Suur probleem väikesteks tükkideks

Ma olen väsinud. Kogu see hall pilvisus, kogu see vaimujõud, mis viimastel kuudel on rakkesse pandud - see väsitab. Mis seal salata, eks ka kogu see koroonajama väsitab, sest see ei taha kohe kuidagi otsa saada ja pigem muudkui süveneb ja laieneb. Aga ma ei kavatse alla anda. 
Igasuguste probleemide lahendamisel on hästi oluline niiöelda probleemijuhtimine. Kuidas see suur mure tükkideks jagada ja millised võiksid olla iga tüki lahendamise reaalsed meetodid ja tähtajad. Ilmselge, et kui ma käiksin ringi pideva teadmisega, et mul on üle 90000 EUR mingeid vastikuid võlgasid kaelas, siis läheksin üsna ruttu hulluks. Ainus mõistlik meetod ongi mõelda sellest kui ühest keerulisest puslest. Soovitan googeldada ja otsida näiteks mõni impossible puzzle üles - 1000 tükiga minionide pusle näiteks kõlab päris korraliku väljakutsena, kas pole? Umbes sellise ülesande ees ma kohati nagu olengi. Aga nagu ikka selliste ülesannete puhul - tuleb aga hakata otsast pusima ja närima. Eks laenudega on ju ka tegelikult nii, et aeg on tegelikult see, mis selle kõik nii keeruliseks muudab. Kui laenufirmad lepiksid minule jõukohase maksmistempoga (mis on ca. 3 korda aeglasem kui nad ootavad), siis mul ju tegelikult ei olekski probleemi. Ma ei ole töötu, ma ei pea end ka laisaks või lootusetuks. Lihtsalt mingi suure jama olen kokku keeranud, aga ma ei kavatsegi selle eest mitte kuhugi põgeneda. 
Mulle tundub, et reaalselt on tegelikult probleemide lahendamisel kaks strateegiat - reageerimine või ennetamine. Ehk siis võimalusel tuleb teha samme, mis on mõistlikud ja mis pähe tulevad. Ükskõik, kas siis internetist lugedes, oma Exceli tabelit vaadates või lihtsalt sõpradega arutades. Teine võimalus on sündmustele (laenufirmade hoiatused, preemiad, teiste inimeste otsused ja teod) reageerimine. Inimene ei jaksa koguaeg võidelda ja ise lahendusi välja mõelda. Vahepeal tuleb ka pause teha ja natuke analüüsida, mis olukorda on jõutud. Kui koguaeg midagi teha ja katsetada erinevaid võimalusi, siis ma tegelikult tekitan endale justkui mingeid lootusi, et äkki just see või teine meetod viib mind lahenduseni. Ja just lootus on see, mida probleemide küüsis olev inimene vajab. Aga vahepeal peab natuke ka asjadel settida laskma ja olema kannatlik, sest iga tegevus ei too koheselt kaasa häid tulemusi. Vahepeal tuleks lasta ka teistel või elul end natukenegi juhtida. Sest kõike lihtsalt ei jõua ette analüüsida ega ka ennetada. Lõputult ei jaksa üks inimene endale neid lootusekiiri tekitada. Mul on küll kindlad nägemused, aga samas on need nii palju teadmatust täis, et ma lihtsalt ei jaksakski neid lõpuni detailselt ette mõelda. Aga ma tean, kuhu ma lõpuks jõuda tahan. Tahan olla taas vaba, võlavaba.