Märkasin enda juures hiljuti huvitavat mustrit. Kui mul on päriselt vaja 300 eurot, siis ma ei küsi 300 eurot. Ma küsin 100. Kui mul on väga raske, siis ma ei ütle, et mul on väga raske. Ma ütlen, et "ma saan hakkama, püsin veel pinnal". Kui mu olukord on tõsine, siis ma esitan selle nii, nagu tegemist oleks ajutise ebamugavusega. Pikka aega arvasin, et see on tagasihoidlikkus. Või viisakus. Või soov mitte teisi koormata. Aga mida rohkem ma iseennast jälgin, seda rohkem saan aru, et selle taga on hoopis hirm.
Kui keegi küsib minult, kuidas läheb, siis ma annan sageli parema versiooni tegelikkusest. Mitte sellepärast, et ma tahaksin valetada. Vaid sellepärast, et kusagil sügaval minus elab uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et olukord on lootusetu." Ja võib-olla veel sügavam uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et mina olen lootusetu." See on väga oluline vahe. Sageli ei karda me tegelikult seda, et meie probleemid on suured. Me kardame, et meid samastatakse nende probleemidega. Et kui me näitame oma võlgu, eksimusi, sõltuvusi, hirme või segadust, siis muutub meie identiteet teiste silmis üheks suureks probleemiks. Ja siis meid hüljatakse.
Kui ma küsin 100 eurot olukorras, kus vajan 300 eurot, siis pealtnäha tundub see ebaloogiline. Tegelikkuses on see aga üsna loogiline kaitsemehhanism. Kui ma küsin vähem, siis ma tundun vähem abivajav, mu olukord näib vähem tõsine, teisel inimesel on lihtsam jah öelda ning ma riskin väiksema tagasilükkamisega. See on justkui emotsionaalne allahindlus. Ma vähendan oma vajadust enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Ma ütlen iseendale: "Ära küsi liiga palju, ära näita kogu probleemi suurust ja sügavust." Nii tundub turvalisem.
Probleem on selles, et vähendatud vajadused ei kao ära. Kui mul on vaja 300 eurot ja ma saan 100, siis puudujääk jääb alles. Kui mul on vaja päriselt rääkida oma valust, aga ma räägin ainult kümnendiku sellest, siis ülejäänud valu jääb samuti alles. Väljastpoolt võib tunduda, et abi anti. Seestpoolt tunnen aga sageli, et mind ei mõistetud. Ja siis võib tekkida kibedus: "Miks keegi ei saa aru, kui raske mul tegelikult on?" Kuigi ma ise ei näidanudki neile tegelikku pilti. Sellised mustrid ei teki tavaliselt tühjalt kohalt. Sageli on nende taga kogemused, kus inimene õppis, et tema vajadustele ei vastatud, tema muresid pisendati, abi küsimine tekitas häbi ning tugev olemine oli turvalisem kui haavatav olemine. Sellisel juhul muutub ellujäämisstrateegiaks enda vajaduste vähendamine. Mitte sellepärast, et vajadused oleksid väikesed. Vaid sellepärast, et pettumus oleks väiksem.
Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ühele olulisele teemale. Mis siis, kui ma eksin? Mis siis, kui inimesed ei hülga mind sellepärast, et olukord on raske? Mis siis, kui nad saavad hoopis paremini aidata siis, kui ma räägin tõtt? Mis siis, kui tõeline lähedus ei teki mitte siis, kui ma näitan oma kõige tugevamat versiooni, vaid siis, kui julgen näidata oma kõige ausamat versiooni? Ma ei tea veel kõiki vastuseid. Aga ma tean ühte asja. Kui mul on vaja 300 eurot, siis võib-olla on tervem öelda "mul on vaja 300 eurot". Mitte sellepärast, et ma kindlasti saan selle. Vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene on lõpuks tõega kursis. Mina ise.
Paljud inimesed ootavad, et enne peab enesekindlus kohale jõudma ja alles siis saab aus olla. Tegelikult toimub see enamasti vastupidi. Kõigepealt on ausus, käed värisemas. Alles hiljem tekib kogemus, et maailm ei kukkunudki kokku. Kui inimesed võtavad vastu sinu "probleemi vähendatud versiooni", siis sa ei saa kunagi päriselt teada, kas nad oleksid vastu võtnud ka päris probleemi. Näiteks - sa ütled, et vajad 100 eurot, kuigi vajad 300. Inimene aitab sind 100 euroga, väliselt tundub kõik hästi. Kuid sisimas jääb küsimus: "Kas ta oleks aidanud ka siis, kui oleks teadnud kogu tõde?" Sa ei saa sellele kunagi vastust, sest sa ei andnud talle võimalust päris olukorraga kohtuda.
See võib kõlada kummaliselt, aga sageli peitub sellise mustri taga kontrollivajadus. Sa üritad ette ära otsustada kui palju inimene talub, mida ta arvab, kas ta hülgab su. Ja siis sa filtreerid oma tõde vastavalt sellele. Aga tegelikult ei ole sinu töö otsustada teise inimese eest. Sinu töö on rääkida tõtt. Tema töö on otsustada, kuidas sellele reageerida.
Kuidas seda mustrit murda? Küsi seda, mida päriselt vajad. See on võib-olla kõige raskem. Mitte "Pole hullu, ma saan hakkama," vaid "Ausalt öeldes ei saa ma praegu päris hästi hakkama." Mitte "100 eurost oleks abi," vaid "Tegelik vajadus on 300 eurot, kuigi mul on seda ebamugav öelda." Pane tähele - sa ei nõua midagi. Sa lihtsalt kirjeldad tegelikkust. Valus paradoks on see, et hülgamise vältimiseks ehitatud maskid võivad meid lõpuks üksildasemaks teha kui tõde ise. Sest seda maski armastatakse küll, aga sind ennast ei kohta keegi.
.png)
Me kuuleme pidevalt sõnumeid nagu
- "Ära anna kala, õpeta kala püüdma."
- "Igaüks on oma õnne sepp."
- "Aita ennast ise."
- "Ohvriroll ei vii edasi."
Need mõtted ei ole iseenesest valed. Probleem tekib siis, kui neid rakendatakse olukordades, kus inimene on parajasti nii kurnatud, hirmul või kriisis, et ta ei suuda õnge kasutada. Kujuta ette inimest, kes on juba vee all. Sellises olukorras oleks absurdne öelda: "Ma ei anna sulle päästerõngast. Ma õpetan sulle hoopis ujumistehnikat." Esimene vajadus on ellu jääda. Õng on väga väärtuslik asi, aga mitte siis, kui inimene vajab esialgu kaldale tõmbamist. Ja siis tekib paradoks. Sa vajad kala, aga sa küsid õnge. Kuigi sisimas tead, et sul pole praegu jõudu isegi jõekaldale minna.
Miks abivajaja ise hakkab "õngefilosoofiat" uskuma? Sest see kaitseb häbi eest. Kui ma ütlen: "Mul on vaja 300 eurot, sest ma olen praegu raskustes," siis ma pean tunnistama oma haavatavust. Kui ma aga ütlen: "Ei, ei, ma ei vaja abi, lihtsalt väikest võimalust ennast aidata," siis säilib tunne, et ma olen jätkuvalt tugev ja enda probleeme kontrolliv inimene. See võib olla väga oluline neile, kes on harjunud oma väärtust siduma hakkamasaamisega. Tegelikult vajab inimene elu jooksul mõlemat - mõnikord õnge, mõnikord kala. Ja tarkus seisneb nende eristamises. Kui inimene saab aastaid ainult kala, siis ta võib muutuda sõltuvaks teiste abist. Kui inimene saab ainult õnge, ajal kui ta on nälgimas, siis ta võib lihtsalt kokku kukkuda. Terve lähenemine kõlaks pigem nii: "Praegu annan sulle kala, et sa ellu jääksid. Kui sul jõud tagasi tuleb, vaatame koos ka õnge."
Kohati tundub mulle, et ma käitun mustri järgi, kus ma esitlen tuleviku tõenäolisi edusamme juba juhtunud sündmustena. Seejuures ei ole eesmärk teiste või enda petmine vaid sellega üritan end kaitsta talumatu ärevuse eest. Sisemine loogika on umbes selline: "Ma tean, et mu olukord läheb paremaks, seega ma räägin sellest juba nagu see olekski parem." See aitab emotsionaalselt ellu jääda. Probleem tekib siis, kui vahe tegelikkuse ja lootuse vahel muutub liiga suureks. Siis hakkab inimene ise kaotama kontakti sellega, kus ta tegelikult asub.