neljapäev, aprill 15, 2021

Plaanid, unistused ja õnn

Kui inimesed plaane teevad ja unistusi unistavad, siis jumal vaid naerab selle peale. No umbes niimoodi kõlab see üsna levinud lause. Nii juhtus ka minuga. Alustaksin algusest. Minuga võttis ühendust üks töövahendusfirma. Siinjuures pole täpselt isegi oluline, kuidas või kuskohast nad mu andmed leidsid. Mul polnud õrna aimugi sellisest konkursist, kuhu mind siis kutsuti. Ma tahtsin lihtsalt oma igapäevast tööd teha, et oma laenudega kuidagigi hakkama saada. Sisuliselt võib öelda, et ma ei ole juba aastaid tööturul üldse aktiivne olnud, ühe CV ja kandideerimissoovi olengi vaid viimaste aastate jooksul saatnud. Aga see selleks, tagasi selle põhiloo juurde. Sellest esimesest kontaktist möödus vaevu nädal ja selle aja jooksul oli mul kaks erinevat vestlust ning selle kõige lõpetuseks potsatas täpselt üks nädal pärast esimest vestlust mu postkasti reaalne tööpakkumine. Konfidentsiaalsuse huvides ma muidugi päris täpseid numbreid ja präänikuid siin välja tooma ei hakka, kuid see pakutav palk on mitukümmend protsenti suurem kui mu praegune palk. Ning sinna lisaks ikka vägagi magusad lisaväärtused. Ning, mis selle kõige juures kõige olulisem - see palk tekitab olukorra, kus mu sissetulekud hakkavad ületama mu igakuiseid kohustusi ja jääb veel üsna märkimisväärne summa ka elamisraha! Mu kõige suurem unistus ja eesmärk saab ühe hetkega täidetud. Sisuliselt üleöö!

Loomulikult ei tähenda see, et nüüd võin kergendatult hingata ja end vabaks kuulutada. Kaugel sellest! Pigem võrdleksin ma seda kuskil operatsiooniblokis teostatud keerulise lõikusega. Kasvaja on eemaldatud. Kuid nüüd algab ränkraske taastumisperiood. Kindlasti võtab see kõik veel päris mitu aastat aega kuniks ma jõuan olukorrani, kus mu ainsaks laenukohustuseks on kodulaen. Muidugi on see protsess teatud mõttes eksponentsiaalne - iga ära lõpetatud lepinguga saan seda kõike järjest kiiremaks ajada. Aga tähtis on hinnata seda paranemise tõelist algpunkti - ma suudan oma kohustusi täita ka ilma ületundideta. Ma saan taaskord elada normaalses elurütmis. Mul on isegi puhver, et aegajalt haige olla.

Ma olen õnnelik. Ma olen tõeliselt õnnelik. Kohati isegi tegelikult šokiseisundis, sest päris täpselt vist pole siiani kohale jõudnud, mis ikkagi juhtus. Kui esimest korda uue tööandja kontorisse astun, siis ilmselt jõuab see kõik mulle lõplikult kohale. Kahtlemata võib selle loo pööre tunduda täiesti ebareaalne fantaasia või lausa Hollywoodi unelm, aga ometigi on see tõde. Tuleb ilmselt tõdeda, et teinekord ongi päriselu veelgi põnevam ja ootamatum kui ükskõik milline kassahitt...

Loomulikult muutub nüüd ka mu blogi olemus. Blogi küll ei kao mitte kuhugi ja küllap aegajalt kirjutan ma siia ka uusi lugusid, aga kindlasti enam mitte senise intensiivsuse ja aktiivsusega. Sest fookus läheb mujale. Mu postkast jääb endiselt kõigile avatuks, loen seda endiselt ka pärast tänast. Mulle võib kirjutada, kui on mure, mulle võib kirjutada ka siis, kui soovite oma rõõmu jagada. Ma ei kao mitte kuhugi. Usun, et kord nädalas kirjutan ma ka edaspidi, eks paistab, kuidas see täpsemalt kujuneb. See lugu läheb edasi, aga oluliselt rahulikumas tempos. Tänasega lõpetan ma ühtlasi ka Bondora toetuskannete reklaamimise. Eemaldan selle info oma blogi bannerilt. Ainuüksi võlablogijate seas on inimesi, kes vajavad seda abi oluliselt rohkem kui mina. Aidake neid.

Teatud määral võib ju öelda, et mul lihtsalt vedas, mul oli õnne. Aga samas, ma pole kindel, kas sellel õnnel oleks üldse olnud võimalust mu ellu astuda, kui ma poleks oma heaolu nimel võidelnud, hoidnud koguaeg motivatsiooni, lootust ja eneseusku. Pidevalt pingutades ja lahendusi otsides võidame me aega, et elul oleks võimalus meid üllatada ja august välja aidata. Kui ma oleksin juba eelmisel aastal peitu pugenud, pea liiva alla pistnud, selle blogi kirjutamata jätnud, kas ma oleksin täna siin, kus ma olen? Kahtlen sügavalt. Kas ma oleksin täna siin, kui poleks olnud teid, mu kallid lugejad, kes te mulle häid sõnu olete siia ja sinna saatnud. Kes te mu jaoks olemas olete olnud, kui mul on olnud tõeliselt raske. Teie, kes te mulle ülekandeid olete teinud. Ma ei oleks ilma teieta selles praeguses hetkes sellisena nagu ma olen. See tänutunne, mis minu sees pulbitseb, on lihtsalt hoomamatu. AITÄH TEILE!

kolmapäev, aprill 14, 2021

Aprill 2021 numbrites

Enne, kui ma siin lähipäevil ühe enda elu ja ka blogi puudutava pommuudise teatavaks teen, püsiks veel veidike argisematel radadel. Võtaksin selle aprillikuu kokku oma arvete ja laenudega seotud numbrite osas. 

Aprill oli selles osas veidi segane kuu, et seoses erinevate laenulepingute muutmiste ja pikendamistega tuli mul maksta omajagu ka lepingutasusid. Selle kõige tõttu ei paista see kuu veel nii hea, kui ta tegelikkuses edaspidi olema hakkab. Samas, vastukaaluks olin sunnitud omaraha.ee osamakse seekord edasi lükkama (maksin täiskuumakse asemel vaid 6,08 EUR). Aga kõik arved on tänaseks tasutud ja pilt on järgmine:

Seekord siis tegelikult see "intress" on natuke petlik pealkiri, sest see sisaldab ka muid laenukulusid. Aga suures plaanis pole see oluline. Nendest summadest siis kodulaenu osakaal oli 467,50 EUR kogumakse ja 292,64 EUR põhiosa. Seega, kõigi ülejäänud laenude numbrid on: 1759,17 EUR kogukulu ja põhiosa sellest oli 552,47 EUR.

Bondora kanded on viimasel ajal pigem järjest harvemaks jäänud, aga see on tegelikult igati okei. Mõned ülekanded tulevad aegajalt ka teisi kanaleid pidi. Minu suurim kummardus ja tänu teile kõigile, kes te mind sellel teekonnal endiselt toetate, nii rahaliselt kui ka vaimselt. 

Aga selleks korraks ongi kõik. Nüüd püüan natuke seedida kõike seda, mis minu elus viimastel nädalatel tegelikult juhtunud on ning püüan selle kõik üheks postituseks kokku vormistada. Jääge lainele.

esmaspäev, aprill 12, 2021

Tuleb nautida ka progressi - töö käib!


Eile õhtul, kui teised olid juba magama läinud, leidsin mina taaskord aja iseenda jaoks. Sellise õdusa õhtupooliku. Ja ma lugesin oma blogi. No täitsa kohe algusest peale võtsin postitused ette ja muudkui vajutasin "Uuem postitus" linki ja liikusin järjest tagasi tänase päeva suunas. Lugemist jätkus vist kokku lausa kaheks tunniks. Kui tihtipeale igasugused loovate kunstidega tegelevad inimesed justkui häbenevad oma varasemaid töid (või lihtsalt väljendavad seda vastavalt), siis ma peaks ütlema, et kohati oli täitsa tore lugeda ka juba mu esimesi postitusi. Kuigi kahtlemata oli alguses seda veidrat naiivsust ja teadmatust siiski päris palju. Seega, eks oli ka natuke piinlikumaid kirjutisi ning kohati pani õlgu kehitama, et no milleks nüüd seda või toda postitust üldse vaja oli. Aga mitte midagi ma kustutama ei hakanud, see kõik ongi minu teekond, minu areng võlglasena, minu areng inimesena.

Kusjuures, siiamaani kõige loetum postitus siit blogist on esimesel päeval avaldatud "Pensionireform". Samuti on populaarsust kogunud ka "Ootamatu kiri postkastis" ja "Sissejuhatus". Eks siin on palju mõju avaldanud ka erinevad artiklid Delfis, mis seda järjekorda kindlasti omasoodu mõjutanud on. Kui ikka massimeedias levib mingi reaalne link, siis toob see automaatselt kordades rohkem külastusi kui ükskõik milline muu postitus. Kahjuks Delfiga on tänaseks päevaks pigem kurb seis. Kuna senine mu põhine suhtluskanal Tanel Saarmann sai ametikõrgendust, siis tänaseks mul seal enam sellist otsesuhtlust ei ole. Ning selle kõige tõttu pole juba mitu kuud enam ühtegi artiklit tehtud ka. Arvatavasti see nii ilmselt jääbki. Aga loomulikult olen ma kogu sellele portaalile ülimalt tänulik, et nad mulle üldse sellise boosti andsid ja kogu selle temaatika üles korjasid. See on tegelikult hindamatu väärtusega. Kes teab, võibolla võlablogindust kui sellist meie riigis ei eksisteerikski tänasel päeval sellisel kujul. Aitäh veelkord, Delfi ja Tanel!

Tegelikkuses on mul siin niiöelda kulisside taga päris palju asju toimumas. Aga need on kõik sellised toimingud, millest ei ole mõtet enne rääkida, kui tulemused käes. Ehk siis ei taha kaagutada enne, kui muna munetud. Kuid need võiksid minu jaoks olla üsna murrangulise tähendusega. Ning kui kõik ideaalselt kulgeb, siis võibolla muutub ka selle blogi meelsus. Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et üks olulisemaid oskusi siin elus on ära tunnetada, kust läheb see piir, et mitte rääkida inimestele rohkem, kui neil parasjagu teada vaja on. Ehk siis teinekord võib just selline liigne lobisemishimu asjad ära rikkuda. Muud ei tahagi ma hetkel öelda, kui et tegelikult on väga põnevad ajad.

laupäev, aprill 10, 2021

Võta end käsile, mine õue!

Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks väga armas blogilugeja järgmised read: "Oled küll kirjutanud, et käid vahel looduses, aga kas igapäevaselt mingit sporti ka teed? Hommikuvõimlemist või päeval mingi füüsiline vahepala?" Tunnistan päris ausalt, mul on olnud pärast koroonaperioodi algust enda liigutamisega ikka päris suuri raskusi. No lihtsalt ei saa kodust välja ja kõik. Vahepeal on kolm päeva järjest sellised päevad, kus mu ainus õueskäik on prügikasti tühjendamiseks 78 sammu värskes õhus. 

Aga see kiri pani kuidagi tegutsema. Ning pärast seda olen oma elurütmi muutnud. Minust on saanud või saamas hommikuinimene. Ma reaalselt ärkan kell 6, kui kogu pere veel väga sügavas unes. Ja seejärel ei lähe ma lihtsalt niisama kuskile diivanile vedelema ja telekast hommikuprogrammi vaatama, vaid ma reaalselt sirutan end, teen natuke võimlemise moodi asju ja siis lähen õue. Vahet pole isegi, mis ilm väljas on või mis tuju mul on. Lihtsalt lähen ja kõik, tuimalt. See kargus, mis sealt vastu vaatab ja kontide vahele ronib, on kuidagi eriliselt mõnus tegelikult. Mul on juba oma vaikne ringikene välja kujunenud, mida mööda kõndida. Kahjuks Endomondo lõpetas siin millalgi tegevuse ära ja selle tõttu ma päris täpselt ei teagi, kui pikk see ring on või kui kaua ma seda kõnnin, aga suures plaanis polegi see oluline (lihtsalt vahemärkusena, et Endomondo oli siis üks nutirakendus, millega sai oma füüsilisi tegevusi salvestada, GPS ja muud värgid küljes, tekitas kena kaardikese ka, mida pärast ka arvutiekraanilt vaadata sai; kahjuks aga lõpetati selle rakenduse elutsükkel 31.12.2020). Sellise varahommikuse õueskäimise üks võluvamaid omadusi on see, et väljas pole sisuliselt mitte kedagi, seega sotsiaalset distantseerumist on väga lihtne rakendada, pole mitte mingitki hirmu, et keegi sulle sinu isikliku kahe meetri diameetri sisse roniks. Paaril korral on juhtunud sedagi, et ma pole mitte ühtegi autot ega inimest oma jalutuse ajal kohanud. See kõik annab väga mõnusa võimaluse olla lihtsalt iseendaga, korrastada oma mõtteid, rookida negatiivseid emotsioone, täita oma keha uute vallanduvate õnnehormoonidega. Ning selle kõige saatjaks vahva linnulaul.

Ning, kui kunagi 20-30 minuti pärast koju tagasi jõuan, siis olengi ärganud. Aeg kohv käima panna ja puder potti podisema. Siis millalgi ärkavad vaikselt juba ka teised ja päev lähebki käima. Kogu selle tegevuse üks oluline eesmärk on tegelikult ka see, mida mulle perearst nüüd viimasel visiidil ka toonitas. Ma pean vähemalt 10kg alla võtma. Loodan, et see kõik aitab sellele kaasa. Stress, ülekaal ja vähene füüsiline koormus on üsna surmav kompositsioon.

Igal juhul nagu näha, piisab teinekord väga vähesest, et inimene tegutsema panna. Kui see soov ja tahtmine vaid iseenda sees olemas on, siis ongi üks väike e-mail selleks otsustavaks tõukeks. Hoidkem teineteist ja hooligem ka iseendast.

reede, aprill 09, 2021

Kohustuste seis, 09.04.2021 seisuga

Annan vahepeal teile detailse ülevaate, kuidas mul need rahalised seisud siis on tänase seisuga. Mõned aprilli arved on veel maksmata ja olin sunnitud omaraha arve näiteks edasi lükkama, sest muidu poleks lihtsalt enam välja tulnud. Selle tabeli juures on oluline märkida, et kui keegi hakkab siin varasemate tabelitega seda võrdlema, siis tegelikult oli detsembris seis veidi segasem selle tõttu, et siis olid mõned laenud veel maksepuhkustega. Tänaseks on seis konkreetsem ja selgem - ainult Bondora laenud (kuuluvad väikelaenude gruppi) on maksepuhkustel. Kõik ülejäänud laenud on hetkel täislaksuga.


Kui ma vaatan neid praeguseid lepinguid, siis sel aastal lõpeb vaid üks kohustus - üks Telia järelmaks saab suvel makstud ja vabaneb igakuiselt 33,50 EUR. Abiks ikka. Järgmisel aastal on samuti oodata ühe lepingu lõppemist, aga sellega on hetkel raske arvestada, sest on teadmata, mis seisus ma selleks ajaks üldse olla võiksin - kas on juba inkassod või muud tegelased mu elus sees või mitte.

Ehk siis kokkuvõttes on seisud loomulikult oluliselt paremad, kui nad olid siin eelmisel sügisel. Progressi on näha ja tunda. Ning eks see tegelikult annab ka sellevõrra rohkem mänguruumi, kui uuesti erinevate laenuandjatega kompromisse pean otsima hakkama ja aegajalt ajutiselt siia-sinna võlgu jään. On ikka päris suur vahe, kas igakuine puudujääk on 1700 EUR või 600 EUR.

Nagu ma kunagi ühes postituses kirjutasin - "Ma panen siia kirja ka selle numbri, kui suur on mu kohustuste kogusumma tänase, 16.10.2020 seisuga. Siia sisse on arvestatud kodulaen, kõik väikelaenud, kiirlaenud, järelmaksud, krediidikontode kasutusse võetud summad. See summa on 197121,05 EUR. Võib siis ilmselt vabalt öelda, et see ongi see minu põhi.

Tänase seisuga on see summa 172800,19 EUR. Ehk siis poole aastaga on põhiosajäägid vähenenud laias laastus 24300 EUR (siin siis muidugi sees see juba ette ära kulutatud pensionifondi raha 18000 EUR). Kui võtta siit välja kodulaenu seis, siis on muude laenude jääk langenud 95757,01 EUR pealt (16.10.2020 seisuga) tänaseks 73175,51 EUR peale. Aga tegelikkuses ma sellele põhiosajääkide vähendamisele nii palju tähelepanu ei pöörakski. Minu jaoks ongi hetkel "A ja O" just see, et saada jooksvad kuumaksed nii väikeseks kui võimalik. Et saaks ometigi sellise rütmi, kus ma saan oma sissetulekutega (kasvõi ületundide või lisatöödega) kõik kohustused täidetud. Alles siis taastub enamvähem normaalne elutempo. Mis seal siis ikka - rutiinne igapäevapingutus jätkub.