Küsitlus Võlglase Päeviku lugejatele

Oleksin väga tänulik, kui leiaksite need mõned hetked ja vastaksite mu küsitlusele. Aitäh!

Küsitlus asub siin

TF Bankist isikliku kogemuse põhjal

Mõistlikud laenud mõistlikule inimesele! Just niimoodi kuulutab igapäevaselt üks Rootsi laenuandja meie meedias. Ilusad professionaalsed reklaamklipid sellest, kuid laenu saamine nende käest on midagi täiesti mõistlikku ja midagi head.
Ülevaade nende kohta ütleb järgnevat.
TF Bank tugineb vastutustundliku laenamise põhimõttele. See tähendab, et laenupakkuja hindab laenutaotleja maksevõimekust põhjaliku krediidianalüüsiga – selleks, et laenata rahasumma, mille klient on võimeline täies ulatuses ka tagasi maksma.
Internetipõhise nišipangana pakub TF Bank teenuseid läbi spetsiaalse, automatiseeritud IT platvormi, tagades laenutaotluste kiire menetlemise kaotamata seejuures inimlikku kontakti. Automatiseeritud süsteem hindab maksevõimekust kiirelt, kuid ära pole unustatud ka inimlikku klienditeenindust – TF Bank on alati olemas nii telefoni kui e-posti teel.
Jutt on ilus, kuid reaalsus siiski midagi muud. Vähemalt minu kogemuse põhjal.
Suhtlus nendega on äärmiselt vaevaline ja katkendlik. Kui nad isegi suvatsevad mingile kirjale vastata, siis jätkukirjadele enam ei vastata mitte midagi. Ja iga kord on täiesti erinev inimene vastamas, kes ei tea eelnevast kirjavahetusest mitte midagi.
Aga alustan algusest. TF Bank oli üks neist laenuandjatest, kellelt ma lootsin oma olukorrale leevendust saada veebruaris. Siis, kui mul oli tõeliselt raske, aga samas oli veel lootust, et üks suurem hea intressiga laen aitab mind paremasse seisu. Sellel hetkel polnud mul mitte ühtegi probleemi mitte ühegi laenumaksega. Kõik oli kenasti. Samuti olid kõik registrid puhtad ja ka kodupanga konto väljavõte lihtsalt säras ja kutsus ilmselt laenu andma. Saatsin siis avalduse teele. Palun andke mulle 10000 EUR 7 aasta peale. Kuumakse 211 EUR. Ideaalne. Sellega oleksin oma kallid kiirlaenud hoobilt normaalsemaks saanud ja kogu maksukoormuse pea 700 EUR väiksemaks. Vastus tuli automaatselt. Ja see tuli koheselt eitav, kuigi ma kogemata unustasin isegi pangakonto väljavõtte esitamast. Huvi pärast läksin minucreditinfo.ee lehele, et veenduda, kas nad üldse mu tausta jõudsid uurida. Enamasti on sealt kohe pärast laenutaotluse esitamist näha, et käidi uurimas, kuidas seis on. TF Bank seda aga teinud ei olnud. Nii saatsingi neile kirja, et milles asi. Vastust ei tulnud. Sel hetkel tekkis mul kahtlus, et ilmselt on tegelikult mingi mitteametlik positiivne krediidiregister juba ammu olemas ja laenuandjad vahetavad teineteisega mitteametlikult infot. Sest see lihtsalt ei olnud loogiline, et mulle ilma tausta kontrollimata laenu ei antud. Ilmselt olin juba sel hetkel mingi linnukese külge saanud, et mulle ei tohi laenu anda.
Kõige veidram selle firma juures on muidugi see, et fakt, et nad mind kuskile musta nimekirja on lisanud, ei ole neil takistanud mulle ikka ja jälle imehäid pakkumisi saatmast. Veel eelminegi nädal sai pakkumise. "Unistused on käeulatuses ja pole paremat hetke nende elluviimiseks kui just praegu!
Oktoobris on TF Bankil Sulle üks väga eriline pakkumine: väikelaen 12 kuuks intressiga 0%! Oled huvitatud pikemast tagasimakseperioodist? Pole hullu! Pikema perioodi korral pakume Sulle intressi alates 5,9% senise 9,9% asemel!" Puhtalt huvi ja hasardi tõttu proovisin siis järgi, sest mul pole ju endiselt ametlikult häireid kirjas mitte kuskil. Loomulikult sain taaskord hetkega negatiivse vastuse.
No ei klapi see kõik mitte kuidagi sellega, mida nad ise enda kohta räägivad. Ei ole siin mitte midagi inimlikku. Ma ei taha siinkohal öelda, et nad oleksid pidanud mulle ilmtingimata laenu andma. Reaalselt ongi kõik õige ja korrektne, et mulle laenu ei antud. Aga see suhtlus võinuks siiski olla inimlikum või nende endi termineid kasutades mõistlikum.

Laenuvõlgade pärandamine

Paljud, kes on sattunud minuga sarnasesse olukorda ja on mattunud ülepeakaela võlgade alla, mõtlevad ka enesetapust, surmast... Mõeldes, et see on justkui mingi pääsetee. Et siis ju saab sellest kõigest vabaks. Kirjutasin sellest põgusalt minagi...

Tegelikkuses ei ole see aga muidugi mitte mingi lahendus ja lõpuks võib selle otsuse ja valikuga oma lähedased veelgi raskemasse seisu langetada, sest võlad päranduvad edasi. Rääkisin siin möödunud nädalavahetusel just ühe tuttavaga pikemalt igasugustel võlgadega seonduvatel teemadel. Tema teadiski rääkida ühe loo oma sõbrast, kes järsku sai päranduseks oma isa poolt tekitatud kiirlaenuvõlad. Tema isa ei teinud küll enesetappu, aga suures plaanis ei ole see hetkel oluline. Selles loos siis selgus, et ta 2014. aastal surnud isal olid mingid kiirlaenuvõlad kaelas, millest tollal keegi ei teadnud mitte midagi. Mingit vara ka isal sisuliselt ei olnud, mida pärida ning pärandist loobumise avaldust poeg ka ei osanud kirjutada, pangakontolt 70 eurot vist isegi päris. Nüüd, 6 aastat hiljem saabus aga üle 17 000 EUR suurune nõue, koos intresside ja viivistega. Googeldades jõudsin järgneva mõttekäiguni. Kes maksab surnu võlad? Võlgade tasumine on vägagi eluline küsimus ka siis, kui võlgnik ise on siitilmast lahkunud. Internet on täis küsimusi pärimise kohta, eriti kui asi puudutab surnu võlgu ja varasid ning pole teada, kumba on rohkem. Pärimisse tuleb igal juhul suhtuda väga tõsiselt, seetõttu ei tohi pärimise teadet lihtsalt prügikasti visata – isegi kui huvi päranduse vastu puudub. Kui asja sinnapaika jätate, võib see tähendada, et saate päranduseks surnu võlad. Pärandist loobumiseks on aega ainult kolm kuud. Pärija saab pärandi vastu võtta ainult tervikuna, st tal ei ole võimalik kohustusi maha jätta ja võtta vastu ainult see osa varast, mis talle meeldib. Seega ei päästa surm (eriti siis vabatahtlik) mitte kuidagi mitte midagi. See ei saa olla lahendus. Eks nagu ikka aegajalt armastatakse öelda, kokkuvõttes on see ju vaid raha. Üks pseudoasi, mille inimesed on välja mõelnud. Jah, selle nimel on tapetud ja sõdasidki peetud. Kuid kas see ikka on seda kõike väärt, et enneaegselt surra?

Vahel mõtlen, kui palju siin elus ikka sõltub sellest, kuhu sa parasjagu sünnid. Kindlasti on maailmas palju kehvemaid kohti, kuhu sündida kui Eesti Vabariik, aga teinekord tunnen, et keset Lõuna-Ameerika vihmametsasid, mõnusas kliimas ja keskkonnas, kus raha tähtsus on oluliselt väiksem kui tsiviliseeritud Euroopas, elamine võiks isegi palju õnnelikuma elu pakkuda. Aga mis teha, on nagu on. Olen sündinud just siia, sellesse perekonda. Teinud omad valikud, omad suured vead. Nüüd tuleb selle kõigega kuidagi hakkama saada, et oma lähedastele siin mingit jama ei hakkaks pärandama. Tähtis ongi ju lõpuks see, kuidas oma tehtud otsuste ja keskkonna kiuste ellu jääda, kohaneda ja õnnelik olla. Ja kuidas kõige selle käigus teha õnnelikuks ka need, kes sulle olulised.

Iseendaga võitlus lähedaste nimel

Miks siis ikkagi on nii raske oma karmi olukorda lähedastele ette kanda? Miks on nii keeruline võtta see hetk ja lausuda need sõnad: "Ma olen hädas ja vajan abi." Miks ma seda kõike kohe kuidagi teha ei suuda, miks ma otsin koguaeg justkui takistusi ja põhjendusi, miks nüüd ja praegu ei ole hea hetk? Eks see kokkuvõttes ilmselt sõltubki inimtüübist ja konkreetselt ka suhetest lähedastega. Aga püüan natukenegi siia kirja panna oma kõhklusi ja murekohti kõige selle juures. Kindlasti on see kõik meeletult individuaalne ja ei pretendeeri ma mitte kuidagi siinkohal absoluutsele tõele. Järgnev selgitus on lihtsalt see, kuidas mina seda näen ja tunnetan.

Esiteks on takistuseks mu enda olemus. Ma ei taha ega suuda olla tähelepanu keskpunktiks. Kõlab vist isekalt ja võibolla ongi see kõik väga isekas. Aga ma ei taha, et mu lähedased muretseksid minu pärast. Meil kõigil on oma elurütm ja omad mured. Kõik, kes mu ümber, on mulle nii kallid ja nii olulised. Ma tahan, et neil läheks hästi. Et nad saaksid keskenduda sellele, mis neile tähtis. Kui ma nüüd aga ühel hetkel oma šokk-uudisega lagedale tulen, löön ma paljude inimeste igapäevaelu sassi. Isegi, kui nad suudavad mulle andestada, siis hakkavad nad otsima lahendusi. Lahendusi, mis võivad tähendada ka seda, et nad võivad ohverdada (vähemalt ajutiselt) iseenda soovid ja unistused. Lihtsalt selleks, et mind taas jalule aidata. See süükoorem, mis sellega kaasneks, oleks meeletult raske mulle. Lõpuks ongi küsimus selles, kas praegune olukord, kus samuti kannan väga rasket koormat, on raskem või kergem sellest, kui "kapist välja" tulles teiste inimeste võimalikku reaktsiooni näen. Seda, kuidas nad on minu pärast mures.

Valida on mul kahe väga raske valiku vahel. Kas võidelda edasi üksinda, seejuures teiste elu mitte segades või see kõik endast välja käies ja tekitades olukorra, kus kannatajaid on rohkemgi. Ma olen alati olnud natuke naiivne igasuguste lootuste suhtes. Isegi, kui mu lemmikmeeskond on taga 0:1 ja mängida veel vaid 4 minutit, siis ma ikkagi usun, et sellest seisust tullakse välja. Eks seda on ju aegajalt juhtunud ka! Samamoodi usun ma kuskil sügaval sisimas siiamaani, et ma suudan oma olukorra niimoodi ära klaarida, et mu lähedased ei pea sellest teada saama. Mis siis, et mitte ükski märk seda hetkel veel ei näita. See kõik oleks paras ime ja sporditermineid kasutades tulemus vastu mängu käiku. Aga ma ikkagi loodan.

Ma isegi ei oska nimetust anda sellele kõigele. Kas ma olen siis isekas, kangekaelne, rumal...või inimene, kes lihtsalt iga hinna eest üritab säästa neid, kes on olulised ja kallid.

See probleem ei ole tegelikult mina

Ma käisin eile maal. Täitsa kohe metsade vahel, kaugel maanteedest, kaugel linnamürast. Maal on mõnus ja vaikne. Maal on võimalus süüdata päris elus tuli. Ja seda siis rahulikult vaadata ja imetleda. Kasutasin siis seda võimalust minagi. Lihtsalt istusin tule ääres ja vaatasin seda kaunist vaatemängu. Tuli on alati olnud midagi müstilist ja erilist. Ta haarab endasse, paneb mõtteid mõtlema. Leek võib hävitada elusid, hooneid, kõike. Samas annab see sooja ja on abiks toidu valmistamisel. Hakkasin minagi mõtlema ja kuna kell oli õiges vahemikus, siis tohtisin ka raudteejaama oma mõtetega jõuda.

Mu mõtted triivisid selleni, et ma olen tegelikult ju midagi palju rohkem kui see murekoorem, mille enda kanda olen võtnud. Kui jätta välja need kaks viimast eluaastat, siis olen elanud väga vahvat ja toredat elu. Ma tahan taas seda kõike kogeda, ma tahan sellest suurest probleemist vaba olla. Ma tahan jälle õnnelik olla. Päriselt õnnelik, mitte lihtsalt õnneliku maskiga kaksikelu elades.

Mul olid oma eesmärgid nii tööl kui eraelus. Ja teatud hetkel need sisuliselt täitusidki kõik. Abielu, lapsed, päris oma kodu (mis siis, et suures osas pangalaenuga), oma väike aialapp, teatud rahaline kindlustunne jne. Kõik oli paigas. Ma olin isegi paari aastaga mingi 30kg kehakaalu kaotada suutnud ja olin ka selles osas elu parimas vormis. Kas oli see siis lõpuks mingi pingelangus või miski muu, mis mind siis lõplikult hukutama hakkas... Raske niimoodi tagantjärgi mul endal mõista ilmselt. Veel raskem kellelgi teisel seda hinnata.

Aga nii see kõik kolinal allamäge läks. 

Edasi liikusid seal tule ääres mu mõtted ka sellele, et ma olen nüüd iseenda jaoks selle kõigega rahu teinud ja elan enda jaoks ausat ja läbipaistvat elu ja lisaks kajastan seda kõike ka siin blogis nii ausalt ja otsekoheselt kui see üldse võimalik on. AGA... Loomulikult on minu ausus hetkel piiratud minu endaga. Lähedaste suhtes ei ole ma endiselt aus ja see kripeldab mu hinges päris tugevalt. Lisaks teen seda kõike endiselt niiöelda kulisside tagant. Kohati kaheldakse, kas ma üldse olen päris, kas selle blogi taga on üldse reaalne inimene või on see hoopis mingi sotsiaalne projekt, katsetus, näitemäng. Kahjuks aga olen ma siiski päris ja see lugu on ka üleni päris. Aga ikkagi tahan ma öelda, et see kõik ei ole päris mina. Ma ei tohi ennast sellesse probleemi ära kaotada. Ma ei taha minna oma suguvõsa ja perekonnakroonikatesse kui mees, kes paari aastaga end hukatusse mängis, tirides kaasa ka kõik, kes mulle tähtsad. Tegelikult olen ma ju armastav, hooliv abikaasa, isa, poeg, aus Eesti kodanik, kes ärkab enne teisi, et teha hommikuputru, panna kohv käima, teha pühapäeviti kogu perele pannkooke. Kui taskus on viimsed sendid, siis ostan oma lastele pulgakommi, et neid rõõmustada ja näha nende naeratust ja siirast rõõmu. Ma ei ole halb inimene. Ma ei taha viriseda, aga tegelikult on hetkel ikka päris raske.