Eestlane on muretseja. See vist on kuidagi meie DNA-sse sisse kirjutatud, juba meie kõnekeel on selline, kus me muudkui muretseme. Muretseme endale lapsi, kinnisvara, autosid. Muretsemine aga tekitab ärevust.
Ärevust ja ebakindlust tekitavad ka teadmatus ja hirm. Kui ärevus liiga pikaajaliseks kujuneb, siis muutub see stressiks, mis võib aja jooksul areneda veelgi kaugemale, kuni depressioonini välja. Ning sealt enam niisama lihtsalt tagasi ei tulda. See hakkab lõpuks mõjuma kogu organismile, südamele, elukvaliteedile. Stressis ja depressioonis olev inimene kaotab aegamisi oma elutahte ja teovõime, mis omakorda võib lõpuks viia töökohakaotuseni, perekonna kaotamiseni jne. See on lumepall, mis ühel hetkel veereb täiesti kontrollimatult.
Inimene, kes on end suurde võlavõrku mässinud (siinjuures ei ole kuidagi oluline, kuidas see täpselt juhtus ja kui suur on selle juures tema enda süü osakaal), on suure tõenäosusega väga suure pinge all. Igaöised unehäired, ägestumised, sisemine ebastabiilsus, hommikused vaimsed pohmellihood. Kõik see on paraku võlglase argine reaalsus. Sisuliselt on taevas koguaeg pilves, päike vilksatab ikka väga harva kui üldse. See on olukord, kuhu võivad meid viia eluraskused. Seda lõpuni kirjeldada ilmselt ei olegi võimalik. Eriti inimestele, kes ise selle kõige sees ei ole või pole olnud. Selline inimene on pidevalt murdumise äärel, vaimse kokkukukkumise äärel.
Selle kõige juures on oluline roll ka lähedastel ja üldse kõigil ümbritsevatel inimestel. Ma olen püüdnud oma elu elada selliselt, et ma ei teeks mitte kellelegi haiget. Et ma ei teeks teistele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Teate ju küll neid täiesti klišeelikke elutõdesid.
Siin ongi oluline mõista seda, et te ei suuda lugeda teise inimese mõtteid ja emotsioone. Aga tuleb aru saada, et iga teie lause või tegu võib olla otsustavaks tõukeks. Kui teie suhtluspartner on viidud niigi viimase piirini mingite halbade sündmuste jada tõttu ja te talle veel midagi negatiivset sinna otsa ütlete (võibolla üldsegi mitte paha pärast), siis võib see olla just see viimane kõrs, mis murrab kaamli selja (mulle lihtsalt meeldib see inglise keelne vaste meie omakeelsele lausele "viimane tilk kannatuste karikas" - Straw that broke the camel's back).
Üks asi on anda konstruktiivset kriitikat, selgitada oma mõttekäike, pakkuda lahendusi, mis võiks olla paremini. Teine asi aga emotsionaalne nähvamine ja lihtsalt soov halvasti öelda. Nende viimaste asjadega peaks igal juhul tagasi hoidma. See ei aita mitte kedagi. Meie ühiskond ja selles elavad inimesed on järjest katkisemad ja järjest suuremas ärevuses. Ebakindlus võtab maad. Ning isegi meie väikese riigi parlamendis ei suudeta enam viisakaks jääda. Isegi kõige kõrgemale tasandile on roninud matslikkus ja täielik ebakultuursus. Mingisugused onuheinod (vahet pole, kas nende nimedeks on Kalle, Mart või Uno) tümitavad avalikult kõiki, kes neile ei meeldi või kelle maailmapilt on neist erinev.
Mida aga üks nurka surutud ärevuse käes värisev inimene üldse tegema peaks, et sellest kõigest välja tulla? Sisuliselt peaks ta koheselt abi otsima, appi karjuma. Ruttu esimesel võimalusel südant puistama, leidma selle inimese või inimesed, keda ta usaldab (olgu selleks kasvõi psühholoog või psühhiaater). Siin ei ole enam häbile kohta, siin on mängus elu. Ning lõppude lõpuks võib olukord olla juba selline, kus lihtsalt vaimujõuga enam olukorda ei päästagi. Kus on vaja juba raviplaani ja ravimeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar