Sõja võitmiseks ei pea võitma kõiki lahinguid

Ilmselt võib öelda, et kogu elu on teatud mõttes üks võitlus ja ka sõda. Võitlus oma heaolu nimel, võitlus oma lähedaste nimel. Mis iganes need reaalsed lahingud ka ei ole, aga harva on elu selliselt paigas, et toimuks lõputu ja stabiilne kulgemine läbi aja. Me oleme kõik millestki või kellestki sõltuvad. Isegi, kui täna on kõik hästi, siis homme võib tulla kuri viirus, mõni õnnetus või siis hoopis lotovõit ja kõik hoopis teiseks muuta.
Üks olulisi oskusi siin elus ongi tegelikult oma lahingute valimine. Kuhu oma energiat ja aega kulutada ning kuhu mitte. Mitte keegi ei suudaks võita kõiki lahinguid ja teinekord ongi täiesti okei mõni neist ka kaotada või üldse pidamata jätta. Loomulikult kehtib see kõik eriti tugevalt üleüldises stressiseisundis, näiteks siis võlakoorma all ägades. Jah, üleüldises plaanis ei tohiks endale liiga teha lasta, kuid samas tuleb teha ikkagi valikuid, millisel võitlusel on ka pikemas perspektiivis tähendus.
Siit ja sealt on mulle silma hakanud teatud nõuande stiilis märkused, et miks inimesed küll üldse inkassodega suhtlevad ja alla annavad, näiteks kui viivisemäärad on liiga kõrged, siis on kõik ebaseaduslik, lepingud tühised ja nii edasi. Kõik õige iseenesest, see ongi kliendivaenulik ja võlglast kiusav käitumine, aga natuke tuleb siiski sellistes lahingutes ka tagasi anda, sest lõpuks maksab vaimne tervis rohkem kui see mõni sent vahet seoses viivistega. Lõpuks ei ole võlglase eesmärk ju inkassot või võlausaldajat kuidagi paika panna vaid ikkagi saavutada teatud kompromiss.
Edu võti sellistes sõdades peitub küll detailides, aga lõpuks saab määravaks see suur eesmärk - saada võlavabaks. Miks näiteks Ott Tänak lõpuks ralli maailmameistriks tuli? Sest talle jõudis kohale, et selleks ei pea ta võitma iga rallit, iga kiiruskatset. Sama lugu ka ükskõik millisel muul spordialal. Igaks juhuks pead ei anna, aga ma usun, et näiteks jalgpalli maailmameistriks ei ole kordagi tuldud selliselt, et oleks võidetud kõik mängud.
Samuti tuleb valida ka neid, kellega lahinguid pidada. Ilmselgelt ei ole ju võlglasel mõtet suurpankadega kakelda või tülli minna, sest nende laenutingimused on 100% seaduslikud (isegi viivisemäär on neil piinlikult korrektne), seega nendega suheldes tuleks olla võimalikult aus ja teatud mõttes ka madalam kui muru, proovides igati koostöövalmis olla. Samas, loomulikult tuleb lahinguid pidada nendega, kes lausa pahatahtlikult üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Kui ikka inkasso viskab intressimääraks oma graafikus 120% aastas või viivisemääraks 0,5% päevas, siis tuleb sõdida nii kuidas jaksad. Sama lugu ka siis, kui märkad, et laenuandja arvestab viivist kogu arvesumma pealt, mitte lihtsalt põhiosa pealt. Need on juba nii ilmselged seaduserikkumised ja need lahingud väärivad küünlaid (loe: kohtusse minekut kasvõi). Aga kui inkasso kirjutab maksegraafikusse intressi asemel viivis, siis no jumal temaga - tekib lihtsalt küsimus, mis teadmistega nad seal on, kui ei suuda isegi intressi ja viivisintressi mõistel vahet teha.
Tegelikult algasid ka minu suurimad probleemid just sellest, et ma püüdsin spordiennustustega iga päev plussi jääda. Ma tahtsin sisuliselt iga panust võita, ma ei näinud seda kõike suuremas pildis vaid keskendusin väga lühikesele ajaperioodile. Isegi, kui mõni väga hea ja läbimõeldud panus kaotas, ei võtnud ma seda kui õppetundi vaid pigem püüdsin paaniliselt järgmise panusega selle saadud kaotuse tasa teha. Et päev ometigi plussi jääks! Võite juba aimata, kas selline "taktika" saab üldse mingitki edu tuua. Teha suvaline panus tihtipeale ka suvalisele mängule, teinekord ka suvalisele spordialale (Venemaa lauatennisele näiteks!) saigi pikas plaanis heal juhul 10% juhtudest võidu tuua. Need võitlused ja lahingud oleksid pidanud kõik olemata olema.
Kokkuvõttes - võidelda tuleb ja võitlema peabki, aga selleks, et sõda võita peab neid lahinguid ikka väga hoolega valima. Ja lõppude lõpuks tuleb mõista, et raha tuleb ja raha läheb, aga kui need võitlused lõpuks tervise ja vaimse heaolu tuksi keeravad, siis sealt on juba väga raske normaalsusesse naasta...

Suur probleem väikesteks tükkideks

Ma olen väsinud. Kogu see hall pilvisus, kogu see vaimujõud, mis viimastel kuudel on rakkesse pandud - see väsitab. Mis seal salata, eks ka kogu see koroonajama väsitab, sest see ei taha kohe kuidagi otsa saada ja pigem muudkui süveneb ja laieneb. Aga ma ei kavatse alla anda. 
Igasuguste probleemide lahendamisel on hästi oluline niiöelda probleemijuhtimine. Kuidas see suur mure tükkideks jagada ja millised võiksid olla iga tüki lahendamise reaalsed meetodid ja tähtajad. Ilmselge, et kui ma käiksin ringi pideva teadmisega, et mul on üle 90000 EUR mingeid vastikuid võlgasid kaelas, siis läheksin üsna ruttu hulluks. Ainus mõistlik meetod ongi mõelda sellest kui ühest keerulisest puslest. Soovitan googeldada ja otsida näiteks mõni impossible puzzle üles - 1000 tükiga minionide pusle näiteks kõlab päris korraliku väljakutsena, kas pole? Umbes sellise ülesande ees ma kohati nagu olengi. Aga nagu ikka selliste ülesannete puhul - tuleb aga hakata otsast pusima ja närima. Eks laenudega on ju ka tegelikult nii, et aeg on tegelikult see, mis selle kõik nii keeruliseks muudab. Kui laenufirmad lepiksid minule jõukohase maksmistempoga (mis on ca. 3 korda aeglasem kui nad ootavad), siis mul ju tegelikult ei olekski probleemi. Ma ei ole töötu, ma ei pea end ka laisaks või lootusetuks. Lihtsalt mingi suure jama olen kokku keeranud, aga ma ei kavatsegi selle eest mitte kuhugi põgeneda. 
Mulle tundub, et reaalselt on tegelikult probleemide lahendamisel kaks strateegiat - reageerimine või ennetamine. Ehk siis võimalusel tuleb teha samme, mis on mõistlikud ja mis pähe tulevad. Ükskõik, kas siis internetist lugedes, oma Exceli tabelit vaadates või lihtsalt sõpradega arutades. Teine võimalus on sündmustele (laenufirmade hoiatused, preemiad, teiste inimeste otsused ja teod) reageerimine. Inimene ei jaksa koguaeg võidelda ja ise lahendusi välja mõelda. Vahepeal tuleb ka pause teha ja natuke analüüsida, mis olukorda on jõutud. Kui koguaeg midagi teha ja katsetada erinevaid võimalusi, siis ma tegelikult tekitan endale justkui mingeid lootusi, et äkki just see või teine meetod viib mind lahenduseni. Ja just lootus on see, mida probleemide küüsis olev inimene vajab. Aga vahepeal peab natuke ka asjadel settida laskma ja olema kannatlik, sest iga tegevus ei too koheselt kaasa häid tulemusi. Vahepeal tuleks lasta ka teistel või elul end natukenegi juhtida. Sest kõike lihtsalt ei jõua ette analüüsida ega ka ennetada. Lõputult ei jaksa üks inimene endale neid lootusekiiri tekitada. Mul on küll kindlad nägemused, aga samas on need nii palju teadmatust täis, et ma lihtsalt ei jaksakski neid lõpuni detailselt ette mõelda. Aga ma tean, kuhu ma lõpuks jõuda tahan. Tahan olla taas vaba, võlavaba.

Strateegia: kuidas on ja kuidas edasi?

Strateegiad ja plaanid on selles mõttes huvitavad asjad, et need on pidevas muutumises. See, mis tundus õige kaks kuud tagasi, on tänaseks vale või aegunud.

Minu strateegia praegusel hetkel on see, et ma püüan iga ülekannet, mille teen, hoolega läbi mõelda...ja seda järgmises järjekorras:
1) kui on juba mingi suuline/kirjalik erikokkulepe konkreetse kuupäeva ja konkreetse summa peale, siis seda tuleb kindlasti täita
2) maksta neid osamakseid, mis on pikemalt juba võlas olnud
3) maksta sinna, kes rohkem ähvardab
4) maksta rohkem neid osamakseid, mis ka põhiosa vähendavad, sest viivised jooksevad vaid põhiosa võlgnevuse pealt
5) maksta pigem sinna, kus on viivised, intressid ja kogu leping seaduse piires, sest nende vastu ei ole näiteks kohtus midagi vaidlustada

Kuna mul on kohustused sissetulekutest peaaegu kaks korda suuremad, siis plindris olen niiehknaa. Seega igaks juhuks hoian koguaeg mingit rahavaru kontol, et saaksin kiiresti reageerida, kui asi tõsiseks läheb. Kokkuvõttes ei tee ma mitte ühtegi ülekannet enam nö ennetavalt. "Lihtsalt niisama" ei tee ma enam samuti mitte ühtegi ülekannet. Kahjuks või õnneks kodulaenu ja kodupanga väikelaenudega ei saa ma midagi teha, need võetakse niisama maha ja nendega varieerida ei saa.

Teine oluline strateegia on suhtlus, suhtlus ja veelkord suhtlus. Mult on korduvalt ka küsitud, et kui ma laenuandjatele oma olukorda kirjeldan, siis kui täpseks ma sellega lähen. Detailidesse ma nendega suheldes ei lasku, sest see ei ole tegelikult tähtis. Nii rõhungi lihtsalt majanduslikult halbadele otsustele ja valikutele. Hasartmängud jätan targu mainimata. Selle otsuse tegin koostöös oma võlanõustajaga.

Hetkel on mul töös ka mõned koostööprojektid erinevate inimeste ja ka kogukondadega. Aga nendest saab rääkida siis, kui asjad konkreetsemalt paigas ja mingeid tulemusi ka näha. Samuti tänan kõiki, kes avaldasid arvamust võimaliku raamatu välja andmise teemadel. Sain isegi aru, et selle jaoks on hetkel veel kõik liiga algjärgus, eriti mis puudutab lahenduste leidmist. Võitlus jätkub!