Kui palju tõde suudab inimene korraga kanda?

Meil kõigil on olnud hetki, mil elu kisub keerulisemaks, kui tahaks endalegi tunnistada. Minul oli. Ja päris kaua. Ja siis see kõik kuhjus. Nagu lumepall, aga mitte see ilus jõulude lumepall.

See, mis tuleb mäest alla ja matab su vaikselt enda alla.

Kõige veidram osa? Mingil hetkel hakkasin ma teistele oma olukorrast natuke… ilusamini rääkima. Ja vahel isegi endale. Mitte sellepärast, et mul oleks mingi soov olnud teisi petta. Lihtsalt kogu tõde tundus ühel hetkel liiga raske.

Sa ei taha ju igal pool kõndida ringi sildiga "jah, ma olen oma eluga sassi läinud." Nii räägidki veidi leebemalt. "On keeruline, aga saan hakkama." Jah, muidugi saan. Aga tegelikult ei saanud.

Pikka aega arvasin, et kui rääkida, siis tuleb kõik välja laduda. Kõik summad, kõik kuupäevad, kõik rumalad otsused. Nagu pihil – paned kõik lauale ja siis oled puhas. Aga tegelikult on aususel kaks täiesti eri nägu: tõene ja täielik.

Ma ei ole kunagi tahtnud valetada. Mu jutt siin blogis on alati olnud tõene. Aga see pole kunagi olnud täielik — ja see pole pidanudki olema.

Ma võin seda nüüd ausalt öelda: võlad tekitavad häbi. Pole mõtet sõnu ilustada. Häbi on see tunne, mis istub su kuklas ja sosistab: "Kui teised näeksid neid päris numbreid, siis nad mõtleksid sinust palju halvemini." Nii juhtuski, et ma ei suutnud mitu aastat ühtegi numbripostitust enam teha. Mis siis, et ometigi ma teadsin, et lugejad tahavad neid näha ja need toovad alati kõige rohkem klikke.

Ja nii ma hakkasingi natuke leebemalt ja positiivsemalt rääkima. Endale, teistele. Nagu väike filter, mis laseb tõel välja tulla ainult sellisel vastuvõetaval kujul. Aga häbil on üks väga halb omadus: kui seda liiga kaua kanda, siis hakkab ta sind isoleerima. Sa hoiad vaikust, sest kardad hinnanguid. Ja mida vaiksem oled, seda suuremaks kasvab tunne, et oled üksi.

On veel midagi, millest ma pole varem rääkinud. Kui olukord läheb tõesti raskeks – nii raskeks, et sa ei näe isegi kuu lõppu – teeb aju midagi kummalist. Ta hakkab sind kaitsma optimismiga, mida tegelikult kuskilt võtta pole. Natuke enesepettust. Natuke suhtumist, et "küll kuidagi laheneb." See on nagu psühholoogiline valuvaigisti. Ta aitab sul natuke edasi elada, natuke hingata. Aga valuvaigisti ei ravi murdunud vaimu. Ja optimism ei maksa arveid. Ühel hetkel lõpeb see kõik väga reaalse kohaga: päriseluliste kohtumenetlustega, postkasti saabuvate hoiatuskirjadega, e-kirjadega, mida sa enam ei taha avada ja muidugi kõnedega, millele sa juba ammu ei vasta (mu telefon on täis blokeeritud numbreid).

See on hetk, kus ei ole enam midagi ilustada. Aga just selle hetke juurde tuleb kuidagi kohale jõuda. Mina jõudsin. Mitte täna, vaid juba ligikaudu aasta tagasi. Siis, kui need reaalsuse koputused kohale hakkasid jõudma. Alles siis hakkasin ma sihipäraselt tegutsema ja lõpetasin igasuguse ilustamise. Esialgu küll ainult enda jaoks.

See, et sa oled eksinud – või et su rahaline olukord on sassis – ei tähenda, et sa oleksid kehvem või rumalam. See tähendab ainult üht - sa oled inimene, kes üritab hakkama saada olukorras, milleks keegi meist ei ole tegelikult valmis. Ma jagan seda kõike, sest nii kaua kui ma vaikisin, tundsin ma ainult pingeid ja üksindust. Nüüd, kui ma räägin – päriselt ja õiges mahus – on tunne, et midagi minu sees liigub. See liigub, aeglaselt, aga ikkagi liigub. Nagu oleks järjekordne karm talv üle elatud ja nüüd on tunda juba kevade lõhna.

Unistus oma raamatust

Kui ma kunagi ammu (tänaseks juba üle 5 aasta tagasi) seda blogi pidama hakkasin, siis üsna kiiresti jõudis minuni arusaam, et huvi selle blogi temaatika vastu on suurem, kui oleksin eales arvanud. Tol hetkel ei olnud mul muidugi veel mingitki aimu, kuhu see teekond mind üldse viia võiks. Aga peagi täitis mu südame unistus, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Kui olin ca. kaks kuud seda blogi pidanud ja omajagu postitusi valmis treinud (tol ajal oli see produktiivsus täiesti jabur - sisuliselt iga päev kirjutasin midagi), siis julgesin isegi selle unistuse avalikult välja öelda - siin. Aga ilmselgelt oli see soov ja unistus enneaegne ja blogi lugejad tõid mu vägagi kiiresti maa peale tagasi. Mõned avalikud kommentaarid ka siia.

Aga tänaseks päevaks on seda sisu vist juba liigagi palju ja ega siit kogu selle materjali sujuvaks lugemiseks kokku sobitamine on kindlasti hoomamatult massiivne töö. Aga kuskilt tuleb ikkagi peale hakata, eks ole. Igal juhul on mul kondikava valmis. Siia tuleks vaid nüüd liha ja muu mass juurde tekitada ja olekski valmis! Kas keegi sooviks appi tulla? Kas mu lugejate seas on inimesi, kes raamatute ja käsikirjadega kokku puutunud?

Kas hasartmängur ja võlglane on automaatselt halb inimene?

Kas inimene, kes on langenud hasartmängude küüsi või jäänud võlgadesse, on iseenesest halb või rumal? Seda küsimust esitatakse sageli vaikides — eelarvamuste, häbi ja ühiskondlike siltide kaudu. Vastus ei ole aga mustvalge, sest inimese teod ei ole alati tema iseloomu üksühene väljendus. Väga sagedasti juhivad sellist inimest jõud, mis ei ole pahatahtlikud, vaid inimlikud: impulsiivsus, kärsitus, stressitaluvuse puudujäägid, lapsepõlve mustrid, vajadus kontrolli või põgenemise järele.

Impulsiivne inimene ei tee ilmtingimata neid "halbu" otsuseid tahtlikult. Impulss käivitub enne, kui ratsionaalne mõtlemine jõuab üldse mingitki reaktsiooni pidurdada. Paljud hasartmängusõltlased kirjeldavad tunnet, nagu nad oleks hetkeks läinud autopiloodile — mitte sellepärast, et nad tahaks oma raha ära anda või kedagi alt vedada, vaid sest aju januneb kiire dopamiinilaksu järele. Kas see teeb inimesest halva? Ei. See teeb ta haavatavaks. Keegi ei pea ju halvaks inimest, kellel on kiire südametöö või kes higistab kergesti — ometi on impulsiivsus ja kärsitus samasugused bioloogilised omadused. Need kujundavad käitumist, aga ei defineeri inimese väärtust.

Rahalised võlad ei teki selliste inimeste puhul mitte luksusejanust, vaid püüdest täita mingit tühimikku. Kärsitus võib tulla lapsepõlvest: vajadusest, et "kõik oleks olemas kohe, sest muidu kaob ära". Kui inimene on harjunud, et ebamugavus on ohtlik või et vajadused ei saa rahuldatud, loob aju mustri: tee midagi kohe, et see ebamugavus kaoks. Sealt tekivad kiirlaenud, tormakad otsused, lootus, et "seekord läheb hästi". Need ei ole halva inimese valikud — need on inimese valikud, kes pole veel õppinud kogu selle pinge sees viibima.

Võlg on ühiskonnas stigmatiseeritud, justkui oleks see märk moraalsest läbikukkumisest. Tegelikult on võlg lihtsalt sümptom. Sümptom sellest, et inimene on teinud otsuseid liiga kiiresti, liiga suure lootusega või liiga vähese teadmisega. Võlg ei kirjelda inimese empaatiat, tema väärtusi, tema võimet armastada või toetada teisi. Võlgades inimene ei ole halb — ta on inimene, kes on sattunud olukorda, kus ressursse (emotsionaalseid, rahalisi, psühholoogilisi) oli vähem kui vajadusi.

Miks siis ühiskond kipub selliseid inimesi sildistama? Sest nii on lihtsam. Sest lihtsam on ju mõelda: "Ta on ise süüdi." Kui otsustada oma hinnangutes, et keegi on lihtsalt "halb", siis ei pea ka mõistma selle inimese lugu ega tunnistama, et sama võiks juhtuda ka teistega. Sildistamine loob mugava distantsi. Aga reaalsus on, et sõltuvused on haigused, mitte iseloomuhälbed. Selle põhjus ei ole kurjus, vaid mehhanism, mis lihtsalt liigub vales suunas.

Hea ja halb ei ole staatilised sildid, vaid hetkeseisud. Hasartmängur võib olla suure südamega, töökas, tark, hooliv — lihtsalt ta peab võitlust oma sisemiste jõududega, mis mõnikord võidavad. Võlglane võib olla aus, vastutustundlik, pühendunud — lihtsalt, ta on teatud hetkel teinud valiku, millel on pikk vari. Ja mis kõige olulisem: inimene, kes üritab välja tulla sõltuvusest ja võlgadest, on juba teel paremuse poole. See on julguse, mitte halvakspanu vääriv märk.

Abiandja vaade: kui headusest üksi ei piisa

Ma olen enamasti oma postitusi kirjutanud iseenda vaatenurgast. Minust kui võlglasest, minust kui inimesest, kes on vajanud abi. Aga täna tahaksin ma mõtiskleda oma loo teisest poolest. Ehk siis inimestest, kes on mulle nende aastate jooksul toeks olnud, nii vaimselt kui ka rahaliselt. Kuidas nemad mind ja minu olukorda on näinud. Loomulikult ei kandideeri see mitte kuidagi mingile absoluutsele tõele, aga ma usun, et äratundmist leiavad siit mitmed mu lugejad. Mina saan siin vaid öelda seda, et ma olen kogu südamest tänulik teile kõigile. Ilma teieta oleksin ma ilmselt juba ammu murdunud. 

Abiandmine algab harva kalkulatsioonist. Enamasti algab see usaldusest, kaastundest ja lootusest. Kui keegi tuleb abi paluma – eriti sõber või lähedane –, siis esmane impulss on aidata, vahel isegi rohkem, kui mõistus lubaks. Usutakse juttu "viimasest korrast", "ajutisest raskusest" ja "kohe-kohe paranevast olukorrast". Abiandja näeb inimest, mitte ainult probleemi, ja annab koos rahaga ka usu, et see abi aitab teisel jalad alla saada.

Alguses see sageli nii ongi. Abi aitab kustutada kõige suurema tulekahju, annab hingamisruumi ja loob tunde, et nüüd saab hakata päriselt edasi liikuma. Kuid abiandja vaatepunktist hakkab ajapikku joonistuma ka teine pilt. Kui hoolimata abist korduvad samad mustrid, samad kiirustavad otsused ja samad rahalised augud, tekib vaikselt väsimus. Mitte pahatahtlikkus, vaid pettumus. Küsimus ei ole enam rahas, vaid vastutuses.

Abi saamine ei ole kunagi neutraalne tehing. See toob endaga kaasa kohustuse. Abiandja ootab – vahel isegi sõnades välja ütlemata – et abi saaja pingutaks, õpiks ja muudaks oma käitumist. Kui abi muutub millekski, millele saab loota ka siis, kui otsused jäävad samaks, tekib ohtlik nihe: abi ei aita enam edasi, vaid hoiab paigal.

Eriti valus on abiandjal näha, kui tema pingutus nullitakse otsustega, mis on vastuolus lubaduste ja kokkulepetega. Kui abi, mis pidi looma stabiilsust, kaob ludinal uutesse laenudesse või vanadesse harjumustesse, tekib küsimus: kas ma toetan inimest või toidan tema sõltuvust? Sellisel hetkel ei tunne abiandja end enam aitajana, vaid vahemehena, kes kannab raha edasi järgmisse auku.

Abisaaja jaoks on suurim oht muutuda abist sõltuvaks. Kui teadmine, et "keegi aitab nagunii" hakkab alateadlikult mõjutama otsuseid, kaob vajadus päriselt vastutada. Kuid abi ei peaks kunagi võtma ära inimese enda pingutust. Vastupidi – hea abi peaks suurendama iseseisvust, mitte vähendama seda. Abiandja ei saa ega tohi olla eluaegne päästerõngas.

Iga kord, kui keegi aitab, paneb ta lauale ka oma usalduse. See ei ole lõputu ressurss. Kui abiandja näeb, et hoolimata toetusest ei kaasne muutust ega õppimist, kulub usaldus kiiremini kui raha. Ja kui usaldus kaob, kaob ka abi. Mitte seepärast, et süda oleks kivinenud, vaid seepärast, et piirid on ületatud.

Aastaid kedagi "kraest kinni hoida" ja vee peal hoida tähendab sageli seda, et abiandja ise hakkab vaikselt uppuma – väsimusse, süütundesse või kibestumisse. Tõeline abi ei ole pidev päästmine, vaid vastutuse järkjärguline tagasiandmine. Mõnikord on kõige hoolivam tegu samm tagasi astuda, isegi kui see on mõlemale poolele valus.

Abiandja vaatenurgast ei ole suurim hirm raha kaotus. Suurim hirm on see, et abi ei muutu kasvuks. Ja kui abi ei too muutust, saavad ka kõige tugevamad ja heldemad aitajad otsa. Abi on võimalus – aga vastutus selle võimaluse kasutamise eest jääb alati abi saajale.

Ma ei ole alati olnud selle abi vääriline, mida te mulle olete andnud. Ma olen teinud meeletult palju vigu. Aga tänaseks olen ma olukorras, kus ma lõpuks ometi mõistan, et edasi pean ma ise tugev olema. Ma ei tohi enam mitte kuskil libastuda, ma teen kõik endast sõltuva, et siit platoolt leida ise see teekond mäkke. Ma võtan vastutuse.

Miks on rahalistes raskustes abi küsimine nii ränk teekond?

Rahaliste raskuste keskel on tihti kõige raskem just see, mida väljastpoolt näha pole: häbi, hirm ja sisemine võitlus, mis muutub mõnikord isegi suuremaks koormaks kui tegelik rahapuudus ise.

Hädaolukorras abi küsimine peaks loogiliselt olema lihtne: kui kukud, sirutad käe ja lased end püsti aidata. Aga rahaliste raskuste puhul muutub see sirutatud käsi justkui tunnistuseks, et "ma ei saanud hakkama".

Ja see mõte on kole valus. Raha on ühiskonnas sidunud end väärtusega — mitte ainult ostujõuga, vaid enesetunde, eneseväärikuse, vastutustunde ja edukusega. Kui hoiad peos mõranevat rahakotti, tundub, et koos sellega puruneb midagi sinust endast. Ja seetõttu tundub abi küsimine justkui katkise koha paljastamine.

Rahal on ebameeldiv omadus suhteid pingestada. Raha ümber tekivad ootused, arusaamatused ja vahel ka solvumine. Kuid enne kui päriselt abi küsida jõuad, loob mõistus juba hulga tumedaid stsenaariume, mis teevad julgustüki peaaegu võimatuks. See kõik tekitab paratamatult küsimuse: "Kas elada häbis, otsida lahendusi, küsida abi või surra ilma proovimata?" See on karm küsimus, milleni jõutakse tavaliselt siis, kui inimese sees on toimunud väga pikk kulumine — mitte ühe kuu, vaid paljude kuude või aastate jooksul. Kui tunned, et sul on valida justkui ainult kolm teeotsa, siis on tavaliselt tõde hoopis sügavam: sa oled juba kandnud liiga kaua, liiga palju, liiga üksinda.

Lahenduste otsimine ja abi küsimiseni jõudmine tähendab võitlust, mis võib tunduda nagu lumes müttamine – iga samm väsitab järjest rohkem. Ja "ilma proovimata" alla andmine pole tegelikult valik, vaid märk sellest, et inimene on jõudnud väga ohtlikult madalasse punkti. Nendes hetkedes on kõige olulisem meeles pidada: kõige raskem ei ole tegelikult raha puudumine, vaid tunne, et sa oled üksinda ja ummikus. Jah, sa oled küll ju siiani suutnud kuidagi vee peal püsida, sa oled korduvalt suutnud kustutada erinevaid tulekahjusid täiesti viimasel hetkel. Aga see kõik tundub kuidagi nii juhuslik, sinus puudub see kindlus, et need pääsemised olid välja teenitud. Ning see kõik lisab seda ebakindlust iga uue takistuse või tõrke ees.

Aga tegelikkuses - abi küsimine ei ole enda alandamine, vaid see on usalduse väljendus. Kui inimene julgeb öelda: "Mul on raske, kas sa saad mind aidata?", siis see pole nõrkus. See on: julgus olla aus, avatus tunnistada oma piire, lootus, et teiste inimeste headus pole illusioon, valmisolek proovida veel kord, kuigi kõik tundub liiga raske. Ühe vaimse tervise terapeudi (tervitused sulle, Reelika!) mõtteid parafraseerides - mõtle hetkeks: kui sinu lähedasel oleks sama raske, kas sa tahaks, et ta räägiks? Enamik meist vastaks "jah, muidugi!". Miks me siis endale seda sama lahkust ei paku?

Miks see kõik siis ikkagi nii raske on? Sest abi küsimine rebib lahti kõik need kihid, mida me endale oleme aastate jooksul ehitanud: iseseisvus, tugevus, kontroll, näiline "korras elu". Abi küsimine tähendab hetkeks kõigest sellest loobumist — ja see nõuab meeletut julgust. Aga vahel on just see julgus otsus elu kasuks. Mitte niivõrd dramaatilises, vaid väga inimlikus, väga reaalses mõttes. Kui seisad tänaseks selle kuristiku serval, kus kõike tundub liiga palju, siis võib abi küsimine olla esimene samm tagasi valguse suunas — isegi kui see samm tundub värisev, pisarane ja ebakindel.