esmaspäev, september 11, 2023

Kuidas üks õnnetu netipettuse ohver mu blogi külastatavuse lakke viskas

Kuidas teil nädalavahetus läks? Käisite seenel või nautisite niisama kaunist suveilma? Mina tegin mainitud asju, aga lisaks tabas mu blogi üks vägagi ootamatu külastustetulv.

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, siis ega ma viimasel ajal enam väga aktiivselt oma blogi statistikat ei jälgi, sest see on muutunud üsna stabiilselt igavaks - paarsada klikki iga päev ning kui mõne uue postituse teen, siis see enamvähem kahekordistub. Aga tore on muidugi näha, et endiselt leiavad lugejad oma tee siia minu postituste virrvarri.

Aga sel nädalavahetusel ma siiski mingil veidral põhjusel või igavusest korraks seda statistika piiluma sattusin. Ning suur oli mu üllatus, kui märkasin, et laupäevane külastuste arv oli peaaegu 1000 peale tiksunud ning iga minutiga tuli neid klikke isegi juurde. Kuna ma mingit uut postitust avaldanud polnud, siis tekitas see minus teatava detektiivigeeni ja asusin siis jälgi ajama, et mis seda menu nüüd põhjustab. Ning ega väga palju aega ei läinudki, kuni leidsin arvatava juurpõhjuse - ühes väga populaarses Facebooki finantsidega seotud grupis oli avaldatud üks postitus. Üks õnnetu inimene oli sattunud netipetturite küüsi ja selle tõttu endale ligikaudu 40000-eurose võlakoorma tekitanud. Ning ta palus inimeste abi. Ja neid nõuandeid seal ikka tuli, nende seas ka soovitused minuga ühendust võtta. Ning niimoodi need inimesed siis mu blogi ja ka mu Facebooki lehele sattusid. Eks ma muidugi avaldasin seal siis ise ka veidi arvamust ning see pall siis kogu nädalavahetuse veeres. Lisaks sellele, et kahel päeval tuli kokku üle 2000 külastuse, avaldas see ka vägagi märkimisväärset mõju eelpool mainitud Facebooki lehe jälgijate arvule. Kui veel eelmisel reedel oli seal numbriks 128, siis tänaseks on see peaaegu kahekordistunud - 212. Ehk siis jah, näide sellest, kuidas mõni asi võib täitsa oma elu elama hakata. Aga suures plaanis olen ma selle kõigega muidugi väga rahul - teades, kui palju on meie seas laenukoormate all ägajaid, siis usun, et neile kõigile tuleb kasuks, kui nad mu blogi avastavad. Usun, et siit võib leida nii mõnegi õpetliku rea ja lisaks ehk annab ka julgust ja jõudu selle kõigega tegeleda, nähes, et nad pole sugugi üksinda ja et tegelikult on ka väga raskestest seisudest võimalik välja tulla. Mäletan lihtsalt omast ajast seda, kui väga ma oma saatusekaaslasi netist taga otsisin, paraku tol hetkel veel ühtegi võlablogi ei eksisteerinud, kuigi oleksin väga soovinud neid lugeda, et tunnetada seda lootust, et minusuguseid on veel.

Selle postituse lõpetuseks, aga räägiksin natuke ka oma viimasest üleskutsest. Ning tuleb nentida, et siin puhub täitsa lootusrikkaid tuuli. Minuga võttis ühendust üks tore inimene, kellega koos nüüd proovime veidi seda raamatumõtet põrgatada. Ning esimesed muljed on täitsa vahvad ja positiivsed. Siit annab kenasti edasi minna küll ja üks väga suur ühine huvi on meil täitsa leitud. Niiet eks ole näha, mis sellest edasi saab. Hoian kindlasti ka teid selle kõigega kursis. Liiga detailselt esialgu siiski veel kaagutada ei taha.

Ka teisel teemal on esimesed kirjad mu postkasti jõudnud ning siit annab järjelugusid kirjutada küll. Üks kiri oli isegi seejuures nii pikk ja põhjalik, et pidin esmajoones kirjutajalt veidi vabandust paluma ja aega varuma, et kõik see materjal enda jaoks läbi töötada. Aga jah, ühtteist kindlasti peagi tiksuma hakkab ja püüan nii palju ka neile toeks olla, kui vähegi oskan ja suudan. Püsige lainel!

neljapäev, september 07, 2023

Kaks üleskutset, kaks ettepanekut - otsin koostööhuvilisi

Täna ma tahaksin kaks väikest üleskutset esitada. Äkki leidub huvilisi, kes on nõus veidi koostööd tegema.

Esimene ettepanek puudutab siis jooksvaid juhtumeid, kus inimene on praegusel hetkel oma kohustustega hädas. Sooviksin oma blogis kellegi lugu võimalikult detailselt jagada. Et saaksingi ülevaate sellest, kellele kui palju parasjagu võlgu ollakse, kui suured on sissetulekud ja mis mõtted on, mida võiks edaspidi ette võtta. Omalt poolt annaksin siis vastutasuks nii palju soovitusi ja nõuandeid, kui vähegi oskan. Oleksin niiöelda mentoriks. See ei oleks selline ühekordne juhtum vaid ikkagi järjelugu, kus tahaks vähemalt iga kuu kätt pulsil hoida ja neid suhtlusi, osamakseid, laenujääkide liikumisi postitustes kajastada. Kui pakub huvi, siis kirjuta mulle oma lugu ja siis vaatame edasi, mis teha annab. Loomulikult ei ole ma mingi võluvits ja ilmselgelt ma lisaraha lauale ei too, aga vaimses plaanis üritan olla nii palju toeks kui vähegi võimalik. Ehk suudan ma mingigi suuna kätte anda. Loomulikult garanteerin ma blogiveergudel ka oma loo jagaja(te)le täieliku anonüümsuse. Kui ise soovid aga oma lugu mulle jagada enda nime alt, siis see on sinu enda vaba valik.

Teine ettepanek puudutab mu blogi kui kirjatükki üleüldisemalt. Nagu juba varemgi on riivamisi jutuks olnud, on mu üheks unistuseks, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Aga ma olen omadega selles osas veidi plindris. Jah, ma võin neid postitusi siin kirjutada, aga minu jaoks on see kõik praeguseks nii hoomamatuks muutunud, et ma ei suuda kuidagi seda ühtseks tervikuks vormida. Kas leidub mu lugejate seas kedagi, kes sooviks mind selles osas aidata? Või tead ehk kedagi, kes oskab ja kellel oleks aega see ette võtta. Mõistan, et oma olemuselt on see kõik tänaseks juba päris mahukaks muutunud ja kindlasti pole see mingi lihtne ülesanne. Eks igasugused detailid, kes ja kui palju sellest kasu võiks saada, saaks juba eraldi privaatsemalt kokku leppida.

Igal juhul - kellele üks või teine mõte huvi pakkuma hakkas, siis volglasepaevik@gmail.com ootab teie kirju!

esmaspäev, september 04, 2023

Kolm aastat blogimist, palju õnne!

Täna on mu blogil kolmas sünnipäev. Eks teatud mõttes võiks ju isegi nentida, et ka minul on sünnipäev, sest kes teab, mis seisus ma omadega tänaseks oleksin, kui ma poleks neid postitusi siia kirjutama hakanud. Seda kõike on mulle väga vaja olnud ainuüksi selleks, et oma hinge ja mõistust vähegi toimivana hoida neil väga rasketel aegadel, mis mul olnud on. Eks see kõik on olnud justkui mu vaimu ja mõtete puhastaja, talletaja. Et ma saaksin mingid mõtted peast välja ning nendega läbi selle rahu teha. Ning lisaks on see blogi aidanud mul tunda end ka olulisena. Rääkimata sellest, et ma olen nende aastate jooksul aru saanud, kui palju meie väikeses riigis niiöelda minusuguseid inimesi ikkagi on. Kuigi ühelt poolt on see loomulikult olnud masendav teadmine, siis teisalt on see siiski andnud ka vaimujõudu mõistes, et ma pole nendes lahingutes üksinda. See kõik on olnud kahtlemata ääretult silmiavardav periood mu elus. Iseasi, kas ma üldse vabatahtlikult olekski tahtnud neist asjadest nii palju teada saada. Sest olgem ausad - mida sügavamale ma oma teadvuses kogu sellest temaatikaga olen laskunud, seda karmimalt see maailm end näitab. Sõltuvused on sõna otseses mõttes hukatuslikud.

Tegelikult olen ma endiselt väga õnnetu ja kurb. Üks asi on see lõputu võitlus, mis on aja jooksul mult kahtlemata meeletult vaimujõudu söönud, aga teine asi on ikkagi nendes masendushetkedes, mil kahetsen, kui suuri vigu ma teinud olen. Jah, ma võin ju mõistuse tasandil mõista, et seda kõike ei saa enam olematuks muuta, aga samas pean endale aru andma, et on täiesti reaalne, et lõplikult ei anna ma neid asju endale mitte kunagi andeks. Loomulikult on oma suur osa nendes masendushoogudes ka see kaksikelu elamine. Kuigi see otsus sai kunagi vastu võetud ennekõike lähedaste kaitseks, siis eks aeg on näidanud, et selle kõige varjamine on tegelikult meeletult raske taak, mida kanda. Ausõna, ei soovita tegelikult mitte kellelegi. Kui vähegi võimalik, siis rääkige oma jamad esimesel võimalusel siiski välja. Kui muidugi asi juba nii kaugele on jõudnud nagu minu puhul, siis tegelikult väga enam tagasiteed polegi, selle saladusega tuleb nui neljaks elu lõpuni vastu pidada. Loomulikult, kui ühel ilusal päeval need vastikud võlad kaelast ära saavad, siis muutub ehk ka selle saladuse unustamine järjest lihtsamaks. Ma vähemalt tahaks seda uskuda.

Mis aga veel usku puudutab, siis tegelikult pean järjekordselt nentima, kui meeletult ma olen alahinnanud kogu seda paranemisprotsessi, rääkimata ka võlgadest jagu saamise perioodi ning raskust. 3 aastat tagasi uskusin ma, et ma suudan mõne aastaga oma võlad ära klaarida (tookord oli mu ainsaks võimalikuks õlekõrreks veel mitte kinnitatud pensionireform), aga reaalsuses poleks ma tolle hetke võimaluste juures (ennekõike pean siis sissetulekuid silmas) mitte kuidagi inkassodest ja arvatavasti ka kohtutäituritest pääsenud. Tagantjärgi olen mõelnud, et äkki see põhjendamatu naiivsus ja optimism olid lihtsalt minu mõistuse abivahendid, et ma üldse ellu jääksin. Teatud määral ma ju ignoreerisin isegi oma Exceli tabelite karmi seisu, maalisin need enda jaoks oluliselt leebemaks, kui nad olid. Aga ehk andis just see veidi moonutatud pilt mulle seda vaimujõudu ikka edasi pusida ja lahendusi otsida.

Aga siin ma siis nüüd olen, heal juhul pool teed käidud, pool veel minna. Eks need igasugused globaalsed sündmused hetkel loobivad kõigile muidugi takistusi ja tõkkeid juurde, aga suures plaanis tuleb nentida nii nagu ma algusaegadel oma postitusi lõpetasin - võitlus jätkub! Tegelikult ju alternatiivid puuduvad, tuleb hakkama saada!