Ma loodan, on homseks kõik OK

Tegelikult pean ma üsna ausalt tunnistama, et kogu see praegune ootamine siin päästva lõpusirge alguses on ülimalt ränk. Kogu sisemus on viimse piirini pinges. Argised mured ärritavad, väga vastik on olla. Paraku tuleb aga veel ca. 2 nädalat kuidagi vastu pidada. Lõpuks on mu organism hakanud ka unehäireid põhjustama. Siiani suutsin kuidagi sellest murest prii olla, kuigi tean, et paljusid võlglasi tabab just unejama. Ma olen nagu täiesti tardunud olekus. Iga minut, iga tund, iga päev tundub nii lõputult pikk. Kuigi kokkuvõttes pean ikkagi ühe toreda kaasaelaja sõnu kasutama - tegelikult ei ole mul raske, mul on lihtsalt ääretult ebamugav. Aga ega ma viriseda või vinguda küll ei soovi, tahtsin lihtsalt veidi oma mõtteid ja tundeid jagada...

Muideks, see on esimene postitus, mida kirjutan telefonis ning keset ööd. Tegelikult on see veidi ehk isegi eelmise postituse jätk, kus rääkisin sellest, kui väga meid mõjutab see, mida meist arvatakse.

Inimene reeglina hoolib väga oma väärikusest ja mainest. Ning olgem ausad, just need omadused on need, mis võlglaseks olemise ajal väga suurde ohtu satuvad. Seejuures on minuni jõudnud ka lugusid, kus inimesed lõpuks ohverdasid oma elu, et jääda lõpuni väärikaks, ka võlglasena. Nad lahkusid siit elust. Loomulikult olen ka mina nende asjade peale mõelnud, aga see ei ole minu jaoks mitte kunagi tõsiselt mõeldav võimalus olnud. Kuigi ka mina sooviksin lõpuni säilitada oma au ja väärikuse, siis oma elu on mulle siiski väärtuslikum. Kaotades elu, kaotame me kõik. Aga samas ei suuda ma hukka mõista mitte ühtegi inimest, kes nende kannatuste tõttu lõpuks teevad siiski otsuse väärikuse kasuks. Ma tean selle koorma suurust, ma tean neid igapäevaseid (ja ka igaöiseid) võitlusi. Ma tean, mida see kõik tähendab. Ka minul on olnud hetki, mil ma pole enam elada tahtnud, aga samas, ma pole kunagi olnud valmis ka surema. Aga valus on ikkagi.

Ma küsisin paar päeva tagasi taaskord abi, oma Facebooki kontol siis. Seda kõike oma väärikust alla surudes. Need ei ole lihtsad sammud, aga vahel tundub mulle, et mitte midagi muud lihtsalt ei jää ka üle. Seejuures olin ma valmis ka astuma ühe julgema sammu. Inimene, kes proovis mulle ülekannet teha, ei saanud seda LHV kontolt teha. Aga ta andis mulle sellest teada ja me leidsime teistsuguse lahenduse. Ma avalikustasin talle oma identiteedi. Teatud mõttes oli see isegi omamoodi vabastav tunne. Loomulikult ei plaani ma siiski täiesti avalikult oma nimega "kapist välja tulla," aga mulle meeldib, kui ma saan siiski mõnegi blogilugeja ees olla ilma igasuguse maskita. Neid inimesi ei ole palju, kellele olen 5 aasta jooksul oma nime avaldanud, aga seda erilisemad nad kõik minu jaoks on. Igasugune abi ja tugi on mulle praegu väga olulised, mingu või praegu mu maine ja ka väärikus. Neid saab tagasi võita, aga kaotades elu, ei ole võimalik enam midagi taastada. Siis jäävad alles vaid mälestused.

Siia lõppu aga lauluread Pearu Pauluse sulest, mis iseloomustavad vägagi täpselt ja kaunilt minu viimaseid aastaid. Minu aastaid sõltlasena, võlglasena.

Ma tugevam võin olla ju endas 
Ööpimedus nii lõputuna näib
Veel poripritsmeid lompidest lendab
Nii lonkides vihmgi üle jäi
Ma tugevam võin olla ju endas
On uued reeglid, mängust lahku lõin
Ma lähen tundeid trotsides endas
Ja loodan, on homseks kõik OK

Aga mida teised arvavad?

Inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning tahame me seda või mitte, aga enamasti läheb meile väga korda, mida teised meist arvavad. Teate ju küll seda väljendit "huntidega koos ulguma". Pahatihti teeme me midagi ainuüksi selle nimel, et paremini oma karja kuuluda, isegi kui tegelikult see läheb meie enda olemuse või reaalse olukorraga vastuollu.

Võlglase mõttemaailm on loomulikult samasse auku, isegi võimendatud kujul. "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen võlglane?" "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen mängur?" See häbitunne on ääretult suur. Ning siis hakkabki inimene kuidagi alateadlikult seda koormat peitma, varjama. Et jumala eest keegi teada ei saaks, sest iialgi ju ei tea, mida nad küll arvata võivad.

Paar kuud tagasi osalesin ma ühel kursusel või koolitusel, kus üheks suureks teemaks oli inimese ärevus ja üldine energia. Seal ma kirjeldasin enda kohta seda, kuidas ma mitu aastat ei suutnud ühistransporti kasutada, sest mul oli koguaeg tunne, et minuga juhtub midagi ja siis ma olen tähelepanu keskpunktis ning mul on jube piinlik ja häbitunne. Ühesõnaga, sõna otseses mõttes kruttisin end oma mõtetega nii kaugele, et mul hakkas füüsiliselt paha, iiveldushood, õhupuudus ning ma pidin esimesel võimalusel bussist lihtsalt välja jooksma. Oeh, kui hädas ma sellega olin. Paar korda jäigi mul õigeaegselt selle tõttu vajalikesse kohtadesse jõudmata. Lihtsalt mõttejõul - äkki ma hakkan oksele ja mida küll siis teised minust arvavad. See kõik oli muidugi juba sel perioodil, mil ma siin oma võlgadega võitlesin. Ehk siis organismi üldine ärevustase oli niikuinii ülikõrgel. Tundub absurdne, onju? Ilmselt kaine mõistusega tundubki ja seda tunnet või emotsiooni arvatavasti suudavadki mõista ainult need, kes seda ise tunda saanud. Või mida teie arvate?

Aga see teiste inimeste võimalik pahakspanu on mõnes mõttes ju ka põhjuseks sellele, miks ma oma sõltuvus- ja võlamuredega end nii sügavale üldse kaevasin. Ma kartsin teiste arvamusi ja hinnanguid minu kohta. Ma kartsin, et mind jäädaksegi siis selle järgi hindama. Et näe - võlglane ja mängur. Aga sellel eelpool mainitud kursusel õppisin ma midagi väga olulist, mis tasa ja targu on hakanud mu mõttemaailma muutma. Asi siis seisneb selles, et tegelikult on enamus inimesi oma asjadega nii jännis või ametis, et neil lihtsalt pole aega mingi võõra inimese asjade peale mõeldagi. Kõigil on oma mured ja rõõmud. Ja kui ma olen seal bussis, siis tegelikult ma ju reeglina ka ei jälgi mõnda võõrast inimest mõttega, et äkki tal juhtub midagi. Ning samamoodi on ka igasuguste eluliste muredega. Kui mõni lähedane tuleks mulle rääkima neid asju, mis mind siin viimased aastad on saatnud (võlad ja sõltuvused), siis ma ei muudaks ju selle fakti põhjal oma arvamust temast. Pigem ju prooviks hoopis teda aidata või abi poole suunata. Aga ometigi kujutasin ma koguaeg ette, kuidas mind hukka mõistetakse ja võibolla isegi hüljatakse. Korralik pereisa ju...ja nüüd siis järsku niiviisi.

Kahtlemata olen ma oma psüühikale viimaste aastate jooksul väga palju halba teinud. Kindlasti olen ma väga palju taastamatuid närvirakke kulutanud. Ja teatud mõttes seda kõike selle pärast, et ma ei uskunud enam endasse. Ma tegin oma mõtetega oma olukorra nii hulluks, et sellest väljatulek on võtnud aastaid ja võtab ilmselt mitu head aastat veel. Eks järjest ju läheb paremaks ja kunagi olen ehk taas terve, aga see kõik jätab eluks ajaks jälje. Onju nii? Või mida teie arvate?

Käes on kaua-kaua oodatud aprill, boonusekuu

Läbi soode ja rabade, läbi paksu ja vedela, läbi vihma ja tormi, ma olen lõpuks jõudnud lävepakule. Ma ei tea veel, kas see kõik on lõplik väljapääs, aga midagi positiivset on see igal juhul. Käes on kaua-kaua oodatud aprill. Vanad eestlased ütlesid selle kohta ka jürikuu, aga minu jaoks on see sel aastal ennekõike aastaboonusekuu. Ma ei tea veel täpselt, millal boonus kontole kantakse, aga ma saan kindel olla, et tulemata see ei jää. Sest see on suure töö ja vaevaga ning väga heade tulemustega välja teenitud.

Sisuliselt võib öelda, et järgneva 29 päeva jooksul on mul iga päev põhjust olla elevil ja ootusärevuses. Iga päev võib loota ja oodata rõõmusõnumit, piiks-piiks. Ja tegelikult on väga suure tõenäosusega õhus ka võimalus, et üks tore sõnum võib sel kuul veel saabuda - teade palgatõusust. Nii vähemalt on mulle välja lubatud. Kui suur see tõus saab olema, on hetkel siiski paraku veel teadmata. Ausalt öeldes on neid sõnumeid oodates ääretult raske end vaos hoida. Kõikvõimalikud kärsitushood segavad keskendumist. Andke see raha juba siia, las ma klaarin oma jamad ära nüüd! Aga tuleb end siiski talitseda ja teha edasi seda, mille eest mulle palka makstakse. Sest ega siis elu selle rahasüstiga ei lõpe, ka edaspidi tuleb tubli olla ja edasi püüelda veelgi parema elu ja mõnusama olemise poole.

Ma olen ääretult tänulik kõigile laenufirmadele ja muidugi ka eraisikutele, kes on minu suhtes kannatlikud olnud. Mu sees olevad süümepiinad on tegelikult päris tugevad olnud. Võlgu olemine on (vähemalt minu jaoks) ääretult suur ning ränk koorem. Polegi ju otseselt vahet, kas see summa on olnud 100 või 1000 eurot. Kui ikka graafik näeb ette, et sellel või tollel kuupäeval tuleb osamakse ära tasuda ja mul lihtsalt sel hetkel seda raha ei ole, siis käivituvad ikka väga ebameeldivad sisemised emotsioonid. Häbi, kurbus, piinlikkus. Tahaks maa alla vajuda, aga ometigi tuleb see vastutus võtta ning laenuandjale kiri teele panna, et see kuu on (jälle) kehvasti. Ning nii see jo-jo muudkui keerleb. Jään võlgu, klaarin ära ja siis taas jään hätta. Aga see kõik peaks peagi lõppema. Ma saan taas joonele tagasi. Ja see lootus on hea tunne. Realiseeruks see vaid kiiremini...

Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks

Nagu ma aegajalt kirjutanud olen, siis igasuguse silmaringi laiendamise eesmärgil olen ma liitunud päris mitmete Facebooki gruppidega. Just sellistega, milles inimesed räägivad oma erinevatest võlgadega seotud probleemidest. Igasugused inkassode, kohtutäiturite ja ka üldise võlamenetlusega seotud teemad. Samuti on mu "menüüs" ka erinevad eraisikute laenugrupid ning nendega seotud "võlglaste ja petturite" grupid. Tuleb tunnistada, et kogu see värk on nagu omaette riik riigis. Meeletult palju igasuguseid emotsioone ja anonüümseid postitusi erinevatel teemadel.

Tänaseks olen ma tegelikult suures pildis enamvähem juba harjunud nendes gruppides leviva retoorika ja teemade valikuga, aga alguses ehmatas see kõik mind ikka päris korralikult. Õigem oleks siin vist isegi kasutada sellist sõna nagu "jahmatas". See, kuidas inimesed ei suuda mõista, et tegelikult on nad ju ikkagi reeglina (eks alati on muidugi ka erandeid) ise süüdi, et nad sellises olukorras on. Sisuliselt minnakse seal postitustes lausa kohtutäiturite füüsilise karistamiseni välja (ei puudu ka ähvardused, mis sisuliselt täiturite elu kallale lubavad minna). Eks ma muidugi saan aru, et nurka surutud inimesed ongi äkilisemad ja kindlasti ei suuda end alati talitseda. Aga tuleks siiski mõista, et ka kohtutäiturid ning laenuandjad on ka siiski reeglina inimesed ning enamasti on ju laenuvõtja siiski ise need lepingud allkirjastanud ja tingimustega nõustunud. Üldjuhul täiesti vabatahtlikult seejuures. Et raha vastu võttes oli meel hea ja tuju laes, aga kui keegi tahab oma välja laenatud raha tagasi, siis on kogu maailm selles süüdi, mitte kunagi aga võlglane ise?!

Kui lugeda erinevaid postitusi ka võlglaste/petturite gruppidest, siis ka sealt hakkab silma see võlglaste võimetus oma otsuste eest vastutust võtta. Sõimatakse laenuandjat, antakse iga nädal mingeid suvalisi katteta lubadusi või lõppude lõpuks lihtsalt ignoreeritakse või blokeeritakse laenuandja ära. Niimoodi ju ei saa kuidagi probleeme lahendada. Lõpuks siis antaksegi selle võlglase vastu kiirmaksekäsk sisse ja kui sellele ka võlglane ei reageeri, siis ongi kogu see kupatus koos meeletute lisakuludega täituri laual ning seda enam väga vaidlustada või muuta väga lihtsalt ei saagi. Ehk siis suures plaanis on kogu see maailm siiski üles ehitatud erinevatele kokkulepetele ja mingi sõim või ähvardused siin ei aita.

Muidugi olen ka mina andnud lubadusi, mida ma täita pole suutnud. Aga sellegi poolest olen ma alati püüdnud olla viisakas ja avatud läbirääkimistele. Kogu selles võlamaailmas kehtib tegelikult vanarahva tarkus - "Kuidas küla koerale, nõnda koer külale". Vähemalt minu viie aasta isiklik kogemus on näidanud, et isegi, kui ma pole alati lubadusi täitnud, siis korrektse suhtlusviisiga võib saavutada päris häid tulemusi kõigile osapooltele.

Võimalik, et mu praegune postitus siin saab ka negatiivset vastukaja. Et küllap ma ikka ei jaga üldse matsu ja kohtutäiturid ongi tegelikult igasugused vereimejad, kes on selle kohtlemise ära teeninud. Või et üleüldse on see postitus tegelikult inkassode või täiturite koja poolt kinni makstud ja mida kõike veel. Aga nii see muidugi ei ole. See kõik on lihtsalt kaine mõistus. Jäägem palun inimesteks, isegi nii stressirohkel ajal nagu seda võlglaseks olemine on.

Üks selline praktiline nipp ka siia lõppu - kui te tunnete, et te ei suuda end alati talitseda, siis viige igasugune laenuandjate ja inkassodega suhtlus e-maili tasandile. Siis saate rahulikult alati oma laused läbi mõelda ning emotsionaalsust vähendada. Vähemalt enda kogemusest võin öelda, et see toimib päris hästi - juba pikemat aega ei vasta ma ühelegi võõrale telefoninumbrile, aga samas laenufirmade kirjadele vastan alati.

Milline on minu nägemuses hea võlanõustaja?

Tänase postituse ajendiks on mu viimase küsitluse niiöelda järeltõuge. Kuigi olin selleks hetkeks juba kokkuvõtte ära teinud, saabus siiski kaks vastust veel. Ning ühes neist oli ka täiesti konkreetne küsimus ning natuke võiks sel teemal mõtiskleda küll.

Küsimus ise oli selline: "Kuna koolitan end võlanõustajaks, siis oleks minul küsimus, et mis oleksid Sinu ootused võlanõustajale? Milline on hea võlanõustaja Sinu nägemuses?"

Tõele au andes ei ole ma tänaseks enam mitte kohe sugugi tavapärane võlglane. Seega, niiöelda klassikalistesse raamidesse ilmselt minu ootused ehk ei mahu. Aga sellegi poolest on mul siiski tegelikult täitsa oma arvamus olemas. Loomulikult mõistan ma väga hästi, et võlanõustaja amet on tegelikult ääretult keeruline. Sisuliselt peaks ühes heas võlanõustajas olema justkui kolm tippspetsialisti koos - hea finantsmaailma tundja, väga hea juriidilistes küsimustes ning lõpetuseks sinna otsa ka ülihea psühholoog. Sisuliselt jõuavad võlanõustaja jutule ju tegelikult üsnagi katkised inimesed, stress üle pea, võibolla juba igasugused peresuhtedki sassi löödud, rääkimata nendest igapäevastest kirjadest ja kõnedest, kus sisuliselt küsitakse koguaeg üht ja sama küsimust - "Millal raha ära maksad?" Ning seejärel siis võtta see katkine inimene vastu ja proovida ta alustuseks üldse rääkima saada ilma, et ta esimese kohtumise järel kogu asja sinnapaika jätaks, see ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Mina olen isiklikult kokku puutunud kolme võlanõustajaga ning minu kogemused on pigem meeldivad, kuigi ega nad lõpuks mind väga põhjalikult aidata ei saanudki, sest mu enda olukord läks ootamatult nii palju paremaks (sõbrapoolsest laenust kuni töökohavahetuse ja korraliku palgatõusuni välja). Võlanõustaja peab olema inimene, kes nui neljaks peab alustuseks saama kätte täiesti ausa ja ilustamata seisu võlglase kõigist kohustustest. Ilma selleta lihtsalt ei olegi võimalik seda kõike edasi kuhugi suunatagi. Võlanõustaja ei ole mingi võluvits, kelle juures kahe visiidiga saab kõik korda. Nagu ma siin hiljuti ka ühes postituses kirjutasin, siis võlglased reeglina alahindavad oma probleemi tõsidust. Kuigi tänasel päeval on arvatavasti võlanõustajate järele nõudlus ilmselt kõigi aegade kõige kõrgem, siis paraku paljud võlglased nendeni siiski ei jõua, mitte kunagi. Reeglina siis põhjuseks see, et nad kas häbenevad oma olukorda, pole nad üldse sellisest võimalusest teadlikudki, peavad seda meeletult kalliks teenuseks (kõik, mis on seotud juriidiliste teemadega, on ju kallis!) või on lihtsalt omadega juba nii sügaval, et peavad seda mõttetuks (niikuinii on kõik tuksis). Ja üleüldse, mida see võlanõustaja üldse minu heaks teha saakski, tema ei hakka ju minu eest võlgasid kinni maksma. Sellised mõttekäigud on paraku päris levinud, ka nende seas, kes minuga on ühendust võtnud ja abi küsivad. Tihtipeale need vestlused lõppevadki sel hetkel, kui küsin, kas inimene juba nõustaja jutule on jõudnud. Seega, kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kogu see valdkond saab toimida ainult koostööl. Loomulikult on alati häid võlanõustajaid ja on ka kehvemaid, aga see kõik sõltub juba omavahelisest klapist. Mina hindan selles mõttes kindlasti konkreetsust. Sõbralikku konkreetsust. Kurjustamist või pahandamist ma kuulata ei viitsiks (kusjuures, mulle tundub, et see on paljude jaoks üks takistusi - nad kardavad, et võlanõustaja hakkab neid noomima). Ma kokkuvõttes ei tea, kas see vastus on siin piisav küsija jaoks, aga ma loodan, et sa annad märku, kui soovid midagi veel lisaks küsida. Kahjuks mina ei tea, kes selle küsimuse taga oli ja ma ei saa paraku ka kuidagi otsesemalt vastata kui vaid selle postituse kaudu siin. Igal juhul minu soe soovitus kõigile, kes võlgadega hädas - vutt-vutt oma kohaliku omavalitsuse lehele, uurige järgi, mis seis teie kandis selle teenusega on ja pange aeg kirja (kui sinu omavalitsuses seda teenust pole, siis peavad nad sulle selle kinni maksma). Uurige, küsige, tegutsege. Lõppkokkuvõttes need mured reeglina ise kuhugi ära ei kao.

Aga selle postituse lõpetuseks ma annaksin ülevaate sellest, kui palju mind siin jaanuari/veebruari abipalumise käigus aidata. See pilt on küll neile juba tuttav, kes mu Facebooki kontot jälgivad, aga sellegi poolest panen selle siia ka. AITÄH teile kõigile!