Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on minu jaoks igasugune abi küsimine üsna delikaatne teema. Aga viimasel ajal olen ma saanud päris mitmeid signaale, et inimesed tahaksid mind aidata. Ütlen kohe ära, et mingit abiliini ma enda jaoks avama ei hakka. Ma tõesti ei tea, kuidas teha nii, et võõrad inimesed mind üldse aidata saaksid. Ma ei hakka siinkohal valetama - loomulikult oleks iga euro mulle oluline, aga ma ei hakka tegema postitust stiilis, et palun kandke sellele ja sellele pangakontole raha. Kui kellelgi on mõtteid, kuidas see teoorias võiks üldse välja näha, siis võib siia kommentaariumisse märku anda. Või võib ka mulle otse kirjutada volglasepaevik@gmail.com.
Selle blogi eesmärk ei ole mitte kunagi olnud inimestes haletsuse tekitamine. Ma ei taha, et inimestel oleks minust kahju. Ma soovin lihtsalt oma teekonda jagada ja olla ehk hoiatuseks kõigile, kes on sarnasel allakäigutrepil. Kui kasvõi üks inimene leiab sellest blogist tuge ja ka näpunäiteid, kuidas mingis olukorras käituda või olla, siis ongi juba minu jaoks hästi. Proovin lihtsalt jagada kõike seda, mida tunnen, mida mõtlen ja mida oma kriisiga peale hakkan. Sellel teekonnal kaalun ma erinevate võimaluste ja variantide vahel, kuidas sellest kõigest välja tulla ja püüan neid kaalupunkte võimalikult detailselt jagada. Miks just teen selliseid või teistsuguseid valikuid. Ja kuhu need mind lõpuks viivad. Kas sellest kõigest on kasu? Mingil moel lõpeb see lugu kindlasti, ma lihtsalt loodan, et positiivselt.
Teoreetiliselt näeb välja nii, nagu tegi kunagi blogi http://tuhastt6usta.blogspot.com pidaja. Blogi nurgas oli konto (mitte tema enda, vaid tema sõbra), kuhu raha kanda. Tahtis endale hambaid suhu saada, et saaks jälle naeratada. Aga eriti ei annetatud ja seda hammasteraha ta kokku ei saanud. Inimesed leidsid, et ta on oma hädades ise süüdi, ei olnud küllalt vääriline abi saamiseks.
VastaKustuta