Elu statistika: kuidas iga päev nihutab meie saatuse protsente

Elu võib vaadata kui lõputut tõenäosuste jada – mitte külma matemaatikana, vaid pideva võimaluste voona, kus iga meie mõte, otsus ja tegu nihutab nähtamatut kaalukausi ühele või teisele poole. Me ei saa kunagi täielikult kontrollida tulemusi, kuid saame mõjutada protsente. Iga päev on justkui väike eksperiment: panustame oma aega, energiat ja tähelepanu ning loodame, et positiivsete sündmuste tõenäosus suureneb kasvõi mõne protsendipunkti võrra.

Kui mõelda elu peale kui tõenäosusteooriale, muutuvad ka ebaõnnestumised mõistetavamaks. Mitte iga negatiivne tulemus ei ole läbikukkumine või halb iseloomujoon – mõnikord lihtsalt juhtus nii, sest elu statistika pole kunagi 100% meie kasuks. See arusaam võib tuua kummalist lohutust. Me ei pea olema täiuslikud; piisab sellest, kui teeme järjepidevalt otsuseid, mis kallutavad pikas perspektiivis kaalukaussi paremuse poole. Väikesed harjumused – aus suhtlemine, enese eest hoolitsemine, tööle keskendumine – on nagu korduvad katsed, mis kasvatavad positiivse tulemuse tõenäosust.

Samas nõuab selline vaade vastutust. Kui elu on tõenäosuste mäng, siis meie roll on olla teadlikud mängijad, mitte juhuse ohvrid. Me ei saa valida kõiki kaarte, mis meile kätte jagatakse, kuid saame valida, kuidas neid mängime. Mõnikord tähendab see ebamugavaid otsuseid: loobuda hetkekasust pikaajalise stabiilsuse nimel, seada piire, võtta vastu tagasilööke kui õppetunde. Nii muutub ka kannatlikkus väärtuslikuks strateegiaks – sest tõenäosused töötavad enamasti nende kasuks, kes suudavad pikemas plaanis järjekindlad olla.

Rahaasjad ja laenuvõlgadega toimetulek on üks selgemaid näiteid, kus elu kui tõenäosusteooria tuleb eriti teravalt esile. Iga makstud arve, iga tehtud eelarve, iga päev, mil inimene otsustab oma kohustustega silmitsi seista, suurendab tõenäosust, et olukord ei lähe hullemaks. Samamoodi suurendab vältimine ja lootmine, et “küll kuidagi läheb”, negatiivsete sündmuste tõenäosust. Laenulepingud ei jõua kohtutäiturite lauale tavaliselt ühe suure otsuse tõttu, vaid paljude väikeste sammude tagajärjel – ja samamoodi saab neid vältida paljude väikeste, järjekindlate tegudega.

Oluline on mõista, et tõenäosuste muutmine ei tähenda ainult raha. See on ka suhtumine. Kui inimene suhtub oma olukorda kui protsessi, mitte kui lõplikku hinnangut enda väärtusele, tekib rohkem ruumi tegutsemiseks. Iga uus päev on uus katse, uus võimalus teha vähemalt üks samm parema statistika poole: helistada võlausaldajale, teha realistlik makseplaan, otsida lisasissetulekut, õppida paremini oma kulutusi jälgima. Need on väikesed sammud, kuid just väikesed sammud muudavad pikaajalist tõenäosusjaotust.

Elu ei ole kunagi täiesti õiglane ega etteaimatav. Mõnikord annab inimene endast kõik ja siiski juhtub midagi halba. Kuid isegi siis ei kao võimalus mõjutada järgmisi protsente. Võib-olla on elu suurim tarkus mõista, et kontroll ei seisne tulemuste garanteerimises, vaid protsessis osalemises. Meie ülesanne pole muuta maailma täielikult ohutuks, vaid teha iga päev neid valikuid, mis suurendavad võimalust, et homme on veidi stabiilsem, veidi rahulikum ja veidi helgem.

Nii muutub elu kui tõenäosusteooria vaade mitte hirmutavaks, vaid vabastavaks. See tuletab meelde, et me ei pea olema kõikvõimsad. Piisab, kui oleme kohal, püüame järjepidevalt ja teeme oma parima, et positiivsete sündmuste protsent kasvaks. Ja kuigi me ei saa kunagi nullida negatiivsete sündmuste võimalust, saame muuta nende mõju väiksemaks – samm-sammult, päev-päevalt, teadlike otsuste kaudu. Just selles pidevas pingutuses peitub elu tõeline matemaatika: mitte täiuslikkus, vaid järjepidev liikumine parema tõenäosuse suunas.

Muutused ei juhtu üleöö: minu tõusud, langused ja tagasitulek

Viimastel aastatel olen ma järjest enam mõistnud, et suured asjad – nii head kui halvad – ei juhtu kunagi üleöö. Need tekivad tasa ja targu. Sammudest, kordustest, väikestest valikutest. Ja teinekord ka väikestest libastumistest, mis lõpuks kuhjuvad millekski palju suuremaks, kui me oleksime tahtnud.

Kui mu võlakoorem kunagi üle pea kasvas, tundus selle lammutamine alguses peaaegu võimatu. Aga samm-sammult, kuu-kuult, järjepidevate otsustega suutsin ma siiski seda paari aastaga oluliselt vähendada. Ning loomulikult oli siin suur osa ka sellel, et ma sain väga palju välist abi. Aga siiski, see ei olnud mingi imehetk – see oli töö. Vaikselt, ilma vaatajate aplausita.

Sellesse perioodi mahtus palju enesedistsipliini, ratsionaalseid valikuid ja sisemist kasvu. Ja ma jõudsingi punkti, kus tundus, et kõik on lõpuks kontrolli all. Et olen läbi teinud "oma suure muutuse".

Aga paradoksaalselt ei võta langus sugugi nii kaua aega kui tõus. Mõnikord piisab vaid mõnest valest otsusest, mõnest liiga emotsionaalsest hetkest… või minu puhul – krüptovarade maailmast.

Ma astusin uuesti mängu, kus mu nõrgim koht – impulsiivsus ja hasart – said kohe võimaluse kaasa tantsida. Ja nad tantsisid. Kiirelt. Rahaliselt katastroofiliste otsusteni. Ning kui asjad halvenesid, pöördusin ma lahenduste poole, mis ei olnud tegelikult mitte ühestki otsast mõistlikud lahendused – Facebooki eraisikulaenud, kiired süstid, valed valikud.

See kõik hävitas mõne kuuga praktiliselt selle, mille olin aastate jooksul ehitanud. Ja see oli valus. Mitte ainult rahaliselt, vaid tunnetuslikult – justkui oleksin reetnud inimese, kelleks olin vahepeal muutumas.

Huvitav tähelepanek, mida paar inimest on mulle viimasel ajal välja öelnud, oli see, et nad lõpetasid mu blogi lugemise sel ajal, kui mul hästi läks. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sest kõik paistis juba nii stabiilne ja korras. Justkui oleks lugu lõppenud ja midagi enam juurde lugeda polnudki. Hiljem juhuslikult tagasi tulles avastasid nad, et asjad polnud sugugi üldse nii roosilised kui oleks võinud eeldada. Mõne jaoks oli see lausa šokk – kuidas nii? Kuidas pärast edukat perioodi on üldse võimalik nii kiiresti tagasi kukkuda?

Aga elu ei ole sirgjooneline. Me ei liigu ainult üles. Vahel liigume küljele. Vahel alla. Ja vahel õpime valusalt, et oleme ikkagi inimesed.

Täna olen ma aga taas enam-vähem seal, kus mu parim periood kunagi oli. Mitte täpselt samas kohas, sest see tagasitee on olnud täis närvikulu, reaalsuskontrolli ja edaspidiseks vajalikku ettevaatlikkust. Aga ma olen püsti. Ja mis kõige olulisem – ma tean nüüd, et tagasilöök ei nulli kõike. Ta lihtsalt tuletab meelde, et muutused ei ole kunagi ühe hetke sündmus. Need on protsessid. Esimene tõus oli usk. Teine on teadmine.

Midagi tõeliselt olulist ei juhtu ühe päevaga. Ei edu, ei langus, ei taastumine. Kõik need on ajas kujunevad protsessid. Ja kuigi ma tegin vigu ning kaotasin teel oluliselt rohkem, kui tahtnuks, siis see, et ma täna saan sellest kirjutada, näitab ainult üht - ma tulin tagasi. Ja vahel pole tähtis kui kiiresti – oluline on, et üldse tulin. Parem hilja kui mitte kunagi.

Paar lisanüanssi eraisikute laenude teemal

Järjekordne aastavahetus üle elatud ja uus aastaring alanud. Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal vaimselt täiesti tühi olnud ja paar nädalat pole mul olnud vähimatki isu mingeid postitusi kirjutada ega üldse mingeid sügavamaid mõtteid formuleerida. Aga eks need kõikvõimalikud halamised ja igasugused sisekaemused on niikuinii siin blogiveergudel iga nurga alt läbi lahatud, et selles mõttes mitte midagi uut siin polegi.

Täna teeksin hoopis ühe tagasipöörde ja räägiksin natuke veelgi detailsemalt nendest sotsiaalmeedia (Facebook, Telegram jne) kaudu levivatest eraisikulaenudest. Usun, et päris paljude jaoks on siin omajagu uut ja huvitavat informatsiooni ja teatud mõttes isegi ehk intriigi. Selle postituse valmimisele ja tõendite kogumisele on suure panuse andnud ka blogilugejad. Aitäh teile!

Nüüd aga siis asja juurde. Teatavasi on nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kehtiv selline määrus nagu GDPR (ehk siis maakeeli Isikuandmete kaitse üldmäärus). See paneb üsna detailselt paika, milliseid andmeid üldse tohib kolmandate isikutega jagada ja milliseid mitte. Ning juba eos saan öelda, et kogu see eraisikulaenude "turg" rikub seda määrust ikka kohe täiega. Alustades juba sellest, mis niigi kõigile tegelikult teada - isegi võlainfot ei tohiks avalikult üles panna (ometigi tehakse seda meeletult palju). Nüüd aga järgmiste "avastusteni", mida siis on aidanud paljastada (ja ka tegelikult tõestada, kui see kellelegi vajalik peaks olema, aga neid detaile ma hetkel avaldama ei hakka) siis eelpool mainitud kaasteelised ja blogilugejad.

Teadupärast üritab Eesti Vabariik juba pikki aastaid luua niiöelda positiivset krediidiregistrit, kus oleks siis kõigi laenuandjate ametlikud laenulepingud sees ja laenutaotleja peab andma laenuandjale loa sealt välja pärida, kui palju neid kohustusi juba üleval on (seejuures pole oluline, kas mõni leping on juba viivises ka või mitte). Kui riik ei suuda sellega kuidagi hakkama saada, siis eraisikutest laenuhaid on selle juba ammu ära teinud. Võib täiesti vabalt öelda, et tegelikult on Eestis olemas täiesti omaette tsunft - eraisikutest laenuandjate "liit", kes siis on omamoodi kogukond ning nad jagavad omavahel lahkelt infot, kellele ja mis tingimustel laenud välja on antud. Ning mis veel delikaatsem - nad jagavad omavahel üsnagi süüdimatult ka laenusoovijate pangakontode väljavõtteid.

Ehk kui te olete näiteks mõne Margusega just lepingu sõlminud ja proovite ka näiteks Aivo või Raini käest laenu küsida, siis tegelikult on kõigil juba teada, mis tingimustel te just Margusega lepingu sõlmisite. Ja ega need laenuandjad seda väga ei varja ka, teinekord ütlevad nad ka üsna otse, et kuule, sul on ju juba kaks lepingut teistega olemas, mis sa veel tahad. Ometigi peaks siin kehtima ju reegel, et privaatseid lepinguid ei jagata kolmandate osapooltega. Aga niimoodi see turg ja metsik lääs siis toimibki. Eks selle "teenuse" eripära ongi see, et laenuandjad on siin kindlasti oluliselt tugevamas positsioonis ja laenusoovijad sisuliselt peavad leppima nende tingimustega ja reeglitega, mis neile ette pannakse. Ideaalses maailmas ei tohiks sellist jama üldse eksisteeridagi. Minu kindel soovitus on muidugi see, et kui sul tõesti tekib vajadus sellise laenu järgi, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tõesti tahad sinna rattasse sattuda, see on oma olemuselt ikka ääretult õhuke jää ning oht sisse kukkuda on väga suur. Varem või hiljem oled sa olukorras, kuskohast justkui ei olegi enam väljapääsu.

Koostööprojekt: Ken võtab oma aasta kokku

Tänane, aasta viimane postitus tuleb Kenilt. Tegelikult oleme me vahelduva eduga koguaeg suhtluses olnud, aga need tekstid on tänaseks juba niivõrd isiklikud, et polegi osanud neist avalikku postitust selliselt kokku kirjutada, et isik ikka endiselt saladuseks jääks. Aga seekord tuli ta mulle appi ja kirjutas kokkuvõtte ise valmis. Ning avaldan selle siinkohal ka muutmata kujul.

Täna peaks aasta kokkuvõttena ütlema, et mu elu on stabiilsem, aga endiselt pingeline. Aasta esimeses pooles selgus pankrotimenetluses lõplik kohustuste summa ja võlakoorem vähenes 43000€ pealt ligi kolm korda väiksemaks ehk pankrotihalduri kontrollitud ja põhjendatud kohustuste jäägiks jäi peaaegu 16000€. Pankrotimenetluse lõpus tehti esimesed väljamaksed võlausaldajate fondist ja peale pankrotihalduri tasude maha arvamist sai võlgade katteks tagasi maksta ligi 3100€. Aasta teises pooles sain uue usaldusisiku ja talle olen makseid teinud üle 5700€. Siit läheb osa tema tasudeks ja ülejäänu kannab poole aasta pärast võlausaldajatele. Aastaga 43000€ (laenude põhiosad) pealt 7000€ juurde on kindlasti mu selle aasta suurim õnnestumine. 1181€ (miinimumpalk ja kolmandik lisaks lapse eest) on iga kuu minu käsutada ja veerand kõigest, mis seda ületab lisaks. Viimase arvestusega on ette tulnud ootamatusi ja olen saanud emalt või elukaaslaselt abi, kuid seni olen püsinud joone peal. 1,5 aastat kohustustest vabastamise menetluse ajast on möödas ja sama palju veel ees, kuni kohus teeb lõpliku otsuse. Teatud verstapost seegi. Lähitulevikuks maksuvaba tulu suurenemisest argielus kasu pole, ehkki pikemas perspektiivis saab suurenevast arestitavast summast kiiremini võlausaldajate fondi täita, aga ootan uue miinimumpalga kehtestamist, et minu käsutatav summa suureneks.

Ilusat aasta lõppu ja tulusamat uue algust!

Kaks projekti, üks missioon: võlgade varjatud maailmast rahatarkuse tulevikuni

Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt. 

Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette. 

Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse  koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija  ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).

Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.

Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru. 

Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad. 

• Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
• Laienda blogi teemaderingi
• Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad

Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!