Hasartmänguri jõulud

Käes on aasta ilusaim aeg. Vähemalt laulusalm ütleb nii. Ja eks ta ju on ka. Vähemalt üldjuhul. Muidugi paadunud mänguri ja spordiennustaja jaoks ei ole mitte mingit vahet, mis see kalender näitab või mis pühaku sünniaastapäeva parasjagu peetakse. Tema jaoks on tähtis vaid see, kust leida see aeg ja koht, kus rahulikult oma panuseid teha või slotikas keerlema panna. Las need teised siis siblivad siin ringi oma jõulumeeleolus. Introverdina sõltlane olla on üsna segamatu kombinatsioon tegelikult, sest kõik on niikuinii harjunud sellega, et sa istud seal kuskil diivaninurgas või tugitoolis ja väga sõna ei võta. Lõpuks ongi kõik kinni tavapärastes mustrites, kust lähedased ei pruugigi osata sind välja tirida, sest nad ei näe selles mitte mingit ohtu. Vahest keegi võibolla isegi teeb mingi torke, et kuule, sa oled ju külas ikkagi, pane see telefon ära. Aga selle saab rahumeeli naljaks pöörata või siis öeldagi otse, et näe, tähtis jalkamäng käib praegu - et mis mina sinna parata saan, kui inglastel selline traditsioon on loodud (jõulude ja aastavahetuse ajal mängitakse Inglismaal eriti tihedalt jalgpalli). Teatud mõttes peitubki selles kõiges üks suurimaid erinevusi spordiennustaja ja mänguautomaatide mänguri vahel - spordiennustaja teeb oma panuse umbes 10 sekundiga ja siis saab rahumeeli suhteliselt lubatud tegevust teha, ehk siis oma telefonis mingit jalgpallistriimi vaadata. Seda otseselt varjama ei peagi, erinevalt keerlevatest sidrunitest või ploomidest.
Minu eelnevate aastate jõulud ongi just selliselt möödunud. Päeval paar jalgpallipanust, seejärel kohustuslik õhtusöök koos perega või naise perega, siis lastele kingituste jagamine ja muud etendused, taustaks hämar ja õdus valgus. Siis koju ja siis kindlasti tavapärane NBA õhtu või isegi öö, sõltuvalt sellest, kuidas rahadega seis parasjagu oli (ehk siis kas päevased jalgpallipanused võitsid või kaotasid). Kõlab üsna masendavalt ja vastikult, kas pole? Loomulikult kõlab! See on täiesti tülgastav, millisel karussellil ma olin. Julgen arvata, et 2019. aastal näiteks suures plaanis mul polnudki panusevabasid päevasid. Või kui oligi, siis ainult selle tõttu, et eelmine laenuraha oli otsa saanud ja uut ei olnud ma endale suutnud veel nihverdada. Kogu see värk ei saanud mitte kuidagi hästi lõppeda. Ja nagu me juba teame, ei lõppenudki.
Mis siis aga sel aastal nüüd teistmoodi on? KÕIK! Ma olen endas avastanud teatud kokkamishuvi. Ma tegin sel aastal oma elus esimest korda näiteks ise piparkoogitainast. Harrastuskokad ilmselt nüüd itsitavad selle üle, et mis siis selles erilist on, aga minu jaoks oli see väga mõnus ja eriline. Võtta mingi retsept ette, hankida koostisaineid ja pühendada end mingile konkreetsele tegevusele. Ja lõpuks tunda rõõmu sellest, kui see kõik ka mõnus maitses. Lõpuks oli see isegi lausa odavam kui poest tainast ostes. Lisaks on olnud oluliselt rohkem aega ja tahtmist lastega mängida või koos nendega jõulufilme vaadata (Home Alone oli üle aastate ikka päris põnev!). Need armsad pisikesed elurõõmu pakkuvad detailid on taas tagasi. Ja need ei maksa tihtipeale sentigi. Lisaks võib ju vahelduseks murda ka traditsiooni, et jõulud ja jalgpall peavad kokku käima. Tegelikult ei pea ju.
Kokkuvõttes kavatsen ma neid jõule hingeliselt vägagi nautida ja tunnetada seda rõõmu laste silmades või vanemate südametes. Kogu pere saab jälle kokku. Kodud on elu täis. Kaunist jõuluaega kõigile!

Perekool ja elukutselised abipalujad

Eile pärastlõunal märkasin ühel hetkel, et ootamatult on mu blogisse hakanud ilmuma külastajaid foorum.perekool.ee lehelt. Teades natuke selle lehe tausta, siis kartsin kõige hullemat. Sellel lehel üldiselt ei halastata ja karmid hinnangud antakse otse ja keerutamata. Mul seal portaalis kasutajat ei ole ning juba aastaid pole ma seal lehel üldse käinud. Eks see maine ja arvamus on mul samuti tekkinud rohkem meediakajastuse kui isikliku kogemuse baasilt. Aga see selleks...

Igal juhul leidsin ma siis üles postituse, kus siis minu blogi link ka välja toodud oli. Kahjuks või õnneks on see postitus aga määratud (vist?) kustutamisele ja seega võibolla seda ei saagi edaspidi lugeda. Minu blogi lingile samas erilist tähelepanu tegelikult pööratud polnudki ja see kommentaar, kus seda mainitud oli, oli pigem positiivse alatooniga. Hea, kui minu blogi tuuakse näitena, kuidas asjad kontrolli alla saada - samas ei läinud see kuidagi korda ka vist teema algatajale.

Proovin siis antud perekooli foorumi postitusest väikese kokkuvõtte teha. Teema algataja on foorumi kasutajatele juba tuttav neiu, kes varemgi kurtnud oma kurba saatust ja suuri võlgasid. Sain aru, et viimati juhtus see märtsikuus ja siis oli võlasumma praeguse 16000 EUR asemel 6000 EUR. Üdini detailidesse ma lõpuks minna ei suutnudki, sest infot oli meeletult palju ja see läks pisidetailideni välja. Selle neiu lugu põhines siis sellel, et ta sünnitas surnud lapse, sellest tekkis depressioon, mis viis probleemideni tööl, makseraskused...sealt edasi juba kiirlaenud ja kogu see tavaline suureneva lumepalli efekt. Selles postituses soovis ta siis reaalselt abi ja annetusi. Ma ei hakka siinkohal seisukohta võtma, kas see kõik siis tõele vastas või mitte, aga kaasfoorumlaste vastused olid üsna üheselt hävitavad ja mõnitavad. Ja ega teema algataja samas väga koostöövalmis ei tundunud.

Läbi natuke teiste kanalite jõudis minuni infot ka selle neiu muudest väidetest ja tundus, et tema ainus eesmärk ongi lihtsalt raha saada. Nüüd ja kohe. Ehk siis mitte sellist juriidilist või finantsilist nõu (kasvõi võlgade kaardistamise näol - ilmselgelt oli näha, et ega ta päris täpselt ei tea sedagi, kui palju ta algselt laene on võtnud või mis radasid mööda see lõpuks inkassoni ja kohtusse on jõudnud). Arutasin õhtul seda teemat natuke laiemalt ka ühe inimesega, kes aegajalt sarnase saatusega inimesi aitab. Sisuliselt jõudsime koos tõdemuseni, et ongi olemas teatud liik kodanikke, keda võiks nimetada "elukutselisteks abipalujateks". Kindlasti antud näite puhul on võlg päriselt ka olemas, võimalik, et ka kogu see surnud lapse lugu vastab tõele, aga iseasi kas neid nii meelevaldselt ikkagi omavahel seostada saab. Igal juhul oli kogu see postitus korraga nii hariv, silmasid avav kui ka kurb. Ja kurb igal juhul - kui kogu lugu tõele vastas, on kurb kogu selle reaktsiooni ja sõnniku tõttu, mis talle peale kallati (samas, kohati oli ta selle ka ära teeninud...). Ja kui lugu ei vasta tõele, siis on see samuti meeletult kurb selle tõttu, et selliselt enne jõule siis inimeste headust ja hardust ära kasutada üritatakse.

Abi palumine ja abi andmine on samas mõlemad täiesti vabatahtlikud tegevused. Mitte keegi ei kohusta mitte millekski. Miks siis seda hukka mõista ja hakata niimoodi sõimama-laimama. Keegi küsib abi - kui tunned, et see teema kõnetab sind, siis anneta. Kui ei kõneta, siis kõnni edasi. Kui kerjus tänava ääres kerjab, siis sa ei pea talle raha andma, aga sul ei ole õigust ka tema valikut kritiseerida. Teoorias nii lihtne see maailm olla võikski ju...

Võlgades inimeste abisoovid on loomulikult arusaadavad ja mõistetavad. See ongi üks raske ja delikaatne teema. Omaette küsimus on aga, mis eesmärkidel seda raha tegelikult küsitakse. Laias laastuks võikski selle siis kaheks jagada:
1) Küsin raha, et säilitada oma elukvaliteet. Ehk siis see raha ei lähe võlgade katteks, tõenäoliselt on sellisel hetkel võlad juba kohtutäituri käes - võimalik, et ka pangakontod arestitud ja elatakse sisuliselt laste või muude lähikondlaste pangakontosid kasutades.
2) Küsin raha, et esmajoones ära tasuda oma võlad, samas püüdes ülejäänud rahast ikkagi ellu ka jääda. Ehk siis inimesel on võlad ära kaardistatud, ta teab väga täpselt, kuidas tal seis on. Tal on olemas mingigi plaan, kuidas asjadega edasi minna. Ta on avatud suhtlusele nii võlanõustajate, võlausaldajate kui ka kõigi teiste osapooltega. Samamoodi jagab ta piisavalt infot oma olukorra kohta.
Sellised mõtted siis siia jõulunädala algusesse. Kindlasti ei pretendeeri ma siinkohal absoluutsele tõele ja avaldasin lihtsalt oma tundmust kogu selle teema kohta. Kurb on tegelikult see, et väga paljud võlglaste hädad algavadki sellest, et ega ei teata täpselt oma murede suurust. Ja siis peidetakse lihtsalt pea liiva alla ja ärgatakse siis, kui kohtutäituri kiri saabub (heal juhul) või siis alles siis, kui poes enam pangakaart ei tööta ja kontod arestitud. Ehk siis mööda on lastud kõik inkassod, ametlikud nõuded, maksekäsu kiirmenetlus jne. Ja siis minnakse perekooli või kuskile Facebooki gruppi raha küsima kurva taustalooga.

Ootamatu kiri postkastis

11. november 2020 - ma saan Placet Groupilt 3 kirja: Teil on tekkinud võlgnevus. Info võlgnevuse kohta on lisatud manusena. Täpsema info saamiseks helistage palun meie numbril 6630110.
18. november 2020 - Placet Group määrab mulle kolm 5-eurost meeldetuletustrahvi. Lisaks ka erinevad viivised.
Ja nüüd eile, 18. detsembril 2020 pärast prügikasti tühjendamist avan ma pahaaimamatult postkasti (no selle päris postkasti, füüsilise). Teades, et ma hetkel mitte kuhugi sentigi võlgu pole, siis pole juba ammu väga muretsenud, mida sealt postkastist keegi või ma ise avastada võiks. Aga seekord oli üllatus suur - seal oli kiri Placet Groupilt. Suurelt ümbriku tahaküljele firmanimi kirjutatud ja puha. Oleks kellegi teise kätte sattunud, oleks võinud probleeme tekkida.
Igal juhul - enne, kui kirja avama hakkasin, läksin vaatasin igaks juhuks Placet Groupi kõik portaalid üle - smsmoney, laen ja smsraha. No ei olnud mitte kuskil midagi halba kirjas. Kõik hästi nendega.
Järgmine mõte - kas tõesti saadavad nad selliselt jõulukaarte? See oleks nagu eriti veider ja samas ka ebameeldiv.

Aga mis seal ikka - leidsin igatahes vaiksema nurgakese ja avasin ümbriku. Seal sees oli hoopis...Placet Groupi krediitkaart! Ühesõnaga, kuu aega tagasi nad alles määrasid mulle leppetrahvi ja olin juba mustas nimekirjas nende jaoks ja nüüd saadetakse mulle krediitkaart. Vastutustundlik laenuandja, ma ütlen! Tegin sellest kirjast pildi ka - "Soovime Sind tänada usalduse ja meie teenuste kasutamise eest." Häid jõule! :)

Kuidas mängur endale piiranguid seadistada üritab

Kui mängur oma toimetamistega jõuab ühel hetkel arusaamiseni, et asjad on kehvasti, siis läheb tegelikult veel päris palju aega enne kui ta TEGELIKULT selle teadmiseni jõuab. Esimene reaktsioon on tegelikult hoopis see, et "oh, kurat, mida ma küll teinud olen...mul on raha juurde vaja, et need kaotused tasa teha!" Järgmine etapp saab olema see, et ta hakkab endale piiranguid panema. Online kasiinodel ja spordiennustusportaalidel on kõigil kohustus tagada "vastutustundlik mängimine" ja selle tarbeks on loodud erinevad kaotus- ja sissemaksepiirangud. Et lähed lehel konkreetse menüüpunkti alla ja valid sobiva variandi - näiteks, et saad mängida vaid 50 EUR eest 24-tunnise perioodi jooksul. Või saad teha 50 EUR eest sissemakseid 7 päeva jooksul. Või kolmanda variandina ka lisaks variant, et tohid kaotada 50 EUR nädala või päeva jooksul. Need valikud varieeruvad portaalide kaupa üsna märkimisväärselt. Aga suures plaanis on reeglistik siiski paigas - kui piirangu peale paned või oma kehtivat piirangut veelgi karmistad, siis jõustub see koheselt. Kui aga soovid piirangu maha võtta või seda leevendada (näiteks 50 EUR tõsta 100 EUR peale), siis läheb jõustumiseks reeglina vähemalt 48 tundi, mõnes kohas isegi kuni nädal. Ehk siis justkui on loodud mängurile kujutlus, et kõik on kontrolli all ja kui hasart peale tuleb, siis peab ta oma uut lahedamat piirangut ootama nii pikalt, et esmane kihk läheb üle. Loomulikult läbisin oma tervenemisprotessis ka mina kogu selle piirangute seadistamise katsetamise.

Aga suures plaanis on see tegelikult enesepettus. Ja seda ühel konkreetsel ja lihtsal põhjusel (muidugi on ilmselt põhjuseid tegelikult veelgi) - neid portaale on lihtsalt nii palju, et isegi kui kahes-kolmes neist on piirang peal, siis alati leidub mõni kasiino, kus on piirang parasjagu aegunud ja saab taas mängida. Sellist hetke siiski väga tihti ei juhtunud, kus mul kõigis populaarsemates kohtades oleks korraga piirang peal ja et ma üldse raha maha mängida ei saaks. Kokkuvõttes kogu see piirangute süsteem küll aeglustas natuke kogu seda rahapõletust, aga ega ta seda peatada küll ei suutnud. Pigem tekitas isegi veelgi juurde hasarti, kuidas oma peas ennast ja süsteemi üle kavaldada. Lisaks tekitas see ka trotsi, kui avastasin mingil hetkel, et just täna on hea jalgpallimäng tulekul, kus ma kindlasti saan raha teenida, aga näe, piirang on peal ja ma ei saagi sinna suurt panust teha! Lisaks olid lootusetud lõksud igasugused megagigaboonused ennustusportaalide poolt - kanna 100 EUR sisse ja me lisame sellele enda poolt sama palju juurde, sa oled meie jaoks nii hinnatud mängija! Mänguri lootus ja vabandus suurte kaotuste järel on see niiöelda õiglustunne - ma olen ju nii palju raha kaotanud, varsti peavad ju minu võidud ka tulema hakkama. Ja eriti palju võidan ma siis, kui ma panuseid tõstan - siis teen kaotused tasa ja saan lausa kasumisse. Ja kui ma kasumisse olen jõudnud, siis ma võtan kõik rahad välja ja lõpetan mängimise üldse ära! Ei kõla vist väga mõistliku ja põhjendatud ootusena?

Lõppude lõpuks ei aidanudki mitte miski muu kui EMTA piirang. Vähemalt minu puhul oli see nii.

Kuidas siis edasi?

Niisiis. Pensionifondi rahad on nüüdseks siis kõik ette ära kulutatud ja nüüd tuleb uue reaalsusega hakkama saada. Mida siis veel teha, et olukorda veelgi õigemas ja paremas suunas liigutada, sest nagu juba olen tabelis välja toonud - puudujääk kohustuste ja sissetulekute vahel on endiselt märkimisväärselt suur. Eks võimalusi ja variante on päris mitmeid. Mõni natuke lootusrikkam ja realistlikum kui teine, aga püüangi siis siinkohal neid mõtteid ja plaane ülevaatlikult kirjeldada.
Siinkohal ei võta ma arvesse igasuguseid ennustamatuid tegureid nagu võimalikud lisatööd või jalutuskäigul ootamatu 1000 EUR leidmine ega ka Google Adsense reklaamirahasid. Loomulikult ei arvesta ma siia sisse ka Bondora toetuskandeid. Need on kõik sellised lisapräänikuid, mis lihtsalt kiirendaksid kogu protsessi.
Kuna selleks aastaks on kõik arved mul tasutud ja jaanuaris on tulekul preemia, siis tegelikult väga ohtlik see olukord lähimate nädalate jooksul ei ole. Kuni veebruari alguseni peaksid kõik arved suures osas mul juba praegu kaetud olema. See kõik annab mulle ajalise puhvri, et rahulikult oma võimalused üle vaadata ja vajalikud sammud teha. Veebruari lõpus peaks laekuma ka üle 600 EUR suurune tulumaksutagastus, mis annab samuti lisatõuke.
Edasine strateegia ja lootused on mul suuresti üles seatud suurpankade loodetavatele paindlikkusele minusuguste inimeste osas. Kavatsen asuda läbirääkimistesse nii Swedbanki, SEB, Bigbanki kui Coopi laenude osas. Swedbankis ja SEB-is on selles mõttes sarnane olukord, et mõlemas on mul kaks väikelaenu lepingut. Hea oleks need saada kokku viia ja lisaks lasta ka refinantseering peale. Eriti lootusrikkaks pean siinjuures Swedbankiga seonduvat, kus on üleval siis kaks lepingut juba 2018. aastast ja laenujääk on tänaseks langenud algselt 13000 EUR pealt 9400 EUR peale. Seega, siin võiks olla potentsiaali kõvasti, et saada võibolla isegi kuni 150 EUR osamakse leevendust igakuiselt. SEB osas nii hästi see seis ei ole, aga sealgi on laenujääk langenud siiski üle 1300 EUR: 10800 EUR pealt 9500 EUR peale. Seega, võiks samuti natukenegi loota osamaksete vähendamisele. Ja kokkuvõttes on 2 lepingut alati parem kui 4, eriti minu meeletult suure laenulepingute arvu juures. Eks suurim risk kogu selle protsessi juures on loomulikult see praegune ebakindel aeg ja minu kehv majanduslik seis, mis võib lõpuks viia selleni, et pakutav intress ei pruugi olla enam nii hea kui mu praeguste lepingute puhul. Aga eks need detailid selguvad juba läbirääkimiste käigus. Sarnane seis on tegelikult siis ka Coopi puhul, kus algsest 7800 EUR laenust on tänaseks järel 4900 EUR, aga siin on see nüanss, et seda lepingut ma jaanuaris juba refinantseerisin ja siit on ehk loota maksimaalselt 20-30 EUR kuumakse võitu. Aga proovin kindlasti. Lisaks siis on veel ka Bigbank leping. Algsest 10000 EUR laenust on tänaseks saanud 9000 EUR ja siin on lisaks ruumi ka veel laenuperioodi pikendamise osas. Oodatav osamakse vähendamine võiks olla kuni 60-70 EUR. Bigbanki puhul loodan siiski natuke kinni võtta ka "Suud puhtaks" saates nende esindaja poolt öeldud lausest, et neil on alati lahendusi pakkuda, isegi kui klient ise neid ei oska välja pakkuda. Eks näis, kas sellel üleskutsel mingigi tõepõhi all on.
Ja lõpetuseks on veel mul üks ekstreemsem plaan või mõte ka veel varuks, aga selle juurde liigun ilmselt tõesti alles siis, kui eelnevad neli varianti on läbi käidud. See on siis kodulaenu maksepuhkus. See kõik eeldab juba muidugi ka kodus olukorra ära rääkimist, aga olen mõelnud, et äkki ma enam seda nii palju kartma ei peakski, sest tegelikkuses olen ma selle situatsiooni tänaseks juba palju paremaks saanud. Kodulaenu maksepuhkust antakse maksimaalselt üheks aastaks ja minu puhul annaks see igakuise "võidu" koheselt 300 EUR. Seega, väärib kindlasti kaalumist, kui juba eelpool mainitud tegevused tehtud ja on selge, mis olukord siis täpsemalt on.
Aga kõik need liigutused jätan ma tegelikult uude aastasse, sest jõuluaeg peaks olema siiski selline rahulik aeg ja ma tõesti vajan natuke vaimupuhkust, et 2021. aastal täie hooga taaskord oma olukorraga edasi võidelda. Võitlus jätkub!