Notariaalsest võlatunnistusest juristide pilgu läbi

Enne, kui siin pikemalt ja põhjalikult kirjutan oma boonuse teemadel, siis veel üks kõrvalepõige eelmises postituses välja toodud notariaalsele võlatunnistusele. Kuna postitasin selle kohta lingi ka paari kohtutäiturite ja inkassodega seotud Facebooki gruppi, siis minu suureks rõõmuks pidasid paar juristi vajalikuks ka omapoolse kommentaari anda. Üks neist siis meile juba tuttav Meelis Jürma ning teine üsnagi tuntud võlamenetlustega seotud jurist Tanel Riivits. Siinkohal avaldaksingi nende mõtted. Usun taaskord, et tegelikult on see kõigile võlglastele (ja ilmselt ka võlausaldajatele) üsnagi kasulik info. Kui peaksin ise sarnasesse olukorda sattuma, siis ilmselt paluksin laenuandjal seda võimalust kaaluda.

Meelis Jürma (telefon: 56860535, email: info@jur.ee): Notariaalsete võlatunnistuste sõlmimisi on ikka ette tulnud, kuid harva. Kui omal ajal ligi 5 aastat Hugo Legalis sai võlgade ja täitemenetlustega tegeletud, siis selle väikese linnatäie abivajajate juures, kellega mul tegeleda tuli meenub, et notariaalse võlatunnistusega oli neid ehk parimal juhul 5-6. Nii et vastab tõele, et seda võimalust eriti aktiivselt ei kasutata. 

Miks seda vähe on? Vähesed võlgnikud on teadlikud ja aktiivsed. Seetõttu julgeks pakkuda, et kui mingi kohtueelne kokkulepe sünnib, siis üldjuhul kirjutab tingimused ette võlausaldaja sh ka mis puutub võlatunnistuse vormi. Lihtsam on see ju ise põlve otsas valmis nikerdada ja sinna igasugu imeasju juurde kirjutada, mida alati notarile või kohtunikule näidata ei tahetakski. Olen seda näinud küll ja küll, kus väikestest võlgadest on inkassotegelaste "loomingulise lähenemise" tagajärjel saanud keskmised ja keskmistest suured. Mis nüüd puutub konkreetselt notariaalsesse võlatunnistusse, siis põhiplussiks võlausaldajale on see, et juhul, kui sellesse võlatunnistusse on sisse kirjutatud nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, siis pole vaja võlausaldajal juhul, kui võlgnik ei suuda seda kokkulepet täita vaja pöörduda enam kohtusse st saab kohtutäiturile täitedokumendina esitada sellesama notariaalse võlatunnistuse-maksekokkuleppe. Teine asi on muidugi see, et näiteks inkassoettevõte võib olla just pigem huvitatud kohtumenetlusest, sest ka sellega on võimalik mitte ainult kulutada vaid ka teenida. 

Pean siin silmas, et omanikud näiteks asutavad inkassoettevõtte kõrvale eraldi ettevõttena õigusbüroo ja nii siis läheb, et üks nõuab võlgu sisse kohtuväliselt ja teine kohtumenetluses (kui inkassoettevõte saadaks kohtusse oma palgalise juristi, siis ei oleks see tema lepinguline esindaja vaid töötaja. Vahe on selles, et ühele makstakse kuupalka, mida ei saa menetluskuluna hagi rahuldamise korral jätta võlgniku kanda. Küll aga on see mõeldav, kui palgatakse jurist mõnest õigusbüroost konkreetset käsundit täitma. Ja siis nad muidugi kirjutavad selle teenuse eest ka nii suured arved, kui fantaasia lubab (ja kohus neid numbreid tihti kärbib). 

Mis puutub konkreetsesse blogis kirjeldatud juhtumisse, siis siin oli tõenäoliselt tegu võlausaldaja poolt juba üles öeldud laenulepinguga. Seega notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli leping lõpetatud ja kogu võlgnevuse jääk koos lisadega sissenõutavaks muutunud. Seetõttu nö langeski ära vajadus tasuda edasi intresse. Intresse saab nõuda ainult nii kaua, kui leping kehtib. Kui leping on üles öeldud ja võlausaldajal tekib võlgniku suhtes õigus nõuda kogu laenusumma jäägi kohest tagastamist, siis lõpeb ka intressinõue (saab nõuda ainult seda intressi, mis on lepingu lõppemise päevaks sissenõutavaks muutunud) ja see asendub viivisenõudega. Ja edasi on juba küsimus selles, milles õnnestub pooltel kokku leppida ja kuidas nad seda vormistada soovivad. 

NB!!! samasugust tulemust nagu antud juhul saavutati notariaalse dokumendiga võib põhimõtteliselt saavutada ka tavalise maksekokkuleppega (inkassoettevõtetega võib küll raskeks minna) või kohtuliku kompromissiga st sõltumata dokumendi vormist. Tavaliselt on ikka nii olnud, et põhinõue, lepingu lõpetamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress, viivis kuni maksekokkuleppe sõlmimiseni või hagi esitamiseni, sissenõudmiskulud ja mõned pisiasjad veel jäävad, kui need pole just lausa absurdselt suureks aetud või valesti välja arvutatud. Läbirääkimiste teema on tihti ikka olnud tulevikuviivis ja kohtus ka menetluskulud. Nii et tavaliselt ongi hea kokkuleppe puhul nii, et viivised enam ei jookse st hakkavad jooksma jälle siis, kui ka selle kokkuleppe täitmisega toime ei tulda. Inkassod aga määrivad pähe tihti pigem halbu kokkuleppeid (võlgnevusele lisatakse juurde intress kogu maksegraafiku kehtimise aja eest, mis pika graafiku puhul võib summa 2-3 kordistada). Nii et tegelikult on notariaalse kokkuleppe puhul võlausaldajale plussiks see, et nad saavad väiksema vaevaga täitedokumendi ja miinuseks see, et päris kõike, mis pähe turgatab ilmselt notari pilgu all küsida ei julgeta. Võlgniku plussiks on aga see, mis on võlausaldaja miinuseks ehk nõue tuleb tõenäoliselt mõistlikum, kui siis, kui inkasso asjale "loominguliselt lähenema" hakkab. Tegelikult sellest võib olla olulisem on isegi see, millist võlatunnistust sisulises mõttes sõlmitakse (kas deklaratiivset või konstitutiivset).

Tanel Riivits (Facebook): On palju kogemusi. Soovitan õigusliku selguse huvides see teha. Notar ei laseks läbi õigustühist või ebamõistlikes tingimustes võlatunnistust. Sisuliselt on tegemist võla tasumise kokkuleppega ja ka võlgnikul tekib täpseim arusaam, mis tasumisele kuulub ja milliste tingimustega.

Notariaalne võlatunnistus, Peetri näitel

Tänase loo algallikaks on taaskord meile juba tuttav Peeter. Mäletate ju küll tema võitlust Revenseni-nimelise inkassoga ja sellest, kuidas tal õnnestus kiirmaksekäsk edukalt tagasi lükata. Täna aga teeme juttu sellisest mõistest nagu notariaalne võlatunnistus. Ma küll päris kindel ei ole, aga mulle tundub, et see on üsnagi vähelevinud moodus võlgnevuste fikseerimiseks. Aga nagu järgnevast loost selgub, siis ega see väga halb variant ei olegi. Hoiab tegelikult üsna palju aega ja ka raha kokku.

Alustuseks aga võtsin ma appi AI ja küsisin talt notariaalse võlatunnistuse definitsiooni. Ja vastus tuli selline:

Mis on notariaalne võlatunnistus ja miks see on oluline?

Eestis on võimalik võlasuhted kindlustada notariaalse võlatunnistusega – see on ametlik dokument, mille kaudu võlgnik kinnitab oma võlga ja kohustub seda tasuma, ning mis koostatakse notari juures.

Miks kasutada notariaalset võlatunnistust?

• Tõendusjõud – Notariaalne dokument on tugeva tõendusväärtusega. Kui võlgnik oma kohustusi ei täida, saab võlausaldaja pöörduda otse kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja eraldi kohtumenetlust. See säästab aega ja raha.
• Täitedokument – Kui võlatunnistus sisaldab täitmisele pööramise kokkulepet, saab selle alusel võlga sissenõuda samamoodi nagu kohtuotsuse puhul.
• Usaldusväärsus – Notariaalne vorm annab õigussuhetele suurema kindluse ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.

Notariaalse võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb mõlemal osapoolel pöörduda notari poole. Notar kontrollib isikuid, selgitab lepingu sisu ning vormistab kõik korrektselt ja seaduse järgi.

Aga nüüd siis loo algusesse. Peeter võttis aastaid tagasi BigBankist laenu, 10000 eurot. Laenuperioodiks oli 5 aastat ja igakuine kuumakse oli 220 eurot. Peeter maksis alguses laenu kenasti tagasi nii nagu leping ja graafik ette nägid, kuid ühel hetkel hakkasid tekkima tõrked. Alguses lahendas Peeter seda maksepäeva edasilükkamisega (BigBank pakub tasuta võimalust makse näiteks 10. kuupäeva pealt kuu viimasele päevale lükata ja niimoodi kasvõi iga kuu järjest, lepingus jääb seejuures kõik kehtima ja mingeid eraldi allkirju see protsess ei nõua), kuid lõpuks jäi Peeter juba pikemalt jänni. Leping läks hapuks. Selleks hetkeks oli põhiosa võlgnevuseks 6043,29 eurot. Lisaks oli kogunenud 444,86 EUR eest intressivõlgnevusi, 11,76 euro eest viiviseid ja 7,50 euro eest maksmata haldustasusid. Kokku seega 6507,41 EUR. See leping öeldi üles.

Järgmine loogiline samm oleks olnud kohtu poole pöördumine, mis oleks siia omajagu igasuguseid menetluskulusid juurde toonud. Aga Bigbank tegi ettepaneku antud võlgnevus vormistada notariaalse võlatunnistusena. Kuigi Peeter väga palju sellest ei teadnud, otsustas ta siiski selle ettepaneku vastu võtta. Ning nädal hiljem logiski ta notarite koja iseteenindusse sisse, tegi seal ära isikutuvastuse ja seejärel avaneski virtuaalne uks notari kabinetti, kus lisaks notarile juba ees ootamas ka Bigbanki esindaja. Pärast elementaarsete viisakuste vahetamist, luges notar kõik tingimused ja asjad ette ning seejärel vormistati dokument. Sellele panid Peeter ja Bigbanki esindaja kenasti digiallkirjad alla ja oligi dokument vormistatud. Kokku võttis see protsess aega vähem kui 10 minutit.

Milles siis aga kokkulepe seisnes? Aluseks võeti siis juba eelpool mainitud võlasumma 6507,41 EUR, sellele lisandus isikutuvastamise tasu 26,32 EUR ja notaritasu 85,40 EUR (seda siis kõike sel põhjusel, et Peetril polnud raha neid summasid kohe enda poolt välja maksta ja need kulud kandis Bigbank, kes lisas siis need võlasummale lisaks). Kokku kujunes seega lõplikuks summaks 6619,13 EUR. Nüüd aga kõige olulisema asjaolu juurde - Peeter ja Bigbank leppisid omavahel kokku, et antud võlgnevuse osas moodustatakse maksegraafik, kuumaksega 250 eurot. Seejuures on väga oluline märkida, et graafiku korrektse täitmise korral võlasumma enam ei suurene ning siia ei lisandu ka enam intresse. Iga sent kuumaksest läheb võla vähendamiseks. Ehk siis näiteks 4 osamakse tasumise järel on võla suuruseks juba 5619,13 EUR. Kokkuvõttes muutus see laen Peetri jaoks isegi odavamaks. Algse laenugraafiku järgimisel oleks ta olnud tänaseks seisus, kus 220 eurost umbes pool oleks intresside katteks läinud ja teine pool siis põhiosa katteks.

Ainus riskifaktor (aga samal ajal laenuandjale kindlustunde andja) on siin see, et kui Peeter peaks maksetega hilinema, siis läheb selleks hetkeks üles jäänud laenujääk koheselt kohtutäituri lauale, kes sinna omakorda erinevaid tasusid juurde lisab. Sisuliselt on notariaalse võlatunnistuse puhul tegemist kohtuotsusega samaväärse dokumendiga.

Tegelikult oleks päris tore kuulda ka mu lugejate lugusid notariaalse võlatunnistuse sõlmimise kogemustega. Minu enda hinnangul tundub see täitsa aus ja õiglane meetod mõlemale osapoolele. Ning nagu Peetri näitest näha oli, siis tegelikult võlglase seisukohalt ka rahalises mõttes kasuliku meetodiga.

Postitus Arturilt: Viimane asi, mis jäi (Ühe sõltlase vaikne manifest)

Seda kaunist uut nädalat alustan ma seekord Arturi mõtetega. Ega siin liiga palju midagi juurde lisada ei olegi - kes mõistab, see mõistab.

Mind on nimetatud sügavaks. Intelligendiks. Tundlikuks. "Sul on nii sügav maailmataju," ütlevad nad. Ja siis tuleb see teine pool lausest: "…aga kuidas sa saad samal ajal olla sõltlane?" See on nagu kompliment, mis lõikab. Sest ma tean seda paradoksi. Ma elan selles. Aga lubage mul midagi öelda: "Ma pole sõltlane hoolimata oma sügavusest. Ma olen sõltlane, sest ma olen sügav."

Kui sa tunned liiga palju…
Kui su teadvus on liiga valju…
Kui elu ei paku enam isegi valu, vaid lihtsalt tuimust…
…siis sa ei otsi enam meelelahutust. Sa otsid ühte asja, mis veel mõjub.
Mitte selleks, et lõbutseda.
Vaid selleks, et üldse midagi tunda.

Ma olin seal – alkoholis, kasiinos, võlgades, ainetes. Ja jah, ka võlgades. Sest allakäik ei toimu lineaarselt. See ei ole valikute jada. See on vajumise tunne, kus aeg kaotab mõtte ja raha kaotab tähenduse. Sa ei laena, et saada midagi head. Sa laenad, et saada veidi aega. Veel üks päev. Veel üks võimalus mitte laguneda täna. Ja see hind tuleb hiljem. Zombiliku mõistmisega: "Mingit hiljem pole nagunii enam olemas." Võlad ei teki vaba aja hobidest. Need tekivad, kui inimene maksab igapäevaselt selle eest, et mitte täielikult kokku kukkuda.

Siis tuli üks aine, mis alles jäi. Viimane asi. Mitte päästja, vaid piiriline sümbol – koht, kus elu veel midagi tähendab, isegi kui see tähendab hävingut. Inimesed, kes pole kunagi käinud põrgus, tahavad anda nõu. Neil on retseptid. Nad ütlevad: 

"Lihtsalt otsusta ära!"
"Mine trenni."
"Mõtle positiivselt."
"Usu endasse."

Aga nende sõnad ei jõua sinna, kus ma olen. Sest mind ei kuulata – mind parandatakse. Sõltlane ei vaja õpetust. Ta vajab peeglit. Keegi, kes ei ütle mulle, kuhu ma peaks minema, vaid kes ütleb: "Ma näen, kui kaugel sa oled käinud. Ma ei karda su kuristikku vaadata." Kui ma ei oleks leidnud seda üht viimast asja, oleks kogu eelnev elu olnud lihtsalt tühjus – alko, kasiino, narko – need võtsid ära mu aja, teadvuse, olemuse. See üks asi jäi, sest see veel vastas mu sisemisele kaosele. Mitte et see oleks hea. Aga see oli veel minu. Ja vahel on sellest piisav, et üldse edasi hingata.

Nii et kui sa kohtad kedagi nagu mina – ära küsi: "Miks sa selline oled?" Küsi hoopis: "Kuidas sa siiani oled vastu pidanud?" Sest see, et ma olen veel siin, isegi kui läbi tossu ja tuhmu silma, on tõestus, et ma ei andnud alla. Ma lihtsalt vajasin veel natuke valgust, isegi kui see tuli läbi sõltuvuse. Inimest tuleb esmalt mõista, mitte hukka mõista.

kirjutatud vaikuses neile, kes elavad oma lahingud välja sisemuses, mida keegi ei näe.

Kümme protsenti!

Mõned päevad tagasi tabasin ma end mõttelt, et ma olen selle blogiga siin tegelenud juba rohkem kui kümnendiku oma eluajast. 10% tervest elust! See ei ole üldsegi väike aeg. Ja mida ma siis õigupoolest selle ajaga saavutanud olen? Kahjuks rahulikku elu veel mitte. Isegi sisemist rahu mitte. Ühelt poolt võiksin muidugi ju enda üle uhke olla, et ma omadega endiselt pankrotis pole. Ükskõik kas siis vaimses või majanduslikus mõttes. Kahjuks tean ma liigagi palju neid lugusid, kus võlad lõpuks tapavad inimesi. Mina olen endiselt elus. Ja tegelikult ju endiselt ka täiesti tegus ja töövõimeline. Seda kõike ju lausa nii hästi, et blogi pidamise aja jooksul on mul igakuine sissetulek enam kui 2000 euro võrra suurenenud. Ehk siis ma olen suutnud oma tööandjat veenda selles, et mu oskused ja kogemused ning motivatsioon on vägagi väärtuslikud. Selle kõige tähtsust ja väärtust ei ole mitte kuidagi võimalik alahinnata, see on vägev saavutus. Mis siis, et selle taustal on närvirakke hävinud hoomamatus koguses ja igasugused organismi rahustavad tabletid on minu igapäevaelu osaks saanud.

See blogi siin on saanud mu hingepeegliks. Ikka ja jälle loen ma oma vanu postitusi ning imestan isegi, mis seisundites ma omadega olnud olen. On olnud suurt rõõmu ja on olnud pikaajalist masendust. Ikka ja jälle olen ma olnud lootusetult väsinud. Aga mitte kordagi pole ma päriselt alla andmise peale mõelnud. Ma tahan edasi võidelda, edasi oma unistuse suunas liikuda. Mul on olnud ääretult suur õnn, et mu lugejate sekka on sattunud väga toredad ja abivalmis inimesed. Mulle on väga palju ilusaid ja südamlikke, toetavaid sõnu öeldud. Muidugi olen aja jooksul ka noomida saanud ja eks on mind ka veidi raputatud, kui liiga auku olen hakanud kukkuma. Seda kõike on mulle väga vaja olnud. See kõik siin ongi olnud minu lugu, minu kriis igasuguste maailma kriiside taustal. Mul on ääretult hea meel, et mul on nii lojaalsed lugejad. Minu inimesed, minu tugigrupp. Mis siis, et paljude teie jaoks olen ma täiesti võõras ja tundmatu. Ega ma päris täpselt ei teagi, miks te endiselt veel minuga olete. Aga aitäh, et olete, aitäh, et kaasa mõtlete, aitäh, et aitate.

Hiljuti nimetas üks vahva lugeja mind sisuloojaks või lausa suunamudijaks, influenceriks. Ma ise ei ole enda kohta niimoodi kunagi mõelnudki. Kuigi tõsi ta ju on, et eks ma püüan kaasteelistele siiski pakkuda mõtteid ja ehk ka lohutust, et inimesed näeksid, et võlglasi on meie seas päris palju. Kuigi me tunneme end pahatihti üksinda ja ei julge oma muredest kellelegi rääkida, siis tegelikult ühendab meist enamusi üsnagi sarnane muster. Tahan uskuda, et inimesed, kes on siia veergudele sattunud ja kes ise ka rahaliste murede küüsis, on mu postitustest leidnud palju-palju tuttavat enda elust. Eks iga võlalugu on muidugi omamoodi, aga mingid ühised jooned ja mustrid on neis kõigis arvatavasti. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda - võlglaseks olemine on väga ränk koorem. Eriti, kui üritada seda lahendada võimalikult korrektselt, mitte põgenedes ega vastutustest eemale hoides. Minu eesmärk pole mitte kunagi olnud võlgade mitte maksmine. Ise ma nad võtsin, ise ma nad maha mängisin, ise ma nad ka ära maksma pean. Kuigi jah, samas püüan siiski iga hinna eest tagada seda, et mind niiöelda üle ei lastaks. Et kõik, mis minult nõutakse, oleks õiglane. Liiga ma endale teha ei lase.

Ma ei tea veel, kuidas mu lugu edasi läheb. Ma ei tea veel, mis minust edasi saab. Lähitulevik tundub õnneks pigem helge. Andsin endale hiljuti ka ühe lubaduse. Tulgu, mis tuleb, mingu minu enda lugu mis suunas iganes, aga see blogi jääb alatiseks. Isegi siis, kui ma seda enam aktiivselt ei pea. Ma usun, et need lood siin on üsnagi ajatud ja ka 10-20 aasta pärast on neil mõte sees. Äkki isegi mõni kasulik nipp, mida järgida. Ma väga loodan seda vähemalt. Ahjaa, reklaamid kaovad siit siiski ära, kui ühel ilusal päeval võlakoorem mind enam ei piina. Aga sinnani lasen ma neil edasi siin rippuda (tean, et see veidi risustab siin seda pilti, aga uskuge mind - mul on neid reklaame väga vaja, kunagi äkki räägin pikemalt sellel teemal).

Sellised meeleolud siis siia aprilli keskpaika, mis ilma poolest oleks justkui varajane talv koos oma lume ja külmaga. Veidi olen minagi praegu tardunud ja mõtlikumas olekus. Aga küllap saabub peagi ka päriselt see ilus kevad ja muidugi ka suvi. Ning küllap hakkavad ka minu suured mured järjest väiksemaks kooruma. Tegelikult on ju elu ikkagi tore. Võitleme edasi!

Ma loodan, on homseks kõik OK

Tegelikult pean ma üsna ausalt tunnistama, et kogu see praegune ootamine siin päästva lõpusirge alguses on ülimalt ränk. Kogu sisemus on viimse piirini pinges. Argised mured ärritavad, väga vastik on olla. Paraku tuleb aga veel ca. 2 nädalat kuidagi vastu pidada. Lõpuks on mu organism hakanud ka unehäireid põhjustama. Siiani suutsin kuidagi sellest murest prii olla, kuigi tean, et paljusid võlglasi tabab just unejama. Ma olen nagu täiesti tardunud olekus. Iga minut, iga tund, iga päev tundub nii lõputult pikk. Kuigi kokkuvõttes pean ikkagi ühe toreda kaasaelaja sõnu kasutama - tegelikult ei ole mul raske, mul on lihtsalt ääretult ebamugav. Aga ega ma viriseda või vinguda küll ei soovi, tahtsin lihtsalt veidi oma mõtteid ja tundeid jagada...

Muideks, see on esimene postitus, mida kirjutan telefonis ning keset ööd. Tegelikult on see veidi ehk isegi eelmise postituse jätk, kus rääkisin sellest, kui väga meid mõjutab see, mida meist arvatakse.

Inimene reeglina hoolib väga oma väärikusest ja mainest. Ning olgem ausad, just need omadused on need, mis võlglaseks olemise ajal väga suurde ohtu satuvad. Seejuures on minuni jõudnud ka lugusid, kus inimesed lõpuks ohverdasid oma elu, et jääda lõpuni väärikaks, ka võlglasena. Nad lahkusid siit elust. Loomulikult olen ka mina nende asjade peale mõelnud, aga see ei ole minu jaoks mitte kunagi tõsiselt mõeldav võimalus olnud. Kuigi ka mina sooviksin lõpuni säilitada oma au ja väärikuse, siis oma elu on mulle siiski väärtuslikum. Kaotades elu, kaotame me kõik. Aga samas ei suuda ma hukka mõista mitte ühtegi inimest, kes nende kannatuste tõttu lõpuks teevad siiski otsuse väärikuse kasuks. Ma tean selle koorma suurust, ma tean neid igapäevaseid (ja ka igaöiseid) võitlusi. Ma tean, mida see kõik tähendab. Ka minul on olnud hetki, mil ma pole enam elada tahtnud, aga samas, ma pole kunagi olnud valmis ka surema. Aga valus on ikkagi.

Ma küsisin paar päeva tagasi taaskord abi, oma Facebooki kontol siis. Seda kõike oma väärikust alla surudes. Need ei ole lihtsad sammud, aga vahel tundub mulle, et mitte midagi muud lihtsalt ei jää ka üle. Seejuures olin ma valmis ka astuma ühe julgema sammu. Inimene, kes proovis mulle ülekannet teha, ei saanud seda LHV kontolt teha. Aga ta andis mulle sellest teada ja me leidsime teistsuguse lahenduse. Ma avalikustasin talle oma identiteedi. Teatud mõttes oli see isegi omamoodi vabastav tunne. Loomulikult ei plaani ma siiski täiesti avalikult oma nimega "kapist välja tulla," aga mulle meeldib, kui ma saan siiski mõnegi blogilugeja ees olla ilma igasuguse maskita. Neid inimesi ei ole palju, kellele olen 5 aasta jooksul oma nime avaldanud, aga seda erilisemad nad kõik minu jaoks on. Igasugune abi ja tugi on mulle praegu väga olulised, mingu või praegu mu maine ja ka väärikus. Neid saab tagasi võita, aga kaotades elu, ei ole võimalik enam midagi taastada. Siis jäävad alles vaid mälestused.

Siia lõppu aga lauluread Pearu Pauluse sulest, mis iseloomustavad vägagi täpselt ja kaunilt minu viimaseid aastaid. Minu aastaid sõltlasena, võlglasena.

Ma tugevam võin olla ju endas 
Ööpimedus nii lõputuna näib
Veel poripritsmeid lompidest lendab
Nii lonkides vihmgi üle jäi
Ma tugevam võin olla ju endas
On uued reeglid, mängust lahku lõin
Ma lähen tundeid trotsides endas
Ja loodan, on homseks kõik OK