Kuvatud on postitused sildiga surm. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga surm. Kuva kõik postitused

teisipäev, november 03, 2020

Laenuvõlgade pärandamine

Paljud, kes on sattunud minuga sarnasesse olukorda ja on mattunud ülepeakaela võlgade alla, mõtlevad ka enesetapust, surmast... Mõeldes, et see on justkui mingi pääsetee. Et siis ju saab sellest kõigest vabaks. Kirjutasin sellest põgusalt minagi...
Tegelikkuses ei ole see aga muidugi mitte mingi lahendus ja lõpuks võib selle otsuse ja valikuga oma lähedased veelgi raskemasse seisu langetada, sest võlad päranduvad edasi. Rääkisin siin möödunud nädalavahetusel just ühe tuttavaga pikemalt igasugustel võlgadega seonduvatel teemadel. Tema teadiski rääkida ühe loo oma sõbrast, kes järsku sai päranduseks oma isa poolt tekitatud kiirlaenuvõlad. Tema isa ei teinud küll enesetappu, aga suures plaanis ei ole see hetkel oluline. Selles loos siis selgus, et ta 2014. aastal surnud isal olid mingid kiirlaenuvõlad kaelas, millest tollal keegi ei teadnud mitte midagi. Mingit vara ka isal sisuliselt ei olnud, mida pärida ning pärandist loobumise avaldust poeg ka ei osanud kirjutada, pangakontolt 70 eurot vist isegi päris. Nüüd, 6 aastat hiljem saabus aga üle 17 000 EUR suurune nõue, koos intresside ja viivistega. Googeldades jõudsin järgneva mõttekäiguni. Kes maksab surnu võlad? Võlgade tasumine on vägagi eluline küsimus ka siis, kui võlgnik ise on siitilmast lahkunud. Internet on täis küsimusi pärimise kohta, eriti kui asi puudutab surnu võlgu ja varasid ning pole teada, kumba on rohkem. Pärimisse tuleb igal juhul suhtuda väga tõsiselt, seetõttu ei tohi pärimise teadet lihtsalt prügikasti visata – isegi kui huvi päranduse vastu puudub. Kui asja sinnapaika jätate, võib see tähendada, et saate päranduseks surnu võlad. Pärandist loobumiseks on aega ainult kolm kuud. Pärija saab pärandi vastu võtta ainult tervikuna, st tal ei ole võimalik kohustusi maha jätta ja võtta vastu ainult see osa varast, mis talle meeldib. Seega ei päästa surm (eriti siis vabatahtlik) mitte kuidagi mitte midagi. See ei saa olla lahendus. Eks nagu ikka aegajalt armastatakse öelda, kokkuvõttes on see ju vaid raha. Üks pseudoasi, mille inimesed on välja mõelnud. Jah, selle nimel on tapetud ja sõdasidki peetud. Kuid kas see ikka on seda kõike väärt, et enneaegselt surra?
Vahel mõtlen, kui palju siin elus ikka sõltub sellest, kuhu sa parasjagu sünnid. Kindlasti on maailmas palju kehvemaid kohti, kuhu sündida kui Eesti Vabariik, aga teinekord tunnen, et keset Lõuna-Ameerika vihmametsasid, mõnusas kliimas ja keskkonnas, kus raha tähtsus on oluliselt väiksem kui tsiviliseeritud Euroopas, elamine võiks isegi palju õnnelikuma elu pakkuda. Aga mis teha, on nagu on. Olen sündinud just siia, sellesse perekonda. Teinud omad valikud, omad suured vead. Nüüd tuleb selle kõigega kuidagi hakkama saada, et oma lähedastele siin mingit jama ei hakkaks pärandama. Tähtis ongi ju lõpuks see, kuidas oma tehtud otsuste ja keskkonna kiuste ellu jääda, kohaneda ja õnnelik olla. Ja kuidas kõige selle käigus teha õnnelikuks ka need, kes sulle olulised.

laupäev, oktoober 10, 2020

Elutahe ja mõtted enesetapust

Täiesti loomulik on, et sellises hingelises seisundis ja suures stressis on hetki, mil inimene tunneb, et ta ei jaksa enam. Et ta tahab alla anda, ta tahab selle kõik ära lõpetada. Ta tunneb, et kõik püüdlused justkui jooksevad liiva, mitte miski ei paku enam elutahet. Kõik on nii mõttetu. Eriti raskeks läheb muidugi pimedatel sügisõhtutel, mil päeval on hall, õhtust saab kiiresti öö ja hommik tuleb uuesti alles keset päeva ja siis ka endiselt hallina.

Aga see elutahe tuleb leida! Elu on kingitus, seda ei visata niimoodi ära. Olgu, oled suure jamaga hakkama saanud, aga sul ei ole mingit surmatõbe või näljahäda kallal. Asjad tuleb perspektiivi seada ja mõista, mis siis tegelikult kaalul on. Me ei ela kuskil Süürias, keset kodusõda. Me elame rahulikus Eestis. Sa ei ole kurjategija. Sa oled lihtsalt väga palju valesid valikuid teinud õnnetu kodanik. Reaalsuses on need vaid rahalised mured. Mis siis, et väga suured. Tegelikult oled sa juba praeguseks oma elu jooksul rohkem palka saanud, kui su koguvõlg on. See on võimalik ära klaarida, isegi kui see võtab palju aega. Keda see surm veel aitama peaks? Milleks?

Inimene ei tohiks oma suure murega mitte kunagi üksi jääda. Ta peab suutma oma igapäevastest rutiinidest kasvõi kõigi kümne küünega kinni hoida, sest need harjumused hoiavad teda elus. Ta peab jätkama oma tööd, ta peab edasi tegelema oma hobide või trennidega, isegi siis, kui need enam tavapärast sädet silmadesse ei too. Sest kui need pidepunktid inimese elust ära kaovad, siis lagunebki kõik koost.

Kokkuvõttes ei kavatse mina küll ära surra ega alla anda. Nõrkusehetked on loomulikud ja mõistetavad, aga neist tuleb üle olla. Kui on raske, siis tuleks üht telemängu tsiteerides appi võtta üks või mitu kolmest õlekõrrast – helista sõbrale, võta 50:50 või küsi publiku abi. Kuidagi ikka saab, peab lihtsalt saama ju.

Eile saabus uudis, et pensionireformi osas avalikustatakse riigikohtu otsus 20. oktoobril. Kardan, et meie seas on päris palju neid, kes vähemalt mõtlevad enesetapule, kui sealt peaks tagasilükkav otsus tulema. Meid on omajagu, kes seda fondi vabastavat otsust nagu jumala õnnistust ootavad.