Miks laenulepingu päästmine iga hinna eest on lõks, mitte lahendus

Täna tahaksin rääkida ühest suurest mõttemustri veast, mida minu meelest enamus võlglasi teeb. Ning mis seal pattu salata, olen minagi korduvalt selle sama reha otsa astunud. See on siis iga hinna eest oma laenulepingute "elus" hoidmine. Hirm selle ees, et mis siis küll saama hakkab, kui laenuandja lepingu ühepoolselt üles ütleb. Nagu ikka siin elus, on hirmu põhjuseks reeglina teadmatus. Ja siis võetaksegi suvalistest kohtadest suvaliste lisakuludega mingeid laene peale, et jumala eest saaks jälle jooksva kuu osamaksed tasutud ja et laenuandjad mind ometigi rahule jätaks. Samuti on paljude jaoks suur hirm seotud ka maksehäireregistriga. Kuigi reaalselt ei ole need asjad üldse olulised. Nagu olen varemgi maininud, maksehäireregister on loodud selle jaoks, et inimene nii lihtsalt enam uusi laene peale ei saaks. Aga oma olemuselt on see täiesti süütu asjake ja igapäevaelu mitte kuidagi ei sega - ei saa sellest teada ei su tööandja, sõbrad, lähedased (no kui sa just ise neile sellest ei räägi). Ühesõnaga jah, laenulepingu üles ütlemine või suvaline kirje kuskil registris on tegelikkuses täiesti ebaoluline. Ei ole vaja tõmmelda või end suuremasse auku edasi kaevata.

Hiljuti öeldi mul taaskord kaks laenulepingut üles ja see oli algusest peale mu enda teadlik valik. Ma küll jõudumööda üritasin neid elus hoida või isegi päästa, aga ühel hetkel sain aru, et las minna. Sest reaalsuses avab see uued võimalused uute kokkulepete sõlmimiseks. Ajalises mõttes on eriti tore, kui nõuded lähevad inkassosse, aga no ega see kohtuvärk ka midagi halba ei ole. Muidugi on siin hästi oluline, et sulle saadetavaid kirju on siiski hästi oluline jälgida. Ja kui see lepingu lõpetamise kiri postkasti tuleb, siis on mõistlik ise aktiivne olla ja lahendusi pakkuda. Nii jõudsin ka mina siis nende lepingute puhul (laenuandjaks mõlemal puhul Holm Bank) selleni, et sai uued graafikud sõlmitud ja kõik osamaksed lähevad edaspidi kõik niiöelda põhiosa katteks. Ehk siis kui kenasti graafikust kinni pean, siis enam mingeid lisakulusid ega isegi intresse juurde ei arvestata. Ainus lisatingimus, mis selle kõigega kaasnes, oli see, et kui peaksin maksetega hilinema, siis antakse nõue juba otse täitemenetlusse (ehk siis kohtutäituri kätte) ning see kirves pea kohal on tegelikult isegi omamoodi lisamotivatsioon jäika distsipliini jälgida. Ja tihtipeale saab ka kuumaksed tegelikult selliste tehingute käigus väiksemaks kui niiöelda originaallepingute puhul oli. Ehk siis selline mõttetu tõmblemine ja iga hinna eest edasi kaevamine peaks sellega lõppema.

Ehk siis kokkuvõttes - vähem tõmblemist ja rohkem kainet mõistust. Ning mis seal salata, lõpuks on kõige aluseks distsipliin ja rutiin. Loomulikult ma muidugi tean, et neid asju on öelda palju lihtsam kui reaalselt nende asjade sees igapäevaselt olla, aga see on siiski kõige kiirem tee soovitud tulemusteni. Ja korralikud igakuiselt ajakohastena hoitavad Exceli tabelid on ka loomulikult suureks abiks sellel teekonnal. Jõudu ja jaksu kõigile, kes selliste väljakutsetega silmitsi! 

Valguse poole: kuidas väiksed numbrid toovad suurt kergendust

Räägiks vahelduseks veidi ka lootuskiirtest. Eks me kõik vajame neid hetki, mis meile positiivseid emotsioone toovad ja natukenegi helgemaks seda tumehalli olemist muudaks. Kuigi jah, pigem ju peagi hoopis saabumas selline masendavam aeg looduses, kus päikest ja üldse sellist valget aega üsna vähe. Aga see selleks, ilma või kosmose vastu niikuinii väga raske midagi ette võtta.

Alustuseks vaataksin detailsemalt otsa sellistele kohustustele, mille jäägid on juba meeldivalt väiksed ja mida graafikujärgselt tasuda veel vähem kui aasta. Eks põgusalt sai need välja toodud ka viimases numbripostituses, aga tänaseks on need seisud veelgi paremaks muutunud. 

Esimesena võtaksin vaatluse alla Swedbanki väikelaenu. Selle laenu ajalugu on tegelikult väga pikk. Alguse sai see lausa 2018. aasta septembris, mil võtsin esimese laenu neilt, 7000 EUR. Sel ajal olid laenuandjad minu suhtes ikka uskumatult lahked ja ega mul siis veel mingeid probleeme polnud ka, kuigi jah, sissetulekud olid tänasega võrreldes muidugi täiesti olematud. Aga igal juhul kuu aega hiljem sain ma neilt ka teise laenu, 6000 EUR. Ja nii ma siis muudkui tasusin neile neid, esimese laenu eest 175 EUR ja teise eest 151 EUR iga kuu. 2021. aasta märtsiks olid laenujäägid vastavalt 4562 EUR ja 4159 EUR ning ma tegin taotluse, et need laenud kokku viia ühe laenumakse alla. Ja Swedbank nõustus, lisas sinna veidi lepingu muutmise eest tasusid juurde ning nii saigi neist kahest laenust kokku üks 9083,66 EUR suurune laen, viieaastase maksegraafikuga. Laenumakseks sai 223,94 EUR. Ning tänaseks on sellest alles jäänud vaid 863,40 EUR ning tasuda on veel kõigest 4 osamakset. Ning järgmise aasta veebruaris saab see laen lõplikult makstud! Tegelikult on see uskumatult tore tunne.

Järgmine lootusrikas seis on TF Banki laenuga. See laen sai võetud 10.05.2021, summaks 3000 EUR. Kuumakseks 102 EUR. Algselt sai see võetud 5 aasta peale, kuid paar aastat tagasi võtsin ma maksepuhkuse ja selle tõttu on graafikujärgne lõpp tänase seisuga 10.07.2026. Tänane laenujääk on 883,28 EUR (selle kuu makse on veel maksmata) ehk siis kokkuvõttes on tasumata veel 10 osamakset.

Kolmandaks vaatlen üht omamoodi krediidikontot. Teenusepakkujaks Modena. Kokku sain ma neilt 2020. aasta alguses kahe maksena 1276,58 EUR. Eks omajagu sai neile tagasi makstud ja siis jälle uuesti kasutusele võetud kuniks lõpuks jäin ma tagasimaksetega hätta ja leping(ud) öeldi üles. Mingit pikka venitamist nende poolt polnud, nad andsid seejärel kohe nõude kohtusse. Aga õnneks olid nad lõppude lõpuks mõistlikud ja saime kohtuvälise kokkuleppe sõlmitud. Lõplikult võlasummaks kujunes igasuguste viiviste ja trahvidega koos 1457,81 EUR. Seda hakkasin ma tagasi maksma selle aasta veebruarist. Kuumakseks 80,99 EUR. Tänaseks on kõik kenasti graafikus, olen 8 makset teostanud (oktoober veel maksmata). Ning jäägiks on taaskord selline tore (kõik laenujäägid, mis on maksimaalselt kolmekohalised on minu jaoks toredad) 809,89 EUR. Maksta on veel tänase seisuga kokku 10 osamakset ning 10.07.2026 saab ka selle kohustusega kõik ühele poole.

Ning viimase lootuskiirena on mul esile tuua Kreditex Ühisraha. Eks neist olen ma siin omajagu kirjutanud, aga tundub, et lõpuks on finišisirge näha ja saab ka selle hingelt maha. Algseks laenusummaks oli nende juures 3000 EUR ning see sai võetud 10.03.2020. Ka see on laenuleping, mis ühel hetkel üles öeldi ning kohtusse menetleda anti. Kuid taaskord sai tehtud kohtueelne maksegraafik. Jääk oli selleks hetkeks ca. 1400 EUR ning laenumakseks 150 EUR. Kohtueelne kokkulepe tähendas seda, et kohustuse summaks määrati 1689,15 EUR ning igakuiseks makseks 141 EUR. Tänaseks on jääk 984,15 EUR ja tasuda on jäänud veel 7 osamakset. Ehk siis 10.04.2026 saab sellelegi joone alla tõmmata.

Tegelikult on paar laenu veel, mille jäägid veidi üle 2000 euro, aga tänaseks siiski need veel nii hoomatavad ei ole. Ehk siis praegused põhilised rõõmukiired on just need neli ülalpool välja toodud lepingut. Kui need lõpuks kõik makstud saavad, vabaneb neist kokku ca. 550 eurot raha muude kohustuste katmiseks.

Järgmine tore kingitus tuleb aga hoopis meie väga palju kirutud valitsuse poolt. Kuna uuest aastast kaob maksuküür, aga tulumaksumäär jääb endiseks, siis hakkan ka mina üle pikkade aastate tundma tulumaksuvabamiinimumi võlusid. Ehk siis kokkuvõttes saan alates jaanuarist iga kuu 700*22% = 154 eurot rohkem raha kätte. Teeb meele rõõmsaks küll.

Veebruaris toimub taas järjekordne tuludeklaratsioonideralli, eks midagi tiksub ka sealt mulle (lasteaia kohatasude pealt jne).

Aprillis on muidugi jälle põhjust loota aastaboonust ning kes teab, äkki venitab ka veidi palgatõusu (siiani olen praeguses töökohas igal kevadel seda rõõmu tunda saanud, et teatud mõttes mingi põhjendatud ootus justkui oleks), aga seda viimast ma pean siiski kõige rohkem selliseks ebakindlaks unistuseks pigem. Teised lootused, mida siin postituses sai välja toodud, peaksid aga vägagi reaalsed ja kindlad olema. Ole vaid ise mees ja pea vastu, eks ole!

Niiet kokkuvõttes - kuigi seis on endiselt keeruline, siis on päris palju ka positiivseid märke õhus. On mille nimel edasi pingutada. Ükskord saavad need kõik makstud ju niikuinii!

FB eraisikute laenulepingute juriidiline lühianatoomia

Viimasel ajal on mu postitused kuidagi väga emotsionaalseks muutunud. Aga täna teen veidi asjalikuma ja kohe kindlasti ka praktilisema pöörde. Võtaksin koostöös meile juba tuttavate Peetri ja jurist Meelis Jürmaga ette reaalse näite Facebooki laenugruppides pakutavast laenulepingust.

Igaks juhuks jätan laenuandja nime siinkohal mainimata. Seda võin ehk lisada, et ka mina olen sarnastel tingimustel selle sama inimese käest laenu võtnud. Tean, et selle analüüsiga siin teatud mõttes teen ennastki lolliks (et mille kuradi pärast peaks üldse keegi sellistel tingimustel raha laenama?!), aga on nagu on, teinekord lihtsalt ei jää midagi muud üle.

Niisiis. Antud näites on laenusummaks 300 eurot ning laenuperioodiks 30 päeva.

Esimene "toredus" hakkab silma järgneva lepingupunktiga (kõik sõnastused on muutmata kujul pärit originaallepingust, et pöörata tähelepanu ka küllaltki kesisele õigekeelele, mida võiks ju niiöelda ametlike lepingute puhul justkui iseenesest mõistetavaks pidada).

• Laenusaaja maksab Laenuandjale Laenu koos intressiga ja teenus tasudega 450.00 eurot millest Laenu põhiosa on 300 eurot, Laenuintress on 40 Eurot ja Lepingu vormistamise tasu on 110 Eurot.

Kommentaar: Kohus nõuaks kindlasti kõikide nende summade ümbervaatamist ja vähendamist. Täiesti arusaamatu on lepingu vormistamise tasu 110 eurot 300-eurose laenu puhul. Laenuintress on samuti üle mõistuse suur, ca. 150% aastas. Juristi soovitus: maksta maksekuupäevaks tagasi 340 eurot ja kui laenuandja veel midagi sooviks, siis tuleks öelda, et mingu kohtusse.

Järgmised kolm punkti:

• Laenuandjal on õigus rakendada rahaline trahv Lepingust tulenevate tingimuste kinnipidamise keeldumise eest. Summas kuni 1000 eurot lähtudes mõistlikkuse piiridest.
• Laenuandjal on õigus küsida meeldetuletuse teavituse eest 100 eurot, peale lepingus määratud tagasimakse tähtpäeva
• Laenu tagastamisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kommentaar: Ma olen arvamusel, et kõik need lisad on ikka niivõrd proportsioonist väljas, et siin peaks kohus midagi ette võtma. See tundub vägagi olema vastuolus heade kommetega. Ja kui Te selliseid lepinguid sõlmite, siis palun ärge laenake enam või sõlmige normaalsed lepingud. Kõik need tasud pole mõeldud laenuandja rikastumiseks vaid intress peaks olema laenuandja kasu. Kõik muu on sisuliselt viisil või teisel kahjuhüvitised (leppetrahv, viivis). Maksimaalne viivis on tänasel päeval tavapäraste krediidilepingute puhul 0,06% päevas, st. et antud lepingu puhul on seda ületatud 33-kordselt!

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Alustuseks räägiksin natuke enda seisukohalt (kes ma ju samamoodi neid laene olen võtnud) - väga keeruline on siin midagigi mõistlikku näha, aga kahjuks on teinekord reaalsed olukorrad sellised, et ei jäägi lõpuks midagi üle, kui selliste tingimustega nõustuda. Kuigi, mis seal salata, eks parema meelega tasuks neid intresse (tõenäoliselt oluliselt mõistlikemal tingimustel) oma sõpradele või lähedastele, aga siin tulevadki mängu juba igasugused emotsioonid - kui mul on ikkagi kohe nüüd mingit summat vaja, siis vaimselt on lihtsam raha küsida nende šaakalite käest (kuigi täiesti selgel teadmisel, et see on rahatarkuse mõttes ülim lollus) kui tülitada mõnd sõpra (lisaks muidugi see hirm ka, et mis reaktsioon sealt tulla võib ning muidugi pole ju kindel, kas üldse raha sealt saabki).

Juristi kommentaar:  Kas selline leping on seaduslik? Leping on vähemalt osaliselt seaduslik ja ilmselt üsna mitmetes osades vaidlustatav. Saab nõuda nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi (lepingu p 2.6) ja ebamõistlikult kõrge viivisemäära (lepingu p 3.1) vähendamist VÕS § 162 alusel. Samuti ei saa välistada, et intressinõue võib olla vastuolus heade kommetega. Seadus käsitleb üksikasjalikult vaid tarbijakrediidilepinguid. Tavalise laenulepingu regulatsioon on väga pealiskaudne, kuid minu nägemus on see, et kõiki laenuandjaid ja laenusaajaid sõltumata lepingu liigist tuleks kohelda võibolla mitte absoluutse võrdsusega, kuid vähemalt mingi ligilähedasegi võrdsusega. See omakorda tähendaks, et ka kahe füüsilise isiku poolt sõlmitud laenulepingus ei saa laenuandja küsida kõike, mis pähe mahub vaid nõuded peaksid jääma ikka terve mõistuse piiresse. Selles lepingus seda ilmselgelt ei ole ja ilmselgelt on need täiendavad summad suuremas osas rikastumise kui kahju hüvitamise eesmärgil. Igati põhjendatud on, et laenuandjale tagastataks saadud põhilaen 300 eurot. Leping, ükskõik kui perversne see näib ei saa tühine olla selles osas, sest juhul, kui raha on laenusaajale üle kantud ja tal ei tuleks saadut tagasi anda, siis seadustaks selline olukord kuritegevuse st laenuandja vara omastamise laenusaaja poolt põhjendusel, et leping ei kehti. Ja ka kehtetu lepingu alusel saadu peavad pooled teineteisele tagastama. Kas ja kui palju kohus mingeid lisasid vähendab ja võibolla jätab hoopis mingi lisa välja mõistmata, see on muidugi kohtu otsustada, aga põhimõtteliselt on võimalik seda kohtult nõuda. See et füüsiliste isikute vahelised laenulepingud on seaduses väga pealiskaudselt reguleeritud ei võta kohtult kohustust kohtuasi lahendada ja omalt poolt saab kohut suunata. Kokkuvõtteks - ilmselgelt on see laenuleping perverssus.

Asi pole kunagi ainult rahas

Ma tahaksin, et te mõistaksite midagi olulist — enamasti pole asi ainult rahas. Kui ma küsin lähedastelt abi või laenu, siis see ei tähenda, et ma eeldan või nõuan seda. Ma saan aru, et igal inimesel on omad piirid, omad kohustused, omad põhjused. On täiesti okei öelda "ei". Aga mis teeb haiget, on midagi muud.

Hiljutine olukord emaga pani mind sügavalt järele mõtlema. Mind ei murdnud mitte see, et ta ei aidanud mind rahaliselt, vaid see, kuidas ta ei tundnud huvi. Ta teadis, et mul oli aega vaid kaks päeva, et lahendada see vägagi keeruline olukord. Ja pärast seda — vaikus. Mitte ühtegi küsimust, mitte ühtegi sõna. Justkui see polekski oluline. Justkui mina polekski oluline.

See ei olnud esimene kord, kui tundsin end tema poolt hüljatuna. Ja nüüd, täiskasvanuna, kui ma pöördun tema poole mitte lootuses, vaid usalduses, siis kohtan taas seda sama külmust.

Ma tean, et tal ei ole rahalisi raskusi. Ma ei ütle seda kadedusest, vaid lihtsalt selleks, et rõhutada: küsimus ei olnud kunagi rahas. Ma ei oota, et mind alati aidatakse. Aga ma loodan, et mind ei alandata. Et mind ei kohelda nagu tüli või koormat. Et minu haavatavust ei kasutata vaikimise või ükskõiksuse relvana.

Kui keegi ütleb mulle "ei", aga teeb seda empaatiaga, siis see ei tee haiget. Aga kui keegi ei küsi isegi, kuidas mul läks — see teeb. Sest see ütleb mulle, et ma ei ole väärt isegi huvi.

Ma ei jaga seda selleks, et kedagi süüdistada. Ma jagan seda, sest ma tean, et ma ei ole ainus, kes on tundnud end nähtamatuna just siis, kui oleks kõige rohkem vajanud lihtsalt... inimlikkust.

Kriisid paljastavad tõelised suhted

On lihtne olla üksteise jaoks olemas siis, kui kõik on hästi. Kui elu on stabiilne ja rõõmus, tundub, et sõpru ja toetajaid jagub igale poole. Aga just kriisides, kui kõik on laiali lagunemas ja vajad abi rohkem kui kunagi varem, selgub, kes on tegelikult sinu kõrval. Kriisid on nagu lakmuspaber – need näitavad, millised suhted on päriselt tugevad ja millised ainult pealispinnal. Tõelised suhted ei selgu siis, kui päike paistab – vaid siis, kui vihma sajab ja sa vajad kedagi, kes jääks.

Mõnikord on kõige valusam avastus see, et inimene, kellelt ootad tuge, hoopis eemaldub või paneb sulle veel ühe koorma õlgadele. Samas võib mõni täiesti ootamatu inimene või isegi võõras pakkuda rohkem mõistmist ja abi kui keegi, keda oled terve elu usaldanud.

See on valus, aga samas ka puhastav kogemus. Saad aru, kelle peale saad päriselt loota ja kelle jaoks oled lihtsalt mugavustsoonis olnud. Kriisid õpetavad hindama neid, kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul pole midagi anda peale oma aususe ja haavatavuse.

Mõni aeg tagasi sattusin olukorda, kus isegi kodulaenu maksmiseks vajalik summa jäi puudu. See oli hetk, kus tundsin, et kõik varasemad vead ja valikud on mind nurka surunud. Viimases hädas pöördusin oma ema poole – inimese, kellelt ootad tingimusteta tuge, eriti siis, kui oled iseendaga juba niigi pahuksis.

Rääkisin talle ausalt oma loo. Ta kuulas, küsis täpsemat ülevaadet mu olukorrast. See hetk andis mulle lootust – äkki seekord keegi päriselt hoolib, äkki ma polegi üksi. Panin kõik ausalt kirja, lootes, et see avameelsus toob mõistmist ja tuge.

Kodulaenu maksepäevani oli jäänud kolm päeva. Järgmisel hommikul sain aga sõnumi, mis lõikas sügavamalt kui ükski võlanumber: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud enam juttugi. Kaks päeva enne kõige olulisemat makset olin taas lõhkise küna ees – lootus asendus hetkega tühjuse ja häbiga. Mu ema ei ole hiljem kordagi küsinud isegi seda, kuidas ma tookord hakkama sain. Või kas üldse?

Lõpuks viis see mind jälle Facebooki laenugruppidesse, otsima abi võõrastelt, sest lähedaste toetus jäi seekord tulemata. See kogemus õpetas mulle, et võlglase elu suurimad lahingud ei käi alati rahaga, vaid hoopis usalduse, lootuse ja pettumustega – nii enda kui teiste suhtes.

Nagu olen korduvalt ka varem kirjutanud - võlglase elu ei tähenda ainult numbreid Exceli tabelis või igakuiseid maksegraafikuid. See on hoopis midagi sügavamat – pidev emotsionaalne pendel, mis kõigub lootuse ja pettumuse vahel. Sageli on need pettumused kõige valusamad just siis, kui loodad kõige rohkem.