Ma ei taha, et teil oleks minust kahju

Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on minu jaoks igasugune abi küsimine üsna delikaatne teema. Aga viimasel ajal olen ma saanud päris mitmeid signaale, et inimesed tahaksid mind aidata. Ütlen kohe ära, et mingit abiliini ma enda jaoks avama ei hakka. Ma tõesti ei tea, kuidas teha nii, et võõrad inimesed mind üldse aidata saaksid. Ma ei hakka siinkohal valetama - loomulikult oleks iga euro mulle oluline, aga ma ei hakka tegema postitust stiilis, et palun kandke sellele ja sellele pangakontole raha. Kui kellelgi on mõtteid, kuidas see teoorias võiks üldse välja näha, siis võib siia kommentaariumisse märku anda. Või võib ka mulle otse kirjutada volglasepaevik@gmail.com. 
Selle blogi eesmärk ei ole mitte kunagi olnud inimestes haletsuse tekitamine. Ma ei taha, et inimestel oleks minust kahju. Ma soovin lihtsalt oma teekonda jagada ja olla ehk hoiatuseks kõigile, kes on sarnasel allakäigutrepil. Kui kasvõi üks inimene leiab sellest blogist tuge ja ka näpunäiteid, kuidas mingis olukorras käituda või olla, siis ongi juba minu jaoks hästi. Proovin lihtsalt jagada kõike seda, mida tunnen, mida mõtlen ja mida oma kriisiga peale hakkan. Sellel teekonnal kaalun ma erinevate võimaluste ja variantide vahel, kuidas sellest kõigest välja tulla ja püüan neid kaalupunkte võimalikult detailselt jagada. Miks just teen selliseid või teistsuguseid valikuid. Ja kuhu need mind lõpuks viivad. Kas sellest kõigest on kasu? Mingil moel lõpeb see lugu kindlasti, ma lihtsalt loodan, et positiivselt.

Valelubaduste andmine

Reede pärastlõuna. Rahulik, tavapärane tööpäev. Järjekordne töönädal hakkab otsa saama, enamvähem kõik tööülesanded selleks nädalaks juba täidetud. Ja siis heliseb telefon. 

Mina: "Halloo!" 

Klienditeenindaja: "Kas härra Võlglane kuuleb? Helistan teile Creditstarist, seoses teie laenulepinguga. See on juba kolm päeva võlgnevuses. Millal te ära maksate?" 

Mina: "Kahjuks novembris pole kindlasti lootustki, enne detsembri algust ei ole see kindlasti mõeldav." Klienditeenindaja: "Aga kui te ei saa õigeaegselt maksta, siis palun kasutage meie pikendamisteenust." 

Mina: "Selle kohaselt maksaksin tavapärase 177 EUR osamakse asemel 131 EUR, see ei ole teil väga kliendisõbralik teenus. See on väga kallis variant ja selle käigus ju pikeneb ka makseperiood ja laen läheb veelgi kallimaks." 

Klienditeenindaja: "Aga arvestage, et maksmata jätmisel peate detsembris juba kaks makset korraga tasuma!" 

Mina: "Jah, ma tean seda. Aga viivises olemine on siiski odavam, kui laenu pikendada." 

Sellega see kõne lõppes.

Kuid hiljem sain aru, et ma olin ühe suure vea teinud. Ma olin öelnud lause "...enne detsembri algust ei ole see kindlasti mõeldav." Kui inimene kasutab lauseid stiilis "parimal juhul jaanuaris" või "enne detsembri algust mitte", siis selliselt ta neid lauseid mõtlebki - sisuliselt on ta olukorras, kus ta pigem on veendunud, et seda raha ei ole tal ka siis kuskilt võtta. Aga laenufirma klienditeenindaja paneb selle kirja, et klient andis lubaduse jaanuaris ära maksta või detsembris laekub kindlasti osamakse. Ehk siis selles maailmas ei kehti hinnangulised terminid. Siin ei huvita kedagi, et "äkki" maksate või et "äkki tekib võimalus". Kui juba lausest mingi kuupäev läbi lipsab, isegi kui see on ebavlev jutt, siis see läheb kirja kindla lubadusena. Seejuures on raske ilmselt laenuandjale midagi ette ka heita. Teda ei huvita mingid "juhul kui" jutud, tema tahab lubadust. Tema tahab kuupäeva. Seega, tuleb selles osas olla konkreetne ja öelda nii nagu asjad päriselt on. Mitte tegutseda selles lootuses, et kui mingi ebakindel daatum välja öelda siis saab mõneks nädalaks rahu. Eks korraks saabubki vaikus, aga seda kurjem kõne tuleb ilmselt siis, kui detsembri algus käes ja selgub, et teil ikkagi ei ole võimalust seda maksta.
Samas on ka mõistetav loomulikult võlglase reaktsioon. Ta on niigi omadega kriitilises stressiseisundis ja ta tahab, et see kõne võimalikult ruttu läbi saaks. Sest enamasti ei ole need krediidiasutuste klienditeenindajad mitte kuidagi viisakad või sõbralikud. Nad on sõna otseses mõttes kurjad ja nõudlikud.

Kolmteist ja reede

Kui kuupäevaks on "kolmteist ja reede," siis ju lihtsalt peab tegema vastava pealkirjaga postituse. Elementaarne, eks ole! Muideks, kas teate, et kui viimati oli "13 ja reede," siis kuulutati Eestis välja eriolukord. See oli täpselt 8 kuud tagasi. Tundub, et kuigi seekord on olukord koroonanumbrite osas veelgi hullem, siis täna vähemalt koheselt eriolukorda ei hakata kehtestama. Aga olgu, nii palju siis üldistest teemadest.
Mis siis vahepeal mul ka juhtunud on? Kas herilased on sutsama ka tulnud? Pean tunnistama, et uskumatult vaikne on olnud. Paar kõnet on küll tulnud, aga ei midagi hullu. Ühtegi paberkirja pole ka juurde tulnud. Tänaseks on siis mul viivitusega laenulepinguid kokku 16 ja täna tuleb 1 juurde. Aga veidike on siiski humoorikaid ja absurdimaiguga asju ka juhtunud.
Üleeile, kohe esimesel päeval pärast maksepäeva möödumist, saatis Placet Group mulle 3 kirja - smsraha, smsmoney ja laen.ee lepingute kohta. Juures oli siis jutt, et paluks hiljemalt 18. novembriks ära maksta ja täpsed arvutused ka toodud, kuidas summad kujunevad. Lugesin kirjad läbi ja otsustasin, et peaks veidike noomima neid ebaseadusliku viivisemäära tõttu (neil on see 0,1% päevas ja see oli kenasti kirjas ka välja toodud). Saatsingi siis vastuse, et "Tere! Teil on viiviseprotsent ebaseaduslik, lubatud ju maksimaalselt 0,022% ja äärmiselt juhul kolmekordne määr ehk siis 0,066%." Lisasin erinevad juriidilised tekstid ka juurde. Igasuguseid vastuseid võis sellele oodata, aga saabunud kiri üllatas mind, paari mu tuttavat ja ka võlanõustajat. Seda vastust peab lausa tsiteerima, et mitte jätta tõlgenduseks ruumi. "Täname kirja eest. Meie firmas ei ole viivisemäär ületatud, kuna 0,0666% ümardamisel on see määr 0,1%." Võlanõustaja reaktsioon ütleb kõik: "See on küll ennekuulmatu jutt. On ikka suur vahe, kas nt 1000 eurose võla puhul maksad viivist 1 euro päevas (0,1% viivisemäär) või 66 senti päevas. 30 päeva jooksul on esimesel juhul viivist kogunenud 30 eurot, teisel juhul 19,80 eurot. Arvesta siis ise, kui palju on erinevus juba aasta lõikes või siis suurema võlasumma puhul. Kindlasti ei ole selline jutt adekvaatne ja kusagil seaduses sellist viivise ümardamist sätestatud ei ole." Võta siis kinni, kas see oli klienditeenindaja omalooming või Placet Groupi ametlik seisukoht. Igal juhul sai selle vastusega selgeks, et ega siin selle firmaga asjalikku jutuajamist olla ei saa. Jätsin selle teema sinnapaika.
Teine huvitav asjaolu ilmnes credit24 puhul. Nemad on oma süsteemid juba nii automaatseks ära muutnud, et isegi telefonikõne tuleb salvestatud kujul. Eile helises siis telefon, võtan vastu: "Halloo!" Ja siis hakkaski robot lobisema. Rääkis oma jutu ära, kuidas mul on võlgnevus ja kuidas oleks ikka hea, kui ma selle ära maksaksin ja muud jutud. Vastu rääkimiseks võimalust ei antud. Jutt räägitud, katkestas masin kõne ja oligi kõik. Sellisesse maailma oleme siis tänaseks päevaks jõudnud.
Natuke numbreid ka siia lõpetuseks. Kuna sisuliselt kõik laenumaksed, mida suutsin sel kuul teha, on tehtud, siis on tänaseks laenude põhiosa jääk langenud 197121,05 EUR -> 196140,25 EUR ja niiöelda pahade laenude jääk 95757,01 EUR -> 95051,59 EUR. Et justkui mingi areng on toimunud. Aga samas on üle tähtaja läinud osamaksete summa tänaseks 2045,68 EUR. Eks vaatame edasi, mis elu toob nii koroona kui võlamaastikul. Võitlus jätkub!

Uus küsitlus: blogi külastaja välimääraja

Kui mu eelmine külastus oli rohkem selleks, et saaksin teada, millest edaspidi kirjutada, siis nüüd sooviksin teada, kes on need inimesed, kes siin käivad ja kuidas te siia sattusite :)

Küsitluse link on siin. Suured tänud juba ette!

Üksteist, üksteist: lootused, ootused ja reaalsus

Võimalik, et ma olen oma postitustega jätnud kuidagi mulje, et ma justkui tean, mida ma teen. Plaanid ja strateegiad on paigas, siht silme ees. Tegelikkuses ei ole see aga üldsegi nii. Mu sees on päris suur hirm ja teadmatus tuleviku ees, mida ma aegajalt ennast pettes üritan ületada. Võlaorjuse all ägaja üks ellu jäämise vajalikke oskusi on enese motiveerimine ja lootuste nägemine. Kui ma ei suudaks end enam igapäevaselt motiveerida ja kui ma ei näeks enam tunneli lõpus mitte mingitki valgust, siis on väga lihtne lõplikult murduda ja alla anda.
Aga kõige selle nimel, mis mul on, pean ma võitlema. Pean võitlema oma abielu, laste, kodu nimel! Aga selleks on vaja meeletult vaimujõudu. Täna hommikul kirjutas mulle üks inimene aga karmi tõe pensionifondi rahade kätte saamise kohta: "See on nii kauge tulevik, et selleks ajaks on praeguse trajektoori järgi sul tõenäoliselt kohtutäitur kohal ja kontod arestitud". Reaalselt mõeldes ongi see täpselt niimoodi. Ma isegi ei kujuta ette, kus vati sees ma elanud olen viimased kuud, et vastupidist siiani uskusin ja lootsin.
Ainus õlekõrs, mida selles reaalsuses näen on termin "praeguse trajektoori järgi". Seega, ma pean lihtsalt suutma seda muuta. Inimese suurimad tugevused sõltuvadki sellest, kuidas ta maailma näeb. Kas ma näen võimalusi oma tuleviku mõjutamiseks, kas ma näen neid väikesi võidukesi ja suudan neist nii palju rõõmu ammutada, et järgmiste tagasilöökidega hakkama saada. Kas minus jagub seda optimismi kõige selle suhtes, mis mind ees ootab. Võiks ju öelda, et kõik, mis juhtub, ongi parim. Aga mutta löödud inimese jaoks on see lause kohati isegi mõnitav. Võib olla aastate pärast mõtlen teisiti ja vaatan kõigele sellele jamale tõesti selliselt, et see oligi parim. Aga praegu on seda võimatu näha.
Kogu selle blogindusega ei taha ma tegelikult võlglasi kuidagi heroiseerida. Ei ole nii, et võlglased on süütud kannatajad ja võlausaldajad on pätid ja kaabakad. Tegelikult on ju peaaegu alati võlglased siiski ise oma jamades süüdi. Ka mina. Jah, hasartmängusõltuvus ja teisedki sõltuvused on väga tõsised haigused, aga see ei vabanda kogu seda käitumismustrit. Ja ammugi ei ole laenufirmad selle eest vastutavad. Iga teovõimeline ja mittehull täiskasvanud võlglane on ise selle jama endale korraldanud. Eks jah, igasugused seadused ja nende täitmised võiksid ju veidike paremad ja konkreetsemad olla, aga reaalselt ei ole see ikkagi mingi vabandus.
Lisaks olen natuke mõelnud ka kogu selle koroonakriisi peale. Teatud mõttes on mul vähemalt siiani hästi läinud, sest mul on endiselt töökoht alles, minu tegevusvaldkond ei ole sisuliselt pihta saanudki ja pigem lausa kasvame. Arvestades kogu maailma ja Eesti üldist majandusseisu, siis liigun ma selles mõttes vastuvoolu. Need löögid majandusele on aga meeletult kasvatanud võlglaste hulka, sest inimesed kaotavad järjest töö ja neist paljudel on ju mingid laenukohustused ka kaelas. Seega, teatud mõttes muutub võlglaste teema järjest aktuaalsemaks. Juba praegu on statistika kohaselt Eestis mingi 20% inimestest võlgadega hädas. See on meeletu hulk. Nagu öeldakse, kui sa oled üksinda see paha võlglane, siis näitavad kõik näpuga sinu poole. Aga kui sa oled üks sadadest tuhandedest, siis muutub see ühel hetkel ka ühiskonna probleemiks. Kuhu see kõik viib ja kas siit tuleb ka mingeid riiklikke meetmeid või pehmendusi, seda näitab juba aeg.