Töökohast, enam mitte nii uuest

Nagu ehk mäletate, siis kevadel sain ma ootamatu tööpakkumise. Tänaseks olen ma uuel töökohal juba täitsa mitu kuud arvutiklaviatuuri klõbistanud, hiirt liigutanud ja oleks aeg natuke muljetada. Vist võib juba isegi öelda, et see polegi enam uus töökoht. Vähemalt ajalises mõttes ja kui võtta see arvesse, mida juba tehtud on.

Üldjuhul võiks ju arvata, et kui inimene saab uue töökoha, millega kaasneb märkimisväärne palgatõus, siis läheb ka töötempo kiiremaks, lisandub stress ja üleüldse läheb kõik raskemaks. Vähemalt mina ise küll uskusin niimoodi. Aga võta näpust, selgub, et palk ja töö intensiivsus ei pruugi üldsegi omavahel seotud olla. 

Pigem on tööelu läinud mõnusamaks, rahulikumaks. Palgapäevad on minu jaoks endiselt sellised, kus ma mõtlen, et kas ma tõesti olen nii suure rahasumma välja teeninud. Olles mingi 15 aastat lasknud nagu orav rattal, siis tundub see kõik täitsa uskumatuna. Et pigem on nagu endal sisimas veel endiselt see tunne, et äkki ma ei anna endast piisavalt palju. Ei oska veel täiel määral lõõgastuda. Aga küll ma õpin. Ülemus on rahul, kolleegid ütlevad ka häid ja toetavaid sõnu. Kuigi hinges on teatav ebakindlus (ma ju polnud nii pikalt töökohta vahetanud), siis ma usun, et see on mööduv nähtus.

Natuke on kogu see ebakindlus muidugi seotud ka meie praeguse elukorraldusega. Igasugused isolatsioonid, piirangud ja muud värgid on viinud selleni, et ma olen kogu oma siinses töökohas töötamise veetnud kodukontoris. Null tööpäeva päriskontoris. Selle kõige tõttu olen ma oma ülemust reaalselt näinud vaid ühel korral (esimesel päeval) ja töökaaslasi pole üldse näinud. Inimlik touch puudub. Aga vähemalt igasuguste chativahendite kaudu suheldes on kõik ääretult toreda mulje jätnud. Loodetavasti toimub millalgi ikka mõni reaalne kohtumine ka. Aga suures plaanis on kõik väga tiptop.

Kokkuvõttes on see kõik oma olemuselt ikka täielik muinasjutt. Olgem ausad, ilma selle töökohavahetuseta oleksin ma ka pensionirahade abil veel päris pikalt väga suurtes raskustes... Aga sellele ma mõtlema enam ei pea. Reaalsuses olen ma hoopiski seisus, kus ma saan igakuiselt ka natuke raha kõrvale panna, täites kõiki alles jäänud kohustusi ja lepinguid, maksegraafikuid. See on hea tunne.

Enesehinnang ja enesemüümine

Enne, kui tänast teemat lahkama hakkan, siis mainin ära, et tegin taaskord ühe väikese vaimse pausi pärast viimast postitust. Kui olin laupäeva hommikul oma mõtted siia kirja pannud, siis tegin veel paar tundi oma põhitööd ja siis sulgesin sisuliselt kõik netiseadmed. Ei lugenud ma isegi kirju, rääkimata mingitest võla- ja ka blogiteemadest. Ma olin väsinud lihtsalt sellest kõigest. Selliseid turgutavaid pause vajab iga inimene, eriti intensiivsematel eluperioodidel. Ning eriti vastu kevadet, hilistalvel, mil on niiehknaa igasugune vitamiinipuudus ja muud hädad eriti tugevalt esil.
Ning see oli üks tore kvaliteetne aeg koos perega. Sest ega praegusel koroonaajal niikuinii ju kellegi teisega eriti läbi käia ei soovitata. Loodus, metsavaikus, pori ja lörts olid selle nädalavahetuse märksõnadeks. Vahva oli. Õhtul igasugused puldiautodega rallitamised, pusled ja muud möllud. Lisaks veel väike ühine "Kuninganna Corgi" vaatamine koos juurviljasnäkkidega - paprika, porgand, kurk, tomat isetehtud tipikastmega. Eelarve: paar eurot. Tasuvus: perekonnaühtsustunde märkimisväärne tõus ja üleüldine vaimse tervise paranemine. Soovitan kõigile.
Aga olgu, nüüd siis põhiteema juurde, millest täna kirjutada tahtsin. Järgnevateks mõteteks andis aluse üks kirjavahetus ühe blogilugejaga. Ta esitas küsimuse, miks ma ei võiks proovida endale suuremat palka juurde kaubelda, võidelda oma sissetulekute nimel. Tunnistan ausalt - ma ei ole kunagi enesemüümises ja enda reklaamimises väga osav olnud. Pole antud seda pealehakkamist ja ehk ka copywriteri oskusbaasi. Eks oma suur osa on siin ka minu enda olemusel, tagasihoidlikkusel. Olen alati oma elus liikunud põhimõtte järgi, et ärge hinnake mind mu sõnade vaid mu tegude järgi. Ehk siis olen lootnud, et kui ma teen palju ja head tööd, siis seda märgatakse ja lõpuks tasustatakse vastavalt - natuke naiivne vist isegi?. Ehk siis võiks öelda, et ma olen pigem selline vaikne tööhobune, mitte ülesklantsitud tõutäkk. Ilmselt ei võida ma mitte kunagi parima töötaja auhindu näiteks. Aga samas olen ma korduvalt olnud aasta parima tiimi liige. Niiet võta sa siis kinni, kas olen lihtsalt aja jooksul headesse meeskondadesse sattunud häid projekte tegema või on seal ikka minu osa ka olnud oluline.
Nagu öeldud - ma ei oska ennast müüa. Ma ei oska olla see inimene, kes läheb võõra inimese juurde ja teatab, et just mina olen maailma parim ja antagu mulle nüüd palju raha. Ma ei oska minna ka ülemuse jutule lausetega, et ma olen asendamatu tiimiliige. Ma lihtsalt loodan, et mu töö räägib iseenda eest. Kahjuks see vist aga tänapäeval enam nii ei käi. Kui päris aus olla, siis ma hinges tunnen tegelikult rahulolu, et ma just selline olen nagu ma olen. Aga paraku ei maksa selle hingerahu eest arveid. Mida siis ette võtta? Minna kuskile vaimse turgutuse ja enesehinnangu tõstmise laagrisse (ma ei tea, kas selliseid on olemas üldse?), tulla lihtsalt mugavustsoonist välja ja hakata end rohkem esile tooma? Või siis töötada veelgi rohkem ja veelgi paremini, et lõpuks oleksingi asendamatu, ka ilma reklaamita? Üle enda varju teadupärast ei hüppa ja enda olemuse muutmine ei ole kindlasti lihtne teekond, mida valida.
Kuidas teil palkadega lood on? Kas julgete ise minna ülemuse jutule ja raha juurde küsida? Kas oskate ennast reklaamida? Kas oskate ennast tööturul müüa? Või on praegune pandeemia loonud hoopis olukorra, kus tuleb rahul olla sellegagi, et üldse mingigi töökoht ja palk alles on?

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!

Kuidas läheb ja kuidas edasi võiks minna?

Ja ongi käes järjekordne reede. Töönädala lõpp jälle paistmas. Nagu ma siin ühes oma eelnevas postituses kirjutasin, siis minu elutempo on viimase seitsme päeva jooksul üsna palju muutunud. Kõik poolikud lisatööd ja lisaampsud lõpetasin ma eelmisel nädalal kenasti ära ja nüüd alates eelmise nädala laupäevast olen täie hooga oma põhitööl ületunde vihtunud. Töö lippab, keskendumisvõime jälle laes ja tulemused on silmaga näha. Kuigi vaikselt on esmane väsimus ka hakanud tekkima, siis tegelikult see rahulolu nendest töövõitudest annab seda vaimujõudu rohkelt juurde. Nädalaga 20 ületundi, mis järgmise kuu alguses juba praeguse seisuga korraliku lisasumma toob. Ja oi, kui väga mul seda ju tegelikult vaja on.
Inimene on üsna hea kohaneja. Kui alguses tundubki mingi tempomuutus ehk üle mõistuse karm ja tahab rajalt maha tirida, siis vaikselt selle kõigega harjudes tekib teatav rutiin ja polegi enam nii hull midagi. Kui ma sel kuul paar nädalat veel sarnast tempot suudan hoida, siis võin isegi aprillikuu eelarve lõpuks ära täita. Asi, millest ma siin paar nädalat tagasi veel isegi unistada ei julgenud. Eks näis muidugi, kuidas reaalne olukord kujuneb.
Kui jätkusuutlik selline töötempo üldse olla saab? Pikas plaanis ilmselt mitte väga. Aga ühe lubaduse ma endale siiski andsin - pühapäevad on ja jäävad puhkepäevadeks. Siis ei tee sekunditki tööd. Ilma selleta vist põleksin küll kiiresti läbi. Hetkeseisuga on näha, et selline töökorraldus võiks kesta kuskil mai lõpuni ehk siis kokkuvõttes ligikaudu 3 palgapäeva peaks mul sellise väikese boostiga olema. Ning kui nii edasi mõelda, siis selleks ajaks on juba juuni käes, suur suvi. Küllap on ka koroonanumbrid alla tõmmanud, päevad päikest täis, elu kui lill. Ning pikem puhkus ka siis juba kiviviske kaugusel. Ehk siis kokkuvõttes võiks see plaan vähemalt 3-kuu lõikes üsna jätkusuutlik olla.

Tunnistan samas ausalt - blogile pole ma viimasel ajal enam üldse peaaegu mõelda jaksanud. Lihtsalt pole aega ega ka jaksu. Aga päris unarusse ma seda kindlasti ei jäta ja kui vähegi midagi põnevat juhtub, siis annan kohe jooksvalt siin teada ka. Ning samuti ei kao mitte kuhugi ka filosoofilisemad postitused. Üht järjekordset küsitlust olen ma ka kokku panemas, koos auhinnaga seekord! Seega, püsige lainel. Kevad juba koputab ukse taga, oleks aeg ta sisse lasta ja see talv minema saata, eks ole.

Vähem lisatööd, rohkem põhitööd

Nagu ma varem juba rääkinud olen, pühendan ma meeletult palju aega ja energiat igasugustele lisatöödele ja no üldse selliste võimaluste otsimisele, mis natukenegi lisakopikaid pangakontole tooks. Aga viimasel ajal olen ehmatusega hakanud tajuma, et tegelikult on vaikselt selle kõige tõttu kannatamas mu põhitöö. Ma ei naudi seda enam sellisel määral nagu varem. Ma ei anna seda tehes endast enam 100 protsenti. Vähenenud on loomulikult ka keskendumisvõime. Ja tööülesanded on vaikselt kuhjuma hakanud.
Ma olen viimasel ajal hakanud ärevusega jälgima MS Teamsis meie projektiga seotud chatigrupi vestlusi, kartes koguaeg, et äkki keegi pöördub minu poole ja küsib, millal see või teine ülesanne valmis saab? Üldiselt nad lõpuks siiski saavad valmis ja ma pingutan nii nagu jaksan. Aga tegelikult saab jaks väga tihti väga kiiresti otsa ning siis tahaks lihtsalt pikali visata ja olla sisuliselt teadvuseta. Et kõik see ümbritsev ära kaoks. Tsiteeriksin siinkohal üht ajakirja TervisPluss artiklit (seda artiklit saab mu Facebooki mängu võitja näiteks nüüd täies mahus lugeda): "Läbipõlemine on kroonilise stressi tagajärg, mis viitab sellele, et sinu koormus pole mitte suur, vaid üüratu. Stress on üle läinud järgmisse staadiumi, millest annab märku üldine kurnatus. Sa ei viitsi ega taha midagi teha, pisiasjad ajavad närvi ja puhked kergesti nutma. Lisanduda võivad ka tervisehädad: pea- ja kõhuvalud, ka haigused hakkavad külge nagu takjad." Tõele au andes - nutma ma siiski hakanud ei ole.
Veelkord eelmainitud artiklit tsiteerides: "Kui läbipõlemine on jõudnud ohtlikku staadiumi, mil sul pole enam mingit motivatsiooni tegutsemiseks, tuleb seada sammud arsti juurde ja aeg maha võtta. Organism peab koguma jõudu, et teisele režiimile minna ja analüüsida, mis valesti läks. Kui oled kurnatud, siis pole sul selleks jaksu. See on sama, mis depressiivsele inimesele öelda, et mine jooksma. Ta poleks depressioonis, kui ta jõuaks jooksma minna. Enne on vaja taastuda."
Ma peaksin tegelikult puhkama ja aja maha võtma. Täitsa kohe mitmeks kuuks ilmselt. Aga ma ei saa... Sest see tähendaks sisuliselt hetkega pankrotti. Kuna mu töö ja eriala on keskmisest kõrgemalt tasustatud, siis ei aita siinkohal eriti ka töökoha vahetus. Ma lihtsalt pean vastu pidama ja edasi võitlema. Mul ei ole muud võimalust. Lihtsalt ei ole.
Ja ma tegelikult olengi nüüd tänu oma tööandja vastutulelikkusele ja ka mu praeguse projekti vajadustest tulenevalt tegemas üht väikest ajutist muutust. Ma jätan praegu mõneks ajaks igasugused lisaampsud ampsamata ja hakkan hoopis oma tavatööd tegema ka laupäeviti. Sest lihtsalt projekti tähtajad on hirmsa kiirusega lähenemas. Ning ma saan selle kõige eest 1,5-kordset lisatasu. Ehk siis iga tund, mida suudan nüüd lisaks teha (ka õhtuti on lubatud lisatunde teha), toob mulle lisaraha. Ning ma ei pea end pooleks tirima nelja erineva valdkonna kaheksa erineva ülesandega. Kõlab kahtlemata meeleheitlikult, kas pole - selle asemel, et puhata ja taastuda, tõmban ma sae veelgi kiiremini käima. Aga samas annab selline tekkinud võimalus oma motivatsioonipuhangu. Loodetavasti annab peagi saabuv kevad veel oma lisatõukegi sellele kõigele. Ning palgalipikut nähes on ilmselt meel veelgi rõõmsam. Ma ei tea, kui jätkusuutlik see lähenemine pikas plaanis olema saab, aga vähemalt ajutiselt tunnen, et selline muutus on pigem positiivne. Kokkuvõttes käitun ma sisuliselt põhimõtte järgi, et kui oled rampväsinud, siis vähenda ülesandeid, jäta alles vaid olulised ning neid tee rohkem ja tee neid hästi. Vähem tõmblemist ja rohkem sihipärast, fokusseeritud tegevust.

Ahjaa, täna on tegelikult üks tähtpäeva moodi pidupäev ka. Mu blogil täitub täna pool aastat. Selle ajaga olen ma kirjutanud 182 postitust (koos käesolevaga), mulle on jäetud 473 kommentaari ning blogi on külastanud üle 23000 unikaalse külastaja, kes on kokku külastusi teinud ligikaudu 200000 (jah, KAKSSADA TUHAT!). 

Ma ise olen selle kõige üle kuidagi eriliselt rõõmus, et see temaatika endiselt inimesi huvitab ja kõnetab. Jätkame samas vaimus. Võitlus jätkub!