Kuvatud on postitused sildiga tulevikuplaanid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tulevikuplaanid. Kuva kõik postitused

neljapäev, aprill 15, 2021

Plaanid, unistused ja õnn

Kui inimesed plaane teevad ja unistusi unistavad, siis jumal vaid naerab selle peale. No umbes niimoodi kõlab see üsna levinud lause. Nii juhtus ka minuga. Alustaksin algusest. Minuga võttis ühendust üks töövahendusfirma. Siinjuures pole täpselt isegi oluline, kuidas või kuskohast nad mu andmed leidsid. Mul polnud õrna aimugi sellisest konkursist, kuhu mind siis kutsuti. Ma tahtsin lihtsalt oma igapäevast tööd teha, et oma laenudega kuidagigi hakkama saada. Sisuliselt võib öelda, et ma ei ole juba aastaid tööturul üldse aktiivne olnud, ühe CV ja kandideerimissoovi olengi vaid viimaste aastate jooksul saatnud. Aga see selleks, tagasi selle põhiloo juurde. Sellest esimesest kontaktist möödus vaevu nädal ja selle aja jooksul oli mul kaks erinevat vestlust ning selle kõige lõpetuseks potsatas täpselt üks nädal pärast esimest vestlust mu postkasti reaalne tööpakkumine. Konfidentsiaalsuse huvides ma muidugi päris täpseid numbreid ja präänikuid siin välja tooma ei hakka, kuid see pakutav palk on mitukümmend protsenti suurem kui mu praegune palk. Ning sinna lisaks ikka vägagi magusad lisaväärtused. Ning, mis selle kõige juures kõige olulisem - see palk tekitab olukorra, kus mu sissetulekud hakkavad ületama mu igakuiseid kohustusi ja jääb veel üsna märkimisväärne summa ka elamisraha! Mu kõige suurem unistus ja eesmärk saab ühe hetkega täidetud. Sisuliselt üleöö!

Loomulikult ei tähenda see, et nüüd võin kergendatult hingata ja end vabaks kuulutada. Kaugel sellest! Pigem võrdleksin ma seda kuskil operatsiooniblokis teostatud keerulise lõikusega. Kasvaja on eemaldatud. Kuid nüüd algab ränkraske taastumisperiood. Kindlasti võtab see kõik veel päris mitu aastat aega kuniks ma jõuan olukorrani, kus mu ainsaks laenukohustuseks on kodulaen. Muidugi on see protsess teatud mõttes eksponentsiaalne - iga ära lõpetatud lepinguga saan seda kõike järjest kiiremaks ajada. Aga tähtis on hinnata seda paranemise tõelist algpunkti - ma suudan oma kohustusi täita ka ilma ületundideta. Ma saan taaskord elada normaalses elurütmis. Mul on isegi puhver, et aegajalt haige olla.

Ma olen õnnelik. Ma olen tõeliselt õnnelik. Kohati isegi tegelikult šokiseisundis, sest päris täpselt vist pole siiani kohale jõudnud, mis ikkagi juhtus. Kui esimest korda uue tööandja kontorisse astun, siis ilmselt jõuab see kõik mulle lõplikult kohale. Kahtlemata võib selle loo pööre tunduda täiesti ebareaalne fantaasia või lausa Hollywoodi unelm, aga ometigi on see tõde. Tuleb ilmselt tõdeda, et teinekord ongi päriselu veelgi põnevam ja ootamatum kui ükskõik milline kassahitt...

Loomulikult muutub nüüd ka mu blogi olemus. Blogi küll ei kao mitte kuhugi ja küllap aegajalt kirjutan ma siia ka uusi lugusid, aga kindlasti enam mitte senise intensiivsuse ja aktiivsusega. Sest fookus läheb mujale. Mu postkast jääb endiselt kõigile avatuks, loen seda endiselt ka pärast tänast. Mulle võib kirjutada, kui on mure, mulle võib kirjutada ka siis, kui soovite oma rõõmu jagada. Ma ei kao mitte kuhugi. Usun, et kord nädalas kirjutan ma ka edaspidi, eks paistab, kuidas see täpsemalt kujuneb. See lugu läheb edasi, aga oluliselt rahulikumas tempos. Tänasega lõpetan ma ühtlasi ka Bondora toetuskannete reklaamimise. Eemaldan selle info oma blogi bannerilt. Ainuüksi võlablogijate seas on inimesi, kes vajavad seda abi oluliselt rohkem kui mina. Aidake neid.

Teatud määral võib ju öelda, et mul lihtsalt vedas, mul oli õnne. Aga samas, ma pole kindel, kas sellel õnnel oleks üldse olnud võimalust mu ellu astuda, kui ma poleks oma heaolu nimel võidelnud, hoidnud koguaeg motivatsiooni, lootust ja eneseusku. Pidevalt pingutades ja lahendusi otsides võidame me aega, et elul oleks võimalus meid üllatada ja august välja aidata. Kui ma oleksin juba eelmisel aastal peitu pugenud, pea liiva alla pistnud, selle blogi kirjutamata jätnud, kas ma oleksin täna siin, kus ma olen? Kahtlen sügavalt. Kas ma oleksin täna siin, kui poleks olnud teid, mu kallid lugejad, kes te mulle häid sõnu olete siia ja sinna saatnud. Kes te mu jaoks olemas olete olnud, kui mul on olnud tõeliselt raske. Teie, kes te mulle ülekandeid olete teinud. Ma ei oleks ilma teieta selles praeguses hetkes sellisena nagu ma olen. See tänutunne, mis minu sees pulbitseb, on lihtsalt hoomamatu. AITÄH TEILE!

teisipäev, aprill 06, 2021

Unistuste täitumiseks tuleb esmalt unistada

Pikemat aega mingi probleemi või stressiallika keskel elades tuleb aegajalt endale meenutada, et kunagi saab see periood siiski otsa ka. Mida siis ikkagi sellest kõigest endaga kaasa võtta? Millised õppetunnid, millised kogemused? Millisena ma enda elu kujutan ette näiteks viie aasta pärast, kui (loodetavasti) on raskemad ajad juba kaugele selja taha jäetud? Niisiis - unistagem, seadkem eesmärke.

Esmalt loodan ma muidugi seda, et ma olen vaimses mõttes terveks jäänud või toibunud sellest pikaajalisest stressiseisundist. Ma ei tea veel, mis diagnoosi ma siin lähinädalatel oma olukorrale saada võin (ma sain täna perearstilt esmase ülesande 10 päeva oma vererõhku jälgida ja neid numbreid vastavasse päevikusse kirja panna, seejärel annan 12 tundi söömata olles vereproovi ja siis vaatame edasi, mis saama hakkab), aga ei tasu olla naiivne ja uskuda, et see jama siin mu tervisele mitte mingit jälge ei jäta. Kindlasti jätab.

Ma loodan, et tulgu, mis tuleb, aga et päris pangakontode arestimiseni mu olukord ei jõua. Mitte kunagi. Rääkimata kodu mahamüümisest või perest ilmajäämisest. Ning pigem olen ettevaatlikult optimistlik, et need soovid ka täituvad. Võimalik, et maksehäireregister või inkassod saavad mu siiski kätte, aga neid ma enam eriti ei karda. Olen end piisavalt palju harinud ja teiste kogemusi endast läbi lasknud, et oskan juba üsna täpselt aimata, mida sealt oodata.

Aga nüüd siis uuesti selle kõige juurde, milline võiks mu elu olla näiteks 5 aasta pärast. Oma unistustes loodan, et olen endiselt sama töökoha peal, kõrgelt hinnatud spetsialistina, kuigi samas töötan nüüdseks vaid poole kohaga, sest rohkemaks pole mul lihtsalt rahalises mõttes vajadust. Mu palka on viimasel ajal kõvasti tõstetud, sest ma olen end tõestanud väga pühendunud ja lojaalse töötajana. Mu palk on nii suur, et ma lasen 15% oma palgast igakuiselt otse oma Tuleva fondi III sambasse suunata ning mul jääb veel raha üle muudekski investeeringuteks. Meie kodu on alles, selle hind on nüüdseks peaaegu kaks korda kõrgem kui ostes. Tasahilju mõtleme isegi juba suurema kodu ostule, kuskile rohelisse privaatsusesse. Kahjuks seda veel kohe ei saa teha, sest mu viimased maksehäireregistri kirjed on veel mõned kuud üleval. Kuid siis kustuvad needki ja saabki mu võlglase periood ametlikult otsa. Kolm aastat tagasi andsin ma suure töö ja pingutuse tulemusena välja oma raamatu. "Võlglase teekond orjusest vabadusse". See raamat näitas täiesti ebareaalselt häid müüginumbreid ning kirjastus pidi lausa 3 lisatiraaži välja andma. Kusjuures mingi suure ime läbi jäi ka pärast seda mu isik endiselt avalikkusele teadmata. Sellest saadud honorariga tasusin ma ära viimasedki veel üles jäänud laenukohustused. Võlavabadust naudin ma juba tegelikult viimased 2,5 aastat, lihtsalt ongi veel vaid need kirjed seal maksehäireregistris, mis seda aega meenutavad.

Minust on saanud ka kogemusnõustaja. Eks seda tunnetasin ma juba blogi kirjutamise ajal, et see tegevus meeldib mulle. See tunne, et ma suudan kedagi aidata lihtsalt oma kogemustega. Saan olla inimestele toeks nende raskuste ajal. Jah, eks seda kõike oli selle võrra raskem teha, et ma ise polnud ju veel oma muredest jagu saanud. Kuid samal ajal aitas see ka mind ennast, et saada juurde teadmisi erinevatest võlaetappidest ja erinevatest asutustest.  Kindlasti olen ma nüüdseks oluliselt tugevam vaimses mõttes ja ma suudan koos võlahädas olevate inimestega minna veelgi sügavamale probleemi tuumadesse, pakkuda välja lahenduskäike ja koostada tegevusplaane. Ma läbisin ka vastava koolituse ja nüüd on mul ametlik kogemusnõustajatunnistus. Omavalitsused maksavad mulle selle teenuse pakkumise eest.

Ahjaa, me tegime eelmisel aastal muideks võlablogijate kokkutuleku. Loomulikult olid seal kohal nii AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat ja ka Vaikuse hetked. Hea meel on muidugi selle üle, et võlablogijaid on aastate jooksul veelgi juurde tulnud. Kõik nad siiski ei olnud veel valmis meiega liituma, kuid eks see kõik ongi selle protsessi loomulik osa. Julgus end avada, julgus sellest kõigest rääkida. Julgus sellega võidelda.

Ning lõpetuseks tegelikult kõige tähtsam teema - ma olen õnnelik. Mul on palju vaba aega, et olla koos oma perega. Olla koos abikaasa ja lastega. Me oleme õnnelikud. 

Unistused ei saa täituda, kui neid unistada ei julge. Ning sõnastatud unistused on ju täitsa suur samm juba nende täitumise poole, vähemalt võrreldes selle hetkega, mil ma neid veel enda jaoks lahti polnud mõtestanud.

Päris lõppsõnana muidugi ei saa mainimata jätta - palun hoidke hasartmängudest eemale! Ning kiirlaenudega ei maksa ka tegemist teha. 

esmaspäev, veebruar 15, 2021

Tulud deklareeritud, märtsi eelarve kaetud

Nagu ma oma eelmises tuludeklaratsiooni puudutavas postituses ennustasin, siis eile pärastlõunal avatigi siis "ootamatult" tulude deklareerimise võimalus. Loomulikult lendasid selle peale kõik süsteemid uppi ning muidugi tegid sellest Delfi ja teisedki uudisteportaalid ka omad uudistenupukesed, mis seda paanikat veelgi suurendasid. 

Eks proovisin siis minagi vahelduva intervalliga (no nii paaritunniste vahedega) sinna sisse logida, et saaks omadki klikid tehtud. Ülesanne osutus keerulisemaks kui varasematel aastatel. Kui vahepeal isegi õnnestus süsteemi sisse pääseda, siis jooksis taaskord midagi kokku ja deklaratsiooniaken ikkagi ei avanenud. Õnneks oli igasuguseid muid tegevusi eile nii palju (sõbrapäev ju ikkagi), et mingit lisastressi see kõik ei tekitanud. Nagu EMTA ka ise pidevalt rõhutab, et tagasimakseid ei tehta esitamise järjekorras ja kõik, kellel selleks õigus, saavad kenasti oma raha tagasi ka siis, kui nad esimese 10000 deklareerija hulka ei kuulu.
Lugesin natuke ka neid kommentaare, mida nende süsteemitõrgete kohta kirjutati ja no, inimesed, olge mõistlikud, palun. Mitte ühtegi IT-süsteemi ei ehitata selliselt, et see peaks kord aastas ühel päeval tuhandeid kordi suuremale koormusele vastu kui igapäevaselt tavaks. Kõik on tegelikult hästi selle e-MTA'ga. Olgem õnnelikud, et meie riigis kogu see tulude deklareerimise võimalus nii lihtsaks tehtud on.
Vahetult enne uinumist proovisin ma siiski huvi pärast uuesti. Ja ennäe, uksed avanesidki. Sain oma 3 klikki ära tehtud (tõele au andes - klikkide asemel olid siiski näppudega tehtud puudutused telefoniekraanil) ja tulemus teada. Mitte ühtegi üllatust. Sendi pealt täpselt see summa, mida arvestasin - 705 EUR. Ega's nüüd polegi midagi muud, kui lihtsalt ülekannet oodata.
Sellega saab ühtlasi mu märtsikuu eelarve ka täidetud ja kõikidele laenumaksetele on kate olemas. Ühelt poolt on see kõik kahtlemata tore, aga selle sündmusega koos said otsa need positiivsed põhjendatud ootused lisaraha suhtes, mida novembris-detsembris oskasin arvestada - aastalõpupreemia, palgatõus ja tuludeklaratsioonirahad. Jah, märts on korras. Aga aprilli suhtes on mul üsna suur ärevus hinges. Sest see toob eelarvesse taaskord suuremad puudujäägid. Hetkel ei ole mul veel õrna aimugi, mis siis täpsemalt saama hakkab. Sest olgem ausad, uusi potentsiaalseid lisasüste ei paista lähiajal enam mitte kuskilt. Eks mu järgmine plaan ongi see teatud määral edasi lükatud suurpankade ukse taha kraapima minek. Põhjus, miks ma sellega juba siiani tegelenud polnud, on selles, et loodan selle stabiilse rahavoo ja korrektsete osamaksetega paremaid tingimusi välja meelitada. Et kui ikka 3-4 kuud kenasti ilma tõrgeteta kõik kuumaksed tasutud, siis võiks ehk suuremat võitu oodata nendest diilidest. Aga eks näis, kas see mõttekäik tegelikkusega ka kooskõlas saab olema. Praeguse plaani järgi umbes kuu aja pärast (märtsi keskel) hakkan neid tehinguid otsima nii Swedbanki, SEB, Coopi kui ka Big Banki käest. Ehk siis kokkuvõttes on tänases päevas kõik hästi, aga tuleviku osas on lähenemas pigem üsna tumedad pilved. Eks näis, kuidas asjad edasi kulgevad. Võitlus jätkub!

neljapäev, detsember 17, 2020

Kuidas siis edasi?

Niisiis. Pensionifondi rahad on nüüdseks siis kõik ette ära kulutatud ja nüüd tuleb uue reaalsusega hakkama saada. Mida siis veel teha, et olukorda veelgi õigemas ja paremas suunas liigutada, sest nagu juba olen tabelis välja toonud - puudujääk kohustuste ja sissetulekute vahel on endiselt märkimisväärselt suur. Eks võimalusi ja variante on päris mitmeid. Mõni natuke lootusrikkam ja realistlikum kui teine, aga püüangi siis siinkohal neid mõtteid ja plaane ülevaatlikult kirjeldada.
Siinkohal ei võta ma arvesse igasuguseid ennustamatuid tegureid nagu võimalikud lisatööd või jalutuskäigul ootamatu 1000 EUR leidmine ega ka Google Adsense reklaamirahasid. Loomulikult ei arvesta ma siia sisse ka Bondora toetuskandeid. Need on kõik sellised lisapräänikuid, mis lihtsalt kiirendaksid kogu protsessi.
Kuna selleks aastaks on kõik arved mul tasutud ja jaanuaris on tulekul preemia, siis tegelikult väga ohtlik see olukord lähimate nädalate jooksul ei ole. Kuni veebruari alguseni peaksid kõik arved suures osas mul juba praegu kaetud olema. See kõik annab mulle ajalise puhvri, et rahulikult oma võimalused üle vaadata ja vajalikud sammud teha. Veebruari lõpus peaks laekuma ka üle 600 EUR suurune tulumaksutagastus, mis annab samuti lisatõuke.
Edasine strateegia ja lootused on mul suuresti üles seatud suurpankade loodetavatele paindlikkusele minusuguste inimeste osas. Kavatsen asuda läbirääkimistesse nii Swedbanki, SEB, Bigbanki kui Coopi laenude osas. Swedbankis ja SEB-is on selles mõttes sarnane olukord, et mõlemas on mul kaks väikelaenu lepingut. Hea oleks need saada kokku viia ja lisaks lasta ka refinantseering peale. Eriti lootusrikkaks pean siinjuures Swedbankiga seonduvat, kus on üleval siis kaks lepingut juba 2018. aastast ja laenujääk on tänaseks langenud algselt 13000 EUR pealt 9400 EUR peale. Seega, siin võiks olla potentsiaali kõvasti, et saada võibolla isegi kuni 150 EUR osamakse leevendust igakuiselt. SEB osas nii hästi see seis ei ole, aga sealgi on laenujääk langenud siiski üle 1300 EUR: 10800 EUR pealt 9500 EUR peale. Seega, võiks samuti natukenegi loota osamaksete vähendamisele. Ja kokkuvõttes on 2 lepingut alati parem kui 4, eriti minu meeletult suure laenulepingute arvu juures. Eks suurim risk kogu selle protsessi juures on loomulikult see praegune ebakindel aeg ja minu kehv majanduslik seis, mis võib lõpuks viia selleni, et pakutav intress ei pruugi olla enam nii hea kui mu praeguste lepingute puhul. Aga eks need detailid selguvad juba läbirääkimiste käigus. Sarnane seis on tegelikult siis ka Coopi puhul, kus algsest 7800 EUR laenust on tänaseks järel 4900 EUR, aga siin on see nüanss, et seda lepingut ma jaanuaris juba refinantseerisin ja siit on ehk loota maksimaalselt 20-30 EUR kuumakse võitu. Aga proovin kindlasti. Lisaks siis on veel ka Bigbank leping. Algsest 10000 EUR laenust on tänaseks saanud 9000 EUR ja siin on lisaks ruumi ka veel laenuperioodi pikendamise osas. Oodatav osamakse vähendamine võiks olla kuni 60-70 EUR. Bigbanki puhul loodan siiski natuke kinni võtta ka "Suud puhtaks" saates nende esindaja poolt öeldud lausest, et neil on alati lahendusi pakkuda, isegi kui klient ise neid ei oska välja pakkuda. Eks näis, kas sellel üleskutsel mingigi tõepõhi all on.
Ja lõpetuseks on veel mul üks ekstreemsem plaan või mõte ka veel varuks, aga selle juurde liigun ilmselt tõesti alles siis, kui eelnevad neli varianti on läbi käidud. See on siis kodulaenu maksepuhkus. See kõik eeldab juba muidugi ka kodus olukorra ära rääkimist, aga olen mõelnud, et äkki ma enam seda nii palju kartma ei peakski, sest tegelikkuses olen ma selle situatsiooni tänaseks juba palju paremaks saanud. Kodulaenu maksepuhkust antakse maksimaalselt üheks aastaks ja minu puhul annaks see igakuise "võidu" koheselt 300 EUR. Seega, väärib kindlasti kaalumist, kui juba eelpool mainitud tegevused tehtud ja on selge, mis olukord siis täpsemalt on.
Aga kõik need liigutused jätan ma tegelikult uude aastasse, sest jõuluaeg peaks olema siiski selline rahulik aeg ja ma tõesti vajan natuke vaimupuhkust, et 2021. aastal täie hooga taaskord oma olukorraga edasi võidelda. Võitlus jätkub!