Ma käisin eile maal. Täitsa kohe metsade vahel, kaugel maanteedest, kaugel linnamürast. Maal on mõnus ja vaikne. Maal on võimalus süüdata päris elus tuli. Ja seda siis rahulikult vaadata ja imetleda. Kasutasin siis seda võimalust minagi. Lihtsalt istusin tule ääres ja vaatasin seda kaunist vaatemängu. Tuli on alati olnud midagi müstilist ja erilist. Ta haarab endasse, paneb mõtteid mõtlema. Leek võib hävitada elusid, hooneid, kõike. Samas annab see sooja ja on abiks toidu valmistamisel. Hakkasin minagi mõtlema ja kuna kell oli õiges vahemikus, siis tohtisin ka raudteejaama oma mõtetega jõuda.
Mu mõtted triivisid selleni, et ma olen tegelikult ju midagi palju rohkem kui see murekoorem, mille enda kanda olen võtnud. Kui jätta välja need kaks viimast eluaastat, siis olen elanud väga vahvat ja toredat elu. Ma tahan taas seda kõike kogeda, ma tahan sellest suurest probleemist vaba olla. Ma tahan jälle õnnelik olla. Päriselt õnnelik, mitte lihtsalt õnneliku maskiga kaksikelu elades.
Mul olid oma eesmärgid nii tööl kui eraelus. Ja teatud hetkel need sisuliselt täitusidki kõik. Abielu, lapsed, päris oma kodu (mis siis, et suures osas pangalaenuga), oma väike aialapp, teatud rahaline kindlustunne jne. Kõik oli paigas. Ma olin isegi paari aastaga mingi 30kg kehakaalu kaotada suutnud ja olin ka selles osas elu parimas vormis. Kas oli see siis lõpuks mingi pingelangus või miski muu, mis mind siis lõplikult hukutama hakkas... Raske niimoodi tagantjärgi mul endal mõista ilmselt. Veel raskem kellelgi teisel seda hinnata.
Aga nii see kõik kolinal allamäge läks.
Edasi liikusid seal tule ääres mu mõtted ka sellele, et ma olen nüüd iseenda jaoks selle kõigega rahu teinud ja elan enda jaoks ausat ja läbipaistvat elu ja lisaks kajastan seda kõike ka siin blogis nii ausalt ja otsekoheselt kui see üldse võimalik on. AGA... Loomulikult on minu ausus hetkel piiratud minu endaga. Lähedaste suhtes ei ole ma endiselt aus ja see kripeldab mu hinges päris tugevalt. Lisaks teen seda kõike endiselt niiöelda kulisside tagant. Kohati kaheldakse, kas ma üldse olen päris, kas selle blogi taga on üldse reaalne inimene või on see hoopis mingi sotsiaalne projekt, katsetus, näitemäng. Kahjuks aga olen ma siiski päris ja see lugu on ka üleni päris. Aga ikkagi tahan ma öelda, et see kõik ei ole päris mina. Ma ei tohi ennast sellesse probleemi ära kaotada. Ma ei taha minna oma suguvõsa ja perekonnakroonikatesse kui mees, kes paari aastaga end hukatusse mängis, tirides kaasa ka kõik, kes mulle tähtsad. Tegelikult olen ma ju armastav, hooliv abikaasa, isa, poeg, aus Eesti kodanik, kes ärkab enne teisi, et teha hommikuputru, panna kohv käima, teha pühapäeviti kogu perele pannkooke. Kui taskus on viimsed sendid, siis ostan oma lastele pulgakommi, et neid rõõmustada ja näha nende naeratust ja siirast rõõmu. Ma ei ole halb inimene. Ma ei taha viriseda, aga tegelikult on hetkel ikka päris raske.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar