Psühholoogi abi depressioonis olevale endisele mängurile

Ma olen tänaseks kahel korral käinud psühholoogi vastuvõtul. Varasemalt puudus mul igasugune kogemus selle valdkonna teenuse ja inimestega. Ma ei teadnud, mida sealt oodata. Aga kuna selline võimalus mulle kätte oli antud, siis tundsin, et ma ei saa minemata ka jätta. Kuigi olin pigem umbuslik, et mida see üks võõras inimene mulle siis ikka anda saab.

Esimene kord oli juuni alguses. Imeilus ja soe suveilm. Ma polnud juba üle 2 kuu kodust välja saanud, sest koroonaaja tõttu töötasime me kõik kodukontorites ja riiklik eriolukord oli lõpetatud alles paar nädalat varem. Nagu juba öeldud, ma ei teadnud absoluutselt, mida sellest kohtumisest oodata.

Astusin siis nõustamiskeskuse uksest sisse. Häbelikult teatasin oma nime ja ütlesin, et kell 12 oli aeg kokku lepitud. Esmalt aga pisteti mulle hoopis tervisedeklaratsiooni paber nina alla ja pidin andma allkirja, et mul ei ole köha, nohu, palavikust rääkimata. Sellised muudatused siis on meile COVID-19 toonud. Lisaks näidati suund kätte, kus asub desovahend ja paluti käed puhtaks teha. Seejärel võisin siis kabinet nr. 3 ukse taga ootama jääda. Ukse taga oli kuulda jutukõminat ja umbes 12:05 astus sealt eelmine klient välja. Väike tuulutus ruumis ja oligi minu kord. Paluti vabandust ka, et visiidiaeg veidike viibis.

Minu vastas istus noor psühholoogineiu. Tundsin end üllatavalt hästi ja mugavalt. Seejärel saime tuttavaks. Või õigemini, mina pidin ennast tutvustama, sest see oli siiski minukeskne kohtumine. Rääkisin siis oma loo lühidalt ära. Sellest, kuidas olen kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud ja kuidas ma abi vajan. Tunnistan ausalt – sellel hetkel tundsin veelgi rohkem, et ma ei saa aru, kuidas see kõik mind aidata saab. Mida saab see neiu minu heaks üldse teha? Ta ei too mulle ju rahamägesid kohale. Ta ei aita mul ju üle elada seda, mida võiks tuua naisele rääkimine, perekonnale oma sõltuvusest rääkimine. Kuna ütlesin ka seda, et ma ei mängi ega panusta enam, siis tundus, et korraks oli ka tema kimbatuses. Ta küsis otse, et mis on mu ootused sellele visiidile ja üldse kogu seansiseeriale. Ma jäin sel hetkel vastuse võlgu.

Aga see visiit oli siiski sedavõrd meeldiv, et mulle ettenähtud 1 tund läks väga kiiresti. Ma sain oma murest rääkida täiesti neutraalsele inimesele. Jah, reaalselt ei saa tema minu eest mägesid liigutada. Panime uue aja paika ja selliste segaste ja kahetiste emotsioonidega ma sealt ka lahkusin. Kui olin seda kõike natuke aega seedinud, siis sain aru, et ma vajan neid kohtumisi siiski, sest ma vajan vaimset turgutamist. Et keegi taastaks natukenegi mu kõikuma löönud enesekindlust ja elurõõmu.

Teine kohtumine oli juba oluliselt konkreetsem. Kirjeldasin oma põhimuret. Ehk siis nö kapist välja tulekut. Kas, kuidas ja millal rääkida oma olukorrast kõige olulistematele inimestele. Lahkasime plusse ja miinuseid. Ühelt poolt mõistis ta loomulikult mu valikut mitte (veel) rääkida. Teisalt siiski arvas ta, et varem või hiljem tuleb niiehknaa rääkida. Igal juhul möödus see tund aega taaskord väga kiiresti ja enesetundele mõjus see väga hästi.

Meil oli kokku lepitud ka kolmas kohtumine, kuid selleks ajaks oli koroona taaskord võimust võtma hakkamas ja pidin selle ära jätma, sest kodust välja saamine oli raskendatud.

Kokkuvõttes julgen öelda, et need kaks visiiti olid äärmiselt vajalikud ja kasulikud. Sain selle blogi pidamise mõttegi tegelikult just sellest viimasest visiidist, kus see kuidagi uitmõttena välja sai käidud. Seda võib täiesti vabalt nimetada üheks vägagi toimivaks teraapiaviisiks. Lihtsalt oma mõtetega koos viibimine, nende kirja panemine, enese tegude analüüsimine. Ma küll ei suuda siiamaani oma postitusi ise läbi tagantjärgi lugeda, aga võibolla ei peagi. Kui kunagi see kõik läbi saab, siis ehk suudan.

Kas ka naised võivad langeda hasartmängusõltuvuse lõksu?

Kuigi üks kuulsamaid hasartmängusõltuvuse kajastusi "Pealtnägijas" oli just noore naissoost õpetaja kohta, siis vägisi hakkab tunduma, et enamasti langevad selle pahe ikkesse just mehed.

Mulle on tänaseks päevaks kirja saatnud ligikaudu 20 inimest oma traagilise loo, põhjuste ja tagajärgedega. Aga seejuures ei ole nende seast mitte ühtegi naist. Kõik on mehed, enamasti vanuses 20-40.

Tundub justkui, et ongi pigem tegemist mehi tabava haigusega? Või ei soovi naised sellest lihtsalt rääkida ega ka võõrale blogijale oma lugu jutustada. Tõenäoliselt mingeid otseseid uuringuid sel teemal Eestis tehtud ei ole, aga väidetavalt Soomes pidavat küll naiste osakaal hasartmängijate seas tugevas tõusutrendis olema. Eriti suurt populaarsust naiste seas naudib seal uus "pay and play" formaat, kus ei pea isegi kontot registreerima. Logi aga pangaliidese kaudu sisse ja hakka klõbistama.

Kuidas hasartmängusõltlast ära tunda?

Selle postitusega võibolla kaevan endasugustele auku nüüd, aga samas suures plaanis on see kindlasti väga vajalik ja oluline, sest õigeaegse sekkumisega saaks nii mõnedki katastroofid ära hoida. Oleks ilmselt ka minu puhul saanud.

Alkoholi ja narkootikumide puhul on asi lihtne, sest purjus ja pilves inimene paistab üldiselt kaugelt silma. Ja kui seda hakkab juhtuma piisava tihedusega, siis on kerge jõuda tõdemuseni, et midagi on valesti. Saab sekkuda. Iseasi, kas see sekkumine alati tulemusteni viib, aga vähemalt ei jää see inimene oma probleemidega märkamatuks. Ta ei jää üksi.

Hasartmängudega on lugu keerulisem. Füüsiliste kasiinode puhul on veel võimalik ka kõrvalt märgata, et inimene käib kahtlaselt tihti kuskil "ära" ja jääb sinna tundideks. Kuna see kõik eeldabki füüsiliselt ära olemist, siis hakkab see ühel hetkel silma paistma.

Online mängudega on aga asi juba vägagi komplitseeritud. Sest inimene on ju sul siinsamas, diivanil, köögilaua taga. Koos sinuga spas või rannas või maakodus lõõgastumas. Olgugi, et tal on jah millegi pärast pidevalt telefon kaasas ja ekraani jälgib kuidagi liigagi tihti. Aga kes siis tänapäeval seda kõike ei teeks. Nutisõltuvus on ju niivõrd levinud, et selle varjus ei oskaks arvatagi, et seal taga võib midagi veel hullemat peituda. 

Pigem aga peituvad vastused ja vihjed ilmselt üleüldises käitumises. Hasartmängur hakkab ühel hetkel kapselduma, ta hakkab irduma igapäevatoimetustest. Ta ei ole enam see inimene, kes ta varem oli. Ta muutub närvilisemaks. Ta ei soovi enam kodust väljuda, kui just väga vaja ei ole. Ta kaotab ka söögiisu. Tähelepanuvõime halveneb, inimene hakkab unustama kokkuleppeid ja kohustusi. Peaks olema märgatav, et ta on oluliselt rohkem hajevil ja omades mõtetes, vaadates tihtipeale tühja pilguga kaugusesse. On oht ka selles, et inimene muutub äkilisemaks, võib olla ka isegi vägivaldseks (ei kehti minu puhul). Tegevused, mis enne talle rõõmu pakkusid, tunduvad nüüd täiesti vastumeelsed. Võimalik, et hakkab ka rohkem jooma (minu puhul see siiski ei ole siiani kehtima hakanud, alkohol ei paku huvi). Ühesõnaga, teatud mustrid muutuvad. Samas võivad need muutuda pikema aja jooksul, vaikselt, märkamatult. Kaaslased ei saa tihtipeale arugi. Lisaks on praegusel ebakindlal ajal teatud närvilisus, stress ja ebakindlus niiehknaa meie elu osaks. Isegi kui tekib mingi kahtlus ja sellest juttu teha, siis on sõltlasel väga lihtne see kõik koroona süüks ajada.

Kokkuvõttes piisab ilmselt sellest, kui kaaslane kahtluse korral lihtsalt hakkab ikka ja jälle küsima, kas kõik on ikka hästi. Ühel hetkel sõltlane murdub. Teatud mõttes ta ootabki seda, et keegi küsiks ja uuriks. Ta justkui tahakski murduda, olla haavatud, saada abi. Aga ta ei julge seda protsessi ise algatada. Sest juhul, kui kaaslasel tekib tema suhtes kahtlus, siis on kaaslane juba end teatud määral ette valmistanud selleks tõeks, mis avalduda võib. Ta on end viinud sellesse olekusse, et ta oskab seda ette aimata. Kui sõltlane aga ise selle tühja koha pealt ette kannab, siis paneb ta suure tõenäosusega aatompommi plahvatama ja selle tagajärjed on ennustamatud.

Uue elu esimene päev

Täna on minu uue elu esimene päev. Täna lähevad mu esimesed laenulepingud hapuks. Ma jään võlgu. Tekivad tulekahjud, mida pean hakkama palgapäeval võimaluste piires kustutama. Minu eesmärk on pidada vastu kirjade laviinile (need ilmselt tulevad enamasti automaatselt ja sealt inimlikku suhtumist oodata ei ole), vastata kõikidele telefonikõnedele, olla kättesaadav. Püüan olla koostöövalmiduses, pakkudes omalt poolt võimalikult realistlikke lubadusi ja lahendusi. Lugesin hiljuti mingit artiklit, kus keegi endine kiirlaenudega seotud ärimees soovitas, et kui probleemid tekkima hakkavad, siis tõsta oma kuradima käsi püsti ja anna sellest teada. Minu senine kogemus näitab, et see teada andmine ei kipu eriti aitama. Sisuliselt kõigile olen teada andnud oma seisust (suurpangad, sh Big Bank, Swedbank, SEB, Holm ei ole veel teadlikud), aga lahendusi ei paku keegi. Kompromisse ei paista mitte kuskilt. Rääkimata siis jah juba kurikuulsast juhtumist, kus antakse teate peale hoopis laenu juurde.

Aga tänasest alates hakkan siin rohkem kajastama ka reaalseid suhtlusi laenuandjatega olukorras, kus ma olen päriselt neile võlgu. Ennetav tegutsemine kahjuks jätkusuutlikku tulemust ei andnud.

Kapist välja! Aga millal ja kuidas?

Nüüd olen jõudnud teemani, mida võiks pidada selle teekonna üheks kõige keerulisemaks osaks, seda just emotsionaalses plaanis. See on siis niiöelda kapist väljatulek. Sõpradele ja lähedastele oma probleemi üles tunnistamine, maskide langetamine. Muidugi võimalik, et kui võlaorjusesse on end elanud üksik varatu poissmees, siis see nii keeruline ei olegi. Sest tema vastutab ainult iseenda eest ja kaotada siiski oluliselt vähem kui kinnisvara omaval abielus oleval lapsevanemal.

Mina kuulun justnimelt sellesse keerulisemasse kontingenti. Kaotada on meeletult. Kaalul on palju. Jah, ma oleks pidanud sellele kõigele juba ammu mõtlema ja need sammud ära tegema. Ehk oleks saanud kuidagi leebemalt sellest välja tulla.

Aga mis teha, kui inimene võib teinekord oma põikpäisuses ja vaimses sõltuvuses teha samme, mis päästmise asemel hoopis veelgi sügavamale mülkasse teda viivad. Ma oleksin vajanud kaine kõrvalvaataja hoiatusi juba vähemalt aasta tagasi. Aga ma tegelesin vaid enesepettusega. Ma küll tunnetasin juba eelmisel aastal, et asjad on käest ära. Ma hakkasin sättima endale piiranguid. Aga siis tulid taas vahvad ja glamuursed boonuspakkumised online kasiinode poolt ja ma murdusin taas, sest nägin neis head võimalust oma võlakoormat vähendada.

Millal ja kuidas siis ikkagi oma lähedastele rääkida? Mina ei tea. Sest ma pole siiani sellega veel hakkama saanud. Tõenäoliselt on õige vastus "nüüd ja kohe!" Teatud määral olen ma siiski selle protsessiga alustanud, sest olen jõudnud olukorrani, kus teadjate ring on muutunud järjest lähedasemaks. Neile oli aga selle võrra seda lihtsam (kuigi väga kaugel sellest, et see lihtne oleks!) teada anda, sest koroona tõttu on silmast silma toimuvat suhtlust järjest vähem. Neilegi andsin sellest teada MS Teamsi, Facebook Messengeri vahendusel. Vaimselt on see kuidagi oluliselt lihtsam. Kirjutad lihtsalt suure südamevärinaga teksti valmis, loed selle kolm korda läbi, hingad rahulikult sisse-välja 10 korda ja siis vajutad enter. Seejärel jääd lihtsalt tühja pilguga ekraani vaatama. Kuidas nad reageerivad, mida nad ütlevad? Nad on ju sinu inimesed, nad ei hülga sind. Ja ega ei hülgagi.

Tsiteeriksin siinkohal natuke reaktsioone...

"Ma hindan väga kõrgelt seda, et sa julged sellest rääkida! See on tõesti väga imetlusväärne! Üldiselt ju inimesed on ju harjunud näitama seda, et kõik on hästi, kuigi tegelikult on sisemiselt ikka hoopiski teine lugu."

"See on ilmselge, et sul on tugev soov ja tahe olukorda parandada ning seda peaks kindlasti ka oma perekonnale rääkima. Perekond on ju oluline kalju, tugipunkt ning nende tugi usun, et võib olla määrava tähtsusega. Usu heasse, luba endal olla haavatav ja küsi julgesti abi ükskõik millega - see kõik on täiesti normaalne ja okei"

Kui olin maininud ka oma blogi, siis tuli veelgi toetavaid lauseid...

"See on väga hea, et sa oled leidnud kirjutamise sellise teraapiavormina. Ma loodan väga, et sa iseend ka tunnustad, sest see, et sa julged sellest sellisel moel rääkida ja ka kirjutada ning püüad otsida erinevaid lahendusi, on väga-väga suur asi."

Öeldakse ju, et mehed ei nuta ja muud jutud. Mees peab tugev olema, pere eest hoolitsema ja leiva lauale tooma. 

Lugedes neid vastuseid ja reaktsioone pean tunnistama, et mul oli hea meel, et ma olin kodukontoris, üksinda. Sest pisarad olid kerged tulema.

Võiks ju küsida, et mida see kõik üldse mulle andis, et neile rääkisin. Ilmselgelt ei tule ju inimesed mind füüsiliselt mudast välja tirima. Kellelgi pole selliseid rahasummasid taskust välja võtta. Aga selle kõigega siiski kaasnes üks vaimses plaanis oluline aspekt. Ma ei pea nende ees enam õnnelikku elu teesklema. Nad teavad mu olukorda. Nad on olemas, kui neile räägin. Ma võtsin selle kõigega endale loa neile kurta.

Miks siis kokkuvõttes see kapist väljatulek nii keeruline üldse on? Lähedastele rääkimisel tekivad mitmed takistused - hirm kaotada oma maine, hirm kaotada usaldus, hirm selle ees, et nad hakkavad muretsema sinu pärast, hirm olla nõrk, hirm kaotada sõbrad. Kes see ikka tahaks, et temast hakatakse edaspidi rääkima kui end põhja mänginud inimesest. Kuigi seda sa paratamatult oled. Täna ei taha ma veel puudutada oma perele rääkimist, sest esiteks on see etapp mul läbimata ja teiseks väärib see niiehknaa eraldi mõtisklust. Aga lähipäevil kirjutan kindlasti ka sellest.