Iseendaga võitlus lähedaste nimel

Miks siis ikkagi on nii raske oma karmi olukorda lähedastele ette kanda? Miks on nii keeruline võtta see hetk ja lausuda need sõnad: "Ma olen hädas ja vajan abi." Miks ma seda kõike kohe kuidagi teha ei suuda, miks ma otsin koguaeg justkui takistusi ja põhjendusi, miks nüüd ja praegu ei ole hea hetk? Eks see kokkuvõttes ilmselt sõltubki inimtüübist ja konkreetselt ka suhetest lähedastega. Aga püüan natukenegi siia kirja panna oma kõhklusi ja murekohti kõige selle juures. Kindlasti on see kõik meeletult individuaalne ja ei pretendeeri ma mitte kuidagi siinkohal absoluutsele tõele. Järgnev selgitus on lihtsalt see, kuidas mina seda näen ja tunnetan.

Esiteks on takistuseks mu enda olemus. Ma ei taha ega suuda olla tähelepanu keskpunktiks. Kõlab vist isekalt ja võibolla ongi see kõik väga isekas. Aga ma ei taha, et mu lähedased muretseksid minu pärast. Meil kõigil on oma elurütm ja omad mured. Kõik, kes mu ümber, on mulle nii kallid ja nii olulised. Ma tahan, et neil läheks hästi. Et nad saaksid keskenduda sellele, mis neile tähtis. Kui ma nüüd aga ühel hetkel oma šokk-uudisega lagedale tulen, löön ma paljude inimeste igapäevaelu sassi. Isegi, kui nad suudavad mulle andestada, siis hakkavad nad otsima lahendusi. Lahendusi, mis võivad tähendada ka seda, et nad võivad ohverdada (vähemalt ajutiselt) iseenda soovid ja unistused. Lihtsalt selleks, et mind taas jalule aidata. See süükoorem, mis sellega kaasneks, oleks meeletult raske mulle. Lõpuks ongi küsimus selles, kas praegune olukord, kus samuti kannan väga rasket koormat, on raskem või kergem sellest, kui "kapist välja" tulles teiste inimeste võimalikku reaktsiooni näen. Seda, kuidas nad on minu pärast mures.

Valida on mul kahe väga raske valiku vahel. Kas võidelda edasi üksinda, seejuures teiste elu mitte segades või see kõik endast välja käies ja tekitades olukorra, kus kannatajaid on rohkemgi. Ma olen alati olnud natuke naiivne igasuguste lootuste suhtes. Isegi, kui mu lemmikmeeskond on taga 0:1 ja mängida veel vaid 4 minutit, siis ma ikkagi usun, et sellest seisust tullakse välja. Eks seda on ju aegajalt juhtunud ka! Samamoodi usun ma kuskil sügaval sisimas siiamaani, et ma suudan oma olukorra niimoodi ära klaarida, et mu lähedased ei pea sellest teada saama. Mis siis, et mitte ükski märk seda hetkel veel ei näita. See kõik oleks paras ime ja sporditermineid kasutades tulemus vastu mängu käiku. Aga ma ikkagi loodan.

Ma isegi ei oska nimetust anda sellele kõigele. Kas ma olen siis isekas, kangekaelne, rumal...või inimene, kes lihtsalt iga hinna eest üritab säästa neid, kes on olulised ja kallid.