Olen vaimselt küll üsna läbi, aga otsin oma olemuse uusi sügavusi

Ma olen väsinud, vaimselt väsinud ning tegelikult on see kuidagi nii tugevalt mul hinges sees, et see on hakanud ka füüsiliselt mind väsitama. Kuigi mul oli siin hiljuti pikem puhkus, siis tegelikult olen ma hetkel oluliselt väsinum kui puhkuse alguses. Võib vist üsna julgelt öelda, et ma olen vaimselt omadega täiesti läbi, võibolla isegi läbi põlemise äärel (ma lihtsalt ei oska seda ise diagnoosida). Eks ma muidugi olen siin püüdnud enda sisse piiluda ja aru saada, milles ometigi asi ja ilmselt olen mingid loogilised põhjused enda jaoks leidnud ka.

Üheks suurimaks murelapseks on kahtlemata kogu selle paranemisprotsessi pikkus. Et ma muudkui teenin raha, maksan neid rõvedaid võlgasid ja no ikka ei paista kuskilt seda lõppu. Eks ma muidugi vahepeal analüüsin neid Exceli tabeleid ja püüan sealt igasuguseid päikesekiiri leida, aga suures plaanis olen ma aja jooksul olnud ilmselgelt optimistlikum kui päriselu seda kõike reaalsuseks on maalinud. Igasugused Euriborid ja suured inflatsiooninumbrid olid tegelikult ju mu arvestustest välja jäänud ja selle tõttu siis võtavadki asjad kauem aega, kui ma oleks lootnud. Ning see omakorda tekitab seda ängi, kurbust ja teatud mõttes ka jõuetust, masendust. Muidugi võikski siin halama jääda, aga no mis kasu sellest lõppude lõpuks siis üldse oleks - elu tahab elamist.

Nüüd aga räägiks siis sellest, mis vahepeal muidu ka juhtunud on ja mis üleüldises mõttes lähiajal plaanis. Elu on mulle järjekordselt õpetanud, et ei tasu anda välja lubadusi, mis ei sõltu otseselt minu tegevusest. Suure suuga olen siin välja lubanud igasugused Levila lood ja ühe ülikooli lõputöö ülevaatuse, aga paraku on mõlemas teemas hetkel täielik vaikus. Olen küll ääriveeri proovinud uut infot saada, aga kahjuks näiteks viimasena mainitud tugeng (tänaseks päevaks vist enam ei ole tudeng) ei vasta isegi enam mu kirjadele. Seega, pean nentima, et jah, olin siin aasta alguses suures elevuses ja lootsin parimat, aga kokkuvõttes tuleb end vaos hoida ja mitte kaagutada enne, kui munad munetud. Loomulikult ma siin kedagi süüdistama ei hakka, ju siis on kiired ajad ja teistsugused prioriteedid. Eks näis, kas ja millal neist asjadest päriselt ka asja saab. Ise ma rohkem torkima ei hakka.

Üks huvitav uudis tuli siin suve alguses, jaanipäeva paiku - täitsa tasuta loetav siit. Kui see asi tõesti toimima saab, siis peaksid võlglased ikka päris tugevalt oma stressi vähemaks saama. Ning kui siia juurde lisada ka endiselt plaanis olev positiivne krediidiregister, siis võiks ajapikku meie laenuturg ju päris mõistlikuks muutuda. Aga noh, nagu eelmisegi lõiguga, siis siingi sama teema - nii kaua kuniks pole reaalselt asjad kuskile Riigikogu lugemisele jõudnud, siis ei ole veel lõplikku põhjust lakke hüpata ka.

Mul on siin seoses oma blogiga tegelikult väiksed plaanid. Kuna mu enda lugu on suures osas räägitud ja käib vaikne tiksumine, siis pigem otsin ma juba sügavamaid teemasid. Ning hetkel ongi mul planeerimisel, kokkuleppimisel teatavad jutuajamised ja vestlused inimestega, kes minust veelgi tugevamalt (hasart)mängumaailmas sees. Tahan sobrada oma hingemaailmas ning asjatundjate abiga jõuda selleni, miks mina olen nii tugevalt negatiivse saldoga hasartmängur, kuigi mõistusega võttes mõistan ma ju ometigi nii numbreid, tõenäosusteooriat kui ka üleüldist mängude loogikat. Seekord julgen natuke tugevamalt ka lubadusi anda, sest sedapuhku olen mina see, kes infot kokku kogub, küsimusi küsib ja siis on juba puhtalt minu enda aktiivsuse taga, kas sellest ka mingi asjalik postitus valmib. Ise olen üsna lootusrikas ja taaskord ka elevil. Olgem ausad, ka meie väikses riigikeses on inimesi, kes suudavad igasuguseid mänge võita ja neis rahaliselt edukad olla. Püüan mõned neist üles otsida ja nendega juttu rääkida. Nagu öeldakse - mängida oskavad paljud, võita aga vaid vähesed. Siinkohal üks väike üleskutse ka - kui sa ise oled inimene või tead kedagi, kes suudab kasiinomängudes või spordiennustuses järjepidevalt edukas olla, siis võta aga julgelt ühendust, suhtleme. Anonüümsus ja muud jutud on tagatud, kui vähegi soovi on. Pikas plaanis tahaksin ma aru saada, mida teevad võitvad mängijad teistmoodi kui mina.

Käib kah!

Pärast mõningast eemalolekut olen ma taas tagasi. Ma võtsin kohe täiega aja maha. Ei vaadanud ma mingeid uudiseid, ei surfanud ka väga kuskil sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt nautisin Eestimaa kevadet. Lõpuks kujunes sellest kõigest väga mõnus pea 10-päevane vaimne akude laadimine. Selle aja jooksul sai päris palju ka ringi sõidetud - Tallinn, Pärnu, Peipsi rannik, Võru, Tartu, Viljandi. Lisaks sellele olen ma taaskord end taas käsile võtnud ka kaalujälgimise ja üleüldise tervislikuma eluviisi suunas liikumise osas.

Mäletatavasti üritasin ma siin veidi üle aasta tagasi taaskord ühe ekstreemsema dieediprogrammi abil paremasse vormi ajada. Ning lühiajaliselt see toimiski, kilod kadusid nii mis mühiseb. Aga sama kiiresti tulid need tagasi ka. Kokkuvõttes ei midagi üllatavat, kui mitte jätta mainimata seda, et segaseks jääb, miks ma küll taaskord uskusin, et seekord läheb selles osas paremini. Millal ma küll lõplikult õpin, et tegelikult on elus ikka vägagi kehtiv lause, et mis kergelt tulnud (antud juhul siis kaalulangus), see ka üsna tihti kergelt läinud.

Aga seekord üritan ma sellele kõigele läheneda hoopis teistmoodi. Teatud mõttes on see kõik vägagi võrreldav kogu selle võladraamaga. Kõige tähtsam tõdemus siin ongi see, et kiireid lahendusi ei ole. Tähtis on liikuda rahulikult, mõistlikus tempos oma eesmärkide suunas. Juba märtsi alguses panin ma enda jaoks paika väga pikaajalise plaani - ma lihtsalt hakkan käima. Kilomeetrite kaupa, iga päev, sõltumata ilmast (ainsaks takistuseks ehk totaalne paduvihm, sest tund aega kuskil voolava vee käes liguneda ei tundu väga tore). Ma isegi ei unista hetkel sellest, et see kõndimine võiks millalgi ka jooksmiseks muutuda, alustuseks tahan ma lihtsalt 10-15kg alla saada, tekitada endas mõnusa liikumisharjumise ja küll siis keha ise annab millalgi mõista, kas tuleb kõne alla ka sörkimine. Esialgu piirdun järjest kiiremaks muutuva kõnniga. Märtsi alguses oli mul tempoks rahulik 5,8km/h ja distantsiks seal 3-4km korraga, siis nüüdseks olen jõudnud juba 6,2km/h peale ja vahemaa juba 10km kanti, puhkepäevadel isegi veidi rohkem. Eks siin lõpuks seabki see aeg just oma piirid. Sest üle 2h päevas lihtsalt ei ole väga võimalik selleks näpistada, muu elu tahab ka siiski elamist, eks ole. Igal juhul olen ma praegu täiega tahtmist täis ja selle paari kuuga on sellest kõigest saanud minu jaoks juba omamoodi uus sõltuvus. Muudkui aga avastan kodukandi erinevaid kergliiklusteid ja igasuguseid tervise- ja matkaradasid. Enamasti panen juba toast välja astudes marsruudi vähemalt oma peas paika ja hakkan aga minema. Kusjuures selles mõttes on keha vist siiani veidi veel šokis sellest kõigest, et jalad on endiselt igal õhtul ja isegi järgmisel hommikul veidi kanged. Aga see ei takista järgmisel päeval siis uuesti välja minemast. Tuhh on sees ja mulle see asi meeldib. Kahe kuu jooksul on vahele jäänud päevi vast 3-4 kokku olnud. Sügisel ostetud nutikell annab muidugi sellele kõige oma lisavõlu juurde, kõik need graafikud ja arengukõverad on puhas minu teema.

Vahepeal sain siis veel igasuguseid toredaid kauaoodatud uudiseid teada. Esiteks siis aastaboonus, mis osutus veidi isegi loodetust suuremaks. Enamuse sellest rahast kandsin erinevate laenukohustuste katteks ja kiirenduseks, aga omajagu raha jätsin ka endale nii meelerahufondi kui ka veidi enda poputamiseks. Usun, et olin selle ära teeninud. Lisaks sain teada ka uue palganumbri, mis suures plaanis vastas mu ootustele. Eks alati oleks tore veelgi rohkem saada, aga selline peaaegu 10% lisa on ju alati tore.

Ahjaa, olen endast avastanud ühe omaduse, mille üle julgen täitsa uhke olla. Minuealised ja ilmselt ka veidi vanemad inimesed ehk mäletavad sellist Vene multikat nagu "Käib kah!" Teemaks oli seal siis see, kuidas üks jänes suhtus talle osaks langenud ülesannetesse üsna ükskõikselt. Tähtis oli vaid see, et saaks need kuidagi ühele poole, ükskõik kui hästi või halvasti. Lõpptulemusena muidugi väga edukaks see koguvärk ei osutunud. Minust on aga saanud midagi eelnevale vastupidist, sisuliselt olen muutunud perfektsionistiks. Kuigi mu teele satub aegajalt ka võimalusi siit-sealt niiöelda otseteid valida ja erinevaid nurki sirgemaks astuda, siis miski minu sees sunnib mind minema ikkagi mööda õiget teed. Isegi ülekäigurada ületades teen seda viimasel ajal alati sirgjoones, mitte diagonaalis nagu varasemalt. Aga mulle meeldib see. Ja teate, tegelikult olen ma nüüd siis oma viimaste kuude sammudega täitsa 6kg alla võtnud. Mõnes mõttes on see kaalulangus olnud küll pigem aeglane (3kg ühe kuuga), aga selle eest tunnen, et see võiks olla lõpuks ometigi järjepidev ja sihikindel teekond. Midagi, mida suudan ka pikaajaliselt täita (ka aastate lõikes). Muidugi on kevad selliste tervislike elustiilide juurutamiseks parim aeg üldse, sest ilmad lähevad järjest mõnusamaks ja mõnusamaks ning tahaks uskuda ja loota, et sügistuulte ja -vihmade saabudes on see kõik mu igapäevaelu lahutamatu osa, milleta enam ollagi ei oska. Siia lõppu tahakski öelda lihtsalt, et käige teie kah! Jala!

Mida võiks tuua 2023. aasta?

Niisiis. Järjekordne aasta on siin pihta hakanud. Kuigi ma ei ole just eriline uue aasta lubaduste andja, siis no tegelikult siiski võiks ju mõelda, mida siis 2023. aasta nädalatelt ja kuudelt oodata või millele enda poolt rõhku panna.

Esmajoones jätkub muidugi kõik endistviisi - töö, töö, töö. Kõik selle nimel, et oma võlakoormat veelgi vähendada. Seejuures plaanin täpsematest numbritest rääkida umbes kuu aja pärast, mil ma saan taaskordse löögi Euroopa Keskpanga poolt ning siis on ühtlasi ka selgem, kui palju ma kodulaenu sel aastal maksma hakkan (vaadates praeguseid numbreid, siis tuleb mul ilmselt leppida ligikaudu 150 eurose lisakuluga iga kuu).

Selle aasta esimene toredam ja positiivsem hetk saabub ilmselt aga samuti umbes kuu aja pärast, kui läheb lahti eelmise aasta tulude deklareerimine. Minul on siin mängus põhjendatud ootus saada läbi aegade kõige suurem tagasimakse. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et esimest korda kasutasin ma oma III pensionisamba sissemaksete puhul ära absoluutse maksimumi - ehk siis 6000 eurot, mille pealt siis mulle tagasi makstakse 1200 eurot. Lisaks, nagu sai siin eelmises postituses mainitud, tegin ma 803 EUR eest annetusi Ukraina heaks ning see peaks mulle tagasi tooma 160 eurot. Lisaks peaks vist endiselt olema jõus ka kodulaenu intresside tagasimaksed kuni 300 euro ulatuses (ehk siis tagasimakse max 60 eurot) - kuigi selles ma siiski 100% kindel pole, sest millalgi räägiti üsna kindlas kõneviisis, et see tulumaksusoodustus kaotatakse lõplikult ära. Aga eks need detailid ja täpsed summad selguvad siis juba kuskil 15. veebruari paiku. Lootused-ootused on igal juhul pigem kõrged.

Samuti peaks olema mul päris head variandid palgatõusuks ja ka korralikuks aastapreemiaks. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et eelmise aasta majandustulemused olid mu tööandjal lausa absurdselt head - eks siin oli muidugi oma osa ka väga suurel inflatsioonil, mis lihtsalt rahaväärtust nii palju vähendas, et kõik pandud tulu- ja kasumieesmärgid said meil kuhjaga täidetud. Ning kuna ma eelmisel aastal mäletavasti palgatõusu ei saanud, siis võiks nüüd ainuüksi inflatsiooni katteks seda lisaraha tulla küll. Muidugi pole vähetähtis ka see, et tegelikult said kõik mu enda personaalsed tööalased eesmärgid samuti kenasti lõpule viidud. Niiet siin aprillis-mais võiks selles osas arenguid oodata küll.

Eelmisel aastal sisse viidud praktika järgi kavatsen ka sel aastal oma III pensionisammast täies mahus nuumata (esimene 500-eurone sissemakse on juba tehtud ka). Kuigi tänane seis on mul seal tegelikult väikeses miinuses, siis ei morjenda see mind, sest eesmärgid on siin ikka üsna pikaajalised ning seda sammast ma lammutama ei kavatse hakata. Las tiksub. Ning nagu juba korduvalt olen maininud, siis minu kindel valik on siin Tuleva. Nii on ja nii see ka jääb. Konkreetse kava järgi - kui läheb maailma majandusel hästi, siis on minu sammas ka kasumis, kui läheb aga maailma majandusel kehvasti, siis on lihtsalt võimalik odavmüügist sama raha eest rohkem osakuid saada.

Ka oma töökohtade osas plaanin jätkata samas vaimus - põhitöökoht ja umbes 0,4 kohaline kõrvaltöökoht. Siia mingeid lisaampse enam kuidagi juurde ei mahuta, seega ülejäänud pakkumised saavad arvatavasti sel aastal kõik eitava vastuse. Ei kannata siia mingeid kodulehti ega tõlketöid lisaks teha. Lihtsalt aeg ja aju seavad omad piirid. Vaimne tervis ei tohi selle kõige juures kannatama hakata. Eks näis muidugi, kuidas selle lisatööga üldse edasi kulgeb - igavesti ma ennast siiski kahe kuhja vahel jagada ei taha ning võibolla toob põhitöökoha palgatõus siin näiteks omad korrektiivid. Aga vähemalt senini jätkan nii nagu praegu - see tagab mulle normaalse une ning ei võta ka liiga palju vaba aega ära. Seda enam, et talv ei ole niihehknaa just minu aastaaeg ja mida nendel pimedatel õhtutel ikka muud asjalikku teha.

Olen siin mõelnud ka selle blogi reklaamklikkide ja heategevuse peale. Ning olen otsustanud, et jätkan küll Ukraina toetamist selle raha arvelt, aga samas enda poolt ma siiski sel aastal lisaraha samas mahus kindlasti ei pane. Ehk siis pigem lihtsalt ümardan neid summasid. A'la reklaamiklikke näiteks 38 eur eest, siis teen ülekande 50 eurot. Kui klikke 64 euro eest, siis 100 eurot jne. Tore on seejuures märkida, et sel aastal juba esimese 8 ööpäevaga on peaaegu 25 euro eest neid ka klikke tulnud. Jätkakem samas vaimus!

Üleüldise investeerimise mõttes kavatsen sel aastal endiselt pigem passiivne olla - juba mainitud III sambaga loomulikult jätkan, aga kõik muud võimalikud summad panustan ennekõike siiski võlgade vähendamiseks ja üleüldise tagala kindlustamiseks. Eks üsna palju sõltub muidugi ka aastapreemia suurusest. Kas sellega kannatab ehk mõne lepingu taas ka kiirendatud korras ära lõpetada või mitte jne.

Lõpetuseks natuke ka kehakaalust. Kuigi siin aasta tagasi olin üsna optimistlik selles osas ja kaal langes eridieedi abil päris tõhusalt, siis sai paraku taaskord kinnitust tõdemus, et mis kiirelt läinud, see ka sama kiirelt tuleb tagasi. Sügisel ostsin endale nutikella ja selle abil kavatsen aga nüüd veidi rahulikumalt asjad uuesti käsile võtta. Ei mingeid ekstreemsusi enam, lihtsalt samm-sammult paremaks ja kergemaks. Vähemalt mingid eesmärgid võiks endale siiski seada. Menüüd üle vaadata, suhkrusisaldused igal pool võimalikult väikseks ja äkki hakkab ka normaalse elutempo juures asi õiges suunas liikuma. Kõik vahendid ja monitorid selle jaoks võiksid nagu olemas olla. Kui vaid leiaks selle jätkusuutliku ja järjepideva motivatsiooni. Paraku on minu elu näidanud, et ilma distsipliini ja pingutuseta mul need asjad paika ei loksu. Aga noh, proovima ju peab!

Sellised mõtted siis siia 2023. aasta algusesse. Eks siis ole näha, mida see aasta tegelikult toob.