Kuidas üks õnnetu netipettuse ohver mu blogi külastatavuse lakke viskas

Kuidas teil nädalavahetus läks? Käisite seenel või nautisite niisama kaunist suveilma? Mina tegin mainitud asju, aga lisaks tabas mu blogi üks vägagi ootamatu külastustetulv.

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, siis ega ma viimasel ajal enam väga aktiivselt oma blogi statistikat ei jälgi, sest see on muutunud üsna stabiilselt igavaks - paarsada klikki iga päev ning kui mõne uue postituse teen, siis see enamvähem kahekordistub. Aga tore on muidugi näha, et endiselt leiavad lugejad oma tee siia minu postituste virrvarri.

Aga sel nädalavahetusel ma siiski mingil veidral põhjusel või igavusest korraks seda statistika piiluma sattusin. Ning suur oli mu üllatus, kui märkasin, et laupäevane külastuste arv oli peaaegu 1000 peale tiksunud ning iga minutiga tuli neid klikke isegi juurde. Kuna ma mingit uut postitust avaldanud polnud, siis tekitas see minus teatava detektiivigeeni ja asusin siis jälgi ajama, et mis seda menu nüüd põhjustab. Ning ega väga palju aega ei läinudki, kuni leidsin arvatava juurpõhjuse - ühes väga populaarses Facebooki finantsidega seotud grupis oli avaldatud üks postitus. Üks õnnetu inimene oli sattunud netipetturite küüsi ja selle tõttu endale ligikaudu 40000-eurose võlakoorma tekitanud. Ning ta palus inimeste abi. Ja neid nõuandeid seal ikka tuli, nende seas ka soovitused minuga ühendust võtta. Ning niimoodi need inimesed siis mu blogi ja ka mu Facebooki lehele sattusid. Eks ma muidugi avaldasin seal siis ise ka veidi arvamust ning see pall siis kogu nädalavahetuse veeres. Lisaks sellele, et kahel päeval tuli kokku üle 2000 külastuse, avaldas see ka vägagi märkimisväärset mõju eelpool mainitud Facebooki lehe jälgijate arvule. Kui veel eelmisel reedel oli seal numbriks 128, siis tänaseks on see peaaegu kahekordistunud - 212. Ehk siis jah, näide sellest, kuidas mõni asi võib täitsa oma elu elama hakata. Aga suures plaanis olen ma selle kõigega muidugi väga rahul - teades, kui palju on meie seas laenukoormate all ägajaid, siis usun, et neile kõigile tuleb kasuks, kui nad mu blogi avastavad. Usun, et siit võib leida nii mõnegi õpetliku rea ja lisaks ehk annab ka julgust ja jõudu selle kõigega tegeleda, nähes, et nad pole sugugi üksinda ja et tegelikult on ka väga raskestest seisudest võimalik välja tulla. Mäletan lihtsalt omast ajast seda, kui väga ma oma saatusekaaslasi netist taga otsisin, paraku tol hetkel veel ühtegi võlablogi ei eksisteerinud, kuigi oleksin väga soovinud neid lugeda, et tunnetada seda lootust, et minusuguseid on veel.

Selle postituse lõpetuseks, aga räägiksin natuke ka oma viimasest üleskutsest. Ning tuleb nentida, et siin puhub täitsa lootusrikkaid tuuli. Minuga võttis ühendust üks tore inimene, kellega koos nüüd proovime veidi seda raamatumõtet põrgatada. Ning esimesed muljed on täitsa vahvad ja positiivsed. Siit annab kenasti edasi minna küll ja üks väga suur ühine huvi on meil täitsa leitud. Niiet eks ole näha, mis sellest edasi saab. Hoian kindlasti ka teid selle kõigega kursis. Liiga detailselt esialgu siiski veel kaagutada ei taha.

Ka teisel teemal on esimesed kirjad mu postkasti jõudnud ning siit annab järjelugusid kirjutada küll. Üks kiri oli isegi seejuures nii pikk ja põhjalik, et pidin esmajoones kirjutajalt veidi vabandust paluma ja aega varuma, et kõik see materjal enda jaoks läbi töötada. Aga jah, ühtteist kindlasti peagi tiksuma hakkab ja püüan nii palju ka neile toeks olla, kui vähegi oskan ja suudan. Püsige lainel!

Kaks üleskutset, kaks ettepanekut - otsin koostööhuvilisi

Täna ma tahaksin kaks väikest üleskutset esitada. Äkki leidub huvilisi, kes on nõus veidi koostööd tegema.

Esimene ettepanek puudutab siis jooksvaid juhtumeid, kus inimene on praegusel hetkel oma kohustustega hädas. Sooviksin oma blogis kellegi lugu võimalikult detailselt jagada. Et saaksingi ülevaate sellest, kellele kui palju parasjagu võlgu ollakse, kui suured on sissetulekud ja mis mõtted on, mida võiks edaspidi ette võtta. Omalt poolt annaksin siis vastutasuks nii palju soovitusi ja nõuandeid, kui vähegi oskan. Oleksin niiöelda mentoriks. See ei oleks selline ühekordne juhtum vaid ikkagi järjelugu, kus tahaks vähemalt iga kuu kätt pulsil hoida ja neid suhtlusi, osamakseid, laenujääkide liikumisi postitustes kajastada. Kui pakub huvi, siis kirjuta mulle oma lugu ja siis vaatame edasi, mis teha annab. Loomulikult ei ole ma mingi võluvits ja ilmselgelt ma lisaraha lauale ei too, aga vaimses plaanis üritan olla nii palju toeks kui vähegi võimalik. Ehk suudan ma mingigi suuna kätte anda. Loomulikult garanteerin ma blogiveergudel ka oma loo jagaja(te)le täieliku anonüümsuse. Kui ise soovid aga oma lugu mulle jagada enda nime alt, siis see on sinu enda vaba valik.

Teine ettepanek puudutab mu blogi kui kirjatükki üleüldisemalt. Nagu juba varemgi on riivamisi jutuks olnud, on mu üheks unistuseks, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Aga ma olen omadega selles osas veidi plindris. Jah, ma võin neid postitusi siin kirjutada, aga minu jaoks on see kõik praeguseks nii hoomamatuks muutunud, et ma ei suuda kuidagi seda ühtseks tervikuks vormida. Kas leidub mu lugejate seas kedagi, kes sooviks mind selles osas aidata? Või tead ehk kedagi, kes oskab ja kellel oleks aega see ette võtta. Mõistan, et oma olemuselt on see kõik tänaseks juba päris mahukaks muutunud ja kindlasti pole see mingi lihtne ülesanne. Eks igasugused detailid, kes ja kui palju sellest kasu võiks saada, saaks juba eraldi privaatsemalt kokku leppida.

Igal juhul - kellele üks või teine mõte huvi pakkuma hakkas, siis volglasepaevik@gmail.com ootab teie kirju!

Kolm aastat blogimist, palju õnne!

Täna on mu blogil kolmas sünnipäev. Eks teatud mõttes võiks ju isegi nentida, et ka minul on sünnipäev, sest kes teab, mis seisus ma omadega tänaseks oleksin, kui ma poleks neid postitusi siia kirjutama hakanud. Seda kõike on mulle väga vaja olnud ainuüksi selleks, et oma hinge ja mõistust vähegi toimivana hoida neil väga rasketel aegadel, mis mul olnud on. Eks see kõik on olnud justkui mu vaimu ja mõtete puhastaja, talletaja. Et ma saaksin mingid mõtted peast välja ning nendega läbi selle rahu teha. Ning lisaks on see blogi aidanud mul tunda end ka olulisena. Rääkimata sellest, et ma olen nende aastate jooksul aru saanud, kui palju meie väikeses riigis niiöelda minusuguseid inimesi ikkagi on. Kuigi ühelt poolt on see loomulikult olnud masendav teadmine, siis teisalt on see siiski andnud ka vaimujõudu mõistes, et ma pole nendes lahingutes üksinda. See kõik on olnud kahtlemata ääretult silmiavardav periood mu elus. Iseasi, kas ma üldse vabatahtlikult olekski tahtnud neist asjadest nii palju teada saada. Sest olgem ausad - mida sügavamale ma oma teadvuses kogu sellest temaatikaga olen laskunud, seda karmimalt see maailm end näitab. Sõltuvused on sõna otseses mõttes hukatuslikud.

Tegelikult olen ma endiselt väga õnnetu ja kurb. Üks asi on see lõputu võitlus, mis on aja jooksul mult kahtlemata meeletult vaimujõudu söönud, aga teine asi on ikkagi nendes masendushetkedes, mil kahetsen, kui suuri vigu ma teinud olen. Jah, ma võin ju mõistuse tasandil mõista, et seda kõike ei saa enam olematuks muuta, aga samas pean endale aru andma, et on täiesti reaalne, et lõplikult ei anna ma neid asju endale mitte kunagi andeks. Loomulikult on oma suur osa nendes masendushoogudes ka see kaksikelu elamine. Kuigi see otsus sai kunagi vastu võetud ennekõike lähedaste kaitseks, siis eks aeg on näidanud, et selle kõige varjamine on tegelikult meeletult raske taak, mida kanda. Ausõna, ei soovita tegelikult mitte kellelegi. Kui vähegi võimalik, siis rääkige oma jamad esimesel võimalusel siiski välja. Kui muidugi asi juba nii kaugele on jõudnud nagu minu puhul, siis tegelikult väga enam tagasiteed polegi, selle saladusega tuleb nui neljaks elu lõpuni vastu pidada. Loomulikult, kui ühel ilusal päeval need vastikud võlad kaelast ära saavad, siis muutub ehk ka selle saladuse unustamine järjest lihtsamaks. Ma vähemalt tahaks seda uskuda.

Mis aga veel usku puudutab, siis tegelikult pean järjekordselt nentima, kui meeletult ma olen alahinnanud kogu seda paranemisprotsessi, rääkimata ka võlgadest jagu saamise perioodi ning raskust. 3 aastat tagasi uskusin ma, et ma suudan mõne aastaga oma võlad ära klaarida (tookord oli mu ainsaks võimalikuks õlekõrreks veel mitte kinnitatud pensionireform), aga reaalsuses poleks ma tolle hetke võimaluste juures (ennekõike pean siis sissetulekuid silmas) mitte kuidagi inkassodest ja arvatavasti ka kohtutäituritest pääsenud. Tagantjärgi olen mõelnud, et äkki see põhjendamatu naiivsus ja optimism olid lihtsalt minu mõistuse abivahendid, et ma üldse ellu jääksin. Teatud määral ma ju ignoreerisin isegi oma Exceli tabelite karmi seisu, maalisin need enda jaoks oluliselt leebemaks, kui nad olid. Aga ehk andis just see veidi moonutatud pilt mulle seda vaimujõudu ikka edasi pusida ja lahendusi otsida.

Aga siin ma siis nüüd olen, heal juhul pool teed käidud, pool veel minna. Eks need igasugused globaalsed sündmused hetkel loobivad kõigile muidugi takistusi ja tõkkeid juurde, aga suures plaanis tuleb nentida nii nagu ma algusaegadel oma postitusi lõpetasin - võitlus jätkub! Tegelikult ju alternatiivid puuduvad, tuleb hakkama saada! 

Võlamenetlusprotsesside ajaline kulg

Tänane postitus on mu peas keerelnud juba päris pikka aega. Aga lõpliku tõuke selle vormistamisele on andnud paar lugejate kirja, mis justkui ühest suust viitavad minu hinnangul ühele üsna levinud murele. Teemaks siis võlamenetlusprotsesside ajaline määratlus. Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan? Need on küsimused, mis värskelt võlgadesse langenud (või peagi langemas) inimeselt võtavad viimasegi teotahte ja tahavad endaga sügavustesse tirida. Neil hetkedel tahaks lihtsalt pimedas teki all olla ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.

Alustuseks pean muidugi ütlema, et kahjuks või õnneks mina kõiki neid protsesse pole pidanud isiklikult läbi elama. Selle tõttu võtsin ühendust meile kõigile juba tuttava Joel-Gustaviga ja me rääkisime neil teemadel ikka päris pikalt. Lisaks muidugi võtsin appi ka kõikvõimsa google'i ja niimoodi komplektina ma oma teadmiste pildi siis valmis maalisingi. Usun, et sain kokkuvõttes üsna adekvaatse info kokku. Ning nüüd jagaksin seda kõike ka teiega. Äkki jäävad tänu sellele mõnelgi inimesel edasised rumalused ehk tegemata, ma vähemalt tahaksin seda kogu südamest loota.

Niisiis. Sa avastad end olukorrast, kus suure tõenäosusega ei ole sul enam raha, et järgmisel kuul kõiki oma laenukohustusi ära katta. Lisaks tahaks ju endiselt süüa ja toasooja ka, rääkimata igasugustest muudest kulutustest, eks ole. Ühesõnaga, sa saad aru, et sa oled omadega korralikus plindris. Tõenäoliselt on esimene mõte, mis sellisel hetkel pähe tuleb see, et kuskohast uut laenuraha peale saada. Aga olgem ausad - tegelikult ei saagi rumalamat ja enesehävitluslikumat mõtet ollagi. Lõpeta oma lumepalli kasvatamine, nüüd ja kohe! Lepi olukorraga ja hakka otsima lahendusi, mis päriselt ka toimivad.

Esimene hea soovitus oleks muidugi võlanõustaja poole pöördumine, aga no, kui vaim pole selleks veel valmis, siis tuleks oma kohustused ära kaardistada ning hakata laenuandjatega suhtlema. Tunnistad ausalt üles, et seis on kehv ja enam sul piisavalt sellist raha pole, et senist kokkulepitud graafikut täita. Arvatavasti nad sulle mitte mingeid häid lahendusi välja ei paku, aga vähemalt on tulevikku silmas pidades kasulik siiski märk maha jätta, et sa olid aktiivne. Kui vaadata meie kiirlaenukontorite kodulehti, siis üldiselt on neid firmasid üsna vähe, kellel oleks välja töötatud konkreetsed meetmed makseraskuste puhuks. Enamasti on neil seal lihtsalt kirjas, et kui satud hätta, siis võta meiega ühendust ja siis vaatame edasi, mida teha annab. Üheks positiivsemaks erandiks on tegelikult siinkohal Bondora oma kurikuulsa B-Secure süsteemiga. Teiste puhul selliseid häid jätkusuutlikke ja pikaajalisi leevenduskäike pigem ei leia.

Üks oluline asi on siinkohal see, et tegelikult ei juhtu suures plaanis mitte midagi üleöö. Nii ei satu sa ka oma laenukohustustega koheselt kuskile kohtusse või inkassosse. See kõik võtab ikka päris mitu pikka kuud aega. Esimesena saab laenuklient tegelikult üldse meeldetuletuskirja, millega ei kaasne veel mitte mingeid sanktsioone. Seejärel tuleb mõne päeva pärast veidi konkreetsem kiri, millega arvatavasti kaasneb ka 5-eurone trahv (iga osamakse viivitusega võib maksimaalselt määrata 5-eurose trahvi). Siis hakkavad jooksma ka viivised (siinjuures on oluline märkida, et viiviseid tohib määrata ainult põhiosa võlgnevusele ning viivis ei tohi ületada 0,066% päevas). Ehk siis kui sa jääd näiteks 150 eurose osamakse võlgu, millest põhiosa on 100 eurot ja intress 50 eurot, siis maksimaalselt saab ühe kuu jooksul sulle sellest lisakulusid tekkida 0,066%*30*100 eur + 5 eur = 6,98 eur. Võrreldes näiteks uue laenulepingu hankimisega on see kulu ikka täiesti olematu suurusega.

Järgmine oluline ajaline sündmus on 45 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest. Ehk siis, kui võlgnevus tekib 10. augustil, siis teatud mõttes kurvemaks lähevad asjad alles 24. septembril. Siis tekib laenuandjal õigus sind maksehäireregistrisse lükata. Aga see on vaid nende õigus, mitte kohustus. Kui nad on otsustanud selle käigu teha, siis saad sa ka kirja Creditinfost (ehk siis maksehäireregistri pidajalt) ning sulle antakse 7 päeva sinu vastu esitatud nõude klaarimiseks. Kui saad selle klaaritud, siis on selleks korraks see murdlaine vaigistatud. Kui aga mitte, siis saad sinna märgi kirja ja elu läheb kenasti edasi. Vähemalt teoorias nüüd sa enam ametlikest kohtadest laenu ei tohiks saada. Aga olgem ausad - see ongi hea. Tegelikult olen ma isegi mõelnud, et jube hea oleks, kui laenude osas oleks ka olemas selline maksuameti piirangu võimalus nagu hasartmängude puhul on. Et oleks kuskil mingi keskkond, kuhu saad linnukese märkida, et ärge mulle 3 aastat laenu andke. Et ei peaks ootama kuniks sind vägisi kuskile musta nimekirja pannakse. Vaid, et sa saaksid seda vabatahtlikult ise teha.

Niisiis. Nüüd oled sa maksehäireregistris. Tegelikult on endiselt kõik täitsa hästi ja elu on ikka elamist väärt. Selles nimekirjas oled sa tegelikult ikkagi täitsa salaja, ei saa sellest su tööandja teada ja ei pea ilmtingimata ka su perekond seda teadma. Ainus, mida see mõjutab, ongi just su laenuvõimekus. Ning olgem ausad - see oli juba enne sinna registrisse sattumist sul tegelikult ju täiesti katastroofiline.

Tõenäoliselt saad sa vahepeal ka igasuguseid kirju ja nõudlikke telefonikõnesid. Võibolla leiate koos laenuandjatega ka mingeid lahendusi, aga isegi, kui ei leia, siis ei kuku ikkagi maailm kokku. Kui võlglane on võlgu jäänud 3 järjestikust osamakset (ehk siis vähemalt 90 kalendripäeva), siis tekib laenuandjal õigus laenuleping üles öelda. Sellest antakse ka kenasti kirja teel teada, et vot maksa nüüd kogu laenujääk ära, muidu anname lepingu edasi inkassosse. Selleks tegevuseks antakse lisaaega 14 päeva. Ehk siis suures plaanis juhtub kõige kehvema stsenaariumi puhul 104 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest see oht, et su laenuandja lõpetab lepingu ja müüb selle inkassole maha. Aga siia võib lohutuseks öelda, et kui sa vähegi koostööd teed ja huvi üles näitad (vastad kirjadele, otsid lahendusi, teed kasvõi osalisi osamakseid), siis arvatavasti ei öelda veel lepingut üles. Aga eks see kõik on juba individuaalne teema ja sõltub nii laenuandja kui laenuvõtja omavahelisest klapist. Kuigi tõsi ta on, et paraku on kiirlaenuandjate endi huvi siiski su võlgnevus inkassole üle anda (reeglina kuuluvad need laenufirmaga samasse gruppi või korporatsiooni).

Tänases seadusandluses inkassodel eriti piiranguid kahjuks pole ja nii nad võivadki sind üsna pahasti muidugi kiusama hakata, seejuures ei vaevu nad sulle eriti nõude sisu detailselt lahti kirjutamagi. Aga eks siin tuleb lihtsalt enda eest piisavalt võidelda ja kokkuleppeid teha vaid sellist kuutasude kohta, mida sa võlglasena tõesti ka tasuda suudad. Üle oma varju ei maksa siin kindlasti hüpata. Inkassode puhul on aga teatud mõttes hea külg see, et siin puudub ajaline määrang. Ehk siis sisuliselt kui sul vähegi ikka sissetulek lubab, siis saad sa minimaalse inkassomakse abil samal ajal tegeleda nende laenulepingutega, mis veel pole üles öeldud. Ning varem või hiljem saavad ju kõik laenud ükskord makstud ka. Ning iga korraga peaks see kõik järjest paremaks minema, kuniks ühel hetkel saad ka päriselt need inkassosse jõudnud lepingud ette võtta ja neid klaarima asuma. Taaskord võib siia ka lisada selle, et kui sa vähegi inkasso kirjadele ja kõnedele vastad, siis ei saa mitte ükski kolmas isik teada, et su seis just selline on. Seega, neid ignoreerida ei tasu - siis võivad nad hakata pöörduma sinna, kuhu sa ei soovi (lähedased, tööandja jne) - kuigi see kõik on natuke hall ala ja suures plaanis neil see vist isegi lubatud ei ole.

Omaette teema on muidugi kohtulikud täitemenetlused. Aga siiani jõudmiseks läheb ikka päris palju aega (kui järjepidevalt kõiki osapooli ignoreerida, siis pakuks, et minimaalselt pool aastat võlgnevuse tekkimisest). Kui aga asi juba siia jõuab, siis tasub taaskord kõik silmad lahti hoida ja reageerida kõigele, mis vähegi su postkasti või telefoni saabub. Kiirmenetlusele tuleb ilmtingimata vastulause esitada, tavamenetluse ja lahendi puhul tuleb ajatamist otsida jne. Kohtutäituri teemadest kirjutasin pikemalt juba siin postituses ja seda juttu siin eraldi kordama ei hakka.

Ja ongi kõik. Selline see võlamenetlusprotsess suures plaanis ongi. Väga pikaajaline ja üldsegi mitte nii hirmus, kui võiks karta. Kui ikka ise piisavalt aktiivne olla, otsida lahendusi ja pakkuda enda poolt realistlikke võimalusi, siis saab ikka üsnagi keerulistest olukordadest lõpuks välja ronida. Ning kui midagi muud üle ei jää, siis alati on võimalik ka võlanõustaja abiga kohtuliku võlgade ümberkujundamise teed proovida. Loomulikult tasub alati ka proovida oma sissetulekuid suurendada, midagi ebavajalikku maha müüa ja üleüldiselt oma kulud üle vaadata. Kokkuvõttes - rohkelt kainet mõistust ja kannatlikku meelt!

Spordiennustus kui jätkusuutlik investeering? Jätkulugu

Tunnistan ausalt - mu eelmine postitus oli natuke teadlikult provokatiivsem. Eks särtsu oli veidi vaja ja nii saigi hambusse võetud selline tükk, mida oleks mõnusam ja vürtsikam järada nii mul kui teistel. Ning ma ei pidanud pettuma, nii palju tähelepanu, klikke ja eriti rohkelt asjalikke kommentaare pole mu postitused juba mitu aastat näinud. Ning lisaks sellele provotseerivale teemale (jättes justkui mulje, et kaevan nii sügavalt neis teemades, et varsti hakkan jälle panuseid panema) sain ka tegelikult päris palju targemaks ning eks mind toodi (õnneks üsna viisakal toonil) konkreetselt maa peale tagasi ka oma veidi naiivsete mõtete osas.

Ühesõnaga, tegelikult tehti mulle väga põhjalike vastustega selgeks, et selliselt väikeste koefitsientide peale oma edu üles rajada ei saa. Eks täna ja homme võib see lühiajaliselt muidugi edu tuua (tõenäosusteooria ja variatsioonide iseärasuste tõttu), aga pikas plaanis sel moel rikkaks ei saa. Lisaks sain päris palju taustainfot ka erinevate spordiennustusportaalide toimimisloogikate kohta. Alates sellest, et isegi, kui sa ühel hetkel suudad enda jaoks välja töötada süsteemi, mis sulle stabiilselt raha hakkab sisse tooma, siis pikas plaanis tõmmatakse sellele varem või hiljem portaalide poolt pidur peale. Nagu üks kommentaator selle sõnastas - võitev mängija on nende jaoks bad business ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Selle juures ei riku nad isegi mitte mingeid seadusi või reegleid, sest igal äriettevõttel on õigus oma kliente valida ning vajadusel ka nende tegevusi piirata. Nagu üks asjalik anonüümne kommenteerija mainis - temal on lausa 150 erinevat spordiennustusportaali talle piirangud peale seadnud (ehk siis ta saab mõnes kohas näiteks maksimaalselt 1-euroseid panuseid teha jne). Muidugi see 150 ise on juba selline number, mis peast kinni haarama paneb, aga see selleks.

Igal juhul - mida rohkem neid kommentaare mu postituste ja ka Facebooki Finantsvabaduse grupis tuli, siis seda enam sain ma aru, kui rumal ma aja jooksul olnud olen. Kui pinnapealsed on olnud mu teadmised ja arusaamad, kuidas kogu see turg üldse toimib. Ma oma siiras naiivsuses tõesti uskusin, et kui mulle meeldib nädalavahetustel Premier League jalgpalli vaadata või vahest öösiti natuke NBA asju jälgida, siis olen ma spetsialist valmis, et edukalt spordi peale raha panna. Eks muidugi aegajalt ju joppas ka ja sellega andsin oma uskumustele hagu veel juurdegi. Aga lõppude lõpuks ei saanudki see kõik muudmoodi lõppeda, kui see minu puhul lõppes - ehk siis väga suurte võlgadega (siia muidugi aitas kaasa mu keskmisest kõrgem palk, mis võimaldas üsna kõrgetel limiitidel mängida ja hiljem laenu saada vägagi suurtes summades).

Kõiki neid kommentaare ma detailselt siia välja tooma ei hakka, sest eks nad kohati läksid juba väga sügavuti ja ilmselt enamus lugejatele suures joones ehk huvi ei pakugi. Suur osa neist on loetav siis siit ning ka siit. Samuti on osa kommentaare leitavad ka siis eelpool mainitud Facebooki grupist vastava postituse alt.

Mis siis veel võiks kokkuvõttes välja tuua? Ahjaa, mulle väga meeldis üks vaatenurk sellele küsimusele, kas spordiennustus võiks olla võrreldav näiteks aktsiatesse investeerimisega. Siinkohal tsiteerin antud kommentaari sõnasõnalt: "Spordiennustuse ja aktsiaturu erinevus on selles: Spordiennustuses on mängijad keskmiselt kaotajad (negative-sum game): kõik viivad papi majja, maja võtab osa pappi ära ja jagab ülejäänu tagasi. Pappi jääb vähemaks. Aktsiaturul on "mängijad" keskmiselt võitjad (positive-sum game). Kaugeltki mitte kõik ja kaugeltki mitte enamik mängijaid. Aga võidud kokku on suuremad, kui kaotused kokku. Kuna majandus kasvab.Ehk siis lihtne järeldus: kasiinos ei ole jätkusuutlikult võitev strateegia võimalik, aktsiaturul on." Sellele kõigele on väga keeruline vastu vaielda. Eks umbes sama lugu on ju tegelikult ka slotimasinate, igasuguste kasiino lauamängude või kasvõi pokkeriga. "Maja võidab alati!" Ehk siis mängijad toovad oma raha turule ja jagavad seda omavahel laiali ning kasiino (itaalia keeles tulebki sõnast "maja") võtab iga tehingu pealt oma osaluse ja nii see masinavärk muudkui keerleb.

Lõpuks jõuamegi ringiga sinna, mis paraku paratamatu - pikas plaanis on praktiliselt võimatu spordiennustust võtta kui jätkusuutlikku investeeringut. Nagu need kasiinod isegi rõhutavad - tegemist on puhtalt meelelahutusäriga, lihtsalt see kõik on mängija jaoks reeglina ääretult kallis lõbu. Kui kahtled endas või kui sa ei naudi enam mänguilu, siis ära mängi, ära panusta.