Kui viimasel ajal on mu elu üsna üksluiseks ja rutiinseks muutunud, siis eelmine nädal tõi päris palju ootamatut elevust. Mu postkasti potsatas kiri, mille saatjaks Müürilehe toimetaja ja Levila kaastöötaja nimega Henri. Ta tutvustas mulle Levila uue artiklitesarja ideed, millega nad seal hetkel kõvasti pusivad ja erinevat infot ning inimeste kogemusi kokku korjavad. Vahemärkusena siis, et Levila on üks omamoodi portaal, mis püüab maailma kajastada teistmoodi nurkade alt. Minule on nad juba üsna ammu tegelikult silma jäänud ja olen ka oma blogi veergudel aegajalt nende linke jaganud. Seekordseks käsitletavaks teemaks on neil siis spordiennustus. Ning tänu erinevatele otsingumootoritele jäi neile silma ka minu blogi. Kokkuvõttes palus Henri mult selle teema tarbeks üht pikemat intervjuud.
Ütlen ausalt, et olin üsna üllatunud ning pärast väikest taustauuringut olin hea meelega nõus. Seejärel vahetasime veidi kirju, et täpsemalt kokku leppida, millal ja kuidas see vestlus tehnilises mõttes välja võiks näha (sest minu eesmärgiks on endiselt siiski ka anonüümseks jäämine) ja lõpuks jõudsime Skype'i lahenduseni, mille jaoks ma endale lausa eraldi konto tekitasin. Kuna antud hetkel on minuga seotud lugu oluliselt olulisem kui minu tagasihoidlik isik, siis oli kogu see anonüümsuse teema ka Henrile täiesti okei ja arusaadav.
Ning mõned päevad ja tunnid hiljem see vestlus meil siis pihta hakkaski. Tunnistan, et ma olin ikka päris ärevil enne seda jutuajamist - ikkagi esimest korda elus selliselt end üsna avalikult avada. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mida sellest kõigest üldse arvata või mida oodata. Aga põnev oli igal juhul. Eks see kõik teatud mõttes natuke ebaaus oli, sest Henri oli kenasti selles vestluses oma täisnime ja live-kaamerapildiga, mina aga varjatult ja nimetult - lihtsalt vaid audio vahendusel. Aga noh, mis teha, sellises seisus ma vähemalt hetkel olen ja nii on. Kokkuvõttes see meie intervjuu kvaliteeti vähemalt minu hinnangul kuidagi segama ei hakanud.
Nagu ma aja jooksul olen siin blogi veergudel kirjutanud, siis ega mulle rääkimine eriti ei meeldi. Eriti ebameeldiv ja teatud mõttes isegi mõttetu on minu jaoks igasugune small-talk. Antud vestlus aga kujunes tõeliselt nauditavaks. Selles mõttes eriti suured kiitused Henrile, sest oli näha ja kuulda, et tema ettevalmistus oli ikka väga põhjalik. Ta oli üsna hästi endale selgeks teinud põhilised detailid ja nüansid kogu spordiennustusmaailmast ning oli päris hästi kursis ka minu personaalse looga (läbi mu blogi siis).
Me rääkisime kokku sisuliselt 1,5 tundi. Ja mulle ei meenu, et ma üldse kunagigi oleksin nii palju ja nii ennast unustavalt kellegagi rääkinud. Tundub nagu oleksin kuskilt paisu tagant välja pääsenud. Küllap oli siin oma osa ka just selles intervjueerija ettevalmistuses, mis minus kuidagi selle õige tunde tekitas.
Liiga detailseks ma räägitud teemade osas minema ei hakka, aga suures plaanis katsime ilmselt kõik spordiennustusega seotud asjad ära (eriti siis spordiennustaja poolelt), lisaks siis mingid minu looga seotud nüansid juurde. Eks neid kõiki asju saab juba lugeda märtsis ilmuvatest artiklitest (vähemalt nii mulle Henri hetkel välja lubas). Artiklite sari ise sisaldab siis lisaks spordiennustajapoolsele vaatele ka plaani järgi ajakirjanike enda katsetusi selles maailmas, loomulikult kogu sellist hasartmänguproblemaatikat ja ka spordiennustusportaalide kommentaare. Mina igal juhul ootan neid artikleid suure elevusega. Olen väga tänulik kogu Levila tiimile, kes selle teema ette on võtnud. See vajab kajastamist ning sinna sisemusse kaevamist.
PS. Kui mu lugejate seas on veel inimesi, kes kimpus spordiennustusega seotud sõltuvusega ja valmis sellest rääkima, siis võite mulle kirjutada - viiksin sellisel juhul kontaktid Henrini ning saaks neid artikleid veelgi mõne personaalse looga vürtsitada.