Sõltlase võitlus sõltuvusega

Üks asi, millest ma natuke pikemalt nüüd tahaksin rääkida, on sõltlase võitlus (hasartmängu)sõltuvusega. Kuigi ma olen siin kohati ilmselt jätnud mulje, et mul käis see kuidagi eriti lihtsalt, et hops ja oligi päeva pealt kõik läbi, siis ega see tegelikult nii kergesti ka ei käi. Enne seda lõplikku otsust tuleb reeglina päris palju neid hetki, mida saab nimetada ebaõnnestunud katseks sellest kõigest jagu saada.

Ühesõnaga, tegelikult eelnes sellele lõplikule võidule päris palju kaotusi. Kui inimene on langenud mingi sõltuvuse küüsi ja ta seda endale teadvustama hakkab, siis proovib ta korduvalt sellest kõigest jagu saada. Kõige ilmekam näide on ilmselt siinkohal nikotiinisõltlased. Ilmselt olete kõik kuulnud (või ise rääkinud) neid suitsumeeste jutte, kuidas nad nüüd on selle kõigega lõpparve teinud ja pole juba 3 kuud ühtegi suitsu teinud. Aga mingil hetkel avastate, et nad on taas suitsetama hakanud.

Eks suures plaanis on sarnane lugu ka hasartmängudega. Kui ühel hetkel kohale jõuab, et see elustiil on hävitav ja pole mitte kuidagi jätkusuutlik, siis läheb tõenäoliselt veel päris mitu katset sellega lõpparvet teha enne kui see kõik päriselt kohale jõuab ja otsa saab. Kui just muidugi juba esimesel korral mõni lähedane peale ei satu ja oma südameasjaks ei võta sind sellest välja aidata. Aga kõik see vajab igal juhul tuge ja ilmselt ka oma eriala spetsialistide abi. Ning ka lähedaste mõistmist ja sisuliselt "käe hoidmist".

Mina läbisin kõik need etapid tegelikult ise, üksinda. Neid "kohalejõudmisi" oli ikka päris mitu. Neid hetki, kus ma endale ennustusportaalides keelde ja piiranguid hakkasin peale panema. Kuid seejärel juba nädal hiljem mingit ägedat spordivõistlust vaadates uut suurt tungi tundes jälle libastusin ja uuesti vaikselt neid kontosid avama asusin. Ning möödus ehk vaid paar nädalat kuniks kõik piirangud olid taaskord maha võetud ja kõik jätkus endise hooga. Ning muidugi kaasnes sellega ka jälle kiirlaenuturul ringi vaatamine ja uute kontorite otsimine. Kusjuures, viimases otsas jõudsin ma isegi juba igasuguste hoiu-laenuühistuteni välja (kurikuulus Erial jne), aga mingil põhjusel nemad mulle laenu ei andnud. Igatahes, nii see karussell siis muudkui ketras. Vahepeal saabus jälle selginemishetk või arusaam, et kurat küll, asjad ikka päris kehvasti ja siis uuesti tagasi ratta peale. Ning kui ma seal ratta peal juba olin, siis suurema hoo peal läks asi selles mõttes eriti jamaks, et ma ei ennustanud enam neid mänge, mis lihtsalt telekast tulid (mingid tipptasemel jalgpalli või korvpallimängud, tippliigades) vaid ma ennustasin sõna otseses mõttes kõike. Sisuliselt langesin tsüklisse, kus igasugune kaine mõistus kadus. Üks klassikaline näide mänguri mõtteviisist on see, et kui tal on näiteks 100 eurot, aga lähipäevil on vaja 200 euro eest kohustusi ära maksta, siis on see tema jaoks piisav põhjus, miks panustama minna. Eesmärgiga lihtsalt selle 100 euroga 200 eurot teenida. Paraku aga lõpeb see enamasti lihtsalt selle 100 euro mahamängimisega. Nii see kordub kuust kuusse... Kuniks jälle kõik rahad maha mängitud said ning vaimses pohmellis kuskil diivaninurgas tuima näoga lage vaatama jäin. Neid värinaid ei tahaks enam mitte kunagi kogeda, sest erinevalt alkoholist põhjustatud pohmellist, oli neil juhtudel see kainenemishetk ja tagajärgedega tõtt vaatamine oluliselt karmim. Rahakott oli tühi ja Exceli tabelisse tuli paraku ka uued kohustused ja laenulepingud sisse kanda. Küll sai siis lubatud, et nüüd oli küll viimane kord ja et see kõik ei kordu enam mitte kunagi.

Aga tegelikkuses kestis see täpselt nii kaua kuniks seda laenuraha ei olnud enam võimalik peale saada. Alles siis sain aru, et mind päästabki vaid HAMPI piirang. Alles siis rahunesin ma lõplikult maha ja asusin oma elu varemeid inventeerima ja taastama kõike seda, mille olin mõne aastaga ära lõhkunud. Ning täna, 15 kuud pärast selle kõige lõppu, julgen ma vist end lõplikult usaldada, et sinna maailma ma tagasi ei liigu. Mitte kunagi.