Reede, mai 13, 2022

Eksklusiivselt Võlglase Päevikule: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!
Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?
Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 
Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?
Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?
Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?
EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...
Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?
Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?
Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?
Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?
Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)
Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!


Teisipäev, aprill 05, 2022

Tallinna panoraam: Kasiinosõltuvusest ja võlgadest

Kuigi ma väga enam ei kibele siia blogisse postitusi tegema, siis sedapuhku teeksin siiski ühe erandi. Räägiksin ühe loo.

Eelmisel neljapäeval (31.03.2022) kirjutas mu Facebooki postkasti (selle blogiga seotud konto postkasti siis) TV3 saate "Tallinna panoraam" toimetaja Liisa Tupits: "Tere, kirjutan teile Tallinna Panoraami saate toimetusest, nimelt otsin inimest, kes oleks nòus andma  intervjuu kasiinosòltuvuse teemal. Saame isiku jätta anonyymseks. Kas teie oleksite nòus intervjuuks?" Kuna ma päris pidevalt selles postkastis ei käi, siis avastasin selle kirja umbes 4 tundi pärast saatmist. Vastasin siis kiirelt, et iseenesest olen nõus oma arvamust ja lugu jagama küll, aga paraku kindlasti mitte oma näo ega nimega. Aga möödus vaevu tunnike ja Liisa vastas, et nad juba leidsid inimese. Igal juhul olin rõõmus ja elevil, et selliste teemadega endiselt ikkagi tegeldakse. Ning ega's midagi, jäin siis saadet ootama (saade jõudis eetrisse pühapäeval, 03.04.2022).

Ning tänaseks olen selle saate ja eriti siis selle kasiinosõltuvuse ja võlgadega seotud teema mitu korda läbi vaadanud. Mulle see meeldis. Oli näha, et selle küllaltki lühikese (ca. 7 minutit) lõigu sisse oli kõik oluline info ära mahutatud. Suur kiitus saate tegijatele! Loomulikult saaks nendel teemadel tundide pikkuseid seriaale valmis teha, sest see temaatika lihtsalt on niivõrd mittetahuline, aga kokkuvõttes on ikkagi oluline, et neil teemadel räägitakse. Sest see on üks väga sügav kasvaja kogu meie planeedil. Kel huvi antud lõigu vastu, siis klippi sellest näeb näiteks siit: https://www.youtube.com/watch?v=lizrmc-57Ac

Esmaspäev, jaanuar 31, 2022

Epiloog + uus võlablogi

Kuna mu aktiivsest hasartmängukarjääri lõppemisest saab peagi 2 aastat täis ning mu eluke on üsna vaikseks maha rahunenud, siis on ikka ja jälle mul aega ka kogu seda hullumeelsust meenutada. Teate, ausalt öeldes tulevad praegugi veel külmavärinad peale kõigile neile sündmustele ja tegudele mõeldes. See oli sõna otseses mõttes elu põletamine. See oli eluperiood, kus ma pean üldse tänulik olema, et ma ellu jäin. Sõna otseses mõttes. Kusjuures kõige raskemad hetked olid tihtipeale komandeeringutes olles, kus oli seda omaette olemist ja võimalust lollusi teha veel eriti palju. Ning sellele järgnes ka päris palju unetuid öid, kus ma üle kere värisedes püüdsin aru saada, mida kuradit ma teen ja kuidas sellele kõigele lõpp teha. Muidugi vaheldusid need mõtted samas ka mängurile omaste ideedega, kust ometigi uue rahasumma peale saaks ja uuesti mõne panuse kuskile panna. Tuli ju ometigi just kaotatud raha tagasi "teenida"! Need oli tõeliselt karmid hetked, mida on raske uskuda ja veelgi raskem meenutada. Aga see emotsioon on minu sees alles. Oli ka hetki, mil ma tõesti olin valmis kuskilt külaliskorteri rõdult alla hüppama, sest ma ei suutnud enam välja mõelda, kuskohast uut laenu saada. Ma ei ole oma elus liiga palju ega liiga tihti alkoholiga patustanud, et lõpuni adekvaatset võrdlust teha, aga ma usun, et mänguri vaimsed pohmakad on kordades hullemad kui need joodiku hommikuahastused. Need hetked, mil ma lihtsalt passin kuskil 2000km kaugusel kodust keset mingit suurlinna hotelli rõdupiiret...ja mõtlen, kui lihtne see kõik oleks...vähemalt füüsilises mõttes. Ega ma lõpuni ei tea, mis mind neil hetkedel tagasi hoidis. Aga mingi kaitseingel tegi kõik, mis tema võimuses ja mu elu ei lõppenud seal.

Mulle teeb head meelt, et järjest rohkem ja rohkem on ajakirjanduses juttu sõltlastest. Ja mitte enam alkohol, nikotiin ja narkootikumid, vaid järjest rohkem räägitakse ka mänguritest. Üks viimaseid üllitisi on Eesti Ekspressi artikkel, kus kirjas nelja erineva hasartmängusõltlase lood. Kaks neist lugudest kajastab tavakasiino külastajaid, üks siis netikasiinodes jackpotte taga ajavat inimest ja viimane siis minusugune mees - spordiennustused. Selle viimase mehe kohta tsiteeriksin ka paar lõiku: "Talle ei meeldinud mitte kunagi mitte mingiks otstarbeks raha laenata. Kasiinodes ta samuti ei käinud. Ta elu oli tegelikult igas mõttes korras... kuni spordiennustused ta konksu otsa võtsid. Aleksei mängustaaž kestis kolm aastat. "Sellest kolmest aastast ei ole mul mitte midagi head meenutada. Mängisin pidevalt, ei mõelnud millelegi muule, võlad aina kasvasid." Aleksei ei kahetse mitte ainult suure rahasumma kaotust, vaid ka kaotatud aega."

Nii lihtne see kõik ongi. Vähemalt välisel tasapinnal. Aga kõik see, mis võlgadesse uppunud mänguri hinges toimub, see on räige. Ta ei ole enam tegelikult teovõimeline inimene. Tegelikult imestan ma siiamaani, kuidas ma üldse suutsin ka pärast neid unetuid öid ja sõna otseses mõttes eluga võideldes ikkagi hommikul end kokku võtta ja koos teistega tööle minna. See kõik oleks nagu unes toimunud. Aga ometigi oli see kõik reaalsus. Minu reaalsus. Ja vägagi palju aastaid... Hoiduge sellest! Ärge tehke isegi seda esimest spinni ega esimest panust!

Lõpetuseks aga üks väike reklaam. Ühelt poolt on mul muidugi kurb meel (et ta sellisesse olukorda on üldse sattunud), aga teisalt on ka siiski hea meel, et järjekordne inimene on asunud oma võlaprobleemidega aktiivselt tegelema ja ta kajastab oma teekonda ka värskes blogis. Olen selle neiuga juba päris mitu kirja ka vahetanud ja tema kirjutamisoskus on lihtsalt vapustavalt hea - https://minuvolad.blogspot.com/

Esmaspäev, november 01, 2021

Küsitluse kokkuvõte ja üks väike abipalve

Kuigi oma viimases postituses ütlesin juba "head aega" ja muud värki, siis vähemalt üks postitus tuleb veel. Teeksin siinkohal kokkuvõtte sellest viimasest küsitlusest ning lisaks paluksin teilt natukene abi. Aga kõigest siis nüüd järgemööda.

Küsitlusele on tänaseks vastanud kokku 45 inimest - enamuses naised (68,9%) ja suurem osa vastajaid kuulub vanusevahemikku 31-40 (53,3%). Aga noh, suures plaanis on see selline igav ja kuiv info. 

Edasi siis huvitavama sisu juurde. Enamus inimesi, kes sellele küsitlusele vastasid, on minu jaoks ootamatult hoopiski ise täitsa võlavabad. Ei teagi, mida sellest järeldada :)


Siis väike informatiivne ülevaade sellest, millal keegi selle blogi enda jaoks avastas ja kui tihti lugemas käib ning milliseid emotsioone on see pakkunud.


Järgmisena selgus, et raamatu vastu oleks huvi täitsa olemas, kui see oleks blogile täienduseks. Kahtlemata panen selle kõrva taha ja annan endast parima, et seda soovi ja iseenda unistust täide viia.


Lisaks soovisin ka teada, mis mõtteid võiks tekitada võimalik järg sellele blogile ehk siis investeerimisjutud. Selle küsimuse vastustest võiks järeldada, et huvi on täitsa olemas. 

Siit aga olekski mul teile üks abipalve või üleskutse - aidake mul välja mõelda, mis selle mu investeerimisblogi nimi võiks olla? Arvesse siis võiks võtta seda minu minevikku, võitlust spordipanustega, hasartmängudega, võlgadega... Samas võiks see olla meeldejääv, lööv ja piisavalt lühike. Võiksite mulle kirjutada volglasepaevik@gmail.com või kasvõi siiasamasse kommentaariumisse oma mõtted jätta. Oleksin südamest tänulik!

Küsitluse viimase punktina palusin teil vabas vormis oma mõtteid, soove, ettepanekuid jagada. Selle lahtri täitis ära kokku 16 inimest. Kõiki ma siinkohal välja tooma ei hakka, aga mõned näited siiski tooksin ja lisaks prooviksin ka vastata tekkinud küsimustele.

  • Kuigi ma ei ole võlglane ega maadle sõltuvusprobleemidega, kõnetab see blogi mind. Kusagil ütlesid, et sulle on ette heidetud (kommentaarides?) nagu sa ei olekski päris võlglane - väikesepalgaline või hoopis töötu, üle pea võlgades, kellel pole lootustki paremale. Minu arust on hea, et on sinu sugune võlglaste mõtete sõnadesse panija, kes oskab oma olukorda analüüsida ja heas stiilis kirjutada, näitab et täbarasse olukorda võib sattuda igaüks ja üks kõik kui lootusetu hetkel olukord tundub, alati tasub parema poole püüelda. Kui sul on tahtmist mõnel uuel teemal blogida, siis kindlasti tee seda, kirjutad hästi ja tundub, et see aitab ka sul endal mõtteid korrastada. Aitäh sulle!
  • Alguses arvasin, et kirjutab naissoost isik. Ühel hetkel oli wow, mingi mees nii avalikult julgeb kirjutada oma muredest. Kuna tean paljusid inimesi, kel elu ehitatud laenudele siis sai elada kaasa ja loota, et on pääsetee ja ehk andis nii mõnelegi jõudu välja rabeleda.
  • Tänud, et oma teekonda jagasid. Kindlasti oli see paljudele sarnases olukorras olijatele abiks ja ka ehk motivaatoriks oma olukorra parandamiseks. Sain isegi palju uusi teadmisi ja ehk oskan teistsuguse saatusega inimesi tulevikus paremini mõista. Edu ja kindlameelsust tulevikuks!
  • Mul oli rõõm selle sisuka ja empaatilise blogi eestvedajat mitu kuud järjest rahaliselt toetada. Valdavalt 10€ panus oli ilmselt sulle abiks võitlusmotivatsiooni säilitamiseks. Nüüd, kui sain loetud päevad tagasi oma umbes 40% intressiga laenud üheks 10% intressiga Bondora makseks vormistatud, saabus ilmselt samasugune tühjustunne ja kergendus samaaegselt nagu sinul. Aitäh, et aitasid minusuguste inimeste muredel peavoolumeediasse jõuda, sest ilma Delfi vahenduseta poleks ma ilmselt sinu rohket tuge pakkunud blogini jõudnud. Ma ei ole küll hasartmängusõltlane, aga täiesti kindlalt korduvate relapsidega laenusõltlane. Meie kummagi võitlus pole läbi ja ilmselt 100% ei lõppegi, aga otsustavatel hetkedel on sellistest kõrvalistest toetajateski nagu see blogi väga oluline kasu mõtteviisi muutumisel.
  • Aitäh, et oma muresid meiega jagasid! Elasin väga kaasa ja ootan pikisilmi sinu investeerimisblogi. Soovin, et sul elus aina paremini läheks, sest sa tõesti oled seda väärt!
  • Neid vastuseid lugedes palun arvesta, et igal pool ei saanud vastata päris nii nagu tegelikult on :) Igatahes, minu meelest on Sul kõik eeldused kirjutada väga hea raamat - kui paned sinna oma loo sisse, siis stsenaariumi mõttes on see viimane aasta/poolteist olnud juba huvitavate pööretega. Ja Sa kirjutad nii hästi!! - mitte lihtsalt korrektselt, vaid just paraja tempoga sisutiheduse mõttes, väljendusrikkalt ja kuidagi nii, et lähed lugejale südamesse ja kõik see, millest räägid, on hästi mõistetav, isegi kui pole ise päris sama kogenud. Mõned Su postitused on mind emotsionaalselt nii liigutanud, et nutsin ja naersin korraga. Ja üldiselt oled andnud palju tuge ja lootust oma elujamadega tegelemiseks. Aitäh! Ma arvan, et raamat võiks olla ka suures plaanis kantud mõttest, kuidas lootusetuna tunduvatest olukordadest on võimalik välja tulla (ja vbl väga ei tasuks sisse panna mingeid juriidilisi nüansse nt inkassodega suhtlemise kohta vms, mis kõnetavad vähemaid inimesi ning mida puudutav seadusandlus ja praktika võivad ajaga muutuda).
  • On olnud väga huvitav ja sisukas lugemine läbi terve aasta. Olen mõttes kaasa elanud ning kui teema ise poleks nii nukker, siis võiks lausa pidada kauniks ilukirjanduslikuks järjejutuks… Olen tõeliselt rõõmus, et sellest ülikeerulisest olukorrast end välja oled rebinud ning isegi kuidagi kurb on, et see blogi siin otsa saab. Aga mõistan hästi, et iga peatükk saab ükskord otsa ning ees ootavad uued eluleheküljed, mis vajavad täitmist. Soovin südamest jõudu ning tänan kogu selle jagamise eest!
  • Väga tubli oled, et sellest välja tulid. Ma ise pole kunagi selliste muredega pahkusis olnud, kuna mu enda isa mängis kasiions kodu ja kõik rahad maha ning lõpetas lõpuks vanglas. See kõik toimus, kui ma olin 7. aastane , aga sealt ma sain oma elu vast kõige suurema õppetunni - hasartmängud ja kasiinod on saatana urkad ja sealt ei võida keegi. Oma elus olen maha raha mänginud vast ~5 eurot, käsi lihtsalt ei tõuse raha jätma nendese kohtadesse. Aga edu sulle edaspidiseks ja usun, et see blogi aitas väga-väga palju eesti inimesi.
  • Otsisin eelkõige vaimset tuge/teineteisemõistmist. Pole küll kogenud elu laastavat sõltuvust, küll on olnud kogu elu jooksul "kergemaid" sõltuvusi: arvutimängudest, meelelahutusest, rõivastest, ... Arvan, et õige on see, mida ütlesid 8.10.2020 postituses "Mis on sõltuvus", et sõltuvuse põhjustab mingi rahuldamata vajadus. Jah, tema kujunemises mängib elukeskkond/lapsepõlvekogemused ka teatavat rolli. Usun, et ohutut või kasulikku sõltuvust ei ole olemas. Seega arvan, et oleks õige see vajadus üles leida.
  • Investeerimisblogi oleks selles mõttes huvitav, et paljud ei investeeri, sest neil "lihtsalt ei jätku raha". Kui sina nüüd täielikust mülkast väljaroninuna hakkaksid investeerima, siis tõstaks selle teema üles . Seda enam, et pensioni II sammmas on sul nüüd puudu ja vanaduspõlve kvaliteet sõltub ainult endast, riigil on selleks ajaks ilmselt raha otsas. Jälgisin su blogi ebaregulaarselt "Rahajutud" lehe kaudu, endal kõik korras, aga teiste üle rõõmustada on ka hea.
  • Kahju et blogi ära lõppes.Oli huvitav lugeda,kuidas august välja tulid.Aga samas on hea meel,et asjad n-ö korda said. Huvitav oleks ka investeerimis blogi lugeda,et kuidas alguses raha kasvama hakkab ja kuhu see jõuab.
  • Emotsioonide küsimusele tahaks anda kaks vastust, aga süsteem ei luba. Teine oleks "Tahaks aidata", sest ka mind on elus palju aidatud, tean, mida see tähendab. Kui küigil oleks ainult julgust abi küsida, olen tõesti uhke, et viimasel hetkel abi palumiseni jõudsid, kuigi see oli Sulle väga-väga raske.
  • Nagu isegi küsitluses oli v2lja toodud, siis oleks tore lugeda sellest, kuidas jõuad investeerimisse ning kuidas hakkad sealt edasi liikuma. Hetkel on vb isiklikult mulle j22nud selgusetuks, et mis sai siis selle sõbra teemaga, kes andis teise pensioni raha -kuidas selle summa tagasi maksad?

Kuna mul oli nende vastuste osas sisse lülitatud teavitussüsteem, mis saatis mulle iga vastuse korral e-maili, siis hoidsin ma koguaeg niiöelda kätt pulsil. Ja teate - väga raske oli pisaraid tagasi hoida. Need soovid, need laused, mida te minuga jagasite - need liigutasid mind sõna otseses mõttes südamepõhjani. Aitäh teile!

Vastaksin siinkohal ka sellele viimasele kommentaarile - sõbraga sai tehtud eraldi laenuleping. Selle detaile ma aga siinkohal avaldama ei hakkaks - kui vaid siis nii palju, et päris tasuta see laen ei ole (sest inflatsiooni tõttu oleks 0% intressiga laen laenuandja jaoks kahjumlik), aga samas on see siiski oluliselt odavam kui meie suurpankade pakutavad väikelaenud.

Kokkuvõtteks tahaks siia lõppu siis öelda veel ka selle minu keskmisest suurema sissetuleku kohta (see oli siis samuti ühes kommentaaris välja toodud), et jah, tõepoolest annan ma endale aru, et ma ei ole tavapärane võlglane, mu võimalused on ilmselgelt suuremad kui miinimumpalga puhul. Aga see oli minu lugu, minu nüansside ja detailidega.