Ootan veel endiselt oma viimasele küsitlusele vastuseid, aga juba praegu olen ma vägagi rõõmus ja elevil, et teid endiselt nii palju on. Seejuures on tore tõdeda, et lisaks minu loole on paljudele korda läinud ka Maria ja Keni teekonnad. Julgelt iga viies küsitlusele vastanu on küsinud just nende tegemiste kohta. Kahjuks olen ma ise viimasel ajal oma asjadega nii hõivatud olnud, et nad on ka minu poolt tõesti veidi unarusse jäänud. Kuid võtsin teie kommentaaridest kinni ja saatsin nii Kenile kui Mariale lihtsa ja otsekohese küsimuse - "Kuidas läheb?" Ning Keni vastus on nüüd teie ees. Lisakommentaarina saan öelda, et see on ilmselt mu blogi läbi aegade kõige pikem postitus üldse (korra mõtlesin ka seda poolitada, aga siiski loobusin loetavuse huvides sellest).
----------
Võlaratas on seiskunud. Pankrotimenetlusega tegeleb minu eest pankrotihaldur. Detsembris saabusid kohtudokumendid, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri ja nõuded. Pankrotihaldur on tohutu töö ära teinud ja nõuete põhjendatust kontrollinud vastutustundliku laenamise seisukohalt. Kui seda põhimõtet on rikutud ja võlgnikku pole piisavalt kontrollitud, loetakse kõik tasutud maksed põhiosa katteks ja intressiks Euroopa keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär (enne Covid-kriisi ja Ukraina sõda 0%).
Kahe võlausaldaja nõue tühistati pankrotihalduri vastuväitega nõustudes kohtu poolt, sest nad ei esitanud piisavalt täpseid ja põhjendatud andmeid, sest kohus ja pankrotihaldur ei pea lisade massist andmeid otsima, kui võlausaldaja neid selgelt ei esita. Isegi sobimatu failivorming võib saatuslikuks osutuda või kui tagasimaksete jaotumine eri lepingute põhiosa ja intressi vahel pole eristatavad. Siin ja edaspidi teistelgi kasutati päris karmi sõnastust: “Kuna ümberarvestus VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub, on nõue ebaselge ja seega ei saa kohus nõuet tunnustada.“ Nii loeti mitmel juhul kõik mu tehtud maksed põhiosa katteks.
Ainult üks võlausaldaja põhjendas oma nõudeid pankrotihalduri vastuväidetele õigesti ja esitas lõpuks ümberarvestuse, milles intressinõue loeti tühiseks, sest krediidivõimelisust on liiga optimistlikult hinnatud ja kogu seni tasutud summa ulatuses tehti põhiosa jäägi ümberarvestus. Siit siis refinantseerimislaenude nõrk koht: nendega tunnistab laenuvõtja kokku koondatavate laenude põhiosad ja intressid enda jaoks sobilikuks ning menetlusprotsessis neid enam ümberarvestamisele kaasata ei saa ehk refinantseerimiseni tasutud intressid ja põhiosad jäävad laenufirma kasumiks ka võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral.
Nüüd on pankrotihalduril luba minult arestitud varadest tagasimakseid teha, kusjuures nõuete kogumaht vähenes ca 3 korda: 43000€ pealt lõpuks vähem kui 16000€ ja kui see saab kolmeaastase menetluse käigus märkimisväärses mahus tagastatud, et võlgadest vabastamise menetlus edukalt lõpetada.
Nagu arvata võib, üritavad võlausaldajad kohtumäärusi vaidlustada, kuid sageli on tulemuseks kohtu poolt määruskaebusest keeldumine. Üks laenuandja esitas määruskaebuse oma nõude tunnustamata jäämise kohta. Selle kaebuse käik minule nähtavates kohtudokumentudes ei kajastu. Küll aga esitas sellele määruskaebusele 2-nädalase hilinemisega vastuse teine laenuandja, et ka nende nõuet tunnustataks. Kohus noomis viimast, et vastusena teise võlausaldaja määruskaebusele ei saa oma nõude tunnustamist paluda, jättis vastuse käiguta ja andis juhtnöörid võimalikuks esialgse määruskaebuse tähtaja ennistamiseks koos mõjuva põhjuse, määruskaebuse riigilõivu tasumise tõendi ja täpsustatud vastuväidetega pluss neid kinnitavate tõenditega. Laenuandja oma järgnenud avaldusega riigilõivu ei tasunud, mõjuvaid hilinemispõhjusi ei esitanud ja vastuväiteid ei tõendanud, seega kohus keeldus määruskaebuse menetlemisest. Tundub, et osadel laenuandjatel on viletsad või ülekoormatud juristid.
Vahepeal sain kinnituse miinimumpalga suurenemisega kaasnenud mittearestitava sissetuleku osa suurenemisest 1093€ pealt 1181€ peale (miinimumpalk pluss kolmandik 1 ülalpeetava eest). Sularahaarveldustega kaasnenud ärevus on põhimõtteliselt kadunud ja hädavajalikke ülekandeid aitab teha elukaaslane.
Ma saan seega jätkuvalt kasutada deebetkaarti ainult sularaha väljavõtmiseks, ka kontojääki ja 10 viimast rida konto väljavõtte summasid näen ainult pangaautomaadist. Teisele kontole on ligipääs ainult pankrotihalduril. Kui detsembrini tegi ta iga uue kuu alguses kuhugi ülekande arestitava summaga, siis nüüd seisab mu põhikontol mitmetuhandeeurone jääk, mida ma käsutada ei saa. Kas varasemad ülekanded kogus pankrotihaldur minu kolmandale kontole (tavapraktika) või oma deposiitkontole, seda ma ei tea, igatahes võlanimekirja kinnitamisest alates peaks ta minu poolt loetud seadusest lähtuvalt väljamakseid kohtu poolt tunnustatud võlausaldajatele tegema kord aastas.
Isiklik elu on pingeline, õpingud sujuvad üle ootuste mõõdukalt, praegusel põhitöökohal on mõlemapoolsed tõsised motivatsiooniprobleemid, lisatöö on vahelduva intensiivsusega, võtsin vastu lisatöö ilmselt kolmekohalise tasuga, mis laekub ilmselt mais pärast käsundi täitmist. Viimasel lisatööl oleks potentsiaali kujuneda unistuste põhitööks, aga pereelu ei võimalda seda. Olen saanud 2 tööpakkumist sügisest kodule lähemale, aga nende võimalikkust saan hinnata mais, kui uue semestri tunniplaan avalikustatakse. Praegusel töökohal kärbub koormus sujuvalt kokku, kuid ehk osutub võimalikuks hoopis praegu omandatava erialaga seotud töö. Sel juhul vahetuks praegune tähtajatu tööleping 1…3-aastase tähtajalise töölepinguga. Määramatust ja kahtlusi on palju. Kas kõigutada praegust suhtelise stabiilsuse paati või jätkata harjumuspärasemas rütmis? See on raske küsimus.
Täiendus: maakohtu otsus esialgse määruskaebuse tagasilükkamise kohta jäi ringkonnakohtus jõusse, kuna pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel minu kontole laekunud ca 2400€, mille väljastamist laenuandja omapoolselt ei tõestanud, saaks lugeda ca 3900€ tagasimaksete põhjal ümberarvestatuna tasutuks, jällegi laenuandja ise ümberarvestust ei esitanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar