Vestlus sõbraga

Ma rääkisin mõned nädalad tagasi pikemalt ühe oma väga hea sõbraga. Või noh, pigem siis chattisime lihtsalt Facebooki Messengeris nagu tänapäeval koroonatingimustes tavaks. Tema on üks neist, kes mu looga üsna detailselt kursis ja elab mulle südamest kaasa.  

Seekordne vestlus oli siis loomulikult minu loo pöördest tingitud. Tundsin lihtsalt, et tahan seda rõõmuhetke temaga jagada enne, kui sellega blogis avalikult lagedale tulen. Tema reaktsioon sellele kõigele oli minu jaoks nii armas ja äge. Tsiteeriksin seda siinkohal. "Kui sa oma blogi kirjutama hakkasid, siis realist minus kujutas ette, et nii novembrini saad oma maksetega hakkama ja siis oled inkassos... optimistlik mina arvas, et veebruar umbes on see koht.... praegu on aga juba aprill!!! See on väga suur asi! Kui kõik uksed on kinni, siis kusagilt ikka mingi pisike aken avaneb. See kõik on nagu mingi ulme lausa... sa tuled oma suure murega... ma kuulan sind, mõtlen "oehhhhh".... ja siis tuleb see uus tööandja ja päästab päeva... ja seda kõike vähem kui aastaga! Lihtsalt wow!"

Sellised vestlused ja reaktsioonid on minu jaoks täiesti hindamatud. See tekitab tunde, et minu heaolu tõesti läheb inimestele korda, mulle elatakse südamest kaasa. Mõni pragmaatik võiks selle kõige peale küsida, et mida see kaasaelamine siis reaalselt ka annab? Kaasaelamisega ju arveid ei maksa. Ei maksagi, aga see kõik annab meeletult palju jõudu ja motivatsiooni selle kõigega veelgi intensiivsemalt tegeleda. Hädaline ei tohi üksi jääda. 

Mult on siin nüüd pärast neid pöördeid küsitud ka seda, et ega ma ju ometigi päeva pealt töökohta ei vahetanud, et miks ma siis koheselt igasugused abipakkumised (Bondora jne) maha võtsin. Jah, ma ei ole veel endiselt uuel töökohal, kuid praeguse tööandja juures tehtud/tehtavad ületunnid toovad mulle niipalju lisaraha, et saan ka kenasti selle vahepealse aja arved ära kaetud. Rääkimata siis sellest, et ma pole sel aastal päevagi puhanud ja selle tõttu saan üsna märkimisväärse lisakopika ka kasutamata puhkuse kompenseerimiseks. Seega, kõik on selles mõttes läbi mõeldud. Ma lihtsalt tundsin juba teatud mõttes häbi, et selliselt siin seda abi teilt vastu olin sunnitud võtma. Kuigi, mis seal varjata - üks 10-eurone ülekanne tuli isegi eile veel Bondora kontole, kuigi vastava info olen ära varjanud. Igal juhul suur aitäh sulle, kes sa selle kande tegid. See on tegelikult nii armas ja nii ootamatu :) Hea meel on muidugi ka selle üle, et te endiselt siin reklaamidele klikite aegajalt. Viimase kolme kuu peale on kokku tiksunud lausa kolmekohaline summa, mis selle kuu lõpus ka mu pangakontole laekuma peaks.

Niimoodi see eluke mul siin hetkel vaikselt tiksubki. Teen muudkui tööd, tõmban viimaseid asju praeguse tööandja juures kokku, maksan muudkui arveid ja ootan suve ning uut algust uuel töökohal. Kui kõik maikuu arved makstud saavad, siis teen ka tavapärase kuukokkuvõtte. Nagu ikka - võitlus jätkub ja kuigi meel on iseenesest hea, siis Excel ei valeta - laenukohustuste jäägid on endiselt ikka rõvedalt suured. Aga vähemalt on tunneli lõpus valgus ja see pole seekord üldsegi mitte rong.