Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: lugu jätkub

Peale segaste tunnete käes veedetud nädalavahetust saabus kõne minu interneti ja televisiooni koduteenuste pakkujalt, kes küsis, et mis nüüd edasi saab. Mul oli läbi nende võetud järelmaks ning selleks, et nad saaksid mu vastu esitada nõuet peaksid nad üles ütlema kõik lepingud ehk mul oleks kodus kaduma läinud vajalikud teenused. Teatavasti pankrotis oleval inimesel on väga keeruline leida uut teenusepakkujat. Teenusepakkuja hakkas vaikselt suunama, et äkki ikka meie asju tasute edasi ja siis nad ei esita mu kohta ka nõuet ning teenused jätkuvad. Kuna ma olin lugenud, et mul puudub pankrotis oleva isikuna otsustusõigus taoliste asjade üle, siis otsustasin kirjutada küsimuse enda haldurist usaldusisikule. See kõne ehmatas tegelikult päris ära ja ma mõtlesin, et selline õudus nüüd alguse saabki, et varsti pole mul enam isegi internetti :)

Kirjas usaldusisikule küsisin veel mõned tekkinud küsimused ja saatsin teele. Olles lugenud ja kuulnud, et usaldusisikud/haldurid ei vasta või vastavad aeglaselt, siis andsin enda teenusepakkujale teada, et minupoolne vastus võib viibida. Suureks üllatuseks reageeris mu usaldusisik sisuliselt kohe ning pakkus välja, et me võiksime teha kohe samal päeval ühe esmase veebikohtumise arutamaks minu küsimusi. Olin sellega nõus. Issand kuidas ma närvitsesin seda kohtumist oodates. Tead seda tunnet kui süda taob kurgus? Vot see tunne oligi. Mingi seletamatu hirm sellise halvaendelise ametitäitjaga rääkimise ees. 

Kohtumine toimus ning meie vestlus kestis üle tunni aja. Ma ei tea kui õnnelik või tänulik sellises olukorras on üldse kohane olla, aga kui normaalne inimene minu usaldusisikuks sattus...teema teema haaval avas ta mulle, mis seis on ja kuidas asjad edaspidi olema hakkavad. Ta aitas mul ilusti ära lahendada teenusepakkujaga ülestõusnud küsimused, rääkis ära üldkoosoleku kogu ülesehituse samm-sammult, selgitas mis mind ootab tulevikus. Leppisime kokku, et kuniks meie vahel püsib usalduslik suhe, siis ta ei rakenda mulle arveldamise maailmas mitte ühtegi piirangut ehk ma saan teha tänaseni ülekandeid, kaardiga maksta jne. Ise kirjutan talle kuu alguses enda laekumiste kohta ja teen talle arestitava summa osas ülekande. Ta saatis mulle vajamineva Exceli, mille abil täpne kalkulatsioon toimub ja tema lihtsalt vaatab üle, kas kõik on korras.

Mulle tundus, et ta äkki isegi päriselt tundis huvi, kui ta küsis kuidas siis kõik nii ikkagi läks ja avaldas toetust, et äkki mõni võlausaldaja vastupidi ei saagi mu vastu nõuet esitada, sest olen neile intresse tasudes maksnud juba rohkem kui saadud põhisumma (Bondora) ja et ma olen noor inimene, kes peale menetluse lõppu saab alustada puhtalt lehelt.

Peale seda esimest vestlust oleme olnud suhtluses üsna tihti. Isegi enne üldkoosolekut ta veel helistas mulle, et kas ma olen valmis ja kas on mul küsimusi, millele ta saab enne vastata. Samuti helistasime, kui kohtuistung oli möödas arutamaks, mida kohtunik rääkis. Istung toimus veebis. Oma küsimustele olen saanud väga kiired vastused. Püüan olla sama kiire ja põhjalik tema küsimustele vastates.

Samuti oli üllatavalt positiivne kohtunik. Kui kohtunik palus usaldusisikul täpsustada mu võlausaldajate arvu ja kogusummat, siis korraks käis läbi, et eraisiku kohta on ikka nii palju erinevaid võlausaldajaid ja summa üsna suur, aga siis võttis ta teema kokku sõnadega, aga selleks, et sellest olukorrast välja tulla ja uuesti alustada, selleks me ju olemegi täna siia kogunenud :)

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: mis sai edasi?

Kas mäletate veel mu saatusekaaslast, kes hiljuti oma lugu siin üsnagi detailselt jagas? Igal juhul jätkaksin tema lahkel loal selle loo edasist kajastamist. Ja seda kõike tuleb nüüd täitsa mitu postitust. Nimetagem teda näiteks Robiniks, et edaspidi oleks selgem, kellest ma räägin.

Loo algus sai ju ära räägitud ning ehk on ka lihtsalt kogemuslugude pealt olukorra hindamise mõttes huvitav teada, kuidas taolised juhtumid edasi arenevad.

Tegelikult hakkas minu puhul kõik liikuma väga kiiresti peale meie viimast suhtlemist. Oktoobri alguses sai esitatud maksejõuetusavaldus, mis siis nagu sa tead esimese hooga jäeti käiguta, kuna kohtunik avaldas soovi, et varade nimekiri peaks olema täielikum kui ainult minu enda hinnangul realiseeritav vara (auto). Lisasin siis kohusetundlikult veidike kodust väiketehnikat ning muud olmeelektroonikat ja saatsin täiendatud avalduse kohtule tagasi.

Sellele järgnes tagantjärgi öeldes üks pingelisemaid perioode, sest kohtu poolt oli vaikus ligi kaks nädalat ning samal ajal olin ma jätnud tasumata esimest korda enda võlgniku karjääri jooksul arved. Ühest küljest oleks nende tasumine suures pildis olnud tõesti mõttetu, sest päris suures osas koosnesid need kogutud intressidest või pikendamistasudest ja põhivõlg nende arvelt oleks vähenenud minimaalselt. Teisest küljest ei suutnud ma seadust lugedes siiski päris lõpuni aru saada, kas ma üldse tohin peale maksejõuetusavalduse esitamist enam arveid edasi tasuda. Maksejõuetusavalduse esitasin ma iseseisvalt ilma võlanõustaja soovitusteta ja seetõttu puudus ka nii selge info.

Igaljuhul peale avalduse esitamist ma enam arveid ei tasunud võlausaldajatele ja hakkasid saabuma esimesed (küll veel väga leebe sisuga) meeldetuletused. Päris kõikidele võlausaldajatele ma vist ei saatnudki kirja, et olen esitanud maksejõuetusavalduse ja see kuu enam laekumist oodata ei ole. Ühel hetkel lihtsalt jooksis ärevus nii suureks kokku, et ma hindasin selliste kirjade kirjutamise väärtuse piisavalt madalaks lootuses, et ehk nagunii varsti pean neid teavitama sellest, et on alanud pankrotimenetlus. Seda kõike saatis püsiv hirm, et äkki ei võetagi avaldust menetlusse ja võlad lähevad lihtsalt kohtutäituri kätte ning sellega kaasneb töötasu arestimine läbi tööandja jms. Kuna mu elukaaslane oli teadlik mu seisust, siis hirm, et mu olukord tuleb avalikuks tööandjale, oli mu peamiseid hingematvalt suuri muresid. Avaliku häbi saabumise hirm on ikka väga lämmatav. 

Peale paarinädalast vaikust saabus aga kiri läbi Ametlike Teadaannete, et kell 12.00 kuulutatakse välja mu pankrot ning algab võlgadest vabastamise menetlus. Ma päriselt mitu korda pidin lugema, et oot...nüüd siis kohe nii? Et kohe pankrot ja kohe algab võlgadest vabastamise menetlus? Ja nii see oligi. Teates oli ära toodud mu pankrotihalduri ja usaldusisiku kontaktid (sama isik) ning esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aeg.  

Minu puhul rakendus siis seaduse see lõik, mis ütleb, et kui kohtunik hindab, et pankrotimenetlus lõpeb tõenäoliselt nagunii selle raugemisega, siis võib ta pankroti välja kuulutada vähemalt 10 tööpäeva möödumisel maksejõuetusavalduse esitamisest. See on minu hinnangul väga positiivne otsus, sest minu kolm aastat võlgadest vabastamise menetlust sai alata kohe, mitte peale mitut kuud kestvat pankrotimenetlust.

Siiski tähendab see seda, et kõik pankrotimenetlusega seotud toimingu tehakse läbi ikka, aga lihtsalt kohus ei kogune enam uuesti arutamaks mu võlgadest vabastamise menetluse alustamist ja aeg hakkab jooksma kohe. Ja see tähendas ühtlasi ka seda, et mitte ükski võlausaldaja ei saanud enam mind anda üles täitemenetluse alustamiseks ja peatusid ka intresside kogunemised.

Järgneb...

Erinevaid mõtisklusi siit ja sealt...

Üks kõnekas aspekt, mis eristab pikaajalist võlglast niiöelda tavarutiinis elavast inimesest, on üldine pingetaluvus ja tundlikkus oma eksimuste suhtes. Sisuliselt võib öelda, et võlglane elab iga päev suures hirmus ja ärevuses. Ühel hetkel ei julge ta enam ühtegi suuremat otsust vastu võtta, sest kardab, et sellest kujuneb järjekordne läbikukkumine, mida vaimselt juba praktiliselt võimatu taluda. Seal pole isegi vahet, mis laadi eksimustega tegu on. Kas mingid suuremad finantsotsused või kasvõi igapäevaelu või tööga seotud vead. Kui midagi sellist juhtub ja ma seda märkan ning tajun, siis on see minu jaoks üks järjekordne ebaõnnestumiste tilgake niigi juba üle ääre ajavas kannatuste karikas. Järjest keerulisem on seejuures taas püsti tõusta ja edasi pürgida. Aga ometigi (vähemalt siiani) olen ma endiselt jalgel. Mis siis, et arvatavasti 10-kordselt läbipõlenud, aga ma siiski eksisteerin ja toimetan, ma olen endiselt elus. Ning see on juba väärtus omaette.

Tsiteeriksin siinkohal üht kommentaatorit. "Ma ei tea, mis sina sellest arvad, aga üks viis otsida tuge on lihtsalt kellelegi rääkida, et mitte tunda end väljakutsega üksi. Kui tunda end millegi pärast halvasti, võib see teha ka rääkimise ja jagamise raskeks, aga murega üksinda olemine võib teha juba suure mure veel suuremaks. Aga eks ka jagamiseks oluline, et oleks keegi, keda usaldad ja kes oskab päriselt kuulata ja mitte hukka mõista." 

Minu vastus sellele oli järgnev: "Tänan nende mõtete eest. Tegelikult olen ma enda sees hakanud viimasel ajal tunnetama hoopis seda, et ma justkui nämmutan üht ja sama teemat kogu aeg. Eks ma olen ju siin blogis enamus asju lahti harutanud ja mõtestanud, et kui hakkaksin kellegagi veel neid teemasid analüüsima, siis justkui kordaksin ennast. Kuigi tegelikult saan ma aegajalt nii kirju ka erinevaid kommentaare, mis avavad jälle uusi vaatenurki. Et siin tekibki tihtipeale mõte, et kes see viitsib seda hala lõputult kuulata. Pigem vajaksingi ilmselt inimest, kes oskaks niiöelda õigeid küsimusi küsida ja mind ja mu mõtteid suunata." 

Taaskord kommentaator vastu: "Huvitav reaktsioon. Ütled, et kui kellegagi jagaksid, siis räägiksid samu asju ja sulle tundub, et oled neid teemasid juba piisavalt lahti harutanud. Kas pead silmas, et see ei oleks huvitav teisele poolele või et tahad ise kuidagi mõtetega edasi liikuda? Pidasin toena silmas mitte seda, et arutad kellegagi probleemide lahendamist, vaid et lihtsalt saad väljendada enda tundeid ja tunda, et sind mõistetakse, et oled ilma hukkamõistuta nähtud ja kuuldud. Mõnikord tekitab selline kogemus.. rahu." 

Mina: "Jah, selles mõttes on sul õigus, et kuna ma olen iseenda mõtteid meeletult palju siin aastate jooksul keerutanud (natuke ehk on siin kaasamõtlejaid olnud, aga väga suur osa katsumusi ja igasuguseid sundmõtteid on siiski minu enda sisse jäänud), et selleks, et kellegagi neid asju arutada, peaksin meeletult palju enne oma olukorda tutvustama. Ja noh, olgem ausad - kui palju neid mängusõltlase ja võlaorjade mõttemaailma mõistjaid meil ikka on. Eks seegi kõik ole siin omamoodi eelarvamus, et ma juba eos usun, et keegi mind niikuinii ei mõista ja igasuguse lisanegatiivsuse hirmus jätangi lõpuks kõik endasse. Või siis parimal juhul vormub sellest mõni postitus siia blogisse. Ning suures plaanis on lisaks kõigele muule mu hinges üks suur punane joon. Igapäevaelu isana, abikaasana ja ka oma eriala tippspetsialistina ei tohi kannatada saada. Seega, ma justkui ei saagi endale praeguses seisus lubada neid hetki, et võtta aeg maha ja kellegagi mingeid pikaajalisi vestlusi maha pidada."

Aus ja otsekohene e-mail ühelt saatusekaaslaselt

Nagu ma varemgi olen rääkinud, saan ma siiani päris palju kirju, kommentaare ja erinevaid vestlusi nii saatusekaaslastelt kui ka niisama kaasaelajatelt. Ning sel nädalal kirjutas mulle üks kaasteeline, kes mu loole kogu hingest kaasa elab, viimase postituse järel ühe mõtlemapaneva kirja... Tema lahkel loal avaldan selle siinkohal täiesti muutmata kujul. See paneb mõtlema. Võibolla olen ma tõesti oma mõtetesse nii tugevalt kinni jäänud, et ei suuda enam laiemat pilti nähagi. Loomulikult on tore saada inimeste toetavaid kirju (need tõesti aitavad mind vaimselt), aga tegelikult on ilmselgelt vaja ka selliseid kainestavaid mõtteid. Aitäh sulle, armas inimene, kes sa selle kirja mulle kirjutasid.

Tere

ikka täpselt ei saa aru, miks sa arvad, et sul on kaks võimalust ainult

a) ise üksi sellest läbi närida

b) aegajalt abi küsida

kusjuures minu meelest pole see isegi kaks võimalust. Ikka üks ja seesama asi. Sa sahmid üksi ja aegajalt laenad paar sajalist. 

Sa näed end kui üksikut hunti, üksikmängijat. Aga äkki on võimalik, et sa lihtsalt pole tiimi kokku kutsunud? Ei näe kedagi, kes võiks liituda. Kardad äraütlemist? Muidugi. Ma ei tea, kas sina, aga mina olen küll olnud palliplatsil see, kelle võistkonda keegi tulla ei taha. No ja siis, mis, elu lõpuni klammerdun sellesse seisundisse? Eeldan, et kunagi keegi ei taha minuga mängida ja ei hooli? No ei ole ju nii. 

Vaatame korraks minevikku. Viimane aasta on sul kahjuks läinud raskemalt. Suurt paranemist pole. Vaimne surve lõhub sind eriti.  

Toimetades kogu aeg sama moodi on ka asjatu loota erinevat tulemust. 

Mul oli suguvõsas terve kari psühholooge. Üks tõde, mida korrutati ja millesse usun, on see: tõeliselt intelligentse inimese tunnus on see, et ta absoluutselt igas täiesti kindlana näivas olukorras küsib endalt - aga äkki on olemas veel üks, vastupidine võimalus?

Kas on võimalik sul vaadata oma olukorda hoopis nii, nagu sa vaidleksid endaga? Nagu väitlusringis. Kõigepealt väitled, et sul on ainult need kaks võimalust. Ja siis väitled, et ei, sul on veel see-see ja see võimalus, kuigi sa neid eitad. Sest...mis iganes. Hirm. 

Tõenäoliselt avaneb sinu enda jaoks sinu enda seest kolmas, neljas ja viies võimalus.

Sry taskufilosoofia eest, aga mis mul, sõltlasel, muud teha on. Mõelda sõltlaste peale. Valede peale...ka nende valede peale, mida me ise endale räägime. Nende soode peale, kus me ringiratast tammume, söandamata teha sammu kõrvale. 

Lapsepõlveradadelt eneseväärikust otsimas...

Üks asi, mis pikaajalise krediidivõlglase elus ja sisemuses tugevalt proovile pannakse, on eneseväärikus. Mina olen selles osas viimaste aastatega päris palju muutunud. Varasemalt (ehk siis enne rahaliste raskuste algust) ei kujutanud ma end ette olukorrast, kus ma pean oma ego alla neelama ja oma muredest üldse kellelegi rääkimagi. Ning seejuures ka abi paluma. See protsess on mu olemusele olnud väga raskeks katsumuseks. Eks ma mõistan, et ega see teema ilmselt kõiki ei kõneta ja ilmselt on mu lugejate seas omajagu ka neid, kelle jaoks igasugune abi küsimine ja ka abi pakkumine on elu tavapärane osa. Minuga see paraku nii ei ole. Pole kunagi olnud.

Ma läbisin hiljuti ühe vaimse tervisega seotud koolituse, mis koosnes neljast seansist (kuni 1,5-tunnised Zoomi videokõned). Seal püüdsime me muuhulgas jõuda ka minu praeguse olemuse juurpõhjusteni. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun? Miks hoian ma enamasti oma emotsioonid enda teada, miks igasugused abistamisega seotud teemad minu jaoks nii keerulised on? Miks ma üldse selliselt sõltuvuste küüsi langesin? Kuidas võidelda oma ärevusega? Mida ma üldse saaksin ette võtta, et oma energiaväli ja üldine olemus tagasi tasakaalu saada? Sinna juurde igasuguseid harjutusi, millega oma mõtteid õigesse suunda lükata ning millega oma ärevust tekitavaid sundmõtteid maha suruda.

Üsna kiiresti jõudsime me nende seansside käigus lapsepõlveni. Ja see on ülimalt loogiline. See on just see aeg, mil me inimestena kujuneme. Ning meid kujundavad meie lähedased, meie vanemad, meie õed-vennad, parimad sõbrad. Mina kasvasin üles üsna tüüpilises nõukaaegses peres tavalises äärelinna magalarajoonis. Kuna meid oli peres päris palju, siis ega sellist vanematepoolset hoolt või suunamist meil väga palju ei olnud. Eks aeg oli selline, kus kõik tegid muudkui tööd ja emotsioonid, soojus ja tunded olid pigem tagaplaanil. Teatud mõttes tuleb tõdeda, et ma pole kunagi tundnud mingit erilist perepoolset toetust või hoolimist. Kuna koolis läks mul enamvähem hästi (neljad-viied, vahest harva eksis sinna mõni kolm ka), lisaks käisin ma ka tublisti trennis (selle organiseerisin ma ka endale ise, 8-aastaselt), siis eks ma justkui olingi selline laps, kellele erilist tähelepanu ei pea ju pöörama - sain ju vähemalt väliselt kenasti oma eluga hakkama. Aga sinna see koer maetud ongi - ma pusisin kogu lapsepõlve ja teismeliseea omaette ja saingi hästi hakkama. Lõpuks viisin ma oma lati teiste silmis nii kõrgele, et isegi mu ülikooli lõpudiplom ei pälvinud erilist tähelepanu. Mu lõpetamisele tulid vaid mu vanemad (ja mulle tundus, et nemadki pigem kohustusest).

Eks omaette märk on ju seegi, et tänasel päeval ei ole mul mitte ühtegi tõelist sõpra, kes oleks pärit sellest ajast, kui ma veel laps olin. Eks tuttavaid ja igasuguseid kooli/klassi/trennikaaslasi ikka mu Facebooki sõbralistis on, aga nemadki on seal justkui selle pärast, et noh, tuttav nimi ju ikkagi. Kuigi mu keskkooli lõpetamisest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat, siis olen ka selle aja jooksul vaid ühel korral klassikokkutulekul käinud. Koolikokkutulekutele pole seejuures mitte kordagi läinud. Sest tegelikult ma ei tunne neid inimesi, mul puudub vähimgi side nendega. Ja sellist tänapäevast small talki ma lihtsalt ei oska ega ka soovi rääkida. Eks mul oleks hingel ju päris palju, millest jutustada, aga olgem ausad - need ei ole ju õiged kohad ega pole ka selleks õige aeg. Kui ma vaatan oma Facebooki sõbralisti, siis reaalselt on seal ainult 2-3 inimest, kellele ma oleksin üldse valmis oma viimaste aastate muredest rääkima (ja eks ma tegelikult ju neile olengi oma katsumusi avanud).

Kui teile tundub, et see jutt kisub siin jube masendavaks ära ja varsti hakkan enesetappu planeerima, siis ei, kaugelt sellest. Mul on siin elus siiski veel omajagu teha ja ka vähemalt üks inimene, kes mind väga vajab. Seega, mina kavatsen veel päris pikalt elada, et näha oma lapse kooliteed ja olla tema jaoks olemas. Nüüd jõuame taas aga selle eneseväärikuse küsimuse juurde. Nii palju olen ma tänaseks oma seisu selgeks mõelnud, et suures plaanis ongi mul kaks võimalust. Kas nui neljaks omade jõududega hakkama saada, kasvõi pankrotti minna ning selle juures säilitades usu enda väärikusse ja tõekspidamistesse. Või siis neelan ikkagi aegajalt oma uhkuse alla ja palun ka abi. Kuigi tean, et see sada või kakssada eurot on sisuliselt lihtsalt üks järjekordne päästerõngas, et järgmise kuuni vastu pidada. Ja siis jälle järgmise kuuni. Ja nii edasi. Loomulikult ei ole ma nende valikuvariantidega rahul, aga mis parata. Selliseks ma oma elu praegu elanud olen ja kuidagi on vaja selle kõigega ikkagi toime tulla. Lõputult ei saa ma ju teiste inimeste kannatlikkust minu suhtes proovile panna.

Vaimselt teeb selle olukorra keeruliseks ka see, et tegelikult oli mul aasta tagasi parem seis kui praegu. Selle koorma pikaajalisus on just see, mis siin lõpuks tahab maha murda. Aga ma ei murdu.

Eks ikka ja jälle tekib muidugi inimestel küsimus, et miks ma näiteks oma vanematele pole oma probleemist rääkinud. Miks ma neilt pole abi palunud? Eks nüüd võin sellel teemal veidi avatumalt rääkida ka, kuna olen siin eelnevalt veidi seda tausta avanud (lapsepõlve kirjeldust siis ennekõike). Mul ei ole kunagi ei ema ega isa osas sellist head, usalduslikku suhet olnud. Kuid vaatamata sellele, teatud piirini olen ma oma emale siiski ära rääkinud, milline mu olukord praegu on (kuigi jah, nagu ikka - kui keegi sulle oma muret räägib, siis võid kindel olla, et vähemalt algne versioon on vaid jäämäe veepealne osa ning enamus probleemi tõsidusest jääb rääkimata). Paraku oli aga tema reaktsioon üsna kiire ja konkreetne - tema mind ei aita. Ja nii see jutt lõppeski. Isa ei tea mu seisudest mitte midagi (vahemärkusena siis see, et mu ema ja isa lahutasid mõned aastad tagasi ja tänaseks enam omavahel ei suhtle üldse). Selline lugu siis minu ja minu vanemate omavahelisest läbisaamisest. Eks ma suhtlen nende mõlemaga aegajalt ikka, aga see kõik on selliste üsna tugevate reservatsioonidega. Viisakalt, sõbralikult, aga mingit meeletut soojust või sügavust seal ei ole. Olen isegi mõelnud, et küllap ma justkui ei oskagi enda algatusel mingeid väga südamlikke suhteid luua. Kuigi hinges ju tahan ja vajan neid. Ja mis kõige tähtsam - ma tahan olla oma pojale parem lapsevanem kui minu vanemad mulle olid. Ma loodan, et suudan seda. Mis siis, et hingeliselt, rahaliselt, vaimselt olen ju katki.