Kas võlg ikka on alati võõra oma?

Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.

Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel - tuleb samas vaimus edasi pusida.

Kuigi üks mu mõte oli siin ette võtta Delfi artiklitesari "Võla võim", siis sellega pean oma mõtteid veel natuke korrastama. Igal juhul soovitan kõigil, kel vähegi võimalik sellega tutvuda. Megatöö on ära tehtud. Kogu meie laenuturg alates kahtlastest laenukontoritest kuni kohtunike isiklike eelistusteni välja on ikka väga korralikult lahti hekseldatud. 

Täna tahtsin tegelikult rääkida hoopis ühest omamoodi paradoksist. See on laenude tagasimaksmise tempo ja laenude võtmise maine üleüldiselt. Teame ju kõik seda lapsepõlvest sisse söödetud mantrat, et võlg on võõra oma. Paljud meist on sündinud ja elanud Nõukaajal, mil sisuliselt mingit laenuturgu ei eksisteerinudki. Laenud oli häbiasi, kapitalistlik värdmoodustis. 

Olles tänaseks sisuliselt kõikvõimalikud laenudega seotud protsessid läbi elanud, pean aga tunnistama, et nii mustvalge see maailm ikka ei ole. Headel tingimustel asjalikel eesmärkidel saadud jõukohane laenuleping on täiesti OK asi. Ning lisaks olen täheldanud, et iga hinna eest võimalikult ruttu laenude tagasimaksmine võib pigem isegi negatiivsete tagajärgedega olla. Nii olengi ma tänaseks kuidagi enda jaoks mingi hingerahu saavutanud - kui mu sissetulekud on piisavad, et rahulikult ära teenindada kõik võetud kohustused ja seejuures säilitada elamisväärne elu, siis ongi kõik hästi. Muidugi, kui näiteks palk või muud püsitulud järsku tõusevad, siis ehk tasub mõelda laenude kiirema tagasimaksmise peale, aga niisama uisapäisa iga vaba sent kuskile kiirendisse visata pole ka nagu eriti mõtet. Nagu olen varemgi öelnud - tegemist on maratoniga, kus tõmmeldes kaugele ei jõua. Tähtis on saavutada stabiilne tempo ning elamisväärne elu. Olen tegelikult siin minevikus korduvalt seda viga teinud, et olen iga hinna eest üritanud laene ennetähtaegselt tagasi maksta. Kuid sellejuures olen ma peaaegu alati lõpetanud olukorras, kus kuu lõpus tuli siis uus laen appi võtta või siis krediidikontole tagasimakstud summa uuesti kasutusele võtta. Sest lihtsalt ei jätkunud enam söögiraha. Loomulikult tuleb siin mõista, et eks kogu mu ebastabiilne hasartmänguperiood lõi need head mõtted pidevalt uppi niiehknaa.

Eks ma saaks praegugi oma lepinguid siin aegajalt kiiremini klaaritud, aga omaette teema on lõpuks ka see, et kas praeguses meeletus inflatsioonitempos on sellel üldse mingitki mõtet? Mul on ju tegelikult konkreetsed lepingud ja kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Ning nii kaua, kui ma neid täita suudan, siis milleks üldse neid torkida? Võlg ei ole tegelikult alati võõra oma...

Tere tulemast tagasi argipäeva! (alampealkiri - Toshl Finance ja MS Excel)

Hakkabki vaikselt läbi saama see 2022. aasta suvine periood. Lõppevad ka igasugused puhkusteajad ja saabub taas omamoodi ilmselt oodatud rutiin ja asjalikkus. Inimesed tõmbavad piltlikult öeldes taaskord lipsud sirgeks, viisakamad riided selga ja läheb jälle töörügamiseks. Vahet pole, kas siis päriselt kuskil tööpostil, koolipingis või lasteaias. Üks väga vinge ja erakordne suvi on lõppemas. Täiesti ebareaalne meie kliimavöötmes, et veel 28. augustil on sisuliselt +30. Mina sellist suve ei mäleta ja no arvestades mu peaaegu juba soliidset vanust, siis neid suvesid on mu elus ikka päris palju juba olnud. Oli see suvi siis kuidagi pöördeline ja nüüd saavadki need sellised olema? Või oli see siiski haruldus? Eks aeg näitab.

Teatud mõttes on mul tegelikult hea meel, et see suvi otsa saab. Ma küll naudin täiega mõnusat soojust ja puhkust, aga samas kaifin ma täiega ka rutiini. Ning olgem ausad - suvine aeg lööb igasugused rutiinid ikka täiega kaosesse. Kui ma vaatan oma rahalisi raporteid, siis vaikselt kippus seegi käest ära. Ei oska ma veel kaoses oma rahaasju lõpuni kontrolli all hoida. Erinevad väljasõidud ja ringreisid (sel suvel 100% Eestimaal) löövad need eelarved paratamatult siiski veidike uppi. Aga no pole hullu, lööme uuesti korra majja ja küll järgmine suvi tuleb veelgi parem (enne ma uut puhkust ei võta - mul kombeks võtta korraga pikem puhkus, mitte neid eriti aasta peale laiali laotada, saab korralikuma laksu).

Aga täna kirjeldaksingi natuke neid vahendeid, millega oma rahaasjadel silma peal hoian. Laias laastus on neid tegelikult kaks - eraldi äpp nimega Toshl Finance (mul on tellitud Toshl Finance Pro, mille eest ma maksan 2,89 EUR iga kuu) ning loomulikult vana hea Microsoft Excel. Kindlasti on neid vahendeid maailmas veelgi ja arvatavasti ka minu valikutest paremaid, aga kui kõik toimib, siis milleks enam vahetada. Kasutusmugavus ja -harjumus maksab ka ju ikkagi midagi.

Väga detailselt ei hakka ma siin Toshli funktsionaalsust kirjeldama, aga suures plaanis on asi lihtne - muudkui aga kannad igapäevaselt kõik oma tulud ja kulud sisse. Ning Toshl siis teeb sinu eest igasugused graafikud ja kokkuvõtted. Annab sulle üsna hea pildi sellest, kuhu siis raha õigupoolest kulub. Tegelikkuses saab selle ühendada ka oma pangakontodega, aga see on juba veidi kallima paketi sees ning mina seda vähemalt esialgu pole vajalikuks pidanud (seal siis teeb Toshl ka selle sisestamise poole sinu eest ära - vähemalt sellel määral, mis kuskil pangakontodel toimub). Aga asja iva siis ongi siin selles, et kõik tehingud tuleb sisse kanda (isegi, kui tegeled hasartmänguga, siis kanna need ka sisse) - ainult niimoodi on asjal mõte sees. Ehk siis nii, kui kuskil poes mingi ostu teed, siis mõistlik see üsna kohe ka oma äppi sisse kanda (kuupäev, poe nimi, arve suurus, mingid sildid-asjad ka külge ja läheb). Ning kokkuvõttes on see ju su enda isiklik aruandlus, seega petmine või varjamine oleks üsna mõttetu. 

Exceli tabelites on mul kirjas kõik kohustused. Sellest olen ma tegelikult kunagi ammu-ammu kirjutanud ka. Selles osas mul tänaseks struktuuri osas midagi muutunud ei ole. Ikka need samad tabelid, ikka need samad sheedid. Lihtsalt numbrid on tänaseks oluliselt väiksemad kui 2 aastat tagasi. Ning juba ainuüksi selles mõttes on hea neid tabeleid pidada, et annab ka hea ülevaate selle kohta, kuidas ajas asjad liiguvad. Ning kui ikka näha seda mõnusat positiivset progressi, siis seegi annab korralikult vaimset energiat ja motivatsiooni juurde.

Lisaks sellele, et need äpid ja tabelid hoiavad rahaasjad kontrolli all, kasvatab see ka võimalikult meeldival moel rahalist distsipliini. Liiga kergelt need asjad ikka lappama ei lähe (vähemalt mitte lootusetult lappama). Eks minu üks eripärasid on muidugi ka see, et ma sisuliselt vihkan sularaha ning selle tõttu on praktiliselt kõik mu rahalised tehingud arvelduskontodel kirjas. Selliste asjadega läbisin mina üsna klassikalise arengutsükli - alguses oli see kõik uus ja huvitav, siis vahepeal tundus veidi isegi tüütu, aga nüüdseks on täiesti iseenesest mõistetav harjumus. Ning see ongi ilmselt suures plaanis eesmärk. Kokkuvõttes käib asi parema finantsilise tuleviku nimel (igaks juhuks väldin siiski sõna finantsvabadus, sest see pole siiani veel mu reaalseks eesmärgiks koorunud).

Aga selline see värk siis ongi. Tegusat argipäeva kõigile! Lõpetuseks ka üks põnev uudis - mäletate ju veel AMOVit, onju? Ta on tagasi, oma uue blogiga. Seekord on aga temaatika teatud mõttes isegi veelgi karmim - ehk siis juttu tuleb vaimsest ja füüsilisest vägivallast - millest vaimsel kujul ei ole tänase päevani saabunud ei otsa ega äärt.

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Vanad harjumused surevad visalt

 

Ma tunnistan ausalt, mu elu ja olemine on hetkel natuke pilla-palla. Justkui mingi pingelangus, vaheetapp, kus ei viitsi eriti enam midagi teha. Vana tööelu ei ole veel ametlikult lõppenud ja uus pole veel alanud. Õnneks hakkavad järjest mul igasugused tööotsad ka kokku saama ja enam selliseid kripeldavaid suuri kohustusi hingel ei olegi. Seega, justkui saangi endale lubada seda niisama olemist. Kuigi hinges on endiselt veel äng sees, see tunne, et midagi oleks veel ikka vaja teha, midagi saaks veel paremini lõpuni viia jne. Kuigi tegelikult ei ole selliseid asju enam. Tundub, et hing lihtsalt veel ei saa aru, mis tegelikult toimumas on. Aga eks see ole, kui pikalt ühe koha peal (ühel töökohal) püsida, siis jäävadki teatavad harjumused nii tugevalt sisse, et läheb veel päris omajagu aega enne, kui uued tuuled ja harjumused peale tulevad. Mul oli midagi sarnast ka kunagi ühe elukohaga, kus elasin üle kümne aasta. Pärast kolimist juhtus veel kuu aega hiljemgi seda, et läksin vale bussi peale (selle peale, millega oleks vana kodu juurde saanud) ja alles poole tee peale avastasin ehmatusega, et ma liigun vales suunas ju. Harjumuse jõud on lihtsalt niivõrd suur, eriti kui seda on aastaid sisse tallutud. Kusjuures, teatud mõttes sarnane teema on hetkel ka selle blogiga. Mul oli juba harjumuseks saanud see praktiliselt igapäevane uute postituste kirjutamine ja avaldamine. Ka see harjumus on visa kaduma. Hinges on justkui pettumus iseenda suhtes, kui enam midagi kirjutada pole. Nagu veaks oma lugejaid alt. Kuigi loomulikult ma tean, et nii see ei ole.

Aga selline see inimese elu juba on. Kui pikalt mingis pingeseisundis elada, siis juhtub tihtipeale seda, et isegi kui pingete allikas kaob või väheneb, siis sisetunne jääb ikka alles. Psüühika lihtsalt on nii palju kannatada saanud, et organism peab uuesti elama õppima. Elama ilma igapäevase pingeta. Hetkel on ikkagi see kõik endiselt sees, et hommikuti ärkan üsna varakult ja esimesed mõtted on ikkagi seotud sellega, et ega ometigi midagi halba päev ei too. Et läheb mõni hetk aega mõistmaks, mis seisus ma tegelikult olen. Mõistmaks, et seis ei ole enam nii halb. Samas, see vara ärkamine on võibolla hoopis järjest süveneva vanusega seotud, mine sa võta kinni, eks ole. Aga eks see kõik liigub vaikselt edasi, samm-sammult paranemise teel. Mingit paanikat selles mõttes ei ole, aga eks ma igatsen ikkagi seda hingelist kergust ja mõnusat vabadusetunnet. Aga küll see ka kunagi tuleb, ma usun. Aga võitlus jätkub ja lähipäevil tuleb siis ka maikuu rahanumbrite kokkuvõte.