Ma olen tänaseks kahel korral käinud psühholoogi vastuvõtul. Varasemalt puudus mul igasugune kogemus selle valdkonna teenuse ja inimestega. Ma ei teadnud, mida sealt oodata. Aga kuna selline võimalus mulle kätte oli antud, siis tundsin, et ma ei saa minemata ka jätta. Kuigi olin pigem umbuslik, et mida see üks võõras inimene mulle siis ikka anda saab.
Esimene kord oli juuni alguses. Imeilus ja soe suveilm. Ma polnud juba üle 2 kuu kodust välja saanud, sest koroonaaja tõttu töötasime me kõik kodukontorites ja riiklik eriolukord oli lõpetatud alles paar nädalat varem. Nagu juba öeldud, ma ei teadnud absoluutselt, mida sellest kohtumisest oodata.
Astusin siis nõustamiskeskuse uksest sisse. Häbelikult teatasin oma nime ja ütlesin, et kell 12 oli aeg kokku lepitud. Esmalt aga pisteti mulle hoopis tervisedeklaratsiooni paber nina alla ja pidin andma allkirja, et mul ei ole köha, nohu, palavikust rääkimata. Sellised muudatused siis on meile COVID-19 toonud. Lisaks näidati suund kätte, kus asub desovahend ja paluti käed puhtaks teha. Seejärel võisin siis kabinet nr. 3 ukse taga ootama jääda. Ukse taga oli kuulda jutukõminat ja umbes 12:05 astus sealt eelmine klient välja. Väike tuulutus ruumis ja oligi minu kord. Paluti vabandust ka, et visiidiaeg veidike viibis.
Minu vastas istus noor psühholoogineiu. Tundsin end üllatavalt hästi ja mugavalt. Seejärel saime tuttavaks. Või õigemini, mina pidin ennast tutvustama, sest see oli siiski minukeskne kohtumine. Rääkisin siis oma loo lühidalt ära. Sellest, kuidas olen kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud ja kuidas ma abi vajan. Tunnistan ausalt – sellel hetkel tundsin veelgi rohkem, et ma ei saa aru, kuidas see kõik mind aidata saab. Mida saab see neiu minu heaks üldse teha? Ta ei too mulle ju rahamägesid kohale. Ta ei aita mul ju üle elada seda, mida võiks tuua naisele rääkimine, perekonnale oma sõltuvusest rääkimine. Kuna ütlesin ka seda, et ma ei mängi ega panusta enam, siis tundus, et korraks oli ka tema kimbatuses. Ta küsis otse, et mis on mu ootused sellele visiidile ja üldse kogu seansiseeriale. Ma jäin sel hetkel vastuse võlgu.
Aga see visiit oli siiski sedavõrd meeldiv, et mulle ettenähtud 1 tund läks väga kiiresti. Ma sain oma murest rääkida täiesti neutraalsele inimesele. Jah, reaalselt ei saa tema minu eest mägesid liigutada. Panime uue aja paika ja selliste segaste ja kahetiste emotsioonidega ma sealt ka lahkusin. Kui olin seda kõike natuke aega seedinud, siis sain aru, et ma vajan neid kohtumisi siiski, sest ma vajan vaimset turgutamist. Et keegi taastaks natukenegi mu kõikuma löönud enesekindlust ja elurõõmu.
Teine kohtumine oli juba oluliselt konkreetsem. Kirjeldasin oma põhimuret. Ehk siis nö kapist välja tulekut. Kas, kuidas ja millal rääkida oma olukorrast kõige olulistematele inimestele. Lahkasime plusse ja miinuseid. Ühelt poolt mõistis ta loomulikult mu valikut mitte (veel) rääkida. Teisalt siiski arvas ta, et varem või hiljem tuleb niiehknaa rääkida. Igal juhul möödus see tund aega taaskord väga kiiresti ja enesetundele mõjus see väga hästi.
Meil oli kokku lepitud ka kolmas kohtumine, kuid selleks ajaks oli koroona taaskord võimust võtma hakkamas ja pidin selle ära jätma, sest kodust välja saamine oli raskendatud.
Kokkuvõttes julgen öelda, et need kaks visiiti olid äärmiselt vajalikud ja kasulikud. Sain selle blogi pidamise mõttegi tegelikult just sellest viimasest visiidist, kus see kuidagi uitmõttena välja sai käidud. Seda võib täiesti vabalt nimetada üheks vägagi toimivaks teraapiaviisiks. Lihtsalt oma mõtetega koos viibimine, nende kirja panemine, enese tegude analüüsimine. Ma küll ei suuda siiamaani oma postitusi ise läbi tagantjärgi lugeda, aga võibolla ei peagi. Kui kunagi see kõik läbi saab, siis ehk suudan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar