Võimalik, et ma olen oma postitustega jätnud kuidagi mulje, et ma justkui tean, mida ma teen. Plaanid ja strateegiad on paigas, siht silme ees. Tegelikkuses ei ole see aga üldsegi nii. Mu sees on päris suur hirm ja teadmatus tuleviku ees, mida ma aegajalt ennast pettes üritan ületada. Võlaorjuse all ägaja üks ellu jäämise vajalikke oskusi on enese motiveerimine ja lootuste nägemine. Kui ma ei suudaks end enam igapäevaselt motiveerida ja kui ma ei näeks enam tunneli lõpus mitte mingitki valgust, siis on väga lihtne lõplikult murduda ja alla anda.
Aga kõige selle nimel, mis mul on, pean ma võitlema. Pean võitlema oma abielu, laste, kodu nimel! Aga selleks on vaja meeletult vaimujõudu. Täna hommikul kirjutas mulle üks inimene aga karmi tõe pensionifondi rahade kätte saamise kohta: "See on nii kauge tulevik, et selleks ajaks on praeguse trajektoori järgi sul tõenäoliselt kohtutäitur kohal ja kontod arestitud". Reaalselt mõeldes ongi see täpselt niimoodi. Ma isegi ei kujuta ette, kus vati sees ma elanud olen viimased kuud, et vastupidist siiani uskusin ja lootsin.
Ainus õlekõrs, mida selles reaalsuses näen on termin "praeguse trajektoori järgi". Seega, ma pean lihtsalt suutma seda muuta. Inimese suurimad tugevused sõltuvadki sellest, kuidas ta maailma näeb. Kas ma näen võimalusi oma tuleviku mõjutamiseks, kas ma näen neid väikesi võidukesi ja suudan neist nii palju rõõmu ammutada, et järgmiste tagasilöökidega hakkama saada. Kas minus jagub seda optimismi kõige selle suhtes, mis mind ees ootab. Võiks ju öelda, et kõik, mis juhtub, ongi parim. Aga mutta löödud inimese jaoks on see lause kohati isegi mõnitav. Võib olla aastate pärast mõtlen teisiti ja vaatan kõigele sellele jamale tõesti selliselt, et see oligi parim. Aga praegu on seda võimatu näha.
Kogu selle blogindusega ei taha ma tegelikult võlglasi kuidagi heroiseerida. Ei ole nii, et võlglased on süütud kannatajad ja võlausaldajad on pätid ja kaabakad. Tegelikult on ju peaaegu alati võlglased siiski ise oma jamades süüdi. Ka mina. Jah, hasartmängusõltuvus ja teisedki sõltuvused on väga tõsised haigused, aga see ei vabanda kogu seda käitumismustrit. Ja ammugi ei ole laenufirmad selle eest vastutavad. Iga teovõimeline ja mittehull täiskasvanud võlglane on ise selle jama endale korraldanud. Eks jah, igasugused seadused ja nende täitmised võiksid ju veidike paremad ja konkreetsemad olla, aga reaalselt ei ole see ikkagi mingi vabandus.
Lisaks olen natuke mõelnud ka kogu selle koroonakriisi peale. Teatud mõttes on mul vähemalt siiani hästi läinud, sest mul on endiselt töökoht alles, minu tegevusvaldkond ei ole sisuliselt pihta saanudki ja pigem lausa kasvame. Arvestades kogu maailma ja Eesti üldist majandusseisu, siis liigun ma selles mõttes vastuvoolu. Need löögid majandusele on aga meeletult kasvatanud võlglaste hulka, sest inimesed kaotavad järjest töö ja neist paljudel on ju mingid laenukohustused ka kaelas. Seega, teatud mõttes muutub võlglaste teema järjest aktuaalsemaks. Juba praegu on statistika kohaselt Eestis mingi 20% inimestest võlgadega hädas. See on meeletu hulk. Nagu öeldakse, kui sa oled üksinda see paha võlglane, siis näitavad kõik näpuga sinu poole. Aga kui sa oled üks sadadest tuhandedest, siis muutub see ühel hetkel ka ühiskonna probleemiks. Kuhu see kõik viib ja kas siit tuleb ka mingeid riiklikke meetmeid või pehmendusi, seda näitab juba aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar