Kapist välja! Aga millal ja kuidas?

Nüüd olen jõudnud teemani, mida võiks pidada selle teekonna üheks kõige keerulisemaks osaks, seda just emotsionaalses plaanis. See on siis niiöelda kapist väljatulek. Sõpradele ja lähedastele oma probleemi üles tunnistamine, maskide langetamine. Muidugi võimalik, et kui võlaorjusesse on end elanud üksik varatu poissmees, siis see nii keeruline ei olegi. Sest tema vastutab ainult iseenda eest ja kaotada siiski oluliselt vähem kui kinnisvara omaval abielus oleval lapsevanemal.

Mina kuulun justnimelt sellesse keerulisemasse kontingenti. Kaotada on meeletult. Kaalul on palju. Jah, ma oleks pidanud sellele kõigele juba ammu mõtlema ja need sammud ära tegema. Ehk oleks saanud kuidagi leebemalt sellest välja tulla.

Aga mis teha, kui inimene võib teinekord oma põikpäisuses ja vaimses sõltuvuses teha samme, mis päästmise asemel hoopis veelgi sügavamale mülkasse teda viivad. Ma oleksin vajanud kaine kõrvalvaataja hoiatusi juba vähemalt aasta tagasi. Aga ma tegelesin vaid enesepettusega. Ma küll tunnetasin juba eelmisel aastal, et asjad on käest ära. Ma hakkasin sättima endale piiranguid. Aga siis tulid taas vahvad ja glamuursed boonuspakkumised online kasiinode poolt ja ma murdusin taas, sest nägin neis head võimalust oma võlakoormat vähendada.

Millal ja kuidas siis ikkagi oma lähedastele rääkida? Mina ei tea. Sest ma pole siiani sellega veel hakkama saanud. Tõenäoliselt on õige vastus "nüüd ja kohe!" Teatud määral olen ma siiski selle protsessiga alustanud, sest olen jõudnud olukorrani, kus teadjate ring on muutunud järjest lähedasemaks. Neile oli aga selle võrra seda lihtsam (kuigi väga kaugel sellest, et see lihtne oleks!) teada anda, sest koroona tõttu on silmast silma toimuvat suhtlust järjest vähem. Neilegi andsin sellest teada MS Teamsi, Facebook Messengeri vahendusel. Vaimselt on see kuidagi oluliselt lihtsam. Kirjutad lihtsalt suure südamevärinaga teksti valmis, loed selle kolm korda läbi, hingad rahulikult sisse-välja 10 korda ja siis vajutad enter. Seejärel jääd lihtsalt tühja pilguga ekraani vaatama. Kuidas nad reageerivad, mida nad ütlevad? Nad on ju sinu inimesed, nad ei hülga sind. Ja ega ei hülgagi.

Tsiteeriksin siinkohal natuke reaktsioone...

"Ma hindan väga kõrgelt seda, et sa julged sellest rääkida! See on tõesti väga imetlusväärne! Üldiselt ju inimesed on ju harjunud näitama seda, et kõik on hästi, kuigi tegelikult on sisemiselt ikka hoopiski teine lugu."

"See on ilmselge, et sul on tugev soov ja tahe olukorda parandada ning seda peaks kindlasti ka oma perekonnale rääkima. Perekond on ju oluline kalju, tugipunkt ning nende tugi usun, et võib olla määrava tähtsusega. Usu heasse, luba endal olla haavatav ja küsi julgesti abi ükskõik millega - see kõik on täiesti normaalne ja okei"

Kui olin maininud ka oma blogi, siis tuli veelgi toetavaid lauseid...

"See on väga hea, et sa oled leidnud kirjutamise sellise teraapiavormina. Ma loodan väga, et sa iseend ka tunnustad, sest see, et sa julged sellest sellisel moel rääkida ja ka kirjutada ning püüad otsida erinevaid lahendusi, on väga-väga suur asi."

Öeldakse ju, et mehed ei nuta ja muud jutud. Mees peab tugev olema, pere eest hoolitsema ja leiva lauale tooma. 

Lugedes neid vastuseid ja reaktsioone pean tunnistama, et mul oli hea meel, et ma olin kodukontoris, üksinda. Sest pisarad olid kerged tulema.

Võiks ju küsida, et mida see kõik üldse mulle andis, et neile rääkisin. Ilmselgelt ei tule ju inimesed mind füüsiliselt mudast välja tirima. Kellelgi pole selliseid rahasummasid taskust välja võtta. Aga selle kõigega siiski kaasnes üks vaimses plaanis oluline aspekt. Ma ei pea nende ees enam õnnelikku elu teesklema. Nad teavad mu olukorda. Nad on olemas, kui neile räägin. Ma võtsin selle kõigega endale loa neile kurta.

Miks siis kokkuvõttes see kapist väljatulek nii keeruline üldse on? Lähedastele rääkimisel tekivad mitmed takistused - hirm kaotada oma maine, hirm kaotada usaldus, hirm selle ees, et nad hakkavad muretsema sinu pärast, hirm olla nõrk, hirm kaotada sõbrad. Kes see ikka tahaks, et temast hakatakse edaspidi rääkima kui end põhja mänginud inimesest. Kuigi seda sa paratamatult oled. Täna ei taha ma veel puudutada oma perele rääkimist, sest esiteks on see etapp mul läbimata ja teiseks väärib see niiehknaa eraldi mõtisklust. Aga lähipäevil kirjutan kindlasti ka sellest.