Üksikute sõdalaste lahing: mõtisklus võlgadest, identiteedist, häbist ja ühtsuse jõust

Eestis elab tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu varjutab võlgade koorem. Krediidivõlad, elatisvõlad, eraisikulaenud — need ei ole pelgalt numbrid Exceli tabelis, vaid inimeste lood, täis hirmu, häbi ja vaikust. Võlgadest rääkimine on justkui ühiskondlik tabu, mis sunnib kannatajaid vaikima. Nii sünnibki vaikiv armee — üksikud sõdalased, kes võitlevad oma lahinguid liivaväljal, kus puudub toetus, mõistmine ja ühtsustunne.

Filosoof Michel Foucault on kirjutanud, et "ühiskondlikud institutsioonid loovad nähtamatuid vanglaid, kus indiviidid elavad oma elu, teadmata, et nad on kinni." Võlg on üks selline vangla. See ei ole ainult majanduslik seisund, vaid ka sotsiaalne identiteet. Võlglane ei ole enam lihtsalt inimene, vaid "võlglane" — silt, mis määratleb ja eraldab. Häbi, mis sellega kaasneb, on sageli suurem kui rahaline koorem ise.

Võlg võib olla ahastus, mis takistab inimest nägemast oma potentsiaali ja vabadust. Kui ühiskond vaatab võlglasi kui moraalselt läbikukkunuid, mitte kui inimesi, kes on sattunud keerulisse olukorda, siis süveneb isolatsioon ja eneseväärtuse langus.

Aga kas see peab nii olema?

Kui me suudaksime murda vaikuse müüri ja näha võlglasi mitte kui ebaõnnestujaid, vaid kui inimesi, kes vajavad tuge, siis võiks pilt olla hoopis teistsugune. Ühtsuses peitub jõud — see vana tõde kehtib ka siin. Kui üksikud sõdalased leiaksid tee üksteiseni, tekiks kogukond, kus jagatud koorem muutub kergemaks. Võlgadega toimetulek ei pea olema individuaalne piin, vaid ühine teekond taastumise ja väärikuse suunas.

Viimasel ajal olen üha sagedamini tabanud end mõttelt: kes ma siis õigupoolest olen? Milline osa minust on see päris mina ja milline osa on ainult mineviku varjud, mida ma endaga kaasas tassin?

Ühelt poolt on mu elu täis rolle, millega tunnen end hästi – ma olen isa, abikaasa, korralik ja seadusekuulekas kodanik. Ma püüan oma pere eest hoolitseda, teha tööd, olla kohal ja vastutada. Need on väärtused ja rollid, mida ma pean väga oluliseks ja millesse ma panustan iga päev.

Aga teisalt on olemas ka teine pool, mida ma ei saa eitada. Olen olnud spordiennustusega seotud hasartmängur, krediidivõlglane, inimene, kes tegi otsuseid, mille tagajärgi kannan veel praegugi. Need kogemused on jätnud jälje – mitte ainult mu rahakotile, vaid ka minu enesetundele ja sellele, kuidas ma end ise defineerin.

Mõnikord tunnen, et ühiskond ja võib-olla ka mina ise panen end liiga kitsasse kasti – nagu oleksin ma igavesti ainult “endine mängur” või “võlglane”. Jah, see on osa minu loost, aga see ei ole kogu lugu. Ma ei taha, et mu mineviku eksimused oleksid need, mis mind täielikult määratlevad.

Ma usun, et identiteet ei ole kunagi kivisse raiutud. See, kes me oleme, kujuneb pidevalt – iga päev, iga valiku, iga sammu kaudu. Jah, mu teekonnal on olnud tumedaid peatükke, aga täna tahan ma keskenduda rohkem sellele, kelleks ma saan kasvada. Inimeseks, kes on õppinud, kes oskab väärtustada vastutust ja ausust. Inimeseks, kes ei põgene mineviku eest, aga ei lase ka sel end igaveseks aheldada.

Kirjutades seda, mõistan, et see ongi vist minu identiteedi süda – ma olen tervik, milles on nii head kui halba, nii õppetunde kui ka saavutusi. Ja kui ma midagi tahan, siis seda, et mind nähakse eelkõige inimesena, kes liigub edasi, mitte ainult kui kedagi, kes kord eksis.

Sest lõppkokkuvõttes ei defineeri mind mitte ainult mu vead, vaid ka see, kuidas ma nendega ümber käin.

Albert Camus on öelnud: "Keset talve avastasin ma endas võitmatu suve." See tähendab, et ka kõige raskemates olukordades peitub lootus ja võimalus muutuseks. Võlg ei pea olema elu lõpp, vaid võib olla algus uuele arusaamale — sellest, mis on tõeline väärtus, mis on kogukond, ja mis on inimlikkus.

Me ei pea enam vaikima. Me ei pea enam häbenema. Me võime rääkida, jagada, toetada. Sest ainult nii saab üksikute sõdalaste lahingust sündida midagi suuremat — liikumine, mis toob tagasi inimväärikuse, lootuse ja jõu.

Isa roll – rohkem kui kohalolek

Kui mu sõber mulle ligi viis aastat tagasi pensionifondi tagatisel laenu andis, ütles ta mulle abistamise põhjusena järgmist: "Isa ikka õpetanud et ära tee teistele seda mis sa ei taha et sulle tehtaks. Ja sealt siis teistpidi võttes - et tee teistele seda mida tahad et sulle tehtaks. Ehk et siis loodan, et kunagi kui mul peaks olema sama suur jama siis keegi ikka aitab. Karma noh". Nüüd, aastaid hiljem olen ma mõelnud isakujule ja isa rollile oma elus (nii pojana kui ka isana)...

Lapsepõlves oli mu isa füüsiliselt olemas. Ta oli majas, ta oli meie elus. Aga tõelist isa tuge – seda, mis annab lapsele turvatunde, emotsionaalse kohaloleku ja tingimusteta toetuse – ma ei tundnud kunagi. See tühimik jättis jälje, mida ma pikka aega ei osanud isegi märgata.

Aastate jooksul olen mõistnud, et just see lapsepõlve puudujääk võis olla üks juurtest minu sõltuvustele (seda on tegelikult kinnitanud ka nii mu psühholoog kui vaimse energia terapeut). Otsisin täitmatut tühimikku valedest kohtadest – esmalt spordiennustustest, hiljem ebamõistlikust finantskäitumisest. Otsisin kontrolli, põnevust, kiiret lahendust – aga tegelikult vajasin hoopis stabiilsust, mõistmist ja sisemist rahu.

Nüüd, olles ise isa, näen kui oluline on murda see muster. Minu poeg väärib isa, kes mitte ainult ei ole kohal, vaid on päriselt olemas – südamega, tähelepanuga, armastusega. Iga kallistus, iga kuulatud mure, iga koos veedetud hetk on samm selle poole, et tema lapsepõlv oleks turvalisem ja toetavam kui minu oma oli.

See teekond ei ole alati lihtne. See nõuab teadlikkust, enesevaatlust ja vahel ka valusaid meenutusi. Aga see on väärtuslik. Sest iga põlvkond saab olla samm parema suunas – kui me julgeme vaadata tagasi ja otsustada teha teisiti.

Kõigile isadele: teie kohalolu loeb. Teie südamlikkus loeb. Teie armastus kujundab tulevikku.

Numbripostitus, august 2025

Käes on aeg üle pika-pika aja taas oma rahanumbritele otsa vaadata ja neid ka teiega jagada. Tunnistan ausalt, kogu see värk läks mul paar aastat tagasi korralikult lappama. Põhjuseks siis igasugused erinevad krüptokatsetused, kus mul taaskord hasart sisse lõi ning lõpetuseks vürtsitasin seda kõike siis juba varem räägitud Facebooki gruppide eraisikute laenudega. Ühesõnaga jah, tegelikkuses hävitasin ma suure osa oma saavutatud edusammudest. Eks siis selle kõige tõttu ma lõppude lõpuks ei soovinud ise neid numbreid enam piiluda ja ammugi polnud ma valmis seda kellegagi jagama ka. Ning ega ma ju neid Exceleid enam ei täitnud ka eriti. Kõik, mida valesti andis teha, seda ma ka valesti tegin. Aga mis seal ikka, need vead on tehtud, loomulikult pikendasin ma selle kõigega oma piinu veel mitme aasta jagu, aga nüüd tuleb ikkagi kuidagi edasi minna. Vaatamata kõigele olen ma samal ajal suutnud siiski edukalt oma tööalast karjääri edasi arendada ja palka ikka mitmekümne protsendi võrra suurendada. Selles mõttes võiks siiski midagigi lootusrikast ka olla.

Alustaksingi sissetulekutest. Mu tänane brutopalk on 2,23 korda suurem kui selle blogiga alustades (siis olin ma veel eelmises töökohas). Netopalga vahe on siiski veidi väiksem, sest vahepeal on tulumaksumäära tõstetud. Aga ikkagi tundub täiesti ebareaalselt uskumatu, kui naiivne ma 5 aastat tagasi olin, kui uskusin, et tollase sissetulekuga suudan oma jamadest välja ronida. Täpset palganumbrit ma siia kirja panema ei hakka, aga kellele see huvi pakub ja kes arvutada viitsib, siis mõned nädalad tagasi kirjutasin oma Facebooki lehele järgnevalt: "Lasin täna oma sissetulekud läbi palgakalkulaatori ja sain järgmised tulemused: minu pealt makstakse igakuiselt sotsiaalmaksu 1732,50 eur, töötukindlustust 42,00+84,00 eurot ning tulumaksu 1136,52 eurot. Ehk siis kokku 2995,02 EUR. IGA KUU! Ja mida ma õigupoolest selle kõige pealt riigilt või oma koduvallalt tagasi saan? Eriti praegu, kui olen raskustes. Peab ütlema, et päris suured summad ja kohe kuidagi ei saa öelda, et minu panus riigi rahakotti oleks kuidagi väike. See paneb mõtlema, et tegelikult ju riik vajab mind. Aga ometigi on august välja ronimine ikkagi ainuüksi minu enda mure." Aga nii palju siis palganumbrist.

Edasi räägiksin veel ühest sissetulekust, mis tänaseks küll kahjuks ära langenud (ei teagi, kas lõplikult või on kunagi veel lootust, et tuleb tagasi). Selleks on siis blogiga seotud Google reklaamrahad. Need summad ei olnud väiksed - keskeltläbi ikkagi 200 eurot iga kuu. Paraku aga pandi see võimalus 19. mail minu jaoks kinni. Vahepeal küll ilmusid mingiks 3-4 päevaks need reklaamid tagasi ja isegi raha tiksus veidi juurde (ca. 15 eurot), aga nüüd on juba peaaegu kuu aega taas vaikus ja reklaamid on kadunud ning passiivset lisaraha kahjuks ei tiksu enam. Eks näis, mis selle kõigega edasi saab, Google AdSense'i kontol on mul endiselt lihtsalt teade, et reklaamide näitamine on ajutiselt limiteeritud ning mu konto on niiöelda uurimise all. Aga on nagu on, selliste korporatsioonide poliitikate ja otsuste vastu tavainimene niikuinii midagi teha ei saa. Tuleb lihtsalt oodata. Viimane ülekanne, mille Google mulle tegi, oli 24.06.2025 laekunud 381,47 EUR.

Sellega on siis mu sissetulekute osa üle käidud. Aeg piiluda kohustuste manu. Nagu juba eespool mainitud, siis see läks mul vägagi lappama ning ühel hetkel ei suutnud ma seda enam hallata. Aga juulikuus külastasin ma võlanõustajat ja me käisime mu lepingud, graafikud ja muud kokkulepped ükshaaval üle ning kaardistasime need ära, lisades juurde ka prioriteedid.

Kõige tähtsam niiöelda "püha lehm" mu laenude seas on muidugi kodulaen. Tänane jääk on 86700 eurot ning kuumakseks tänu hiljutisele Euribori langusele 575 eurot (siia lisandub ka igakuiselt laenukindlustusmakse ca. 50 eurot ehk siis kokku 625 eurot). Kõige hullemal hetkel oli kodulaenu kuumakseks 663 eurot ning parimal hetkel on see olnud 467 eurot. Ehk siis siin on omajagu ameerika mägesid sees igasuguste globaalsete sündmuste tõttu.

Enne, kui järgmiste kohustusteni liigun, pean tegema paar ülestunnistust. Alustuseks - tänaseks ei ole ma enam seisus, kus kõik mu laenulepingud oleksid niiöelda "elus". Kokku 11 lepingut on tänaseks üles öeldud - neist 6 on jõudnud inkassode lauale. Samas, nende pärast ma liialt hetkel tegelikult ei muretse, kõigile ma jõudumööda mingeid makseid teostan, aga kokkuleppeid kellegagi sõlminud ei ole. Nad küll aegajalt üritavad mind ähvardada igasuguste asjadega, aga üldiselt ega neil liiga palju võimalusi minu vastu praegu pole, kuna kiirmaksekäskude vastuvõtmine on peatatud. Teiseks ülestunnistuseks on fakt, et 5 lepingut on mul siiski jõudnud ka kohtuni. Kuid kõigi nendega olen ma sõlminud kohtueelsed kokkulepped ja maksegraafikud. Ning nende "diilide" suurim pluss on see, et siin enam mingeid intresse või viiviseid ei lisandu. Iga viimnegi sent, mida tasun, läheb 100% põhiosa katteks. Kokkuvõttes on muidugi need kohtueelsed kokkulepped minu jaoks prioriteediga nr. 2, sest siin mänguruumi ei ole. Kui nende osamaksetega hilinen, siis liigub nõue kohe kohtutäituri lauale ja see oleks juba paha-paha (kuni pangakontode ja töötasude arestimiseni jne).

Aga nüüd võtaksingi siis eelpool mainitud nõuded detailideks lahti. Alustame siis tähtsamatest ehk siis nendest kohtueelsetest kokkulepetest. Kokku on nende viie kokkuleppe osamaksete summa igas kuus 691,99 EUR. Ning nende kohustuste kogujääk on tänaseks (11.08.2025 seisuga) 14103,95 EUR. Nende seas on kaks nõuet, mis on tänaseks juba suhteliselt väiksed - üks neist on Modena, mille kuumakse on 80,99 EUR ja jääk 890,88 EUR ning teiseks Kreditex, mille jääk on 1125,15 EUR ja kuumakse 141 EUR. Üldiselt olen ma tänaseks võtnud suuna niiöelda lumepallimeetodi peale ehk siis erilist tähelepanu pööran praegu just sellistele väiksemate jääkidega kohustustele, sest kui need niiöelda "eest ära" saavad, siis vabaneb raha juba ülejäänud kohustuste jaoks ning muidugi ka elamise jaoks üleüldiselt.

Nendest inkassonõuetest ma liiga palju rääkida ei tahagi, sest nagu öeldud ega mul siin kellegagi mingit graafikut või kokkulepet vormistatud pole. Aegajalt lihtsalt teen neile kõigile mingeid kandeid, et maksete intervall liiga pikaks ei veniks. Aga jah, üldiselt on need kõige madalama prioriteediga kohustused minu jaoks.

Viimase "grupi" moodustavad siis need lepingud, mida pole (veel) ennetähtaegselt lõpetatud. Siin on kokku mul 10 ametlikku laenulepingut, 8 laenuandjaga. Kokku igakuine koormus: 1966,32 EUR. Taaskord ma kõiki lepinguid siin ükshaaval välja tooma ei hakka, aga paar väiksemat lumepalli siiski - alustuseks Swedbank, mille laenujääk on 1470,62 EUR (kuumakse 227,50 EUR) ning teisena TF Bank, mille jääk on 1035,29 EUR (kuumakse 103,77 EUR).

Kui võtta need neli väiksemat kohustust (Swedbank, TF Bank, Modena ja Kreditex), siis nende jääkide summa on kokku 4521,94 EUR ja igakuised osamaksed 553,26 EUR. Ehk siis praegune esmane eesmärk ongi nende laenudega ühele poole saada. Siis on juba palju lihtsam.

Lõpetuseks räägiksin ka sõbralaenust. Selle jääk on tänaseks 10800 EUR. Kahjuks on ka selle tagasimaksetega mul omajagu tõrkeid olnud, aga üritan end igati parandada ja ka siia jõudumööda rohkem panustada.

Selline see seis siis tänaseks on. Midagi ilusat siin ei ole. Aga samas tunnetan ise, et ilmselt kõige suurem madalseis on tänaseks siiski pigem möödas (pean silmas ennekõike seda eraisikulaenude tsüklit, millest ma kuidagi välja ei suutnud ronida). Kes soovib, võib neid numbreid siin enda jaoks kokku arvutada ja järeldusi teha, aga ma ise rohkem sellel teemal kirjutada ei soovi. Ahjaa, loomulikult lisanduvad siia kohustuste nimekirja tegelikult ka igasuguseid kommunaalmaksed - elekter, internet, televisioon, vesi, küte jne. Aga jah, neid ka siia liiga detailselt lahti ei hakka harutama. Loodetavasti tuleb järgmine numbripostitus kiiremini kui 3,5 aasta pärast ning ennekõike loodan, et seal on seisud juba palju-palju paremad. Aga nagu ikka - võitlus jätkub.

Veelkord kiirmaksekäskude vastuvõtu peatamisest

Peatuksin korraks taas sellel uuel (ajutisel, kuigi määramatuks ajaks kehtival) kohtute praktikal, et kiirmaksekäske hetkel menetlusse ei võeta.

Olgem ausad, reeglina on võlglase jaoks (vähemalt neile, kellel on alles töö või mõni muu viis raha teenimiseks) kõige suurem vaenlane justnimelt AEG. Ning kui igasugused kohtumenetlused hakkavad venima, siis tegelikult annab see ju võlglasele mõnes mõttes hingetõmbeaega. Ehk siis kokkuvõttes vähendab stressi ja suurendab võimekust tegeleda nende kohustustega, mis parasjagu kuskil kohtumenetluses ei ole. See asjaolu võib olla ilmselt päris paljudele võlglastele vägagi tõhusaks õlekõrreks. Sest kindlasti püüavad ka võlausaldajad iga hinna eest kohtueelseid kokkuleppeid saavutada, sest nad teavad, et kohtust kiireid lahendusi ei tule. See peaks lisama sellele suhtlusele võlausaldajate poolset paindlikkust omajagu juurde.

Meelis Jürma kommentaar: "Kuigi menetlused ei veni selle pärast, et võlgnikud saaksid oma võlad klaaritud enne kohtumenetluse lõppu vaid ikka selle tõttu, et tsiviilkohtunikke on võrreldes tsiviilasjade hulgaga ebaproportsionaalselt vähe. koormus suur ja riigi majanduslik olukord ei võimalda neid ka juurde palgata. Eks siis saavad võlglased võimaluse oma probleemi võimaluse ja soovi korral kas osaliselt või täielikult lahendada enne kohtulahendit. Mõistlik oleks, sest naiivne oleks loota, et midagi unustatakse. Ülimalt suure tõenäosusega ei unustata. Saab maksta ju nii muid võlgu, kui ka sedasama kohtusse jõudnut, sest kui laen on võetud, siis isegi vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimisel laenuandja poolt tuleb ju põhiosa jääk igal juhul tagasi maksta ja eks siis juba kohtumenetluses selgub, kui palju lisa juurde tuleb."

"Vaiksed klõpsud" tõi omajagu vastukaja

Pärast eilset postitust "Vaiksed klõpsud" sain ma blogilugejatelt päris mitu kirja ja paar inimest avaldas oma mõtteid ka FB Messengeri kaudu. Kui üldjoontes olid need kirjad ja arvamused pigem sellised üldsõnalised toetused (heas mõttes), siis üks kiri oli teistest oluliselt eristuvam. Kuigi selles kirjas on omajagu kriitikat mu viimase aja meeleolu kohta, siis tegelikkuses on selles kahtlemata ka väga palju tõtt. Inimesed vajavad positiivseid sõnumeid, arenguid. Ka teiste lugudes. Ilmselgelt on minu postitused aga liikunud järjest negatiivsema meeleolu suunas. Nagu nägime hiljuti kasvõi sellest kurikuulsast IShowSpeed külaskäigust - ta ei teinud midagi erilist, aga ta on lõbus, energiline ja see müübki. Või võtame kasvõi meie omad blogijad - Mallukas, Henry jne - ka nende postitused on reeglina vahvad, põnevad, huumorit täis. Ja see ongi ju see, mida inimesed tahavad tarbida. Või kuidas teistele lugejatele tundub? Igal juhul minu poolt väga suur aitäh selle kirja autorile, aegajalt on selliseid ausaid raputusi vaja!

Loen sinu blogi ka juba mingi aastake äkki. Ja just lugesin sinu viimast postitust kuidas alguses oli palju lugejaid ja nüüd kõik kaovad.

Ma ise ütlen, et viimasel ajal olen täheldanud küll sinu blogi "sisu muutust" ja see tähendab, et lugejad ei saa enam seda, mida nad on harjunud saama (lugema) sinu blogidest.

Ma ei ütle midagi halvaga aga lihtsalt otsekoheselt, et äkki on võimalus lugejad tagasi tuua.

Nimelt siis:

Kui mina hakkasin sinu blogi lugema, siis oli väga huvitav vaadata, kuidas kellelgi on samamoodi raske nagu minul - võlad, summad, mida teinud on, mida teeb jne. Kõik nagu võlgadega seotud, et mida teeb, et paremaks saab, mida tegi või ei teinud jne.

Aga nüüd viimased kuud on esiteks blogis kirjutamine kuidagi väheseks jäänud. Ja teiseks, kui mingi postitus tuleb, siis enamasti on see sisuga, kuidas kõik on halb ja halvasti. Mitte midagi ei ole enam vanast võlgade blogist alles jäänud vaid on üks suur "hala" kus loen, et kuidas kõik halvasti läheb, on halb ja elu isu otsas jne.

Sellepärast ma arvangi, et vanad lugejad "ei viitsi seda hala" enam lugeda, sest puudub mingi sisuline jutt ja ära on kadunud algne blogi mõte-suund, mis üldse lugejaid tõi. 

Sorry, ma ei mõtle, et su blogi halb on, vastupidi - ma jätkan lugemist kuni lõpuni välja. Aga lihtsalt üritan kaasa aidata, kuidas sa lugejaid tagasi-juurde saaksid.