Kurbus ja tühjus

On mõtteid ja emotsioone, mida on ääretult raske jagada. Eriti, kui oled justkui endale mingi positiivsuse müüri ümber ladunud, pannes teisi ja ennastki uskuma, et kõik on hästi. Aga tegelikult ei ole hästi. Elu on täis tõuse ja mõõnasid, aga reaalsuses olen mina hetkel omadega kuskil sügavustes, väga sügaval. Vähemalt vaimselt on see nii ja see tahab vägisi mind maha murda. Mul on suur hirm tuleviku ees ning mind on vallanud meeletu ärevus...

Te võite ju selle kõige peale küsida, et mida ma närveerin ja paanitsen, kui mul on ju kõik kontrolli all. Aga tegelikult ei ole ka see päris tõene. Kui lihtsalt lugeda mu blogist mu postitusi ja selle alusel seda lugu enda jaoks lahti mõtestada, siis võibki mulje jääda, et mul on koguaeg kõik justkui ülesmäge liikunud. Muudkui aga näe vaeva ja küll need lahendused ka tulevad, eks ole. Aga reaalsuses on siin olnud päris mitmeid tagasilööke, millest pole ma julenud rääkida. Ma muudkui põgenen, ma muudkui võitlen oma sisemiste deemonitega. Kuid samas kardan ma, et varem või hiljem saavad nad mu ikkagi kätte. Ma justkui puhkan aegajalt ja on ju minulgi nädalavahetused ja pikemad pühadki, kuid kui need läbi on saanud, siis olen parimal juhul sama väsinud kui enne puhkust. Ma ei taasta enam mitte kuidagi oma energiavarusid.

Eks olen ma ju soovinud olla eeskujuks kõigile kaasteelistele. Näitamaks, et ka väga keerulistest olukordadest on alati väljapääs. Suurel määral usun seda ilmselt siiani. Aga ma pole enam päris kindel, kas minu olukorrast on üldse mingit mõistlikku väljapääsu. Mingit haletsust ma ei otsi ja noh, ennast teades, siis pusin ja võitlen ma niikuinii edasi ka siis, kui enam justkui pole millegi nimel võidelda.

Ma loen siin neid oma ridu ja pilk on tühi. Igasugused toredad sihid ja eesmärgid on justkui kadunud. Käib lihtsalt üks pimeduses kompamine lootusega, et äkki lähevad asjad paremaks. Aga tõenäoliselt ei lähe. Võib vist vabalt öelda, et mõnes mõttes on kohe lõppev aasta minu elu üks raskemaid, aga paraku võib karta, et järgmine aasta võib veel rängem tulla. Lihtsalt märgid on sellised.

Mind võib sõimata, mind võib kritiseerida, mind võib ka hüljata ja maha kanda. Aga kõige karmimad hinnangud endale annan ma ilmselgelt ikkagi ise. See pettumus ja kurbus viimaste aastate tegude valguses on lihtsalt nii sügaval minu sees kinni, et seda kannan ma arvatavasti elu lõpuni.

Lisan siia lõppu mõned mõtted Arturilt, kes võttis vaevaks mu Facebooki kontol minu öist esmast sisemist appikarjet veidi oma mõtetega rikastada.

"Sõltuvused, võlad, purunenud suhted ja üldine mainekahju viis mind hoopis uude ajastusse, milleks on aktsepteerimine, et jah tegin, jah olen süüdi aga need olid minu deemonid siin elus ja ma ei püüa seda enam kellelegi ilusamaks rääkida. Pärast pikka taastumise protsessi olen jõudnud taipamiseni, et paraku selles teatrimaailmas on kaheksal inimesel kümnest luukered kapis, mida varjutatakse teistele diagnoosi panemisel. Aga ausus on praktika ja ma kartsin paljudest tuttavatest ja lähikondlastest ilma jääda ja jäingi... see puudutas ka hästi lähedastest ilma jäämist, kuid nüüdsest elan pohhuismile lähedamale kui kunagi varem, sest kuskiltmaalt pole võimalik päästa suhteid, kui sind võetakse kui väsimatut kangelast, kellel justkui puudub õigus enda tunnetele ja madalseisudele. Leian aga, et hinge pimedasse kambrisse saab sukelduda lugupidamisega, sest deemonite vabastamine algab otsa ümber pööramisest ja nendega silmitsi olemisest, mis on ainult läbikogemise alguses hirmutav, sest see võib tuua esile sellise muutuse, mis ei ole sinu kontrolli all. No näiteks, kui tunnistasin esmalt võlausaldajatele, et sorry ma ei jaksa see kuu enam maksta, kuid mõistan su frustratsiooni, aga mul on ka raske ja vajan taastumiseks aega. Suhete osas olid suured raskused üldse rääkida, et mul elu oli väga p*s ning rahaliselt taastumine võtab aega rohkem, kui arvasin. Ühesõnaga tunda madalseisu tagamaid ja mitte neid karta, sest inimese kaitserüü ei taha, et inimene kogeks halbu tundeid aga seal see pärl peitubki, et selle ängi taga on tegelik vabastus pingele."

Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.

Koostööprojekt - Maria lugu võttis kiired ja kurvad pöörded

Pärast väikest pausi olen ma tagasi. Ning tänane postitus on sellest, kui kiiresti võivad võlanõuded üsna kehvaks areneda, kui neile õigel hetkel tähelepanu ei pööra ning igasugused tähtajad üle lähevad. Samas on see kõik nii inimlik, sest kui neid nõudeid on juba väga palju, siis lihtsalt ei pruugigi jaksata kõigil neil igapäevaselt enam kätt pulsil hoida. Seda kõike juba ainuüksi selle vaimse raskuse tõttu, mida see kõik põhjustab - ühel hetkel sa enam lihtsalt ei jõua detailidele tähelepanu pöörata. Maria loo eksponentsiaalselt halvenenud seis on nüüd teie ees.

Ma alustan seda kirja äärmiselt raske südamega. 

Minu elu on viimastel kuudel seoses võlgadega pööratud pea peale. Nimelt, kui varasemalt ei olnud ma süvenenud ei võlanõustaja teemasse ega teadnud palju ka kohtuga seonduvast, siis tänaseks on mul juba need kogemused olemas.

Minu olukord konkreetselt eskaleerus 2 kuuga nii üle pea, et mõned minu lepingud sattusid täitemenetlusse ja lisaks kohtusin ka võlanõustajaga. 

Kui sul on kuu ajaga kolm täitemenetlust seljas ja võlanõustaja ütleb, et ainus väljapääs on eraisiku pankrott, siis on hetkeks küll selline tunne, et ma tahaks siit rongilt maha astuda.

Selgitan lähemalt:

- Kuidas ma sain 1,5 kuu jooksul kolm täitemenetlust?

Palun pea Sinagi meeles - maksekäsu kiirmenetluse reageerimise aeg on 14 päeva. Kuna rabasin kolmel kohal tööd-ületunde ja heausklikult arvasin, et menetlusele reageerimise aeg on 30 päeva, siis ma eksisin ja päris kõvasti. Jäin hiljaks õigel ajal dokumendi vastu võtmisega/ graafiku pakkumisega. Kui sa oled selles punktis, et sa oled nii kuradi süsi kõigest ja tekitad puhtalt enda lollusest ning ajatajust endale omakorda probleeme.... võime siin öelda, et kolm on siis kohtu seadus. 

Esimese täitemenetluse osas sain maksegraafiku ja kontole limiidi. Faking naiss! Limiit ja veel omakorda üüratu kuumakse. 

Teise täitemenetluse osas mulle graafikut ei antud. Proovisin nii ja naapidi, nutsin õhtul patja, ei söönud ja ei maganud. Mul oli aega 30 päeva, et midagi välja mõelda. 28 päeval julgesin lähedase käest abi küsida ja tulemuseks, tasus minu lähedane nõude kogusummas, et mind sellest pasast päästa.

Kolmas täitemenetlus - ootan veel seda viimset otsust. Eesmärk on graafik kuid keegi midagi garanteerida ei saa, kuna sissenõudja on see, kes kõikide tingimuste üle otsustab. Ühe korra on mul juba pahasti läinud ja enam ma sellist abi küsida ei saa. See oli esimene ja viimane kord.

Kui mul tekkisid järjest täitemenetlused, teadsin et ei saa enam üksi edasi minna, ma lihtsalt pean abi otsima. Leidsin internetist tasulise nõustaja - võtsin esimese ettejuhtuva, puhtalt nime põhjal. Läksin tasulisele kohtumisele - uhke ärimaja, tunne on hea, samas ka nii sitt. Tuleb välja, et pean vestlema oma niigi privaatsest murest avalikus ruumis - see oli selline avatud work space kus inimesed teevad tööd ja ilmselgelt kuulevad tahtmise korral ka teiste isiklikke jutte.

Jälle, faking naiss! Üli ebamugav, pisar langeb silmanurgast ja nõustaja pööritab silmi, et ma nutta julgen. Saan aru, et tal ei olegi vaja psühholoogi mängida kuid ole inimene ja mõista mind ka, see on minu esimene kord mängida. Kuna olin juba veidi varem ka võlgade ümberkujundamise protsessi kohta uurinud, siis võtsin selle osa teemaks. Nõustaja oli agar mulle soovitama pankrotti ning väitis, et uue lihtsustatud maksejõuetuse seaduse alusel ei lähe enam ümberkujundamised nii lihtsalt läbi. Lisas ka uhkelt juurde, kuidas tema kliendid on kõik võlgadest vabaks saanud! Muidugi pankroti teel. Otsad jäid kohtumise lõpuks lahtiseks. Ütles vaid, et tal on VÄGA palju tööd ja ilmselt kiiresti millegagi valmis ei jõua. 

Sisetunne juba ütleb, et ei ole selle nõustajaga kuidagi õiget tunnet ega klappi... savi! Ma olen nii viimsele piirile viidud ja meeleheitel, et lasen minna. Juba samal päeval saadab ta mulle lepingu ja 3h ettemakse soovi summas 105 eurot. Panen mängu oma viimased rahad ja hakkan siis ootama miskit enda jaoks "maagilist". Et noh, on lõpuks keegi kes viitsib asjaga tegeleda. 

Möödus 3 nädalat - ei mingit vahepealset suhtlust ja 3 nädala lõpuks potsatab mulle e-maili temalt kiri. Kirjas olid kõik minu vastu olevad nõuded ja lause "Suhtlesin pankrotihalduriga ja siin olukorras on ainus väljapääs eraisiku pankrott"

Lugesin tööl kirja läbi ja sel päeval nutsin vahelduva eduga nii töökoha WCs kui autos. Tol hetkel kukkus maailm kokku - minuga on kõik, läbi, finito. Ma olen üks õnnetu värdjas. 

Üks asi, mille eest olen oma emale tänulik - mul on tohutu tahtejõud. Õhtuks pühkisin tati nina alt ära ja hakkasin internetis jälle nõustajate kontakte sõeluma. Seekord tegin valiku juba rohkema info poolest ja helistasin teisele kontaktile. Kui ta kõne vastu võttis, teadsin juba et klapp on teine, tunne oli teine. Kirjeldasin oma olukorda ja tema arvamused olid hoopiski vastupidised eelnevale nõustajale. Milline teadlikkus! Milline abivalmidus! Hetkeks oli juba tunne, et kas siit tõesti on väljapääs olemas. Mingisugunegi.

Tänaseks oleme selles punktis, kus oleme peagi esitamas kohtule võlgade ümberkujundamise kava - see võib küll kõlada optimistlikult kuid minu elurõõm on praeguseks hetkeks läinud. Kogu see töötu periood, võlgade, kohtutäituritega võitlemise periood on mind nii läbi küpsetanud, et ma üks hommik tundsin konkreetselt, esimest korda elus, et ma lihtsalt ei jaksa enam elada. Palun ärge mõelge, et ma siin hakkan endale kätt külge panema, kuid ma täna saan aru, miks inimesed endalt elu võtavad. See on nii kuradi rusuv tunne. Iga päev, iga minut, sekund mõtlen ma ainult oma rahaasjadele, oma võlgadele ja oma tulevikule. Ma olen iga päev nii väsinud, ärkan vaid selleks et tööle minna (mõni päev peale tööd jälle teisele tööle), pärast koju tagasi tulla, siis nutan silmad tühjaks, lähen magama ja hakkab uus ring peale. Vihkan, et jõulud tulevad (samuti 1x elu selline tunne). Ma olen praeguseks hetkeks elav laip. See kõik on minu jaoks lõputu õudus, mis kunagi otsa ei saa. Närvid on püsti, süda peksab.

Ma ei tea veel, mis minust saab kuid seda saan öelda, et olen hetkel oma elu seni sügavaimas augus. Loodetavasti jaksan ka välja ronida.