Pensionikeskus ja Revolut - asjad klaariks, koos vabandustega

Tõe kriteeriumiks on praktika. Juba vanad eestlased teadsid seda. Nagu mu eelmisest postitusest ehk mäletate, siis jäi mul seoses Pensionikeskuse ja Revoluti teemaga päris palju küsimusi õhku. Ning siinkohal oleks paslik järgnevat juttu alustada vabandusega. Mina eksisin ja olin oma kättesaadud info põhjal teinud valed järeldused.

Aga kõigest nüüd järgemööda. Kuna kogu see teema jäi minu jaoks kripeldama, siis otsustasin asju edasi torkida. Nii Revoluti poolelt, Pensionikeskusega suheldes kui ka eelmises postituses mainitud noormehe abil reaalselt asja läbi proovides. Alustuseks saigi Pensionikeskusele kiri saadetud, et mis värk nende teada ikkagi on Revolut Bank ja Revolut Payments kontodega. Juurde sai lisatud ka väljavõtteid suhtlusest Revoluti klienditeenindusega.

Vastus tuli järgmine:

"Nagu on vastanud Teile Revolut klienditeenindaja, on selge, et eksisteerib 2 erinevat ettevõtet:

1) Revolut Bank (krediidiasutus, BIC kood: RETBLT21XXX) ja
2) Revolut Payments (e-raha/makseasutus, BIC kood: REVOLT21 / REVOLT21XXX).

Mõlemas asutuses on erinevad kontonumbrid, mitte sama konto number mõlemas asutuses. Teie kirjas viitab sellele lause: “You basically have the two entities, the e-Money entity - Payment UAB IBAN - and the Revolut Bank UAB.“

Maksete saamiseks saate kasutada kontot, mis on avatud makseasutuses Revolut Payments UAB.

Vastavalt Pensionikeskuse kogemusele saame väita, et Revolut Bank'is avatud kontodele (BIC kood: RETBLT21XXX ) ei ole võimalik makseid teostada, sest pank tagastab maksed saatjale. Kuna Revolut Paymets UAB on makseasutus, mitte krediidiasutus, siis sinna makseid Pensionikeskus ei teosta."

Niisiis. Tundub, et siin tuleb visata korralik kivi Revoluti kapsaaeda, sest nende klienditeenindus ei ole lihtsalt piisavalt heal tasemel ja annab üsna vastuolulist informatsiooni. Lisaks muidugi kivi ka minu enda põllule, et ma mingil põhjusel uskusin pigem neid kui Pensionikeskuse selgitusi (ilmselt eeldades, et Revolut teab oma sisemist äriloogikat siiski paremini kui mõni kolmas osapool).

Selleks, et asi aga lõplikult selge oleks, sai läbi tehtud ka praktiline näide. Eelpool mainitud noormehel on olemas Revolut Bank konto ja saigi tehtud katse, kus ta üritas teha ülekannet Revolut Bank IBANile (jah, nagu selgus - neid IBAN numbreid on siiski kaks erinevat). Tulemus on järgnev: "Nii, ühesõnaga tundub, et Pensionikesus on asjaga ikkagi kursis. Raha tuli tagasi, kui saatsin sinna teise kontole. Suhtlesin päeval Revoluti teenindajaga, kes väitis, et saab mõlemale kontole raha kanda. Õhtul vabandas juba teine teenindaja, et anti vale infot ja saab kanda raha ainult sellele, mida näed oma äpis (ehk siis Revolut Paymentsi IBAN)." Case closed. Mina vabandan.

Lõpetuseks üks oluline informatsioon aga seoses pensionirahade väljamakse tühistamise ja pangakonto muutmisega. Nagu siis juba teada, on tänane kesköö see viimane hetk, kui seda avaldust veel tagasi võtta saab. Uudistest on juba läbi käinud, et 150000 avalduse teinud inimesest on tänaseks selle tühistanud ligikaudu 4000 inimest, ehk siis umbes 2,7%. Nüüd aga siis tähtis jutt neile, kel plaanis muuta pangakontot, kuhu see pensioniraha kantakse (no siis kasvõi Revolut Paymentsi asendamine millegi muuga). Selle muutmise tähtaeg ei kuku täna. Sellega on aega mõelda ja kaaluda sisuliselt kuni selle hetkeni, mil reaalselt ülekanne teele pannakse. Seega terve augustikuu kohe kindlasti. See info pärineb sedapuhku Pensionikeskuselt ja pole põhjust selles kahelda. Samuti küsisin neilt, kas on ka teada mingeid täpsemaid kuupäevi, millal ülekandeid üldse teostama hakatakse, siis sellele vastati üsna lakooniliselt - septembris. Ühesõnaga, see võib juhtuda suvalisel hetkel vahemikus 01.09.2021 - 30.09.2021.

Ongi kõik selleks korraks kogu selle pensionirahade värgiga. Kaalutletud otsuseid kõigile!

Pensionirahad välismaale, 3. osa - Revolut

Täna on 28. juuli. Teise pensionisamba esimese perioodi väljamaksete tühistamiseks on jäänud veel 4 päeva. Paraku pean taaskord sel teemal natuke pikemalt kirjutama ja tegelikult on mul juhe üsna korralikult koos.

Teemaks siis muidugi järjekordselt kogu see välismaa arvelduskontodele kandmise värk. Kuna üks populaarsemaid variante sellel teekonnal on Revolut, siis keskendun just sellele. Olen viimase nädala jooksul päris palju uurimustööd teinud, kuid paraku pean juba kohe alustuseks nentima, et kõiki vastuseid mul ikkagi ei ole.

Ahjaa, see märkus ka siia siiski, et minul endal isiklik huvi kogu selles temaatikas puudub. Mina lasin oma pensionirahad kenasti LHV kontole kanda, sest täitureid mul kukil pole ja kõik pangakontod on mul kenasti avatud. Pigem tegelen ma siin lihtsalt tõe taga ajamisega.

Eelmisel nädalal võttis minuga ühendust üks noormees, kes kurtis just seda, et tema pani oma pensionirahad Revoluti poole teele ja elas siiani teadmisega, et sellega suures plaanis mingeid probleeme ei teki. Kuid seejärel sai ta ootamatu kirja Pensionikeskuselt (jah, Pensionikeskuselt, mitte kuskilt kohtutäiturilt vms): "Olete esitanud kogumispensioni raha väljavõtmise avalduse. Teatame, et Pensionikeskuse andmetel olete esitanud raha saamiseks arvelduskonto, kuhu Pensionikeskus raha ülekannet ei tee. Makseteenuseid või e-raha teenuseid pakkuvates äriühingutes (näiteks: Revolut Payments, Transferwise, Paysera, Holvi, Monese jne.) avatud kontodele kohustusliku kogumispensioni väljamakseid ei teostata. Tulenevalt kogumispensionide seaduse §-s 52’4 sätestatust saab Pensionikeskus raha välja maksta ainult Teie nimel mõnes krediidiasutuses (pangas) avatud arvelduskontole."

Nüüd oleks paslik natuke selgitada kogu seda Revoluti teemat. Revolutil on kahte sorti arvelduskontosid - Revolut Payments ja alates selle aasta veebruarist on Eestis avatud ka Revolut Bank. Nii palju, kui mina olen asjadest aru saanud, siis on nende kahe põhiline erinevus lihtsalt riikliku tagatise olemasolu ehk Revolut Bank konto on turvalisem. Revolut Paymentsi konto saab samas ühe klikiga ümber muuta Revolut Bank kontoks. Siinkohal ma pead ei anna, aga minu teada peaks selle muudatuse käigus IBAN (ehk siis see pikk kontonumber, mille inimene sisestab, kui pensionirahasid kätte soovib saada) samaks jääma. Kui keegi on reaalselt selle protsessi läbi teinud (Revolut Paymentsi muutmine Revolut Bank kontoks), siis võiksite kommentaariumis või kirja teel mu teadmisi kinnitada või ümber lükata.

Nüüd aga edasi järgmiste segaste signaalide juurde, mida Pensionikeskus nii mulle endale kui ka eelpool mainitud noormehele kirjavahetustes saatnud on.

Pensionikeskuse jutu järgi peaks olema nii, et nemad teostavad ülekandeid vaid https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit/krediidiasutused nimekirjas olevatele arvelduskontodele. Samas, selles nimekirjas on kenasti olemas ka Revolut Bank.

Tsiteeriksin siinkohal järgmist Pensionikeskuse saadetud kirja. "Makseasutus Revolut Payments UAB ja krediidiasutus Revolut Bank UAB on kaks erinevat asutust. Revolut Bank on krediidiasutus, kuid Revolut Bank’i süsteem on üles ehitatud selliselt, et pangas asuvatele kontodele saab sissemakseid teha ainult selliselt kontolt või kontodelt, mis on Teie nimel Revolut Payments-is. Kõik Revolut Bank’i saadetud maksed tagastatakse selle panga poolt Pensionikeskusele ning teistest pankadest ei ole Teie Revolut Bank kontole võimalik raha kanda." Tunnistan ausalt, mina sellest kirjast lõplikult aru ei saa ning ma pole sugugi veendunud, et Pensionikeskus siinkohal siiski korrektset infot omab või jagab. Mul on endal olemas Revolut Paymentsi konto ja see toimib nagu iga tavaline (Eesti) pangakonto - kõik ülekanded teistest pankadest (SEB, LHV jne) tulevad sekunditega üle. Samamoodi saan ise teha ülekandeid ükskõik millisele pangakontole. Kõik toimib IBANide-põhiselt. Mille poolest erineb sellest nüüd Revolut Banki konto? Kas tõesti ei saa sellele väljaspoolt Revoluti ülekandeid teha? Väga absurdne tundub see kõik...

Hinge rahustuseks ja asjaolude kinnituseks võtsin just mõned minutid tagasi uuesti ühendust Revoluti klienditoega, et küsida hästi konkreetselt kõik asjad üle. Ning selguski, et eelmisel korral vist oli mu vestluspartneriks seal mitte kõige teravam pliiats või läks midagi lihtsalt tõlkes kaduma. Igal juhul sain ma nüüd täiesti konkreetsed kinnitused - kui inimene muudab oma Revolut Payments konto (mis ei ole Pensionikeskuse jaoks vastuvõetav) ümber Revolut Bank kontoks (see on kenasti lubatud krediidiasutuste nimekirjas sees), siis kasutaja jaoks ei muutu mitte midagi. IBAN, BIC ja kõik muud olulised andmed jäävad samaks. Ka kogu funktsionaalsus (tehingud, ülekanded mõlemas suunas) jääb samaks. 

Seega, õhku jääb paratamatult küsimus - kas Pensionikeskus eksitab inimesi teadlikult ja meelega või on nende endi informatsioon lihtsalt aegunud või vale?

Arturi luuletus

Kuhu oled teel - kas tuleviku poole?
Või kui lüüa käega ja jätta kõik saatuse hoolde.
Valikuid tehes ei tea kunagi, mis oleks saanud, kui oleks teinud teisiti.
Kui elus kõik hästi siis ei pea ju valimagi
vaid oled nagu langevad lehed jõevoolus,
mis kaasa sind viib, olgu tee peegelsile või käänuline.
Osad teed, mis ühinevad ja osad läevad lahku.
On tähtis sügavik, mitte pinnapealne vaht!

Autor: Artur

Juuli 2021 numbrites

Nagu eilses postituses sai lubatud, siis täna keskenduks taaskord numbritele. Kusjuures, statistika ei valeta - need numbripostitused/kuukokkuvõtted on üsna konkurentsitult selle blogi kõige populaarsemad postitused.

Alustuseks siis taaskord see mõnus tõdemus, et kõik arved said kenasti makstud, kuskile võlgu ei jäänud. Aga nüüd saab siia juurde lisada ka veel eraldi selle fakti, et tegelikkuses ei ähvarda mind enam ka kõige hullema stsenaariumi puhul (no näiteks, kui peaks ootamatult töötuks või pikemaks ajaks haiguslehele jääma, ptüi-ptüi) mingid lepingute ülesütlemised, maksehäireregistrid ja muud asjad. Seda lihtsalt selle kõige tõttu, et isegi kui augustis võlad peaksid tekkima, siis septembris saabuv pensionifondirahalaev klaarib need asjad kõik ära. Jess! Kes küll oleks uskunud mingi aasta tagasi, et ma sellises seisus tänaseks olen - mina ise küll ei uskunud. Lihtsalt ebareaalne. Üsna tihti püüan ma igasugustes jamades olles või riske võttes mõelda sellele, et mis on see kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui ma teen nii või naa. Kuigi, mis seal pattu salata - hasartmängulummuses olles mõtlesin ma küll neile võimalustele, kuid tihtipeale ma lihtsalt ignoreerisin neid musti stsenaariumeid või siis lihtsalt petsin end ära kuidagi ja mõtlesin need olukorrad enda jaoks oluliselt pehmemaks. Ning eks nii need jamad siis algasid ja süvenesidki...

Aga olgu, nüüd siis tagasi tänasesse päeva. Juulikuu numbrid on siin. 

Tasapisi järjest muudkui tiksuvad endiselt paremuse poole. Millalgi proovin kõik need kuukokkuvõtted veel eraldi kokkuvõtvaks postituseks ka teha, siis peaks see kulgemine eriti hästi välja tulema.

Bondora kannete osas midagi uut rääkida ei ole. Armas püsiannetaja teeb seda endiselt, suur aitäh!

Pensionirahade osas siis on seis endiselt liikumas positiivses suunas - tänaseks on seal 25230,54 EUR, millest väljamakseks kujuneks 20184,43 EUR. Kuigi see otsus ei ole enam üldse lihtne, siis praegusel hetkel pigem ma siiski ei tühista oma väljamaksetaotlust. Ma lihtsalt tunnetan, et oma hingerahuks ja vaimseks tervenemiseks ma vajan seda, et mu jooksev võlakoorem oleks võimalikult väike. Sest pinge on endiselt sees, kuigi igakuine jooksev koorem on kontrolli alla saadud. Aga ma lihtsalt vajan seda eskaleerivat boosti.

Selline see seis siis ongi. Hetkeseisuga tundub, et augustis tuleb viimast korda selline tavapärane numbripostitus, aga september toob juba oluliselt põnevamaid ja suuremaid sündmusi. Ning siis uuendan vahelduseks ka koguvõla tabelit ja räägin sellest ka teile. Seniks aga naudime mõnuga seda suve!

Pensionirahad välismaisele pangakontole, 2. osa

Viimasest postitusest on päris palju aega möödas ja saan teatava rahuloluga mainida, et ma ei puutunud vahepealse aja jooksul kordagi arvutiklaviatuuri. Nädal aega olin eemal arvutist, võlgadest, blogist. Nautisin lihtsalt Eestimaa suve. Kuigi tegelikult on ju juba talumatult palav (eriti just ööd ja hommikud, mil unekvaliteet ikka korralikult kannatab), siis julgen arvata, et paljud meist jäävad alatiseks seda suve taga igatsema ja teatava härdusega meenutama. Ma ei usu, et lähiaastatel enam midagi sellist kordub.

Aga tegelikult kulgeb aeg ka puhates omasoodu edasi ja mu postkasti on ka päris palju kirju potsatanud. Suurimaks teemaks nagu arvata võite, on siis järelkajad mu viimasele postitusele, kus kirjutasin pikemalt neist ohtudest, mis võivad kaasneda oma pensionivarade välismaale kandmisel. Eriti siis juhul, kui inimesel on kaelas võlad ja nii mõnigi neist juba kohtutäituri lauale jõudnud koos pangakontode arestimisotsustega. Ega siin nalja ei ole. Asi on üsnagi tõsine. Natuke olen tänaseks päevaks targemaks küll saanud, aga samas tuleb nentida, et kogu selles temaatikas on vägagi palju ka ebaselgust ja ebakindlust. Järgnev jutt ei pretendeeri mitte kuidagi absoluutsele tõele ja tegelikkuses tuleb siin asjadele läheneda juhtumipõhiselt. Loomulikult hoian ma asjadel silma peal ja kui midagi uut, põnevat ja olulist märkan, siis annan sellest ka siin selle blogi veergudel teada.

Alustuseks tutvumiseks üks kirjavahetus ühe kohtutäituri ja meie õiguskantsleri vahel. Link.

Teiseks tuleb nentida, et teatud mõttes on siin võlglaste jaoks käima lükatud üks korralik hasartmäng. Lõpuks sõltub see välismaise arvelduskonto arestimine tegelikult selle maa kohtu- ja pangasüsteemist ning nende asjaajamise kiirusest. See määrab ka ühtlasi ära, kas võlglane üldse saab sealt oma raha kätte ja kui tema konto arestitakse, siis millal. Kohtutäitur ja võlausaldaja(d) on kursis, mis kontoga täpsemalt tegemist. Seega ei maksa loota, et saate vaikselt nende selja taga tegutseda. Iga juhtumi puhul võib olla ka nüansse, mida oskab ette näha vaid jurist.

Edasi aga liigume stsenaariumi juurde, kus see pensioniraha ikkagi sinna välismaisele pangakontole laekub. Kui raha õnnestub välispanka kanda, tuleb hoolikalt mõelda, mida sellega edasi teha. Võttes raha välja ja suunates selle kasutusse võib suure tõenäosusega saada süüdistuse varade varjamises – sellest tasuks igati hoiduda.

Kokkuvõttes on kogu see teema siiski väga suurte riskidega ning kui võlglane tõesti usub, et kavaldab kohtutäituri üle ja pääseb oma rahahunnikuga pakku, siis tasub siinkohal ikka tõsiselt järele mõelda, mis siin mängus võib olla.

Kui ma nüüd oma selle postituse siin üle lugesin, siis tekkis mul tundmus nagu ma oleks mingi kohtutäiturite esindaja ja üritan siin inimesi mõjutada. Aga reaalsuses kajastan ma lihtsalt kõike seda, mis õhus hõljumas. Nagu öeldakse - teadmatus või rumalus ei ole üldjuhul kuritegude puhul pehmendavaks asjaoluks ning jamadest see reeglina ei päästa. Mina siinpuhul kellelegi moraali lugema ei hakka ning samuti ei anna ma soovitusi, kuidas käituda. Kuid kuna ma ise selle teema sees juba nii sügavalt olen, siis ei saanud ma ka vaikida. Võibolla hoiavad need postitused mõnegi inimese suured probleemid juhtumata. Muidugi on oluline ka mõista seda, et oht ei kao mitte kuidagi ära 31. juuli kukkumisega. Kahtlemata on õhus võimalus, et kohtutäiturid ei saadagi hoiatusi või ähvardusi enne seda, kui on lõppenud võimalus oma avaldus tagasi võtta (lihtsalt sel põhjusel, et sel juhul on võlglane juba omadega end ise nurka mänginud ja see raha jookseb suure tõenäosusega ise kohtutäituri kätte, kui võlglane endale just kriminaalsüüdistust kaela ei soovi saada...).

Selline see seis siis hetkel on kogu selle pensionivärgiga. Esimese avaldustevooru tühistamisvõimaluseni on jäänud veel 2 nädalat.

Homme aga tuleb juba tavapärane numbripostitus.

Pensionirahad välismaisele pangakontole? Loe tähelepanelikult!

Tänane teema on vähemalt minu jaoks natuke ootamatu. Juttu tuleb siis pensionirahade väljamaksetest välismaistele pangakontodele ja eriti siis kohtutäiturite võtmes.

Alustuseks väike meenutus jaanuarikuusse, mil avaldasin järgmise postituse. Siin olen ma ka viidanud vastavale Tanel Saarmanni artiklile. Soovitan tutvuda ja meelde tuletada.

Sel nädalal tilkus minuni aga uut informatsiooni. Inimesed on hakanud saama kohtutäituritelt hoiatusi ja ähvardusi.

Vähemalt mina elasin veel jaanuaris (õigupoolest veel selle nädala alguseski) teadmises, et kui kohtutäituri küüsi langenud (+ igasugused pangakontode arestimised ja muud jutud) võlgnik laseb oma II pensionisamba raha kanda välismaisele pangakontole, siis suures plaanis on see üsna ohutu teema. Tookord sai tegelikult ka pensionikeskuse inimestelt spetsiaalselt üle küsitud, kes üldse näeb neid pensionisamba väljamakse avaldusi. Ning vastus oli üsna konkreetne - kõrvalistele inimestele ja asutustele on see informatsioon kättesaamatu. Sellest oletasin vähemalt mina, et ka kohtutäiturid ei saa ligipääsu neile andmetele - kes ja kuhu kontole oma pensionirahad kannab.

Nüüdseks on aga selgunud, et see pole sugugi nii. Täituritel on see informatsioon täiesti olemas ja võlglased ongi hakanud saama kirju stiilis "me teame, et te olete oma pensionirahasid välismaisele arvelduskontole kandmas". Ning ähvardavad neid nüüd reaalsete meetmetega (karistusseadustik paragrahv 385) - rahatrahv või reaalne vanglakaristus, kui nad oma väljamakset ei muuda Eesti pangakonto peale (või ei tühista oma väljamakset). Eks kõige tulisem teema siin loos on ilmselt see, kas täiturid hakkavad tõesti võlglaste peale kuriteoteateid esitama, kui need oma pensionirahad välismaistele kontodele saadavad? Kas tõesti on õhus ka võimalus, et selle eest saavad inimesed kriminaalkaristusi ja reaalseid vanglakaristusi? Minul neid vastuseid hetkeseisuga ei ole, aga loodetavasti korjab usin ajakirjandus selle teema üles ja toob asjasse selgust.

Tegelikkuses ekisteerib juba mõned aastad EL-sisene pangakontode arestimise määrus, mille eesmärk on hõlbustada võlgade sissenõudmist ELi riikide vahel tsiviil- ja kaubandusasjades. Eks omaette küsimus on see, kas see praktikas ka toimib?

Igal juhul tahan selle postitusega hoiatada neid, kes samuti selliselt on toimetanud ja nüüd oma rahasid ootavad. On väga suur tõenäosus, et ka teieni võib peagi täituri käest ähvardus tulla.

Lõpetuseks lisalugemiseks veel paar täpsustavat linki: 

https://www.juristaitab.ee/et/maarused-ja-tunnustamine/1215-2012

https://www.juristaitab.ee/et/kohtuotsuse-tunnustamine-valismaal/euroopa-noukogu-maaruse-nr-442001

Minu pensionirahade kujunemislugu

Tegin täna natuke uurimustööd. Logisin sisse pensionikeskus.ee lehele ja uurisin natuke, mida ma siis aegade jooksul oma II samba osas teinud üldse olen.

Avastamisrõõmu oli päris kõvasti, paljusid asjaolusid isegi ei mäletanud, kui aus olla. Tundub, et nii mõnigi tehing või fondivahetus on ära tehtud sisuliselt niimoodi pooleldi hüpnotiseeritult. Mingil hetkel vist nagu oligi selline periood, et kui läksid pangakontorisse asju ajama, siis nii möödaminnes vaadati, et kuule, sul ju pensionisammas meie konkurendi juures. Et teeks äkki ümber? Olid ajad.

Nii selguski näiteks, et mul oli ka näiteks selline periood, kus mul oli korraga kolmes erinevas fondis raha (aktiivselt sai küll koguda ühte korraga) - Sampo, SEB ja Swedbank. Samuti sain teada, et minu kohta esimene laekumine pensionikontole saabus juba nii ammu kui 14.02.2003. Alles 2009. aastal tehti mulle siis Swedbanki poolt ettepanek kõik mu rahad siiski ühte fondi kokku viia. Siis vahetasin veel paaril korral oma haldurit kuniks 2019. aasta maikuus saabus rahu ja kõik osakud leidsid tee Tuleva fondi. Ning seal nad siis nüüd on, teenivad mulle kasumit muudkui ja ootavad septembrit, millal reaalse rahana mu pangakontole laekuda.

Üks huvitav informatsioon tuleb valikust Minu päringud -- Saldoteatis, kust selgub, et minu 25137,42 EUR suurune II samba portfell annaks mulle rahvapensionimääras 111,63 EUR igakuist (lisa)pensionit. Ei ole nagu päris see väärtus, mida iga hinna eest taga ajada ja endale alles jätta.

Käisin üle ka kogutootlikkuse arvutuskäigu ja sain, et nende 18 aasta jooksul on mu pensionivarasid kasvatatud keskmiselt 5,19% aastas. Panin sinna ka huvi pärast viimase aasta tootlikkuse sisse (alates 01.01.2020 kuni 07.07.2021) ja siit tuli juba ikka päris asjalik number välja - 13,58%. Pole üldsegi paha, vähemalt minu tagasihoidliku hinnangu alusel.

Nagu ehk mäletate, siis eelmise aasta oktoobris peatasin ma oma maksed II sambasse. Reaalsest kanti veel detsembris viimased osakud mu Tuleva fondi ning sellest alates on siis osakute arv sama olnud. Kuid osakute hind on täiesti ohjeldamatult ülespoole roninud ning selle tõttu on mu fondis oleva raha hulk ikka märkimisväärselt kasvanud. Jõuluõhtul oli mul seal 21779,76 EUR. Hästi pisike langus toimus küll maikuus, kuid üldiselt pole tagasilööke selles tõusus olnud. Tänaseks on siis see summa (6,5 kuud hiljem) üle 3300 euro suurem. Lihtsalt niisama, mitte midagi tehes on see summa siis kasvanud.

Siia lõppu lisan veel selle kõige illustreerimiseks vastava graafiku ka. Olgem ausad - mõtteainet jagub tegelikult.

Reklaam: tasuta veebiseminar võlgade aegumisest (HUGO.legal)

Homme, 7. juulil kell 15:00 on Facebookis aset leidmas üks asjalik, tasuta online veebiseminar võlgade aegumisest. Korraldajaks HUGO.legal. Soovitan kindlasti osa võtta ja kuulata.

Link ka siia: https://www.facebook.com/events/999873567528843?active_tab=about

Kõrs, mis võib murda kaamli selja

Eestlane on muretseja. See vist on kuidagi meie DNA-sse sisse kirjutatud, juba meie kõnekeel on selline, kus me muudkui muretseme. Muretseme endale lapsi, kinnisvara, autosid. Muretsemine aga tekitab ärevust.

Ärevust ja ebakindlust tekitavad ka teadmatus ja hirm. Kui ärevus liiga pikaajaliseks kujuneb, siis muutub see stressiks, mis võib aja jooksul areneda veelgi kaugemale, kuni depressioonini välja. Ning sealt enam niisama lihtsalt tagasi ei tulda. See hakkab lõpuks mõjuma kogu organismile, südamele, elukvaliteedile. Stressis ja depressioonis olev inimene kaotab aegamisi oma elutahte ja teovõime, mis omakorda võib lõpuks viia töökohakaotuseni, perekonna kaotamiseni jne. See on lumepall, mis ühel hetkel veereb täiesti kontrollimatult.

Inimene, kes on end suurde võlavõrku mässinud (siinjuures ei ole kuidagi oluline, kuidas see täpselt juhtus ja kui suur on selle juures tema enda süü osakaal), on suure tõenäosusega väga suure pinge all. Igaöised unehäired, ägestumised, sisemine ebastabiilsus, hommikused vaimsed pohmellihood. Kõik see on paraku võlglase argine reaalsus. Sisuliselt on taevas koguaeg pilves, päike vilksatab ikka väga harva kui üldse. See on olukord, kuhu võivad meid viia eluraskused. Seda lõpuni kirjeldada ilmselt ei olegi võimalik. Eriti inimestele, kes ise selle kõige sees ei ole või pole olnud. Selline inimene on pidevalt murdumise äärel, vaimse kokkukukkumise äärel.

Selle kõige juures on oluline roll ka lähedastel ja üldse kõigil ümbritsevatel inimestel. Ma olen püüdnud oma elu elada selliselt, et ma ei teeks mitte kellelegi haiget. Et ma ei teeks teistele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Teate ju küll neid täiesti klišeelikke elutõdesid.

Siin ongi oluline mõista seda, et te ei suuda lugeda teise inimese mõtteid ja emotsioone. Aga tuleb aru saada, et iga teie lause või tegu võib olla otsustavaks tõukeks. Kui teie suhtluspartner on viidud niigi viimase piirini mingite halbade sündmuste jada tõttu ja te talle veel midagi negatiivset sinna otsa ütlete (võibolla üldsegi mitte paha pärast), siis võib see olla just see viimane kõrs, mis murrab kaamli selja (mulle lihtsalt meeldib see inglise keelne vaste meie omakeelsele lausele "viimane tilk kannatuste karikas" - Straw that broke the camel's back).

Üks asi on anda konstruktiivset kriitikat, selgitada oma mõttekäike, pakkuda lahendusi, mis võiks olla paremini. Teine asi aga emotsionaalne nähvamine ja lihtsalt soov halvasti öelda. Nende viimaste asjadega peaks igal juhul tagasi hoidma. See ei aita mitte kedagi. Meie ühiskond ja selles elavad inimesed on järjest katkisemad ja järjest suuremas ärevuses. Ebakindlus võtab maad. Ning isegi meie väikese riigi parlamendis ei suudeta enam viisakaks jääda. Isegi kõige kõrgemale tasandile on roninud matslikkus ja täielik ebakultuursus. Mingisugused onuheinod (vahet pole, kas nende nimedeks on Kalle, Mart või Uno) tümitavad avalikult kõiki, kes neile ei meeldi või kelle maailmapilt on neist erinev.

Mida aga üks nurka surutud ärevuse käes värisev inimene üldse tegema peaks, et sellest kõigest välja tulla? Sisuliselt peaks ta koheselt abi otsima, appi karjuma. Ruttu esimesel võimalusel südant puistama, leidma selle inimese või inimesed, keda ta usaldab (olgu selleks kasvõi psühholoog või psühhiaater). Siin ei ole enam häbile kohta, siin on mängus elu. Ning lõppude lõpuks võib olukord olla juba selline, kus lihtsalt vaimujõuga enam olukorda ei päästagi. Kus on vaja juba raviplaani ja ravimeid.

Kes peaks laenu saama?

 

Laenuandmise kriteeriumid on aja jooksul meeletult palju muutunud ning ei ole näha mitte ühtegi põhjust, miks need ei peaks ka edaspidi muutuma. See kõik sõltub ikka väga palju igasugustest makromajanduslikest teguritest, mida tavainimene oma käitumisega suurt mõjutada ei saa. Kui siin veel mingi 15 aastat tagasi sai laenu see inimene, kes suutis ära tõestada, et ta seda laenu kohe mitte ei vaja, siis hetkel elame me kahtlemata ajastus, kus kogu globaalne poliitika toetab laenamist ja rahakulutamist. Igasugused euriborid, võlakirjade määrad, ülemandrilised intressimäärad ja mis kõik muud põnevad terminid on nii miinustes kui üldse olla saavad. Sisuliselt on pangad pandud olukorda, kus raha väljalaenamine on odavam kui selle endale hoidmine. Loomulikult keegi päris miinusintressidega raha välja ei laena (aga on siit-sealt kuulda olnud, et teatud tingimustel on näiteks mõnes riigis kodulaenu võimalik saada täiesti 0-intressiga).

Üks asi on laenuandja seisukoht, teine aga laenuvõtja oma. Millest peaks üks laenuvõtja üldse lähtuma, kui ta läheb laenu küsima? Internetiavarustest leidsin ühe universaalse mõttetera, mis kehtib sisuliselt iga laenumõtte korral. Laenuvõtja peaks endalt küsima konkreetselt: "Kas minu praeguses majanduslikus, sotsiaalses ja emotsionaalses seisus ma ise annaksin endale laenu?" Vastus peaks olema üdini aus ja siiras. Kas sa ise ikka usaldaksid ennast selles konkreetses ajahetkes? Jah, loomulikult saab laenuandjaid petta ja pangakontodega susserdada ning lõpuks saadki südamevärinal selle soovitud laenusumma kätte. Aga mis selle hind sulle tegelikkuses on? Kui sa juba sellele petuteele oled läinud, võltsinud oma igasuguseid väljavõtteid ja muid asju, kas sa tegelikult ikka oleks pidanud selle rahasumma saama? Miks sul seda üldse vaja oli? Et endale ja perele viimases hädas kiirnuudleid osta? Et see viinapudel hankida peaparanduseks? Et see raha kasiinos slotimasinate taga maha mängida (no olgu - su eesmärk on ilmselt siiski ju õilis - sa kavatsed selle raha VÄHEMALT duubeldada ja siis ruttu laenu tagasi maksta)?

Mina olen kogu selle valede ja pettuste rägastiku läbinud. Ma sain peaaegu alati laenu, kui küsisin. Alles lõpusirgel hakkas aegajalt tõrkeid esinema. Ning selle kõige tõttu siin ma siis nüüd olengi. Kuigi nüüdseks juba pooleldi teel paranemisele, siis tegelikkuses tegi see okkaline teekond ja pidev vassimine mu ikka väga katki. Igas mõttes. Selle raha eest, mida ma kokku laenasin ja maha mängisin, oleksin ma sisuliselt saanud tänaseks juba oma praeguse kodulaenu kinni maksta. Miks ma küll ennast peatada ei suutnud? Sest ma olin selles mängus, sellel teekonnal üksinda. Ma ei jaganud neid hirme, neid võite mitte kellegagi. Mitte keegi ei osanud aimatagi, mis protsessid mu elus tegelikult käimas on. Ma petsin iseennast, väga räigelt.

Kui vaid oleks osanud õigel hetkel küsida, kas ma iseendale laenu annaksin... 

Ajajoon, 10 kuud blogimist

Täna on üks järjekordne ümmargune tähtpäev kätte jõudnud. No lisaks sellele, et täna on USA iseseisvuspäev, on täna ka minu blogipidamise 10. minijuubel - täpselt 10 kuud tagasi kirjutasin siia keskkonda oma esimesed read. Selle tähistamiseks teeksin väikese kiirülevaate ajajoone näol, millest siis kõik algas ja kuhu tänaseks olen jõudnud.

Minu lugu algas sisuliselt juba 15 aastat tagasi. Just siis sain esimesed kogemused nii spordiennustuse kui ka pokkeriga. Veidi hiljem tulid esimesed katsetused ka slotimängudega, aga need mind ei haaranud. Küllap jäi siis mingi mulje, et slotikaid ei suuda ma üldse kontrollida, pokkerit justkui natuke suudaks ja mingi eriline ettekujutlus siis tekkis, et vot spordiennustust suudan ma lausa võita ja varsti saan rikkaks. Eks see kõik siis liikus niimoodi vahelduva eduga, summad olid pigem väikesed ja suuri probleeme sellest ei tekkinud. Kui võitsin, siis uskusin, et see oli puhtalt oma analüüsi ja oskuste pealt, kui aga kaotasin, siis oli süüdi halb õnn.

Niimoodi see kõik tiksus kuniks tulid mängu juba laenulepingud. Eriti käest hakkas asi minema 2019. aastal, mil võtsin järjest juba uusi laene, et kehtivaid lepinguid täita. Ma olin sattunud nõiaringi.

Lõplik plahvatus toimus 2020. aasta veebruaris, mil järjekordne mitmikpanus õnnetul kombel kaotas ja sellega justkui elult viimase laksu sain. Et ma ometigi aru saaks, mille kuradiga ma tegelen. Edasi eskaleerus kogu teema üsna kiiresti. Ruttu kõik rahad välja, ennustuskontod kinni ja plaani pidama.

Esimene plaan oli tagantjärgi mõeldes muidugi täiesti absurdselt naiivne. Ma vaatasin oma seisud üle ja mulle sai koheselt selgeks, et oma tollase sissetuleku, säästude ja III samba rahadega pean tollaste kohustuste juures vastu kuskil 4-5 kuud. Mulle sai selgeks, et parimal juhul 2020. aasta juulis tekivad mul makseraskused. Nii saigi plaan paika pandud, et ma püüan veel pool aastat oma pangakontot jonksus hoida, et seejärel mõni suurem ja odavam laenuleping hankida kuskilt (paar laenufirmat veel oli, kus mul aktiivset lepingut polnud). Eks ma siis pidasingi kenasti juulini vastu, kuid siis sai järgmisi vigu tegema hakatud - ma hakkasin uuesti kasutusele võtma juba osaliselt tasutud krediidikontosid. Et võimalikult pikalt oleks see põhikonto kena ja sealt mingit jama vastu ei vaataks.

Hilissuvel saigi siis uued laenutaotlused esitatud. Pangakonto oli puhas kui prillikivi. Kuid vastused tulid ikkagi negatiivsed. Kogu mu plaan lendas vastu taevast.

2020. aasta septembris avastasin poolkogemata mõned artiklid ja üleskutsed, et inimesed võiksid oma võlalugusid jutustada. Nii jõudsingi ma juba pikemalt idanenud ideeni panna oma lugu blogina kirja. See süttis kui kulutuli. Delfi tegi sellest üsna suure numbri ja sellest blogist sai tõeline hitt. Mu postkast täitus kirjadega ja lugejad ootasid mu postitusi. Nii ma siis tiksusin, aga samas see kõik ei teinud mu rahalist seisu kuidagi paremaks ning oktoobris-novembris tulidki esimesed maksehäired. Kõige hullemal juhul olin võlgu 15 erineva lepingu osamaksete osas, ligikaudu 1500 euro eest oli mul jooksvaid makseid tegemata. Enne seda aga juhtus üks märkimisväärne asi - 20. oktoobril võttis meie riigikohus vastu otsuse, et pensionireform tuleb ja 2021. aasta septembris saavad esimesed inimesed oma rahad kätte.

2020. aasta novembri lõpus sain suure üllatuse oma sõbralt, kes otsustas mulle hiiglasliku teene teha. Ta soovis mulle pensionirahade tagatisel laenu anda, et saaksin oma olukorra klaariks. Sõlmisime lepingu ja peagi oligi see raha mu pangakontol. Esmalt klaarisin ära kõik jooksvad võlgnevused ja siis asusin põhjalikult läbimõeldes oma lepingud vähendama ja kustutama. Jõuludeks oli seis juba palju parem kui kuu aega varem. Ma olin mudast välja tiritud, ma sain jälle uue hapnikudoosi.

Vaikselt tiksudes tuleb nüüd liikuda selle aasta kevadesse, mil ma sain järgmise suure üllatuse elult endalt. Ma sain tööpakkumise. Kuigi olin oma senisel töökohal ikka väga palju aastaid mööda saatnud ja mulle seal väga meeldis, siis uus pakkumine oli selline, mis ületas kõik mu ootused ja lootused. Ma ei saanud sellest loobuda. Ning ma ei loobunudki - ma võtsin selle pakkumise vastu. Mu rahaline seis muutus ühe hetkega selliseks, kus mu sissetulekud hakkasid ületama mu kohustusi ning seda kõike üsna elamisväärsel määral. 

Järgmine suur üllatus saabus mõni nädal hiljem. Eelpool mainitud sõber andis mulle mõista, et temal selle laenu tagasi saamisega nii kiire ka pole, et ehk oleks mõistlikum meil teha omavahel pikaajalisem kokkulepe ja pensionirahadega võin teha, mida ise soovin. Minu otsus (tegelikkuses on veel oma 27 päeva aega ümber mõelda) oli see, et ma võtan ikkagi selle raha välja ja maksan viimasedki rämpslaenud ära. Ning selles seisus ma nüüdseks siis olengi. Ootan oma suvepuhkust ja seejärel juba septembrit, mil saan kõigi märkide kohaselt taaskord tavaellu naasta. Sinna on jäänud laias laastus veel vaid 2 kuud...

Endine mängusõltlane suurvõistluse rüppes

 

Üks küsimus, mida mult ikka ja jälle küsitakse ning mis praegu ka üsna aktuaalne, on see, kas ja mis emotsioonidega ma suudan sporti vaadata, eriti suurvõistlusi (üks selliseid - jalgpalli EM - ju teadupärast ongi just oma kulminatsioonini siin lähimate päevade jooksul jõudmas). Püüangi selle postituse raames natuke neid tundeid ja mõtteid siin kajastada.

Jah, ma vaatan sporti endiselt. Ning seda jalgpalli EMi vaatan tegelikult ikka päris intensiivselt, mis seal salata - mängud ja vastasseisud on lihtsalt niivõrd põnevad. Tegelikkuses on tegemist esimese suurvõistlusega üldse pärast mu spordiennustaja karjääri lõppu ja see ongi täiesti esimene võistlus, mida ma vaatan niimoodi, et ma mingeid panuseid ei tee. Õnneks on ka siin tegelikult koroona suureks abiks olnud. See lükkas kõik tähtsamad võistlused (olümpia, jalgpall jne) eelmise aasta pealt edasi käesolevasse aastasse. See kõik andis mulle lisaaega oma sõltuvuse tagajärgedega kohaneda ja kogu selle perioodiga korralikumalt hüvasti jätta. Kes teab, mis oleks saanud, kui need ägedad jalkalahingud oleksid juba eelmisel suvel toimunud (ehk siis vaevu 3-4 kuud pärast mu "karjääri" lõppu). Kas oleks see kõik nii valutult ikkagi läinud? Kas oleksin suutnud kiusatustele vastu panna? Kas oleksin suutnud neid mänge ikkagi üldse vaadata?

Teatud mõttes saab sõltuvuse lõpetamisel tuua paralleele pikaajalise (armu)suhte lõpetamisega. Lihtsalt kõik need rutiinid, harjumused, võlud-valud, võidud-kaotused, kõik need tuleb selja taha jätta. Tuleb läbida kõik need tavapärased protsessid ja etapid - alates leinast, eitamisest, leppimise ja kohanemiseni välja. Väga kriitilised päevad ja nädalad ongi just seal alguses, kui inimene endale selle vundamendi loob, et üldse suudaks eluga edasi minna ning harjuda sellega, et seda osakest su elus enam pole ja ei tohigi olla. Selle kõige tõttu oligi äärmiselt tore, et minu elus jäi neid kiusatusi koheselt palju vähemaks ka globaalsete sündmuste ja olukordade tõttu. Aitäh Sulle, SARS-CoV-​2!

Mul on aegade jooksul spordis ja eriti jalgpallis ikka väga konkreetsed lemmikud välja kujunenud. Mis seal salata - nii mõnigi lemmik on tekkinud kasvõi selle tõttu, et on mulle mõne vahva rahasumma toonud hea võitluse ja suure üllatusega. Sellised hetked lähevad hinge. Selle kõige valguses on mul neid võistlusi üsna tore vaadata ka ilma ennustustest tekkiva pingeta. Sest peaaegu alati olen ma kellegi poolt ja kellegi vastu. Ning isegi kui otsene lemmik parasjagu puudub, siis naudin juba mänguilu. Samas, olgem lõpuni ausad - kui kohtuvad näiteks Põhja-Makedoonia ja Austria, siis jätan rõõmuga mängu vahele, sest sellises mängus puuduvad minu jaoks nii lemmikud kui ka suure tõenäosusega mänguilu. Siin aitakski ilmselt ainult panus ühele või teisele tiimile. Ehk siis nagu öeldakse - vägisi armsaks ei saa :)

Tegelikkuses olen ma natuke siiski ka mõelnud, kellele või millele ma panustaksin. Ning tuleb tunnistada, et päris palju oleks mu ennustused ikka nihu läinud, üllatusi on ikka väga palju juhtunud. Seega, tuleb rahuliku hingega mõista, et ilma ennustamata olen ma selles mängus ikka korralikus plussis võrreldes sellega, kui oleks neid panuseid pannud. 

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kas ma olengi nüüd terve? Absoluutselt mitte. Ma tean, et mul piisaks ilmselt paarist panusest ja mul oleks väga suur risk uuesti jamadesse kukkuda. Ma tean, et kui mul kunagi maksuameti hasartmängupiirang peaks läbi saama, siis pean selle uuesti maksimaalse aja peale kehtestama, et ei tekiks vähimatki kiusatust. Ma ei saa ega tohi uuesti sellesse maailma astuda. Samas, lihtsalt kaine mõistusega võttes - miks ma peaksingi seda tegema?

Tänukiri kaasaelajatele!

 

Ma tahan teid tänada. Jälle. Veelkord. Ikka.

Et te endiselt olete minuga. Endiselt käib igapäevaselt seda blogi lugemas vähemalt 100 unikaalset inimest. Tegelikult on see lihtsalt uskumatu. Isegi, kui teatud mõttes on õhk mu loost ja blogist välja lastud, pinged lahtunud, siis te ikkagi leiate tee siia veergudele. Te endiselt isegi klikite siinseid reklaame, viies mind tükk-tüki haaval lähemale lõppeesmärkidele. Vägev!

Te kirjutate mulle endiselt, soovite mulle edu nii personaalselt kui anonüümselt. Hindamatu.

Aitäh! Jätkame samas vaimus! See blogi ei kao mitte kuhugi, mina ka ei kao.

Järjepidevus ja jätkusuutlikkus

 

Tihtipeale on edukuse kriteeriumiteks järjepidevus ja jätkusuutlikkus. Eks teinekord sähvatab ka kogemata ägedaid hetki ja ootamatuid võite, kuid see kõik on pigem siiski täiesti juhuslik ja inimene ise seda väga ei kontrolli.

Kui sa oled endale eesmärgid paika seadnud, kondikava kokku pannud, siis ongi aeg endale aru anda, et nüüd järgneb sellele pikk teekond, kus libastumisi ei saa endale lubada. See kõik käib üleüldiselt elu kohta, aga eriti täpselt sobitub see tegelikult ühe eduka laenuorjusega võitleva inimese vaimsesse portfelli. Võlgadest ei saa lahti lihtsalt sõrmenipsuga. Väga harva juhtub seda, et keegi sind sellest jamast niisama lihtsalt välja tirib. Kui hästi läheb, siis antakse sulle aegajalt küll nii elu kui inimeste poolt õlekõrsi, millega seda protsessi pehmendada ja kiirendada, aga reaalsuses oled see ikkagi sina ise, kes sellega peab hakkama saama.

Eks plaane saab muidugi seada igasuguseid, aga ükskõik millise raja valimisel on oluline siiski endale selgeks teha, kuhu see suures plaanis viib või viima peaks. Ilmselgelt, kui su siht on näiteks lihtsalt loota võlgade aegumisele, siis pead arvestama, et järgnevad 10 aastat sa päris tavapärast elu elada ei saa, sest pangakontod on arestitud, mingit vara sa omada ei saa (kõik läheks kohe täiturile), ilmselt on teatud mõttes piiratud ka võimalike tööandjate hulk ning lõpuks pead lootma, et sulle ikka rakendatakse seda võlgade kustutamist. Iseasi, kas inimene üldse muidugi mõistab, mida tähendab 10 aastat (ehk siis 120 kuud). Mina olen tänaseks oma blogi pidanud 10 kuud, võlgades virelenud juba 16 kuud ning seegi aeg tundub täiesti hoomamatult pika perioodina. Eriti kui mõelda, mis selle kõige juures juhtunud on.

Ma ei taha siinkohal olla kellelegi õpetajaks või suunajaks. Mina räägin oma lugu, oma nägemust, oma suhtumist. Kui mõni kaasteeline siit inspireerivaid hetki suudab noppida või lihtsalt mingeid mõtteteri, mis kasuks tuleb, siis on igati lahe ja tore. Loomulikult püüan ma kõigile, kes mulle kirjutavad, midagigi vastata ja mingitki nõu anda, aga lõpuks jõuame me ikkagi sinnani, et reaalsed otsused ja valikud peate te ikkagi ise tegema. Lõpuks vastutate te oma teekonna eest ise. Kahjuks või õnneks ei ole elus kuldreegleid, mis alati edu tagaks. Elu on ääretult dünaamiline ja ootamatusi täis. Igasugused takistused ja samas ka positiivsed üllatused on selle mängu paratamatu osa. See ju teebki selle kõik nii põnevaks. Aga siht peab silme ees püsima ja sa pead ikkagi teadma, mida oma elust tahta, kuhu jõuda, mida saavutada. Järjepidevus ja jätkusuutlikkus igas sammus, nautigem distsipliini, kuid ärgem unustagem vabadust olla õnnelikud ja rõõmsad.