Käes on november, meeste tervise kuu. Peaks justkui eriti palju tähelepanu pöörama oma tervisele. Mehed teevad kampaania korras kaalulangetamist, loovad eraldi selle jaoks sotsiaalmeedia gruppe. Mõned kasvatavad vuntse ja püüavad selliselt kogu teemale tähelepanu pöörata. Lisaks möllab meil suureneva tempoga üks kuri viirus.
Täna keskendun aga iseenda tervisele. Järjest rohkem tunnetan ma seda, et ma siiski pean minema oma vaimset tervist kontrollima. See kõik küll nõuab eraldi korraldamist ja ettevõtmist, sest ma ei ela suurlinnas ja kogu see käimine võtab natuke rohkem aega kui "sutstsi-ja-käidud". Aga ma lihtsalt pean selle käigu ära tegema. Ma põlen meeletult ereda leegiga. Stressihood vahelduvad stressist tekkinud pohmelliga. Sisuliselt rahulikku ja õndsat hetke ei olegi enam.
Pingeseisund on nii tugevalt sees, et igasugune negatiivne emotsioon või ootamatu väline surve tekitab sisimas plahvatusohtliku olukorra. Isegi, kui keegi kuskil kellegagi pahandab, häält tõstab ja ma seda pealt juhtun kuulma. Ka need hetked juba tekitavad minus vastureaktsioone. Igasugune minu suunas teele saadetud rahulolematus või kriitika mõjub kuidagi nii halvasti ja tapvalt. Selline tunne nagu olekski päriselt pohmell (ma ei ole juba ca. 5 aastat nii palju alkoholi joonud, et hommikuti tegelikult pohmell oleks - aga vahest mõnel korral aastas siiski paar õlut joon). Kõik teravad ja tugevad hääled, karjumised on lihtsalt nii valusad. Ma ei saa öelda, et mul pea otseselt valutaks, sest kogu keha on nii suures pinges, et eristuvat valupunkti nagu polegi. Ühel hetkel tekib tunne, et kõik ümberringi on valesti. Positiivsed märgid lihtsalt mattuvad kõige selle stressi alla. Tundub, et ka teised on närvilisemad ja rahulolematumad.
Tahaks lihtsalt olla. Niisama, pikali, vaikuses. Tahaks korrakski aja maha võtta ja mitte mõelda neid mõtteid. Tahaks ennast välja lülitada. Mu sisemised akud on täiesti tühjaks saanud. Iga väiksemgi tagasilöök, kasvõi avastamine, et elektriarve on 60 senti suurem kui oma eelarves olin arvestanud, on nii suure mõjuga. Ka mina olen siiski inimene. Kuigi püüan kogu hingest endast parima anda, et sellest olukorrast pääseda, siis reaalselt ei jaksa ma ilmselt selliselt igavesti vastu pidada. Varem või hiljem ma murdun. Mulle küll öeldakse alatasa, et olen ainuõige teekonna ette võtnud ja teostanud õigeid samme jne, aga lõppude lõpuks ei garanteeri see mitte kui midagi.
laupäev, november 07, 2020
reede, november 06, 2020
Abi palumine vs abi vastu võtmine
Täna tahaksin rääkida võlglase aitamisest. Teatud määral ka sekkumisest (inglise keeles on selle kohta eraldi termin - intervention).
Loomulikult on inimesed erinevad ja inimeste käitumine kriisiolukordades samuti täiesti seinast seina. Kindlasti leidub neid, kes üritavad pea liiva alla peita ja lihtsalt loota, et probleem kaob ära, kui piisavalt kaua peidus olla. Teised hakkavad aktiivselt abi otsima ja ka abi paluma. Kui juba inkassod ja kohtutäiturid kukil, siis püütakse leida lahendusi sellega, et käiakse tuttavate-sugulaste-sõprade juures lihtsalt konkreetselt raha küsimas. Räägitakse ära oma kurb saatus ja loodetakse, et keegi ehk ikka saab raha anda. Ning siis on veel kolmandat sorti inimesed. Kes küll kurdavad oma mure ära, kuid reaalselt abisoove ei avalda. Ka mina kuulun siia seltskonda. Ma ei oska ega taha olla olukorras, kus ma pean kellegi ebamugavasse olukorda panema. Ma ei tea ju inimeste reaalseid rahalisi olukordi ja nende tulevikuplaane. Ma ei suudaks küsida rahalist toetust või laenu enda jaoks tähtsatelt inimestelt, sest kardan rikkuda sõprussuhteid. Ma võin küll neid summasid vajada kui õhku, aga ma vajan ka neid inimesi. Siin ei ole küsimus isegi väärikuses või maines, vaid pigem selles, mis mulle hinges õige tundub.
Kogu see teema on minu jaoks välja koorunud ühest väga meeldivast uuest kirjasõbrast, kes on sellele kõigele tähelepanu hakanud pöörama. Ta küsis mult konkreetselt niimoodi: "Te ka pigem vist soovite, et lähedased ja sõbrad oleksid Teie jaoks emotsionaalselt olemas, kuid aktsepteeriksid Teie otsust asjaga ise tegeleda ja ei pakuks (reaalset) abi?" Siin ongi suur vahe pakkumise ja palumise vahel. Kui keegi mulle abi pakub, siis pean alati vajalikuks rõhutada, et minu käest on selle raha tagasi saamise aeg ääretult pikk. Kahelt sõbralt ma olen abi ka saanud. Suve keskel andis üks sõber 500 EUR ja septembris sain teiselt 350 EUR. Aga need mõlemad olid nende inimeste endi aktiivsus ja soov. Nende endi soov sekkuda sellesse, mis minuga toimub. Seega, kokkuvõttes, ma ei ole kindlasti nii kange, et ma abi vastu ei võta, aga ma lihtsalt ei suuda seda ise paluda. See kõik on olnud minu enda suur eksimus ja ma ei saa seda kellegi teise õlule asetada. Tegelikkuses pean ma ikkagi selle kõigega ise hakkama saama. Ma peaksin ju olema oma elus ise see kapten, kes vastutab ja kes vajadusel ka koos laevaga põhja läheb.
Mu psühholoog mainis mulle viimasel kohtumisel targad sõnad - ma pean mõistma seda, et mina olen oma suure murekoormaga koos iga sekund, iga tund. Need, kelle olen aga sellesse kõigesse pühendanud, ei taju ka kokku seda pooltki nii tugevalt kui mina. See on minu mure, minu elu, mis saadab mind koguaeg, kõigis mu tegevustes. Teiste jaoks on see justkui draamafilm või põnevusraamat, mille saab alati kinni panna ja mingi aja pärast uuesti lugema või vaatama asuda. Või siis lõplikult riiulisse ära panna. Minul seda võimalust paraku pole. See ei ole probleem, mis pikali visates ja silmi sulgedes ära kaoks. See jääb veel väga pikaks ajaks mind saatma.
Loomulikult on inimesed erinevad ja inimeste käitumine kriisiolukordades samuti täiesti seinast seina. Kindlasti leidub neid, kes üritavad pea liiva alla peita ja lihtsalt loota, et probleem kaob ära, kui piisavalt kaua peidus olla. Teised hakkavad aktiivselt abi otsima ja ka abi paluma. Kui juba inkassod ja kohtutäiturid kukil, siis püütakse leida lahendusi sellega, et käiakse tuttavate-sugulaste-sõprade juures lihtsalt konkreetselt raha küsimas. Räägitakse ära oma kurb saatus ja loodetakse, et keegi ehk ikka saab raha anda. Ning siis on veel kolmandat sorti inimesed. Kes küll kurdavad oma mure ära, kuid reaalselt abisoove ei avalda. Ka mina kuulun siia seltskonda. Ma ei oska ega taha olla olukorras, kus ma pean kellegi ebamugavasse olukorda panema. Ma ei tea ju inimeste reaalseid rahalisi olukordi ja nende tulevikuplaane. Ma ei suudaks küsida rahalist toetust või laenu enda jaoks tähtsatelt inimestelt, sest kardan rikkuda sõprussuhteid. Ma võin küll neid summasid vajada kui õhku, aga ma vajan ka neid inimesi. Siin ei ole küsimus isegi väärikuses või maines, vaid pigem selles, mis mulle hinges õige tundub.
Kogu see teema on minu jaoks välja koorunud ühest väga meeldivast uuest kirjasõbrast, kes on sellele kõigele tähelepanu hakanud pöörama. Ta küsis mult konkreetselt niimoodi: "Te ka pigem vist soovite, et lähedased ja sõbrad oleksid Teie jaoks emotsionaalselt olemas, kuid aktsepteeriksid Teie otsust asjaga ise tegeleda ja ei pakuks (reaalset) abi?" Siin ongi suur vahe pakkumise ja palumise vahel. Kui keegi mulle abi pakub, siis pean alati vajalikuks rõhutada, et minu käest on selle raha tagasi saamise aeg ääretult pikk. Kahelt sõbralt ma olen abi ka saanud. Suve keskel andis üks sõber 500 EUR ja septembris sain teiselt 350 EUR. Aga need mõlemad olid nende inimeste endi aktiivsus ja soov. Nende endi soov sekkuda sellesse, mis minuga toimub. Seega, kokkuvõttes, ma ei ole kindlasti nii kange, et ma abi vastu ei võta, aga ma lihtsalt ei suuda seda ise paluda. See kõik on olnud minu enda suur eksimus ja ma ei saa seda kellegi teise õlule asetada. Tegelikkuses pean ma ikkagi selle kõigega ise hakkama saama. Ma peaksin ju olema oma elus ise see kapten, kes vastutab ja kes vajadusel ka koos laevaga põhja läheb.
Mu psühholoog mainis mulle viimasel kohtumisel targad sõnad - ma pean mõistma seda, et mina olen oma suure murekoormaga koos iga sekund, iga tund. Need, kelle olen aga sellesse kõigesse pühendanud, ei taju ka kokku seda pooltki nii tugevalt kui mina. See on minu mure, minu elu, mis saadab mind koguaeg, kõigis mu tegevustes. Teiste jaoks on see justkui draamafilm või põnevusraamat, mille saab alati kinni panna ja mingi aja pärast uuesti lugema või vaatama asuda. Või siis lõplikult riiulisse ära panna. Minul seda võimalust paraku pole. See ei ole probleem, mis pikali visates ja silmi sulgedes ära kaoks. See jääb veel väga pikaks ajaks mind saatma.
Mis õigused annab laenutaotleja laenuandjale
Kuna viimases postituse kommentaariumis tõstatati hüpotees, et äkki laenutaotleja ise annab õigused laenuandjale oma andmete edastamiseks ja küsimiseks kolmandatele osapooltele, sealhulgas ka õiguse küsida teistelt laenuandjatelt enda kohta andmeid, siis otsustasin selle läbi proovida ja täpselt välja lugeda, mis õigused ma siiski annan laenuandjale.
Üldjuhul annab laenutaotleja siiski õiguse enda kohta andmeid pärida kahest kohast - pensionikeskusest ja maksuametist. Lisaks on vaikimisi luba ka krediidiinfost (https://www.creditinfo.ee/), ametlikest teadaannetest (https://www.rik.ee/et/ametlikud-teadaanded) ja taust.ee (https://www.taust.ee/) päringuid teha. Aga nende kolme viimase kohta peab inimesele märge maha jääma, et tema kohta on andmeid vaadatud. Seega - ei sõnagi sellest, et laenuandja võiks vahetada andmeid teiste laenuandjatega. See lihtsalt ei ole seadusega lubatud.
Toon siinkohal ka välja ekraanipildi sellest, mis õigused ma annaksin TF Bankile laenusoovi avaldades.
neljapäev, november 05, 2020
Laenuandjatega seotud vandenõuteooria. Või hoopis tõde?
Ütlen otse - ma ei armasta vandenõuteooriaid. Olen püüdnud oma elu elada selliselt, et usun, et kõigel on enamasti loogiline ja lihtne põhjus. Ja enamasti lepin ametliku selgitusega. Samas on ajalugu täis näiteid, kus algselt absurdne vandenõuteooria on osutunud siiski tõeseks ja poliitkorrektne "õige" versioon on ümber lükatud. Viimane näide kipub olema siin kogu see Estonia laeva ümbritsev. Aastaid on seal igasuguseid teooriaid levitatud ja ametivõimude poolt neid naeruvääristatud, aga vaikselt kisub pigem sinnapoole, et äkki ongi paljud neist tõesed. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma siin pikalt nendel teemadel peatuda.
Seekord tahaksin hoopis rääkida laenuandjatega seotud teooriatest. Tegin just siin hiljuti ühe postituse TF Banki kohta. Sain sellele ootamatult palju vastukaja nii kirja teel kui ka kommentaariumis. Ja peab tunnistama, et järjest rohkem hakkan ma uskuma seda teooriat, et laenuandjad vahetavad omavahel mitteametlikult ja ebaseaduslikult informatsiooni ja klientide andmeid. Neid näiteid toodi ikka päris mitmeid, kus inimesed on minu moodi täiesti puhtana ja ideaalse maski taha peidetuna läinud laenu küsima, kuigi omal tegelikult suurem laenukoorem juba kukil. Aga see ei tohiks ametlikult mitte kuskilt välja paista - eitav vastus tuli sekunditega, ilma pikemalt analüüsimata. Justkui oleks konkreetne linnuke kirjas selle inimese kohta. Kuskil mustas nimekirjas. Loomulikult on arusaadav, et Placet Group jagab infot oma smsraha, smsmoney ja laen.ee klientide vahel. Loomulikult jagab ka BB Finance oma klientide andmeid avanss.ee ja raha24.ee vahel. Samamoodi arusaadav, et Creditstar grupp jagab oma andmeid creditstar.ee ja monefit.ee klientide vahel. Aga kuskohast saab TF Bank oma andmeid näiteks? Vähemalt äriregistri andmetel ei tohiks tal seost olla mitte ühegi teise Eestis tegutseva laenuandjaga.
Üks kommenteerija tõstatas küsimuse, et kuidas sellisel juhul see info lekkinud juba ei ole. Miks sellest avalikult ei räägita? Minu loogika ütleb, et siin on kaks suurt põhjust. Esiteks, ei ole see ilmselt väga laialdaselt levinud (arvatavasti osaleb selles "mängus" vaid mõni ükskik laenuandja). Teiseks on see ära peidetud IT algoritmide taha ja reaalselt ei tea niiöelda krediidikomisjon või klienditeenindajagi, mille alusel kliendile eitav vastus antakse. Laenuandjatena on seda kõike lihtne ka varjata, sest seadus ei kohusta selgitamast, miks eitav vastus anti.
Kui tõesti ilma laenuvõtjate loata jagatakse omavahel laenuinfot, siis on siin suurem skandaal ehk isegi õhus? Paljuräägitud riikliku ja ametliku positiivse krediidiregistri puhul ei tohi ka firmad andmeid enne jagada, kui laenusoovija pole selleks luba andnud. Seal lihtsalt saab edaspidi see konks juures olema, et laenu ei anta, kui selleks jagamiseks luba ei anna. Aga see on kõik tuleviku teema ja esialgu veel eelnõu tasandil.
Kõik see eelnev kõlab kahtlemata vandenõuteooriana, aga äkki oleks mõnele uurivale ajakirjanikule siin tööd. Kuidas need asjad siis tegelikult ikkagi on kiirlaenuandjate tagatubades? Pealtnägija? Kuuuurija? Eesti Ekspress? Katrin Lust? Tanel Saarmann? Või hoopis Finantsinspektsioon?
Seekord tahaksin hoopis rääkida laenuandjatega seotud teooriatest. Tegin just siin hiljuti ühe postituse TF Banki kohta. Sain sellele ootamatult palju vastukaja nii kirja teel kui ka kommentaariumis. Ja peab tunnistama, et järjest rohkem hakkan ma uskuma seda teooriat, et laenuandjad vahetavad omavahel mitteametlikult ja ebaseaduslikult informatsiooni ja klientide andmeid. Neid näiteid toodi ikka päris mitmeid, kus inimesed on minu moodi täiesti puhtana ja ideaalse maski taha peidetuna läinud laenu küsima, kuigi omal tegelikult suurem laenukoorem juba kukil. Aga see ei tohiks ametlikult mitte kuskilt välja paista - eitav vastus tuli sekunditega, ilma pikemalt analüüsimata. Justkui oleks konkreetne linnuke kirjas selle inimese kohta. Kuskil mustas nimekirjas. Loomulikult on arusaadav, et Placet Group jagab infot oma smsraha, smsmoney ja laen.ee klientide vahel. Loomulikult jagab ka BB Finance oma klientide andmeid avanss.ee ja raha24.ee vahel. Samamoodi arusaadav, et Creditstar grupp jagab oma andmeid creditstar.ee ja monefit.ee klientide vahel. Aga kuskohast saab TF Bank oma andmeid näiteks? Vähemalt äriregistri andmetel ei tohiks tal seost olla mitte ühegi teise Eestis tegutseva laenuandjaga.
Üks kommenteerija tõstatas küsimuse, et kuidas sellisel juhul see info lekkinud juba ei ole. Miks sellest avalikult ei räägita? Minu loogika ütleb, et siin on kaks suurt põhjust. Esiteks, ei ole see ilmselt väga laialdaselt levinud (arvatavasti osaleb selles "mängus" vaid mõni ükskik laenuandja). Teiseks on see ära peidetud IT algoritmide taha ja reaalselt ei tea niiöelda krediidikomisjon või klienditeenindajagi, mille alusel kliendile eitav vastus antakse. Laenuandjatena on seda kõike lihtne ka varjata, sest seadus ei kohusta selgitamast, miks eitav vastus anti.
Kui tõesti ilma laenuvõtjate loata jagatakse omavahel laenuinfot, siis on siin suurem skandaal ehk isegi õhus? Paljuräägitud riikliku ja ametliku positiivse krediidiregistri puhul ei tohi ka firmad andmeid enne jagada, kui laenusoovija pole selleks luba andnud. Seal lihtsalt saab edaspidi see konks juures olema, et laenu ei anta, kui selleks jagamiseks luba ei anna. Aga see on kõik tuleviku teema ja esialgu veel eelnõu tasandil.
Kõik see eelnev kõlab kahtlemata vandenõuteooriana, aga äkki oleks mõnele uurivale ajakirjanikule siin tööd. Kuidas need asjad siis tegelikult ikkagi on kiirlaenuandjate tagatubades? Pealtnägija? Kuuuurija? Eesti Ekspress? Katrin Lust? Tanel Saarmann? Või hoopis Finantsinspektsioon?
kolmapäev, november 04, 2020
Postitus nr. 65 - Kaks kuud blogitamist
Täna on üks tähtpäeva moodi päev. Täna, täpselt 2 kuud tagasi, kirjutasin ma esimesed 4 postitust siia blogisse ja alustasin oma teekonna jäädvustamist endale ja teistele. Kuna Delfi tegi selle alusel koheselt ka artikli, siis külastas esimesel päeval mu blogi meeletu arv inimesi. Artikkel ise oli tol nädalavahetusel kogu Delfi keskkonna kõige loetum üllitis üldse. Seega, väga kiiresti sai selgeks, kui oluline see teema inimeste jaoks on.
Mis siis aga nende kahe kuuga juhtunud on? Suures maailmas on igasuguseid asju juhtunud. COVID-19 on taas tagasi, pensionireform võeti vastu ja kinnitati ära, poliitikud kaklevad ja lepivad. Nii see elu käib. Minu blogis on selle ajaga registreeritud kokku 39917 külastust! Ma olen kirjutanud 64 postitust. Kokku on jäetud 103 kommentaari. Selle aja sees on Delfi nüüdseks minu blogi alusel avaldanud 4 artiklit. Ma olen saanud lugematul arvul kirju saatusekaaslastelt ja kaasaelajatelt. Justkui oleks tekkinud lausa oma toetajaskond. 8. oktoobril sain ma kinnitatud ka oma reklaamikonto ja selle ajaga on tehtud kokku 623 klikki erinevatele reklaamidele, olen teile kõigile kogu südamest tänulik! Huvitava pöörde võttis mu blogiga seonduv oktoobri alguses, mil selgus, et Facebook on oma keskkonnas selle ära blokeerinud, viidates justkui nende kogukonna standardite rikkumisele. See asi on siiamaani tegelikult lahendamata ja lõplikult selgumata. Olen küll korduvalt järelepärimisi esitanud, aga kahjuks on Facebooki tugiteenused üsna olematud ja vastuseid sealt loota on veidi naiivne. Selle tõttu pidin selle blogi kaheks lööma, et inimesed soovi korral saaksid neid postitusi ka Facebookis või Messengeris jagada. Selle tõttu ongi neid blogisid topelt - https://volglane.blogspot.com ja https://volglasepaevik.blogspot.com (see on siis see niiöelda jagatav versioon).
Eile koostasin ka küsitluse, kus palusin teil arvamust avaldada, millistele valdkondadele rohkem tähelepanu peaksin pöörama ja millest rohkem kirjutama. Mõne tunniga on vastanud juba 34 inimest. Aitäh kõigile. Hoian seda veel umbes nädala avatuna ja siis teen ka kokkuvõtliku postituse.
Kahe kuuga on muutunud siis ka see asjaolu, et mitmed laenud on viivisesse läinud ja sel kuul tuleb neid veel kõvasti juurde. Praeguse seisuga paistab, et häired tekivad absoluutselt kõikide laenulepingutega, välja arvatud siis kodupanga laenud - kodulaen ja kaks väikelaenu. Sest need võetakse lihtsalt automaatselt maha ja nendega manööverdada eriti ei saa. Laenuandjatelt olen tänaseks saanud 4 kõnet ja ühe ametliku meeldetuletuskirja füüsilisse postkasti Bondoralt. Teised laenuandjad on siiani üsna rahulikult asja võtnud. Ei teagi, kas selle rahulikkuse põhjustajaks on olnud koroonaviirusest tekkinud üleüldine võlglaste buum või siis see, et ma olen neile kõigile mitu nädalat ette teatanud, et mul sellised rasked ajad käes on. Aga igatahes - võitleme edasi ja vaatame, mis elu toob.
Tellimine:
Postitused (Atom)