Hasartmänguri jõulud

Käes on aasta ilusaim aeg. Vähemalt laulusalm ütleb nii. Ja eks ta ju on ka. Vähemalt üldjuhul. Muidugi paadunud mänguri ja spordiennustaja jaoks ei ole mitte mingit vahet, mis see kalender näitab või mis pühaku sünniaastapäeva parasjagu peetakse. Tema jaoks on tähtis vaid see, kust leida see aeg ja koht, kus rahulikult oma panuseid teha või slotikas keerlema panna. Las need teised siis siblivad siin ringi oma jõulumeeleolus. Introverdina sõltlane olla on üsna segamatu kombinatsioon tegelikult, sest kõik on niikuinii harjunud sellega, et sa istud seal kuskil diivaninurgas või tugitoolis ja väga sõna ei võta. Lõpuks ongi kõik kinni tavapärastes mustrites, kust lähedased ei pruugigi osata sind välja tirida, sest nad ei näe selles mitte mingit ohtu. Vahest keegi võibolla isegi teeb mingi torke, et kuule, sa oled ju külas ikkagi, pane see telefon ära. Aga selle saab rahumeeli naljaks pöörata või siis öeldagi otse, et näe, tähtis jalkamäng käib praegu - et mis mina sinna parata saan, kui inglastel selline traditsioon on loodud (jõulude ja aastavahetuse ajal mängitakse Inglismaal eriti tihedalt jalgpalli). Teatud mõttes peitubki selles kõiges üks suurimaid erinevusi spordiennustaja ja mänguautomaatide mänguri vahel - spordiennustaja teeb oma panuse umbes 10 sekundiga ja siis saab rahumeeli suhteliselt lubatud tegevust teha, ehk siis oma telefonis mingit jalgpallistriimi vaadata. Seda otseselt varjama ei peagi, erinevalt keerlevatest sidrunitest või ploomidest.
Minu eelnevate aastate jõulud ongi just selliselt möödunud. Päeval paar jalgpallipanust, seejärel kohustuslik õhtusöök koos perega või naise perega, siis lastele kingituste jagamine ja muud etendused, taustaks hämar ja õdus valgus. Siis koju ja siis kindlasti tavapärane NBA õhtu või isegi öö, sõltuvalt sellest, kuidas rahadega seis parasjagu oli (ehk siis kas päevased jalgpallipanused võitsid või kaotasid). Kõlab üsna masendavalt ja vastikult, kas pole? Loomulikult kõlab! See on täiesti tülgastav, millisel karussellil ma olin. Julgen arvata, et 2019. aastal näiteks suures plaanis mul polnudki panusevabasid päevasid. Või kui oligi, siis ainult selle tõttu, et eelmine laenuraha oli otsa saanud ja uut ei olnud ma endale suutnud veel nihverdada. Kogu see värk ei saanud mitte kuidagi hästi lõppeda. Ja nagu me juba teame, ei lõppenudki.
Mis siis aga sel aastal nüüd teistmoodi on? KÕIK! Ma olen endas avastanud teatud kokkamishuvi. Ma tegin sel aastal oma elus esimest korda näiteks ise piparkoogitainast. Harrastuskokad ilmselt nüüd itsitavad selle üle, et mis siis selles erilist on, aga minu jaoks oli see väga mõnus ja eriline. Võtta mingi retsept ette, hankida koostisaineid ja pühendada end mingile konkreetsele tegevusele. Ja lõpuks tunda rõõmu sellest, kui see kõik ka mõnus maitses. Lõpuks oli see isegi lausa odavam kui poest tainast ostes. Lisaks on olnud oluliselt rohkem aega ja tahtmist lastega mängida või koos nendega jõulufilme vaadata (Home Alone oli üle aastate ikka päris põnev!). Need armsad pisikesed elurõõmu pakkuvad detailid on taas tagasi. Ja need ei maksa tihtipeale sentigi. Lisaks võib ju vahelduseks murda ka traditsiooni, et jõulud ja jalgpall peavad kokku käima. Tegelikult ei pea ju.
Kokkuvõttes kavatsen ma neid jõule hingeliselt vägagi nautida ja tunnetada seda rõõmu laste silmades või vanemate südametes. Kogu pere saab jälle kokku. Kodud on elu täis. Kaunist jõuluaega kõigile!