Miks vajab iga võlglane kõrvaltvaataja pilku?

Võlgadega silmitsi seismine on emotsionaalselt kurnav. Kui oled ise võlglane, siis tead, kui keeruline on hoida pea selgena, kui kohustused ja tähtajad suruvad peale. Sageli tekib tunne, et olukord on kas lootusetu või vastupidi – et lahendus on kohe nurga taga, kuigi tegelikkus võib olla hoopis teine. Just siin peitubki probleem: emotsioonid moonutavad reaalsust.

• Liigne optimism: "Kui ma järgmine kuu saan boonuse, on kõik korras!" Tegelikkuses võib boonus olla ebakindel või ebapiisav.
• Liigne pessimism: "Ma ei saa kunagi sellest august välja." Tegelikult võib olemas olla realistlik plaan, mis viib samm-sammult lahenduseni.

Kui vaatad oma kohustusi läbi emotsionaalse prisma, on oht teha otsuseid, mis pikemas perspektiivis olukorda halvendavad. Näiteks võtta juurde kallist laenu "kiireks päästmiseks" või ignoreerida maksegraafikuid, sest "niikuinii pole mõtet".

Siin tuleb mängu spetsialisti või usaldusväärse sõbra pilk. Olgu see võlanõustaja või mõni sõber, kes on valmis süvenema – tema näeb vaid numbreid, mitte hirme ega lootusi. See tähendab:

• Ta suudab objektiivselt hinnata, millised kohustused on kriitilised ja millised saab restruktureerida.
• Ta aitab koostada realistliku plaani, mis põhineb faktidel, mitte tunnetel.
• Ta võib märgata võimalusi, mida sina emotsionaalse pinge tõttu ei näe (nt maksepuhkused, refinantseerimine).

Ausalt öeldes olen ka mina olnud veendunud, et olen piisavalt tark ja pädev, et oma plaane seada. Olen mõelnud: "Ma saan hakkama, ma kontrollin oma olukorda!" Kuid elu on näidanud, et minu hinnangud on reeglina olnud liiga optimistlikud. Olen korduvalt arvestanud tulevaste sissetulekute või ootamatute lahendustega, mis tegelikkuses ei realiseerunud. Selle tõttu olen pidanud mitmel korral pettumust taluma ja – mis kõige raskem – ma ei ole suutnud täita kõiki lubadusi ega maksegraafikuid, mida endale ja teistele andsin.

See kogemus on õpetanud mulle, et üksinda tegutsedes kipun nägema olukorda läbi roosade prillide. Kõrvaltvaataja, olgu ta professionaal või lihtsalt sõber, kes oskab numbreid analüüsida, aitab mul näha pilti selgemalt ja vältida liigseid riske.

Kokkuvõtteks on võlgade kaardistamine ja selle kõige värskena hoidmine nagu tervisekontroll – ise tunned sümptomeid, aga diagnoosi paneb arst. Sama kehtib finantside puhul: objektiivne pilk aitab vältida emotsioonidest tulenevaid vigu ja annab kindlama tee lahenduseni.

Aidakem Piretit ülikooli lõputööks vajaliku sisendiga

Minuga võttis ühendust Piret. Ning kuna ta on vägagi olulisel teemal ülikooli lõputööd kirjutamas, siis jagaksin siinkohal tema koostatud küsitlust. Loodan, et mu lugejate seas leidub neid, kes on valmis oma väikese abi siinkohal Piretile osutama. Olgem ausad, kogu see võlglastele osaks saav õigusnõustamine on nii meeletult ebaühtlase kättesaadavuse ja tasemega, et sellele lihtsalt on vaja suuremat tähelepanu pöörata. Ning usun, et see lõputöö on kindlasti samm õiges suunas. Ennekõike paluksin siis antud küsitlust täita neil, kes on maksejõuetusmenetlusega isiklikult kokku puutunud. Nüüd aga sõna Piretile.

Olen EBSis üliõpilane ja teen hetkel oma lõputööd teemal "Eraisiku õigusnõustamine enne ja maksejõuetusmenetluse ajal". EBSi läksin tagasi peale 20a. pausi. Mul said kõik ained võetud aga lõputöö jäi tegemata. EBSis õppisin ettevõtlust ja ärijuhtimist. 

Ma ei ole õppinud õigusteadust, aga olen olude sunnil pidanud kokku puutuma oma elu jooksul mitmeid kordi erinevate õigusalaste teemadega. Kuna olen teadlik läbi erinevate allikate antud protsessi läbimise valudest ja nõrkadest kohtadest, siis sellest lähtuvalt sai valitud ka just selline lõputöö teema.

Selleks, et minu bakalaureusetöö oleks rohkem kui lihtsalt dokument kuskil kaustas, oli soov teha intervjuud võlglastega ja võlanõustajatega, võlausaldajatega, kohtutäituritega ja Kohtutäiturite- ja pankrotihaldurite kojaga. Paraku sain ninanipsu ja minuga suhtles ainult üks isik ühe ühenduse esindajana. Võlglaste nimekirjad ei ole avalikud, sellest olin teadlik.

Panin kokku kirjaliku intervjuu, mis on mõeldud võlgnikele. Intervjuu on avatud küsimustega ja seetõttu võtab vastamine ka veidi aega. 

Vajan abi antud intervjuu jagamisel. Oluline on, et see intervjuu jõuaks inimesteni, kes on hetkel olukorras, kus mõtlevad teha maksejõuetusmenetluse avaldust, on just läbi tegemas maksejõuetusmenetlust (tavainimesed ütlevad selle kohta pankrot) või on juba selle kadalipu kõik läbi teinud.

Kahjuks on mul tähtaeg kukil ja seega on vastuseid kiiresti vaja. Kuna sattusin Sinu lehele, siis tekkis mõte küsida, et kas on mõeldav Sul seda küsitlust jagada. Äkki ikka õnnestub enne vana aasta õhtut mõni vastus mul saada, mis oleks mu lõputöö eesmärgi saavutamiseks ülioluline.

Kirjalik intervjuu ise asub siin https://forms.gle/7VyokhwsemKWhEzx9

Peagi tulekul - ülikooli lõputöö, mis pühendatud krediidivõlglastele

Ma olen jälle ootusärevuses. Seekord küll mitte otseselt iseenda tegemiste tõttu, aga üks põnev verstapost peaks sel nädalal vormistatud ja kaante vahele saama. Või noh, õigupoolest kaante vahel peaks juba olema, aga ametlik kaitsmine peaks aset leidma just käesoleva nädala keskel. Räägin siis muidugi paar kuud tagasi jutuks olnud Janno Rasmus Dregeri lõputööst, kuhu minagi oma tagasihoidliku panuse andsin.

Tegelikult oli mul kohati isegi väike kahtlus ja kärsitus ka selle teema osas tekkima hakanud, sest ma kirjutasin juba aprillis Jannole kirja ja küsisin, kui kaugele asjad arenenud on. Tol korral aga jäi vastus tulemata. Paar nädalat tagasi kirjutasin aga uuesti, lootuses, et äkki on nüüd asjad edasi liikunud. Ning seekord sain ka vastuse.

"Hei! Olen olnud kirjutamise ja tööga väga aktiivses tegevuses ja kahjuks ei ole jõudnud üldse emailidele vastata. Sain just täna (23. mail) enda lõputöö sisse antud ja asun seda kaitsma 30.05. Loodetavasti kõik sobib ja saan selle kaitstud. Saan jagada enda noppeid kohe pärast kaitsmist ja kirjutada sulle ühe blogipostituse. Kas see sobiks?"

Loomulikult rõõmustas see vastus mind väga ja muidugi olin ma kohe ka selle plaaniga nõus. Igal juhul võiks selle kõige alusel peagi loota üht veidi sügavamat analüüsi kogu võlgnevustega seotud temaatikale. Igaks juhuks ma siin mingeid kuupäevalisi lubadusi välja käima ei hakka, sest nagu oli juba näha Levilaga seotud loo pealt, siis ei maksa anda veksleid, mis otseselt minu kontrollile ei allu. Aga sellegi poolest - varsti võiks siia veergudele üks pikem postitus nendel teemadel tulla küll. Seniks aga soovin Jannole kogu südamest edukat kaitsmist!

Andsin oma panuse ühe lõputöö valmimisele

Eelmisel nädalal kirjutas mulle Janno Rasmus Dreger (täisnime avaldan siinkohal tema enda palvel). Janno on tudeng. Ning ta on hetkel TalTechis oma lõputööd kokku panemas. Teemaks võlglaste igapäevane elu ja see, kuidas sellises seisus oma eluga toime tulla. Selle juures on oluline märkida, et kuigi see teema üleüldiselt puudutab sisuliselt kogu Eestit ja on muutumas järjest progresseeruvaks vähk-kasvajaks, siis on selle kohta akadeemilisi analüüse ja lõputöid tehtud ääretult vähe.

Janno oli oma erinevate otsingute ja uurimistega jõudnud ka minu blogini. Tema eesmärk on kokku saada u. 15 inimest, keda sel teemal põhjalikumalt usutleda. Minu lugu oli talle piisavalt huvitav ja mitmekesine, et ka minu poole vastava palvega pöörduda. Pärast väikest kirjavahetust ja ka teatavat taustauuringut olin hea meelega nõus selles "projektis" osalema.

Käiku läks siis taaskord mu juba varasemalt Levila intervjuu jaoks loodud Skype'i konto ja mõned päevad hiljem me selle vestluse käima lükkasimegi. Kuigi plaani järgi pidime umbes poole tunniga hakkama saama, siis reaalsuses kujunes sellest 53-minutiline meeldiv vestlus (kuigi mitte just kõige meeldivamal teemal, eks ole).

Kuigi Janno oli alguses veidi mures, kas suudab selle jutuajamise minu jaoks samale tasandile viia nagu oli Levilaga intervjuu, siis tegelikult oli see kartus täiesti asjatu. Tema ettevalmistus selleks vestluseks oli tegelikult isegi grammikese võrra veelgi sügavam kui Levila ajakirjaniku oma. See detailsus, millega Janno mind üllatas minu looga tutvumisel, oli täiesti hämmastav. Oli näha, et ta oli põhjalikult märkmeid teinud ja mu mõttekäikudega vägagi hästi kursis. Ning loomulikult pani see mind end veelgi rohkem avama, justkui tänutäheks või nii. Loomulikult oli siin minu jaoks ka tore see, et õnneks Levila ja Janno teemakäsitlus läks teineteisest piisavalt palju siiski erinevaid teid mööda, et mul ei tekkinud ka seda enese kordamise tunnet. Levila keskendus siiski ennekõike spordiennustusele ehk siis minu jamade algallikale ning Janno soovis rääkida rohkem võlgadest. Kuigi ei saa siinkohal salata - eks need teemad siiski on omavahel ristirästi seotud, seega lõpuks ei saa ühest teemast rääkida ilma teist mängu toomata ja vastupidi. Aga erineva perspektiivi saab võtta sellegi poolest.

Liiga detailseks ma selle intervjuu edasiandmisel ei soovi minna, aga mul oli kokkuvõttes ääretult hea meel, et sain sellele lõputööle oma panuse anda. Ning soovin Jannole kogu südamest edu selle kokkupanekul, vormistamisel ja kaitsmisel.

Siia lõpetuseks aga paar näidisküsimust, milliseid teemasid me käsitlesime.

Janno: Kas sinu hinnangul on Eestis piisavalt hea tugisüsteem ehitatud üles inimestele, kes soovivad laene/võlge tagasi maksma hakata?

Mina:Tegelikult on süsteem olemas. Meil on päris adekvaatne võlanõustajate võrgustik, mille puhul on oluline, et see on üles ehitatud kohaliku omavalitsuse rahastusele. Lisaks on meil seadusandlikus mõttes päris head meetmed nii kohtuliku võlgade ümberkujundamise kui ka isikliku pankroti näol. Jah, need ei ole mingid lihtsad "homme olen võlgadest vaba" vahendid, aga need on tegelikult päris asjalikud õlekõrred, mida kasutada, kui on näha, et enam tõesti muud üle ei jää (ehk siis, kui ei paista kuskilt mingit lisasissetulekut või võimalust ka igakuiseid kulutusi piisaval määral vähendada). Reaalsuses ei peaks tegelikult mitte ükski võlglane inkassodega tegelema. Kui juba sinna lauale on laenuleping jõudnud, siis tuleks ruttu juba kohtu kaudu abi otsida, et ei laseks end niiöelda igavesti "peedistada." Ehk siis kokkuvõttes - süsteem on, aga seda on avalikkusele liiga vähe tutvustatud. Ainus, mida riiklikult veel ehk teha annaks, on kogu see inkassode maailm - sinna tuleb päitsed peale panna, et lõpetada see metsik lääs, kus inkassod justkui ei allu mitte millelegi ega mitte kellelegi.

Janno: Mis oli sinu jaoks kõige efektiivsem lahendus, kuidas saada võlad kontrolli alla? Eelarvestamine, palga juurde saamine, lisa töökoht või midagi neljandat?

Mina: Siin ei saagi ilmselt võtta asju kuidagi eraldi. See lahendus ongi üks tervik, mis algab loomulikult Exceli tabelitega - kuhu siis tuleb 100% aususega kõik jamad kirja panna. See võib alguses emotsionaalselt küll üliraske olla, sest tihtipeale inimesed alahindavad oma seisu ja loodavad pealiskaudselt, et seis on parem kui tegelikult need numbrid näitavad. Kui ise seda kokku panna ei suuda või ei oska, siis tuleb võlanõustaja appi paluda, kõik lepingud ja seisud ette laduda ja küll siis spetsialist juba Exceli tabeli valmis teeb. Lõpuks oli minu jaoks muidugi oluline see palgatõus, ilma selleta ilmselt ma pikaajaliselt poleks sellest jamast välja ehk pääsenudki, vähemalt mitte nii väikeste armidega. Ehk siis kokkuvõttes aitas mind esmalt kohustuste kaardistamine, seejärel II pensionisammas, siis sõbra laenuabi, mis kõik aitas mul vee peal püsida kuniks saabus lõplik ja järjepidev lahendus suurema palga näol.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja. 

Mõtisklus ajast, mis kulgeb omasoodu...

Täna räägiksin ajast. Olgem ausad - hasartmänguri jaoks kulgeb aeg reeglina hoopis teistmoodi kui tavalise inimese jaoks. Mängides kaotab mängur igasuguse ajataju, loeb vaid see raha, mis veel kuskil kontol alles on ja millega järjest uusi panuseid teha. Eriti karmilt kehtib see muidugi füüsilises kasiinos käivate inimeste puhul, kes võivad ennast sinna keskkonda ikka kümneteks tundideks ära kaotada. Reaalse maailma jaoks neid sisuliselt olemas ei ole ning nende jaoks pole neil hetkedel ka reaalset maailma.

Mina aga keskenduksin sellele, mida üks mängumaailmast lahkunud inimene oma ootamatult tekkinud vaba ajaga pihta hakata võiks. Sest isegi vaid spordiennustusega tegeledes ohverdab mängur ikka meeletult palju oma väärtuslikku aega oma sõltuvuse toitmiseks. Kuigi panuse panek võtab vaid mõne hetke, siis reeglina tahaks ju ikkagi seda mängu vaadata, kuhu sai raha paigutatud ning nii saabki jälgitud tundide viisi neid erinevaid ekraane. No ei tundu väga kvaliteetne viis aja veetmiseks, eks ole? Kuigi ei saa salata - oma mõnu selles kõiges oli, muidu ma seda poleks ju päevast päevast, kuust kuusse, aastast aastasse teinud. See oligi minu elu peamine sisu.

Kui see kõik ühel hetkel otsa sai, alles siis avastasin ma taaskord neid väärtusi, mida ehk tavapärane inimene oskab hinnata - perekond, lähedased, raamatud, filmid. Ehk siis kõik see, mis tõeliselt kosutab vaimu ja hinge. Rääkimata sellest, kui palju rohkem võimaldab see kõik tööle keskenduda. Ehk siis aitab realiseerida seda vaimset potentsiaali, mis mu sees ehk tegelikult olemas on. Tuleb vaid õnnelik olla, et kogu selle mu mänguzombi perioodi ajal ma siiski kuidagi end teostada suutsin ning pakkusin ikkagi tööandjatele piisavalt väärtust, et nad mind vajalikuks pidasid. 

Kuigi aeg on selline asi, mis tegelikkuses tiksub nii mängurile kui ka tavainimesele täiesti ühtemoodi, siis on paratamatult erinev kogu see tunnetuslik pool. Varem lihtsalt mul polnud aega mingeid vahvaid raamatuid lugeda - nüüd aga on mu voodi kõrval oleval kapikesel neid lausa 3 tükki. Lisaks olen ma enda jaoks avastanud ka erinevad eneseabi kogukonnad, mille kaudu olen mitmeid webinare kuulanud. Alates näiteks Jaan Aru mõnusatest juttudest (viimane äge asi oli tema loeng logelemisest) kuni kasvõi Ott Kiivika toitumis- ja liikumisharjumuste õpetusteni. Kokkuvõttes vaimustun ma asjadest, milleks mul varem absoluutselt aega polnud. Silmad on vaikselt avanemas ning ma tunnen, et ma tahan olla järjest parem inimene. Sest mul on nüüd aega enda sisse piiluda, ennast tõeliselt tundma õppida.

Üks oluline aeg enda jaoks on tegelikult eduhetkede nauding. Mulle tundub, et paljud meist on selle ära unustanud, et vahepeal tasub hinge tõmmata ja olla rõõmus, et midagi sai jälle ära tehtud. Kasvõi tööl. Kui ikka oled pikemalt mingi asja kallal pusinud ja see lõpuks tehtud saab, siis võiks korraks ikkagi logeleda ka (eriti, kui Jaan Aru õpetusi kuulata). Teie aju ja kogu organism lihtsalt vajab seda. Ei ole vaja kohe uue ülesande kallale tormata. Loomulikult ei tasu liiga pikaks ajaks seda kõike nautima jääda, aga mõõdukas puhkepaus on alati igati tervislik ja annab ka mõnusa energiasüsti, et edasi rühkida. Me vajame aega logelemiseks, aga parim hetk selleks on siis, kui me oleme selle vähemalt oma hinges ka välja teeninud. Muidu hakkavad lihtsalt süümepiinad kiusama.

Selline jutt siis täna. Ma pean tegelikult ausalt tunnistama, et ega ma viimasel ajal enam väga palju ei viitsi ka selle blogi peale aega kulutada. Ei jälgi ma enam erilise pingega sedagi, kui palju te siin nende erinevate postituste vahel oma aega veedate. Väärtused on muutunud. Elutempo on muutunud. Aga samas pean ütlema, et kogu see ajaperiood, mil ma blogiga olen tegelenud, on olnud hindamatu. See on olnud minu paranemise teekond. Arvatavasti poleks ma ilma selleta jõudnud siia, kus ma tänaseks olen.

Ausalt ja avameelselt mängurluse järelmõjudest: Joel-Gustav

Tänane postitus on teatud mõttes natuke nagu järg mõned nädalad tagasi avaldatud jutukesele sellest, kuidas teistel selle blogiga kokkupuutunud inimestel läheb. Seal mainisin ma muuseas ka seda, et teiste hulgas saatsin ma oma küsimused ka Joel-Gustavile. Tookord jäi mul postituse ilmumise ajaks tema vastus saamata. Kuid nüüd, nädal aega tagasi, potsatas mu postkasti ka tema pikem ja põhjalikum eneseanalüüs. Ning tema lahkel loal avaldan selle muutmata kujul. Mõtteainet peaks siin omajagu olema. Minu poolt suurimad tänud Joel-Gustavile selle ausa ja avameelse intervjuu eest.

Kuidas sul läheb?
Tahaks öeda, et mul läheb üli hästi aga tegelikkuses see päris nii pole. Jah võlgnevusi pole aga antud olukorra taastamine võtab ikka aega. Hinges on ikka tühjus mida kõike on perele tehtud. Pole ju päris oma kodu enam vaid üürikas. Ja hetkel kogu see üürituru olukord, kaua olla saab ja millal üüri tõstetakse. Riski värk. Samas on maailmas sellised ärevad ajad mis teevad eriti ettevaatlikuks ja ebakindlaks. Mulle tundub, et võlgnik oli olla lihtsam kuna teadsid täpselt mis saab ja mis on tulevik kui ennast kokku võtad. Hetkel teadmatus. Kahjuks on tekkinud antud pingetest ka terviseprobleemid millega tegelen ja see võtab kõik ikka aega kuna vaimne pool on katki.

Kuidas sul tänaseks võlgade ja inkassodega seisud on? Mis sind lõpuks sellest kõigest välja aitas?
Tänaseks olen saanud kõikidest võlgnevustest vabaks. Aitas olukorra kaardistamine ja endale selgeks tegemine kui sügaval ma realselt olen. Imelik mõelda, et kõigele andis lootust teine võlglane, kes on mõnevõrra ise hullemas seisus kui mina. Abiks oli mõistlik abikaasa kelle eest ma kogu oma stressi ja pinget ei suutnud enam varjata ja lõpuks tuli kõik ära rääkida. Tegime otsuse, et peame kinnisvara maha müüma ja uuesti oma elu ülesse ehitama sest sellise võlakoormaga pole võimalik elada väärtusliku elu. Lihtsam tundus nullist alustamine nagu esimene töökoht, esimene palk, esimene kogumine jne.

Kas oled kibelenud ka mängima?
EI ja ajavad marru reklaamid mis on prügikastidel, telekates ja poodi minnes vilkuvatel ekraanidel.

Kuidas kodune seis on?
Kiidan oma teist poolt, kes kohe alguse pärast minu juttu ja sigadusi ei hakanud kohvreid pakkima vaid aitas mul realselt olukorda kaardistada ja aitas leida lahendusi.

Mis õppetunde sa oma loost edasisse ellu kaasa võtad, mida teeksid teisiti, kas kahetsed ka midagi?
Kuna nüüd on palju blogisi võlgnevuste teemadel ja inimesed on rohkem avatud siis võib tunduda, et see teema on lihtsam. Muidugi on antud blogist ja nõuannetest ja kirjadest meeletult palju kasu olnud. Põhi nõuanne, et ärge tehke meie vigu. Samas miks peaks heal järjel olev inimene seda blogi lugema või kuidas üldse satutakse nendele abi lehtedele? Kuna meil on tarbimisühiskond siis ärge võtke neid kiirlaenu pakkumisi vastu. Kõik see on nii absurdselt lihtsaks tehtud, et see hakkab tunduma loomulik. Samuti on tehtud mängurlus üli lihtsaks. Minul ei saanud kaasa aru ka, kui diivani peal slotte mängisin. Tagantjärgi mõeldes täitsa jabur ikka. Paari aastaga on võimalik tekitada selline võlaring mida klaarid mitu aastat + maksehäire registrid ja vaimne pool. Ka inkassodega annab kokkuleppeid teha. Aga peab meeles pidama mida lubad seda ka tee. Ennem kui kuhugi alla kirjutate siis küsige abi.  

Raputan endale veidi tuhka pähe

Mulle lihtsalt meeldib aegajalt ka ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis siis ka ära tehtud on või kuhu jõutud. Laias laastus olen ma tänaseks oma võitlust oma sõltuvuse ja ennekõike võlgadega pidanud juba kaks ja pool aastat. Selle aja jooksul on üle elatud nii sügavaid mõõnasid kui ka õnneks eufoorilisi tõusuhetki. Kui kogu selle perioodi emotsionaalne pool kuidagi graafikusse panna, siis võib kokkuvõttes ikkagi täheldada päris mõnusat positiivset trendi ning see ongi suures pildis kõige tähtsam. See, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen, on tegelikult midagi sellist, mille üle tasub täitsa uhke olla. Ning ma olengi. Muidugi pole mäetipp ja hingeline tasakaal üldsegi mitte veel saavutatud, aga õige teeots on vähemalt leitud. Hea rütm on ka käes, tuleb vaid kuuma anda ja edasi rühkida. Ning mis seal salata - samal ajal tuleb loota kõike kõige paremat ka globaalsetelt trendidelt, mida ma samas mitte kuidagi ise mõjutada ei saa. Aga mis varem või hiljem võivad lõpuks meid kõiki mõjutada. Ning on juba praegugi ju mõjutanud.

Viimase nädala jooksul olen ma tegelikult veel ühe võitluse siin maha pidanud. Ning seda siis ühe Delfi ajakirjaniku, Taigar Väärtmaa, abiga. Ning pean tunnistama, et pean endale veidi tuhka pähe raputama. Teemaks siis see kurikuulus Bondora B-Secure lisateenuse hinnatõus. Tänaseks on Ärilehes ja Delfis selle põhjal ka üks artikkel juba ilmunud. Olen selle kõige eest Taigarile väga tänulik, et ta võttis vaevaks seda teemat lahata ja kogu seda seaduslikku ja õiguslikku poolt selle juures uurida. Me vahetasime selle käigus omavahel julgelt kümmekond kirja ning teema sai ikka väga üksipulgi ribadeks hekseldatud. Ning tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olen ma ikkagi ise süüdi, et ma nüüd Bondorale iga kuu 4,99 EUR rohkem pean maksma. Iseenda hooletus ja tegutsematus. Kogu asja iva on siin selles, et 2. mail andis Bondora oma ainsas kirjas teada, et selline hinnamuudatus tuleb. Ning nagu ma juba oma eelmises postituses ka nende vastust tsiteerisin, siis andsid nad muu hulgas ka teada, et ma saan sellest lisateenusest loobuda, kui mulle hinnatõus ei sobi. Mina muidugi tol hetkel sisuliselt ignoreerisin seda kirja (ehk siis minu esimene viga). Kui ma juuni keskel teate sain, et olen neile võlgu, tegin ma aga teise vea. See oli sisuliselt mu viimane võimalus neilt uurida, et mis värk on. Ning kuna selleks hetkeks ma polnud veel teenuse hinnatõusu kinni maksnud, siis ei olnud ma veel ka mõista andnud, et lepin sellega. Kuid sel hetkel kui ma puuduolnud raha Bondora kontole kandsin, andsin ma sisuliselt nagu oma allkirja, et jah, ma olen uute tingimustega nõus. Ning nüüd polegi enam mitte midagi parata. Ise loll noh. Kas see kõik ka lõppude lõpuks eetiline on? Kas Bondora poleks pidanud seda eraldi rõhutama, et lisateenusest loobumisel on konkreetne tähtaeg ja tingimused? Raske hinnata ning suures plaanis pole see enam ilmselt oluline ka. See rong on läinud. Ning minu jaoks on see teema suures plaanis sellega ka lõppenud. Kui minu blogi lugejate seas on samasuguseid B-Secure teenuse kasutajaid, siis võiksite te ka oma kogemusi minuga jagada (kas siis kommentaariumis või privaatselt e-maili teel). Täitsa huvitav oleks teada saada, kui palju on selliseid minusuguseid ja kui palju on neid, kes taipasid härjal sarvist haarata ja end sellest teenusest vabastada suutsid.

Aga mis seal ikka. Selline see seis on. Nüüd tuleb need õppetunnid teadmiseks võtta ja eluga edasi minna. Kuumad suveilmad on ees ootamas, pikemad pühad ja vabad päevad samuti. Nautigem seda kõike!

Kuidas ma Bondoralt ootamatult võlateate sain

Täna teeksin veidi lühema postituse. Aga selle eest tavapärasest teravama ja kriitilisema. Juttu tuleb Bondorast. 

Usun, et enamus võlakoorma all ägavaid inimesi on ka Bondoraga kokku puutunud. Teame ju küll seda, et sisuliselt neil klienditugi puudub, kuhugi helistada ei saa. Samal ajal on kogu asjaajamine nii automaatseks tehtud kui vähegi võimalik, inimlikkus puudub. Kui ikka oma maksetega hätta satud ja oled juba nende kurikuulsa B-Secure teenuse kasutusele võtnud, siis saad üsna ruttu igasugused viivitustrahvid kirja, rääkimata posti teel saadetavatest paberkirjadest.

Kogu värk on neil ääretult robotlik, nendega midagi läbi rääkida ei anna. Maksa või lepi sellega, mis tuleb. Mingit inkassot nad ei kasuta. Kui oled piisavalt kaua neile juba võlgu olnud, siis lendad otse kohtusse.

Teatud mõttes on see kõik võibolla isegi arusaadav ja loogiline. Äriettevõte ju ikkagi ja eks tööjõukulutused ongi üks väga suur kuluallikas. Lihtsam ja odavam on oma süsteemid automaatseks programmeerida. Mida vähem inimesi tööl, seda vähem peab ju ka palka maksma.

Ühelt poolt panevad nad päris suurt rõhku reklaamikampaaniatele. Olgem ausad, telekast ja raadiost ning internetist ja tänavatelt leiab nende igasuguseid kõlle ja bännereid hoolega. Isegi mingi oma animeeritud neiu on neil valmis joonistatud. Päris kenake teine, kui päris aus olla. Omamoodi nunnu lausa. Lisaks teevad nad pidevalt ka mingeid tarbijamänge ja igast muid trikke. Ühesõnaga, suht aktiivne laenukontor tegelikult.

Aga... Mis mõttes nad tõstsid ilma igasuguse hoiatuseta B-Secure kuutasu üleöö 10 EUR pealt 14,99 peale?! Null kommunikatsiooni. Lihtsalt ühel hetkel oli selle tasu sisuliselt poole kõrgem ja kogu lugu. Ning isegi, kui oleks mingi teavitus olnud, siis kas tõesti on selline hinnatõus kuidagi normaalne? Eriti olukorras, kus tegelikult kõik B-Secure kliendid on sisuliselt sunnismaised - sa ei saa sellest loobuda. Nagu teate, olen minagi endiselt Bondora laenuklient. Võlgnevusi mul seal pole, maksan kenasti igakuiselt ära need summad, mis vaja. Aga eks oma murede tõttu pidin kunagi peaaegu 2 aastat tagasi juba liituma ka selle B-Secure tootega. Sest muud võimalust neilt maksepuhkuse taotlemiseks lihtsalt pole. Kusjuures, nende süsteemid on tegelikult niimoodi üles ehitatud, et isegi maksekuupäeva ei saa sa ilma B-Secure'ita muuta. Et siis, kui sul on vajadus seda muuta, siis maksad kogu ülejäänud laenuperioodi neile kenasti 14,99 EUR. Geniaalne äriplaan. Kõigil, kes samuti Bondora laenukliendid ja see teenus kasutusel, siis soovitan igaks juhuks oma kontoseis üle vaadata.

Niisiis. Mai lõpus logisin ma bondora.ee keskkonda sisse ja vaatasin üle, mis mu juunikuu summa on (kuna aegajalt see graafik neil natuke ujub - seal võivad mõnesendised vahed olla kuude lõikes, et kord on näiteks 80.17 eur ja teine kuu hoopis 80.18 eur jne). Summaks oli siis X eurot. Olgu, tegin ülekande ära ja unustasin teema ära. Kui maksepäevast oli möödunud aga paar päeva, sain oma e-mailile hoiatuse. Et ma olen bondorale võlgu, 4,99 EUR. Kuna tean oma täpsust ja korrektsust kuumaksete teostamisel, siis viskas korraks pulsi üles küll. Et kellele ma nüüd siis kaeban ja mis värk sellega nüüd on. Logisin siis taaskord kontole sisse ja ennäe, ongi võlgnevus. Punaselt hoiatustekst ka juures ja puha. Edasisel uurimisel selguski tõsiasi, et senisest 10 eurosest B-Secure kuumaksest oli saanud 14,99 EUR. Loogika kohaselt julgeks pakkuda, et see muudatus viidi sisse 01.06.2022. Ja nüüd nii lihtsalt ongi. Edaspidi pean oma kuumakseid suurendama 4,99 EUR võrra. Lihtsalt niisama.

Oletame, et Bondoral on neid B-Secure kliente näiteks 20000. Ning igaühelt laekub nüüd 5 eurot iga kuu rohkem. Ehk siis 100 000 eurot puhtalt lisatulu, mida mitte kuidagi investoritega jagama ei pea. Lihtsalt nipsust, ilma lisakulutusi tegemata või lisaväärtust kellelegi andmata.

Ma küll ei tea, kui populaarne see keskkond investorite seas on (ei viitsi sellekohast uurimustööd ka teha), aga no tegelt ka - mina küll investorina sellisesse kohta oma raha ei paneks. Aitäh tähelepanu eest ja mõelge ikka suurelt, eks ole! 

-----------------------------------------------------

Pean siiski siia ühe täpsustuse lisama, tuhlasin natuke oma postkastis ringi ja leidsin 2. maist vastava kirja Bondora poolt. Seega, üks teade siiski tuli. Aga iseasi, kas see antud tegu kuidagi õigustab? Sest B-Secure lõpetamiseks on ainus võimalus laenuleping lõpetada...

Sisuliselt võib kogu teema kokku võtta järgneva võrdlusega: ma ostsin 2 aastat tagasi ühe teenuse, toome näitena näiteks teleteenuse, spordipaketi. Sõlmisin lepingu, et maksan iga kuu 10 eurot. Nüüd aga otsustas teenusepakkuja ühepoolselt, et paneb paketti näiteks mingi golfikanali juurde ja tõstab hinna 14,99 euro peale. Kuigi golf mulle ei meeldi ja see mulle mitte mingit lisaväärtust ei anna, pean ma sellega siiski leppima. Lepingu lõpetamiseks mul reaalseid võimalusi ei ole.

Eksklusiivselt Võlglase Päevikule: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!

Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?

Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 

Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?

Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?

Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?

EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...

Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?

Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?

Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?

Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?

Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)

Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!

https://www.youtube.com/watch?v=ucanp9cyUUo

Kogenud kogemuste hankija

Eesti sportlased käivad pidevalt igal pool suurematel ja väiksematel võistlustel "kogemusi hankimas". Minnakse kuskile MM-ile, saadakse 47. koht ja siis pärast räägitakse Helar Osilale või Kalev Kruusile, et küll nüüd tulid alles väärt kogemused, mis tulevikus kindlasti suureks kasuks. Paraku on aga tõsiasi, et enamasti jääbki tipphetkeks just kogemuste saamine. Purakas jääbki tulemata, kui kasutada spordireporterite kõnepruuki. Eks on muidugi meeldivaid erandeid ka, aga need on pigem ikka väga harvad juhused. Ning siis võib ka hiljem selguda, et vist oli väike doping või mingi halb analüütiline leid. Aga noh, vähemalt suudeti selle abil äkki isegi medal võita, asi seegi. Mõni sportlane on kogenud veredopingu manustaja ja piirdub ikkagi 62. kohaga. Aga see selleks.

Suures plaanis oleme me siia maailma ju tulnudki selleks, et kogemusi hankida, elutarkust koguda ja seda siis lõpuks ikka kuidagi enda kasuks ära ka rakendada. Eks mõnel elualal on see muidugi lihtsam kui teisel.

Samas, kui seda mõtet edasi arendada, siis kas iga kogemus on ikka vajalik ja kasulik? Kas kogenud võlglane on väga austusväärne tiitel? Või kogenud kaalulangetaja? Et muudkui klaarid oma rahalisi kohustusi, satud jamadesse, koged kõikvõimalikke võlamenetlusstaadiumeid, vaimseid raskusi ja lõpuks oled ikkagi võlglane edasi? Võibolla juba 10 aastat ühtejutti, kui siin üht rahaga seonduvat blogijat lugeda (ma ei nimetaks teda isegi võlablogijaks). Kokkuvõttes ei ole see vist päris see stsenaarium, millega avalikult uhkustada? Kogenud (ja edukas) võlglane peaks olema siiski see, kes sellest lõpuks võidukana välja ronib. Kui spordiga võrdlusi tuua, siis kogemuste kogumine ei peaks ju käima lihtsalt kogemuste pärast vaid ikka reaalse tulemuse nimel. Olümpiamedal, enese ületamine, jne. Oma viiendatel suurvõistlustel endiselt rääkida sellest, et oh, siit sain jälle väärtuslikke kogemusi, ei ole vist enam päris ahvatlev ega lootustandev.

Samamoodi võiks öelda, et tegelikult olen ma väga suurte kogemustega spordiennustaja. Mis siis, et üsna lootusetult halb ja suure rahalise kahjumi tekitanud spordiennustaja suures plaanis, aga ikkagi kogemustega. Ma usun, et ma jõudsin kõikvõimalikud vead, mida üks spordiennustaja teha võiks, oma "karjääri" jooksul ära teha. Kõik need meeleheitepanused, absurdsed summad, "kindla peale väljaminekud" jne jne. Eks ma natuke olen neid juhtumeid ikka välja toonud, aga ühe vastiku kogemuse tahaksin veel välja tuua. Ma ei mäletagi seejuures enam, millal see täpsemalt oli ja kus ennustusportaalis, aga see vist ei ole hetkel oluline ka. Igatahes - ma olin kaotanud järjekordse hea panuse, viimase sekundi väravast. Vaatasin, et nii, kontole oli jäänud veel 150 eurot. Ning seejärel märkasin, et käimas on mingi täiesti suvaline jäähokimäng, kuskil Venemaa madalamas liigas. Üks meeskond juhtis 4:1 ja mängida oli jäänud veel mingi 15 minutit ehk. Kuigi mul polnud õrna aimugi, kes need võistkonnad on ja mis nende tavapärane tase on, siis tundus mõistlik kõik see 150 eurot selle juhtiva meeskonna peale panna. Koefitsient võis olla vast 1,1 või midagi sellist. Mis siis aga juhtus? Loomulikult kaotusseisus olnud meeskond kukkus järsku väravaid viskama ja normaalaja lõpuks oli seis viigis ning minu panus kaotas. Jälle kogemuse võrra rikkam ja 150 euro võrra vaesem. 

Eks sarnane lugu on ka kogemustega kiirlaenuvõtjate osas, kelle hulka siis loomulikult mina ise ka kuulun. Aja jooksul õpime selgeks, kuidas teha nii, et see lisaraha ikkagi kätte saada. Mis siis, et tegelikult teame, et meile ei tohiks seda anda. Aga see muutub teatud mõttes mänguks, hasartmänguks. Kas ma suudan nii palju nihverdada, et see laenukomisjon mulle ikkagi positiivse vastuse annaks. Ning niimoodi see mäng muudkui käib, kogemustega kaasnevad uued trikid. Omast arust oleme kavalad. Aga samal ajal kaevame juba sügaval augus olles oma auku veelgi sügavamaks. Kuniks ühel päeval saavad laenufirmad otsa ning asi läheb pauguga lõhki. Ning siis algab järgmiste kogemuste kogumine.

Ilmselt oleks lihtsam ja odavam õppida teiste vigadest ja kogemustest. Ma tõesti loodan, et ka minu blogi on suures plaanis kellelegi abiks siin. Ehk hoiab kasvõi ühe inimese eemale neist rumalustest, mida mina olen teinud. Või paneb valesti valitud teel seda teekonda ümber planeerima ja ehk ka paar sammu tagasi astuma.

Lõpetuseks üks Tujurikkuja klipp.