenasti digiallkirjad alla ja oligi dokument vormistatud. Kokku võttis see protsess aega vähem kui 10 minutit.

Milles siis aga kokkulepe seisnes? Aluseks võeti siis juba eelpool mainitud võlasumma 6507,41 EUR, sellele lisandus isikutuvastamise tasu 26,32 EUR ja notaritasu 85,40 EUR (seda siis kõike sel põhjusel, et Peetril polnud raha neid summasid kohe enda poolt välja maksta ja need kulud kandis Bigbank, kes lisas siis need võlasummale lisaks). Kokku kujunes seega lõplikuks summaks 6619,13 EUR. Nüüd aga kõige olulisema asjaolu juurde - Peeter ja Bigbank leppisid omavahel kokku, et antud võlgnevuse osas moodustatakse maksegraafik, kuumaksega 250 eurot. Seejuures on väga oluline märkida, et graafiku korrektse täitmise korral võlasumma enam ei suurene ning siia ei lisandu ka enam intresse. Iga sent kuumaksest läheb võla vähendamiseks. Ehk siis näiteks 4 osamakse tasumise järel on võla suuruseks juba 5619,13 EUR. Kokkuvõttes muutus see laen Peetri jaoks isegi odavamaks. Algse laenugraafiku järgimisel oleks ta olnud tänaseks seisus, kus 220 eurost umbes pool oleks intresside katteks läinud ja teine pool siis põhiosa katteks.

Ainus riskifaktor (aga samal ajal laenuandjale kindlustunde andja) on siin see, et kui Peeter peaks maksetega hilinema, siis läheb selleks hetkeks üles jäänud laenujääk koheselt kohtutäituri lauale, kes sinna omakorda erinevaid tasusid juurde lisab. Sisuliselt on notariaalse võlatunnistuse puhul tegemist kohtuotsusega samaväärse dokumendiga.

Tegelikult oleks päris tore kuulda ka mu lugejate lugusid notariaalse võlatunnistuse sõlmimise kogemustega. Minu enda hinnangul tundub see täitsa aus ja õiglane meetod mõlemale osapoolele. Ning nagu Peetri näitest näha oli, siis tegelikult võlglase seisukohalt ka rahalises mõttes kasuliku meetodiga.

Postitus Arturilt: Viimane asi, mis jäi (Ühe sõltlase vaikne manifest)

Seda kaunist uut nädalat alustan ma seekord Arturi mõtetega. Ega siin liiga palju midagi juurde lisada ei olegi - kes mõistab, see mõistab.

Mind on nimetatud sügavaks. Intelligendiks. Tundlikuks. "Sul on nii sügav maailmataju," ütlevad nad. Ja siis tuleb see teine pool lausest: "…aga kuidas sa saad samal ajal olla sõltlane?" See on nagu kompliment, mis lõikab. Sest ma tean seda paradoksi. Ma elan selles. Aga lubage mul midagi öelda: "Ma pole sõltlane hoolimata oma sügavusest. Ma olen sõltlane, sest ma olen sügav."

Kui sa tunned liiga palju…
Kui su teadvus on liiga valju…
Kui elu ei paku enam isegi valu, vaid lihtsalt tuimust…
…siis sa ei otsi enam meelelahutust. Sa otsid ühte asja, mis veel mõjub.
Mitte selleks, et lõbutseda.
Vaid selleks, et üldse midagi tunda.

Ma olin seal – alkoholis, kasiinos, võlgades, ainetes. Ja jah, ka võlgades. Sest allakäik ei toimu lineaarselt. See ei ole valikute jada. See on vajumise tunne, kus aeg kaotab mõtte ja raha kaotab tähenduse. Sa ei laena, et saada midagi head. Sa laenad, et saada veidi aega. Veel üks päev. Veel üks võimalus mitte laguneda täna. Ja see hind tuleb hiljem. Zombiliku mõistmisega: "Mingit hiljem pole nagunii enam olemas." Võlad ei teki vaba aja hobidest. Need tekivad, kui inimene maksab igapäevaselt selle eest, et mitte täielikult kokku kukkuda.

Siis tuli üks aine, mis alles jäi. Viimane asi. Mitte päästja, vaid piiriline sümbol – koht, kus elu veel midagi tähendab, isegi kui see tähendab hävingut. Inimesed, kes pole kunagi käinud põrgus, tahavad anda nõu. Neil on retseptid. Nad ütlevad: 

"Lihtsalt otsusta ära!"
"Mine trenni."
"Mõtle positiivselt."
"Usu endasse."

Aga nende sõnad ei jõua sinna, kus ma olen. Sest mind ei kuulata – mind parandatakse. Sõltlane ei vaja õpetust. Ta vajab peeglit. Keegi, kes ei ütle mulle, kuhu ma peaks minema, vaid kes ütleb: "Ma näen, kui kaugel sa oled käinud. Ma ei karda su kuristikku vaadata." Kui ma ei oleks leidnud seda üht viimast asja, oleks kogu eelnev elu olnud lihtsalt tühjus – alko, kasiino, narko – need võtsid ära mu aja, teadvuse, olemuse. See üks asi jäi, sest see veel vastas mu sisemisele kaosele. Mitte et see oleks hea. Aga see oli veel minu. Ja vahel on sellest piisav, et üldse edasi hingata.

Nii et kui sa kohtad kedagi nagu mina – ära küsi: "Miks sa selline oled?" Küsi hoopis: "Kuidas sa siiani oled vastu pidanud?" Sest see, et ma olen veel siin, isegi kui läbi tossu ja tuhmu silma, on tõestus, et ma ei andnud alla. Ma lihtsalt vajasin veel natuke valgust, isegi kui see tuli läbi sõltuvuse. Inimest tuleb esmalt mõista, mitte hukka mõista.

kirjutatud vaikuses neile, kes elavad oma lahingud välja sisemuses, mida keegi ei näe.